1971
Ajalehed
LÜHITUTVUSTUS
Sisukord (lingid)
…
…
…
GALERII (lk-d)
Teie ja meie vabaduse eest!
1. Kommunistliku totalitarismi olukorrast Nõukogude Liidus.
Vaatamata sellele, et väliselt näi meie ida-kommunistlik impeerium esimesel pilgul tugeva ja elujõulise riigina, on viimasel aastakümnel alanud tema võimsuse loojang. Totalitaarne režiim, surudes maha isikuvabadused ja muutes oma kodanikud täitur-mehhanismideks, kirjutas sellega juba oma sündimise ajal alla oma surmaotsusele. Kommunistlikud kontseptsioonid võiksid olla elujõulised, kui inimeselt saaks võtta kõik tema individuaalsed omadused, muutes ta millekski sipelgasarnaseks. Inimkonna õnneks on tal kaasasündinud püüd vabadusele, mida küll sageli teadlikult ei tunnetatagi. Kommunismi edu meie sajandil on seletavat sellega, et kommunistid kasutasid inimese püüdu vabadusele, meelitades teda oodatava paradiisiga, mille nimel võiks taluda ajutisi piiramisi ja puudusi. Rahvamasse petta oli lihtne – olles poliitiliselt kirjaoskamatu ja nähes, et kommunism pühib minema eilsed rõhujad, laskis ta ennast kergesti panna lubadustega kaunistatud totalitarismi ikkesse. Kommunismi edu lääneriikides, kus rahvas oli poliitiliselt arenenum, oli ja on tühine.
Totalitaarne režiim on alati roninud nahast välja, et hävitada inimeste teadvusest vabaduse ideid, kasutades koos monopoliseeritud informatsioonisüsteemiga verist terrorit. Riigi juhtimiseks oli režiim sunnitud looma ülikeerulise bürokraatliku juhtimissüsteemi, millel on terve rida parandamatuid puudusi. Ilma selle süsteemita režiim ei saa eksisteerida. Kui vabas ühiskonnas peab igaüks hoolitsema enda eest ja ühiskond tervikuna võtab enda peale oma kodanike isikuvabaduste kaitse, siis nõukogude ühiskonnas peab režiim jälgima iga inimese tegevust, mõtteid, elulaadi ja materiaalset kindlustatust. Seepärast on kulukas riiklik püramiid ülalt kuni alla läbiimbunud vastastikusest nuhkimisest, järelvalvest ja usaldamatusest. Kogu juhtimisaparaat komplekteeritakse ainult pimeda käsutäitmise printsiibil, mida ametlikus keeles nimetatakse “ühtsuseks ja ustavuseks”, see aga tähendab, et juhtimissüsteemis puudub algatusvõimeline, mõtlev ja loominguline element. Iga valitseva ladviku algatus, kui tal ka ongi ratsionaalne tuum, muutub paindumatu, täht-tähelise täitmise tõttu kohtadel järjekordseks möödalaskmiseks. Siit tulevad kõik režiimi hädad – elanikkonna vaesus, tehniline mahajäämus, maanduskriis, inflatsioon jne. Väljapääs ummikust on ainult üks – lahti ütlemine dogmadest, poliitilistest ja kodanikevabaduste elluviimine, see aga tähendab partei eliidile loobumist võimust ja oma priviligeeritud seisundi kaotamist. Sellepeale režiim välja aga ei lähe. Režiimil tuleb balansseerida nagu köie peal. Masside usk kommunistliku paradiisi tulekusse on jäädavalt kadunud. Entusiasm on muutunud skeptitsismiks. Kommunistlikust religioonist on järele jäänud ainult väline rituaal, mida režiim hoolega kultiveerib. Iga kodanik praegusel ajal tunneb huvi ainult selle vastu, kui palju talle makstakse, kuna ta teab, et ta võib arvestada ainult selle tükiga, mis on tal endal peas. Igaüks teab, et initsiatiivi ja loomingulise lähenemise ainsaks tagajärjeks on oma ametikoha kaotamine ja seepärast eelistab elada põhimõtte järgi: “las ülemus mõtleb”.
See kõik näitab, et ida-sotsialism jõudis raugastuda juba imikueas ja tal puudub tuleviku perspektiiv. Raugastumise tagajärjed on ilmsed.
E s i t e k s on toimunud maailma kommunistliku liikumise lõhenemine reaks lokaalseteks kommunistlikeks liikumisteks – nõukogude, Hiina, Jugoslaavia, Rumeenia, Kuuba ja Lääne-Euroopa. Moskva on kaotanud ülemaailmse kommunistliku Mokka osa. See aga tähendab viienda kolonni kaotamist, mis asendas impeeriumile kümneid diviise. Agressiivse ideoloogiaga, lokaalseteks liikumisteks lõhenenud kommunistlik liikumine on iseenda jaoks muutunud ohtlikumaks, kui ole tema jaoks ülemaailmne kapitalistlik imperialism. Selle näiteks on Hiina ja Nõukogude Liidu suhted.
T e i s e k s satelliitriigid lakkavad sõna kuulamast. “Tšehhoslovakkia kevad! 1968. aastal, mis põhjustas nõukogude invasiooni, aitas kaasa Kremli režiimi poliitilisele isoleerimisele ja ideoloogilisele pankrotile. Pärast Tšehhoslovakkia sündmusi Ungari viis läbi kõik reformid Tšehhoslovakkia eeskujul, kuid Moskva ei julgenud neid isegi hukka mõista, püüdes “halva mängu juures teha head nägu”. Sedaliiki sündmuste krooniks olid rahutused Poolas möödunud aasta detsembris, mis olid Kremlile raskeks löögiks. Tuli mitmed Moskva lakeid valitsuses ja partei juhtkonnas väljavahetada, kes olid truult teeninud omi peremehi. Tuli anda suur laen kindlas valuutas ja saata 2 miljonit tonni vilja, samal ajal, kui omal maal tullakse vaevalt ots-otsaga kokku.
K o l m a n d a k s NLKP XXII kongressil vastuvõetud majandusprogramm, kus lubati kommunismi ajastu saabumist 1970. aastaks, kukkus häbiväärselt läbi. Märksa tagasihoidlikum programm, mis võeti vastu XXIII kongressil, jäi samuti täitmata. Sellega režiim diskrediteeris ennast lõplikult. Neil päevil toimunud XXIV kongress nägi välja äärmiselt ilmetu. Lubatav toodangu juurdekasv ei vasta isegi elanikkonna juurdekasvule.
N e l j a n d a k s, võib olla isegi peamiseks, on aktiivse opositsiooni tekkimine režiimile.
2. Opositsioon.
Esimesed opositsiooni väljendused toimusid juba Hruštsovi valitsemise ajal 60-ndate aastate alguses. Juba siis toimus rida poliitilisi protsesse ja algas poliitvangide saatmine vanglatesse ja laagritesse. Samal ajal algas ka stiihiline käärimine rahva seas, mis viis rahutusteni Rostovis, Groznõis, Krasnodaris ja mujal, mis suruti maha sõjalise jõuga. Pärast brežnevlikku palee pööret võttis partei eliit kursi stalinismi restaureerimisele, mis aga ei vähendanud, vaid hoopis suurendas režiimi vastaste arvu. 60-ndate aastate keskpaiku põhiline osa opositsioonist baseerus leninismi mitmesugustel modifikatsioonidel. 60-ndate aastate lõpuks oli leninism opositsiooni olulisele osale muutunud läbitud etapiks.
Osa opositsioonist astus ja astub ka praegu välja legaalselt. Julmad repressioonid sundisid opositsiooni põhiosa üle minema kas poollegaalsele või illegaalsele võitlusele. Selle perioodi lõpul hakkas arenema demokraatlik liikumine.
60-ndate aastate lõpul, tänu NLKP poliitilistele läbikukkumistele ja suurenevatele repressioonidele, opositsioon, kellel puudus oma ideoloogiline baas, alustas oma ideoloogiliste aluste välja töötamist. Selleks, et võidelda, pidi selgelt mõistma, mille nimel ja kuidas.
Esimeseks üldistavaks dokumendiks, ehkki suhteliselt nõrgaks, oli akadeemik A. Sahharovi memorandum 1968. a., mis andis otsustava tõuke opositsiooni jõudude arengule. See dokument tekitas laialdase vastukaja ja mitmes kriitilised artiklid illegaalses kirjanduses, samuti ka vastukajad Eesti intelligentsi seas. Kuid tänu akad. A. Sahharovi memorandumile hakkas väljakujunema opositsiooni ideoloogia, muutusid selgeks opositsiooni eesmärgid ja ühiskondlike suhete ümberkujunemise teed. Loodi arvukalt programmilise iseloomuga dokumente, nagu näiteks “Avalik kiri Nõukogude Liidu kodanikele” (Eesti territooriumil asuvate nõukogude sõjaväelaste loodud “poliitiliste vabaduste eest võitlemise liidu” manifest), vene sotsialistide programm, rida rahvuslikke poliitilisi programme.
1969. aasta oktoobris ilmus “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programm”, mis oli vastu võetud Vene, Ukraina, Leedu, Läti ja Eesti demokraatide esindajate poolt. Programmi iseloomulikuks jooneks on igat liiki ideoloogiliste dogmade hukkamõistmine vaadeldakse põhilisi poliitilisi, sotsiaalseid, majanduslikke ja rahvuslikke küsimusi. Programmi põhiliseks postulaadiks on isikuvabaduse printsiip “r i i k i s i k s u s e j a o k s, a g a m i t t e i s i k s u s r i i g i j a o k s”, poliitiliste vabaduste primaarsus majanduse ees, rahvaste vaba arenemise õigus ja kolonialismi hävitamine. Programm koondab endasse mitmesuguste ühiskondlike formatsioonide positiivsed jooned ja näitab ühiskonnale uue arengu tee, mis on vaba kommunistlikust totalitarismist, kapitalistlikust anarhismist ja orjapidajalikest tendentsidest. 1970. aasta juunis ilmus “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise taktika alused”, millele on kirjutanud alla Vene, Ukraina, Armeenia, Leedu, Läti ja Eesti demokraatide Koordineeriv Nõukogu. Selles tähtsas dokumendis on Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine kuulutatud parteidest ja rahvustest kõrgemal seisvaks liikumiseks. Demokraatlikusse Liikumisse võivad kuuluda mistahes parteid, grupeeringud, rahvuslikud liikumised ja usulised liikumised tingimusel, et nad kõrvuti oma spetsiifiliste eesmärkidega võitlevad isikuvabaduste eest. Selline lai ja humaanne baas annab võimaluse vältida viljatut parteidevahelist ideoloogilist võitlust, mille kurvaks väiteks on aastad 1917-1921. Demokraatide põhieesmärgiks on ühiskonna ümberkujundamine demokraatlikel alustel, seepärast tuleb ühendada kõigi totalitarismivastaste jõud võitluseks rahvavaenuliku kommunistliku režiimiga.
Suur tähtsus võitluses režiimiga on illegaalsel kirjandusel. Venemaal, Ukrainas, Armeenias, Leedus, Lätis, Eestis ja Kesk-Aasias ilmuvad illegaalsed perioodilised väljaande, nagu näiteks “Demokraat” (Demokraatliku Liikumise häälekandja), “Jooksvate sündmuste kroonika”, “Ukraina Teataja”, “Paros” (Armeenias) jne. Illegaalsete väljaannete, artiklite, raamatute ja teaduslik-sotsiaalsete tööde arv kasvab pidevalt. See näitab, et vabaduse, demokraatia ja rahvusliku sõltumatuse ideed leiavad iga päevaga järjest rohkem a k t i i v s e i d pooldajaid hoolimata partei ohranka repressioonidest.
Demokraadid ei pane pahaks, kui neid kritiseeritakse ja kui neil lastakse nõrku külgi. Vaba mõtete ja ideede vahetus ning kriitika, isegi kui ta tuleb ideelistelt vastastelt, aitab vältida vigu, hoiab ära dogmade ülemvõimu ja seisaku. Demokraadid tutvustavad kõiki asjahuvilisi materjalidega, mida nad saavad teistelt liikumistelt ja aitavad kaasa nende levikule.
Käesoleval momendil opositsiooni režiimile koosneb mitmetest ideoloogilistest vooludest: demokraatlik liikumine, sotsialistlik liikumine, liikumine inimõiguste ja isikuvabaduste eest, usuline liikumine, rahvuslik-vabadusliikumine, opositsioon neostalinismile ja isegi kommunistlik opositsioon partei enda ridades.
3. Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine ja rahvuslikud vabadusliikumised.
Demokraadid ütlevad “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programmis” otseselt välja, et “Nõukogude Liit on rahvaste vägivaldne ühendus suurvene rahvustuumika ümber” (vt. “Rahvusküsimus” punkt 1.). Demokraadid, olles igasuguse ebaõigluse vastased, loevad, et i g a l r a h v a l o n õ i g u s i s e o t s u s t a d a o m a s a a t u s e ü l e. S e e o n l o o m u l i k j a v õ õ r a n d a m a t u õ i g u s. Sellele alusele on rajatud demokraatide suhted rahvuslike vabadusliikumistega. Tuleb rõhutada, et Demokraatlik Liikumine ei ole mingil juhul puhtvene liikumine. Vene Demokraatlik Liikumine on ainult Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise võrdõiguslik liige, kellel ei kuulu mingeid privileege ega erilisi õigusi ja kes ei pretendeeri liikumise juhi osale. D e m o k r a a t i a o n m õ e l d a m a t u i l m a r a h v u s t e v a b a d u s e t a. Demokraatia on tugevaks vastumürgiks kolonialismile. Kõik rahvuslikud demokraatlikud liikumised on täiesti iseseisvad ja nende vastastikud suhted on võrdsete liitlaste suhted. Demokraatide suhted rahvuslike vabadusliikumistega on rajatud vastastikusele abistamisele, võrdõiguslikkusele ja vastastikusele lugupidamisele.
4. Rahvuslike vabadusliikumiste ülesanded.
Valitsev nõukogude režiim on huvitatud kolooniate säilitamisest, kuna need on talle materiaalsete rikkuste ja ressursside allikaks. Peale selle on kolooniate olemasolu üheks peamiseks kommunistliku režiimi eksisteerimise garantiiks. Asi on selles, et Vene rahvas on ise õigusetus olukorras ja teda ekspluateeritakse halastamatult. Venemaa elanikkonna elatustase on märgatavalt madalam kui näiteks Baltimaade rahvaste elatustase. Ja selle madala elatustaseme põhjuseks pole mitte see, et venelased oleksid laisad ja poleksid võimelised töötama, vaid asjaolu, et nõukogude võim eksisteerib Venemaal 25 aastat kauem kui Eestis. Kui võrrelda 1940. aasta Eesti töölise või intelligendi töössesuhtumist ja kvalifikatsiooni 1971. aasta Eesti töölise või intelligendi omadega, siis muutub ka venelaste “laiskus” ja töössesuhtumine arusaadavaks. Nõukogude Liidus ei ole keegi huvitatus täie pingega töötamisest, sest selle eest ei tasuta vääriliselt. Illusioon, nagu võiks täie pingega töötades rikkamaks saada, on ammu haihtunud. Rahulolematus maksva korraga kasvab aga iga päevaga. Seepärast on režiimile vaja patuoinast, on vaja rahulolematus kõrvale suunata. Üheks mooduseks on rahva hirmutamine nn. kapitalistliku hädaohuga ning hirmu- ja õudusjuttude levitamine lääneriikides valitsevast tööpuudusest ja viletsusest. Sellest pole aga küllalt, ja režiim hakkab oskuslikult küvama rahvuslikku vihavaenu. Ta asustab venelasi teiste rahvuste aladele. Kohalik elanikkond on rahulolematu ja osutub venelastele “vaikivat vastupanu”.
(Toimetuse märkus:
Ei maksa unustada, et tsaari-ajal paljud eestlased, põgenedes mõisaorjuse eest, rändasid välja Venemaale. Kuna Venemaal paljudes kohtades elavad inimesed veel praegugi samasuguses viletsuses nagu elasid eestlased mõisnike ajal, siis pole midagi imestada, et nad samuti püüavad inimväärsete elamistingimuste otsinguil on kodukohast välja rännata, nagu tegid seda minevikus meie esiisad. Et aga praegused sisserändajad sageli kasutavad mitmesuguseid privileege, selles on süüdi maksev kord, kes teab seda põhimõtet – “jaga ja valitse”.)
Juhul, kui eestlastele antakse korter, siis korterist ilmajäänud venelane muutub rahulolematuks ja kirub “neetud fašistide ja tšuhnaade??? Sobinguid”. Kui aga korteri saab venelane, siis korterist ilma jäänud eestlane kirub “neetud tiblasid, kes on tulnud siia paremat elu otsima”. Siinjuures ei jõua ei venelane ega ka eestlane sageli järeldusele, et elamispinna puuduses on südi nõukogude võim, et kõik viletsused tulenevad kehtivast režiimist. Kuna aga pooled Nõukogude Liidu elanikkonnast on mittevenelased, siis tuleb peaaegu iga venelase kohta mittevenelane, kellel tuleb “silma peal hoida”. Rahulolematus pöördub üksteise vastu; seda aga valitsev juhtkond tahabki. Seetõttu sisendatakse venelastele, et vene rahvas on “teiste rahvaste vanem vend”, et venelased päästavad terve maailma ja neil on palju selliseid väärtuslikke omadusi, mis puuduvad teistel rahvastel. Šovinismi nakkus on aga külgehakkav ja ei sõltu mitte niivõrd intellektist, kuivõrd vaba informatsiooni olemasolust või puudumisest. Selle näiteks võib olla rassistlike ideede populaarsus hitlerlikul Saksamaal.
Nõukogude garnisonide sõduritele sosistatakse pidevalt, et eestlased ja lätlased on kaabakad ja kõrilõikajad. Sõdurid on veendunud, et üksinda linna minna on ohtlik, ja olles saanud linnaloa, lähevad tavaliselt gruppidena, olles juba algusest peale valvel ja agressiivsed. Tarvitseb ainult mõnele jala peale astuda ja juba lähebki löömaks. On muuseas huvitav märkida, et selle pettuse õnge lähevad mitte ainult venelased, vaid ka eestlased, kes teenivad aega Armeenias või Moldaavias.
Vastastikust arusaamist takistab ka kohalike keelte mittetundmine venelaste poolt. Nõukogude võim faktiliselt takistab kohalike keelte õppimist venelaste poolt: eesti keele õpetamine vene koolides on puht sümboolne ja formaalne; puuduvad massilised kursused; eesti keele õpik venelastele anti viimati välja 15 (!) aastat tagasi. Nõukogude režiimile pole mitte niivõrd tarvis ühe miljoni eestlase venestamist kui poole miljoni venelase ja ühe miljoni eestlase tähelepanu kõrvale juhtida ühiskondlike suhete probleemidest.
Sõltuvate koloniaalrahvaste lootused väljastpoolt tulevatele vabastajatele on asjatud. Lääne demokraatiad püüavad elada ainult enda jaoks. Kui poleks olnud seda egoismi, poleks kommunistlik režiim saanud Venemaal võitu pühitseda. Lääneriigid omal ajal reetsid praktiliselt nii Balti riigid kui ka praegused nn. rahvademokraatiamaad oma lühinägelikkuse ja egoismi tõttu. On iseloomulik, et küsimust nõukogude kolooniaist pole seni veel kordagi võetud ÜRO päevakorda, nagu poleks sellist probleemi olemaski.
S õ l t u v a t e r a h v a s t e v a b a s t a m i n e o n r a h v a s t e e n d i k ä t e s . Kolonialism ähvardab nende eksisteerimist üldse. Kui sõltuvad rahvad lepivad oma saatusega, siis jäävad neist lõpuks järele ainult geograafilised nimetused. Rahvuslikku kultuuri surutakse maha ja nivelleeritakse ühtsele nn. sisult sotsialistlikule tasemele. Ajalugu moonutatakse, rahva äraandjaid kujutatakse “kangelastena” (nagu Lauristin ja Vares),
(Toimetuse märkus: Aga Anvelt, Pöögelman jt. nii kohapealsed kui üle piiri odast tulnud spetsiaalse väljaõppe saanud mässajad ja mõrvarid, kes 1924. aasta 1. detsembril tegid katset eesti rahvast une pealt tappa ja maad verega üle ujutada? Aga 1940. aasta juunipöörde või nn. sotsialistliku revolutsiooni teised tegelased? Ja nn. Eesti rahvuskorpuse Venemaal ja Siberis sündinud ja kasvanud “kangelased”?)
Kultuuripärandit labastatakse. Kahjuks leidub sõltuvatel rahvastel küllaldases koguses äraandjaid, kellest komplekteeritakse juhtimise ja rõhumise aparaat. Ilma rahvusliku kaadrita oleks kommunistlikul režiimil märksa raskem oma kolooniaid valitseda. Armuandide ja õlalepatsutamise eest koostasid paljudki eestlased Siberisse saadetavate nimekirju, jälitasid metsavendi, võtsid osa rekvireerimistest, “natsionaliseerimistest” jne. Nüüd aga teenivad truult miilitsas, julgeolekus, kohtutes, prokuratuuriorganites, tegutsevad partorgidena, kolhoosiesimeestena ja muude koloniaalaparaadi tööriistadena. Isegi need, kes on opositsiooniliselt meelestatud, panevad pahaks, kui neile ei anta autasusid – ordenit, medalit või “halvemal juhul” aukirjagi… See kõik näitab, et rahva hinge puhtus on haaratud kõdunemisest.
Üheks Eesti rahva puuduseks on ka liigne varanduse kogumise kirg. Inimesed kipuvad unustama, et nende kogutud vara, mille nõukogude võim võib iga hetk ära võtta (Toimetuse märkus: meenutagem – “mittetöise tuluga” saadud ja ehitatud majade ning “liiga suurte” mõõtmetega aedade ja kasvuhoonete konfiskeerimised ja riigistamised muudab nad asjade ja režiimi orjadeks. Paljud eestlased on Tallinnas kulutanud aastaid individuaalelamute ehitamiseks, mattes sinna oma raha, aja ja tervisegi. Nüüd, kus nõukogude valitsusel läheb vaja maad ehitamiseks, need majad lihtsalt võetakse ära, kusjuures vastu antakse ainult korter, ja seegi kuulub riigile; tähendab – inimesi röövitakse järjekordselt. Praegu on hoogu läinud Eestis suvilate ehitamine, mis juhib inimesi kõrvale aktiivselt võitluselt. Paljud matavad nüüd sinna kogu oma vaba aja, naiivselt lootes, et leiavad seal lõpuks varjupaiga argipäevaste murede eest. Nõukogude võimule aga on kasulik inimeste tähelepanu tegelikult alult kõrvale juhtida. Peale selle, kartus kaotada neidki tühiseid materiaalseid hüvesid, aheldab pajusid ja nad jäävad võitlusest kõrvale. See tähendab – faktiliselt aitavad kaasa nõukogude totalitarismi eksisteerimisele. Asi läheb selleni, et isegi mõned Eesti Demokraatlikust Liikumisest osavõtjad, kes hinge põhjani vihkavad nõukogude koloniaalrežiimi ja on tema läbi palju kannatanud, nõustuvad suure vaevaga andma liikumise kassasse sõna otseses mõttes kopikaid. Näib, et paljud Eesti rahva paremad pojad ja tütred on praegugi Mordva laagrites; siinjuures tuleb aga märkida, et Mordva laagrite poliitvangide arvates on eestlased ühed kõige k i n d l a m e e l s e m a d j a k o m p r o m i s s i t u m a d poliitvangid.
Ja veel. Eestis on sageli kuulda sellist ütelust, et väike rahvas ei tohi ennast lasta kaasa tõmmata võitlusele oma vabaduse eest, muidu saab talle osaks täielik häving. Raske öelda, kelle idee see on, kes julgeoleku või lihtsalt nahavedajate oma, kuid tal leidub siiski pooldajaid, kes leiavad temas moraalse õigustuse oma passiivsusele. Ajalugu näitab aga vastupidist. Ainult need rahvad, kes on seda aktiivselt kaitsnud. Need rahvad, kes on olnud passiivsed, on aga hukkunud. Ja kui poleks olnud sisemist kindlusetust ja enese sugereerimist, oleks Eesti riik ja rahvas võinud küllaldase otsustavuse korral 1939. aastal koos Soomega vastu panna nõukogude agressioonile. Ja kui “riigiisad” oleksid olnud küllalt kaugelenägelikud ning kogu jõudu mängu pannes loonud Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Jugoslaavia ja Bulgaaria bloki, siis see blokk oleks suutnud vastu panna nii Hitlerile kui ka Stalinile. Kui Baltikumi rahvad oleksid võidelnud noo, nagu aastatel 1918-1920, siis oleks nende olukord praegu teistsugune ja ka ohvreid poleks rohkem olnud. Olles alistunud ilma võitluseta, kaotas Eesti rahvas umbes 204 000 inimest, s.o. ligi viiendiku elanikkonnast! Ja sealjuures peamiselt Eesti rahva paremiku!
Selliseid realiseerimata jäänud “kui’sid” oli palju. Selliseid on ka praegu. H ä d a r a h v a l e , k e s k a o t a b a k t i i v s u s e!
Kuid meie päevil siiski kõrvuti demokraatliku liikumisega hakkab järjest enam hoogu võtma r a h v u s l i k v a b a d u s l i i k u m i n e. selline väike rahvas nagu seda on Krimmi tatarlased, keda on ainult ca 500 000 inimest, ja needki Stalini opritšnikute poolt üle terve Kesk-Aasia laiali paisatud, on suutnud organiseeruda tugevaks tervikuks. Nad organiseerivad massimiitinguid ja demonstratsioone, tulevad sadade kaupa oma protestidega Moskvasse, neil on suurepäraselt funktsioneeriv illegaalne kirjandus. Vanglatesse ja laagritesse saadetud juhtide asemele ilmuvad uued. Tatarlaste võitlus oma kodumaale – Krimmi – tagasipöördumise eest, oma etnilise eksisteerimise eest, äratab hämmastust ja vaimustust. Paljud venelased ja ukrainlased on astunud nende kõrvale. Seejuures paljud venelased ja ukrainlased on sattunud Krimmi tatarlaste liikumise toetamise eest vanglatesse ja vangilaagritesse, nagu näiteks kindral Grigorenko. Krimmi tatarlaste võitlus andis tugeva tõuke ka teiste Kesk-Aasia rahvaste – usbekkide ja kirgiiside rahvuslikule vabadusliikumisele.
V õ i t kommunistliku koloniaalrežiimi üle o n v õ i m a l i k j a v ä l t i m a t u. võidu saabumise kiirus sõltub aga kogu operatsiooni, sealhulgas ka rahvusliku vabadusliikumise a k t i i v s u s e s t.
V õ i t t o t a l i t a r i s m i ü l e p o l e v õ i m a l i k i l m a r a h v u s l i k e v a b a d u s l i i k u m i s t e o s a v õ t u t a .
Eesti rahvas on küllaltki kõrge kultuuriga rahvas. Ta on juba andunud hulgaliselt kindlameelseid nõukogude totalitaarse režiimi vastu võitlejaid. Kuid Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise teatud ringkondade arvates, kes tunnevad Eesti kohalikke olusid, seisavad Eesti rahvusliku vabadusliikumise ees mitmed vältimatud ülesanded.
E s I m e n e ü l e s a n n e – iga rahvuslikust vabadusvõitlusest osavõtja enesekasvatus, lahtisaamine väikekodanlikest kalduvustest, oma rahva ajaloo tundmaõppimine, mitmesuguste revolutsiooniliste liikumiste võitlusmeetodite tundmaõppimine, maksva korra t e g e l i k u majandusliku ja poliitilise olukorra tundmaõppimine, ustavuse kasvatamine isikuvabaduse ideedele, demokraatlike vaadete kasvatamine, leppimatus i g a s u g u s e rõhumisega, valmisolek abistada neid, keda kehtiv nõukogude totalitaarne režiim taga kiusab. Seejuures ei tohi aga unustada ka oma füüsiliste võimete arendamist, sest “terves kehas on terve vaim”.
Teine ülesanne – kasvatada samas vaimus ka oma perekonnaliikmeid: abikaasat, lapsi. Koosneb ju rahvas esmajärjekorras perekondadest. Igaüks peab tegema kõik võimaliku, et ta võiks oma perekonnaliikmete peale kindel olla. See on vajalik ka tulevaste põlvkondade jaoks.
Kolmas ülesanne – kasvatada oma lähikondseid isamaalises vaimus: nii sõpru, tuttavaid kui ka töökaaslasi jne. Erilist tähelepanu tuleb pöörata noortele, oma sõprade lastele ja lastele väikekodanlikest perekondadest. On vaja, et noortest saaksid oma rahva väärilised pojad ja tütred, kes annaksid oma osa rahva vabastamise eest.
Neljas ülesanne – võltsile kommunistlikule ajalooteadusele, sotsioloogiale ja majandusteadusele tuleb vastu panna tõele vastavad tööd ja levitada neid kas või illegaalsete väljaannetena. Selleks tuleb koguda ajaloolist materjali rahva lähema mineviku kohta seni, kuni on veel elus nendest sündmustest osavõtjad.
Viies ülesanne – teha kõik sõltuvate rahvaste bloki loomiseks Nõukogude Liidus. Seda ülesannet juba mingil määral täidab Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine, kuid otsesed kontaktid ja tegevuse koordineerimine on kasulikud kõigile rahvuslikele vabadusliikumistele, eriti seoses natsionaal-kommunistliku riigipöörde reaalsete võimalustega Venemaal (šovinistliku partei “Rossija” moodustamine ja poollegaalse häälekandja “Vetse” ilmumine 1971. a.).
Kuues ülesanne – omariikluse ja rahva suveräänsuse taassünni laiaulatusliku programmi väljatöötamine. Demokraatide arvates on kõige vastuvõetavamaks poliitiliseks vormiks demokraatlik natsionalism. Tuleb välja töötada rahvusliku vabadusvõitluse taktikalised demokraadid ja tegevusjuhised. Selles töös võivad abistada demokraatide “Taktikalised alused”.
Seitsmes ülesanne – Illegaalse informatsioonisüsteemi laiendamine, s.t. kogumike, ajakirjade, ajalehtede, samuti artiklite väljaandmine kõigi oluliste küsimuste kohta. Informatsiooni süsteemi ülesannete hulka kuuluvad tingimata teated julgeoleku ja partei poolt teostavatest jälitamistest ja tagakiusamistest. Ükski sündmus ega fakt selles osas eo tohi jääda saladusse! Kõige selle avalikkuse ette toomine on mõjuvaks relvaks kehtiva totalitaarse kommunistliku režiimi vastu.
Kaheksas ülesanne – sallimatuse õhkkonna loomine kõigi nõukogude okupatsioonivõimude omavoli, esindajate, okupatsioonivõimudega kaasajooksjate, rahvuslike huvide reetjate ja nõukogude julgeoleku agentide suhtes. Praegu võib sageli märgata liiga sallivat suhtumist sellisesse elementi ja isegi nende ees lipitsemist.
Üheksas ülesanne . töötada välja õige suhtumine sissesõitnud vene elanikkonnasse, diferentseerides teda poliitiliste tundemärkide järgi. Ei tohi üles kütta pimedat vihkamist ja vaenu, vaid tuleb kannatlikult ümberkasvatanud neid, kellest võib saada võitluskaaslasi ühise vaenlase – nõukogude totalitaarse kommunistliku režiimi vastu. Selleks on aga tarvis väljatöötada spetsiaalne metoodika. Vaenulik suhtumine kõigisse venelastesse viib vastupanule nende poolt ja toob lõppkokkuvõttes rohkem kahju kui kasu. See oleks ebaõige nii taktika seisukohast kui ka humanistlikust printsiibist lähtudes ja tugevdaks ainult kehtivat nõukogude okupatsiooni. Demokraadid on seisukohalt, et rahvusliku vabadusliikumise ringkonnad peavad väljatöötama teaduslikult põhjendatud sisserändajate arvu, mis ei ähvardaks eesti rahva etnilist tervislikkust. Tuleb töötada välja seisukohad, milline osa sissesõitnud venelastest tuleb repatrieerida Venemaale, kusjuures selline repatrieerimine peab toimuma ÜRO täidevolilise komisjoni järelvalve all.
Kümnes ülesanne – loobuda Venemaalt sissesõitnud eestlaste diskrimineerimisest ja hakata tegelema nende kasvatamisega. Nende diskrimineerimine viib selleni, et nad muutuvad okupatsioonirežiimi püüdlikeks teenriteks. Tuleb leida ühine keel oma rahvuskaaslastega.
Üheteistkümnes ülesanne – rahvuslik vabadusliikumine koostöös Eesti Demokraatliku Liikumisega peab välja töötama spetsiaalse memorandumi Eesti koloniaalse sõltuvuse ja omariiklikuse puudumise kohta. Selline memorandum Eesti Rahvusliku Vabadusliikumise nimel tuleb saata ÜRO-sse. Tuleb koputada maailma avaliku arvamuse uksele. Selline memorandum oleks tähtsaks poliitiliseks ja ajalooliseks aktiks Eesti maa ja rahva jaoks.
Need ülesanded on aga kõige üldisemad. Rahvusliku vabadusliikumise juhid võivad ja peavadki neid loomulikult täpsustama. Tähtis on, et rahvas ei oleks letargias, vaid oleks aktiivne. Rahvas peab võitlema ja opositsioonilised jõud peavad teda oskuslikult ja arukalt juhtima. Kuna aga okupatsiooni režiimil on olemas väljatöötatud plaan vastuhakkude ja rahutuste mahasurumiseks igas linnas ja maakohas, siis tuleb sellele vastu astuda kogu maa oskuse ja intellektiga.
Kasutades juhust soovivad Vene demokraadid Eesti rahvuslikule vabadusliikumisele edu ja meelekindlust võitluses ebainimliku totalitaarse kommunistliku režiimiga.
Demokraadid kinnitavad, et nad tugevdavad kõigi rahvuslike huvide ja isikuvabaduste eest võitlejate vendlust.
Demokraadid osutavad jõukohast asi kõigile rahvuslikele vabadusliikumistele ja võtavad ise heameelega vastu igasugust abi rahvuslikelt vabadusliikumistelt.
Tugevnegu Nõukogude Liidu sõltuvate rahvaste rahvuslike vabadusliikumiste relvavendlus!
Teie ja meie vabaduse eest!
Moskva, 3. aprillil 1971. a.
Juri Sablin, demokraat.
Toimetuse märkus: ülaltoodud artikkel on kirjutatud Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise osavõtja Juri Sablini poolt ning käsitleb mõningaid rahvusküsimuse aspekte. Kuna Moskva elaniku pilguga on raske õigesti tabada meie kohalikke probleeme ja olusid, siis sisaldab eespooltoodud kirjutis diskuteeritavaid seisukoti ja väärtõlgendusi. Nõiteks Venemaal sündinud ja kasvanud eestlaste olukord Eestis (diskrimineeritavus). Kuid tema poolt avaldatud seisukohad on enamuses küllaltki asjalikud, huvi rahvusküsimuse vastu üldse siiras ja esitatud mõtted pakuvad kaheldamatult huvi. Toimetus avaldab tänu NLDL’ile, kes oma esindaja näol on teinud kaastööd käesolevas rahvuslikus väljaandes. Toimetus palub arvesse võtta, et tegemist on venekeelse käsikirja eestikeelse tõlkega ning ootab lugejaskonna omapoolset kriitikat, ettepanekuid, täiendavais fakte jne.
Dokumendid
1. Eesti Rahvusrinne on Eesti demokraatlikult meelestatud organisatsioonide ja üksikisikute vabatahtlik ühendus.
2. Eesti Rahvusrinde eesmärgiks on:
rahvahääletuse läbiviimine Eesti territooriumil Eesti riikliku seisuse määramiseks;
omariikluse ja demokraatliku riigikorra taaskehtestamine Eesti territooriumil.
3. Küsimuse otsustamiseks, kas Eesti peab saama iseseisvaks või astuma föderatsiooni mingi teise riigi või riikidega, tuleb Eestis läbi viia rahvahääletus ÜRO järelvalve all. Rahvahääletusel vastuvõetuks loetakse see ettepanek, mis saab kõige enam hääli.
Rahvahääletusest võivad osa võtta kõik vähemalt 16-aasta vanused Eesti Vabariigi kodanikud.
Eesti vabariigi kodanikeks loetakse kõiki neid, kes kuulusid Eesti kodakondsusesse enne Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 21. juunil 1940. aasta, samuti ka hiljem sündinud kodanikke, kellel vähemalt üks vanematest kuulus Eesti kodakondsusesse enne 21. juunit 1940. aastal.
4. Juhul kui rahvahääletus otsustab, et Eesti peab saama iseseisvaks, siis määrab Eesti Rahvusrinne ametisse Ajutise Valitsuse, kes teostab täidesaatvat võimu ja avaliku korra kaitset. Ühe kuu jooksul pärast rahvahääletust viiakse läbi Asutava Kogu valimised. Asutava Kogu saadikukandidaadiks võib üles seada igat vähemalt 30 aasta vanust Eesti Vabariigi kodanikku. Kandidaate Asutavasse Kogusse võivad üles seada nii organisatsioonid kui ka üksikisikud. Asutavasse Kogusse valitakse üks isik iga 5000 valija kohta.
5. Hiljemalt üks kuu pärast Asutava Kogu valimisi annab Ajutine Valitsus täidesaatva võimu üle Asutava Kogu poolt ametisse seatud valitsusele.
6. Kõigile poliitilistele parteidele ja organisatsioonidele tagatakse täielik tegevusvabadus ja kaitse riigivõimu poolt tingimusel, et nad tunnistavad demokraatlikku korda ja ei sea enda eesmärgiks võimu haaramist vägivalla abil.
7. Kõigile kodanikele garanteeritakse sõna-, trüki-, koosolekute, demonstratsioonide, organisatsioonide, veendumuste, südametunnistuse ja usuvabadus.
8. Kõigile kodanikele kindlustatakse töö ja sealjuures elatustase, mis vastab kaasaja tsiviliseeritud inimese nõuetele.
9. Kõigile kodanikele garanteeritakse vaba töö- ja elukoha valik Eesti Vabariigi territooriumil ja samuti ka vaba võimalus Eesti territooriumilt lahkumiseks.
10. Kõik Eesti Vabariigi kodanikud on seaduse ees võrdsed, sõltumata nende rahvusest, usutunnistusest, haridusest, varanduslikust seisundist ja parteilisest kuuluvusest.
11. Kõigile välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele, kes aitavad omariikluse ja demokraatliku riigikorra taaskehtestamisele Eesti territooriumil, antakse võimalus soovi korral astuda eesti kodakondsusesse pärast täidesaatva võimu üleandmist Asutava Kogu poolt ametisse seatud valitsusele.
12. Vajalikud ümberkorraldused majanduselus viib läbi Asutava Kogu poolt ametisse seatud valitsus vastavalt Asutava Kogu poolt vastavalt seadustele.
Eesti, 10. augustil 1971. a.
Nõukogude Vene invasioonist, okupatsioonist ja kolonialismist Eestis
Ametlik nõukogude propaganda ja kommunistlik ajalooteadus moonutavad omakasupüüdlikel eesmärkidel täiesti ettekavatsetult kõigi Nõukogude Liidu territooriumil elavate rahvaste ajalugu. Seepärast me loeme oma kohuseks anda tõepärane lühiülevaade Eesti lähemast minevikust, mis oleks vastulöögiks nõukogude okupatsioonivõimude poolt levitatavate valede laviinile. Ühtlasi tahame käesolevaga näidata, et valitsevad ringkonnad ei ole suutnud lahendada rahvusküsimust ja ei tahagi seda teha, vaid püüavad nõukogude võimu poolt invasiooni ja okupatsiooni teel anastatud rahvaid igati maha suruda, kasutades rafineeritud kolonisaatorlikke meetodeid. Me oleme seisukohal, et tõetruu informatsioon aitab kõigil vabadustarmastavatel inimestel paremini mõista nõukogude okupatsioonivõimude poolt allutatud maades toimuvaid protsesse, näha silmakirjatsevate “juhtide” ja kommunistliku eliidi tõelist palet ja astuda välja kõigi Nõukogude Venemaa poolt orjastatud rahvaste õiguste kaitseks.
Pärast Veebruarirevolutsiooni Venemaal hakkas Eesti rahvas Ajutiselt Valitsuselt nõudma Eestile rahvusliku autonoomia andmist. Selleaegsed poliitilised liikumised Eestis ei tõstnud üles küsimust täielikust sõltumatusest rea objektiivsete põhjuste tõttu.
Vene Ajutine Valitsus, jäädes rahvusküsimuses suurriiklikule positsioonile, ei tahtnud anda iseseisvust endise Vene impeeriumi kolooniatele ja viivitas isegi autonoomia andmisega.
Saksamaa, kes pidas Venemaa vastu sõda, püüdis Eestit vallutada, et luua Eesti ja Läti territooriumil Balti hertsogiriiki.
Entente’i riigid, kui Venemaa liitlased, lugesid Eestit Venemaa lahutamatuks osaks. USA suhtumist Eesti iseseisvusesse tol ajal näitab kasvõi seegi fakt, et USA tunnustas Eesti iseseisvust alles 1922. aastal, kui oli kadunud igasugune lootus Vene impeeriumi taastamiseks tema endistes piirides.
Pärast oktoobripööret 1917. aastal kuulutasid bolðevikud küll ametlikult välja rahvaste enesemääramise õiguse, kuid tegelikkuses hakkas Nõukogude Venemaa otsekohe relva jõul tagasi vallutama lahkulöönud maid, nagu Ukrainat, Soomet, Eestit, Lätit, Leedut ja Valgevenemaad.
Eestis kehtestati nõukogude võim mitte maa põliselanike, vaid siinviibivate Vene vägede poolt, keda oli Eestis suurel arvul, sest Esimese Maailmasõja rinne läks sel ajal läbi Eesti territooriumi. Eesti rahvuslike jõudude katsed iseseisvust välja kuulutada katkestati sõjalise jõuga, paljud rahvusliku liikumise tegelased arreteeriti ja saadeti Petrogradi.
Eesti rahulepinguga andis Nõukogude Venemaa Eesti territooriumi üle Saksamaale.
Kasutades lühikest ajavahemikku nõukogude vägede lahkumise ja Saksa vägede saabumise vahel, kuulutas Eesti Maanõukogu (Maapäev) 24. veebruaril 1918. aastal välja iseseisva Eesti Vabariigi. Kuid juba 25. veebruaril 1918. aastal saabusid Saksa väed Tallinna. Alles väljakuulutatud vabariigil polnud veel oma sõjaväge ja riiklikku organisatsiooni, seepärast ei suutnud ta ka Saksa okupatsioonile vastupanu avaldada. Rahvusliku vabadusliikumise jõud olid sunnitud minema põranda alla, tingituna jälitamistest Saksa okupatsioonivõimude poolt. Mitmed Eesti poliitikategelased (nagu K. Päts jt.) arreteeriti ja saadeti Eestist välja Saksa koonduslaagritesse.
Pärast sõjalist lüüasaamist oli Saksamaa sunnitud Entente’i riikide nõudmisel oma väed Eestist välja viima.
Sel ajal, kui Eesti oli Saksamaa poolt okupeeritud, asutati Petrogradis Venemaa kommunistliku (bolðevike) Partei Eesti sektsiooni büroo ja nn. Eesti Töörahva Kommuuna eesotsas J. Anveltiga, mis allus otseselt Nõukogude Vene võimudele ja oli loodud Eesti vallutamise kergendamiseks.
Sakslaste Eestist lahkumise ajal Nõukogude Vene valitsus suunas Narva ja Pihkva juurde 7. armee. Lenin andis nõukogude vägede ülemjuhatajale korralduse, et Punaarmee toetaks igati Läti, Eesti, Ukraina ja Leedu nn. nõukogude valitsusi. Kõik need “valitsused” olid loodud Venemaal, enamus nende “valitsuste” liikmetest olid saadetud Petrogradist ja faktiliselt polnud neil nende maade rahvastega midagi ühist, samuti polnud nad ei Eesti, Läti, Leedu ega Ukraina rahvaste esindajad.
Pärast Lenini korraldust algas Nõukogude Venemaa avalik sõjaline interventsioon Baltikumis.
Eesti sõjaväge sel ajal veel ei olnud, kuid üksikud üksteisest eraldatud salgad alustasid otsekohe vastupanu osutamist sissetungivatele Punaarmee üksustele. Samaaegselt aga algas ka Eesti sõjaväe nn. rahvaväe loomine. Eestile tulid abiks vabatahtlikud Soomest (umbes 2000 meest), Rootsist (179 meest) ja Taanist (189 meest). Nagu eeltoodust võib näha, olid need abiväed isegi nii väikese riigi, nagu seda Eesti, kohta väikearvulised, kuid nad olid meie rahvale ja tema sõduritele suureks moraalseks toeks ja aitasid kaasa rahvuslike jõudude liitumisele. Meie rahvas jõudis arusaamisele, et väike Eesti ei pea ainult üksi sõdima Nõukogude Vene interventsiooni vastu.
Noorel Eesti Vabariigil tuli võidelda mitte ainult idast pealetungiva Punaarmee, vaid ka lõunast pealetungi alustanud sakslaste vastu. Nimelt organiseerisid sakslased 1919. aastal Eesti ja Läti vallutamiseks ning koloniseerimiseks nn. Landeswehri, mis koos Saksa regulaarvägedega püüdis Baltikumi vallutada ja luua Saksamaast sõltuvat Balti hertsogiriiki. Kuid pealetungivad Saksa väed löödi kiiresti puruks Eesti ja Läti vägede ühiste jõupingutustega.
- veebruaril 1920. aastal sõlmiti Tartus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel rahu. Rahulepingus (artikkel II) oli muuhulgas öeldud:
“Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvad olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.
Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.”
Pärast Vabadussõja lõppu võis Eesti alustada rahulikku ülesehitustööd. Vene kommunistide katsed kehtestada Eestis kommunistlik diktatuur sõjalise interventsiooni abil lõppesid läbikukkumisega. Eesti kommuniste oli vähe ja rahvas neid ei toetanud. Vabadussõja ajal neis rajoonides, mis olid okupeeritud Punaarmee poolt, kommunistid ei riskeerinud valimisi läbi viia, kuna nad teadsid, et nende poolt hääletab ainult tühine vähemus. Kuid 1919. aastal viidi Eestis nõukogude okupatsioonist vabades rajoonides läbi sõjaolukorrast hoolimata Asutava Kogu valimised. Valimistest võttis osa kümme parteid. Kommunistid aga, hoides kurssi nõukogude võimu kehtestamisele Nõukogude Venemaa vägede abil, boikoteerisid valimisi ja keeldusid neist osa võtmast.
Seda, et Eestis kehtis demokraatlik kord, näitab, et kommunistidel oli võimalus osa võtta 1923. aasta mais toimunud Riigikogu valimistest võrdsetel alustel teiste parteidega. 1923. aastal toimunud Riigikogu valimistel said kommunistid 9,5% häältest, 1926. aastal aga ainult 5,8% häältest. Kõik see näitas veenvalt, et vabadel valimistel pole kommunistidel mingeid lootusi võidule. Seepärast seadsid kommunistid enda eesmärgiks võimu haaramise vägivalla ja välismaise interventsiooni abil. Demokraatliku korra kaitseks tuli valitsusel 1924. aastal kõige fanaatilisemad vägivalla pooldajad vanglasse saata. Neid saadeti vanglasse mitte nende veendumuste, vaid terroristliku tegevuse pärast. Üldse oli vanglates sel ajal umbes 200 kommunisti ja seda Eesti Vabariigi elanike arvu juures 1,1 miljonit.
Eesti Vabariik oli demokraatlik riik: võis osta, lugeda ja endal kodus hoida igasugust poliitilist kirjandust, kaasa arvatud ka kommunistlik (Marxi, Lenini, Trotski ja ka Stalini tööd, nõukogude ajalehed jne.). Kirjandust võis samuti tellida ka Moskvast või Leningradist posti teel.
Iga soovija võis vabalt välismaale sõita. Seejuures polnud tarvis kedagi perekonnaliikmetest pantvangiks jätta, nagu seda tänapäeval praktiseeritakse kogu Nõukogude Liidus. Ajavahemikus 1930 – 1936 rändas Eestist välja keskmiselt 400 inimest aastas, peamiselt Rootsi ja USA-sse (paremate majanduslike tingimuste otsingule). Töörahva “paradiisi” – Nõukogude Liitu rändasid välja ainult üksikud. Samal ajal Venemaal elavatest eestlastest asus ümber Eestisse Vene – Eesti rahulepingu põhjal üle 40 000 inimese, s.o. iga viies Venemaal elav eestlane. Hiljem aga eestlasi Nõukogude Liidust välja ei lastud.
Vabadussõja lõpuks oli Eesti majandus niisama laastatud kui Venemaa omagi. Sellest hoolimata likvideeriti majanduslik kaos kiiresti ja Eestis ei surnud keegi nälga, samal ajal kui Nõukogude Venemaal suri nälga umbes 10 miljonit inimest (1921 – 1922 ja 1931 – 1933). Tingituna sunniviisilisest kollektiviseerimisest pole Nõukogude Venemaa seniajani oma põllumajandusele jalgu alla saanud.
Eesti majandusliku arengu tempo polnud sugugi madalam kui Nõukogude Venemaa oma, ehkki Eestis polnud rahvamajanduse tsentraliseeritud juhtimist, mis pidavat vene kommunistide väidete kohaselt olema ilmtingimata vajalik majanduse kiireks arenguks. Alljärgnevas tabelis on toodud mõningad andmed majandusliku arengu kohta Eestis:
Nimetus Ajavahemik Juurdekasv
Teravilja külvipind 1911 – 1937 6,8 korda
Piimasaadused 1933 – 1937 2,4 korda
Hobused 1920 – 1936 1,3 korda
Veoautod 1922 – 1938 10,6 korda
Bussid 1922 – 1938 12,2 korda
Sõiduautod 1922 – 1938 10,7 korda
Mootorrattad 1922 – 1928 12,3 korda
Tööstustoodang
(rahalises väljenduses) 1934 – 1937 1,6 korda
Iseseisvuse esimestel aastatel oli Eesti sunnitud teravilja sisse vedama, kuid 1940. aastal oli üksnes riigi viljasalvedes viljatagavara, millest oleks jätkunud Eesti linnaelanikele 3-4 aastaks.
Eestis oli ka töötuid, kuid samal ajal põllumajanduses ei jätkunud tööjõudu, sest põllutööle enamus töötuid ei tahtnud minna, mille tõttu põllutöölisi toodi Poolast sisse. Sealjuures aga said töötud riigilt küllaltki suurt abiraha, millest nad võisid koos perekonnaga ära elada. On iseloomulik, et keegi töötutest ei läinud Nõukogude Venemaale, ehkki väljarändamise võimalused olid olemas ja Eesti Vabariigi võimud lasksid vabalt välja rännata igal soovijal.
Eesti Vabariik oli rahuarmastav riik. 1940. aasta juunis oli Eesti sõjaväes 12 600 meest. Sõjaväeteenistuse kestvus oli, sõltuvalt väeliigist 9 kuni 18 kuud. Nõukogude “võimumeeste” väited, nagu oleks sellist “võimsat” armeed omav Eesti haudunud Nõukogude Liidule kallaletungimise plaane, on täiesti naeruväärne (praegu näiteks on Eestis üksnes miilitsaid umbes kaks korda rohkem, kui Eesti Vabariigil oli sõjaväge).
Tõsi, peale regulaararmee oli veel vabatahtlik sõjaline organisatsioon “Kaitseliit”, mille liikmetel olid relvad (vintpüssid ja püstolid) kodus. 1932. aastal kuulus sellesse organisatsiooni umbes 32 000 inimest. Taolise organisatsiooni olemasolu, mille liikmetel oli lubatud relvi kodus hoida, näitas, et Eesti Vabariigi valitsus oma rahvast ei kartnud. (Nõukogude Liidus ei juleta isegi ohvitseridele relva kätte jätta väljaspool väeosa!)
Nõukogude Liidu juhtiv klikk, nähes, et rahulikul teel Eestis võimu haaramiseks puuduvad igasugused lootused, kuna kommuniste oli vähe ja rahvas nende loosungite järele ei lähe, tegid katset võimu haarata relvade abil. Kohalikud üksikud kommunistid koos Nõukogude Venest salaja üle piiri tulnutega – kokku umbes 300 meest (nõukogude allikate andmetel) panidki 1. detsembri varahommikul 1924. aastal toime mässukatse, mis aga suruti maha kahe tunniga. Nõukogude Liidu otsest osavõttu 1. detsembri mässukatsetest näitab kasvõi seegi fakt, et vangivõetud mässajate hulgas oli 33 “Tsentrosojuzi” ja “Dobrofloti” töötajat ning 6 Nõukogude Liidu saatkonna teenistujat. Samasugused bolðevistliku Kominterni poolt inspireeritud mässud toimusid ka Rumeenias (1923. a.) ja Bulgaarias (1924. a.), mis samuti lõppesid läbikukkumisega.
Pärast Kremli juhtkonna poolt algatatud mässude läbikukkumist sai selgeks, et demokraatlikes maades saab kommunistlikku režiimi kehtestada ainult välismaise – Nõukogude Vene interventsiooni abil. Et see nii on, sellest annab tunnistust kasvõi seegi fakt, et Eesti Vabariigi valitsus, tundes end niivõrd kindlana, kuulutas 1938. aastal välja üldise amnestia, mille põhjal vabastati peaaegu kõik poliitvangid (nii kommunistid kui ka fašistid), väljaarvatud need, kes olid otseselt osa võtnud terroristlikust tegevusest.
Kuid juba 1939. aastal hakkas Nõukogude Liit oma vallutuspoliitikat uue hooga jätkama. Nii sõlmitigi kurikuulus Molotov-Ribbentropi pakt (1939. aasta augustis), mida nõukogude kirjandus tänapäevani püüab häbelikult maha vaikida. Mõlemad saagiahned imperialistlikud suurriigid – Nõukogude Liit ja Saksamaa – jagasid omavahel mõjusfäärid ning leppisid kokku, et “territoriaal-poliitiliste muutuste korral rajoonides, mis kuuluvad Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) on Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja Nõukogude Liidu huvisfääride piiriks”.
Selle tõendiks, et Eesti oli määratud Saksa – Vene kokkuleppe põhjal Nõukogude Liidule, on kasvõi seegi, et Hitler “kutsus” Saksamaale Eestis elavad sakslased, juhul, kui Saksamaa oleks ise kavatsenud okupeerida Eesti, oleks need kohalikku keelt oskavad ja kohalikke olusid hästi tundvad sakslased moodustanud suurepärase “viienda kolonni”. Kuna aga vastavalt paktile jäi Eesti Nõukogude Liidu “mõjupiirkonda”, siis oli selge, et pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt on need inimesed Saksamaale kadunud. 1939. aasta lõpuks, mõne kuu jooksul pärast Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist lahkus Eestist 80% siin elavatest sakslastest. Samal ajal nendest maadest, mida Saksamaa ise kavatses vallutada, kohalikke saksa rahvusest elanikke ära ei “kutsutud” (nagu lääne-Poolast ja sudeedisakslasi Tšehhoslovakkiast).
Pärast pakti sõlmimist Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel tungis Saksamaa ilma sõda kuulutamata Poolale kallale, seejärel tungis Poolale samuti ilma sõda kuulutamata kallale Nõukogude Liit. Toimus neljas Poola jagamine kahe imperialistliku suurriigi vahel. Siinjuures ka nõukogude allikates mainitakse, et mõlemad armeed, nii Punaarmee kui ka Wehrmacht jõudsid välja varem kokkulepitud demarkatsioonijoonele, mis veelkord tõendab Hitleri ja Stalini sobingut.
Nõukogude Liit, olles endale kindlustanud Saksamaa toetuse, otsustas vallutada Balti riigid, mis osutusid äralõigatuks Inglismaast ja Prantsusmaast. Balti riigid jäid üksinda kahe maailma suurriigi vastu.
Kuna aga avalik relvastatud kallaletung Balti riikidele oleks näidanud kogu maailmale Nõukogude Liidu tõelist palet, siis seati eesmärgiks Baltimaade anastamine ilma sõjategevuseta. Ja nii surutigi interventsiooni ähvardusel Balti riikidele peale baaside leping. Baasid pidid olema Nõukogude Liidu kaitseks Inglismaa ja Prantsusmaa vastu. Need aga olid niigi ära lõigatud Saksamaa poolt.
Nn. baaside leping oli 1920. aasta Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise rahulepingu jäme rikkumine.
Hiljem loodud ja praegu käibel olev nõukogude müüt, nagu oleks sõjalised baasid Baltikumis suunatud Saksamaa vastu, ei kannata kriitikat, kuna baasid loodi Saksamaa nõusolekul. Ja veelgi: Saksamaa keeldus avaldamast diplomaatilist survet oma liitlasele – Nõukogude Liidule, ehkki Balti riigid pöördusid Saksamaa poole vastava palvega.
Pärast nn. baaside pakti sõlmimist viidi Paldiskisse ja Eesti lääneranniku saartele umbes 25000 punaarmeelast (samal ajal oli Eestil endal sõjaväge 12 600 meest). Memento: Trooja hobuse lugu.
Lühiajalise “vaikuse” järgi (9 kuud ainult!) võeti kurss Eesti Vabariigi ja kogu Baltikumi okupeerimisele ja kehtiva riigikorra kukutamisele. 16. juunil 1940. aastal Nõukogude Liidu valitsus esitas Eesti valitsusele ultimaatumi, kus väideti, et Eesti rikub Nõukogude Liiduga sõlmitud pakti ja Eesti olevat sõlminud Läti ning Leeduga sõjalise liidu Nõukogude Liidu vastu. Samuti nõuti uue valitsuse moodustamist ja täiendavate nõukogude väekontingentide paigutamist Eesti Vabariigi territooriumile. See oli otseseks pakti rikkumiseks NSV Liidu poolt. Nn. baaside paktis (artikkel V) oli öeldud:
“Käesoleva Pakti elluviimine ei tohi mingil määral riivata Lepingu osaliste suveräänõigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklist korda.”
Peale selle oli eraldi kokkuleppes ette nähtud, et Eestis asuvate nõukogude garnisonide suurus ei tohtinud ületada 25 000 meest.
Osutada vastupanu tingimustes, kus üksnes Eestis olevate punaarmeelaste arv ületas kahekordselt Eesti sõjaväelaste arvu, oli lootusetu. Eesti Vabariigi valitsus oli sunnitud järele andma. Ja nii algas Nõukogude Liidu invasioon ja Eesti faktiline okupeerimine 17. juunil 1940. aastal. Punaarmee väeosad ületasid Eesti piiri ning samal ajal alustasid liikumist Tallinna suunas ka baasides olevad Punaarmee üksused, mis aga oli otseseks pakti rikkumiseks, kus oli öeldud:
“Eesti Vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse asuda Eesti saartel Saaremaal ja Hiiumaal ning Paldiski linnas baase mere-sõjalaevastikule ja mõned aerodroomid lennuväele rendi õigustel sobiva hinnaga.”
Seega Punaarmee väeosade saabumine Tallinna kui Eesti Vabariigi pealinna oli baaside lepingu jäme rikkumine ja jalge alla tallamine Nõukogude Liidu poolt relvastatud jõudude kaasabil. Analoogilised sündmused toimusid ka Lätis ja Leedus.
Punaarmee soomusautode otsesel osavõtul vabastati 34 kommunisti ja “riigikukutajat” (rohkem neid sel momendil Tallinna vanglas polnud), kelle kohta ei käinud 1938. a. amnestiaseadus, nende hulgas ka praegugi tuntud endine Eesti armee kapten Trankmann, kes müüs Nõukogude Liidule Narva juures olevate patareide positsioonide plaanid.
Edasi organiseeriti Tallinnas valitsusvastane meeleavaldus mõnesaja Eesti kommunisti ja Petserist kohale toodud venelase osavõtul – ja sedagi kõike Punaarmee soomusautode juuresolekul ja toetusel.
Illusiooni loomiseks, nagu oleks kommunistlik diktatuur Eestis kehtestatud rahva tahtel, viidi läbi “valimised” Riigikogusse. Eestimaa Kommunistlik Partei kuulus 1920. aastast alates Kominterni koosseisu ja allus täielikult temale. Eesti kommunistide hulgas, kes said Eestis Punaarmee abiga võimule, leidus ka üksikuid nn. ideelisi inimesi, kes siiralt uskusid kommunismi üritusse. Nad tahtsid kommunismi ellu viia sellisena, nagu ta oli paberil (“paberikommunistid”). Alguses seati paljudes valimisringkondades nõukogude survest hoolimata üles ka vastaskandidaadid.
- juunil 1940. a. saabus Eestisse Ždanov oma kaaskonnaga. Kogenud Kremli kulissidetaguse “niiditõmbajana” (meenutagem siinjuures Barbarus-Varese käike ja “konsultatsioone” Nõukogude Liidu saatkonnas!) teadis ta hästi, mille poolest kommunistlik “demokraatia” tegelikkuses peab erinema kommunistlikust “demokraatiast” paberil. Rahvakomissar Ruus aga ütles otseselt välja: “Opositsiooni kandidaatide seas leidus ühelt poolt otseseid reaktsionääre, rahvavaenlasi ja nende käsilasi… Selliste inimeste kõrvaldamine kandidaatide nimekirjast on täiesti õigustatud.” Eriti kangekaelsed vastasrinna kandidaadid, kes nõukogude sõjaväevõimude nõudmistest hoolimata keeldusid kandideerimisest loobumast, lihtsalt arreteeriti. Selle asemel, et anda rahvale võimalus otsustada, keda ta peab vajalikuks valida – keda oma sõbraks, keda vaenlaseks, otsustas selle küsimuse nõukogude okupatsioonivõim koos kohalike kommunistide ja end kommunistideks pidavate kisakõridega. See aga oli järjekordne Eesti Vabariigi Põhiseaduse jäme rikkumine.
Lõppkokkuvõttes jäi Riigivolikogu kandidaatide nimekirja 82 kandidaati, kellest 80 kuulus nn. Eesti Töötava Rahva Liidu valimisblokki, s.o. olid uute peremeeste käsilased. Ametlikel andmetel hääletas 92,8% hääletamisest osavõtnud valijatest Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt (kellegi teise poolt polnud ju võimalust hääletadagi!). Valimiste tulemusi aga võltsiti jämedalt, nagu seda tehakse Nõukogude Liidus tänapäevani.
Kohe pärast valitsuse “vahetust” algas kogu maal terror, mis saavutas oma haripunkti 13. ja 14. juunil 1914. aastal. Tuhanded inimesed said tunda nõukogude piinakambreid, neid lasti maha sadade kaupa (Tartu vangla, Viljandi vangla, Kuressaare loss, Scheeli suvila Kosel, Pagari tänav, “Kave” kelder jne. – Meenutagem!). Tuhandeid eestlasi saadeti tervete perekondade kaupa Siberisse, kusjuures mehed kuulutati arreteerituteks ja lahutati oma perekondadest, naised ja lapsed aga väljasaadetuteks. Ka rasedad naised ja vastsündinud imikud olid “süüdi” nõukogude võimu ja Nõukogude Liidu ees. Varandused aga konfiskeeriti… üksnes Irboska jaama kaudu saadeti Nõukogude Venemaale 342 kaubavagunit, mis olid viimse võimaluseni inimesi täis tuubitud. (Võrdluseks tuletame meelde – Punaarmee vabastas vanglast 34 kommunisti…)
Varsti pärast nõukogude võimu kehtestamist viidi suure kõmuga läbi mitmed “reformid”, mis pidid “tõstma” rahva elatustaset, ja üsna vaikselt sellised, mis eespoolmainitute tulemused praktiliselt annuleerisid.
- a. septembri lõpus tõsteti palkasid 30 – 40%. Sama aasta oktoobri alguses “reguleeriti” enamiku kaupade hindasid, mis viis praktiliselt nulliks palkade tõstmise. Viidi sisse normid, millises koguses võib ühele isikule müüa mingit kaupa (makarone näiteks 500 grammi). Varem taolisi kitsendusi polnud. Ülikonna või palitu ostmine märgiti uue korra kohaselt isikutunnistusele ära, rohkem kui ühte eset ei tohtinud osta. Enne Punaarmee sissetungi oli kauplustes kõiki kaupu külluses ja neid võis osta vajalikus koguses. Kuid peale maa okupeerimist alustasid Punaarmee ohvitserid ja nende perekonnaliikmed otsekohe kaupluste ründamist. Osteti korraga kuni kümme kella, mitu paari saapaid jne. Niiviisi siis algas Eesti rahva elujärje “tõstmine” – kaupade müügi osas kitsendused, paljud kaubad aga kadusid hoopiski müügilt, tekkisid järjekorrad, mida Eestis varem, ei tuntud…
Tänu Eesti Vabariigi olemasolule ja tema iseseisvusele ei teadnud eesti rahvas, mis toimus 1937. aastal Nõukogude Venemaal. Samal ajal aga seal elavad eestlased said massiliselt möllanud terrorist tugevalt kannatada, nende seas ka “teenekad” kommunistid. Tuntud Eesti kommunistidest lasti Eestis maha ainult Kingisepp, kõik teised Eesti kommunistliku liikumise silmapaistvad tegelased lasti aga maha Venemaal nõukogude võimu poolt… Kui olla objektiivne, siis tuleb selge sõnaga välja öelda, et Eestimaa Kommunistlik Partei hävitati Nõukogude Vene Kommunistide poolt! Ja seda Nõukogude Liidus – tööliste “kodumaal”… Kolmekümnendate aastate alul ja eriti nende lõpul Leningradis ja Leningradi oblastis, Siberis ja Kaug-Idas – kõikjal, kus elas eestlasi – neid vallandati töölt, arreteeriti ja saadeti asumisele üksnes nende rahvusliku kuulumise pärast. Samal ajal kadus Venemaal ka eestikeelne perioodika ja suleti eesti õppekeelega koolid – see tähendab: toimus eestlaste rahvuslik diskrimineerimine Nõukogude Liidus.
Nõukogude võimu tugevnemisega Eestis alates 1940. aastast tugevnes ka terror. Kui 1919. aastal tapeti nn. eesti punaste poolt Punaarmee väeosade kaasabil Tartus Krediitpanga keldris “ainult” 26 inimest, siis 1941. aastal lasti üksnes Tartu vanglas maha 198 inimest (meenutagem ka J. Parijõge!). Suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul 1940 – 1941. a. lasti nõukogude okupatsioonivõimude poolt Eestis maha umbes sama palju inimesi, kui palju kaotas Eesti sõjavägi Vabadussõja lahingutes 1918 – 1920.
Pärast Eesti teistkordset okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1944. a. algasid arreteerimised ja väljasaatmised uue hooga. Osa inimesi saadeti välja lihtsalt ka sellepärast, et nõukogude administratsioonile oli linnades vaja elamispinda. Eriti suur arreteerimiste ja väljasaatmiste laine veeres üle Eesti 1949. aasta märtsis. Nõukogude koonduslaagritesse saadeti nii imikuid, lapsi kui ka rauku… Ligi sada tuhat eestlast pidid jätma oma kodud…
Kohalikud Eesti kommunistid, kes olid kaasa aidanud Eesti okupeerimisele Nõukogude Liidu poolt, olid siiralt uskunud lubatud “paradiisi” saabumisse. Nähes aga Eestis toimuvat verist terrorit, püüdsid üksikud nendest mingil määral vähendada selle ulatust. Enamus nendest naiivsetest inimestest arreteeriti, mõned nende seast lasti maha, mõned aga, nagu näiteks Eesti NSV valitsuse juht Vares-Barbarus, olles sügavalt pettunud nõukogude tegelikkuses, lõpetasid oma elu enesetapmisega.
Nende nn. kodanlike natsionalistide (nagu ka Vares ja Karotamm) asemele toodi Nõukogude Venemaalt inimesi, kes oma pikaajalise truualamliku tegevusega olid näidanud, et nad täidavad pimesi iga Moskvast tuleva korralduse nagu soldat täidab käsku. Need inimesed, ehkki osa nendest on päritolult eestlased, on ammu kaotanud oma rahvusliku iseteadvuse ja venestunud nii keelelt kui ka meelelt. Sageli ei oska nad eesti keeltki, nende intellektuaalne ja hariduslik tase on äärmiselt madal. Need inimesed viivad kuulekalt ellu nõukogude okupatsioonivõimude poliitikat, tuginedes nõukogude armee tääkidele ja karistusaparaadile – miilitsale ja julgeolekule. Hoolimata suure hulga nõukogude okupatsioonivägede kohalviibimisest, ei tunne nõukogude võim ennast okupeeritud territooriumil kindlana. Ta teab, et Eesti rahva rõhuv enamus vihkab nõukogude okupatsioonirežiimi ja et soodsatel tingimustel võib kergesti puhkeda vastuhakk. Seepärast likvideeriti 1956. aastal pärast ülestõusu Gruusias kiiruga kõik Eesti territooriumil asunud üksikud eestlastest enamuses koosnenud väeosad (Jõhvis jm.) ning paisati laiali üle kogu Nõukogude Liidu, sulatades sõjaväes viibivaid eestlasi halli vene massi hulka. Samuti pole nõukogude võim sugugi kindel, et massiliste väljaastumiste korral sõjavägi hakkaks tulistama demonstrante või ülestõusnuid. Eeskujud selles osas on Ungari ja Tšehhoslovakkia näol olemas.
Samuti näitab seda ka asjaolu, et 1969. aastal õnnestus julgeolekul paljastada Eesti territooriumil “Poliitiliste vabaduste eest võitlemise liidu” osakond, mille oli loonud sõja-merelaevastiku ohvitser Gavrilov koos oma kaasvõitlejatega. Julgeoleku agendid jooksid jalad rakku, et välja selgitada sõjalaevastiku meremeeste võimalikke sidemeid Eesti rahvusliku vabadusliikumisega. Tallinna psühhiaatriahaiglas peetakse praegugi kinni poliitvange, kelle seas suure osa moodustavad Balti laevastiku meremehed.
Oma positsioonide kindlustamiseks Eestis püüavad okupatsioonivõimud Eestit koloniseerida ja ümberrahvustada. Venelaste massiline sisserändamine Eestisse pole mingi juhuslik nähtus, vaid on partei bosside poolt Moskvas ette planeeritud. Eestis, kus maavarasid peaaegu ei ole, on pärast sõda ehitatud kümneid suuri tehaseid. Nende tehaste jaoks pole siin ei toorainet, tööjõudu. Neid tehaseid ehitatakse selleks, et soodustada venelaste massilist sisserändamist ehk teisiti öeldes – Eesti territooriumile tuuakse sisse lisaks sõjaväele veel relvastamata venelastest tsiviilgarnison. Sealjuures kasutavad sisserändajad mitmeid pealtnäha tähtsusetuid privileege nagu korteri saamine soodsatel tingimustel. Tallinna ja teiste linnade uutes elamurajoonides kuulub 75 – 80% uutest korteritest venelastele. Pole siis ime, et Mustamäe uut elamurajooni Tallinnas nimetavad eestlased “Tiblagorskiks”. Samal ajal on paljudel eestlastel korraliku korteri saamise ainsaks võimaluseks kooperatiivkorteri ehitamine.
Paljudes tehastes, kus töödeldakse ainult sisseveetud toorainet ja praktiliselt kogu toodang veetakse Eestist välja (“Dvigatel”, Ekskavaatoritehas, masinatehased Tallinnas, Tartus ja mõõduriistade tehased) moodustavad tööliste ja insenertehnilise personali põhimassi sisserännanud venelased.
Selles, et meil on tegemist Eesti sihipärase ümberrahvustamisega, aga mitte rahvastiku stiihilise ümberasumisega Venemaa ülerahvastatuse tõttu, võib veenduda, kui võrrelda Eestit näiteks Pihkva oblastiga (suur osa sisserändajaist on pärit Pihkva oblastist):
Eesti Pihkva oblast
Pindala tuh. km2 45,1 55,3
Elanikke tuhandetes 1356,0 918,0
Elanike keskmine
tihed. 1 km2-l 30 16,6
Linnade arv 33 14
Linnatüüpi asulaid 24 5
Linnaelanike % kogu
elanikkonnast 60 31
Sarvloomi tuhandetes
(1963. a.) 532 492
Sigu tuhandetes 570 362
Raudteid kilomeetrites 1442 1108
Pihkva oblastis on klimaatilised ja ökoloogilised tingimused paremad kui Eestis, pindala on suurem, elanike arv aga väiksem. Keskmine elanike tihedus 1 km2 kohta on kaks korda väiksem kui Eestis. Linnaelanike % on madal. Tekib küsimus, miks ei suunata sisserändava vene elanikkonna voolu Pihkva oblastisse? Võiks ju seal ehitada tehaseid, ehitada raudteid ja maanteid, tõsta põllumajanduse taset ja rahva elatustaset. Tehaste ehitamine Pihkva oblastisse oleks ka majanduslikult kasulikum. Need tehased jääksid oma toorainebaasidele ja valmistoodangu turgudele ju 400 – 500 km ligemale kui Eestisse ehitatud tehased, see aga vähendaks transpordikulusid ja alandaks seega toodangu omahinda. Seejuures peab märkima, et tegelikult on elanike arv Pihkva, Novgorodi ja Vologda oblastites praegu 25 – 35% madalam sõjaeelsest.
Tekib küsimus: miks siis venelased nii massiliselt ümber asuvad okupeeritud maadesse, kaasaarvatud ka Eestisse? On ju ülejäänud Nõukogude Venemaal loodusvarasid külluses, muld kaugelt viljakam, suurem osa Venemaast jäi puutumata nii Esimesest kui ka Teisest Maailmasõjast. Kõike seda arvesse võttes peaks ju elu seal märksa parem olema kui okupeeritud territooriumidel! Kuid üks asjaolu, mis praktiliselt viib nulliks kõik eespooltoodud eelised – Nõukogude Venemaal on kommunistlik diktatuur eksisteerinud üle kahekümne aasta kauem kui Eestis. Selle aja jooksul aga sai Venemaa põllumajandus tänu NKVD terrorile, massilistele väljasaatmistele ja sunniviisilisele kollektiviseerimisele sellise hoobi, millest ta pole veel praegugi suutnud toibuda.
Ja veel. Nn. Hruštšovi ajal, kui Nõukogude Liidus olid järjekordselt “ajutised raskused” toiduainetega, paljudes Pihkva oblasti kolhoosides jäi aga vili koristamata, sest ei jätkunud tööjõudu! Samal ajal põgenesid Pihkva oblasti kolhoosnikud niivõrd massiliselt Eestisse, et oblasti parteibossid saatsid EKP sekretärile Käbinile kirja palvega mitte nende tööjõudu ära meelitada…
Sageli võib sisse rännanud venelaste suust kuulda, et nemad on meid, eestlasi, teinud õnnelikuks. Vaadake, kui palju on nemad meie jaoks tehaseid, maju, koole ja haiglaid ehitanud! Need jutud aga kõik on ju lausa irvitamine eestlaste üle! Nendest tehastest pole ju Eesti rahvale mingit kasu, uutes majades elavad peamiselt sisserännanud venelased. Nii said näiteks Mustamäel, uue elamurajooni kõige esimeses majas eestlased kaheksakümnest korterist ainult kaks, ülejäänud seitsekümmend kaheksa läks aga sissesõitnud venelastele ja nende perekondadele.
Kõik, mis Eestis on ehitatud, on ehitatud Eesti tööstusest ja põllumajandusest saadud sissetulekuga. Ja ehitatud on see kõik mitte Eesti rahva jaoks, vaid nende jaoks, kes püüavad kõigest väest eestlasi assimileerida, lahustada meid venelaste massi seas.
Meie rahvuskultuur on maha surutud ja asendatud parteilise pseudokultuuriga, mille ainsaks eesmärgiks on marksismi-leninismi dogmade tuupimine inimeste pähe. Lisaks sisserändajate hoiakule ja ütlustele vene kultuuri toomisest Eestisse ka ametlik propaganda räägib igal võimalikul juhul, kui suurt ja viljastavat mõju on avaldanud ja avaldab side Venemaaga Eesti kultuuri arengule. Kuidas on aga olukord tegelikkuses? Kas me oleksime praegu metsinimesed, kui meil Venemaaga poleks olnud mingit kontakti? Ei. Hoolimata 700-aastasest mõisaorjusest oli meil juba 1897. aastal 9 kuni 49-aastaste seas 96,2% kirjaoskajaid, Vene impeeriumi ülejäänud osas oli aga kirjaoskajaid samal ajal 28,4%! 1939. aastal oli Eestis kirjaoskajaid 98,6%. Nõukogude Liidus aga 87,4%.
Hoolimata rasketest katsumustest on Eesti rahvas säilitanud oma keele ja loonud oma rahvuskultuuri, mis oma tasemel on täiesti võrreldav teiste Euroopa rahvaste omaga. Vene Nõukogude okupatsioonis ja sõja tagajärjel on Eesti rahvas kaotanud ligi 20% oma koosseisust, kusjuures enamus nendest kaotustest tuleb nõukogude võimu poolt sooritatud repressioonide arvele.
Kõigist kaotustest hoolimata me ei ole venestunud, ja venestunud eestlaste protsent, nagu näitasid 1959. ja 1970. aasta rahvaloendused meil ei kasva, vaid väheneb, samal ajal, kui enamikul teistel rahvastel venestunute protsent pidevalt kasvab.
Seda nähes püüavad Kremli võimumehed ja Vene šovinistid võimalikult suurel arvul venelasi sisse vedada.
Venelaste arvu suurendamist Eestis võib näha alljärgnevast tabelist:
- a. 1959. a. 1970. a.
tuh. inim. %kogu tuh.inim. %kogue tuh.inim. %kogu tuh.inim.
elanike elanik elanike
arvust arvust arvust
eestlased 980 90.7 893 72,9 925 68,2
venelased ?? 5,6 240 21,7 335 24,2
ukrainlased -16 2,3 28 2,1
valgevenelased 11 0,9 19 1,4
sakslased 15 1,5 – – –
rootslased 8 0,7 – – – –
soomlased – 19 1,4
juudid ? 5,4 0,5 5,3 0,4
muud ? 15,0 1,2 25,0 1,8
Sellised on ametlikud andmed. Kui aga võtta arvesse, et paljusid faktiliselt siin elavaid inimesi, nagu sõjaväelased ja nende perekonnad rahvaloenduse andmetes pole arvestatud, siis võime kindlad olla, et venelaste tegelik % on ametlikult näitajast suurem.
NLKP programmis on öeldud, et Nõukogude Liidus kaovad aja jooksul keelepiirid.
Möödunud aastal algas äge nn. nõukogude rahvuse kampaania. Ajalehes “Rahva Hääl” 16. sept. 1971. a. ilmus artikkel, kus räägiti ühise keelega nõukogude rahvuse moodustamisest NSVL territooriumil. Pole tarvis erilist kaugelenägelikkust, et aru saada, et ühtse nõukogude rahvuse all mõeldakse vene rahvust ja ühtse keele all vene keelt. Niiviisi on mittevene rahvaste sihipärane assimileerimine ja väljajuurimine otse ametlikult välja kuulutatud nõukogude valitsuse ja NLKP poolt. Milliste sulgedega ka ei ehitaks seda kolonisaatorlikku ettevõtmist, ikkagi on näha, et Nõukogude Liidu juhid rikuvad otseselt ÜRO põhimõtteid, kultiveerivad suurvene šovinismi koos teiste rahvuste diskrimineerimisega, rikkudes elementaarseid inimõigusi.
Meie rahvas ei nõustu assimileerimise ja venestumisega, nii nagu vene rahvas ei nõustu kunagi saksastamisega või hiinastamisega.
Me loeme oma loomulikuks õiguseks meie rahva püüdu likvideerida vene nõukogude okupatsiooni koos kõigi selle tagajärgedega. Me kuulutame avalikult, et sisserännanud venelaste mass, kes ähvardab meie etnilist eksisteerimist, saab välja asustatud esimesel võimalusel. Muulaste hulka tuleb piirata selliselt, et nad ei põhjustaks eesti rahva assimileerumist, ka välja suremist. Me ei ole vene rahva vaenlased, kui nad elavad omal maal ja ei ähvarda meie rahva olemasolu. Eesti rahvas suhtub vaenulikult ainult vene okupatsioonisse ja vene šovinismi. Vastupanu okupatsioonile ja vene šovinismile aga kasvab iga päev ja pidevalt.
Vene rahval endal tuleb maksta kallist hinda oma juhtide avantüüride ja ekspansiooni eest. See hind läheb iga aastaga rängemaks, kuna kõigis okupeeritud aladel kasvab rahvuslik vabadusliikumine ja eesti rahvas pole üksi. Temaga koos on teised okupatsiooni all olevad rahvad. On tekkinud sidemed eri rahvaste rahvuslike vabadusliikumiste vahel ja need sidemed tugevnevad päev-päevalt. Tugevnevad ka sidemed vene demokraatliku liikumisega, kes tunnustab täielikult kõigi rahvuste suveräänsuse põhimõtet ja õigust iseseisvale elule.
Me oleme seisukohal:
1) Nõukogude Liidu poolt okupeeritud rahvaste vabanemine toimub pidevalt tugevneva rahvusliku vabadusliikumise tulemusena;
2) vabaduse saavutamine on reaalne ainult kõigi nõukogude okupatsiooni all olevate rahvaste tiheda koostöö korral;
3) totalitarismi likvideerimiseks Nõukogude Venemaal on vajalik nõukogude okupatsiooni all olevate rahvaste rahvuslike vabadusliikumiste ja vene demokraatliku liikumise tiheda koostöö ning vastastikuse abistamise korral;
4) vene demokraadid peavad tegema vene elanikkonna seas järjekindlalt selgitustööd, näidates selle okupatsiooni olemust, tema pahelisust ning kahjulikkust ka Venemaale endale. See töö on vajalik kasvõi sellekski, et tulevikus vältida asjatut verevalamist okupeeritud maade rahvaste ja vene rahva vahel;
5) nii nõukogude võimu poolt okupeeritud rahvaste kui ka vene rahva põhiliseks ideoloogiaks peab saama demokraatlik natsionalism;
6) selleks, et vältida tehtud vigu, peab iga opositsiooniline liikumine tundma õppima rahvuslike vabadusliikumiste ja vene demokraatia ajalugu;
7) kõigi nõukogude võimu poolt okupeeritud ja koloniaalikkesse surutud rahvaste koostöö peab olema rajatud põhimõttele: “Teie ja meie vabaduse eest!”
Eestis, 1971. aastal Eesti Rahvusrinne Eesti Demokraatlik Liikumine
Kalju Mätik: