Oleg-Heldur Tjutrjumov - Demokraatlik liikumine

Oleg-Heldur Tjutrjumov (14.10.1921–27.12.1984)

Oleg-Heldur Tjutrjumov on olnud pealesõjajärgsel ajal Teatri- ja Muusikamuuseumi teadur, „Estonia“ teatri orkestri ja hiljem ERSO direktor.

Tal olid laialdased sidemed, eriti Leningradi avangardistlike noorte poeetide ja kunstnikega, kellega pidas tihti salongiõhtuid oma Aate tänava majas. Tema kaudu toimetati, paljundati ja vahetati ka põrandaalust kirjandust.

1960ndate aastate lõpus osales põrandaaluses vastupanuliikumises, oli Sergei Soldatovi ja Artem Juskevitši eestvõttel loodud Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise programmdokumentide koostamise juures, kuuludes NLDL Koordinatsiooninõukogusse. Ka hiljem oli Aate tänava kodu üks põrandaaluse tegevuse keskusi.

1974. aasta detsembris mitme demokraadi vahistamise ja järgneva kohtuprotsessi tõttu vallandati Oleg ERSO direktori kohalt.

Oleg-Heldur Tjutrjumov oli erakordselt huvitav elutark loominguline isiksus, kaasakiskuv seltskonnas, kaasasündinud delikaatsuse ja aristokraatlikkusega, sõprade ja võitluskaaslastega siiras ning soe, poliitiliste vaenlaste vastu kompromissitu.

Oleg-Heldur Tjutrjumovi eluloolisi andmeid

Oleg-Helduri isa, põlisest vene vürstisuguvõsast pärit isa Igor Tjutrjumov (4.06.1855–29.03.1943) oli Euroopas tuntud jurist, aastatel 1920–1935 Eestis TRÜ tsiviilõiguse professor ja mitmete kodanikuõiguse õpikute autor.
Eesti peretütrega lühisuhtest sündis 1921. aastal poisslaps Heldur. Seisuste vahe tõttu Igor Helduri emaga abielluda ei saanud. 30.08.1922 abiellus Igor Tartus Olga Tereškovaga ja 19.03.1923 lapsendasid nad Igori poja Helduri, kes Leningradis vene õigeusu kirikus ristiti Olegiks.
Igor T. suri 1943. aastal Narva-Jõesuus. Tema hauda pole leitud..
Saanud Leningradis teada oma tegeliku põlvnemise, tuli Oleg-Heldur Eestisse ja otsis üles oma ema, kes viibis raskes seisus tubekuloosihaiglas, kus ta ka suri. Oleg-Heldur Tjutrjumov oli lühiabielus oma ema põetajaga, Tea Kivisäkkiga (17.02.1923–26.06.2012) ja neile sündis 31. augustil 1954. a. poeg Viktor Tjutrjumov
Oleg-Helduri viimaseks elukaaslaseks oli Aita Mihkelsoo (15.09.1940–30.01.2022)
Oleg-Heldur Tjutrjumov suri 27. detsembril 1984 ning on maetud Tallinna Pärnamäe kalmistule.

Aita Mihkelsoo mälestusi Olegist, tema enda jutustuste põhjal

* Ühe juhusliku haarangu ajal sattus Oleg Kawe keldrisse. Sealt teatavasti elusalt välja ei tuldud, aga Oleg oli alles 17 aastane. Seal kutsus üks valvur ta välja ja küsis, on ta Igor Tjutrjumovi poeg. Kuulnud jaatavat vastust tegi välisukse lahti ja ütles vaikselt – kao siit ja ära kellelegi räägi, et siin olid. Kõik, kes olid saanud juriidilise kõrghariduse alates Eesti iseseisvumsest, olid olnud Igor Tjutrjumovi õpilased.

* Eesti Vabariik otsustas Lydia Koidula tütre Itaaliast kodumaale kutsuda ja lubas maksta elatisraha. See raha aga oli nii väike, et elamiseks ei jätkunud. Tjutrjumovid võtsid ta oma perekonda Narva-Jõesuus. Ta rääkis saksa keeles, vihkas oma ema ja Eesti Vabariiki ja mängis klaveril Chopini etüüde. See oli kõik, mida Oleg temast mäletas. Aga kui ta rindel kuulide all oma kaablirulliga jooksis (ta oli sideväelane), siis vilistas ta hirmu peletamiseks Chopini etüüde.Ta mobiliseeriti, kui oli 18. Lahingus kartsid ju kõik, aga üks nooruke sõdur kuskilt Venemaa põhjast oli eriti värisenud. Ja siis oli üks mürsukild ta pea otsast lõiganud nii, et see jäi maa peale püsti, seljakott oli visatud üle pea natuke kaugemale, see oli lahti põrunud ja ikoon seisis seljakoti najal näo ees püsti. Oleg ütles, et kui keegi teine oleks rääkinud, ta poleks uskunud, aga et ise nägi…

* Nagu teada, siis kohe neid ju rindele ei saadetud. Tagalas oli nälg ja mehed surid kui kärbsed peamiselt kõhutõppe. Oleg rääkis, et tema elu oli päästnud üks poolik žiletitera, mille kusagilt maast leidis ja millega õppis küll vaevaliselt, aga siiski oma lõuga kraapima. Kaeluse valget sisekraed pesi ka iga päev. Selliselt ettevalmistatuna prügimäelt süüa otsima ei lähe.

* Kui sõda läbi sai, siis ju veel koju ei lastud. Nad elasid veel Venemaal mingis kasarmus. Oli eriti tugev külm, kui kord toodi üks noor naine alasti sisehoovi, seoti ühe posti külge ja kallati külma veega üle, kuni temast sai suur jääpurikas. Küsisin miks, ta vastas – ei tea. Kas jäi millegagi vahele või keeldus mõne ülemusega magamast. Nad vaatasid seda läbi akna.

* Siis käidi talle peale, et läheks kõrgemasse sõjakooli. Keeduda eriti ei andnud. Kui ta seni oli oma vürstlikust päritolust targemaks pidanud vaikida, siis nüüd kirjutas ta oma ankeeti päritolu – aadel. Rohkem sõjakoolist enam juttu ei tehtud.

* Olegi lastetuba oli muidugi “viimase peal “. Teda kasvatas võõrasema, kes oli ise jäänud lastetuks ja üritas Olegi peal rakendada kõiki lastekasvatuse moodsamaid võtteid. Emotsionaaselt jäid nad siiski kaugeks. Kõige tüütumad olid olnud pühapäeva hommikupooikud, sest missad õigeusu kirikus venisid väga pikaks.

* Kui Oleg 16 sai, sai ta teada, et tema pärisema oli see väga hea eestlasest tädi, kes talle maiustusi ja mänguasju tõi ja oli nende peres olnud palgal kui ekonomka, kui Oleg oli väike. See teadasaamine oli noormehele selline šokk, et ta põgenes kodunt ja üritas tagajärjetult leida oma ema.

* Varsti ilmusid ajalehtede seltskonna kroonikas nupud, et Tjutrjumovite poeg on põgenenud, siis et teda on nähtud Tallinnas. Nii oligi. Isaga küll räägiti jutud sirgeks ja südamlikud suhted taastusid, aga Oleg jäigi elama Tallinna. Siia oli tulnud elama ka nende kauaaegne perekonnatuttav ja sõber Irina Konstantinovna Borman, kes oli olnud ka Igor Severjanini muusa ja keda ta oma luuletustes nimetas “severnaja kitaikaks”. Oma salongiõhtutel oli ta ka hinnatud kui vanade vene romansside lauljanna. Tema juures oli sagedane külaline Ivar Ivask (loodan, et ma eesnimega ei eksinud) – üks kahest vennast, kes elas oma elu lõpuni Ameerikas, teine vend Rootsis. Esimene oli Olegile suureks eeskujuks ja Oleg nimetas teda oma vaimseks isaks. Ivask oli ajakirjanik ja ka Oleg tahtis ajakirjanikuks saada, paraku tuli sõda vahele. Oleg mobiliseeriti Punaarmeesse. Ivaskid põgenesid üle mere. Olegi võõrasema läks Ameerikasse. Irina Borman jäi Eestisse.

* Olegi isa suri sõja ajal Narvas. Sõjast tagasi jõudnud üritas Oleg leida isa hauda, paraku oli Narva surnuaed lahingute käigus nii segi pekstud, et hauda oli võimatu leida. Selle asemel leidis ta haiglast oma ema. Ema põdes tuberkuloosi, millest ta ei paranenudki. Tema halastajaõest sai Olegi esimene abikaasa. See abielu jäi siiski üürikeseks…

Mälestuspudemeid Oleg-Heldur Tjutrjumovist

Mati Kiirend: JUJU, Kõrvasügajad ja põrandaalused

Keerulise nimekuju tõttu kutsuti lähedaste sõprade keskel Olegi JUJU-ks.

JUJU oli särav ning tuumakas seltskonnategelane, kuuludes samal ajal ka põrandaalusesse vastupanuliikumisse. Võlgnen JUJUle tänu, et sain just õigel hetkel kokku tõeliste põrandaalustega, mis muutis mu maailmapilti ning edaspidist saatust.

JUJU oli paljude Kõrvasügajatega hea tuttav ning suhtus nende tegevusse muheda sümpaatiaga.

Olin TPI tudeng kui tollase kombe kohaselt esimesed kaks kursust tuli käia poole kohaga praktikal oma hilisemal töökohal Tallinna Soojuse- ja Elektrijaamas. Siit leidsin mitmeid häid sõpru ja kolleege kogu eluks. Ants Tammega klappis meil algusest peale. Ta oli väga kultuurihuviline ning tiris mindki igasugustele kunstinäitustele ja süvamuusika kontsertidele. Kui 1960ndate alguses avati Tallinna Kultuuriülikool, siis panime end kohe kirja kirjanduse, kunsti ja muusikaosakondade loengutele. Need olid mitmeaastased kursused, kus lektoriteks oma ala meistrid.

Kõrvasügamine sündis kõrvade intensiivsest kasutamisest Tallinna Kultuuriülikooli muusikaosakonna raamest väljunud kultuurijanuliste entusiastide (kõrvasügajate keeles: entusistide) seas, kes jätkasid kooskäimist ka siis kui ametlikud programmid otsa said. Õieti siis jäigi umbes paarikümneliikmeline sõpruskond, kes põhiliselt muusikateadlase Johannes Jürissoni eestvedamisel püüdis veel süvenenumalt eesti kultuuri uurida: kirjandust, kunsti, arhitektuuri, teoloogiat ja muusikat. Kutsuti häid lektoreid ja interpreete, mõned ka võimuorganite põlu all olevad. (Oskar Kuningas, Leo Soonpää, Leo Gens, Voldemar Miller, Villem Raam, Helju Tauk, pastor Kuljus jt)

Kõrvasügamine oli katse täiustada end rahvuskultuuri kõigis selle väljendustes olles kindlalt alternatiiviks ametlikule. Poliitikasse püüti mitte sekkuda (ei kirutud näiteks nõukogude võimu), ametlikku nõukogude kultuuri (mistahes asja selle termini taha ka mõeldi) lihtsalt ignoreeriti.

Väiksemate guppidega käidi muinsuskaitse objektidel Tallinnas ja kultuurimatkadel mööda Eestit (Rein Einasto, Voldemar Miller), paadimatkal Karjalas, igal aastal Hüpassaares Mart Saare sünnikohas (Johannes Jürisson, Vardo Rumessen) jne jne

Kõrvasügajate kokkukäimine andis võimaluse seltskondlikuks mõtestatud koosviibimiseks neile, kes perekondlikult olid muidu üksikuks jäänud või polnud mujalt leidnud meelepärast suhtlemisvõimalust. Siin oli noori ja vanu, äsja ülikooli lõpetanud filolooge kui ka vanemaid kultuurilembelisi inimesi.

Mõnedki noored vallalised ühistel koosolemistel ja simmanitel leidsid teineteise. Nagu juhtus Antsu (Tamme) ja Hillega (Kask), kes olid minu helged sõbrad surmani. KS Kroonik on kirjutanud: Kõrvasügamise kuld-ajad olid siis kui Kased ja Tammed end nö kokku sügasid. Hille-Antsu pulm oli üks esimesi KS suursündmusi. Sellest sündis järgmisel aastal elav tähis Villu näol, kes meie kõigi suureks rõõmuks on pärinud Hille-Antsu parimad kõrvasügamisgeenid…

JUJUga olime juba aastaid isiklikult suhelnud ja 1960ndate lõpupoole käisime Antsu-Hillega üsna tihti tema juures bridži mängimas, mis kujunes alati pikaks plaatide kuulamise õhtuks, huvitavate mõttevahetustega sinna juurde. Majaperemees näitas ka oma uusi maale ja pani mängima mõne plaadi, mis ta loomingut oli inspireerinud. Ka nendel salongiõhtutel räägiti küll palju kultuuriajaloolist, jooksvat poliitikatki puudutati parajal määral. JUJU oskas neid asju siiski lahus hoida. Ometi selgus, et JUJU oli mind ja minu meelsust juba tükk aega testinud ning teiste sõprade kaudu ääri-veeri uurinud.

Olin kodu, töö ja kõrvasügamise kõrval tegelenud vahepeal ka kalligraafiaga ning mais 1970 lõpetasin Villu Tootsi kolmeaastase kirjakunstikooli. Umbes sel ajal või veidi varem kutsus JUJU mu äkki eraviisiliselt enda juurde Aate tänavale. Läksin ja seal tutvustati mulle üht väiksemat kasvu vuntsidega meest, kes suitsu pahvis ning kerge ukraina aktsendiga mind eesti keeles kõnetas. See oli Artem Juskevitš (Pan – allmaa keelepruugis), lääneukrainlane, kes oli õpingute jätkamiseks tulnud Eestisse, loonud siin eesti peretütrega pere ja elas nüüd Hiiul, Tähetorni 33. Koos Sodatoviga, kellega tutvusin hiljem, olid nad loonud põrandaaluse demokraatliku liikumise, mille tegevus just oli hoogustumas.

Mulle tutvustati põrandaaluseid artikleid ja Moskva dissidentide materjale. Paluti minu arvamust põhimõttelises küsimuses: kas jääda lootma nõukogude režiimi leebumisele, nagu seda pakub akadeemik Andrei Sahharov oma mõtisklusis rahumeelsest kooseksisteerimisest või tuleb asuda resoluutsemale vastupanule, et kuritegelik kommunistlik režiim kukutada? (Kas „Loota või tegutseda?“). Loomulikult leidsin, et tuleb tegutseda. Seejärel küsiti otse: kas tahan kaasa lüüa?

See oli pöördeline hetk minu elus, parim kutse, mida polnud osanud unistadagi. „Meie ei pea võitluseks relvi koguma“, ütles Pan, „aga me peame oma vaenlast, iseennast, jõudude vahekordi ja võitlustaktikaid tundma õppima, meie relvadeks saab ajalooline tõde ja sõna!“ Lõppkokkuvõttes, mind oli vastu võetud põrandaaluste vastupanuvõitlejate sekka. Sain aja jooksul kokku paljude vaprate inimestega, kes panustasid järjest hoogustuvasse impeeriumivastasesse rahvuslikku ja demokraatlikku liikumisse: Sergei Soldatov, Kalju Mätik, Tunne Kelam, Arvo Varato, Johannes Hint, Oskar Kallis, Aita Mihkelsoo, Helju Tauk, Erik Udam, Endel Ratas, Enn Tarto, Peeter Einasto, Jaanus Paal jt

Ott Arder meenutab 1960ndate Pegasust ja mõnda, keda sealt leida võis.

… Pegasuses eriti muusikat ei tehtud, ka kirjandusõhtuid ei mäleta ma sellest ajast mitte üht, hilisemast küll. Põhiline oli siiski hea seltskonna ühtlane sumin.

… Mis seda küllaltki heterogeenset seltskonda sidus, oli valitsevate olukordade ilmne ahtrus ja nii olid noored ühteviisi vastalisust täis, kes suuremal, kes vähemal määral. Muidugi oli üks huvitavaid kujusid Tunne Kelam, kes oma suure lugemuse tõttu tihtilugu palju paremini ilmaasjadega kursis kui enamik teisi. Ta luges siin-sääl ühing Teaduse lektorina ka loenguid, aga kui see tal ära keelati, siis toimus koosviibimisi mitteametlikult ja näieks kodudes. Kelam ja Jüri Lina olid ka suured lendavate taldrikute huvilised.

… Tihtilugu jõid edasijõudnud ja edukad kliendid ettekandjate ruumi trepil asetsevas lauakeses, teiste silma alt ära. Olen sääl mõned korrad istunud koos Kaugveri, Raua ja Kuldar Singiga, kes oli siis üsna produktiivne filmimuusika tegija. Joodi õige mehiselt. Samas ei ühendanud meid kaugeltki mitte ainult pudel.

… Üks toredaid kohvikusõprusi oli Oleg Igorovitsh Tjutrjumov, sümfooniaorkestri direktor, kes mind isegi lühikeseks ajaks tööle võttis orkestritöölisena. Kauemaks ei saanud, mu ankeet ei lubanud, et töötaksin alaliselt Riiklikus Tele-Raadiokomitees, asjaolu, mis tõstis mu usaldatavust Tjutrjumovi silmis sedavõrd, et õige pea olin pühendatud dissidentluse käsikirjalistesse materjalidesse ja isiklikult tuttav mitme vastalisega…

… mina elutsen endiselt Tallinnas. Nagu ootaks midagi, või mis?! Ootaks, et Pegasus lahti tehtaks? Ehee – ei, kullakesed. Ühte kohvikut mitut korda lahti teha ei anna. Seda suminat ja seda elu ei tule enam. Melu elab mälestusis ja muutub üha kaugemaks, koguni kauniks.

Ott Arder Pegassi igavene noorus. Eesti Ekspress 9.11.2000

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/ee-pegassi-igavene-noorus?id=50850104

Rein Mälksoo märgib Oleg Tjutrjumovit ühes 2001. aasta intervjuus Eilsest tänasesse…( küsitleb Ivalo Randalu)

Missugune on praegu su ameti nimetus orkestri juures? Orkestri mänedžer, sisuliselt direktori astetäitja. Seda orkestrivanema (vanasti öeldi — inspektor) tööd olen teinud pidevalt juba 1969. aastast saadik. Viis aastat ma enam ei mängi, nooremad tulevad peale. Nii et kolmkümmend kaks aastat. Enne mind oli orkestri inspektoriks Oleg Tjutrjumov.

… 1969. aastal küsis Oleg Tjutrjumov minult, kas tahaksin organisatoorse tööga tegelda ka põhiorkestri juures — sellal hakkas ette tulema pidevalt olukordi, mil teda kutsuti ülekuulamistele küll Pagari tänavale ja mujale tema aadlipäritolu pärast; olid perioodid, mil ta orkestri töölt kõrvaldati ning siis langes kogu töökoormus minule.

http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Muusika/01dets_m2.html

Mait Raun kirjutab oma S. Soldatovi raamatu “Taassünni põuavälgud” eessõnas (2009)

… Üks vabameelsuse kantse, mida Soldatov ja Juskevitš külastasid, oli eespool mainitud Eesti Raadio sümfooniaorkestri direktori Oleg-Heldur Tjutrjumovi kodu sümboolse nimega Aate tänaval. Vürstisoost Tjutrjumovil oli palju intellektuaalseid sidemeid Venemaal, eriti sotsialistliku realismi meetodit eiravate ja seetõttu ametlikult tunnustamata Moskva kunstnike hulgas. Samuti oli ta tuttav Eesti edumeelse haritlaskonnaga ning paljudki neist, kes tutvusid omavahel demokraatliku liikumise kaudu, suhtlesid Tjutrjumoviga üksteist teadmata juba ammu varem.

Tjutrjumovi juures toimus kõikvõimalikel teemadel arutelusid. Soldatovi külaskäikude korral tõusid enamasti esiplaanile poliitika ja filosoofia ning eriti tulised vaidlused sugenesid tal just Juskevitšiga, kuna nad asusid oma maailmavaatelt lausa vastandlikul positsioonil: esimene oli veendunud idealist, teine niisama veendunud materialist. See asjaolu ei seganud neil siiski koos tegutsemast, sest kõigepealt tuli likvideerida kommunistlikku režiim, mis ei talunud ühtki maailmavaadet.

Võibolla tänu religioossusele pööras Soldatov liitlaste otsimisel pilgu lahkusuliste poole. Tjutrjumov tutvustas teda noore luuletaja Ott Arderiga, kelle isa oli auväärne baptistijutlustaja ning vanaonu Tartu rahu sõlmija Jaan Poska. Arder andis näiteks Soldatovi käsutusse pikemalt kaalutlemata oma kirjutusmasina, kuigi teadis suurepäraselt, mida sellel kirjutatakse, ning viis ta kokku Oleviste kiriku usklikega, soovitades eriti Peeter Kallist, keda tundis lapsepõlvest saadik. Baptistid olid kogu N Liidus üks järjekindlamaid režiimivastaseid jõude, kellel tuli oma vankumatute vaadete tõttu nii mõnigi kord maksta vabadusega. Ka Kallise pere oli pidanud kannatama, hulk aastaid veedeti väljasaadetuna Siberis. Kui Kallise esimene jahmatus möödus (nimelt tutvustas Arder talle Soldatovit kui TPI ateismiõppejõudu Aleksandrit), tunnistas ta, et unistab võimsa religioosse liikumise sünnist Eestis. Nad vestlesid agulitänavail jalutades poolteist tundi. Kallis avaldas tulist poolehoidu demokraatia ideedele, soovis näha illegaalseid trükiseid ja mõtles põrandaaluse ajakirja loomisele.

Umbes samal ajal kuulis Soldatov Tjutrjumovilt, et tolle majja on kolinud radikaalse meelsusega usklik arst Arvo Varato koos abikaasaga. Kord, kui Varato askeldas aias, ilmus tema juurde prillidega ja eesti keelt kerge aktsendiga kõnelev mees ja sobitas juttu. Järgmine kord kohtuti juba Varato kodus. Varato nägi läbi, et Soldatov räägib tema vaadete kindlakstegemiseks, ega hakanud oma meelsust varjama. Ta oli juba lapsest peale uurinud Eesti ajalugu, vaimustudes eriti Vabadussõja sangaritest, ja unistanud, et Eesti saab ühel päeval taas vabaks. Ungari sündmused vapustasid teda niisama sügavalt kui Soldatovit. Ta oli püüdnud oma mõtteid kirjagi panna, lootmata neid kunagi avaldada. … Viimasel ajal oli ta mõlgutanud mõtet asuda õppima konsistooriumi. Saavutati usalduslik vahekord ning peagi tuli jutuks Sahharovi kiri ja vajadus hoogustada demokraatlikku liikumist. Soldatov tõi Varatole lugeda põrandaalust kirjandust ja koputas südamele, et on aeg alustada materjalide kogumist demokraatide häälekandja jaoks…

(A. Varato oli üks viiest kohtualusest Eesti demokraatide kohtuprotsessist 1975. aasta oktoobris.)

Huvi korral võib Mait Rauna uurimusega tutvuda aadressil:

http://raun.kongress.ee/07ajalugu/soldatov.html

Poeg Viktor Tjutrjumovi mälestusi oma isast

Ütleme nii, et isa ei olnud eriline perekonna inimene, eelkõige tegeles ta iseendaga ja maailma probleemidega, muidugi klassikaline muusika oli tema ratsu, mäletan tema juures käisid paljud kuulsad muusikud: Neeme Järvi, Erik Klass, Marju Kuut, Kuldar Sink…Tal oli plaadikogu, mis vääris nende meeste tähelepanu.
Mäletan Pärnus tõi ta mind kättpidi Soštakovitsi juurde, kes oli sel ajal juba üsna põdur ja käis abikaasa abil. Sain siis tema kätt suruda. Kunagi viisin oma Moskvitšiga teatud seltskonda suvilasse, seal olid vist Kalju Mätlik, Aita ja teised. Töötasin sel ajal koolis õpetajana. Kutsuti KGB-sse ja varjata ei olnud seal midagi, sest nendel oli teada kõik üksikasjad, kes ja kuhu..
Isa oma ema ei meenutanud, mainis ainult et (kasuema Olga) emigreerus Ameerikasse ja see on ka kõik, mida tean.
Esimesel pildil oleme koos vanema õega ,ema ja isaga. Pildistatud nähtavasti Aavere kandis, kus isa oli vanadekodu direktor.
Teine pilt sama teema. Kolmas pilt minu kodus, pildil isa ja vanaisa, kes pildid tegi ei tea. Viimane pilt on tehtud Piiteris. Vastutulijad kummardasid kergelt öeldes teie kõrgeausus.Isa oli hämmingus, pärast tuli välja et see oli planeeritud tuttavate poolt, kes olid isaga Ermitaazis…

Aita Mihkelsoo meenutab oma abikaasat

(Melomaaniast) Olegi hobi sai alguse Kesk-Aasias nõukogude sõjatagalas, kus ta ravis välja löönud tuberkuloosi, – ta hakkas koguma muusikateoseid. Asi sai alguse kihlveost – mitu ooperit on üldse kirjutatud? Üks pakkus 100, Oleg pakkus mitu korda rohkem ja hakkas neid üles kirjutama. Otsis juurde. Nimekiri aina kasvas. Lisandusid muud muusikalised suurvormid. Millal valmis, esmaettekande koht ja aasta. Autori nimede järgi oli igal tähel oma kaust. See seisab veel praegugi mustandis, sest keegi pole kunagi olnud huvitatud.
Pärast naasmist suunati Oleg hooldekodu direktoriks. Paar aastat hiljem aga Teatri- ja Muusikamuuseumi teaduriks. Vanavara otsides on ta terve Saaremaa jalgrattaga läbi sõitnud. Kuna ta oli ühtlasi melomaan, tema tohutust plaadikogust on tehtud ka üks „Muusikalise tunni“ saade. Ja küllap veel mingite asjaolude kokkulangemisel kutsuti ta Estonia teatrisse orkestri direktoriks, sealt juba ERSO direktoriks. Viimasest kohast vallandati ta pidulikult lahtisel parteikoosolekul 1974. aasta sündmustega seoses (põrandaaluste Eesti Demokraatliku Liikumise tegelaste vahistamise ja järgnenud kohtuprotsessi tõttu). Kolleeg, kes võttis sõna avalikuks hukkamõistuks tuli pärast vabandama, et ta ei saanud teisiti, ja ega ta ise ikka nii ei mõtle. Pillimehed hindasid teda väga kõrgelt ja avaldasid talle oma austust palju kordi hiljemgi.
Melomaaniale lisandus ka suur huvi kujutava kunsti vastu. Tema esimesed katsetused jäävad vist Aate tn. perioodi. Tema abstraktsioonides on tihedalt seotud muusika ja värvid. Hiljem on ta maalinud väga palju. Ideid oli tal palju rohkem, mida ta ei jõudnudki teostada.
(Ajaloohuvist) Olegi huvi ajaloo vastu oli suur ja tema teadmised selles vallas olid väga rikkalikud. ERSOs töötamise ajal nad istusid aeg-ajalt Hardi Tiidusega Kungla kohvikus ja mängisid omavahelisi mälumänge, teineteist üle trumbates.
(Tõeline vürst) Oleg oli loomult hasartne, loominguline, kaasakiskuv ja huvitav jutustaja. Aga kõigepealt oli ta aristokraat. Seda õhkust temast nii, et juba ta juuresolek distsiplineeris neid, kes muidu oma väljenduslaadile ja käitumisele erilist tähelepanu ei pööranud. Neid inimesi oli väga vähe, kellega ta sinasõber oli. Ka oma väga lähedaste tuttavatega suhtles ta teie-vormis. Aarek (Artem Juskevitš) tutvustas mind temale oma tütre pulmas ja lisas hiljem: püüa temaga rohkem suhelda – juba tema lähedus õilistab inimest!
Olegi maneerlikkus oli loomulik, ei iial üle pakutud, aga naine tema kõrval võis end alati tunda tõelise daamina. Abiellusime paar aastat hiljem. Ka abiellus olles ei ilmunud ta minu ette kunagi ajamata habemega, end korrastamata. Üks tema lemmikväljend oligi: Ordnung peab olema! Ja see kehtis absoluutselt kõige kohta.
Mina tutvusin temaga hilja ja meie vanusevahe oli suur – 18 aastat. Aga tema ääretult rikas sisemaailm, isiklik šarm ja huumorimeel olid niivõrd köitvad, et see vanusevahe ei häirinudki. Muret tegi ainult tema tervislik seisund ja peale kaheaastast abielu saatsimegi teda viimasele teele…

(Aita, 2000)

Aita tütar Metsari Hela meenutab Olegi

Mina olin juba suur tüdruk kui ema ja Vürst kokku said. Isaks ma pole teda kunagi hüüdnud kuid ta suuris mulle selle lühikese aja jooksul rohkem anda kui paljud isad oma lastele. Ta ei kippunud mind kasvatama vaatamata sellele, et ma ei olnud just “lihtne” teismeline. Mitte iial ei kritiseerinud ta minu vaateid või suhtumisi kuid, ma pidin alati põhjendama ning olema valmis vastama küsimusele “miks?”. Vürst ei laitnud mind kunagi, kuid kompliment tema suust oli väärtus, mida tasus püüelda.
Tal oli fenomenaalne mälu. Vanalinnas kõndides oli tal lugu iga maja ja perekonna kohta kes seal elas. Turtsakatest aadlipreilidest ja duellidest… Kahetsen siiani, et ei taibanud siis neid lugusid kirja panna. Tegelikult olengi mitmeid kordi alustanud kui d alati segab mind teadmine, et sõnad jäävad lahjaks.
Üks lugudest puudutab Kawe keldrit. Nimelt oli Vürst, tol ajal noor üliõpilane, viibinud Draamateatri keldris mingil koosviibimisel ja läinud välja värsket õhku hingama ning sattunud haarangu käigus Kawe keldrisse. Hommikul oli teda välja kutsunud keegi tige ametnik, (nime ma kahjuks enam ei mäleta) kes oli röögatanud: “Kas Teie olete professor Tjutrjumovi poeg?” – – “Mina.” – “Välja siit!” …Peale seda anti talle võimalus päeva pealt ERSO direktori kohalt lahkuda ja nagu ta ise ütles, läks Paljassaare pumbamajja pumpama sovetskoje gavno v Baldiskoje morje …