1972

Käesoleval ajal peremehetsevad Eestimaal võõramaised vallutajad. Nad tallavad hoolimatult eesti kultuurivaradel, eesti vaimul ja ideaalidel. Eesti rahva hinge haavatakse, tema pühimate tunnete ja aadete üle irvitatakse, tema au rüvetatakse. Eesti rahva kannatuste karikas on pilgeni täis.
Kaasmaalane! Kes sa ka ei oleks – mees või naine, noor või vana, tööline või haritlane, usklik või ateist – sa oled eelkõige eestlane ja see kohustab sind mõtlema oma rahvale. Kas vaevab sinu südant tema saatus? Milliseks kujuneb meie rahva lähem tulevik? On meil enestel selles sõna kaasa öelda? Või võtame vaid alandlikult vastu kõik, mis tuleb, mida antakse?
Juba praegu näed ja tunned sa igal hetkel, igal sammul nõukogude okupatsioonivõimu iket, mis on orjastanud nii sinu kui ka sinu rahva. Iga sinu sõna, sinu tegu jälgitakse, kogu sinu vaimset loomingut kontrollitakse ja surutakse okupantide ettekirjutuste raamidesse. Sa pead teadma, et okupant ei piirdu ainult su vabaduse lämmatamisega, sinu rahva higi ning vere väljapumpamisega ja su kodumaa rikkuste riisumisega. Tema eesmärgiks on ka sinu rahvuse moraalne ja füüsiline hävitamine, tema muutmine põhimõttelagedaks ja südametunnistuseta orjakarjaks, tema assimileerimine kuni sinu rahvast on jäänud järele vaid nimetud, nagu seda on juba juhtunud paljude rahvustega. Kõikjal su ümber kuuldub võõrakeelset kõnet, mis lämmatab sinu emakeele. Internatsionalismi maski all toimub sinu kodumaa koloniseerimine, tuuakse sisse järjest suuremal arvul venelasi, et neid meie rahvaga kokku sulatada näotuks ja hingetuks nõukogude rahvaks. Andes sellega vene rahvale altkäemaksuks kongivanema koha rahvaste vanglas – Nõukogude Liidus, püüab okupatsioonivõim teda muuta oma liitlaseks ja samaaegselt külvata rahvaste vahele vaenu.
Nii eesti rahva kui ka teiste orjastatud rahvaste kohale on kerkinud surmaoht. Minevikus elas eesti rahvas üle 700-aastase mõisaorjuse ja ei kadunud, sest tolleaegsete vallutajate eesmärgiks oli ainult majanduslik ekspluateerimine. Nüüd on aga tegemist sihikindla assimileerimisega. Praegune okupant teab, et seni, kuni elab meie rahvas, võidakse ta peremehetsemisele meie maal lõpp teha, nagu see juhtus 1918-1920. aastal.
Kaasmaalane! Sina, kes sa vihkad okupante, kelle südant täidab viha ja kurbus, kui sa mõtled oma rahva ja kodumaa kallal toime pandud vägivallale. Sina, kes sa kirud lipitsevaid režiimile kaasajooksikuid, kes tühiste almuste eest müüvad oma kodumaa ja rahva. Sina, mida oled SINA ISE teinud oma paljukannatava kodumaa heaks?
Kas sa pole mitte üks nendest, kes asjatult loodavad olematule abile väljastpoolt ja õigustavad oma tegevusetust väitega, et meie oleme väike rahvas ja ei suuda niikuinii midagi teha, et okupatsioonivõim on tugev ja relva jõul vallutanud isegi mitmed meist märksa suuremad maad.
Taolised väited on põhjendamatud ja nende abil püüavad orjad õigustada endi tegevusetust, et vähemalt iseendi silmis inimestena näida.
Orjus on alati püsinud mitte niivõrd tänu relva jõule, kuivõrd tänu üksmeele ja võitlusvaimu puudumisele orjade seas.
Praegune režiim püsib eeskätt selliste inimeste toel, kes hirmust või mugavast egoismist aetuna teda truult teenivad, ise teda seejuures vihates. Ka sina tead, et need, kes ei julge kätte võtta ei seda programmi ega automaati praegu, ei haara relva ka tulevikus vabatahtlikult. Oma kõrvalehoidmisega nad vaid aitavad vaenlast.
Me ei palu sind astuda võitlusse okupantidega, me nõuame seda oma rahva nimel! Sest kui sa ei tule koos meiega, muutud sa tahestahtmata okupatsiooni kaastööliseks ja avaliku võitluse puhkemisel sunnib ta sind oma kaasmaalasi tulistama. Kui sa ei võitle okupatsioonirežiimi vastu, tugevdad sa teda, reetes sel viisil oma rahva.
Meie vanaisad, isad ja vennad lootsid omal ajal ohvreid vältida ning lasksid vaenlased meie maale ilma ühegi lasuta. Ajalugu maksis selle lühinägeliku kergeusklikkuse eest karmilt kätte. Tuhanded meie kaasmaalased tapeti saksa ja nõukogude vangilaagrites. Enamus neist hukkus sellepärast, et olid asjatult püüdnud võitlust vältida. Paljud langesid võõraste armeede ridades, võideldes võõraste, meile vaenulike eesmärkide eest.
Kaasmaalane! Kas poleks ka sinul aeg saada inimeseks? Inimeseks, kes üle kõige hindab isikuvabadust ja on alati valmis tema eest võitlema. Vasta vähemalt oma südametunnistusele!
Kui sa ei astu võitlusse, siis pole sa inimene, vaid ori, kes pole üldse vabaduse vääriline. Abistades okupatsioonivõime, rüvetad sa nende tuhandete hukkunud kaasmaalaste mälestust, kelle nimetud hauad on laiali pillutud Läänemerest Vaikse ookeanini.
On ülim aeg, et iga eestlane end sirgu ajades raputaks endalt orjaliku leppimise, vaimse tardumuse ja ükskõiksuse meeleolud. Meil on valida, kas leida endas jõudu ja tõusta võitluseks rõhujate vastu või jääda arglikult lömitama ja hääbuda rahvusena.
Kaasmaalased! Veel pole kõik kaotatud. Veel tuksub meis Lembitu, Tasuja ja kõikide teiste vabadusvõitluste kangelaste veri. Meie oleme nende järglased, nende piiritu vabaduseiha ja alistumatu võitlusvaimu pärijad. Meil on rahvuslikke ideaale, mille poole püüelda.
Meie ülimad aated on vabadus ja sõltumatus! See on meie püha eesmärk ja lootus, mille nimel tõuseme raskeks ning halastamatuks võitluseks.
Selles võitluses pole meie üksi. Koos meiega võitlevad ühise vaenlase vastu ka Armeenia, Leedu, Läti, Ukraina, Valgevene ja teiste orjastatud rahvaste patrioodid. Nende hulgas ka vene demokraadid.
Meie ja teie vabaduse eest!
Vabadus üle kõige!

1. Inimene on võrdõiguslik osa universumist.
2. Inimene on looduslik nähtus ja seepärast annab loodus talle loomuliku õiguse elada vabaduses, vabalt areneda ja luua.
3. Vabadus on sõltumatus kunstlikult loodud kitsendustest.
4. Inimese põhiliseks erinevuseks ülejäänud loodusest on tema vaimne maailm, südametunnistus, mõistus ja teadlik tahe ning sellest tulenev võime luua materiaalseid, vaimseid ja kõlbelisi väärtusi.
5. Mõistuse ja teadliku tahte olemasolu annavad inimesele võimaluse teda ümbritseva keskkonna oluliseks ja sageli pöördumatuks mõjutamiseks, sealhulgas ka mõju endasarnaste üle.
6. Inimese vaimne maailm, tema mõistus ja teadlik tahe muudavad inimese tema teadvusliku elu perioodil autonoomseks.
7. Omades vaba tahet võib inimene korda saata mitte ainult head, vaid ka halba, mitte ainult luua, vaid ka hävitada.
8. Inimene sünnib ja sureb omaenese tahtest sõltumata.
9. Inimese sünd, arenemine, raugastumine ja surm on loomulikud nähtused. Loomulik raugastumine ei kutsu inimeses esile kannatusi, nagu ka loomulik surm hääbumise lõpus ei kutsu esile hirmu. Kannatused ja hirm ilmutavad end inimesele enneaegse ja vägivaldse surma hädaohu korral, mis on tingitud väliskeskkonnast – külmast, näljast, haigustest, vägivallast… Seega on kannatuste ja hirmu olemasolu ebaloomuliku surma hädaohu märgiks.
10. Vaba arengu piiramine muudab inimese elu loomulikku käiku. Kõik, mis rikub eluprotsessi loomulikkust, inimese vaimset, füüsilist ja kõlbelist täiustumist – on halb, kõik, mis seda soodustab – hea.
11. Kui inimene ei allu välistele piiramistele, siis temast endast sõltub hea ja halva, rahulduse ja kannatuse osa tema elus. See on ainult võimalik täieliku inimvabaduse olemasolul. Vabadus on vajalik inimese igakülgseks arenemiseks, tema vaimseks ja füüsiliseks täiustumiseks, tõe sügavamaks tunnetamiseks.
12. Vabadus on inimisiksuse elu lahutamatu kategooria, mis tuleneb tema loomulikust õigusest elule.
13. Loomulik õigus on isiksusest, rahvusest ja riigist kõrgemal seisev õigus.
14. Igasuguse vabaduse, nii vaimse kui füüsilise, piiramine on loomuvastane ja kuritegelik. Igal inimesel peab olema vabadus valida see eluviis ja need tõekspidamised, mida ta peab endale vastuvõetavaks, välja arvatud eluviisid ja tegevus, mis piiravad teiste inimeste vabadust.
15. Mitte kellelgi pole õigust oma eluviisi ja tõekspidamisi teistele vägivaldselt peale suruda ka siis, kui ta ise loeb neid positiivseiks.
16. Iga isiksus on kohustatud kaitsma oma vabadust ja loomulikke õigusi. Oma vabaduse ja loomulike õiguste kaitse – see on ühtlasi teiste isiksuste vabaduse ja õiguste kaitse. Inimene, kes ei kaitse oma vabadust ja õigusi, on kurjategija, sest ta muutub tingimata mitteõiguspärase vägivalla allikaks või tööriistaks.
17. Vägivallale rajatud ja inimõiguste piiramist taotlevate süsteemide likvideerimine on õiguspärane ja vajalik, sest need rikuvad sihiteadlikult iga isiksuse loomulikku eluprotsessi ja panevad hädaohtu tema elu, loomingu ja väärikuse.
18. ühiskond on inimisiksuste kogum, kes erinevad üksteisest bioloogiliste, füüsiliste, intellektuaalsete ja psüühiliste omaduste poolest ning on erinevalt varustatud isikliku tahte ja loominguliste võimetega. Seepärast jääb iga inimene ühiskonnas autonoomseks. Inimesed ühinevad perekonnaks, rahvaks, inimkonnaks. Perekond on inimisiksuste kõige põhilisem loomulik liit, mille eesmärgiks on inimese taastootmine ja perekonnaliikmete suveräänsuse kaitse.
19. Rahvus on suveräänsete indiviidide loomulik kollektiiv, keda ühendab rahvuslik ühtekuuluvustunne. Rahvusliku kuuluvuse määrab põhiliselt iga isiku eneseteadvus. Rahvuste vägivaldne või kunstlik assimileerimine on kuritegelik. Igal rahval kui ajaloolises protsessis moodustunud ühendusel on võõrandamatu õigus suveräänsusele ja teistest rahvastest sõltumatule olemasolule. Maa-ala, kus antud rahvas on pikema ajaloolise perioodi jooksul paiknenud, moodustab tema rahvusliku territooriumi ja kellelgi pole õigust esitada selle kohta pretensioone.
Rahvad pole füüsiliste ja psüühiliste tunnuste poolest sarnased. Iga suveräänne rahvas täidab oma looduslikku ülesannet. Maailmale on vajalik iga rahvas. ükski suveräänne rahvas ei hukku isegi siis, kui ta sünnib tsivilisatsiooni madalal astmel. Teiste rahvaste sissetung ja vägivald toovad sageli kaasa rahva hävingu ja surma.
20. Rahva suveräänsuse määrab rahva moodustavate isiksuste suveräänsuste summa. Kui on jalge alla tallatud isiksuste suveräänsus, siis pole ka rahva suveräänsust.
21. Riigi ettemääratud ülesandeks on iga isiksuse suveräänsuse tagamine. Kui riik ei taga iga isiku suveräänsust, siis on ta loomuvastane. Riik peab olema rahva jaoks, mitte rahvas riigi jaoks. Ainult selline riik on loomupärane ja õiguspärane.
22. Normaalne loomupärane riik on selline, mis tagab iga kodaniku suveräänsuse. Kõige loomupärasem on üherahvuseline riik, mis kindlustab kõigile oma kodanikele vabaduse ja loomulikud õigused ning mis ei taotle teiste riikide kodanike suveräänsuse hävitamist.
23. Käesoleval ajaloolisel perioodil tuleb igale inimesele tagada vabadus ja loomulikud õigused vähemalt “ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni” tasemel.
24. Iga üksikisik, iga perekond, iga riik peab lähtuma oma ühiskondlikes suhetes “ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonist”.
25. Kõik poliitilised voolud, mis taotlevad inimkonna hüvangut, peavad esmajoones lähtuma vabaduse ja loomulike õiguste kindlustamisest igale inimisiksusele. Vastasel korral ehitavad need poliitilised voolud vaid meelitavate utoopiate mudeleid, mis praktikasse rakendatuna muutuvad vägivalla, hävitamise, vaimse ja füüsilise surma mehhanismiks.

26. Üheks peamiseks ohuks tänapäeva rahvaste vabale arengule ja julgeolekule on totalitarism.
27. Totalitarism on vägivallale ja pettusele tuginev valitseva kildkonna piiramatu võim põhilistest õigustest ilma jäetud rahva üle.
28. Totalitarismile on iseloomulikud eriti aktiivne ja agressiivne imperialism ning kolonialism.
29. Imperialism on mingi riigi või riikide grupi püüd allutada endale teisi riike nii poliitiliselt kui ka majanduslikult kas otsese sõjalise interventsiooni või sõjaliste, majanduslike ja poliitiliste abinõude ühendamise teel. Totalitaarsete riikide imperialistlikud püüdlused on põhjustanud suurema osa 20. sajandil toimunud sõdadest.
30. Totalitarism ja imperialism on looduslike ürginstinktide ülekandumine ühiskondlike ja riikidevaheliste suhete tasemele. Totalitaarne riik, milles rahvas on riigi jaoks, on loomuvastane ja kuritegelik nähtus.
31. Igasugune kaasaaitamine totalitaarsele riigile, olgu see aktiivne (nagu otsene osavõtt riigi kuritegudest) või passiivne (vaikiv nõusolek riigi kuritegudega või nende heakskiitmine omakasupüüdlikel eesmärkidel), on kuritegu inimkonna vastu.
32. Totalitarismi tagajärjeks on temale alluvate rahvaste vaimne, kõlbeline ja poliitiline mandumine, terve ja normaalse ühiskondliku elu hääbumine, kriitiliselt mõtleva ja oma arvamust omava isiksuse muutumine õigusteta ja hirmutatud automaadiks – valitseva kildkonna tahtetuks tööriistaks. Totalitaarsete riikide maailmavallutuslikud püüdlused ja sellega seotud võidurelvastumine ähvardavad kogu inimkonda füüsilise hävinguga.
33. Kuna totalitaarne režiim on võimule tulnud vägivalla abil, siis kultiveerib ta võimul püsimiseks samuti vägivalda, vihkamist, kahtlustamist ja pidevat allumist juhtkonnale. Et säilitada võimu ja õigustada vägivalla kasutamist, vajab valitsev kildkond müüti “vaenlastest” ja tema poolt ähvardavast ohust. Selleks, kelle vastu tuleb end “kaitsta” ja “valvas” olla, on “imperialism”, “klassivaenlane” jne. Kui aga olukord läheb valitseva kildkonna jaoks kriitiliseks, võetakse appi veel sisevaenlased – intelligents, juudid, “natsionalistid” jne.
34. Totalitarismi olemusele on tegelikult vastunäidustatud kõik üldinimlikud ja humaansed väärtused, mis heidetakste küüniliselt kõrvale kui abstraktne humanism, kodanlik kosmopolitism jne. Totalitarismi eetika on puht-pragmaatiline: lubatud on kõik, mis antud momendil režiimile kasu toob.
35. Seetõttu on totalitaarse riigi normaalseks olekuks sõda.
36. Totalitaarne riik valmistub pidevalt sõjaks teiste riikidega, et neile sobival hetkel kallale tungida. Kogu aeg käib aga sisemine sõda oma maa rahva või selle üksikute rühmituste vastu. Tänapäeva maailma ühes suurimas totalitaarses riigis, Nõukogude Liidus, on kogu tema olemasolu jooksul faktiliselt kehtinud sõja seisukord.
37. Mistahes abi (majanduslik, teaduslik, sõjaline või informatsiooniline) totali- taarsele riigile on kuritegelik akt selle kodanike suveräänsuse vastu, ta aitab totalitaarsel režiimil hoida rahvast orjuses. Selline abi on kuritegelik akt ka abiandva maa kodanike vastu, sest totalitaarne riik on pidevaks ohuks nende suveräänsusele.
38. Totalitaarse riigi kodanikel, kellelt riik on võtnud nende suveräänsuse, on mitte ainult õigus vaid ka kohustus purustada see riik ja oma suveräänsus taastada. Vastasel juhul viib see neid varem või hiljem vaimse mandumiseni ja lõpuks ka füüsilise hävinguni.
39. Kolonialism on mingi territooriumi ja seda asustava rahva vägivaldne hoidmine mingi riigi alluvuses või koosseisus ning tema ekspluateerimine või ärakasutamine metropoli valitseva kildkonna huvides.
40. Kolooniaks on iga asustatud territoorium, mis on vägivallaga, ilma rahvusvahelise kontrolli all toimunud referendumita, liidetud mingi riigiga.
41. Jätnud oma maa rahva ilma temale kuuluvast suveräänsusest, püüab totalitaarne riik muuta seda oma liitlaseks teiste rahvaste allutamisel, andes oma maa rahvale alistatud rahvaga võrreldes mõningaid privileege. Omades küll mõningaid privileege kolooniate rahvaste suhtes, on metropoli elanikkond sellegi poolest majanduslikult halvemal järjel ja poliitiliselt õigusetumas olukorras kui kolooniaid mitteomava demokraatliku riigi elanikkond.
42. Nõukogude Liidu valitsev parteieliit, rakendades põhimõtet “raketid ja loosungid leiva asemel” on viinud Nõukogude Vene koloniaalimpeeriumi enda neokoloniaalsesse sõltuvusse lääneriikidest (kontsessioonide andmine loodusvarade töötlemiseks USA-le ja Jaapanile, tehaste ehitamine Nõuk. Liidus välisriikide poolt, suurte laenude võtmine välisriikidelt).
43. Totalitarism saab eksisteerida sisemiste ja väliste põhjuste koosmõju tõttu.
44. Kõige olulisem sisemine põhjus on vaimne terror. See seisneb rahva vägivaldses hoidmises vaimupimeduses, tema teadvuse mõjutamises ühekülgse ja valeliku informatsiooni abil ning selle risustamises totalitarismi olemasolu õigustavate valeteooriatega.
45. Teine oluline sisemine põhjus on füüsiline terror. See seisneb rahva paremiku hävitamises või tema isoleerimises ülejäänud rahvast vangilaagritesse, vanglatesse või vaimuhaiglatesse paigutamise teel.
46. Totalitaarse režiimi oluliseks toeks ja peamiseks reserviks on põhimõttelage väikekodanlik element, kes minetanud põhilised üldinimlikud ideaalid, on valmis tühiste materiaalsete hüvituste eest osutama aktiivset abi režiimi kuritegudele. Totalitaarse režiimi peamiseks toeks on orjameelne põhimass. Tänu viimase argpükslikule vaikimisele ja nõusolekule saab režiim toime panna oma kuritegusid ja neid varjata. Ka enamus inimesi, kes on kannatanud nõukogude võimu põhjendamatute repressioonide all ja võiksid kaasa aidata režiimi kuritegude paljastamisele, vaikivad uute repressioonide kartusel argpükslikult, muutudes seega eneselegi tahtmatult režiimi liitlasteks.
47. Totalitarismi eksisteerimise peamine väline põhjus on tihe koostöö totalitaarsete riikide vahel ja mitteküllaldane koostöö või selle puudumine demokraatlike riikide vahel.
48. Koostöö totalitaarsete riikide vahel saab nendevahelistest vastuoludest hoolimata võimalikuks ühtede totalitaarsete riikide vasalse sõltuvuse tõttu teistest (näit. Nõuk. Liidust vasalses sõltuvuses olevate Varssavi pakti maade osavõtt interventsioonist Tðehhoslovakkiasse). Nii leidsid pärastised verivaenlased – sotsialistlik Venemaa ja natsionaal-sotsialistlik Saksamaa ühise keele mõjusfääride jaotamisel Ida-Euroopas ja teostasidü hiselt Poola jagamise 1939. aastal. Samal ajal demokraatlike riikide vastuaktsioonid totalitaarsete riikide agressioonile piirduvad tavaliselt viljatute protestidega.
49. Teiseks oluliseks totalitarismi eksisteerimise väliseks põhjuseks ongi demokraatlike riikide lühinägelik, omakasupüüdlik ja sageli otseselt kuritegelik abi totalitaarsetele riikidele. Nii aitasid lääne demokraatlikud riigid natsionaal-sotsialistlikku Saksamaad ja sotsialistlikku Venemaad – abi Venemaale 20-ndatel aastatel toiduainete, seadmete ja spetsialistide näol; viljasaadetised 60-ndatel aastatel; suurejoonelised viljasaadetised (alla omahinna!), tehaste ehitamine, elektronarvutite saatmine, krediit soodsatel tingimustel 1971/72. aastatel. Nii sanktsioneerisid lääne demokraatlikud riigid Austria ja Tðehhoslovakkia okupeerimise 1938. aastal Balti riikide ja Bessaraabia vallutamise, neutraliteede säilitamise Hispaanias. Teise Maailmasõja ajal osutas USA “lend lease’i” näol suurt abi Nõuk. Liidule, kuid ei andnud samal ajal praktiliselt mitte mingisugust abi Ida-Euroopa rahvastele (Poola, Ukraina, Balti riigid jt.), nende vabadusvõitluse toetamiseks.
50. Kui abiandmine oleks tingitud humaansetest kaalutlustest, siis oleks õigem abistada arengumaade rahvaid, kelle majanduslik olukord on märksa raskem Nõuk. Liidu elanikkonna omast. Abiandmise tegelikuks eesmärgiks on hoida Nõuk. Liidu režiim kokkuvarisemisest, et oleks, millega oma rahvast hirmutada ja ära hoida võitlust sõjalis-tööstusliku kompleksi ülemvõimu vastu.
51. Peab silmas pidama seda, et välisriikide poolt osutatud abi, isegi toiduainete näol, ei lähe tavaliselt mitte rahvale, vaid põhiliselt valitsevale parteieliidile, nagu see oli näiteks 20-ndate aastate toiduainete saadetistega (valitsev parteieliit elas lahedalt, samal ajal kui miljonid lihtsad inimesed surid nälga).
52. Totalitarismi, imperialismi ja kolonialismi likvideerimine maailmas ÜRO abil on võrdlemisi ebareaalne, sest käesoleval ajal on enamus ÜRO liikmesriike ise totalitaarsed ning koloniaalriigid.
53. Maailmas on praegu umbes 2000 rahvust, riike, kes kuuluvad ÜRO-sse, oli aga 1969. aastal umbes 130. Seega rõhuval enamikul maailma rahvastest puudub oma esindus ÜRO-s ja ka oma riik. Paljud rahvad (aserbaidžaanlased, bengaallased, korealased, mongolid, tadžikid, turkmeenid, usbekid jt.) on jagatud mitme riigi vahel.
54. Uut tüüpi koloniaalriikides on juhtiv rahvus, kes teisi koloniaalses sõltuvuses hoiab, küll tavaliselt kõige suuremaarvulisem, kuid sellegi poolest sageli väiksem kui temast koloniaalsõltuvuses olevad rahvused kokku. 1961. aastal oli Aafrikas 48 riigi hulgas 25 sellist, kus ükski rahvus ei moodustanud üle 50% elanikkonnast, 35 Aasia riigi hulgas oli 8 sellist, kus ükski rahvus ei moodustanud üle 50% elanikkonnast.
55. ÜRO on vastu võtnud mitmeid dekoloniseerimise kohta käivaid dokumente, mis on ratifitseeritud kõikide tema liikmete poolt. Seejuures aga on ÜRO-s tõstatatud ainult Euroopa riikide vanade kolooniate (nagu Angoola ja Mosambiik) küsimust. Teistest kolooniatest vaikitakse täielikult. See on tingitud asjaolust, et suur osa ÜRO liikmesriike on koloniaalmaad, kes tallavad jalge alla sõltuvate rahvaste õigusi ja ekspluateerivad nende rahvuslikke rikkusi.
56. Täiesti antidemokraatlikuks organiks on ÜRO Julgeolekunõukogu. Sellesse kuulub kaks totalitaarset suurriiki – Venemaa ja Hiina, kes mõlemad hoiavad kümneid rahvaid koloniaalikkes. Kasutades oma vetoõigust, saavad nad praktiliselt annulleerida mistahes sammu, mida ÜRO püüab ette võtta kolonialismi likvideerimiseks ja sõltuvate rahvaste suveräänsuse taastamiseks.
57. Tänapäeva demokraatlikud riigid, kindlustades kõrge vabaduse ja õiguste taseme oma kodanikele, baseeruvad rahvusvahelistes suhetes positiivsel rahvusvahelisel õigusel, tunnistades totalitaarseid riike kui suveräänseid ja võrdseid partnereid.
58. Eesti demokraadid leiavad, et rahvusvaheline õigus peab tuginema loomulikule õigusele.
59. Lähtudes loomulikust õigusest, ei saa kolonialismi lugeda normaalseks ja õiglaseks. Põhiliselt koloniaalsüsteemi tõttu on Inimõiguste ülddeklaratsioon senini jäänud paberilipakaks, millel pole reaalset jõudu maailma elanikkonna enamiku jaoks.
60. Eesti demokraadid, lähtudes loomulikust õigusest, on seisukohal, et kõigi rahvaste rahvusliku suveräänsuse kindlustamine sõltumata nende arvulisest suurusest on tänapäeva inimkonna põhiprobleeme.
61. Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL) peab vajalikuks ühendada need rahvad, kes vägivaldselt on jaotatud mitme erineva riigi vahel – nagu armeenlased, aserbaidžaanid, kirgiisid, tadžikid, turkmeenid, usbekid ja veel paljud rahvad Aasias ja Aafrikas.
62. Kolooniate vabastamine võib toimuda põhimõtteliselt nii rahulikul teel kui ka sõjalist jõudu kasutades eeskätt kolooniate rahvaste eneste poolt. Kolooniate rahulikul teel vabastamise eeltingimuseks on totalitarismi likvideerimine ja demokraatliku korra kehtestamine metropolis.
63. Totalitarismi ja kolonialismi likvideerimine saab toimuda eeskätt orjastatud rahvaste eneste jõududega. Lootused efektiivsele välisabile on põhjendamatud ja soodustavad vaid võitlusvaimu nõrgenemist ning passiivset äraootamist. Abi võib väljast loota alles siis, kui ise aktiivselt võideldakse oma vabaduse eest.
64. Edukaks võitluseks totalitarismiga tuleb tõsta rahvustunnet. Eesmärgiks peab alati olema täielik vabanemine ja rahvusliku suveräänsuse saavutamine.
65. EDL on seisukohal, et edukaks võitluseks totalitarismi vastu ja kõikide rahvaste vabastamiseks totalitarismist ning kolonialismist on vajalik kõigi demokraatlike jõudude ühinemine totalitarismi ja kolonialismi vastaseks rindeks. Kuni eksisteerib totalitaarne režiim suhteliselt võimsates riikides, ei või ükski rahvas oma tulevikule kindel olla.
66. Käesoleval momendil ei suuda ükski rahvas, ka kõige suurem mitte, välja rabelda Vene koloniaalimpeeriumist üksi, ainult oma jõududega.
67. EDL kuulutab välja kõigi rahvuslike vabastusliikumiste eesmärkide ühtsuse. Kuni käesoleva ajani, umbes 700 aasta jooksul on Vene koloniaalimpeeriumist sõltuvad rahvad ülestõusnud üksikult ja võidelnud ainult oma vabaduse eest, mitte saadel abi teistelt ja mitte abistades teisi, mis viis nad sageli lüüasaamisele. Sageli on kasutatud isegi ühtesid sõltuvaid rahvaid teiste ülestõusude mahasurumiseks (näiteks Bulavini ülestõusu mahasurumine Mazepa poolt, baskiiride ülestõusu mahasurumine Doni ja Ukraina kasakate ning kalmõkkide poolt). 1918. aastal koosnes Vene Punaarmee peamiselt mittevenelastest (lätlastest, hiinlastest, sakslastest, ungarlastest jt.). Peab saavutama selle, et ei toimuks ühe rahvusliku vabastusliikumise mahasurumist teise rahva jõududega.
68. Koloniaalsete metropolide rahvad on samuti oma suveräänsusest ilma jäetud, nad on ise sõltuvuses valitsevast ladvikust. Kuna neid on suuremal määral petetud, on neil raskem mõista oma sõltuvust ja suveräänsuse kaotust. Seepärast peavad sõltuvate rahvaste rahvuslikud vabastusliikumised ideeliselt mõjustama koloniaalmetropolide rahvaste paremikku, kasvatama neid demokraatia vaimus, avama neil silmad nende sõltuva ja õigusetu olukorra suhtes ja arendama nendega tihedat koostööd.
69. Rahvuslikud vabastusliikumised igal totalitaarsel maal peavad osutama kõikvõimalikku abi teistele vabastusliikumistele; nad peavad endaga kaasa tõmbama mahajääjaid ja püüdma ise järele jõuda eesliikujaile. Vabastusliikumise taset tuleb igati tõsta. Seda põhimõtet tuleb rakendada nii totalitaarse koloniaalriigi sees kui ka riigipiiridele vaatamata.
70. EDL loeb tungivalt vajalikuks kõigi sõltuvate rahvaste rahvuslike vabastusliikumiste bloki loomise. Kui mõnel sõltuval rahval õnnestub vabaneda Nõuk. Vene kolonialismist, võib ta lugeda võitlust lõpetatuks alles siis, kui Venemaal on likvideeritud totalitaarne kord ja loodud õiguslik demokraatlik kord. Seda eesmärki tuleb taotleda kõigi võimalike vahenditega, kaasa arvatud relvastatud jõud. Seni, kuni Venemaal eksisteerib totalitarism, ei saakski vabanenud rahvastest lugeda ennast väljaspool ohtu olevaks; varem või hiljem võib ta sattuda uuesti koloniaalsesse sõltuvusse.
71. Ajalugu on näidanud, et demokraatlikud riigid hukkusid sisemiste kriiside, märksa sagedamini aga väliste kallaletungide tõttu tugevamate ja agressiivsemate totalitaarsete naabrite poolt. Põhjuseks on see, et väikesed ja keskmised demokraatlikud riigid püüdsid minna suurte naabrite, sageli totalitaarsete, poliitika kiiluvees. See põhjustas ebaloomulikke liite, selle asemel, et teostada sõltumatut välispoliitikat ja tugevdada väikeste ja keskmiste demokraatlike riikide kollektiivset enesekaitset. Näiteks, Soome, Balti riikide, Poola, Rumeenia, Kreeka, Austria, Jugoslaavia, Tðehhoslovakkia, Bulgaaria ja Ungari majanduslik ning sõjaline potentsiaal ületas 1939. aastal nii Saksamaad kui ka Nõuk. Liitu eraldi võetuna. Ühtsuse puudumise tõttu nende riikide vahel suutsid aga imperialistlikud riigid nad kõik ühekaupa vallutada.
72. Demokraatlikud riigid ei tohi olla neutraalsed. Kui mingi demokraatlik riik kuulutab end neutraalseks, tähendab see sisuliselt nii iseenda kui ka teiste demokraatlike riikide reetmist.

73. Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL) on sihikindel liikumine, mille eesmärgiks on tingimusteta iseseisva ja suveräänse Eesti riigi taastamine.
74. EDL kuulutab end täieõiguslikuks liikmeks Nõukogude Liidu Demokraatlikus Liikumises (NLDL). NLDL on Nõuk. Liidu rahvaste rahvuslike demokraatlike liikumiste liit. NLDL eesmärgiks on totalitaarse riigikorra kukutamine, iga inimisiksuse suveräänsuse taastamine ja vaba demokraatliku korraga rahvuslike sõltumatute riikide loomine Nõuk. Liidu rahvastele.
75. EDL kuulutab end solidaarseks Armeenia, Leedu, Läti, Ukraina ja Venemaa demokraatlike liikumistega ja täidab oma liitlaslikku kohust nende suhtes kuni vabade demokraatlike riikide loomiseni nendes maades. EDL kuulutab end liitlaseks ka kõigi teiste Nõuk. Liidu rahvaste demokraatlike liikumistega, kui neid tulevikus organiseeritakse.
76. EDL organiseerib oma tööd kõikide rahvaste demokraatlike liikumistega “NLDL Programmis ja NLDL Taktikalistes Alustes” väljendatud põhimõtete alusel. Nimetatud dokumendid on aluseks EDL-i suhetele teiste demokraatlike liikumistega ja teiste poliitiliste liikumistega nii Eestis kui ka väljaspool Eesti piire.
77. Koostöö teiste poliitiliste jõududega, neile abi osutamine ja nende abi kasutamine toimub tingimusel, et need poliitilised jõud siiralt ja tingimusteta tunnistavad (ning konkreetse tegevusega kinnitavad) Eesti ja teiste Nõuk. Liidu rahvaste õigust lahkulöömisele Venemaast ning vaba demokraatliku korra kehtestamist nendes maades.
78. EDL loeb enda õiguseks sekkuda eesti ja teiste rahvaste poliitiliste liikumiste tegevusse, kui nimetatud liikumised oma tegevusega taotlevad totalitaarse korra kehtestamist ja ohustavad vaba demokraatliku korra loomist Eestis või mistahes teises Nõuk. Liitu kuuluvas maas, või kui nad osutuvad rahvaste enesemääramiseõiguse vastasteks.
79. Vaba demokraatia põhimõtetest taganemist hindab EDL kui vaenulikku akti, hoolimata kelle poolt ja mis motiividel see toimus. Võttes arvesse asjaolu, et totalitaarse režiimi võimuletuleku ja võimulpüsimise üheks peamiseks tingimuseks oli ja on rahvaste enesemääramisõiguse mittetunnustamine ning rahvusvaheline vaen, loeb EDL kõiki rahvaste enesemääramiseõiguse nii avalikke kui varjatud vastaseid totalitaarse režiimi faktilisteks toetajateks.
80. Eesti Demokraatlikust Liikumisest võivad osa võtta nii eraldi grupid või parteid kui ka iga üksikisik, kes tunnistavad käesolevad EDL-i programmi. EDL-st võivad osa võtta kõik, kes jõukohaselt kaasa löövad võitluses vaba demokraatia ja Eesti suveräänsuse eest. Teiste rahvuste esindajate osavõtt EDL-st, kui nad siiralt võitlevad vabaduse ja demokraatia eest, ei ole vastuolus eesti rahva rahvuslike huvidega.
81. Iga eesti demokraat, kes viibib väljaspool Eesti piire, on kohustatud osa võtma selle rahva rahvuslikust võitlusest vabaduse ja demokraatia eest, kelle keskel ta elab.
82. Kuni EDL-i eritaktika väljatöötamiseni on eesti demokraatidele kohustuslikud NLDL Taktikalised Alused.

83. Nõuk. Liidu suveräänsus ei ole ühegi nõukogude riiki asustava rahva suveräänsus. Nõuk. Liidu rahvaste suveräänsus on usurpeeritud valitseva kommunistliku eliidi poolt. Kommunistliku eliidi võimu all olevate rahvaste suveräänsuse puudumise kohta on toodud küllalt tõendeid “Demokraatide Memorandumis NSV Liidu Ülemnõukogule NLKP juhtkonna ebaseaduslikust võimuhaaramisest ja konstitutsioonivastasest tegevusest”, mis on dateeritud 5. detsembril 1970. a.
84. Kommunistlik eliit sai pärandiks Vene Impeeriumi metropoli ja kolooniad, kusjuures Venemaast aastatel 1917-1919 lahkulöönud kolooniad liideti uuesti vägivaldselt viimasega.
85. 1917. a. võimu haaranud kommunistlik eliit kujutas endast sotsiaaldemokraatlike loosungitega maskeeritud rahvusvahelist kosmopoliitilist organisatsiooni. Teatud põhjustel valisid nad just Venemaa oma trampliiniks, et haarata võimu kogu maailmas. Pärast kommunistide võitu võeti Venemaa rahvastelt vabadus.
86. Rahvaste suveräänsus läks kosmopoliitilise kommunistide maffia kätte, kes oma rõhuvas enamuses koosnes kodumaa ja rahvusliku kuuluvuse kaotanud isikutest. Kommunistide parteipoliitiline aparaat, olles oma isikuliselt koosseisult kosmopoliitiline, alustas kohe pärast võimu haaramist rahvuskultuuride hävitamist. Esimene löök tabas vene rahvuskultuuri. Vene kultuur, mis 1917. aastaks oli saavutanud maailmataseme ja paistis silma kõrge humanismi ja inimlikkusega, asetati kommunistide poolt väljaspoole seadust ja talle sai osaks täielik hävitus. Põletati raamatuid, purustati arhitektuurimälestisi, riisuti kultuuriväärtusi. Vene kultuuri peamisele kandjale – vene intelligentsile – sai osaks füüsiline hävitamine. Venelaste kultuuri hävitamise innustajad olid kas oma rahvusliku kuuluvuse kaotanud isikud või kolooniate venestunud esindajad, kes olid kaotanud oma rahvustunde, kuid kes polnud muutunud ka venelasteks. Neile oli vene kultuur võõras, nii nagu nende endagi oma. Oma rahva äraandjast ei saa kunagi teise rahva patriooti. Ta juhendub alati üksnes egoistlikest eesmärkidest.
Üheaegselt vene rahvuskultuuri hävitamisega toimus ka sõltuvate rahvaste rahvuskultuuride hävitamine. Siin esinesid hävitajate osas kõrvuti oma rahvusliku kuuluvuse kaotanud elemendiga ka vene patrioodid, kes nägid Venemaa suurust vallutustes ja kolonialismis. Vene patrioodid läksid teenima bolðevismi ja aitasid sellega objektiivselt kaasa vene kultuuri hävitamisele ja vene rahva suveräänsusest ilmajäämisele.
87. Kuni 1941. a. sõjani jälitati ja hävitati kõike rahvuslikku. Alles valitseva eliidi kohale kerkinud surmaoht sundis teda tegema järsku pööret vene patriotismi poole. See pööre toimus mitte venelaste, vaid grusiinlaste Stalini ja tema mittevene kaaskonna initsiatiivil. Mittevene ladvikule oli vaja vene patriotismi selleks, et sundida vene rahvast võitlema oma mittevene valitsejate eest, nende võimu säilitamise eest.
88. Kogu kommunistide võimutsemise perioodi jooksul on võimul olnud piiramatu võimuga diktaatorid, kes oma rahvusliku kuuluvuse poolest ei ole venelased (Lenin oli vene-saksa-kalmõki hübriid, Trotski juut, Stalin grusiinlane, Hruštšov ukrainlane, Brežnev ukraina tšuvaši hübriid, Podgornõi – ukrainlane). Brežnevi kaaskond koosneb põhiliselt ukrainlaste ja teiste sõltuvate rahvaste venestunud esindajatest.
Vene sovinismi üleskihutav propagandaaparaat koosneb rõhuvas enamuses kodumaa kaotanud ukrainlastest, juutidest, armeenlastest, poolakatest, grusiinlastest jne.
89. Vene rahvas on samuti ilma jäetud suveräänsusest ja sõltuvuses valitsevast eliidist, nagu kolooniate rahvadki.
Vene rahva rahvusliku iseloomuga huvid langevad kokku kolooniate rahvaste huvidega – vene rahvale on samuti vajalik rahvuslik vabanemine rahvusliku kuuluvuse kaotanud kosmopoliitilise eliidi võimutsemise alt, nagu kolooniate rahvastelegi.
90. Valitsev eliit kasutab venelaste rahvuslikku patriotismi oma huvides, väites, nagu langeks vene rahva rahvuslikud huvid kokku tema riigi – NSV Liidu – huvidega.
Oluline osa vene rahvast pole senini jõudnud arusaamisele, milles seisnevad vene rahvuslikud huvid ja loeb pimedas usus võimuloleva kommunistliku mittevene eliidi huvisid oma huvideks.
Valitsev eliit kasutab vene rahvast pimeda tööriistana kolooniate oma käes hoidmiseks ja sõltuvate rahvaste rahvusliku vabadusliikumise vastu võitlemiseks.
Kolooniate rahvad omakorda on valitseva režiimi pimedaks relvaks viimase võitluses vene demokraatia vastu Venemaas endas.
91. Vene rahva rahvuslik vabastamine saab toimuda ainult siis, kui kolooniad eraldatakse Venemaast. Kolooniate olemasolu korral Venemaal pole võimalik venelaste rahvuslik vabastamine kosmopoliitilise maffia võimu alt.
92. Kõige ratsionaalsem tee vene rahva ja kolooniate rahvaste jaoks on ühine võitlus kommunistliku režiimi vastu. See on võimalik juhul, kui venelased ütlevad siiralt lahti kolooniate valdamise taotlustest.
Seepärast lasub Vene Demokraatlikul Liikumisel ja teistel režiimivastastel poliitilistel liikumistel suur vastutus Nõuk. Liidu rahvaste tulevase saatuse eest. Kui opositsiooni liidrid ja juhid saavad aru, et venelaste huvide piirkonnaks pole mitte kolooniad, vaid Venemaa ise, siis osutavad kõik sõltuvad rahvad režiimivastasele opositsioonile efektiivset abi režiimi kukutamisel.
93. Kui aga venelaste reţiimivastane opositsioon asub suurriiklik-đovinistlikele positsioonidele, siis toimub vene rahva rahvuslik vabastamine pärast kolooniate eraldumist viimaste aktiivse võitluse tulemusena metropoli vastu. Sellisel juhul kolooniate rahvaste võitlus kasvab järk-järgult üle totalitarismivastasest võitlusest venevastaseks võitluseks. See toob kaasa suuri ohvreid mõlemalt poolt.
Vene poliitiliste voolude poolt toetusest ilma jäetud rahvuslikud vabastusliikumised on sellisel juhul sunnitud oma rahvastele selgitama, et nende vaenlaseks pole mitte ainult totalitaarne režiim, vaid ka vene šovinism ja selle kandjad – rõhuv enamus venelastest.
Venevastase suunitluse omandamine rahvuslike vabastusliikumiste poolt võimaldab viimastel äratada oma rahvad võitlusele ja kaasa haarata kõik ühiskonna kihid. Põhjusi russofoobiaks on aga sõltuvatel rahvastel rohkem kui küllalt.
Laiad rahvamassid kolooniates samastavad venelasi valitseva režiimiga. Kuni käesoleva ajani demokraadid kolooniates hoiavad ära venevastase suunitluse tekkimise võitluses.
Sellele vaatamata reţiimiga opositsioonis olevad vene liikumised ei tee seniajani vene rahva seas selgitustööd kolooniate küsimuses. Nad kas vaikivad või kuulutavad otse välja oma püüded kolooniate säilitamiseks. Selline olukord tekitab ärevust ja sunnib kolooniate rahvaid erilisele ettevaatlikkusele venelaste suhtes.
94. Vene ðovinistide illusioonid, et kolooniaid saab säilitada, on alusetud. Veendumus, et vabadus ja kolonialism saavad koos eksisteerida, on põhjendamatu. Esimene välistab teise ja vastupidi.

95. Esimesed venelaste sissetungid Eestisse toimusid ligikaudu kümme sajandit tagasi. Sellest ajast alates on Venemaa igal soodsal juhul tule ja mõõgaga Eesti territooriumile tulnud.
96. Venemaa on ajaloo vältel mitmel korral astunud sakslastega sobingusse Eesti allutamise küsimuses. Neil juhtudel, mil Venemaal endal ei jätkunud küllaldaselt jõudu, pidas ta paremaks Eesti vallutamist sakslaste poolt. Vaatamata alalistele vene-saksa omavahelistele vastuoludele aitasid Baltikumi sakslased Venemaal kinnituda Eestis Peeter I valitsemise ajal ja olid Romanovite dünastia toeks kuni selle lõpuni.
97. Kommunistlikust Nõukogude Venemaast on saanud tsaari-Venemaa kolonialismi otsene järglane. Sealjuures on Nõukogude Venemaa koloniaalikke intensiivsus võrreldes tsarismi aegadega mitmekordselt suurenenud.
98. Nõukogude Liit on vägivaldne, loomuvastane riik, vangla sadadele rahvastele ja kõikidele isikutele, kes teda asustavad.
NSVL-i sildi all varjab end totalitaarne koloniaalriik – Vene Impeerium. Tema poliitikaks on vägivald eranditult kõikide rahvaste üle, kes on tema võimu all. Kõik Venemaa rahvad, sealhulgas ka vene rahvas ise on ilma jäetud rahvuslikust enesemääramisõigusest.
Venemaa juhtimise vormiks on totalitaarne kommunistlik despotism.
99. Süü oma rahvusliku suveräänsuse kaotamise eest langeb ühel või teisel määral kõikidele rahvastele, kes kuuluvad Nõukogude Liitu.
100. Bolðevike poolt vallapäästetud kodusõjas olid valgete ja punaste jõud Venemaal endal peaaegu võrdsed. Arvestades lääneriikide toetust, oli valgetel küllaldaselt võimalusi võiduks. Kuid oma nüri ja lühinägeliku rahvusliku egoismi tõttu, mis väljendus “suure, ühtse ja jagamatu Venemaa” poliitikas, kaotasid valged oma potentsiaalsed liitlased kolooniate rahvaste näol, ja kokkuvõttena ei kaotanud nad mitte ainult kolooniad, vaid ka Venemaa enda.
101. Bolðevikud järgisid faktiliselt sama “suure, ühtse ja jagamatu Venemaa” poliitikat nagu valgedki, kuid neist erinevalt kuulutasid punased propaganda eesmärkidel silmakirjalikult rahvaste õigust enesemääramisele.
102. Vaatamata nende poolt kuulutatud rahvaste enesemääramisõigusele asusid bolðevikud kohe peale võimuhaaramist eraldunud kolooniate vallutamisele. 1918. a. novembris tungisid vene väed Eestisse.
103. 1918.-1920. aastate Vabadussõjas, pidades relvastatud võitlust Venemaa ja Saksamaa vastu, kaitses eesti rahvas oma õigust suveräänsusele.
104. 1919.-1920. aastatel ilmutas Eesti üllameelsust Venemaa suhtes, mitte sekkudes Venemaa siseasjadesse. Eestlased, vabastanud oma territooriumi, ei toetanud ega ka takistanud Judenitði pealetungi Petrogradile: võib aga kindel olla, et eesti vägede kaasabil oleks Judenitð suutnud vallutada nn “revolutsiooni hälli”. Kommunistide juht Lenin hindas kõrgelt sõja lõppemist Eestiga, millega loodi bolðevistlikele emissaaridele väljapääs Euroopasse ja teistesse maailma maadesse. (See oli eestlaste suur poliitiline viga.)
105. 1920. aasta Tartu rahulepingus loobus Venemaa igaveseks ajaks mistahes territoriaalsetest nõudmistest Eesti vastu. Kuid kommunistlikud garantiid ja lubadused osutusid vaid taktikalisteks võteteks, mitte aga rahvusvahelisteks kohustusteks.
106. 1939. a. augustis-septembris sõlmisid Saksamaa ja NSV Liit omavahel rea salalepinguid, milledega nad jaotasid vastastikuseid mõjusfääre Ida-Euroopas. Selle tulemusena pääses valla kommunistlik ekspansioon Balti riikides, Soome, Poola ja Rumeenia vastu.
107. Relvadega ähvardades surus NSVL 1939. a. oktoobris Eestile peale baaside lepingu, mille tagajärjel Eestisse paigutati nõukogude sõjaväeüksused, mis rohkem kui kahekordselt ületas Eesti sõjaväe suuruse.
108. 16. juunil 1940. a. esitas Nõuk. Liit Eestile ultimaatumi, nõudes täiendavate nõukogude väeüksuste paigutamist Eestisse ja nõukogudemeelse valitsuse ametissemääramist, mis ka nõukogude tääkide ähvardusel läbi viidi. Toimus Eesti faktiline okupeerimine Punaarmee poolt. Selle ultimaatumiga Nõuk. Liit rikkus ise tema poolt Eestile pealesurutud lepingut. Lepingus artiklis V on öeldud: käesoleva Pakti elluviimine ei tohi mingil määral riivata lepinguosaliste suveräänõigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.
109. Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt viidi läbi valimiste farss, milles kõige jämedamalt rikuti demokraatia põhiprintsiipe (näiteks vastaskandidaadid kõrvaldati väevõimuga) ja mis oli karjuvas vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega kui ka Nõukogude Liidu Konstitutsiooniga.
110. Läbiviidud jõhkra ekspansiooni tagajärjel inkorporeeriti Eesti vägivaldselt totalitaarse Venemaa koosseisu 1940. a. augustis, mis tähendas eesti rahva iseseisvuse ja suveräänsuse lõplikku hävitamist.
111. Eesti, nagu Läti ja Leedugi valitsused ja rahvas, ei avaldanud otsustavat vastupanu agressorile, millega ta vaid õhutas tema imperialistlikku saagihimu.
112. Peale koloniaalrežiimi kehtestamist algas verine terror eesti rahva vastu. Eestis endas tapsid nõukogude okupatsioonivõimud umbes sama palju inimesi, kui kaotas Eesti armee 1918. – 1920. a. Vabadussõjas.
Siia tuleb veel lisada Siberi laagrites surnud.
113. 1941. aastal alustasid kaks agressiivset imperialistlikku kiskjat – sotsialistlik Venemaa ja natsionaal-sotsialistlik Saksamaa omavahelist võitlust maailma vallutamise pärast.
114. 1944. a. septembris tehti katse taastada Eesti iseseisvus. Moodustati illegaalne Eesti Rahvuskomitee, kuhu kuulusid mitmed silmapaistvad Eesti ühiskonna- ja poliitikategelased (nagu end. peaminister Jüri Uluots). Eesti Rahvuskomitee moodustas Eesti Vabariigi Valitsuse, alustas “Riigi Teataja” väljaandmist. Pika Hermanni torni heisati sini-must-valge rahvuslipp.
115. Toimusid kokkupõrked taanduvate saksa vägedega Tallinnas ja Haapsalus ning seejärel Idast sissetungivate ülekaalukate ja hambuni relvastatud väeosadega (Eestisse tungis sisse kolm armeed!).
115*. Eesti rahva iseseisvuspüüdlused suruti maha Punaarmee relvadega, millele aitas oluliselt kaasa lääneriikide täielik osavõtmatus Balti riikide saatusest.
116. Eesti tõrgeteta lülitamise põhjus Venemaa koosseisu seisneb eelkõige mitteküllaldases demokraatias (küsimust ei lahendanud parlament ega rahvahääletus), riiki juhtinud poliitikategelaste otsustusvõimetuses ja lühinägelikkuses, Balti riikide ja Skandinaaviamaade vahelise bloki puudumises.
Tõsiseks põhjuseks oli ka eesti rahvusliku iseteadvuse ja vabaduspüüdluste ebapiisav tase, rahva enamiku väikekodanlik egoism, kes, püüdes end poliitikasse mitte vahele segada, tegelesid põhiliselt mammona kogumisega.
Vaatamata sellele, et Eesti ei osutanud vastupanu, kaotas ta ligi 25% oma rahvast, kusjuures hävitati peaaegu kogu eesti intelligents ja tema juhid. Eestlastel tuli ikkagi sõdida, kuid vene ja saksa armeedes, eestlaste jaoks võõraste huvide eest.
117. Totalitaarse Venemaa okupatsioon Eestis kestab käesoleva ajani. 1970. aastal moodustas koloniseeriv element juba 32% kogu rahvast. Koloniseerimise protsess intensiivistub pidevalt. Praeguse eestlaste traditsiooniliselt madala loomuliku iibe ja Eestis viibivate venelaste suhteliselt suurema loomuliku iibe juures ähvardab eesti rahvast etniline väljasuremine. Moskva juhtijad soosivad seda sihiteadlikult tööstuse ülemäärase arendamisega, kõikvõimalike administratiivsete ja propaganda abinõudega.
118. Eestlased ei pea venelasi endi rahvuslikeks vaenlasteks. Eesti demokraadid eraldavad valitsevast kommunistlikust reţiimist vene rahva. Vene rahvas on samuti suveräänsusest ilma jäetud ning on valitseva poliitilis-bürokraatliku kliki orjuses.
Kuid ei tohi ka unustada, et vene rahvas, kannatades küll mitte vähem kui teised rahvad, viibib Kremli võimu ning mõju all ja on enamasti olulisel määral totalitarismi ja kolonialismi pimedaks tööriistaks.
119. Eesti demokraadid suhtuvad leppimatult niihästi nendesse venelastesse, kes teadlikult tunnistavad kolonialismi, kui ka nendesse venelastesse, kes pimesi kuuletuvad Kremli valitsejatele.
Täpselt sama leppimatu on EDL ka nende eestlaste suhtes, kes alandlikult alluvad Kremli diktatuurile.
120. Venemaa suhtes peab EDL oma eesmärkideks:
Eesti tingimusteta eraldamise Venemaast 1920. a. Tartu rahulepinguga määratletud piirides;
kõikide praeguste kolooniate eraldamise Venemaast;
demokraatlike riikide loomise Venemaa rahvuslikes piirides.
121. Peale eraldumist Venemaast ja Eesti iseseisvuse taastamist saab Eestil olla suhteid Venemaaga ainult kui võrdsel võrdsega.

122. Venelaste ja venestunud võõramaalaste (ukrainlaste, valgevenelaste jt.) küsimuse valutu lahendamine Eestis muutub seoses Eesti pideva koloniseerimisega kommunistliku reţiimi poolt üha raskemaks ja keerulisemaks.
123. Iga aastaga suureneb venelaste ja venestunud võõramaalaste arv. Käesoleval ajal on venelaste ja venestunud elemendi osa (32% kogu elanikkonnast) juba otseseks ohuks eesti rahva etnilisele olemasolule. Teaduslikult põhjendatud ühte keelt kõnelevate võõramaalaste lubatud hulk ei tohi ületada 15-17% kogu elanikkonnast.
124. EDL peab hädavajalikuks üleliigse venelaste ja venestunud võõramaalaste kohustusliku repatrieerimise Eesti territooriumilt.
Sealjuures kuuluvad repatrieerimisele esmajärjekorras ja tingimusteta järgmised venelaste ja venestunud võõramaalaste kategooriad:
1. Kõik parteiaparaadi, Riikliku Julgeoleku, miilitsa, prokuratuuri ja kohtutöötajad, kui nad ei ole sooritanud kuritegusid, mis on toodud punktis 181, ning nende perekonnad.
2. Kogu okupatsioonivägede ohvitserkond ja üleajateenijad ning nende perekonnad.
3. Tsiviilisikud, kes on osa võtnud relvastatud võitlusest eesti metsavendade (partisanide) vastu.
4. Kõik isikud, kes võtavad osa võitlusest rahvusliku vabastusliikumise vastu ning nende perekonnad.
5. Kõik isikud, kes on Eestisse elama asunud peale 1. jaanuari 1973.
125. Kui venelaste ja venestunud võõramaalaste kogusumma, kes Eestist lahkuvad nii vabatahtlikult kui ka sunniviisiliselt, kuuluvuse tõttu loetletud kategooriatesse (p. 125), ei vähenda ühte keelt (ühiskeelt) kõnelevate võõramaalaste protsenti Eestis kuni 15-17%, siis kasutatakse keelelist tsensust.
Keelelise tsensuse juures ei kuulu väljasaatmisele isikud, kes on sündinud Eestis. Venelaste (võõramaalaste) kategooriad, loetletud p. 125., kuuluvad väljasaatmisele isegi siis, kui nad on Eesti territooriumil sündinud.
126. Väljasaatmisel lubatakse venelastel ja teistel võõramaalastel nende isiklik vara ühes võtta. Liikumatu vara maksumus kompenseeritakse riigi poolt.
127. Venelaste ja teiste venestunud võõramaalaste väljasaatmine toimub DVL, ÜRO ja neutraalsete esindajate järelvalve all.

128. Eesti rahva kõikide jõudude koondamine vastupanuks välismaisele okupatsioonile, eesmärkide selgitamine, võitlusvaimu tõstmine, rahvusliku- ja ülddemokraatia ideede levitamine.
129. Pideva ja leppimatu võitluse hoogustamine totalitaarse okupatsioonirežiimiga. Kõikide legaalsete ja illegaalsete võitlusvormide kasutamine kuni Eestimaa täieliku vabastamiseni vene suurriiklikust diktatuurist.
130. Avaliku arvamuse kujundamine, talumatu õhkkonna loomine okupatsioonirežiimi esindajate, režiimi soosijate, alandlike käsutäitjate ja karjeristide ümber.
131. Okupatsioonirežiimi poolt rahva ja üksikisikute vastu tehtud ja tehtavate kõigi kuritegude paljastamine.
132. Valitsevast kultuuri- ja hariduspoliitikast eraldatud kultuuri- ja haridustegevuse loomine. Kommunistliku režiimi poolt juurdepoogitava pseudokultuuri mõjude neutraliseerimine.
133. Sõpruse, solidaarsuse ja koostöö tugevdamine kõigi Nõuk. Liidu ikestatud maade rahvuslike vabastusjõududega.
134. Baltimaade (Eesti-Läti-Leedu) ühtse rahvuslike vabastusjõudude bloki loomine.
135. Üksteisemõistmise ja solidaarsuse süvendamine nende vene demokraatlike jõududega, kes võitlevad nõukogude vene suurriikluse ja totalitarismi vastu.

136. Tänapäeva rahvusvaheline õigus tagab suveräänsuse riigile, mitte aga isiksusele ja rahvale. Riigi suveräänsus tänapäeva rahvusvaheliste tavade kohaselt tähendab tegelikkuses valitsuse piiramatut omavoli tema võimu all oleva rahva või rahvaste üle, õigust karistamatult rikkuda nii rahvusvahelisi kui ka omaenda seadusi. Selliselt viiakse tegelikult ellu põhimõtet “rahvas riigi jaoks”.
137. Lähtudes põhimõttest “riik rahva jaoks” loeb EDL vajalikuks piirata riigi suveräänsust isiksuse ja rahva suveräänsuse tagamise huvides.
138. Peamiseks ohuks demokraatlikule korrale ja suveräänsetele demokraatlikele riikidele on olnud faðism, natsionaalsotsialism, kommunism ja teised erinevat vormi totalitaarsed ühiskondlikud formatsioonid, mis on suunatud isiksuse vastu. Nii natsionaalsotsialistlik maailmavaade kui ka kommunistlik maailmavaade on mõlemad imperialistlikud. Nende eesmärk on vägivallaga luua uus maailmakord.
139. Faðismi totaliteet on ühedimensiooniline: ta piirdub vaid poliitikaga, kuna südametunnistuse ja majandusküsimustes valitseb ulatuslik vabadus.
140. Natsionaalsotsialismi totaliteet on kahedimensiooniline: ta haarab mitte üksnes poliitika, vaid ka maailmavaate, kuna eramajandus on jäänud püsima. Natsionaalsotsialismi tuum on bioloogiline: ta püüab saavutada oma rassi ülemvalitsust teiste rasside üle.
141. Kommunismi totaliteet on kolmedimensiooniline: ta valitseb poliitikat, maailmavaadet ja majandust. Kommunism tahab oma hiiglasliku riigitrusti sissetulekutega, milliseid ta võib oma kodanike elustandardi arvel omavoliliselt ja piiramatult suurendada, teostada maailmarevolutsiooni, võttes selle läbiviimise kindlustamiseks tarvitusele sõjaväelisi ja propagandaabinõusid.
Kommunism pole üksnes riik ega trust, vaid ka neljas maailmareligioon budismi, kristluse ja islami kõrval.
142. Demokraatiat tuleb kaitsta aktiivselt.
Ajalugu on korduvalt näidanud, et demokraatlike riikide kõrvalehoidumine aktiivsest võitlusest demokraatia eest pole enamasti suutnud sõda ära hoida, vaid seda edasi lükanud ajani, mil totalitaarne riik, kes sõda tahab alustada, on selleks paremini jõudnud ette valmistuda.
143. Demokraatia kaitseks rahvusvahelises ulatuses on vajalik riikidevahelise organisatsiooni olemasolu.
Käesoleval ajal on need ülesanded pandud ühinenud Rahvaste Organisatsioonile.
144. ÜRO on saavutanud silmapaistvat edu näiteks riikidevahelise kultuurialase koostöö alal. Samuti on ÜRO saavutanud mõningat edu poliitilisel alal, nagu näiteks eduka vastulöögi andmine kommunistlikule agressioonile Koreas 1951.-1953. a.
Samal ajal on ÜRO-l mitmeid olulisi puudusi, mille tõttu ta efektiivsus eriti poliitilisel alal on osutunud oodatust tunduvalt väiksemaks.
145. Nende puuduste peamised põhjused on järgmised:
1) ÜRO liikmeteks võetakse vastu praktiliselt kõik riigid, kes selleks soovi avaldavad. Selle tulemusena kuuluvad ÜRO-sse ka paljud sellised riigid, kes on kas oma rahva või teiste rahvaste suhtes pannud või panevad toime selliseid kuritegusid, millede toimepanemine kas üksikisiku või isikute grupi poolt on karistatav peaaegu kõikides maailma maades.
2) ÜRO on vastu võtnud mitmeid demokraatliku sisuga deklaratsioone, kuid kuna neil puudub liikmesriikide suhtes seaduse jõud, siis on nad sisuliselt ainult demokraatlikuks fassaadiks, mis varjab antidemokraatlikku tegelikkust totalitaarsetes riikides.
146. Isiksuse kaitseks omavoli vastu riigi poolt on vajalik efektiivne rahvusvahelise kontrolli olemasolu. ÜRO ei ole seni suutnud sellist kontrolli tagada, kuna tema liikmesriigid ei ole kohustatud kontrollorganeid oma territooriumile, samuti ka oma võimu all olevate teiste riikide territooriumidele sisse laskma. Nii ei lasknud Nõuk. Liit 1956. aastal Ungarisse sisse ÜRO vaatlejaid, kuulutades nende sinnasaatmise katse vahelesegamiseks Ungari siseasjadesse (tema enda poolt toime pandud interventsiooni ta Ungari siseasjadesse vahelesegamiseks ei lugenud).
147. Saavutada ÜRO demokratiseerimine niisugusel määral, et tema abil kaitsta demokraatiat rahvusvahelises ulatuses, on praegusel momendil kaunis ebareaalne – mistahes demokraatia kaitseks suunatud otsuse, mida ÜRO liikmesriikidele kohustuslikuks püütakse teha, hääletaksid ÜRO-s enamuse moodustavad piiratud demokraatiaga riigid koos totalitaarsete riikidega maha. Samuti kasutaksid Julgeolekunõukogus olevad totalitaarsed riigid tema suhtes veto-õigust.
148. Senikaua, kuni ÜRO ei suuda paljusid oma ülesandeid täita, on EDL arvates otstarbekas luua täiendav rahvusvaheline organisatsioon – Demokraatlike Vabariikide Liit (DVL), kuhu kuuluksid ainult tõeliselt demokraatlikud riigid.
Selline liit, mis paratamatult hõlmab esialgu vähemuse maailma maadest, peaks saama eeskujuks ülejäänud maadele selles osas, kuidas tõeliselt kaitsta demokraatiat ja isikuvabadust.
149. Demokraatlike Vabariikide Liit on üherahvuseliste, suveräänsete, demokraatlike, seaduslike valitsuste poolt juhitavate riikide vabatahtlik ühendus.
150. Valitsust, kes rikub omaenda parlamendis vastuvõetud seadusi või kes tegutseb mittekehtivate seaduste järgi, ei saa lugeda seaduslikuks.
Ühtegi seadust, mis on vastuolus vastava riigi põhiseadusega, ei saa lugeda kehtivaks.
151. DVL-i eesmärkideks on:
1. Demokraatlike riikide kaitse välise kallaletungi eest.
2. Inimõiguste kaitse liikmesriikides.
3. Liikmesriikide vahelise majandusliku ja kultuurialase koostöö koordineerimine.
4. Liikmesriikide territoriaalsete pretensioonide lahendamine, kui küsimus puudutab mõne DVL liikmesriigi territooriumi.
5. Kaasabi osutamine kõigile rahvastele rahvusliku sõltumatuse saavutamisel ja vaba demokraatiaga riigikorra kehtestamisel.
152. DVL peab olema rajatud järgmistele põhimõtetele:
DVL ei või olla riik, vaid ainult riikidevaheline liit.
Vastupidiselt kommunistliku propaganda väidetele ei põhjusta riikide sõltumatus nende majanduslikku ja kultuurialast isoleeritust. Demokraatliku korraga riikide vahel on majanduslik koostöö tavaliselt palju kõrgemal tasemel ja tihedam kui totalitaarses Nõuk. Liidus samale ministeeriumile alluvate erinevate ettevõtete vahel.
153. – DVL-i astumine (kui ka väljaastumine) otsustatakse rahvahääle- tusega.
Rahvahääletus peab toimuma rahvusvahelise kontrollkomisjoni järelvalve all, kuhu võib oma esindajad saata iga riik.
Riik, kes soovib DVL-ist välja astuda, peab sellest vähemalt üks aasta enne väljaastumist ette teatama.
154. – Kõigis DVL liikmesriikides tuleb tagada isikuvabadus vähemalt “ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni” tasemel. Kõrvalekaldumised nimetatud deklaratsioonist on lubatud ainult isikuvabaduste laiendamise suunas.
155. Iga DVL liikmesriik on kohustatud lubama oma territooriumile DVL, ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide komisjone ja vaatlejaid. Igal komisjonil ja vaatlejal on õigus avaldada oma tegevuse kohta bülletääne, mis peavad olema kättesaadavad iga DVL liikmesriigi kõigile kodanikele, sõltumata neis avaldatud faktidest ja seisukohtadest. Juhul, kui mõne DVL liikmesriigi valitsus ei ole nõus bülletäänides avaldatud seisukohtadega, on tal samuti õigus oma seisukohtade avaldamiseks võrdselt komisjonide või vaatlejatega.
156. Tuginedes loomilikule õigusele, on EDL seisukohal, et ühegi riigi seadusandlikel organeil pole õigust välja anda seadusi, mis piiraks põhilisi isikuvabadusi (viimaste loetelu on toodud p. 196).
Eriti oluline on sõna ja trükivabaduse kindlustamine, sest ainult viimaste olemasolu korral on praktiliselt võimalik ka teisi vabadusi kaitsta.
157. EDL leiab, et kõigil järgmistel rahvastel, kes praegu kuuluvad NSVLiitu, on õigus suveräänsete riikide moodustamisele oma rahvuslikes paiknemise piirides: armeenlased, aserbaidžaanlased, eestlased, grusiinlased, karjalased, kasahhid, kirgiisid, leedulased, lätlased, moldaavlased, tadţikid, (Kaasani-)tatarlased, turkmeenlased, ukrainlased, usbekid, valgevenelased ja venelased.
158. EDL leiab tingimata vajaliku olevat Krimmi tagasiandmise tatarlastele ja seal Krimmi-Tatari Demokraatliku Vabariigi loomise. Krimmi tatarlased kannavad praegu võitluses oma olemasolu eest suurimaid kaotusi.
159. Kuna paljud rahvad, kes kuuluvad praegu Nõuk. Liidu koosseisu, on aastasadu elanud türannia all, siis puuduvad neil praktiliselt demokraatlikud traditsioonid. Seetõttu võidakse mõnel maal ka vabade valimiste tulemusena kehtestada totalitaarne kord.
160. Totalitaarsete süsteemide ühiseks jooneks on isikuvabaduse, eeskätt sõna- ja trükivabaduse mahasurumine, sest viimaste olemasolu puhul ei saa türannia toime panna oma kuritegusid.
161. Seetõttu loeb EDL vajalikuks erakorraliste abinõude tarvituselevõtu Nõuk. Liidu territooriumil loodavate iseseisvate riikide suhtes.
Mistahes loodava riigi valitsus peab laskma oma territooriumile DVL ja ÜRO komisjone ja vaatlejaid ning võimaldama neil avaldada bülletääne oma tegevuse kohta, sõltumata sellest, kas antud riik kuulub DVL või ÜRO koosseisu.
162. Valitsus, kes keeldub sellest ükskõik millisel ettekäändel, loetakse seadusevastaseks ning kukutatakse kõigi kättesaadavate vahenditega, kaasa arvatud relvastatud jõud. Antud valitsuse liikmed antakse rahvusvaheliste kurjategijatena DVL, ÜRO või mõlema poolt moodustatud kohtu alla.
163. Faðismi, natsionaalsotsialismi ja kommunismi ühiste kuritegude tulemusena on inimkond kaotanud kümned miljonid tapetutena või füüsiliselt vigastatutena, sajad miljonid moraalselt ja intellektuaalselt invaliidistunutena.
164. Meie, eesti demokraadid, loeme oma pühaks kohuseks teha kõik meist olenev, et vältida nende kuritegude kordumist.
165. Juhul, kui sellise totalitarismimeelse valitsuse kukutamisest mingil maal võtavad osa mõne teise riigi sõjaväed, siis kuuluvad nad tingimusteta väljaviimisele kuue kuu jooksul, arvates selle valitsuse kukutamise päevast.
166. Igal kodanikul, kaasa arvatud süüdimõistetud, on õigus pöörduda DVL Nõukogu, ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poole kirjalike avaldustega ja kohtuda isiklikult nende organisatsioonide esindajatega.
167. Mistahes riigi kallaletungi ükskõik millisele DVL liikmesriigile tuleb lugeda kallaletungiks kõigile DVL liikmetele.
Kõik DVL liikmesriigid on kohustatud viivitamatult tarvitusele võtma abinõud kallaletungi tagasitõrjumiseks.
Kui mõni DVL liikmesriik ei taha abistada kallaletungi ohvriks langenud riiki, on teised kohustatud teda selleks sundima kõigi kättesaadavate abinõudega.
168. Suveräänse riigina on igal DVL liikmel õigus teostada iseseisvat välispoliitikat ning majanduslikku ja kultuurilist koostööd teiste maailma riikidega.
169. DVL-i ei tule vaadelda eesmärgina omaette.
Ta on ajutise iseloomuga organisatsioon, mille olemasolu tingib maailmas valitsev ebanormaalne olukord, vajadus kaitsta tõeliselt demokraatlikke riike antidemokraatlike riikide enamuse vastu, vajadus rakendada tegelikult ellu demokraatia põhimõtted ja näidata sellega eeskuju teistele maadele.
170. Kuulumine DVL-i ei välista liikmesriikide kuulumist ÜRO-sse või koostööd selle organisatsiooniga.
171. DVL funktsioonid võidakse üle kanda ka ÜRO-le, kui ÜRO korraldatakse ümber demokraatlikus vaimus ning saavutatakse olukord, kus kõik ÜRO liikmesriigid viivad ellu nende poolt allakirjutatud ja ratifitseeritud demokraatlikud deklaratsioonid.

172. EDL seab oma tegevuse eesmärgiks:
1. Eesti tingimusteta eraldamise Venemaast.
2. Suveräänse Eesti Vabariigi taastamise.
3. Eesti Vabariigis vaba demokraatliku korra kehtestamise.
173. Selle eesmärgi teostamiseks näeb EDL kahte võimalust:
A) kehtestada Eesti kui faktiliselt koloonia seisundis oleva maa territooriumil ÜRO haldus kuni vabade demokraatlike valimiste läbiviimiseni;
B) juhul, kui ÜRO ei osutu võimeliseks seda ülesannet täitma, taotleb EDL suveräänse Eesti Vabariigi taastamist eestlaste oma sisemiste jõududega koostöös teiste Vene kolooniate rahvastega.
174. Juhul, kui Venemaa ei anna Eestile iseseisvust rahulisel teel, siis alustab EDL vabadusvõitlust koostöös teiste vabaduse eest võitlevate rahvastega, kaasa arvatud ka vene rahvas, jättes võitluse meetodite valikul endale vabad käed.
175. ÜRO halduse kehtestamise korral peab EDL vajalikuks tuua Eestisse ajutiselt ÜRO väed.
176. ÜRO halduse kehtestamise korral viib ÜRO administratsioon koostöös Eesti demokraatlike jõududega ellu järgmised abinõud:
a) likvideeritakse olemasolev koloniaalne haldusaparaat, mis ei vasta ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni art. 21 punkt 3 nõuetele, sõltub ainuüksi Moskva poliitbürokraatiast ning on viimase suurriiklik-bolðevistliku poliitika tööriist; koloniaalne haldusaparaat annab kogu oma asjaajamise ja valitsemisfunktsioonid üle Ajutisele Valitsusele ning ajutisele omavalitsusele;
b) likvideeritakse Eesti territooriumil asuvad Nõuk. Vene sõjalised baasid ja Nõuk. Vene sõjaväed viiakse Eestist välja;
c) antakse Eestisse tagasipöördumise võimalus kõigile Eestist vägivaldselt deporteeritud (sealhulgas poliitilistel põhjustel vangistatud) või omal tahtel Eestist lahkunud isikutele, samuti neile isikutele, kes kuulusid (või kelle vanematest vähemalt üks kuulus) Eesti Vabariigi kodakondsusse;
d) taastatakse normaalne poliitiline elu ja luuakse tingimused tõeliselt vabadeks demokraatlikeks valimisteks (ÜRO vaatlejate kontrolli all), et moodustada eesti rahva esindusorgan – Asutav Kogu.
177. Juhul, kui Eesti suveräänsuse taastamine toimub eestlaste oma jõududega, organiseerib EDL koos teiste ühiskondlike jõududega oma mõttekaaslastest ja teiste poliitiliste liikumiste esindajatest pariteedi alusel ajutised omavalitsused, kes juhivad majanduselu ja teostavad avaliku korra kaitset kuni valitavate võimuorganite ametisseastumiseni.
178. Ajutised omavalitsused loovad avaliku korra kaitseks üksused. Vajaduse korral kutsutakse neisse üksustesse sõjaväekohuslasi mehi. Kaitseliidu üksused hõivavad kõik miilitsajaoskonnad ja -valitsused, vanglad ja laagrid ning peavad vahiteenistust. Miilitsa ja riikliku julgeoleku väeosad annavad oma relvastuse ja tehnilise varustuse üle Kaitseliidu üksustele.
179. Riiklik Julgeolek (RJ) annab oma asjaajamise (arhiivi, kaastööliste nimekirjad, raamatupidamise dokumendid, ðifrid, kirjavahetuse jms.) üle Tallinnas Ajutise Valitsuse volinikele, kohtadel ajutistele omavalitsustele. Riiklik Julgeolek, kui rahvavastane terroristlik organisatsioon, saadetakse laiali.
RJ töötajad, kes teevad katset arhiividokumentide hävitamiseks, arreteeritakse. ülejäänud RJ töötajad vallandatakse töölt.
180. Kõik endised RJ koosseisulised ja mittekoosseisulised töötajad peavad end registreerima elukohajärgsetes ajutistes omavalitsustes ja andma allkirja mitte väljasõiduks kuni nende rahvavaenuliku tegevuse uurimise lõppemiseni.
Juurdluskomisjonid määratakse juba alalise valitsuse poolt. Nende istungid peavad toimuma avalikult, osavõtu võimalusega kõigile soovijaile.
ÜRO esindajatele ja välismaa ajakirjanikele võimaldatakse osavõtt juurdluskomisjonide tegevusest.
Süü kriteeriumiks RJ töötaja tegevuse uurimisel peab jääma asjaolu, kuivõrd on süüaluse tegevus olnud vastuolus ENSV ja NSVL okupatsiooniaegsete Konstitutsioonidega. Kui süüalused rikkusid oma tegevusega okupatsiooniaegseid Konstitutsioone, siis kuuluvad nad üleandmisele avalikele kaasistujatega kohtule. Konstitutsiooni rikkumiseks loetakse ka selliste seaduste täitmist, mis on Konstitutsiooniga vastuolus. Süüdlasteks on ka nende Konstitutsiooniga vastus olevate seaduste vastuvõtjad.
Need RJ töötajad, kes pole rikkunud okupatsiooniaegset Konstitutsiooni, vabastatakse uurimise alt.
Juurdluse käigus võivad kahtlusalused võtta ühe või mitu advokaati nende endi valikul.
Need kahtlusalused, kes ei ilmu juurdluskomisjoni istungeile või varjavad end, kuuluvad ajutise aresti alla.
EDL esineb oma esindajate kaudu juurdluskomisjonide istungeil süüdistajana, juhtumil aga, kui RJ töötaja abistas režiimivastaseid liikumisi, ilmutas humaansust või osutas teeneid totalitarismivastasele või rahvuslikule vabastusliikumisele, esineb kaitsjana nii juurdluskomisjoni istungeil kui ka vandekohtus.
181. Peale võimu üleminekut Ajutisele Valitsusele kaotatakse sunduslik passisüsteem ja sissekirjutamine. Passid antakse kohalikes omavalitsustes ainult neile, kes seda nõuavad.
Samaaegselt sundusliku passisüsteemi kaotamisega likvideeritakse ka tööraamatud. Tööle vormistamisel võidakse nõuda tööle asujalt ainult eriharidust tõendavaid dokumente (diplomid, juhiload jne). Ära jäetakse ankeetide täitmine ning elulugude esitamine tööle asumisel.
Kogu Eesti territooriumil likvideeritakse kõik keelutsoonid.
182. Eesti piir Läti ja Venemaaga ning samuti merepiirid suletakse ajutiselt kuni alalise valitsuse moodustamiseni. Piiriületamine – sisse- või väljasõi- duks on lubatud ainult Ajutise Valitsuse eriviisadega.
183. Ajutise Valitsuse Kaitseministeerium loob Eesti sõjaväe.
Sõjaväe komplekteerimisel kogutakse kokku kõik eestlased, kes teenivad aega Eesti territooriumil asuvates nõukogude vägedes. Vajaduse korral kuulutatakse välja mobilisatsioon ka reservist. Venemaalt kutsutakse ära kõik seal aega teenivad Eestis sündinud isikud.
184. Nõukogude armee sõjavarustus ja relvastus, mis asub Eesti territooriumil ja territoriaalvetes, läheb Eesti Vabariigi kontrolli alla kuni demokraatliku korra kehtestamiseni kogu praeguse Nõuk. Liidu territooriumil. Seejärel kuulub relvastus ja sõjavarustus jaotamisele loodud demokraatlike riikide vahel, vastavalt riikidevahelise komisjoni otsusele.
185. Kõik materiaalsed väärtused, mis asuvad Eesti territooriumil ja ei kuulu eraisikutele, lähevad üle Eesti Vabariigi omanduseks.
186. Venemaa ja teiste praeguste nõukogude vabariikide tööstuslikud tellimused täidetakse tingimusel, et nad tagavad tooraine ja materjalide planeeritud saadetised.
187. Venemaal lubatakse teha transiitvedusid Eesti raudteedel vastava rahvusvaheliste tariifide tasemel oleva tasu eest. Samuti lubatakse vene kaubalaevade sissesõite Eesti kaubasadamatesse.
188. Majandusasutuste ja ettevõtete personal jätkab tööd kuni nende asutuste reorganiseerimiseni.
189. Ajutine Valitsus loob soodsad tingimused vabaks valimiseelseks propagandaks ja valimisteks.
Hiljemalt kolme kuu jooksul peale võimu ülevõtmist viib Ajutine Valitsus läbi vabad valimised Asutavasse Kogusse.
Asutava Kogu valimistel on hääleõigus kõigil neil vähemalt 18. a. vanustel isikutel, kes on (või vähemalt üks vanematest oli) Eesti Vabariigi kodanik või kes on Eesti territooriumil sündinud.
190. Asutav Kogu töötab kolme kuu jooksul välja Põhiseaduse, milles peavad kinnitust leidma inimeste loomulikud õigused ja vabadused mitte madalamal tasemel kui ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonis ja käesolevas programmis.
191. Peale Põhiseaduse koostamist antakse ta kogu rahvale kuuajaliseks arutluseks ja seejärel viiakse läbi üldrahvalik referendum Põhiseaduse vastuvõtmiseks. Referendumiga vastuvõetud Põhiseadus astub kohe jõusse.
Märkus: referendumist võivad osa võtta kõik, kellel on hääleõigus Asutava Kogu valimistel.
192. Ajutine Valitsus juhindub oma tegevuses põhiliselt EDL Programmist.
193. Peale Põhiseaduse jõustumist annab Ajutine Valitsus oma funktsioonid üle Põhiseaduse põhjal loodud Valitsusele.

194. EDL seab oma eesmärgiks pärast Eesti Vabariigi taastamist vaba demokraatliku korra loomise suveräänses Eesti Vabariigis.
195. Vaba demokraatliku korra olulisemad tunnused on:
1) vähemuse vabaduse ja loomulike inimõiguste võõrandamatus enamuse poolt;
2) üksikisiku või isikute grupi poliitiliste domineerimise lubamatus enamuse üle;
3) opositsioonijõudude olemasolu obligatoorsus riigi juhtimises;
4) võrdsete poliitiliste õiguste kindlustatus kõigile kodanikele ja poliitilistele organisatsioonidele;
5) privileegide puudumine ükskõik kelle suhtes ja mistahes vormis;
6) riik on kodanike jaoks, mitte kodanikud riigi jaoks.
196. Kõigile Eesti kodanikele kehtestatakse järgmised õigused ja vabadused:
1. VABADUS POLIITILISTE JÄLITAMISTE EEST.
2. SüDAMETUNNISTUSE JA VEENDUMUSTE VABADUS.
3. TEGEVUSVABADUS.
4. HARIDUSE JA ÕPETAMISE VABADUS.
5. LOOMINGUVABADUS.
6. VABADUS SAADA KÕIGIS SISE- JA VÄLISELU KüSIMUSTES AMMENDAVAT JA MITMEKüLGSET INFORMATSIOONI NING SEDA LEVITADA.
7. KODAKONDSUSE JA ELUKOHA VALIKU VABADUS.
8. SÕNA- JA TRüKIVABADUS, SEALJUURES TSENSUUR JA EELTSENSUUR KAOTATAKSE.
9. KOOSOLEKUTE, LIITUDE JA ORGANISATSIOONIDE VABADUS.
10. DEMONSTRATSIOONIDE JA POLIITILISTE VALIMISTE VABADUS.
197. ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonis fikseeritud õigused kehtestatakse ja kindlustatakse täies mahus kõigile kodanikele.
198. Iga kodanik, olenemata tema ühiskondlikust seisundist ja varasematest teenetest, kaotab puutumatuse immuunsuse ja kuulub kohtulikule vastutusele võtmisele, kui ta tungib vägivalla või pettusega kallale kaasinimese vabadusele ja ta loomulikele õigustele või demokraatlikele institutsioonidele.
199. Iga valitsus, kes ettekavatsetult kitsendab ja rikub inimõigusi, seab end sellega väljaspoole seadust. Kodanike kohuseks on sellisele valitsusele mitte alluda ja luua uus valitsus.
200. Ühtegi valitsust ei saa lugeda seaduslikuks, kui ta rikub omaenda seadusi. Seadused on kehtivad ainult siis, kui nad on Põhiseadusega kooskõlas ja on avalikult välja kuulutatud.
201. Vaba demokraatlik kord tähendab ulatuslikku detsentraliseerituse astet. Kesksed valitsusasutused võtavad endi peale peamiselt nende üldrahvalike küsimuste lahendamise, mis käivad kohalikele omavalitsustele üle jõu (riigikaitse, rahandus, raudteed, side jms.).
202. Riik aitab kohalikke omavalitsusi nende majanduse arendamisel laenude ja tagastamatute dotatsioonidega, kaupade turustamise organiseerimisega, konjunktuursete plaanide levitamisega jne.
203. Riigi kodanike heaolu on nende endi kätes!
Kodanike isiklikest võimetest ja oskustest sõltub nende materiaalne elatustase. Riik soodustab kodanike heaolu tõusu.
Riik võtab enda peale sotsiaalselt nõrkade kodanike kaitse ja kindlustab nad tööga ning tsiviliseeritud inimesele väärilise töötasuga.
Sotsiaalselt nõrkade kodanike kaitsega tegelevad ka kohalikud omavalitsused.
Kõik töövõimetud kodanikud kindlustatakse pensionitega, vaatamata tööstaaţile.
204. Kõigile vähemusrahvustele kindlustatakse kultuurautonoomia.
205. Usulistel ühisustel ja sektidel, nagu ka kõigil kodanikel on õigus luua ühisusi ja kommuune, kus nad võivad praktikas katsetada oma ühiskondliku eluviisi mudeleid, kuid seda tingimustel, mis garanteerivad vaba liikmeksastumise ja ühisustest väljaastumise nende liikmetele.

206. Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim eraldatakse üksteisest.
207. Seadusandlik võim koondatakse valitava Rahvuskogu kätte.
208. Täidesaatev võim koondatakse Presidendi ja tema poolt juhitava Ministrite Kabineti, s.t. valitsuse kätte.
209. Kohtulik võim ei sõltu seadusandlikust ega täidesaatvast võimust, vaid ainult Põhiseadusest, mis võetakse vastu Rahvuskogu poolt.
A. SEADUSANDLIK VÕIM
210. Seadusi annab ühekojaline Rahvuskogu, mis valitakse neljaks aastaks otsesel, salajasel hääletusel. Iga kahe aasta tagant uuendatakse pool Rahvuskogust.
Rahvuskogu saadikute valimistel peab kandidaatide arv igas valimisringkonnas olema vähemalt kaks.
Kandidaatide ülesseadmise ja registreerimise õigus on igal ühiskondlikul või poliitilisel organisatsioonil või üksikisikuil, kui on kogutud mitte vähem kui 200 valija-allkirja antud valimisringkonnas. Valituks loetakse kõige enam hääli saanud kandidaat.
211. Rahvuskogul on õigus seadusi anda ainult loomulike õiguste alusel. Rahvuskogu poolt vastuvõetud seadused, mis piiravad isikuvabadust ja tema loomulikke õigusi, loetakse rahvavaenulikeks ja kuuluvad otsekohe muutmisele.
212. Valitsusel peab olema Rahvuskogu usaldus. Juhul, kui Rahvuskogu avaldab usaldamatust üksikule ministrile või kogu Ministrite Kabinetile, on nad kohustatud erru minema. Kui ühe aasta jooksul on valitsusele avaldatud usaldamatust üle kahe korra, siis viiakse läbi rahvaküsitlus Presidendi üle.
213. Kuigi kõrgemaks seadusandjaks on rahvas, pole ka rahval õigust Põhiseaduses fikseeritud isikuvabaduse ja loomulike õiguste rikkumiseks. Isiksuse loomulik õigus on kõrgemal rahva tahtest.
B. TÄIDESAATEV VÕIM
215. Täidesaatev võim kuulub Presidendile ja Ministrite Kabinetile, kelle eesotsas on Peaminister.
President on valitav kuueks aastaks, kusjuures ta valitakse rahva poolt samades tingimustes, millistes valitakse Rahvuskogu.
216. President kui riigipea teeb valitsuse moodustamise ülesandeks isikule, kelle ta nimetab Peaministriks. Peaministri määramine toimub peale konsulteerimist parteiga, kes moodustab oma liikmetega enamuse Rahvuskogus.
Ministrite Kabineti koosseis kinnitatakse Rahvuskogus temale usalduse avaldamisega.
217. President läheb erru üldrahvaliku referendumi alusel peale kahekordset Ministrite Kabineti erruminekut või rahva tahtel.
218. Ministrite Kabineti moodustavad: peaminister, siseminister, välisminister, kaitseminister, tööstusminister, kaubandusminister, põllumajanduse ja kalanduse minister, sotsiaalhoolduse minister, side- ja transpordiminister, rahandusminister, haridusminister.
Ühelgi ministril ei tohi olla kahte portfelli.
219. Kohalik täidesaatev võim kuulub linnades valitavale Volikogule, maal külades valitavale külavanemale.
Maarajoonides kuulub täidesaatev võim valitavatele rajooni omavalitsustele.
Kohalike võimuorganite voliaeg määratakse kindlaks Põhiseadusega.
220. Kohalike omavalitsuste sõltuvus keskvõimust on minimaalne.
Kohalike omavalitsuste eelarvest arvestatakse maha teatud riigimaks ja üldriikliku tulu osa.
Kohalikud omavalitsused võivad moodustada oma ettevõtteid ja majandeid. Kohalike omavalitsuste territooriumidel võivad paikneda ka riigile kuuluvad ettevõtted ja riiklikud majandid.
221. Täidesaatva võimu korralduses on ka Prokuratuur.
Riigiprokurõr ja rajooniprokurõrid valitakse ühistel valimistel neljaks aastaks isikute seast, kes omavad juriidilise hariduse ning ei kuulu ühessegi poliitilisse parteisse.
222. Politseid peavad ülal kohalikud omavalitsused ja politsei on neile administratiivselt allutatud.
223. Riigiaparaadi ja politsei töötajad ei tohi kuuluda ühessegi poliitilisse parteisse.
C. KOHTUVÕIM.
224. EDL-i eesmärgiks on seadusandlikust ja täidesaatvast võimust sõltumatu demokraatliku kohtu loomine.
225. Kohtuvõim jaguneb järgmistesse kategooriatesse:
a) konstitutsioonilised kohtud,
b) rahukohtud,
c) vandekohtud.
226. Konstitutsioonilistel kohtutel on kaks instantsi:
esimene instants – tsonaalsed konstitutsioonilised kohtud, mis moodustatakse arvestusega üks kohus umbes 100 000 inimese kohta;
teine instants – Konstitutsiooniline ülemkohus.
227. Konstitutsiooniliste kohtute ülesandeks on kodanike põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kaitse. Konstitutsioonilised kohtud jälgivad põhiseaduslikest garantiidest kinnipidamist täidesaatva võimu poolt. Nende (seaduste) garantiide rikkumisel alustavad nad kas iseseisvalt või kodanike avalduste põhjal kohtulikku juurdlust Põhiseadust rikkunud võimuesindaja üle.
228. Konstitutsioonilise ülemkohtu kompetentsi kuulub kontroll Rahvuskogu poolt antavate seaduste ja Valitsuste otsuste vastavuse üle Põhiseadusele ning põhiseadusega vastuolevate seaduste muutmine.
229. Tsonaalsete Konstitutsiooniliste kohtute kompetentsi kuulub kontroll kohalike omavalitsuste poolt antavate seadusandlike aktide vastavuse üle Põhiseadusele, samuti kontroll teiste kohalike täidesaatvate võimude poolt väljaantavate aktide üle.
230. Rahukohtutel on kaks instantsi.
Esimese instantsi rahukohtud tegelevad kodanike eraasjadega, kaitstes inimisiksust ja tema huvisid seaduse piires. Rahukohtud käsitlevad perekondlikke, kaubanduslikke, tööstuslikke, tööõiguslikke jm. õiguslikke akte. Nende kompetentsi kuulub kõigi nende asjade lahendamine, millede eest ei saa määrata kriminaalkaristust.
Teise instantsi rahukohtud tegelevad kassatsioonikaebustega.
231. Vandekohtud tegelevad kõigi kriminaalasjadega.
Nende kriminaalasjade puhul, milledele võidakse määrata karistus vabadusekaotusega kuni üheks kuuks või rahatrahv, langetab kohtuotsuse vandekohtunik ise, ilma kaasistujateta. Kõik muud kriminaalasjad lahendatakse 12 vandekohtu kaasistuja osavõtul. Kaasistujad tunnistavad kohtualuse süüdi või süütuks, vandekohtunik aga määrab karistuse.
232. Kohtud mõistavad kohut Seaduse, aga mitte Riigi nimel!
233. Kohtute kõik kohtunikud valitakse otsestel ja salajastel valimistel isikute seast, kelledel on kõrgem juriidiline haridus ja kes ei kuulu ühessegi parteisse.
234. Kohtunikud valitakse ametisse teenistusajaga kümneks aastaks. Oma kohustuste täitmise ajal ei tohi kohtunikud töötada kohakaasluse alusel teistes riiklikes, kollektiivsetes ega eraettevõtetes. Samuti ei tohi nad ise omada kasumeid andvaid ja palgalist tööjõudu kasutavaid ettevõtteid.
235. Kui peale volitusaja möödumist kohtunikku tagasi ei valita, määratakse talle eluaegne pension 90% suuruses tema ametipalgast.
Kohtuniku ametipalk peab olema selline, mis tagab talle täieliku majandusliku sõltumatuse.
236. Kohtunik allub täielikult seadusele.
Kui kohtunik astub oma teenistuskohustuste täitmisel seadusest kõrvale kas isikliku kasusaamise või mõnel muul motiivil, siis tagandatakse ta, võetakse vastutusele ja temalt võetakse ära õigus töötamiseks juristina. Sellisel juhul ei määrata talle ka pensioni.
237. Vandekohtu kaasistujad on valitavad isikud ühisuste, kollektiivide, kuid mitte poliitiliste parteide poolt.
238. Ühtegi kodanikku ei tohi arreteerida, välja arvatud tabamisel kuriteopaigas.
239. Kuriteopaigas kinnipeetu peab toodama kohtuniku ette 24 tunni jooksul alates kinnipidamise momendist. Tutvunud asjaoludega, langetab kohtunik otsuse kas kinnipeetu vabastamiseks kuni kohtuni lunamaksu vastu või lunamaksuta käenduse eest või erilistel juhtumitel vahi alla võtmiseks eeluurimise ajaks.
Juhul, kui kurjategijat 24 tunni mõõdumisel kohtuniku ette pole toodud, kuulub ta vahi alt vabastamisele.
240. Kohtualuse nõudmisel on juurdlust läbiviivad uurijad kohustatud ülekuulamistele lubama kaitsjad, kes valitakse kohtualuse poolt või kohtuniku poolt, kui kohtualune isiklikku kaitsjat ei oma.
241. Süüdistajana esineb protsessidel prokurõr.
242. Advokatuur on täiesti iseseisev ja moodustab omaette vabade advokaatide korporatsiooni. Advokatuur peab end ülal (elatub) klientide honoraridest, aga juhtudel, kui klient ei ole maksujõuline, katab advokaadi kulutused valitsus.
243. Kõik kohtuistungid, välja arvatud abielulahutused ja vägistamis- protsessid, on avalikud.
244. Vanglakaristust kandvatel isikutel ei tohi olla piiratud mingi muu vabadus peale liikumisvabaduse. Liikumisvabaduse piiramine on vangide ainsaks karistuseks.
Vangid peavad olema varustatud normaalsete sanitaarsete tingimustega ja neid peab toidetama samal tasemel kui sõdureid sõjaväeteenistuses. Vangi nõudmisel peab talle kindlustatama üksikkamber. Vangil on õigus kohtuda kambris sugulaste ja sõpradega.
Töötada soovivaid vange peab lubatama töötada vangla töökohtades, nende tööd peab tasustama samal tasemel kui vabade isikute puhul. Mitte mingeid isiksust solvavaid akte vangide suhtes (näit. juuste mahaajamine, käerauad jne.) ei tohi rakendada.
245. Kriminaalkoodeks peab ette nägema igale kuriteole ainult ühese karistuse. See tähendab, et kohtuotsuse langetamisel ei tohi kohtuotsust mõjustada ei pehmendavalt ega raskendavalt kohtualuse isik (tema teened, seisus, majanduslik seisund, elulugu jms.).
Kriminaalkoodeks peab täpselt vastama Põhiseadusele.

246. Lähtudes ameti- ja tegevusevabadusest, näeb EDL majanduse alal ette maa majanduse detsentraliseerimise ja demokratiseerimise. Luuakse kolm võrdõiguslikku sektorit: riiklik, kollektiivne ja erasektor. Samuti on võimalikud segasektorid: riiklik-kollektiivne, riiklik-era, kollektiivne-era.
247. Majanduse regulaatoriks on vaba turg.
248. Riik võtab oma valdustesse sideteenistuse, ühendusteed, sõja (kaitse-)tööstuse, väliskaubanduse ja rea ettevõtteid kõigis majandus- harudes. Riigil on õigus anda või välja rentida osa või kõik need ettevõtted kollektiivseile organisatsioonidele või eraettevõtjatele, kusjuures säilitada riigi kontroll nende üle.
249. Era- ja kollektiivettevõtete vara on puutumatu ning ei ole võõrandatav. Kõigi kodanike kogu liikuv ja kinnisvara on puutumatu ning võõrandamatu. Kui mõningal juhul riik võõrandab eravara, siis maksab ta valdajale tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks selle vara kolmekordse maksumuse.
250. Riigil on õigus eraettevõtjatele ja kollektiivsetele organisatsioonidele laenu kinnisvara tagatisel või eraisikute ja organisatsioonide käendusel.
251. Riik peab ülal majandusliku konjunktuuri instituuti ja levitab vastavaid soovitusi.
Kollektiivsed ja eraettevõtted planeerivad ning realiseerivad oma toodangut vabal turul.
252. Erilist tähelepanu osutatakse era- ja kollektiivsektorile teenindussfääris. Ükski riik pole võimeline looma elanikkonna normaalset teenindamist. Ainult era- ja kollektiivsektorid võivad kindlustada sellise arvulise sööklate, kohvikute ja erinevat tüüpi teenindustöökodade võrgu, et kodanikud ei peaks elukondlikke teenuseid ootama kuude kaupa või neist hoopiski ilma jääma.
Käesoleval ajal kulutab iga kodanik mõõda kauplusi joostes ja kauplustes, sööklates, kohvikutes järjekorras seistes mitu tundi päevas.
Elanikkonna teenindamise kultuur saab olema tunduvalt kõrgem, kuna tõuseb teenindussfääri töötajate huvitatus. Seda kinnitab praktika nii lääneriikides kui ka nn. rahvademokraatia maades (SFV, Jugoslaavia, Ungari).
Aeg, mis kulub vajaliku informatsiooni edasiandmiseks läbi kümnete instantside ja selle läbitöötamiseks, muudab praeguse bürokraatliku ülitsentraliseeritud teenindus- ja juhtimissüsteemi elujõuetuks. (Näiteks kulub Nõuk. Liidus uut tüüpi jalanõude mudelite kinnitamiseks kaks aastat. Paljud uued tooted ei jõua tootmisse, kuna Riiklik Hindade Komitee ei suuda vastavate prototüüpide puudumisel uut hinda kehtestada.).
Paljude kaupade ja majapidamis- ning muude seadmete tagavaraosade defitsiitsus on praegu tingitud kohmakast juhtimissüsteemist.
Peale selle, kehtiv teenindus- ja varustussüsteem mitte ainult ei põhjusta erakordselt madalat elatustaset, vaid ka lõhub sõna otseses mõttes inimeste närvisüsteemi. Praegu kannatab üle poole keskmises ja vanemas eas haigestunud kodanikest närvisüsteemist tingitud erinevate haiguste all.
253. Palgatöölistelt peale tulumaksu mingeid erimakse ei võeta. Selle maksu suurus ei tohi ületada 10% palgast.
254. Kõik riiklikud, kollektiivsed ja eraettevõtted, vabade elukutsetega isikud ja kodukäsitöölised maksustatakse progressiivse tulumaksuga.
255. Palgatööliste tööpäeva pikkuseks on 8 tundi. Nad saavad kaks puhkepäeva nädalas ja puhkepäevad riiklikel pühadel.
Kõik palgatöölised saavad vähemalt kuuajalise kalendaarse palgalise puhkuse aastas.
Kindlustatakse palgaline rasedus- ja sünnitusjärgne puhkus, mille kestvus pole väiksem kui okupatsiooniperioodil.
256. Tööpuuduse korral makstakse töötatöölistele toetust, mis pole väiksem valitsuse poolt kindlaksmääratud elatusmiinimumist jooksval aastal. Valitsusel peab olema riiklike tööde reserv tööjõu ülejäägi rakendamiseks.
257. Kõigile pensionäri-ikka jõudnud kodanikele ja kõigile invaliididele, olenemata nende tööstaaţist ja majanduslikust olukorrast, kindlustatakse riiklik pension, mille suurus ei ole väiksem valitsuse poolt ametlikult kehtestatud elatusmiinimumist jooksval aastal.
Märkus: kõigile demokraatliku korra taastamise eest peetavas võitluses langenu perekonnaliikmetele makstakse pensioni.
258. Kogu maa kuulub linnade ja külade kohalikele omavalitsustele.
259. Maavarad, jõed, järved ja mere territoriaalveed on rahva ühisvara, mille ekspluateerimist reguleerib riik.
260. Maad ei saa müüa.
Maad antakse tähtajatule rendile era- või kollektiivmajandite ja ettevõtete loomiseks, majade, suvilate ehitamiseks jne.
Lähtudes üldrahvalikest huvidest, määratakse seadusandlikul teel kindlaks rendi minimaal- ja maksimaalsuurused ning samutiü ksikmaavaldaja majandi minimaalne, jagamatu suurus.
Valitsusel ja kohalikel võimudel pole õigust renditud maid ära võtta seni, kuni selle valdaja maksab rendimaksu.
261. Demokraatliku korra kehtestamisel vabastatakse talupojad sunnis- maisusest ja neile antakse õigus kolhoosidest välja astuda.
262. Iga kolhoosist välja astuja võib soovi korral saada põllumajanduslikku maad, mille suurus määratakse kindlaks lähtudes kohalikest tingimustest. Kõigile kolhoosist väljaastujaile eraldab kolhoos arvestuslikult temale kuuluva osa inventarist, ehitistest jne. või maksab teatud aja jooksul välja selle maksumuse.
263. Talupojad, kes olid varem maa omanikud, aga samuti nende järglased, võivad soovi korral võtta need maad rendile. Sealjuures vabastatakse nad teatud ajaks (orienteeruvalt 6-7 aastaks) osaliselt rendimaksust, arvestamata esimest kahte kolhoosist väljaastumisele järgnenud aastat, millede jooksul vabastatakse kõik kolhoosist väljaastunud talupojad rendimaksust täielikult.
Märkus: maaomanike järglastel, kui nad ise pole momendil maaga seotud, on õigus rahalisele kompensatsioonile.
264. Kogu riigi elanikkonna majanduslik heaolu sõltub esmajärjekorras põllumajanduslike saaduste väljalaske küllaldasest kogusest, kvaliteedist ja sortimendist.
Demokraatlike ja kommunistlike maade kogemused näitavad, et:
põllumajanduslike saaduste küllus tagatakse ainult vaba põllumajandu- sega;
põllumajanduse töötootlikkus on märksa kõrgem eramajandites ja madalam kooperatiivsetes ja riiklikes majandites;
kollektiivne põllumajandus õigustab end suhteliselt mitte suure liikmete arvu juures (Rootsi kogemuste järgi – umbes 5-7 perek.);
suurima tootlikkusega on suured spetsialiseeritud eramajandid, kuigi maitse- ja toiteväärtuslikud omadused on seejuures võrdlemisi madalad (USA-s selliste farmide arv kahaneb, arendatakse keskmise suurusega farme);
parimad summaarsed näitajad on keskmise suurusega majandeil, kes kasutavad põhiliselt looduslikku sõõta ja naturaalväetisi.
265. Sotsiaal-poliitilisest vaatepunktist lähtudes on vabade eramajandite valdajate – talupoegade olemasolu parim kool vaba ja suveräänse isiksuse väljaarenemisel.
Talurahvas on põhiline rahvuslike tavade, rahvuskeele ja -kultuuri säilitaja.
Talurahva – rahvuse olulise osa – elu keset loodust ja tema otsene suhtlemine loodusega hoiab ära rahvuse hingelise ja füüsilise väljasuremise.
Peale selle, elu eemal linnade liigkitsikusest ja ülekuhjatusest võimaldab rahval säilitada psüühiliselt tervet rahvuse kontingenti.
Osa talurahva üleminek intelligentsi hulka ja teistesse ühiskonna- kihtidesse soodustab rahvusliku kultuuri säilimist ja kaitseb rahvust internatsionaalse nivelleerumise eest.
Vabad sõltumatud talupojad, olles eraomandi valdajad ja rahvuslike traditsioonide kandjad, alluvad suhteliselt vähe äärmuslike pahem- ja parempoolsete poliitiliste voolude mõjule, mis püüavad jõu abil oma globaalseid utoopilisi ideid ellu rakendada.
266. EDL-i üldised eesmärgid majanduse alal on:
kindlustada riigi kodanikele maksimaalne tootmise-tarbimise vabadus;
õhutada nende initsiatiivi, kes on võimelised seda ilmutama, sest see on majandusliku õitsengu saavutamise tõukejõud;
kindlustada selline töö tasustamise tase, et töötav perekonnaliige suudaks ülal pidada 3-4-liikmelist perekonda tsiviliseeritud inimesele väärilisel tasemel;
kindlustada psüühiliselt inertne inimtüüp jõukohase tegevusega ja tema sotsiaalne kaitse majanduse riiklikus sektoris;
kindlustada tagatis kõigi kodanike omandi, säästude ja päranduse võõrandamatusele;
garanteerida elanikkonna hoiuste ümbervahetamine soodsatel tingimustel.

267. Demokraatliku Eesti kaitse on iga tema kodaniku kohus. Maa kaitse agressori vastu, kelle eesmärgiks on meie kodumaa vägivaldne anastamine – see on iga kodaniku isikuvabaduse ja õiguste kaitse.
268. Iga kodanik peab kaitsma vaba demokraatiat ja riiki välisagressiooni, terroristlike organisatsioonide ja sõjaväeliste riigipöördekatsete vastu.
269. Sõjaväekohuslasteks loetakse kõik täiskasvanud ja füüsiliselt terved kodanikud, nii mehed kui ka naised, alates 16. eluaastast, kuni vanaduseni, mis võimaldab veel jõukohast panust maa kaitsesse. Sõjaväekohuslusest vabastatakse rasedad ja emad, kellel on kuni 5 aastaseid lapsi.
270. Kaitsejõud formeeritakse ja kaitsejõudude ülemjuhataja määratakse Rahvuskogu poolt.
271. Kaitseministeerium formeerib tegevarmee ja territoriaalsed rahva kaitseliidu väeosad, kuhu kuuluvad kõik sõjaväekohuslased.
272. Eesti territoorium on väike ja tema rahvaarv pole eriti suur. Ainult kõikide kodanike, kogu rahvuse jõupingutusega oleme võimelised kaitsma oma maa vabadust ja sõltumatust.
Kui kunagi kord peaks saabuma aeg, millal suured riigid desar- meeruvad, siis kaob ka meie rahval hädavajadus totaalse kaitsesüsteemi järele.
273. Eesti riik pole nii suur, et ta suudaks mistahes agressori kallaletungi tagasi lüüa. Kuid ajalugu on näidanud, et mida tõsisemat vastupanu ollakse valmis osutama, seda väiksem on kallaletungi oht. Nii tungis Nõuk. Liit 1968. a. Tðehhoslovakkiasse, teades, et talle vastu ei hakata. Samal ajal pole ta senini söandanud sisse tungida Rumeeniasse ja Jugoslaaviasse, kes näitasid valmisolekut otsustavaks vastupanuks.

274. EDL kuulutab kultuuri alal välja piiramatu loominguvabaduse ja riigi mittevahelesegamise ühiskonna vaimsesse ellu.
275. Hariduse peaeesmärgiks on silmaringi laiendamine ja loova mõtlemisvõime väljaarendamine, huvi äratamine õpitava vastu.
276. EDL näeb ette kohustuslikku kaheksaklassilist üldharidust.
277. Kaheksaklassilise kooli baasil luuakse keskkool ning tööstus- ja põllumajanduskoolid.
278. Keskkoolis on vaja senisest märksa rohkem tähelepanu suunata humanitaarainetele, eriti loogikale ja psühholoogiale.
Keskkooli, samuti fakultatiivsete ainete kursuse võib lõpetada ka eksternina.
279. Edukalt edasijõudvatele keskkooliõpilastele, kes on majanduslikes raskustes, makstakse kohalike omavalitsuste poolt stipendiumi.
280. Kõik kõrgemad õppeasutused saavad täieliku kultuur-poliitilise autonoomia.
281. Kõiki kõrgemaid õppeasutusi juhivad valitavad omavalitsused.
282. Kõrgemate koolide õppeplaanid koostatakse teaduskondade nõukogude poolt.
283. Vastuvõtt kõrgemasse kooli toimub konkursi korras (50% kohti küpsustunnistuste alusel, 50% sisseastumiseksamitega).
284. Haridus, kaasa arvatud eriharidus, on tasuta.
285. Kõigile üliõpilastele võimaldatakse laenu saamist kogu õppeaja kestel. Laenu tagasimaksmist peab alustama ühe aasta pärast peale õppeasutusest lahkumist.
286. Tagatakse üliõpilasorganisatsioonide loomise vabadus.
287. Eriti võimekatele üliõpilastele makstakse stipendiumi.
288. Kõik üliõpilased kindlustatakse ühiselamuga, kusjuures ühiselamu üür peab katma ühiselamule tehtavad kulutused.
289. Õppeprogrammide mahtu vähendatakse oluliselt. Üliõpilastelt nõutakse materjali paremat tundmist ja loovat mõtlemisvõimet antud valdkonnas. Erialad valitakse võrdlemisi laiad, sest kitsad erialased teadmised omandatakse kergemini ja kiiremini tegeliku töö juures.
290. Kõrgemas koolis on osavõtt õppetööst vabatahtlik. Täisväärtuslik haritlane saab ainult sellisest inimesest, kes suudab iseseisvalt töötada. Selleks, et üliõpilased kergemini harjuksid iseseisvalt töötama, tuleb esimestel kursustel eksameid korraldada väiksemate ajavahemike tagant. Sealjuures tuleb eksamitel nõuda ka eelmistel kursustel läbivõetud materjali tundmist.
291. Peab toimuma ulatuslik üliõpilaste ja õppejõudude stažeerimine välismaal ja vahetus teiste riikidega.
292. Eraisikuil ja organisatsioonidel on õigus Haridusministeeriumi loal ja kinnitatud õppeprogrammide alusel avada kinniseid, tasulisi erakoole (pansione, lütseume, eragümnaasiume jne.)

293. EDL kuulutab kiriku riigist täiesti eraldatuks.
294. Religioon on vaba.
295. Kõik usundid on vabad, võrdsed ja ühelgi usundil pole teiste suhtes mingeid eeliseid.
296. Riik ei sega end usuasjadesse.
297. Kirikul on õigus sekkuda riigiasjadesse. Selles suhtes on usuühisuste ja kirikute staatus samaväärne rahumeelse tegevusprogrammiga poliitiliste parteide staatusega.

298. Pärast vaba demokraatliku korra kehtestamist iseloomustavad Eesti välispoliitikat järgmised jooned:
Eesti välispoliitika siht on suveräänsuse kindlustamine ja sellele tunnustuse võitmine rahvusvahelises areenil;
võrdõiguslike, sõbralike ja rahumeelsete suhete viljelemine kõigi demokraatlike riikidega maailmas;
Eesti ei tunnusta suurriikidevahelisi mõjusfääre ega suurriikide julgeolekukaalutlustega või muude huvidega pretensioone väiksematele riikidele. Eesti aladel ei saa olla välismaiseid sõjalisi baase;
aktiivne osavõtt ÜRO, DVL-i ja nendega seotud organisatsioonide tegevusest;
efektiivne kaasabi kõigi veel kolonialismi või totaalse korra tingimustes elavate rahvaste vabanemisele ja iseseisvumisele;
kaasabi maailma rahvaste üksteisemõistmise, sõpruse ja rahumeelse koostöö tugevdamisel ja rahvaste võrdõiguslikul ja loomulikul lähendamisel selleks kõige sobivamates vormides.
299. Erilist tähelepanu peab Eesti oma välispoliitikas pöörama tihedatele kontaktidele naabermaadega, sealhulgas nendega, kellega ta jagas ühist saatust Nõuk. Vene kolonialismi all.
300. Eeltoodu maksab ka Eesti tulevaste suhete kohta Venemaaga, kelle osas EDL ei näe mingeid takistusi viljakaks majanduslikuks, kultuuriliseks, teaduse- ja tehnikaalaseks koostööks, kuid seda üksnes võrdõiguslikul ja mõlemapoolselt kasulikul alusel. Sellist laadi suhtlemine toimus ka minevikus, Eesti iseseisvuse perioodil ja leidis mõlemapoolset tunnustust. Normaalsetele suhetele Venemaaga võib loota ainult juhul, kui seal kehtestatakse demokraatlik kord. Eesti-Vene suhete aluseks võiks olla 1920. a. Tartu rahu, mida Venemaa täiel määral tunnustas.
301. EDL lükkab nüüd ja tulevikus kategooriliselt tagasi väited, nagu moodustaks Eesti Venemaa julgeolekule või poliitilis-majanduslikele huvidele eriti tähtsa piirkonna. Iga riik peab korraldama oma julgeolekut ja riigi kaitset rahvuslikes piirides – mitte naabrite arvel. Mineviku praktika on näidanud, et julgeolekukaalutlusi on suurriigid kasutanud esmajoones oma imperialistlikel eesmärkidel ning neid on tõstetud esiplaanile harilikult siis, kui muude argumentidega ei õnnestunud oma taotlusi õigustada.
302. Ajalugu on näidanud, et Balti riigid jagavad põhiliselt ühesugust saatust, enam-vähem samasuguse taseme on saavutanud majanduse areng ja kultuur. Omal ajal soodustas nendevahelise tõhusa koostöö puudumine langemist Nõuk. Vene kolonialismi alla. Seetõttu on iseseisval Eestil kõik põhjused taotleda Balti riikide vahelisi tihedaid sidemeid ja võimaluse korral kooskõlastatud poliitikat ülemaailmsel areenil.
303. Eesti geograafiline asend langeb kokku ajaloolise piiriga Lääne ja Ida vahel. Oma puhverasendi tõttu on Eestil tulnud minevikus suurriikidevahelise võitluse tallermaana rängalt kannatada. Tänapäeval annab selline asend Eesti välispoliitikale positiivse perspektiivi: olla sillaks Ida ja Lääne lähendamisel.
Olles kultuuriliselt seotud peamiselt Läänega, kuid viibinud kaua Venemaa võimu all, on Eesti arvatavasti paremini kui mõni muu riik suuteline mõistma kumbagi kultuuripiirkonda ja soodustama nende vastastikust suhtlemist.
304. EDL on teadlik sellest, et tänapäeva maailmas leiab aset paralleelselt kaks protsessi: sõltumatute rahvusriikide teke ja rahvusvaheline majandusliku integratsiooni protsess.
305. Iga rahva loomulikuks arenguks ja vabaks koostööks teistega on eelkõige vajalik, et ta oleks iseenda peremees ja saaks täiel määral ja vabaduses arendada oma kultuuri ning majandust.
306. Eesti kui väikeriik peaks oma välispoliitikas taotlema koostööd eeskätt teiste väikeste ja keskmise suurusega riikidega, kelle missiooniks suurriikide vastuolude ajastul (seni on just suurriikide huvidele allutatud väga suurel määral ÜRO ja Julgeolekunõukogu tegevus) on rahumeelse, tsiviliseeritud ja omakasupüüdmatu välispoliitikaga suurriikide konflikte leevendada ja nendes vahendada. Eestil on selleks traditsioonid oma esimesest iseseisvuse perioodist, mil ta Rahvasteliidu liikmena võttis edukalt osa mitmete rahvusvaheliste tüliküsimuste lahendamisest.

307. Viimasel aastasajal on saanud moodsaks marksistlik õpetus klassivõitlusest ja klassivastuolude leppimatusest.
308. Tegelikkuses on ühiskond alati jagunenud seisustesse ja klassidesse. Orjanduslikes, feodaalsetes ja feodaal-pärisorjuslikes ühiskondlik-poliitilistes struktuurides esinesid ja esinevad kinnised seisused, kellede poliitilisi õigusi ei määrata mitte varandusliku olukorraga, vaid seisusliku kuuluvusega.
Kasutades oma seisundit, ekspluateerisid ja riisusid privileegidega seisused suuremal või vähemal määral sõltuvaid seisuseid.
Enam tsiviliseeritud maades reguleeriti seda ekspluateerimist feodaalsete õiguste ja tavadega, milledel oli seaduse jõud ja mis võimaldasid piirata ekspluateerijate omavoli sõltuvuses seisuste elu ja varanduse üle. Arenemata maades oli feodaalne omavoli piiramatu.
309. Kapitalismi arenemisega poliitilised seisused ja kinnised kastid purunesid. ühiskond jagunes varanduslike tunnuste järgi paljudeks klassideks ja ühiskondlikeks gruppideks. Kõigi nende klasside vahel käis avalik või varjatud võitlus.
310. Seoses kapitalistliku ühiskonna noorusega kopeeris kapitalistide klass suurel määral talle eelnenud feodaalset formatsiooni, seda enam, et kapitalistide klass põlvnes enamuses alamatest kihtidest, paistes silma oma võhiklikkusega maailma vägevate matkimisel.
Poliitilised vabadused olid ebatäielikud ega leidnud kasutamist palgalise tööjõu poolt oma huvide kaitsmiseks.
311. Kapitalistliku ühiskonna algperioodil ilmnes oluline puudujääk – polnud sotsiaalseid garantiisid varata klassidele.
312. Seoses intelligentide arvu suurenemisega, kes tänu poliitilisele võrdsusele pärinesid kõikidest klassidest, hakkas organiseeruma intelligentsi poolt juhitav võitlus, mis oli suunatud sotsiaalsete garantiide püstitamisele ja kapitalismi poolt kuulutatud isikuvabaduse täiustamisele.
313. Lääne-Euroopa maades toimus see võitlus rahulikul teel poliitilist kaalu omavate parteide poolt organiseeritud streikides ja parlamentlikus võitluses, s.t. võitlus käis poliitiliste vabaduste areenil. Lõpptulemusena kroonis seda võitlust edu. Riik asus reguleerima tööandjate ja tööliste vahelisi suhteid. Kui riik-regulaator tõrgub, lülitatakse töösse sõltumatud ametiühingud ja pooled jõuavad kokkuleppele.
314. Lääne töölisklass võtab käesoleval ajal küllaltki laiades piirides osa oma maa poliitilisest elust ja on ettevõtetes aktsionäärideks, mis annab tunnistust tema jõukusest.
315. Venemaal algas feodaalsuhete kiire purunemine peale 1905. aastat.
316. I Maailmasõda viis 1917. a. Veebruarirevolutsioonini, mis kehtestas demokraatliku riigikorra. Selleks ajaks olid feodaalsuhted sisuliselt juba kaotatud.
317. Peale 1917. a. oktoobripööret ujus pinnale bolðevike partei, kes, olles mitte eriti arvukas, kuulutas ennast tööliste klassihuvide kaitsjaks. Lähtudes marksistlikust õpetusest, nagu oleksid klassivahekorrad leppimatud ja kasutades masside pimedust ning intelligentsi ebaküpsust, vallandasid nad verise klassivõitluse kodusõja näol.
318. Töölisklass ja talupojad mäletasid veel vana ülekohut, varandusega klassid polnud veel minetanud seisuslikke eelarvamusi. Intelligents, kes on ühiskonna juhtija ja südametunnistus, oli väikesearvuline ja poliitiliselt ebaküps, kannatades nende klasside pahede all, millistest ta põhiliselt võrsus.
Bolðevikud ässitasid tumeda massi ettekavatsetult purustustele, olles ise selle purustustöö juhtijaks.
Selle asemel, et kaitsta klassihuve ja iga isiksuse sotsiaalseid ja poliitilisi õigusi, püstitasid bolðevikud valeliku loosungi töölisklassi ülemvõimust kogu ühiskonna üle. Selline loosung oli reaktsiooniline isegi marksismist lähtudes kasvõi juba seepärast, et töölisklass moodustas 1913. aastal kõigest 12% kogu Venemaa rahvastikust. See tähendas, et töölisklassi tahe tuli vastu võtta ülejäänud 88%-l rahvast. Samasuguse põhjendusega võinuks pretendeerida juhtimisele ka nn “buržuide” klass, kes moodustas tol ajal 16,3% kogu Venemaa rahvastikust.
Faktiliselt võtsid juhtiva osa enda peale bolševismi juhid, jättes töölised ja teised klassid ilma kõikidest õigustest ja vabadustest. Bolševikud päästsid kodusõja valla selleks, et alistada kogu rahvast. Rahva pimedaid kihte meelitati lubadustega eelseisvast paradiisist ja võimalusega rõõvida. Paralleelselt kasutati verist terrorit.
319. Põhiline bolševike juhtlause, et juhtivaks ja liikumapanevaks jõuks on töölisklass, oli läbinisti vale. Juhtivaks jõuks bolševistlikus revolutsioonis ei olnud mitte töölisklass, kes paistis silma oma harimatusega, vaid revolutsioonilised intelligendid, kes kuulutasid utoopilisi teoorijaid, ja kutselised poliitilised avantüristid nagu Lenin, Trotski, Buhharin, Zinovjev, Kamenev, Rõkov jt.
Põhiliseks liikumapanevaks jõuks oli veel tumedam talurahvas, kes laskis ennast petta maa andmise lubadustega.
320. Bolševikel, kes end kuulutasid küll töölisklassi kaitsjateks, polnud revolutsiooni momendiks ühtegi ühiskondlike suhete juhtimise mudelit (muuseas, sellega paistavad silma kõik utopistid, kes unustavad isiksuse sotsiaalse kaitse ja ei hooli üldse sellest). Revolutsiooni käigus ja järgnevatel aastatel tehti mitmeid, enamasti ebaõnnestunud eksperimente uute ühiskondlike suhete ülesehituse alal.
321. Revolutsiooni tulemusena ei tekkinud uut korda, mis oleks töölistele ja talupoegadele kindlustanud nende õigusi ja sotsiaalset kaitset. Oktoobrirevolutsioon lõi neofeodaalse korra, s.t. viis ajaloo mitu aastasadat tagasi.
Revolutsioon vahetas ühe valitseva kihi teise, kitsama kihi vastu. Kogu maa vara osutus bolševikest poliitiliste bürokraatide käsutuses olevaks. töölised ei saanud endi kätte ei tehaseid ega vabrikuid, talupoegadelt võeti maa. Kogu elanikkond jäeti ilma poliitilistest õigustest. Bolševistliku hierarhia kõikidel astmetel valitsesid feodaa-vasaalsed suhted. Hierarhias kõrgemalseisev võis takistamatult ja karistamatult arveid õiendada ükskõik kellega allpoolseisvaist, ilma et see oleks pidanud vastama mistahes normidele või seadustele.
Bolševistlik ladvik – NLKP Poliitbüroo – on maa kogu vara ja alamate elu piiramatu valitseja.
322. Marksistliku teooria valelikkus tõestati bolševistlike eksperimentaatorite poolt. (Praktika on tõe kriteerium!)
Täpselt sama juhtus marksistliku teooriaga Hiinas.
Põhjus, miks ahvatuslik marksistlik sotsialism muutus totalitaarseks- feodaalseks riigistruktuuris ei seisne mitte selles, et teooria täideviijateks osutusid alatud lurjused ja karjeristid, vaid selles, et kogu süsteem on üles ehitatud üksikute totaalsele diktatuurile kõikide üle.
Kontrollimatu diktatuur on alati põhinev subjektiivsele tahtele, aga mitte õiguslikule seadusele. Seepärast on isegi kõige ausameelsemate diktatuuride juures vägivald ja orjus ühiskonna juhtimises paratamatud.
323. Klass – see mõiste pole kaugeltki nii ühemõtteline ja vaid isikliku omandi tunnustega määratud, nagu seda kinnitavad marksistid. Klassil on ka teisi mitte vähem tähtsaid tunnuseid, näiteks kultuuritase, poliitiliste õiguste ja vabaduste tase, funktsionaalne osatähtsus antud maal. Klassi heaolu sõltub isikuvabaduse poliitilistest garantiidest.
Kui marksistid võtavad ära ühe vabaduse – tegutsemisvabaduse, siis on nad isegi parimate kavatsuste juures sunnitud likvideerima ka sõna- ja trükivabaduse, poliitiliste liitude ja demonstratsioonide vabaduse jne. Kui nad seda ei teeks, siis on vältimatu, et inimesed, kasutades neid vabadusi, võitleksid tagasi tegutsemisvabaduse.
Marksistid püstitasid dogma – isikliku omandi valdamine määrab poliitilise korra. Oma tegevusega 1917. – 1932. aastatel näitasid nad praktikas vastupidist: algul saavutati poliitiline ülemvõim ja alles seejärel võeti ära omand. Seega näitab ajalugu, et määravaks osutub poliitiline kord, see, kelle käes on võim.
324. Klassivõitlus on võimalik ainult kasvõi osaliste poliitiliste vabaduste olemasolul. Poliitiliste vabaduste puudumisel klassivõitlust praktiliselt ei toimu, ehkki klassidevaheline vaen on olemas ja on suurenenud mitmekordselt.
Nõukogude Liidu talurahvas, töölisklass ja intelligents on valitsevale kommunistlikule eliidile totaalse röövimise objektiks. Nende klasside elatustase on kogu tsiviliseeritud maailma üks madalamaid ja kerjuslikumaid. Ei lausa pärisorjadeks muudetud talupojad, intelligents ega töölised ole võimelised ette võtma mingitki võitlust majanduslike õiguste alal, kuna puuduvad poliitilised õigused.
Lääneriikide töölisklass ja teised klassid, omades poliitilisi õigusi, on oma maa poliitilisest elust aktiivsed osavõtjad ja võitlevad vajaduse korral oma majanduslike huvide eest.
325. Klassivõitlus peab olema rahumeelne. Rahumeelne on ta aga ainult seal, kus poliitiline isikuvabadus on kaitstud.
Nõuk. Liidu tüüpi totalitaarseis riikides, kus puuduvad poliitilised isikuvabadused, käärib rahulolematus ja koguneb viha ning vaenu laeng, mis viib varanduseta klasside jõudmisel vaesuse piirile paratamatute vere- valamisteni.
326. Klassid ei kao kunagi, nagu ei kao ka üksikud kutsealad. Alati on olnud ja saab olema teatud tööjaotus.
327. Ülesanne seisneb kõikide inimeste (vaatamata nende suhtelisele klassikuuluvusele) varustamises võrdsete poliitiliste õiguste ja vabadustega, ning mis kõige tähtsam – selle vabaduse garantiidega.
328. Marksismi valelik loosung võrdsusest, mille all mõeldakse võrdsustatud jaotamist, põhineb inimeste intellektuaalsete ja psüühiliste omaduste erinevuse eitamisel.
Ei haridusega ega ühegi administratiivse reformiga saa inimeste intellektuaalset ja psüühilist ebavõrdsust kõrvaldada, sest see on tegelikult inimsoo loodusliku mitmekesisuse üheks väljenduseks.
Kõik inimesed peavad olema kindlustatud võrdsete võimalustega. Ja vaid igaühest endast peab sõltuma tema elatustase, sissetulekud, materiaalsete ja vaimsete vajaduste rahuldamine.
Samaaegselt peab eetiliselt normaalne ühiskond enda peale võtma sotsiaalselt nõrkade isikute tööga kindlustamise ja sotsiaalse kaitse. Samuti peab ta kindlustama igaühele tsiviliseeritud inimesele väärilise töötasu, tema loomulikud õigused ja vabaduse.
Ainuke võrdsus, mida marksism on saavutanud, on kõigi tema võimu all olevate inimeste võrdne õigusetus.
329. Vabas demokraatlikus ühiskonnas muutub klassivõitlus klasside ja ühiskondlike gruppide arukaks rahumeelseks kooseksisteerimiseks, kusjuures üleminek ühest klassist teise on piiratud ainult inimeste isiklike võimete ja isiksuse psüühiliste kalduvustega.
330. Vihane ja verine klassivõitlus toimub vaid nendes ühiskondades, kus isikuvabadus ja tema loomulikud õigused ei ole kindlustatud, kus puuduvad selle vabaduse garantiid, kus puudub sotsiaalne kaitse.
331. Eesti demokraatide arvates ei toimu Eestis käesoleval ajal avalikku klassivõitlust ainult totalitaarse režiimi tõttu. Alus klassivõitluseks Eestis on aga olemas, ja režiimi nõrgenedes võib see puhkeda.
332. Klassivõitlus Eestis kujuneb esmajoones ikestatud eesti rahva võitluseks okupatsioonivõimude ning valitseva parteilis-bürokraatliku eliidi vastu, s.t. klassivõitlus kattub põhiliselt rahvusliku vabastusvõitlusega.
333. EDL kuulutab, et pärast Eesti eraldumist Venemaast ja vaba demokraatliku korra kehtestamist Eestis saavad kõikide klasside esindajad võrdsed poliitilised õigused, sealhulgas ka õiguse streikidele. Viimased muutuvad rahulolematuse signaaliks ühes või teises kohas ja aitavad valitsusel ning ühiskonnal leida kitsaskohtadele parimat lahendust.
334. Mitte klassidevaheline vaen, vaid üksteisemõistmine ja vastastikune abi on ühiskonna vaimse ja materiaalse heaolu alus.

335. Käesoleval ajal elab väljaspool Nõuk. Liitu enam kui 1/10 eesti rahvast (umbes 115 000 inimest) – need on väliseestlased.
336. Väliseestlased moodustavad olulise osa eesti rahva südame- tunnistusest, mõistusest ja tahtest – emigreerusid ju põhiliselt ärksamad ja teovõimelisemad inimesed, nende hulgas tähelepandav osa eesti intelligentsist.
337. Väliseestlaste tegevus eesti rahvuslike aadete alalhoidmisel, eesti kultuuripärandi säilitamisel, viljelemisel ja rikastamisel väärib tõsist tunnustust.
338. EDL kutsub kõiki väliseestlasi solidariseeruma käesolevas programmis esitatud eesmärkidega, kaasa aitama nende tutvustamisele ja elluviimisele.
339. EDL leiab, et eesti emigrandid peaksid kõigis maades moodustama poliitiliselt ühtse terviku, kes oleks võimeline aktiivselt kaasa aitama kolonialismi ja totalitarismi likvideerimiseks Eestis.
Igasugune väiklane omavaheline hõõrumine ning olemasolevate lahkhelide teravdamine nõrgestab väliseestlaste teovõimet ja tuleb kasuks vaid Nõuk. Vene propagandale.
EDL-i arvates oleks otstarbekas luua ühisrinne Baltikumi emograntidest, mis arendaks koostööd teiste NSVLiidu rahvaste ning Ida-Euroopa satelliitmaade emigrantidega.
340. EDL leiab, et kaugeltki mitte kõik emigrandid ei anna jõukohast panust kodumaa vabastamise ürituses.
Teatav osa väliseestlastest püüab vältida mistahes kontakte kodumaaga. See on täiesti väär. Vältida mistahes kontakte kodumaaga pole võimalik ega otstarbekohane. Eestist lastakse kõige kergemini välja esmajoones kommuniste ja režiimiga kaasajooksikuid (sõiduks välismaale on vajalik kompartei soovitus), kes kujutavad olukorda Eestis ilustatult. Peale selle, Eestit külastavad niikuinii emigrandid, kellest teatud osa moodustab väikekodanliku ideoloogiliselt vähearenenud elemendi, kes, nähes, et majanduslik olukord Eestis on parem, kui seda mõningad emigrantlikud ajalehed kujutada püüavad, ei pööra praktiliselt mingisugust tähelepanu kodumaal valitsevale vaimsele terrorile ja õigusetusele.
341. Nõuk. Vene kolonialism püüab igati lõhestada ja nõrgendada rahvuslikke vabastusliikumisi. Olulisel määral aitavad teda selles emigrantlike organisatsioonide vahel valitsevad lahkhelid, mida nendesse organisatsioonidesse sissetungunud nõukogude agentuur igatiõ hutada püüab.
342. EDL leiab, et väliseestlaste kohuseks on tõhusamalt ja ulatuslikumalt ära kasutada vaba maailma propagandavõimalusi, et tutvustada rahvusvahelisele üldsusele kodumaal valitsevat õigusetust, vaimset rõhumist ja rahvast ähvardavat assimileerimise ohtu, kasutades selleks ka ÜRO foorumit.
EDL-i arvates peaksid väliseestlased aktiivselt mõjutama oma ajutiste kodumaade valitsuse ja ühiskondlikku arvamust, et viimased ei osutaks majanduslikku ega poliitilist abi imperialistlikule Nõukogude Liidule. Põhiliselt tänu sellisele abile on totalitaarne režiim suutnud korduvalt üle saada sagedastest kriisimomentidest.
343. Väliseestlastel peaks olema kas oma raadiojaam või ühine koos emigrantidega teistest kolooniatest. Sealjuures tuleks peamine tähelepanu pöörata sellisele informatsioonile, mida nõukogude võim püüab rahva eest varjata (Vene nõukogude koloniaalimpeerium ja Ida-Euroopa rahvaste vabadusvõitlus, Stalini ja Hitleri koostöö Ida-Euroopa jagamisel, bolševike võimuletulek Venemaal jne.), anda Vene nõukogude impeeriumis, eriti aga Eestis valitseva olukorra objektiivne analüüs. Selleks tuleb maksimaalselt kasutada nõukogude väljaandeid, eriti kinniseid ja kasutamiselt kõrvaldatuid.
344. Eesti isamaalased ootavad kõiki väliseestlasi tagasi tulevasse vabasse Eestisse, kes vajab nende teovõimet, kogemusi ja patriotismi oma edaspidises arengus.
345. Taastatav Eesti Vabariik loob kõige soodsamad tingimused nende eestlaste repatrieerimiseks, kes olid sunnitud 1940.-1944. a. kodumaalt lahkuma, ja kannab hoolt nende järgneva elukorralduse eest.

346. Muistsed eestlased olid aus, töökas, vapper ja vabadustarmastav rahvas. Nende vaprusest ja vabadusearmastusest kõneleb kasvõi seegi fakt, et nad suutsid 22 aastat (1206-1227) vastu panna taani, saksa, rootsi ja vene vallutajatele. Ka pärast Eesti vallutamist 1227. a. kestis vabadusvõitlus mitmete vaheaegadega kuni 1345. aastani, seega kokku 140 aastat!
347. Vabadusvõitlusele järgnenud orjaaja jooksul on meie rahva seas toimunud suured muutused. Nendel muutustel on kaks peamist põhjust:
üheks põhjuseks on kunstlik valik, mis toimus rahva intelligentsema ja aktiivsema osa hävitamisega nii muistses vabadusvõitluses kui ka hiljem saksa ja vene ülemvõimu aegadel.
teiseks põhjuseks on rahva allesjäänud osa moraalne degradeerumine.
348. Moraalne degradeerumine algas juba mõisaorjuse ajal, kuid siis ei saavutanud ta kuigi suurt ulatust. Rahvas jagunes kahte ossa – ühel pool vaene ja rõhutud, kuid aus lihtrahvas, teisel pool väikesearvuline kubjaste, toapoiste ja muude kaasajooksikute kildkond. Vahe nende kahe osa vahel oli nii suur, kaasajooksikud olid rahva hulgas nii põlatud, et rahva enamikule ei tulnud mõttessegi hakata püüdlema mõningate eesõigustega kaasajooksikute kildkonna poole.
349. Tänapäeval jätkub moraalne degradeerumine märksa kiiremas tempos.
350. Enamiku inimeste südametunnistus ei luba neil korda saata suuri nurjatusi, küll aga väikseid või imepisikesi. Seda kasutab nõukogude võim üsna oskuslikult. Orjale antakse esmalt väikeseid almuseid väikeste nurjatuste eest. Ori ise aga püüab oma südametunnistust uinutada mõttega, et need pisikesed teod, mis tema korda saadab, maailmas niikuinii midagi oluliselt ei muuda (meenuta tsaariaegselt Venemaalt pärinevat loosungit “üks pole lahinguväljal sõdur” või natsliku Saksamaa lööksõna “Sa ise pole midagi, sinu rahvas on kõik”).
351. Tegelikkuses aga koosneb meid ümbritseva elu prügimägi just peamiselt väikestest nurjatustest. Väikestele nurjatustele järgnevad vähehaaval suuremad, kuni lõpuks jõutakse märkamatult tasemeni, kus ollakse isikliku heaolu nimel kasvõi oma vanemaid ja õdesid-vendi maha müüma.
352. Laialt on levinud oleskleja mõttelaad – “elama ju peab”. Küllalt on teada juhuseid, kus aastaid Siberis olnud vanemate järglased püüavad tühiste almuste nimel olla isandate meele järele. Isegi mitmed nendest, kes ise kannatasid Siberi vangilaagrites, on muutunud okupatsioonireţiimi truudeks teenriteks ja abistavad sageli Julgeolekutki.
353. Eesti rahvas paistab silma erakordse töökusega. Isegi nõukogude majanduse tingimustes on ta suutnud luua kõigist NSV Liidu rahvastest kõrgeima elatustaseme.
Samal ajal aga meenutab ta töökaid mesilasi, kellelt võetakse ära suurem osa nende tööviljast, kes aga sellegipoolest jätkavad juhmilt tööd.
354. Eesti rahvas pole veel jõudnud selle karjapoisi mõtlemise tasemele, kes huntide kallaletungi korral oma lammaste ohverdamise asemel teeb kõik, et hunte eemale peletada.
Seejuures nõukogude võim, võttes ära palju, jätab alati natukene järele, mida ta saab hiljem ära võtta, et inimesed klammerduksid järelejäänu külge ja ei alustaks aktiivset võitlust.
355. Tänapäeva paljusid eestlasi iseloomustab pahatihti ahnus, egoism, himu materiaalsete hüvede kogumiseks isiklikes huvides, positiivsete eetiliste ja vaimsete joonte hääbumine, vastastikuse abistamise ja rahvusliku solidaarsuse puudumine, püüd ennast ümbritsevast maailmas isoleerida, vältida vastutust selle maailma saatuse eest, tuginemine kanaarilinnulikule elufilosoofiale – “minu puur on minu maailm”.
Ka eestlaste väikese iibe üheks põhjuseks on kahtlemata egoism – kardetakse, et laste nimel tuleb endil millestki loobuda.
356. Üheks kõige hukutavamaks jooneks on laialtlevinud eksiarvamus, nagu poleks eesti rahval tema võitluses sõltumatuse eest mingeid liitlasi ja nagu oleks see võitlus ette määratud lüüasaamisele eesti rahva väikesearvulisuse tõttu. Tegelikkusest oli paljudes nõuk. Liidu piirkondades kohaliku elanikkonna võitlus nõukogude okupatsioonivõimude vastu palju massilisem ja ägedam kui Eestis (näiteks Leedus ja Ukrainas), ja tulevikus me võime loota nendele rahvastele kui kindlatele liitlastele.
357. Paljud tänapäeva eestlased ootavad, et keegi teine neid vabastab ja kaitseb, s.o. neil on tugev kalduvus muutuda tõelisteks nõukogude inimesteks, kes on harjunud sellega, et keegi teine nende eest mõtleb ja hoolitseb.
358. Isegi usklikud, kes moodustavad rohkem kui veerandi täiskasvanud elanikkonnast ja kes saavad mitmesuguste tagakiusamiste osalisteks totalitaarse reţiimi poolt, lähevad enamikel juhtudel lubamatutele kompromissidele ja koostööle reţiimiga, eraldades kunstlikult “Jumalale Jumala oma, keisrile keisri oma”, tegelikkuses saab kristlane olla vaid siis tõeline kristlane, kui ta tingimusteta võitleb kurjaga – nii isikliku, ühiskondliku, sotsiaalse kui ka poliitilisega. Tänapäeva kristlus Eestis pole eetiliste omaduste poolest siiani saavutanud tõelise kristluse taset ja annab enamasti vaid väikese osakese Jumalale isikliku pääsemise nimel, rikkudes sellega põhilist kristluse seadust – ligimesearmastust.
359. Moraalsele laostumisele kaasneb ulatuslik intellektuaalne degradeerumine. Fakte moonutavate ja sageli täiesti mahavaikivate nõukogude massikommunikatsioonivahendite tõttu on enamikul inimestel pealiskaudne ja ühekülgne ettekujutus maailma elust. Teadmiste puudumine põhjustab omakorda huvi puudumise, mille tõttu inimesed sageli ei tea seda vähestki, mida nad saaksid teada ja peaksid teadma.
360. Iseloomulik on hoidumine järelduste tegemisest. Toimub võõrdumine iseseisvast mõtlemisest. mõtlemine asendub vähehaaval pähetuubitud loosungite seast antud olukorra jaoks sobiva otsimisega. Tekib intellektuaalne infantilism.
361. Eesti rahval on kõigil aegadel leidunud ka tõelisi rahva poegi, tänu kellele meie rahvas üldse eksisteeribki käesoleva ajani (Lembitu, Kreutzwald, Koidula, Kuperjanov, Irv, Parts, Pitka jt.), kes loobusid isiklikest hüvedest.
362. Ka praegu on meie rahva paremad pojad ja tütred astunud võitlusse okupatsioonirežiimiga. Veel on elus mineviku traditsioonid, veel on elus Lembitu ja Pitka vaim!
363. Võib kindlalt väita, et vähemalt 90% eestlastest ei salli okupatsioonirežiimi, kuid eelistab armetute väikekodanlike huvide nimel orjameelselt okupante kummardada ja isegi nendega koostööd teha.
364. Ei saa tõelisteks eestlasteks lugeda neid, kes sisemiselt vihkavad orjastajaid, kuid ei anna jõukohast panust võitluses nende vastu, avaldavad oma meelsust vaid tühistes ja tähtsusetutes protestivormides (anekdoodid, venelaste kirumine eestlaste seltskonnas, kurtmine kaupade viletsa kvaliteedi üle jne.).
365. Veendumus on siis veendumus, kui ta avaldub tegudes. Vastasel juhul on see ainult õigustuse otsimine oma tegevusetusele.

366. Eesti Demokraatlikust Liikumisest osavõtjad esitasid käesoleva programmiga oma ideoloogia, mille olemus väljendub järgmistel põhimõtetes:
Igal inimisiksusel on loomulik ja võõrandamatu õigus vabadusele, mis ei ole ära võetav ei riigi, enamuse, eraldi inimgruppide ega mõne üksikisiku poolt.
Igal rahval, vaatamata tema arvulisele suurusele, rassile ja tsivilisatsiooni tasemele, on loomulik ja äravõtmatu õigus sõltumatu ja suveräänse rahvusliku riigi moodustamisele, kui seal realiseeritakse isikuvabaduse ja loomulike õiguste kaitse vähemalt ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni tasemel.
Inimvabaduse ja loomulike õiguste olemasolu on põhilisteks kriteeriumiteks, mille järgi otsustatakse rahva suveräänsuse olemasolu üle.
Rahvas, kellelt on ära võetud isikuvabadus ja loomulikud õigused, ei oma ka suveräänsust. Selline riik on aga usurpaator ja seadusevastane.
Inimvabadus ja loomulikud õigused on rahvustest ja riikidest kõrgemalseisvad väärtused. Vabaduse ja loomulike õiguste puudumine mistahes riigis muudab ta vägivalla, sõdade alaliseks allikaks ja hädaohuks kogu inimkonnale.
Vaba demokraatia peab olema aktiivselt kaitstud mitte ainult oma rahva jöududega, vaid kogu maailma demokraatide poolt. Kõrvalehoidumine vaba demokraatia kaitsmisest on kuritegu inimkonna vastu.
Kõige ratsionaalsem ja loomulikum riigi mudel on üherahvuseline riik, mis on loodud selle rahva etnilise paiknemise aladel ja kus on kindlustatud vabadus ja kõik õigused ka vähemusrahvustele.
367. EDL-i peaeesmärgid on:
Eesti tingimusteta eraldumine Venemaast.
Suveräänse Eesti Vabariigi taastamine.
Eesti Vabariigis vaba demokraatliku korra kehtestamine.
368. EDL esitas käesolevas programmis tulevase Eesti riigi mudeli, mille tunnusmärgid on:
riik on kodanike jaoks, aga mitte kodanikud riigi jaoks;
iga isiksuse vabadus ja loomulikud õigused on võõrandamatud;
maa juhtimine on parlamentaarne, parlamendi (Rahvuskogu) seadusandliku õiguse piiramisega ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioonis jakäesoleva programmi punktis 197 kuulutatud isikuvabaduste ja õigustekärpimise või muutmise osas;
kohustus kaitsta nii oma riiki kui ka teisi demokraatlikke riike totalitaarsete riikide eest.
369. EDL-i eesmärgid rahvusvahelises ulatuses on:
liitlassuhted ja vastastikune abi kõigi rahvaste demokraatlikele jõududele;
aktiivne kaasabi totalitarismi hävitamisele nõukogude Liidus ja temast sõltuvate maade territooriumidel;
sõltumatute suveräänsete riikide loomine praeguste Venemaa kolooniate ja Venemaa territooriumil;
liidu loomine vabanevate ja teiste vaba demokraatliku korraga riikide vahel.

Sellel raskel ja karmil perioodil meie paljukannatanud kodumaa ajaloos astume meie, eesti demokraadid, eesti rahva vabaduse ja tuleviku nimel pühasse võitlusse inimvaenuliku totalitarismi, kolonialismi ja nõukogude Vene imperialismi vastu.
Meie, eesti demokraadid, koputame nende eestlaste südametunnistusele, kes pole kaotanud inimväärikust ja rahvustunnet, kes pole unustanud eesti rahva poolt vabadusvõitluses valatud verd.
Meie tuletame kõigile eestlastele meelde nõukogude kolonialismi ohvrite nimetuid haudasid, mis on laiali pillatud Läänemerest Vaikse ookeanini, tuletame meelde õdesid, vendi, isasid ja emasid, kes on hukkunud punaste timukate käe läbi või surnud Magadani ja Vorkuta laagrites.
Me tuletame meelde, et koloniaalrežiim, ajades avantüristlikku, imperialistlikku välispoliitikat ja näidates üles täielikku hoolimatust meie rahva suhtes, on muutnud kogu Eesti suureks raketibaasiks, mis aatomisõja korral ähvardab meie rahvast täieliku hävinguga.
Me tuletame meelde, et koloniaalrežiim on alati valmis hetkegi kõhklemata eesti rahvast hävitama või mööda Siberi ääretuid avarusi laiali pillutama, nagu seda on teinud juba mitmete rahvastega.
Meie, eesti demokraadid, kutsume kõiki eestlasi üles aktiivsele võitlusele totalitaarse kommunistliku koloniaalreţiimiga.
Eestlased! Ärgake orjalikust tardumusest! Loobuge kitsarinnalisest egoismist!
Eesti ootab teid, oma poegi ja tütreid, et te täidaksite oma kohuse kodumaa ees.
Meid, eesti demokraate, ei peata ei vanglad, laagrid, vaimuhaiglad ega nõukogude okupatsioonirežiimi tankid.
Me pühendame kogu oma energia ja elu võitlusele Eesti vabaduse eest.
Meie võitlus tuleb karm ja kompromissitu.
Meie oleme valmis ohvriteks selles võitluses.
Me ei peatu ega tagane, kuni pole saabunud võit.
Langenute asemele astuvad uued. Nad jätkavad eelkäijate tööd.
EESTLASED! KÕIK RAHVUSLIKU VABADUSE LIPU ALLA!
EESTI RAHVUSE SAATUS ON MEIE ENDI KÄTES!
VÕITLEME VÕIDUNI!
EESTI, OKTOOBRIS 1972