EDL

Sisukord

Sissejuhatuseks

PREAMBULA

I Filosoofilis-ideoloogilised alused
II Organisatsioonilised alused
III Õigusnormide ja seaduste kogu

(IV Juriidilised ja konspiratsiooniküsimused)

ESIMENE OSA

V Rahvuslike vabastusjõudude lüüasaamise strateegilis-taktikalised põhjused minevikus

VI Eesti kolonialismi- ja totalitarismivastaste jõudude lühiiseloomustus

VII Režiimi langemise võimalikest variantidest

VIII Nõukogude totalitaarse süsteemi olemus ja ühiskondlik struktuur

IX Kommunistlikust doktriinist

X Poliitilisest ja mittepoliitilisest võitlusest, vägivaldsest ja vägivallatust võitlusest

XI Rahvast

TEINE OSA: EDL TEGUTSEB

XII EDL üldstrateegia ja strateegilised võitlusetapid

XIII Jõudude vahekord ja EDL üldstrateegia

XIV Režiimivastase võitluse ühiskondlik-psühholoogilised mudelid, EDLi taktikalised võitlusmudelid

XV Taktikalisest dogmatismist

XVI Keskjuhtimine ja autonoomsus, tsentraliseerituse ja detsentraliseerituse vahekord

XVII EDL taktika põhiolemus

XVIII Eeltingimused eduks

XIX EDL tegutseb. Võitlusülesannete näidisloetelu

XX Autonoomsed illegaalsed grupid (Al-grupid) – EDL põhilised taktikalised üksused

XXI AI-grupi reglement

XXII Eesti Demokraatlikust Liikumisest osavõtja moraalikoodeks

Eesti rahvas, koos teiste Nõukogude Liidu rahvastega, asetseb praegu kõige rafineerituma orjuse tingimustes. Nõukogude totalitaarse orjasüsteemi vastased on kandnud kogu nõukogude süsteemi eksisteerimise vältel meeletuid kaotusi. Veelgi rohkem ohvreid on toonud lihtsad inimesed, kes režiimile vähimatki kahju polnud teinud.

Nõukogude režiimi ohvrite üldarv tema kogu eksistentsi vältel moodustab astronoomilise arvu – mitte vähem kui 46 miljonit hukkunut mahalastutena, surnutena vanglates ja koonduslaagrites, nälja ning külma läbi. Selle arvu hulka pole sisse arvatud need 22 miljonit inimest, kes hukkusid nõukogude poolel Teises maailmasõjas, mis päästeti valla natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja Nõukogude Liidu omavahelise kokkuleppe tulemusena.

Režiimivastased üle kogu Nõukogude Liidu on pidanud peaaegu katkematut võitlust oma vastasega. Relvastatud võitlus, mille režiim algatas 1917. a. kestis kuni 1954–1955. a. Kord tugevnedes, kord vaibudes on ta toimunud erinevates kohtades, kulgedes Kodusõja rinnetelt läbi Kroonlinna ülestõusu 1922. a., läbi ülestõusude Gruusias 1922, 1924 ja 1926 .a., läbi “rohelise” partisaniliikumise Kesk-Venemaal, läbi ülestõusude Kubaanimaal ja Donil, läbi massilise relvatäristuse üle kogu riigi kollektiviseerimise perioodil 1929-1934. a., läbi partisaniliikumise Kesk-Aasias, kuid viimaseid basmatšide salku löödi puruks alles 1940. a. Peale Lääne-Ukraina ja Valgevene hõivamist süttis sealgi 1939. a. relvastatud vastupanu. Peale Balti riikide ja Moldaavia anastamist oli kogu läänepoolne piirkond partisanivõitluse tules.

Sõja puhkedes tuli režiimivastastel võidelda nii režiimi enda jõududega kui ka sakslastega. Peale sõda relvavõitlus jätkus nii riigi Euroopa-osas kui ka massiliste ülestõusude näol laagrites Kolõmal, Komis, Siberis, Ida-Kasahstanis. Ta vaibus alles peale seda, kui režiim loobus massilistest repressioonidest, s.t. paar aastat pärast Stalini surma.

Kõrvuti relvastatud võitlusega on käinud ka põrandaalune inimõiguslik võitlus, mis peale stalinlikku perioodi hakkas jõudsalt arenema. Käesoleval ajal on laagrites, vanglates ja psühhiaatriahaiglates virelevate poliitvangide üldarv ligi 1,5 miljonit. Alates 1969. a. eksisteerib Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine.

Meie, vabadusvõitlejad, kes me võitleme nõukogude totalitaarse režiimiga – kui me tõesti tahame vabaduse võitu, siis peame endile selgeks tegema möödunud aegade kaotuste põhjused ja neist õppima. Selleks, et edukalt võidelda, peame õppima ka võitlusoskust. Sest ainuüksi vagast soovist ja emotsioonidest ei piisa, et võita salakavalat ja osavat vastast. Ainult teades minevikku, arvesse võttes meie esiisade vigu, tundes vastast, osates pidada kvalifitseeritud võitlust, – ainult sel juhul võime me võita.

Meie eesmärgiks on lüüa vaenlast võimalikult lühikese aja jooksul, võimalikult pisemate isiklike kaotustega. Sealjuures tuleb vastast lüüa kogu Nõukogude Liidu territooriumil.

Sellele eesmärgile ongi pühendatud käesolev juhendmaterjal Eesti Demokraatliku Liikumise strateegia ja taktika osas. Igakülgne hoolikas tutvumine selle õpikuga on kohustuslik igale demokraadile. Ilma küllaldaste teadmisteta, ilma oskuseta neid praktikasse rakendada tekitame vaid asjatuid ohvreid. Režiim aga jääb püsima, külvates pidevalt orjust ja häda nii meie rahvale kui ka eranditult kõikidele teistele rõhutud rahvastele Nõukogude Liidus ning olles alaliseks ohuks kogu inimkonnale.

Vabade demokraatide ideoloogia alused on väljendatud “Eesti Demokraatliku Liikumise Programmis” ja tuginevad loomulikule õigusele, loodusfilosoofiale ja “ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioonile”.

Vabademokraatliku ideoloogia olemuslikud postulaadid on järgmised:

LOOMULIK ÕIGUS JA ISIKUVABADUSED on inimese elu lahutamatud kategooriad ning seepärast on igal täisealisel inimesel õigus valida endale selline eluviis, milline talle kõige paremini sobib.

Loomuliku õiguse ja isikuvabaduste mistahes kitsendused sõltumata sellest, kelle poolt need kitsendused lähtuvad – riigilt, organisatsioonilt või eraldi isikult, – on loomuliku õiguse valguses kuriteod ning asetavad kallaletungija (riigi, organisatsiooni või eraldi isiku) väljapoole seadust.

VABA-DEMOKRAATIA annab igale inimisiksusele reaalsed õiguslikud garantiid isikliku initsiatiivi avaldamiseks oma õnneideaali saavutamisel üheainsama piiranguga – see initsiatiiv ei tohi teiste inimeste loomulikke õigusi ja vabadusi.

Riik on vabade kodanike ühiskondlik kokkuleppeline organisatsioon, mille eesmärgiks on iga inimisiksuse loomulike õiguste ja vabaduste kaitse.

Riik on kodanike jaoks, aga mitte kodanikud riigi jaoks. Riik ei tohi olla eesmärgiks omaette, ta on vaid abinõu.

Ei enamusel ole vähemuselt ega vähemusel enamuselt õigus loomulikke õigusi ja isikuvabadusi ära võtta.

Riigi MAJANDUSLIK KORD peab olema vaba: kodanikel on õigus valida sellised majandusliku elu vormid, mida nad peavad endi jaoks kõige vastuvõetavamateks – kas eraettevõtlus või kollektiivne, või töö riiklikus ettevõttes, või kombineeritud vormid (era-kollektiivne, era-riiklik ja kollektiiv-riiklik ettevõtlus).

Riik aitab kaasa kõikide majandusliku elu vormide arengule, sest kõik majanduselu vormid on üheväärsed.

Kõik kodanikud sõltumata nende tegevuse liigist kuuluvad ÕIGUSLIKU kaitse alla. Kõik kodanikud kuuluvad SOTSIAALKAITSE alla, nagu sotsiaalhooldus indiviididele, haigetele ja vanuritele, või sotsiaalhooldus lastele nende täisealiseks saamiseni kui neil vanemad puuduvad või kui vanemad pole majanduslikult võimelised lapsi ülal pidama.

Igal inimesel on õigus ERAOMANDILE, nii liikuvale kui ka liikumatule kinnisvarale või rahalistele hoiustele, mida ta kasutab oma äranägemise järgi. Ilma eraomandita isiksus võib vabast isiksusest üsna kergelt muutuda orjaks, kes on sunnitud alluma talle ettedikteeritavatele majanduslikele ja poliitilistele nõudmistele.

Omand võib olla nii isiklik kui ka kollektiivne. Kollektiivse omandi puhul peab osa sellest igale konkreetsele isikule tema nõudmisel kollektiivi poolt välja antama või kompenseeritama rahaliselt seadusega ettenähtud tähtajaks.

Riigid jagunevad kaheks põhitüübiks: loomulik-õiguslikeks ja totalitaarseteks.

LOOMULIK-ÕIGUSLIKUD RIIGID kindlustavad kõigile oma kodanikele nende loomulikud õigused ja isikuvabadused, nad ei kiusa kodanikke taga nende poliitiliste veendumuste ja poliitilise tegevuse eest, kui see tegevus ilmutub rahulikul teel ja rahulike vahenditega; nad kindlustavad oma kodanikele poliitilise ja religioosse tegevuse vabaduse, samuti igat liiki majandusliku tegevuse vabaduse, kõikide kodanike õigusliku ja sotsiaalse kaitse.

TOTALITAARSE RIIGI põhitunnuseks on loomuliku õiguse ja isikuvabaduste täielik või osaline puudumine, kodanike tagakiusamine poliitiliste või religioossete veendumuste või poliitilise või religioosse tegevuse, või rahvustunnuste põhjal. Totalitaarseid riike iseloomustab kolooniate olemasolu ja sõltuvate rahvaste assimileerimise protsess.

Totalitaarne riik, mis ei taga inimõigusi ja vabadusi “ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni” tasemel, – on EBASEADUSLIK RIIK ning tema kodanikel pole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus teda kukutada kui loomuvastast ja inimvaenulikku organisatsiooni, mis on suunatud ühes või teises vormis orjastamisele.

Totalitaarsed riigid seisavad väljaspool seadust.

Igasugune mistahes laadi ABI totalitaarsele riigile hinnatakse kui sekkumist totalitaarse riigi ikke all vaevlevate rahvaste siseasjadesse ja on seetõttu seadusevastane kõigi sellest tulenevate järeldustega.

Loomulik-õiguslikud riigid on kohustatud andma maksimaalset abi rahvaile, kes asetsevad totalitaarse riigi võimu all selleks, et need rahvad võiksid vabaneda.

Totalitaarne riik on vägivalla, sõdade ja alalise ohu allikas kogu inimkonnale.

Eesti Demokraatlik Liikumine (lühendatult: EDL) on loodud eesti vabade demokraatide poolt Eesti rahvuslikuks vabastamiseks nõukogude totalitaarsest koloniaalrežiimist, suveräänse eesti omariikluse taastamiseks, vaba-demokraatliku korraga vabariigi loomiseks ning samaaegselt kaasa aitamiseks kõikide teiste rahvaste vabastamisele totalitarismist ja kolonialismist.

Vabaks demokraadiks võib olla iga isik, kes tunnistab EDL Programmi ja Taktikat (“EDL Strateegiat ja Taktikat”) ning osaleb tegudega nendes dokumentides püstitatud eesmärkide saavutamisest.

Vabadeks demokraatideks võivad olla mistahes erinevate ideoloogiate ja vaadete esindajad, kui nad oma ideoloogiaid ei loe kõikehõlmavaiks ning on siiralt veendunud, et nende tuleviku-ühiskonna mudelid peavad rakendatama iga konkreetse inimisiku vaba valiku põhjal, vaba-demokraatliku korra tingimustes.

Oma struktuurilt on EDL föderatiivne liikumine, s.t. koosneb põhiliselt autonoomsetest gruppidest, kes võitlevad režiimiga iseseisvalt, juhindudes vaid EDL “Programmist ja Taktikast”.

Kõik grupid, kes neid dokumente tunnistavad, loetakse juriidiliselt kuuluvaks EDL isegi siis, kui neil puuduvad otsesed kontaktid EDL regionaalsete ja rahvuslike keskustega.

Gruppide autonoomsus ei anna neile õigust rikkuda EDL programm-dokumentide põhialuseid.

Iga autonoomne grupp on kohustatud varustama oma väljaantavad dokumendid ja kirjanduse tembeldisega (vihjega) “Eesti Demokraatlik Liikumine” ja EDL sümboliga – tipuga ülespoole asetsev võrdhaarne kolmnurk, mille sees tähed EDL või eesti rahvusvapiga (kolm lõvi kilbil).

See nõue toonitab väljaantavate materjalide sisulise vastavuse kohustust EDL Programmiga ja Taktikaga.

Iga autonoomne grupp kannab EDL ees täit vastutust oma poliitilise ja taktikalise tegevuse eest. Gruppidel pole õigust tegevusetusele. Mittetegutsemine lülitab nad automaatselt EDL-st välja ja asetab nad EDL kohtu alla. Isiklikku vastutust gruppide tegevusetuse eest kannavad esmajärjekorras grupi juhid ja teised süüdlased, keda võidakse vastutusele võtta EDL teiste gruppide, regionaalsete ja rahvuslike keskuste kohtutes või sama grupi liikmete ees.

EDL grupid võivad esineda ka väljaspool Eesti territooriumit, nii kogu Nõukogude Liidu piires kui ka välismaal.

EDL võivad kuuluda ka teiste rahvuste esindajad ning terved teiserahvuselised grupid, näiteks venelased, lätlased, leedukad, valgevenelased jt. kui nad asetsevad Eesti territooriumil.

Võõrrahvustest gruppide loomine on tungivalt vajalik kontakti pidamiseks teiste rahvastega, nende rahvuslike vabastusliikumistega, rahvastevahelise umbusaldamise, šovinismi ja kitsarinnalise rahvusluse ületamiseks. Võõrrahvuslikud grupid, võideldes vaba-demokraatliku korra kehtestamise eest, aitavad objektiivselt kaasa nii oma rahva kui ka Eesti vabanemisele nõukogude totalitarismist ja kolonialismist.

Vabaks demokraadiks võib olla ka iga üksikisik, kes pole seotud ühegi grupiga, kui ta tunnistab EDL Programmi ja Taktikat ning annab teoga oma panuse režiimivastasesse võitlusesse.

Grupiliikmed jagunevad kolme kategooriasse: pooldajad, osavõtjad ja funktsionäärid.

Eraldiseisev on nn. kaasatundjate kategooria.

POOLDAJAD on isikud, kes tunnevad EDL Programmi ja Taktika põhialuseid, on need sisuliselt heaks kiitnud ja annavad oma panuse lihtsamate ülesannete täitmisega ja Liikumise materiaalse toetamisega.

OSAVÕTJAD on poolehoidjate kategooriast üle tulnud isikud, kes on tegudes järeleproovitud, on initsiatiivivõimelised ning omavad küllaldasi teadmisi keerulisemate ülesannete täitmiseks. Nende tegutsemis- kindlus ja ustavus asetsevad väljaspool kahtlust.

FUNKTSIONÄÄRID on osavõtjate kategooriast välja kasvanud isikud, kes on saanud väljaõppe legaalsete ja illegaalsete võitlustingimuste osas, kelle teadmiste tase on kõrge, kes on võimelised iseseisvalt orienteeruma keerukates olukordades ja vastu võtma vajalikke otsuseid. Nad peavad omama ka mehisust, initsiatiivikust, otsustavust ja julgust enda peale vastutust võtta kriitilistel momentidel.

Osavõtjad ja funktsionäärid annavad EDL-le truudusvande. Nad seovad ennast kohustusega tingimusteta täitma grupi juhtkonna või EDL keskuste käske, kui need ei ole vastuolus EDL Programmi ja Taktika põhialustega.

Teatud hädavajalikel juhtudel on osavõtjad ja funktsionäärid kohustatud ilmuma grupi juhtkonna või EDL keskuste korraldusel kogunemiskohtadesse ja minema mistahes operatsioonidele, sealhulgas ka demonstratsioonidele, miitingutele või nende kaitsele, või teistele üritustele.

Juhtkonna käsutusse mitteilmumine ilma vabandava põhjuseta (füüsiline vigastus, vahistamine) loetakse reetmiseks ning kuulub karistamisele.

Eriti kriitilistel momentidel (nendeks võivad olla: massilised repressioonid, elanikkonna küüditamine, mahalaskmised, ülestõusud) lähevad kõik kategooriad automaatselt üle sõjaolukorrale ilma grupi juhtkonna või EDL keskuste käske ära ootamata. Sellistel momentidel tegevusest keeldumist hinnatakse kui reetmist ning vastase kasuks tegutsemist kõigi kaasnevate tagajärgedega.

Nendel loetletud teravatel momentidel peavad kõik grupid EDL ja eesti rahva nimel läbi viima kõigi käepäraste vahenditega sundmobilisatsiooni igas vanuses meeste seas (ja vajalikel juhtudel ka naiste seas), kes on suutelised relva kandma – juhul, kui selline mobilisatsioon grupijuhtkonna meelest tundub põhjendatud. Sellisel juhul kuuluvad mobilisatsiooni alla kõik isikud, nende rahvuskuuluvusele vaatamata, kes sellel momendil grupi haardesse satuvad.

Igal grupiliikmel on õigus vabalt lahkuda nii grupist kui ka Liikumisest kuu aja möödudes peale grupi juhtkonnale teatamist.

Grupist ja Liikumisest lahkulöömine ei anna õigust Liikumise saladuste levitamiseks. Seda hinnatakse reetmisena ning kuulub karistamisele.

Sooritatud eksimuste ja kuritegude eest kuuluvad grupi liikmed kohtulikule karistamisele vastavalt EDL kohtukoodeksile (vt. ptk.).

Isikud, kes valelikult esinevad Liikumisest osavõtjatena ilma et nad seda oleks ning oma tegevusega diskrediteerivad Liikumist või tekitavad talle kahju, kuuluvad kohtulikule karistamisele. Siia kuuluvad igat liiki provokaatorid ja KGB salaagendid, kes on tunginud gruppidesse ja jälitavad grupiliikmeid – kui nad pole oma vormirõivas, vaid on maskeeritud tsiviilisikuteks. (Sellega tuleb neid võtta mitte kui võimuesindajaid, vaid kui bandiite ja kõrilõikajaid!)

Provokaatorid ja agendid seisavad väljaspool seadust ning võivad saada karistatud grupiliikmete poolt ilma kohtuta.

Grupiliikmed omavad õigust ja p.   loetletud kriitilistel momentidel on isegi kohustatud isiklikul initsiatiivil osutama vastupanu oma vahi alla võtmisel, kaasa arvatud relvastatud vastupanu.

Selline õigus tuleneb otseselt iga inimisiksuse loomulikust õigusest oma vabaduse ja inimväärikuse kaitsele.

Kõik grupiliikmed on kohustatud kinni pidama konspiratsioonireegleist. Konspiratsioonireegleist mittekinnipidamisest tekkinud sissekukkumisi tuleb lugeda reetmisena.

Informatsiooni levitamine grupi koosseisu, temasse kuuluvate isikute sidemete jms. kohta, olenemata asjaoludest, millistes seda tehti – kas vabatahtlikult või KGB-organite vägivalla tulemusena – asetab selle grupiliikme väljapoole seadust ning ta mõistetakse surma kui reetur. Surmaotsus väljapoole seadust asetatud isiku suhtes viiakse täide esimesel võimalusel, asugu ta vanglas, laagris või vabaduses.

Teatavaks saanud reeturite nimekirjad avaldatakse ning levitatakse teadmiseks üldsusele ja kõikidele gruppidele.

Reetmist ei õigusta miski.

Hingelt nõrgad ei oma õigust osaleda põrandaalustes liikumistes.

Kõik osavõtjad ja funktsionäärid on kohustatud maksma igakuist liikmemaksu vähemalt 1% ulatuses oma sissetulekust.

Täiendavateks sissetulekute allikateks on EDL-gruppidel kirjanduse müügist ja vabatahtlikest annetustest saadavad summad.

Iga grupp jagab laekunud raha kolme ossa:

20% jääb puutumatuks avariifondiks, mida kulutatakse vaid erakordsetel juhtumitel;

20% eraldatakse EDL regionaalsete ja rahvuslike keskuste fondi. (Al-grupid, kellel puudub side nende keskustega lisavad selle summa oma puutumatusse tagavarasse.);

60% läheb grupi jooksvateks kuludeks: materjalide muretsemiseks, komandeeringuteks, poliitvangide perekondade toetamiseks ja vajaduse korral Liikumise illegaalsete liikmete ülalpidamiseks.

Kui puutumatu tagavara suurus ületab 300 rbl., siis edaspidist laekumist sinna ei suurendata.

Gruppide vara materjalide ja sisseseadete näol võidakse tasuta üle anda teistele gruppidele.

EDL võtab vastu mistahes abi, sealjuures ka materiaalset igalt üksikisikult, organisatsioonilt või riigilt – kuid taganemata EDL Programmis ja Taktikas väljendatud põhimõtetes, s.t. säärane abi peab olema tingimusteta.

Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise (NLDL) suhtes loeb EDL end seotuks sõltumatu ja suveräänse liitlasena ning on valmis täitma oma liitlaslikke kohustusi kuni totalitaarse koloniaalrežiimi täieliku hävitamiseni Nõukogude Liidus ja tema satelliitmaades.

Globaalses mõttes on EDL solidaarne kõigi sõltuvate rahvaste demokraatlike rahvuslike vabastusliikumistega ning valmis andma neile jõukohast abi.

ÜLDOSA

• 1. Kõik Õigusnormid ja Seadustekogu sätted põhinevad Preambulas esitatud alustele ning on nendega kooskõlas.
• 2. Kõik EDL liikmed peavad kõikjal ja sõltumata olukordadest ning tingimustest eranditult järgima käesoleva Seadustekogu sätteid.
• 3. (1) Antud Seadustekogus asuvate seaduste kehtivus laieneb eranditult kõigile inimestele, kes elavad Eesti territooriumil.

(2) Seadustekogus esitatud seadustest kinnipidamine on kohustuslik kõigile inimestele, kes elavad Eesti territooriumil või ajutiselt viibivad siin.

(3) EDL liikmetele on kõik Seadustekogu sätted kohustuslikud olenemata sellest, millisel maal või millises maakera punktis nad ka asuksid.

• 4. (1) Seadustekogus asuvatest seadustest kinnipidamine tagatakse EDL autoriteedi ja kogu jõuga – EDL formeeringuis – Seadustekogu publitseerimise momendist;

(2) ülejäänud elanikkonnale muutub ta kohustuslikuks sõltuvalt reaalsest kättesaadavusest.

ERIOSA

III-1 ÕIGUSNORMID, EDL KOHTUD JA KOHTUPIDAMINE

Kõik EDL liikmetevahelised suhted, suhted EDL osavõtjate ja EDL vahel, samuti EDL liikmete ja Liikumisse mittekuuluvate isikute vahel on rajatud LOOMULIKU ÕIGUSE JA ISIKUVABADUSTE PÕHIMÕTETELE.

Igal inimesel on õigus elada vabalt ning oma elu seada oma äranägemise järgi, kuid nii, et sellega ei piirataks teiste isikute loomulikke õigusi ja vabadusi.

Inimese PÕHIÕIGUSTEKS on:

– õigus elule, õigus perekonnale ja järglastele;

– õigus isiklikule varale ja eraomandile;

– südametunnistuse, usu ja veendumuste vabadus, õigus nende veendumuste realiseerimisele;

– sõna- ja trükivabadus;

– hariduse ja õpetamise vabadus;

– loominguvabadus ja tegevusvabadus;

– liikumisvabadus, kodakondsuse ja elukoha valiku vabadus;

– vabadus saada kõigis küsimustes ammendavat ja mitmekülgset informatsiooni ning seda levitada;

– vabadus poliitiliste jälitamiste eest;

– koosolekute, liitude ja organisatsioonide vabadus;

– demonstratsioonide ja poliitiliste valimiste vabadus.

Igal inimesel on ka õigus p. loetletud õiguste KAITSELE kõigi talle kättesaadavate vahenditega. See, oma loomulike õiguste ja vabaduste KAITSE ÕIGUS on tihedalt seotud nende kaitsemise KOHUSTUSEGA.

See, kes mingil põhjusel ei kaitse oma loomulikke õigusi ja vabadusi, muutub teatud kurjategijate – üksikisiku, isikute grupi, totalitaarse riigi – pimedaks tööriistaks ja aitab objektiivselt kaasa teistelt inimestelt nende loomulike õiguste ja vabaduste äravõtmisele, s.t. sooritav kuriteo teise kodaniku vastu.

KURITEOKS tuleb lugeda igat tegevust või tegevusetust, mis on suunatud inimese loomulike õiguste äravõtmisele või piiramisele, toimetatagu seda tegevust täiesti ettekavatsetult või alludes kellegi poolt kuriteo sooritamiseks antud käsule.

Ei kuulu kuritegude alla samade tunnustega tegevused, kui neid sooritas süüdimatu isik või kui neid sooritati äärmise hädavajalikkuse tarbeks – kaitstes kellegi elu ja inimväärikust kuritegelike kallaletungimiste puhul, aga samuti EDL kaitseks.

Kuid ka EDL kaitsemisel pole lubatud järgmisi tegevusi:

– end vangi andnud vaenlase tapmine;

– relvastamata vastase tapmine (v.a. isikud, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja selle otsusega asetatud väljapoole seadust);

– repressioonid relvastamata vastase ja tema perekonnaliikmete suhtes;

– repressioonid rahvustunnuse järgi;

– isiku ja ühiskonna vara röövimine ning vargus ja muud teod isiku loomulike õiguste ja vabaduste vastu.

Märkus: äärmise vajaduse korral võib esineda vajadus isikliku vara – transpordivahendi, relvade, riietuse või teiste esemete – konfiskeerimiseks tingimusel, et nende väärtus kompenseeritakse rahaliselt või vastava võlakirja väljaandmisega, mille järgi kannatanul või tema pärijal on õigus kompensatsioon välja nõuda peale vaba-demokraatliku korra kehtestamist. Eravara omanik, kes režiimivastase võitluse käigus EDL operatsioonide tulemusena sai kannatada, omab õigust esitada hagi kompensatsiooni saamiseks Eesti Vabariigilt, viimane on aga kohustatud seda hagi rahuldama.

Kõik õiguslikud konfliktid EDL liikmete vahel, kriminaalsed kuriteod kaasa arvatud, lahendatakse EDL kohtutes. EDL liikmel pole õigust oma hagiga pöörduda nõukogude kohtuorganitesse teise EDL liikme või teise poliitilise liikumise osavõtja vastu, kui viimasel pole midagi asja arutamise vastu EDL kohtus.

Kuriteod, mis sooritati EDL liikme poolt isikute vastu, kes ei kuulunud EDL-i, arutatakse EDL kohtutes juhul, kui need kuriteod pole veel avastatud nõukogude juurdlusorganite poolt.

Juhul kui EDL liikme poolt EDL-i mittekuuluva isiku vastu sooritatud kuritegu on juba nõukogude juurdlusorganite poolt avastatud, siis viiakse EDL kohtus läbi selle asja täiendav arutamine.

EDL liikmed, kes on sooritanud raskeid kuritegusid (tapmine, relvastatud või relvata röövimine, vägistamine, reetmine) heidetakse EDL-st välja ja karistatakse vastavalt käesolevate õigusnormide alusel.

EDL liikmed, kes on sooritanud teisi kuritegusid, mis ei kuulu raskete kuritegude loetellu, karistatakse käesolevate õigusnormide alusel, juhul aga, kui kuritegu korratakse enne eelmise kuriteo kustumist, siis heidetakse kuriteo sooritanud isik EDL-st välja ja karistatakse vastavalt käesolevates õigusnormides ettenähtud korrale.

Nõukogude võimu esindajad, nende hulgas ka KGB-organite töötajad, kohtu, miilitsa, prokuratuuri ja kinnipidamiskohtade töötajad võidakse anda EDL kohtute alla, kui nad võitluses EDL-ga või teiste poliitiliste liikumistega rikkusid Nõukogude Konstitutsiooni ning Eesti ja teiste nõukogude vabariikide Kriminaalprotsessi Koodeksi sätteid.

Asjaolu, et nad võisid tugineda oma tegevuses Nõukogude Konstitutsiooniga vastuolus oleva Kriminaalkoodeksi sätetele, ei vabasta neid vastutusest.

Ilmtingimata allutatakse kohtulikule vastutusele EDL kohtute ees nõukogude vägivallaorganite töötajad, kui nad on kasutanud nii vahialuste kui ka vabade inimeste ülekuulamisel Nõukogude Õiguse järgi ebaseaduslikke meetodeid – piinamisi, peksmist, piinamise või karistuse suurendamisega ähvardamist, või kes kasutas vahialuse juures käeraudu, või asetas vahialuse kartserisse, või paigutas kas terve või ka haige vangi kinnist tüüpi psühhiaatrilisse haiglasse, või karistas näljaga, külmaga ja muude inimväärikust alandavate mõnitustega.

Märkus 1: Agendid, pealekaebajad ja provokaatorid, kes on salaja pugenud EDL gruppidesse, KGB operatiivtöötajad, kes jälitavad EDL liikmeid või teisi poliitilisi režiimivastaseid, kui nad pole vormiriietuses või kui neil puuduvad sõjalised eraldusmärgid:

– seisavad väljaspool seadust ning igal EDL liikmel on õigus ilma kohtu ning uurimiseta nende suhtes rakendada mistahes käepärastolevaid abinõusid;

– samal ajal võivad nad olla allutatud ka kohtule.

Märkus 2: Nõukogude Konstitutsiooniga vastuolus on järgmised Eesti NSV Kriminaalkoodeksi paragrahvid:

• 62 – kodumaa reetmine;
• 64 – terroristlik akt;
• 66 – diversioon;
• 68 – nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda;
• 70 – organisatsiooniline tegevus ja osavõtt nõukogudevastasest organisatsioonist;
• 77 – osalemine massilistest korratustest;
• 78 – kõrvalehoidmine järjekordsest sõjaväeteenistusse kutsumisest;
• 79 – mobilisatsioonist kõrvalehoidmine;
• 81 – ebaseaduslik sõitmine välismaale või Nõuk. Liitu;
• § 213-215 – ülemuse käsule vastuhakk ja mitteallumine väeteenistuses viibimisel.

Kõik isikud, kes on sooritanud kuriteo, mis on loetletud p. .-  . kui nad jäävad karistamata võitluse käigus, siis tuleb nad anda kohtu alla pärast vaba-demokraatliku korra kehtestamist.

Loetletud kuritegusid mittesooritanud isikuid kohtu alla ei panda ega karistata.

EDL KOHTUD luuakse vastavalt vajadusele AI-gruppides ja nad koosnevad kolmest inimesest.

KOHTUNIKEKS määratakse küllaldase juriidilise hariduse (ettevalmistuse) saanud ja loogiliselt mõelda oskavad isikud, kellel on lai silmaring.

Asja arutamisel lähtuvad kohtunikud eranditult loomuliku õiguse, ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni ja käesolevate Õigusnormide põhimõtetest. Kuriteod, mis rikuvad inimõigusi ja vabadusi, kuid mida käesolevad õiguslikud normid ei haara, vaadeldakse EDL kohtutes Eesti Vabariigi Kriminaalseaduse või kaasaegse Lääne Õiguse alusel, karistus aga valitakse kohtu poolt analoogia põhjal.

Mingi asja kohtulikku algatamist võib nõuda iga isik, kellel on kontakte EDL gruppidega.

SÜÜDISTAJAKS võib olla iga EDL liige või mõni muu isik.

KAITSJAKS võib olla iga EDL liige või mõne teise poliitilise liikumise esindaja.

Asja EELUURIMINE usaldatakse isikule, kes määratakse grupi juhtkonna poolt ja on selleks küllaldaselt kompetentne.

KOHTUISTUNG viiakse läbi nii kaebealuse kohalolekul kui ka ilma kaebealuseta, juhul kui tema kohaletoomine või ilmumine pole võimalik.

KOHTULIK VAIDLUS algab süüdistaja süüdistuskõnega, milles peab sisalduma kaebealuse süüd tõendavate tõendite täpne loetelu.

Peale süüdistuskõnet saab sõna kaebealune ja kaitsja, kellel on õigus süüdistust tagasi lükata, esitades kohtule süütuse tõendeid iga süüdistuse punkti kohta.

Kogu protsess kujutab endast süüdistaja, kaebelause ja tema kaitsja vahelist veenmisvaidlust.

Kui seda ei ohusta dekonspireerumise oht, siis võib kohus kohale kutsuda ka tunnistajaid. Kohtuotsuse langetamisel arvestatakse ka nende tunnistusi. Tunnistused võivad olla kirjalikud, kirjutusmasinal kirjutatud.

Valetunnistusi andvad tunnistajad antakse kohtu alla.

Kirjalikke tunnistusi võetakse reeglina ainult üsna raskete juhtumite arutelul. Peale kohtupidamist kõik kirjalikud tunnistused hävitatakse.

Kohtunikud ei sekku poolte vaidlusse ja võivad esitada vaid täpsustavaid küsimusi.

KOHTUOTSUS koosneb süüdistavast osast, kus loetletakse süü episoode ja tõendeid ning kohtuotsusest endast, mis määrab karistusviisi ja suuruse.

Seoses illegaalsete töötingimustega on kohtul vaid piiratud võimalused karistuse määramisel.

KARISTUSVIISIDEKS ON:

– ühiskondlik laitus;

– rahatrahv;

– tinglik vabadusekaotus;

– kodune arest tööst vabal ajal;

– varandusliku kahju tekitamine;

– surmaotsus, mis langetatakse provokaatoreile, salaagentidele, reeturitele ja väljaspool seadust seisvatele isikutele.

ÜHISKONDLIK LAITUS kuulutatakse süüdimõistetud isikule suuliselt ja tehakse grupijuhtkonnale ning kõigile süüdimõistetuga otseselt kontakteerunud isikutele teatavaks.

Karistuse kustumise ajaks loetakse 6 kuud kohtuotsuse väljakuulutamise hetkest.

RAHATRAHV kuulutatakse suuliselt või kirjalikult süüdimõistetu kohalolekul või puudumisel. Trahvi suurus tehakse teatavaks grupi juhtkonnale ja süüdimõistetuga otseselt seotud isikutele. Kui trahvi suurus on üle 20% süüdistatava palgast, siis jaotatakse trahvisumma pikemale ajale sellise arvestusega, et süüdimõistetu maksab igakuiselt mitte üle 10% oma palgast.

Trahv makstakse liikmemaksu kogujale. Karistus kustub kogu trahvisumma täieliku laekumise momendist.

KODUNE AREST mõistetakse kohtu poolt kaebealuse juuresolekul või puudumisel. Kodune arest tähendab, et süüdimõistetu on kohustatud tööst vabal ajal, s.t. poolteist tundi pärast tööpäeva lõppu kuni järgmisel päeval tööle minekuni kodus viibima. Ka tööajal on süüdimõistetul keelatud külastada ühiskondlikke asutusi – kinod, staadionid, kohvikud, restoranid, baarid, teatrid jne. Kui tehakse kindlaks, et süüdimõistetu on karistusrežiimi rikkunud, viibimisega peale tööaega väljaspool kodu, karistatakse täiendavalt rahatrahviga 10 rbl., v.a. hädaolukorra juhtumid nagu arsti kutsumine või haigla külastamine.

TINGLIK VABADUSEKAOTUS mõistetakse kohtu poolt kohtualuse juuresolekul või puudumisel ja tähendab vabadusekaotust ilma võimaluseta süüdimõistetut vahi all hoida. Karistus kustub tingliku vabadusekaotuse aja lõppemise momendist.

VARANDUSLIKU KAHJU TEKITTAMINE mõistetakse kohtu pool süüdimõistetu juuresolekul või puudumisel ja võidakse dekonspiratsiooniohu kaalutlusel süüdimõistetule eelnevalt mitte teatavaks teha. Varandusliku kahju tekitamise karistus võib asendada rahatrahviga kooskõlastatult süüdimõistetuga, kuid mitte alla 200 rbl., mis tuleb tasuda kindlaksmääratud aja jooksul, aga mitte hiljem kui 6 kuu jooksul.

Kohtuotsus viiakse täide grupi julgeolekuteenistuse jõududega.

Tekitatav varanduslik kahju määratakse kohtu poolt suuruse järgi:

1. a) Väiksem varanduslik kahju – kuni 100 rbl. – kantavate esemete: palitu, ülikonna, jalanõude hävitamine või kasutuskõlbmatuks tegemine, akende sisselöömine, auto ja mootorratta üksikdetailide rikkumine.
2. b) Suurem varanduslik kahju – isikliku auto rikkumine; suvila või korteri mahapõletamine või õhkulaskmine, korterisisustuse rikkumine või hävitamine. Mitte mingil juhul ei tohi rakendada maja või suvila mahapõletamist või õhkamist, kui on oht laste hukuks.

SURMANUHTLUS määratakse kohtuotsusega süüdimõistetu juuresolekul või puudumisel ja ainult kitsa kategooria isikutele: provokaatoritele, salaagentidele, reetureile ja väljapoole seadust asetatud isikutele – režiimi vägivallaaparaadi töötajatele, kes on vastu võtnud või määranud kohtuotsuse, mille põhjal isikuid nende poliitilise tegevuse eest on mõistetud psühhiaatrilistesse erihaiglatesse või allutatud piinamistele, peksmisele, või kelle juures on kasutatud medikamente ülestunnistuse saamiseks; isikutele, kes tapsid vangi põgenemiskatsel.

Samal ajal ei tohi nende isikute suhtes mitte mingil tingimusel kasutada piinamisi, peksmist või muid ebahumaanseid toiminguid.

Süüdimõistetutele tuleb pakkuda enesetapu võimalust. Kui süüdimõistetu sellega ei nõustu, siis viiakse kohtuotsus täide grupi julgeolekuteenistuse jõudude poolt või selleks määratud isiku poolt.

Surmanuhtlus on erakordne karistusviis ning teda rakendatakse režiimivastaste võitlejate enesekaitseks ja vastukaaluks ebahumaansete võitlusvõtete kasutamise vastu režiimi poolt.

Surmanuhtlus kaotatakse täielikult peale vaba-demokraatliku korra kehtestamist.

Märkus: Jälitust teostavate KGB agentide ja vahistamist teostavate KGB operatiivtöötajate tapmine pole surmanuhtlus, vaid nende hukkamine võitluses poliitiliste vastastega.

III-2  KARISTUSSEADUS

• 1. (1) Konkreetsele isikule kuuluva vara varguse või selle omandamise eest EDL liikme poolt, – karistatakse omandatud vara maksumuse suuruse rahatrahviga koos selle eseme omanikule tagastamisega või selle maksumuse kompenseerimisega süüdlase poolt.

(2) Sama tegevuse eest EDL-i mitte kuuluva isiku poolt, kui kannatanuks oli EDL liige,

– karistatakse varastatud eseme maksumuse suuruse rahatrahviga, varastatud eseme tagastamisega kannatanule ja kohtukulude katteks mitte üle 50 rbl.

• 2. Röövimise eest vägivalla kasutamisega EDL liikme või EDL-I mittekuuluva isiku poolt ükskõik kelle suhtes,

– karistatakse rahatrahviga 200 rbl., röövitud vara tagastamisega ja kannatanule tekitatud moraalse kahju kompenseerimisega 50 rbl. ulatuses.

Moraalse kahju kompensatsiooni ei määrata neil juhtumeil, kui kannatanu oli võimeline röövijale vastu seisma, kuid oma argusest seda ei teinud.

• 3. (1) Inimesele kallaletungimise ja peksmise eest, kui see ei olnud esile kutsutud kannatanupoolsete inimväärikust alandavate solvangutega, kusjuures need solvangud omakorda polnud esile kutsutud kallaletungija poolt,

– karistatakse rahatrahviga 100 rbl., moraalse kahju hüvitamisega 50 rbl. ja kulutuste hüvitamisega, kui peksmise tulemusena kaotati ajutiselt töövõime.

Moraalse kahju kompensatsiooni ei määrata, kui isik oli võimeline end kaitsma, kuid ei teinud seda.

(2) Sama teo eest, kui selle tagajärjel tekitati invaliidistumine,

– karistatakse rahatrahviga 100 rbl. ja pideva valuraha maksmisega kannatanu kasuks 20-30% ulatuses kuu töötasust kogu invaliidsusperioodi jooksul.

• 4. (1) Inimese tapmise eest EDL liikme poolt isikliku vaenu motiividel või omakasu eesmärkidel, ükskõik milles need eesmärgid ka ei seisnud, ja kui tapetu oma tegudega ei ohustanud otseselt tapja elu ja tervist,

– karistatakse koduse arestiga 10 aastaks, igakuise trahvimaksuga 50% palgast EDL kasuks kogu karistusaja jooksul.

(2) Sama teo eest, kui lisandub reaalne oht, et tapja avastatakse nõukogude uurimisorganite poolt, millega võib kaasneda EDL saladuste reetmine,

– karistatakse surmanuhtlusega.

Märkus: Kui tapja, oma elu päästes, andis välja võimudele teisi EDL liikmeid, siis asetatakse ta automaatselt väljapoole seadust ning talle kohaldatakse surmanuhtlus kui reetjale.

• 5. (1) Inimese vägistamise eest, kui kannatanu oli suguküpses eas,

– karistatakse rahatrahviga 100 rbl. ja kannatanule tekitatud moraalse kahju hüvitamisega 500 rbl.

(2) Sama teo eest, kui kannatanu oli abielus naine või lahutatud või lesk,

– karistatakse rahatrahviga 100 rbl. ja kannatanule tekitatud moraalse kahju hüvitamisega 200 rbl.

(3) Sama teo eest, kui kannatanuks oli veel suguküpsust mittesaavutanud tütarlaps ja kui vägistaja polnud EDL liige,

– antakse vägistaja nõukogude organite käsutusse.

EDL liikme suhtes kohaldatakse aga surmanuhtlus.

(4) Kui vägistajaks oli EDL relvastatud liige eri- või sõjaolukorras,

– karistatakse 50 painduva vitsahoobiga paljastatud tuharatele, või raskendatud asjaoludel mahalaskmisega.

• 6. Sõnalise solvangu eest isiku suhtes, kellel polnud mingil põhjusel võimalust oma au kaitsta,

– karistatakse rahatrahviga 20 rbl. ja kannatanule tekitatud moraalse kahju hüvitamisega 20 rbl.

Moraalse kahju hüvitamist ei määrata, kui solvatul oli võimalus end kaitsta, kuid ta ei teinud seda.

• 7. Eraisiku vara kahjustamist EDL liikme poolt mingi operatsiooni läbiviimisel, kui see oli tingitud hädavajadusest ja olukorrast,

– ei loeta kuriteoks ning ei kuulu karistamisele.

Kannatanul on õigus esitada EDL vastu hagi ja tal on ka õigus saada vastavas suuruses kompensatsiooni peale olemasoleva korra kukutamist.

• 8. (1) Konspiratsioonireeglite rikkumise eest, kui see rikkumine ei kutsunud esile sissekukkumist,

– karistatakse ühiskondliku laitusega.

(2) Konspiratsioonireeglite korduva rikkumise eest, kui sellega ei kaasnenud sissekukkumist,

– karistatakse rahatrahviga 10 rbl.

(3) Konspiratsioonireeglite rikkumise eest, mis kutsus esile rikkuja isikliku sissekukkumise, kuid millega ei kaasnenud teiste EDL osavõtjate paljastamist, ja kui rikkujat ei vahistatud,

–  karistatakse rahatrahviga 100 rbl. ja koduse arestiga üheks aastaks.

• 9. Isikut, kes juhuslikult või teadlikult tungis EDL saladustesse ja andis informatsiooni EDL kohta KGB-sse või teisele isikule, kes selle informatsiooni KGB-le või nõukogude võimudele edastas,

– karistatakse surmanuhtlusega kui reetjat.

• 10. (1) Oma postkastist, korterist, taskust või mujalt leitud lendlehe või EDL väljaande võimudele edastamise eest,

– karistatakse seda isikut rahatrahviga 10 rbl., mis kaetakse administratiivkorras või varalise kahju tekitamisega mitte vähem kui 10 rbl. ja mitte rohkem kui 50 rbl. väärtuses.

(2) Sama teo eest, kui materjale üleandnud isik esitab võimudele ka arvamusi ja ennustusi selle kohta, kes neid materjale võisid talle sokutada,

– karistatakse rahatrahviga 50 rbl. või varalise kahju tekitamisega kuni 200 rbl. väärtuses.

Märkus: käesolev paragrahv käsitleb kõiki materjale, mida EDL levitab.

• 11. (1) Lendlehe või mõne muu taolise kleebise ärarebimise eest, kui selle eesmärgiks oli lendlehe üleandmine võimudele,

– karistatakse § 10 kohaselt.

(2) Sama teo eest, kui eesmärgiks oli lendlehe paljundamine või oma tutvusringkonnas levitamine,

– siis seda kuriteona ei käsitleta.

• 12. (1) EDL ülesande täitmisele ilmumise eest ebakaines olekus, olenemata ülesande liigist,

– karistatakse EDL liiget rahatrahviga 20 rbl., mille ta peab tasuma ühe kuu jooksul.

(2) Sama teo eest, kui selle tõttu jäi ülesanne täitmata ja ülesanne oli tähtis, kuid sellega ei kaasnenud sissekukkumist,

– karistatakse kahekordse rahatrahviga, s.o. 40 rbl.

• 13. Kui liikumisest osavõtja jätab talle usaldatud ülesande ettenähtud tähtajaks täitmata isikliku laiskuse, hoolimatuse, kergemeelsuse vms. põhjusel ja kui see ülesande täitmatajätmise ei toonud kaasa sissekukkumist, siis selle eest karistatakse rahatrahviga, arvestades üks trahvipäev iga ettenähtud tähtpäevast üleläinud päeva kohta, kusjuures ühe trahvipäeva maksumuse määrab grupi juhtkond.

Kui süüdlane sellega ei nõustu, siis antakse asi kohtusse.

• 14. Poliitilise vastase või tema perekonnaliikme, või end vangi andnud vastase, või rahvusliku kuuluvuse pärast eraisiku tapmise eest relvastatud EDL liikme poolt, kui tapetu polnud relvastatud ega kuulunud ka väljapoole seadust asetatud isikute kategooriasse,

– karistatakse surmanuhtlusega.

• 15. Vangivõetud vaenlase peksmise, piinamise ja mõnitamise eest,

– karistatakse 25 kuni 100 painduva vitshoobiga katmata tuharatele.

Märkus : vangivõetuks loetakse igat inimest, keda hoitakse EDL jõudude valve all.

• 16. Režiimi kuritegusid varjata püüdvate ja tegelikkust moonutavate artiklite, kirjutiste ja teoste kirjutamise eest, allkirja andmise eest samal eesmärgil valmistatud kirjadele, samuti tööde kirjutamise eest massiinformatsiooni vahenditele, samuti avalike esinemiste eest, kus teadvalt moonutatakse EDL või teiste vabastusliikumiste või vabadusvõitlejate tegelikke eesmärke,

– isik kuulutatakse režiimi mahitajaks ning karistatakse rahatrahviga saadud honorari suuruses kuid mitte vähem kui 100 rbl. või varalise kahju tekitamisega mitte vähem kui 500 rbl. väärtuses.

• 17. Isikuid, kes on asetatud väljapoole seadust:

– kes on kasutanud piinamist, peksmist ja mõnitamist vangistatute suhtes, või andnud sellekohase käsu või täitsid sellist käsku, mille järgi kasutati vangil käeraudu, pandi kartserisse, tapeti või viidi vangistatu enesetapuni, või tapeti põgenemiskatsel (ja kui vang ei olnud relvastatud);

– kes süütu inimese süüdi mõistsid või nõudsid tema süüdimõistmist, ilma tõendeid omamata tema kuuluvuse kohta EDL-i või mõnesse teise poliitilisse liikumisse; kes provotseerisid kakluse kellegi kinnipanemise eesmärgil; kes andsid resolutsiooni inimese süüdimatuse suhtes või sellekohase korralduse, mille põhjal inimene suleti psühhiaatrilisse haiglasse;

– kes töötavad vanglate, laagrite vangivalvuritena ja järelevaatajatena, samuti ei tüüpi psühhiaatriahaiglate meditsiinipersonali ja arstidena, kui seal hoitakse poliitvange;

– kes on provokaatorid, salaagendid, keelekandjad ja nii vabatahtlikud kui ka sunnitud reeturid,

— neid kõiki võib tappa iga inimene ilma kohtu ja uurimiseta.

Antud paragrahv kehtib kuni võimu üleminekuni EDL kätte.

• 18. KGB töötajad, miilitsa või sõjaväeteenistujad, kes osalesid rahumeelsete meeleavalduste laialiajamisel ning peksid demonstrante, – asetsevad samuti väljaspool seadust.
• 19. Töölt vallandamise eest poliitilistel või religioossetel motiividel, samuti poliitvangide perekonnaliikmete töölt vallandamise eest samadel ajenditel, või korterist ilmajätmise või korteritaotlejate nimekirjast kustutamise eest samadel motiividel,

– karistatakse igat süüdlast: partorgi, direktorit ja a/ü esimeest varalise kahju tekitamisega mitte vähem kui 500 rbl. väärtuses.

• 20. (1) Miilitsatöötaja poolt trahvi määramise eest passita või sissekirjutamiseta elamise kohta, samuti sissekirjutamata isikute avastamise eest,

– karistatakse rahatrahviga 100 rbl. või varalise kahju tekitamisega 500 rbl. väärtuses.

• 21. (1) Valesüüdistuse eest, valesüüdistuse loomise eest, kohtu poolt teadvalt ebaõiglase kohtuotsuse väljakuulutamise eest süütu inimese kohta,

– asetatakse sellist kohut fabritseerinud isikud väljapoole seadust.

(2) Valetunnistuste andmise eest, sellel protsessil esinenud tunnistaja poolt, samuti valesüüdistust kummutavast tunnistusest keeldumise eest,

– karistatakse rahatrahviga 50 rbl.

• 22. (1) KGB, prokuratuuri ja miilitsatöötajad, vanglate ja laagrite administratsioon ning vahtkond, KGB salaagendid, kohtunikud ja teised režiimi karistusorganite töötajad, kui nad on sooritanud mõne kuriteo, mis on loetletud käesolevas Karistusseaduses, kuid kui nad lõid ennast lahti sellest režiimi teenistusest, ja andsid seletusi avalikult – kas suuliselt või kirjalikult – oma kuritegelikust tegevusest, tuues selles seletuses täpseid fakte ja paljastusi režiimi räpastest telgitagustest, tunnistades seega, et nad on aru saanud režiimi kuritegelikkusest,

– siis selliste isikute kategooriad ei kuulu kohtuliku uurimise alla ja nad allutatakse seaduse kaitse alla.

(2) Samad kategooriad, kui nad süstemaatiliselt soodustavad režiimivastast võitlust, kui nad ei ilmuta innukust inimeste poliitilistel tagakiusamistel, kui nad läbiotsimisi tehes ei leia süüdistusmaterjale, kui nad aitavad režiimivastastel end õigustada, kui nad kergendavad vangirežiimi, aitavad vangidel kergemalt üle elada vangipõlve, aga samuti, kui nad annavad režiimivastastele tasuta informatsiooni KGB töö üle jne.,

– allutatakse EDL seaduse kaitse alla.

(3) Need isikute kategooriad aga, kes töötades KGB-s jätkuvalt sooritavad kuritegusid, mis on loetletud käesolevas Karistusseaduses, kuigi nad samaaegselt teistel puhkudel võivad sooritada ka humaanseid akte,

– kuuluvad karistamisele käesoleva Karistusseaduse alusel.

III-3  SÕJAÕIGUS

SÕJAKS, SÕJALISEKS TEGEVUSEKS nimetatakse relvade abil tehtavat vägivalda, mida sooritab üks riik või üks rahvas või osa rahvast või mitu riiki või mitu rahvast mingi teise eraldi riigi või eraldi rahva või rahva osa või mitme riigi või mitme rahva vastu poliitilistel eesmärkidel, ja nimelt – võõra territooriumi okupeerimiseks, või sõltuva riigi loomiseks, või välismaisest abist vabastamiseks, või antud poliitilisest režiimist vabastamiseks.

Sõjaline tegevus loetakse alganuks kui kasvõi üks sõdivatest pooltest laseb käiku mingi relva vastase hävitamise eesmärgil.

Õiguslikud on need sõjalised tegevused, millede puhul mõlemad sõdivad pooled on relvastatud relvadega, mis on ette nähtud vastase hävitamiseks.

Ebaseaduslikud ning karistatavad kriminaalkuritegudena on seevastu relvastatud ründajapoole sõjalised tegevused relvitu vastase vastu.

Iga isik, kes osaleb relvastatud võitluses, sõltumata sellest, kas ta kuulub ühe sõdiva poole relvajõudude koosseisu või on ta vabatahtlik võitlusest osavõtja, kellele loomuliku õiguse valguses on antud õigus enesekaitseks ja ka teiste isikute loomulike õiguste ja vabaduste kaitseks, – on SÕDALANE, VÕITLEV ISIK.

Võitleva isiku tunnuseks on ainult relva olemasolu temal ning selle kasutamine vastase hävitamiseks, või valmisolek selle kasutamiseks.

Märkused:

1. Valmisoleku märgiks on sõjaväelastele ettenähtud vormiriietus, sõjamäärustiku olemasolu, tema avaldused jne.
2. Kõik relvajõudude koosseisu kuuluvad isikud peavad kandma erilist sõjaväe vormiriietust ning kaugelt eraldatavaid eraldustunnuseid, kandma avalikult relvi ja täitma sõjaõiguse norme.

Iga tsiviilisik, kes tungib kallale relvastatud vastasele, isegi kui ta ise on ilma relvata, – on VÕITLEV ISIK.

Kõik PARTISANID ja ORGANISEERITUD VASTUPANU-LIIKUMISEST OSAVÕTJAD, sõltumata sellest, kus nende võitlustegevus toimub – kas maakohas või linnas, maa peal või vees või vee alla või õhuruumis, – on VÕITLEVAD ISIKUD.

Partisanide ja vastupanuliikumisest osavõtjate vangilangemisel tuleb neid kohelda kui sõjavange, mitte aga kriminaalkurjategijatena.

Iga võitlev isik loetakse SÕJAVANGIKS tema vastaspoole kätte langemise momendist. Vangilangemine tähistab relvastatud vastupanu katkestamist, kusjuures allaandmise märgiks on relva käest maha viskamine, käte üles tõstmine või valge lipu heiskamine.

Vangi langenud või end vangi andnud võitlevat isikut ei ole vastasel õigust tappa ega tema kallal vägivalda tarvitada.

Sõjavangid pole kurjategijad, vaid MITTEVÕITLEVAD VASTASED.

Sõjavangidele peavad kehtima kõik loomulikud õigused ja vabadused, välja arvatud liikumisvabadus.

Sõjavangidega peab käituma inimlikult. Nende ülalpidamistingimused, toitumine ja arstiabi peavad olema tagatud vähemalt samal tasemel kui oma sõjaväelastele.

Sõjavangidele kindlustatakse järgmised õigused: õigus elule, isikupuutumatusele ja kohtulikule kaitsele.

Sõjavangide isiklikud asjad, välja arvatud relvad ja sõjalise tähtsusega esemed, tuleb neile alles jätta, samuti on neil õigus säilitada oma sõjalisi eraldusmärke.

Sõjavangid võivad pidada kirjavahetust omaste ning sõpradega rahvusvahelise Punase Risti kaudu. Neil on õigus informatsioonile, s.o. saada perioodilist kirjandust ja ajalehti kodumaalt, aga samuti saada pakke toiduainetega, medikamentidega ja riietusega.

Sõjavange ei tohi sundida töötama kaitsetöödel või teistel töödel, mis on suunatud nende vaenlase kasuks.

Sundkorras võib neid rakendada sõjavangilaagri iseteeninduslikel ja majanduslikel abitöödel, jõukohasel füüsilisel tööl, ulualuse ja söögipoolisega varustamisel.

Sõjavangi või poliitvangi PÕGENEMINE pole kuritegu, vaid on täiesti seaduslik.

Kui sõjavang pole relvastatud ega kasuta põgenemisel vägivalda, siis tema pihta ei tohi tulistada.

Relvastatud sõjavang muutub automaatselt võitlevaks isikuks ning tema vastu tulirelva kasutamine on seaduslik.

Kui põgenenud sõjavang uuesti vangi langeb, siis muutub ta otsemaid sõjavangiks ning teda ei tohi kriminaalvastutusele võtta, kui ta põgenemisel ei tapnud ega haavanud ühtegi laagri vahtkonda mittekuuluvat relvitut isikut.

Samuti ei kanna uuesti sõjavangi staatusesse sattunud sõjavang enam vastutust põgenemisel relvaga tegutsemise eest relvastatud isikute vastu, sõltumata selle tegevuse tagajärgedest.

Sõjavangide mõnitamine ükskõik millises vormis see ka väljenduks on seadusevastane ning seda hinnatakse kriminaalkuriteona.

Sõjavangi perekonda ei tohi taga kiusata.

Invaliidistunud ja raskelt haiged sõjavangid võidakse saata nende soovil omade poolele.

SANITAARPERSONALI vangilangemisel ei loeta neid sõjavangideks. Nad kas saadetakse omade poolele tagasi või kasutatakse nende oma poole haavatud sõjavangide ravimisel. Sealjuures peetakse neid ülal ja tasustatakse nende tööd samadel alustel kui antud sõdiva poole vastavaid sanitaartöötajaid.

Sõjategevus eraldustunnustega sanitaarpersonali ja asutuste vastu on keelatud. Samal ajal on keelatud nende eraldustunnuste kasutamine sõjaliste objektide varjamiseks.

Peale sõjategevuse lõppu tuleb sõjavangid kolme kuu jooksul repatrieerida või endisele vastasele üle anda, välja arvatud isikud, kes keelduvad kodumaale tagasi pöördumast. Nendel isikutel lubatakse jääda või sõita edasi teistesse riikidesse.

Võitlevat isikut, kes tungib relva kasutades kallale relvitule inimesele, – tuleb lugeda kriminaalkurjategijaks ja allutada kohtulikule karistamisele, välja arvatud juhul, kui too isik oli kohtu poolt surma mõistetud või kui ta tegi katset kallale tungida relvakandjale sellelt relva omandamise eesmärgil.

Relvata isik, kes sattudes sõjategevuse tsooni seal hukkus või sai haavata, – loetakse kannatada saanuks sõjategevuse läbi ning nii tema enda kui ka tema lähedaste üle langeb võitja poole kaitse- ja abikohustus.

Tsiviilisikute vara, mis läks sõjategevuse tõttu kaduma, peab võitja poole poolt kannatada saanule hüvitatama.

Mingi territoorium loetakse OKUPEERITUKS, kui seal rahvuslike kaitsevägede vastupanu on purustatud ja see on läinud vastaspoole sõjaväelise võimu alla.

Vastase poolt okupeeritud territooriumil võivad trofeedeks osutuda ainult sõjavarustus ning sõjamoona laod. Kogu muu era- ja ühiskondlik vara loetakse puutumatuks.

Okupeeritud territooriumil tuleb austada kodanike au ja perekonnaõigusi, nende usulisi ja rahvuslikke veendumusi ning tavasid, tuleb kaitsta kodanike elu ja eraomandit.

On keelatud kodanikke taga kiusata, kallale kippuda nende inimväärikusele, neid alandada ja mõnitada, neid ilma kohtuotsuseta süüdi mõista ja karistada.

Selline nõue kehtib ka siis, kui okupeerija ei kohanud mingit sõjalist vastupanu või kui koguni üks pooltest ei tunnista sõjalise konflikti olemasolu.

Sama kehtib ka nende sõjaväelaste suhtes, kes relvad maha panid.

Vastase territooriumi okupeerimine ei tohi kesta kauem kui 3 aastat. Okupatsiooniperioodil tuleb kehtestada okupeeritud territooriumil demokraatlik kord ja kindlustada kogu elanikkonnale kõik loomulikud õigused ja vabadused.

Suveräänsuse kaotanud rahval on täielik õigus anastaja vastu võidelda, sealhulgas ka relvadega. Vastase kätte langenud selline patrioot-võitleja kuulub sõjavangi staatusesse ja temasse tuleb ka vastavalt suhtuda.

On keelatud partisane bandiitideks kuulutada. Sellises teos süüdiolevad isikud võetakse kriminaalvastutusele.

Ükski sõdiv pool ei oma õigust oma vastase suhtes levitada laimavaid väljamõeldisi. Väljamõeldiste levitamine repressioonidest, mis tegelikult aset pole leidnud, – on kriminaalkuritegu, milles süüdiolev isik tuleb anda kohtu alla ja karistada.

Kõiki neid, kes tulistavad RAHULIKKE MEELEAVALDAJAID, tuleb anda kohtu alla ja karistada.

Märkused:

1. Rahulikeks loetakse meeleavaldust, kus ei kasutata füüsilist vägivalda, ei teostata pogromme, põletamisi ega tapmisi. Rahulikuks loetakse ka relvastatud meeleavaldust, kui relvi käiku ei lasta.

2. Peale esimest lasku demonstrantide pihta, omandavad viimased sõdiva poole staatuse ja neil on õigus enesekaitseks kasutusele võtta kõik abinõud aga samuti rünnata relvastatud vastast.

IV peatükk jäi kirjutamata. Miks?

Musta Kassi teemade ja struktuuri kavandamisel seisis konspiratsioonipeatükk kesksel kohal. Töö käivitamisel otsustati konspiratsiooniküsimuste lahtikirjutamine jätta viimasesse järjekorda, sest see tundus teiste teemade kõrval kõige tuttavam, seega ka lihtsam. Pealegi oli tehtud juba mingeid visandeid ning kogutud konspiratsioonikäsitlusi teisteltki dissidentlikelt autoritelt, mida võis vajadusel abiavahendina kasutada. Igatahes asuti õhinaga mahukate filosoofiliste ja analüütiliste teemade kallale. Puudutamistvajavaid teemasid kippus üha lisanduma ja mõndagi kirjutatut tuli süvenenumalt ümber kirjutada. Ühel hetkel võeti vastu otsus teemade ringi mitte suurendada. 1974. aasta lõpus tundus, et võib hakata teose otsi kokku tõmbama. Nüüd oleks võinud kirjutamisjärg jõuda ka puuduva IV peatüki juurde… Kuid 13. detsember lõpetas kahetsusväärselt kõik viimistlused.

Vene koloniaalimpeerium ja seejärel Nõukogude totalitaarne koloniaalimpeerium kujutavad endast väga lähedaselt seotud süsteeme, mis koosnevad metropolist, s.t. Venemaast ja sellele kuuluvatest kolooniatest.

Selle koloniaalimpeeriumi omapäraks on:

– metropoli rahvas, s.o. venelased on mistahes teise eraldi võetava rahva suhtes arvulises, enam kui kolmekordses ülekaalus (venelased : ukrainlased = 3:1), venelased : valgevenelased = 14:1, venelased : eestlased = 114:1);

– kolooniad on liidus metropoliga;

– vene rahva huvide täielik eiramine Venemaa valitsuste ja valitsejate poolt, kes on põhiliselt mittevenelased. Sealjuures kasutatakse vene rahvast erakordse oskusega ära valitsejate endi huvides;

– sõltuvaid rahvaid kasutatakse oskuslikult ära vene rahva allumises hoidmisel;

Sajandite jooksul on vene kolonialism välja töötanud isereguleeriva totalitaarse-koloniaalse süsteemi, mille juhtimine ei valmista erilisi raskusi.

1. A) METROPOLI RAHVAS hoitakse sajandeid ränkades pärisorjuslikes tingimustes. Kehtib õigusetud, vägivald, vaesus. Kõik, kes hakkavad selle vastu protesteerima, raiutakse maha juurelt. Ainsaks võimaluseks venelasele oma vabaduse ja võimalusi laiendada – on ülekolimine kolooniasse. Seal muutub venelane kohe tagaaetava rollist tagaajajaks. Tasuks saab ta rea privileege ning hakkab end tundma inimesena, kellel on kaalu ja tähendust. Aktiivne osa venelasi, kes on valmis mässama, puksitakse kolooniatesse, kus varustatakse privileegidega ning tahes-tahtmata kistakse kohalike elanikega võitlusesse. Kolonisaatori-roll on paljudele miljonitele venelastele traditsiooniline. Kasulik on see selleks, et päästab ebaseaduslikkuse korralagedustest Venemaal ja muudab venelase väikeseks härraks. Mehikene Vologdast või Rjazanimaalt on armeesse sattudes isegi paremini riietatud, rohkem söönud, vähem tunneb oma nahal seadusetust ja omavoli kui kodumaal. Kuna armees kehtib kindel kord, milles omavolitsemine on viidud miinimumini, paistab sõdurielu hoolimata seal kehtivast distsipliinist argieluga võrreldes lausa paradiisina.

Üleminek kolooniasse ja seal mistahes teenistusse astumine on venelasele nagu tõusmine kõrgemasse sotsiaalsesse klassi ning muutumine viimase sordi inimesest esimese sordi inimeseks. Koloonias tunneb venelane oma tähendust. Kohaliku elanikkonna vaenulikkust kolonialismi suhtes hindab ta kui isiklikult tema isiku vastu suunatud vaenulikkust. Ja oma privileege välja teenides rõhub pärisrahva vabaduspüüdluste mistahes ilminguid maha mitte hirmust, vaid solvatud sisetundest.

Propaganda töötleb ajusid ning ujutab nad üle näiteks järgmise meloodiaga: “Vaata, kohalik elanikkond elab majanduslikult paremini kui sina Venemaal elasid. Paremini elab ta aga ainult tänu meie headusele, tänu sellele, et meie neid toidame ning kõik neile anname. Nemad aga, tänamatud lurjused, veel hädaldavad, ikka veel vähe neile. Ei hinda nad meie vene headust ja hoolitsust. Aga kui poleks meid, oleksid nad juba ammugi orjaks tehtud.”

Venelane, kes on ilma jäetud õiglasest informatsioonist, ninapidi veetud valepatriootlikust propagandast, usub tõesti, et vene valitsus ja venelased on ennast ohvriks toonud tänamatutele lurjustele – usbekkidele, ukrainlastele, lätlasteke, eestlastele. Hiljem Venemaale tagasi pöördudes, olles nüüd juba täiesti rikutud privileegide ja kontrollitu võimu poolt, jutustavad oma kodustele ja tuttavatele armeenlaste metsikusest, tšuktšide kultuuritusest, eestlaste verejanulisusest, ukrainlaste kangekaelsusest ja kavalusest. Ning ühtlasi räägitakse üldisest vaenust Venemaa vastu. See kõik mõjub uute kasvavate kolonisaatorite meelsusele tunduvalt tagajärjekamalt kui ametlik propaganda.

1. B) SÕLTUVAD RAHVAD, tundes endi turjal kolonialismi iket, vihkavad venelasi, samastades neid võimuga. Sageli kütab režiim seda viha ise üles, kuigi jälgib, et see päris kontrolli alt välja ei läheks, kuid oleks koloonia venelastele ometi selgelt tunnetatav. See toimib samuti mõjusamalt igast muust propagandast. Eriti praegu loob režiim selliseid tingimusi, et tekiksid konfliktolukorrad konkreetsete venelaste ja mittevenelaste vahel. Nendes konfliktides jäävad venelased tihti kaotusseisu ning muutuvad mittevenelase ägedateks vaenlasteks. Sellise vastastikuse vihkamise tõttu on kontaktid ja üksteisemõistmine venelaste ja mittevenelaste vahel kolooniates raskendatud ning kohati lausa mõeldamatu. Sel moel on nii venelased kui ka mittevenelased kolooniates kistud omavahelistesse väiklastesse jagelemistesse, kulutavad selleks oma aega ja energiat ning jäävad kõrvale nii venelaste kui ka mittevenelaste jaoks tegelikult tähtsamatest probleemidest. Nendest väikestest, kuid kõikehaaravatest tormidest veeklaasis lõikab kasu valitsev režiim – see kindlustab talle ohutuse. Lihtsamalt öeldes: režiimil pole vaja rakendada erilist jõudu, et orjad üksteisel kõrisid pihus hoiaksid.
2. C) VENELASED VAHENDAVAD SÕLTUVATE RAHVASTE OMAVAHELISI SUHTEID. Sõltuvate rahvaste ja venelaste vahelised põlglikud suhted kanduvad venelaste vahendusel ka sõltuvate rahvaste endi vahele. Venelased on vahendajaiks sõltuvate rahvaste omavahelistes suhetes ja oma suhtumise, näiteks armeenlastesse süstivad ka teistesse rahvustesse. Tihti toimub see armeeteenistuses, kus eestlane või lätlane asub vene keelt kõnelevas keskkonnas. Seal kuuleb ta halvustavat suhtumist kohalikku elanikkonda. Olles ise küll venelaste vastu vaenulikult häälestatud, mõjuvad talle venelaste arvamused teistest rahvustest. Mõnes teises koloonias olles ja seal sattudes konflikti kohaliku elanikkonnaga, asub ta selle keskkonna poolele, kus ta ise paraku viibib s.o. venelaste poolele. Ja ülestõusude ning mässude mahasurumisel aitab kerge südamega oma vaenlast, oma rahva vaenlaste teise rahva mahasurumisel, kes tegelikult peaks olema tema loomulik liitlane. Sel moel toimub kolonisaatorite jõutäiendus kolooniate arvel.

Venemaa ajalugu tunneb sadu ülestõuse viimase 700-aastase perioodi kestel, kus mingi rahva ülestõus suruti maha sõjavägede poolt, milles ligi pooled olid teiste sõltuvate rahvaste esindajad. Venemaalgi on tema valitsejad alati armastanud venelaste ülestõuse maha suruda peamiselt mittevenelastest koosnevate sõjaväeosade abil, kasutades ära nende vaenu venelaste suhtes. Ka praegusel ajal valvavad vene laagrivange armeenlased, osseedid, usbekid, ukrainlased…

1. D) JAGA JA VALITSE! – see juhtlause leiab laialdast kasutamist ning tänu sellele aitavad sõltuvad rahvad ja venelased üksteist hoida totalitarismi ja kolonialismi orjuses.

Demokraatliku ja rahvuslik-vabastusliku revolutsiooni vältel, mis algas 1917. aasta märtsis, tegid praktiliselt kõik Venemaa rahvad katse saada sõltumatuks. Nende seas olid ka sellised rahvad nagu kaasani tatarlased, baškiirid, altailased. Vene impeeriumi territooriumil tekkisid iseseisvad riigid – Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Valgevene, Ukraina, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan -tekkisid riikluse kolded Kesk-Aasias, Altais, Doni-ääres, Kubaanimaal ja Põhja-Kaukaasias.

Esmane ja kõige iseloomustavam nähtus, mis seda perioodi iseloomustab, oli  KITSAS BIOLOOGILINE NATSIONALISM.

Iga ülestõusnud rahvas püüdles oma piiratud egoistliku sihi poole – luua oma riik. Kui selline siht saavutati, tekkis iseseisev riik. Kui nüüd Moskval ei jätkunud jõudu selle mahasurumiseks, siis oli värske riigi esmaseks sammuks Moskvaga rahu sõlmimine ja sõjast väljumine. Mõningal juhul isegi abistati Moskvat, nagu näiteks Aserbaidžaan naftaga. Moskva, nähes, et ta kõigiga kohe arveid õiendada ei suuda, viis rahusõlmimisega sõjast välja esmalt Soome, sest Piiteri langemine tähendanuks kogu nõukogude totalitarismi ja kolonialismi hukku. Seejärel sõlmiti rahu Taga-Kaukaasia kolooniatega.

Rinne Baltikumi riikidega stabiliseerus peale seda, kui need oma territooriumidelt Punaarmee välja olid löönud. Balti riigid ei teinud isegi katset jätkata pealetungi sise-Venemaale. On täpselt teada, et hoolimata sõjast oli Lätiga sõlmitud salajane leping, mille põhjal kumbki pool peale ei tunginud. Selle tulemusena vabanesid Moskval miljonilised armeed, kes kasutati kõige ohtlikuma vaenlase – Ukraina vastu. Sest kui oleks kaotatud Ukraina, oleks ka vene kolonialismil olnud kiire kadu.

Ukraina peale langes koguni kolmekordne armaada – idast punased, lõunast valged, läänest Poola, kes samuti igatses tükikest endale. 1919. aasta jooksul Ukraina võideti ja köideti.

Peale seda õiendati ükshaaval arved kõigi eraldunud kolooniatega (v.a. Soome), ühega varem, teistega hiljem. Seda kõike poleks juhtunud, kui eraldunud kolooniad, õigemini öeldes, nende poliitikud ja juhid, oleksid olnud kasvõi veidigi ettenägelikumad (kui nad just ei saanud olla lihtsalt humaansed ja näha teistes rahvastes õnnetuse kaasosalisi).

Bioloogilise natsionalismi eest, poliitilise lühinägelikkuse eest, egoismi ja eraldatuse eest karistas ajalugu kõiki rahvaid tohutute ohvritega, orjuse ning kolonialismi taastamisega veelgi hirmsamal kujul ja asetas paljud nendest rahvastest oma etnilise huku lävele.

Juhtunu algpõhjused on eelpoolkirjeldatud mehhanismis.

Vigade ja egoismi patu eest maksavad miljonid inimesed, sõltuvate rahvaste terved põlvkonnad.

Peab märkima ka seda, et 1917-1920 aastatel kasutas Moskva üsna kavalalt kolooniate rahvaste vastu nende omi esindajaid. Kuna tavaliselt sõditakse oma suguvendade vastu halvasti, sageli aga minnakse üle oma rahva poolele, siis sõltuvatest rahvustest rahvusväeosad ei suunatudki oma, vaid teiste rahvuste vastu. Näiteks kaks eesti diviisi võitlesid välja kustumatu kuulsuse (täpsemalt väljendudes küll rahvusliku häbi) Ukraina anastamisel. Teiselt poolt oli Eesti rindel terved pataljonid ukrainlasi. Seega samal ajal, kui Punaarmee koosseisus Ukrainasse paisati sajad tuhanded eestlased, lätlased, tatarlased, baškiirid, kalmõkid jt., võitlesid nimetatud rahvaste vastu samasuguse innuga ka ukrainlased.

Vene demokraatia vastu paisati sõltuvate rahvaste sõjajõud, mis otsustaski tema saatuse lõplikult.

PUHT(ALT) EESTI VIGADEST

Kuigi Eesti on pindalalt väikene maa ja väikesearvuline on ka tema elanikkond, siis ometi oli ajaloo teatud momentidel Eestil võimalus mõjutada kogu Venemaa rahvaste saatust ja seega ka maailma ajaloo käiku peale 1917. aastat. Kahjuks neid avanenud võimalusi ei kasutatud.

1)    1918. aasta jaanuaris oli Peterburis umbes 45 tuhat eesti sõjameest, koondatud distsiplineeritud sõjaväeosadesse, kes ei allunud kõrvalpropagandale. Bolševikel oli sel momendil jõudusid ligi kolm korda vähem, ning needki nõrga distsipliiniga. Asutava Kogu moodustamise järel arutati seal ühelt poolt vene kadettide ja esseeride ning teiselt poolt eesti delegaatide vahel küsimust, et kuna oli oodata Asutava Kogu laialisaatmist, siis oleks eestlastel vaja Asutav Kogu võtta oma kaitse alla. Eesti delegatsioon nõudis, et kõik demokraatlikud parteid tunnistaksid Eesti õigust iseseisvusele. Vene demokraatia esindajad aga seda teha ei soovinud. Selle tulemusena teatasid Eesti delegaadid oma väeosade esindajatele, et eestlased ei hakka vahele sekkuma Vene asjadesse. Ometi olid eesti väeosade esindajad ise teinud ettepaneku Lenini ja ta valitsuse arreteerimiseks ning bolševike kaitseväge kujutava marodeeriva purjus madrustebande laialipoksimiseks.

2)    Judenitši vägede pealetungi ajal Peterburile, loobus eesti armee peale oma territooriumi vabastamist, rahvuslike hõõrdumiste tõttu selle pealetungi toetamisest. Kuigi selline toetus oleks bolševike saatuse otsustanud. Valged venelased aga ähvardasid peale Piiteri vallutamist pöörata väed Eesti vastu. (Muuseas samal põhjusel ei osalenud pealetungist Peterburile ka Soome).

3)    Eestlased vallutasid osa Pihkva kubermangust, kuid ei teostanud siin mingeid kodanlikke reforme, kuigi oleksid võinud seda teha. Ei aidanud luua vene demokraatlikku valitsust, ei loonud vene armeed, mis oleks soodsalt mõjutanud bolševismivastast võitlust. See anti kõik üle valgetele, keda Venemaa elanikkond vihkas nende püüete pärast restaureerida ennerevolutsiooniaegset korda, ja sellepärast, et talupoegadele ei lubatud anda maad. (Eestis andsid eestlased maa oma talupoegadele).

4)    Peale Tartu rahu sõlmimist 1920. aastal, ei teinud  Eesti praktiliselt midagi, et kindlustada kollektiivset julgeolekut kasvõi Balti riikide jaoks. Vähe sellest, Eesti oli esimene, kes alludes Moskva diktaadile laskis nõukogude väed oma territooriumile. Saatuse iroonia on see, et kui Eesti palus abi Lätilt ja Soomelt kasvõi sõjamoona osas, siis need riigid keeldusid abistamast. Aga peale Eesti langemist, osutusid ise agressiooni ohvriteks.

Soome-Vene sõda 1939-1940 näitas, et kui need neli maad oleks ühinenud (Eesti, Läti, Leedu ja Soome), siis oleks sellest küllalt olnud, et tagada pikaajalist kaitset. Meie riikide sõda NSVL-I vastu oleks kahtlemata tõmmanud Nõukogude Liidu vastasesse sõtta ka  Lääneriigid. Seega oleks Nõukogude Liit jäänud ka edasi hitlerliku Saksamaaga blokki, mis oleks juba ette määranud tema lõpliku saatuse.

STRATEEGILIS-TAKTIKALISTE VIGADE JUURED sõltuvate rahvaste rahvuslikus vabadusvõitluses peituvad rahvuslike jõudude eraldatuses ja selle peatüki alguses kirjeldatud süsteemis.

Kolooniate rahvad ja nende poliitilised rahvajuhid, kes olles küll enamikult karastatud poliitilises võitluses, ei suutnud ometi endale selgeks teha järgmisi elementaarseid tõdesid:

1. a) kui venelane või vene kolonialism on iga eraldi võetava rahva vaenlane, siis tähendab see seda, et kõigil sõltuvail rahvail on üks ühine vaenlane;
2. b) ühe sõltuva rahva kaotus nõukogude kolonialismile on osaliseks kaotuseks kõigile rahvastele ja suurendab järelikult ka teiste rahvaste kaotuse šansse;
3. c) minu vaenlase vaenlane on minu liitlane ja tema kaotus suurendab ohtu minu rahvale;
4. d) minu liitlase võit minu vaenlase üle on ka minu võit;
5. e) korraga pole võimalik aktiivselt võitlevaid kolonialismi vaenlasi, sest üheskoos moodustavad nad küllalt suure jõu, mis ei jää alla metropoli jõule;
6. f) kolonialismivastase võitluse peatamine hetkel, kui vaid oma territoorium on päästetud, asetab selle võidu uuesti surmaohtu.

NÕUKOGUDE LIIDU RAHVUSLIKE VABASTUSJÕUDUDE JA POLIITILISTE LIIKUMISTE NÕRKUSE ALGPÕHJUSED

Nõukogude totalitaarse koloniaalrežiimi vastased nii Eestis kui ka mujal loevad enese nõrkuse algpõhjuseks rahva rikutuse ning režiimi määratu võimsuse, mis kasutab ja käsutab maa kõiki jõudusid ja varasid. Selline lähenemine on aga ühekülgne ja ei saa olla õige.

Ettekujutus rahvast kui rikutud karjast näitab, et ei tunta rahvast, tema psühholoogiat, püüdlusi, ideaale. (Vt. Ptk. “Rahvast”).

Režiimi jõud aga moodustub ka meie jõust, mille me oleme andnud režiimi käsutusse selle asemel, et teda rakendada režiimi vastu.

Režiimi üle võib nuriseda alles peale seda, kui me kõik lakkame teda teenimast ning hakkame tema vastu tõeliselt võitlema.

Režiimi poliitilistel vastastel on nende nõrkuse alglätteks hingeline vangisolek, intellektuaalne võimetus ületada (tuhandeaastaseid) totalitaarseid dogmasid.

Režiimivastased oma senises võitluses režiimiga kopeerivad tema ideoloogiat, tema metoodikat, tema ideaale, s.t ei suuda totalitaarsete dogmade nõiaringist väljuda.

Režiimivastaste hingeline seis ja loominguline tase on madal. Siiani pole suudetud välja töötada oma maailmavaadet, ideoloogiat, mis sisuliselt erineks totalitaarsest.

Režiimivastased ei suuda omandada inimese loomulikust õigusest tulenevaid lihtsaid tõdesid.

Mõtlemise inertsus, (tuhandeaastaste) traditsioonide pimesi järgimine teid mööda, mida välja pakub totalitaar-dogmaatiline mõtlemine või mis on kujundatud erinevate filosoofilis-religioossete kontseptsioonide poolt, muudab inimese lõpuks ikka vaid vahendiks ja abinõuks mingite maapealsete või hauataguste jõudude teenistuses.

Selline oleks väärtushinnang praeguste režiimivastaste kohta.

Režiimivastaste maailmavaatelise konservatismi eest kannavad vastutust eelkõige FILOSOOFID JA IDEOLOOGID, kelledel meeldib hõljuda kõrgetes viljatutes abstraktsioonides ning kes suudavad luua vaid selliseid õhulosse, mis inimestele ei sobi, kuid mille nimel nad peavad end ohverdama.

Juba vanaaja filosoofid ja ideoloogid rebisid endid lahti reaalsest elust ning asusid opereerima selliste abstraktsioonide ja viljatute mõistetega nagu “igavene elu”, “absoluut”, “maailma hing” jne. Need mõisted oma sisult midagi reaalselt olemasolevat ei kaasa ega tähista. Need on vaid filosoofide jõudeaja väljamõeldised, mida iga inimene vastu võtab ning tõlgendab omamoodi, sageli nii, nagu talle on kasulikum. Filosoofid ja ideoloogid opereerivad nende mõistetega nii, nagu oleks tegemist sellistega, mis tähistavad reaalsust. Inimesele on ahvatluseks lõputu elu illusioon, mida igasuguseid mõttetuid sümboleid kasutades luuakse sõnalise abstraktsiooni meistrite poolt. Lõpptulemusena luuakse mulje, et inimene ühinebki totaalse elu ja tema vaimse sisuga. Kuna inimene on reaalne olend, kes tööga teenib leiba ja loob oma eksistentsi tingimusi, kusjuures üsna sageli toimub see talle vaenulikus keskkonnas, siis meeldivad talle müüdid, mis vabastaksid ta raskustest, muredest ja hädaohtudest.

Mistahes filosoofilis-religioosse süsteemi poolt loodud müüdid pole sugugi nii süütud, kui nad esimesel pilgul näida võivad. Nende süütus lõppeb tavaliselt hetkel, kui neid müüte asutakse ellu rakendama, kui püütakse luua müütidele põhinevat süsteemi.

Kuna müüdid pole elluviidavad, siis luuakse mingi reaalne süsteem, kus kõik allutatakse müütilisele ideele ning kõik jõud rakendatakse püüetele müüte reaalsuseks muuta. Müütilisele ideele lisanduvad nüüd reaalsed tunnused nagu võim, sunnitöö, vägivalla organid. Inimene viiakse paratamatult alluvusse – ta peab oma lähedastest lahti ütlema sellise idee nimel, mis tegelikult on vaid abstraktsioon ja utoopia. Müütiliste ideede levitajad, kes lõpuks võimu ligi on pääsenud, hakkavad teiste inimeste tööd ja sõltuvust kasutama isikliku muretu elu huvides. Kui nüüd inimene protesti tõstab idee ja ekspluateerimise vastu, siis süüdistatakse teda kuriteos üleüldise heaolu vastu, korra vastu, mis olevat loodud kõrgemate huvide nimel, mille kõrval inimese enese huvid on tähtsusetud.

Abstraktsete filosoofiate kahjulikkus ilmneb selles, et nad suhtuvad põlastavalt iga eraldi võetava isiksuse huvidesse mingi üleüldise headuse idee nimel, Jumala või Kommunismi abstraktse idee nimel, ja et nad põhjendavad inimese alluvuslikku seisundit.

Peaaegu kõikide filosoofiliste ja religioossete õpetuste kui ka filosoofide endi tragöödia väljendub selles, et elades hierarhilises ühiskonnas, mis põhineb inimese allutamises inimesele ja müütide teenimisele, ei suudeta end lahti rebida ümbritseva keskkonna mõtteviisist ning olemusest. Lihtsalt kopeeritakse ümbritsevat keskkonda ja selle mõtteviisi ning olemasolevatest elementidest ehitatakse uusi süsteeme, mis erinevad vaid vormi poolest, mille sisuks on aga ikkagi inimisiksuse alluvuslik seisund ja teisejärgulisus.

Kuigi kommunistid sõnades eitavad kõike idealistlikku ning jumaluse ideed, on nad tegelikult täiesti idealismi ning abstraktsete jumalike kontseptsioonide vangis – kuulutades ülemaailmset abstraktset heaolu, paradiisi ja inimese alluvust abstraktsioonidele. (Vt. Ptk. “Kommunistlikust doktriinist”).

Ühiseks jooneks kõikide filosoofilis-religioossete õpetuste juures, kommunistlikud kaasa arvatud, on inimõiguste ja inimvabaduste eiramine abstraktse ebareaalse utoopia nimel, inimese allutamine, mille tulemusena teatud inimeste kuritegelik tahe saab laiutada teiste üle. Teised aga olles idee vangis arvavad, et teenivad ideed ning näevad-peavad kurjategijaid müüdi ülempreestreiks.

FILOSOOFID kasutavad tihti selliseid mõisteid ja termineid, mis jäävad suuremale osale inimestest lihtsalt mõistetamatuks. Mõnikord ei mõista aga neid filosoofid isegi. Ometi nende mõistete loogiliste ülesehituste keerulisus sisendab inimestesse austust, nende teadusesarnasust võetakse tõelise teadusliku lähenemisena. Seda sorti filosoofilised süsteemid katavad oma mädasuse, pettuse või enesepettuse teaduslikena näivate sügavmõtteliste targutuste kireva rüüga. Täpselt samamoodi võib end kõlvatu süfiliitik peita uhkete riiete ning peenete kommete taha.

Loodusfilosoofia ja loomulik õigus nende kirevate uhkete filosoofilis- religioossete süsteemide kõrval näib nagu terve ja tõsine maamees linna kehkenpüksi kõrval.

Lihtsalt ja kõigile arusaadavalt kuulutab ta:

– et inimene on maailma ja universumi võrdväärne osa ning sellisena omab õiguse vabale elule;

– et inimesed on võrdõiguslikud nii looduse kui ka üksteise ees;

– et inimesed sünnivad, elavad ja surevad nagu kõik muu looduses;

– et reaalseks tuleks lugeda seda, mis on tunnetatav, inimese tunnetusega haaratav, aga kõike ülejäänut võib paremal juhul võtta vaid hüpoteesina;

– et pole mõtet, pole arukas kummardada abstraktsioone ning nende abstraktsioonide nimel ohverdada oma elu.

Selle asemel, et muuta oma filosoofiad loogilise mõtlemise vahendiks, arendajaks ja väärtuste hindamise praktilisteks meetoditeks, filosoofid hoopis püüdlevad universumit hõlmavate süsteemide loomise ja ehitamise poole. Ümbritsevale reaalsusele toetuva mõtteselguse asemel kavaldavad ja keerutavad nad vaid, püüdes inimesi toppida oma loomuvastastesse süsteemidesse, risustada nende mõtlemist ning sundida neid tegelema viljatu sõnalise onanismiga.

Reeglina tunnevad filosoofid nõrgalt tehnilist tsivilisatsiooni ning füüsilist maailma, ei mõista selle füüsikalis-keemilist olemust. Ometi, mida vähem nad seda teavad, seda rohkem on neil pretensioone õigusele esineda ettekuulutajate ja seaduseandjatena, luues oma põletikulises ajus müütilisi losse, mida keegi üles ehitada ei suuda.

IDEOLOOGID seisavad küll elule lähemal kui filosoofid, kuid oma maailmavaate võtavad nad ikkagi viimastelt, kas ekslikult või teadlikult.

Need, kes võtavad ekslikult, näevad oma naiivsusest filosoofide  mõttemaailmas tõde ning püüavad selle baasil luua oma ideoloogiat. Baasiks on aga siin inimisiksuse eiramine kõrgema idee nimel.

Need, kes teadlikult lähenevad filosoofidele, püüavad filosoofide ideede ebakohti kasutada omakasu eesmärkidel.

Ülemaailmsete ideede orjameelne kummardamine hoiab ideolooge vangis. Kui sellised ideoloogid püüavad režiimiga võidelda, pakuvad nad tavaliselt välja süsteeme, mis vaid detailide asetuses erinevad olemasolevast, kuid mitte oma olemuselt. Inimene, kes pole rikutud teadusenäilikust filosoofiast ega tunne teda, mõistab selliste ideoloogiate juures instinktiivselt ära kõige olulisema – et jälle tahetakse teda petta ning kasutada mingitel kahtlastel eesmärkidel!

Võiks tuua mõned konkreetsed näited.

1)  VENE NEO-SLAVOFIILID. Need on vene rahva huvide eest täiesti siiralt murettundvad inimesed. Kuid kuulutavad nad ideed, mis õige vähe erineb praegu reaalselt eksisteerivast totalitarismist. Piibli vanast judaismist võeti idee jumalast valitud rahva olemasolust, kellel on messianistlik siht – üleüldise headuse loomine. Kristluses see idee puudub, vähemalt ei ole ta otse välja öeldud. Seega Piiblist, kus valitud rahvaks on muidugi juudid, võtavad nad selle idee, aga valitud rahvaks seavad vene rahva. Lisaks sellele laenavad nad kommunistidelt kollektiivsuse idee. Põhikontseptsiooniks on neil õigeusu ja leninismi ühendamine. Et aga vene rahvas on jumalakandja, siis on loomulik, et ta peab ka kõiki teisi rahvaid valitsema. Tegu on seega kõige pesuehtsama piibli-juudi rassismi ja šhovinismiga. Neo-slavofiilid on ise ägedad juutide vaenlased.

Sellisel moel hoitakse ülal rahvastevahelist vihkamist ning õigustatakse mitme sajandi pikkust vene kolonialismi. Inimõigused nende arusaamade järgi peavad lahustuma kollektiivis ja olema sellele allutatud. Sest kollektiiv teadvat paremini, mis on hea ja mis on halb, s.t. inimisiksus antakse kollektiivile ärasöömiseks. Loomulikult on iga normaalselt mõtlev venelane selletagi kollektiivis “ära lahustatud” ja ilma jäetud oma elementaarsete vabaduste ning õiguste õiguslikust kaitsest. Seetõttu eelistab ta pigem viinaviskamist taolise idee kaitsmisele.

2)  “MORAALSE TAASSÜNNI” LIIKUMINE teatud perioodil liitus ka Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumisega. Nende peamine eesmärk on teokraatiline kord, mis põhineb inimese armastusel Ülemaailmse Mõistuse vastu ja selle teenimisel Armastuse läbi. Demokraatiat tunnistavad nad üleminekufaasina. Nende teokraatlikus ühiskonnas nähakse ette Armastuse hierarhiat, aga mitte õiguslikku korda. Seda peab asendama neil hierarhide arvamused. Nad leiavad, et täiuslikud inimesed, kes on tunnetanud Ülemaailmset Mõistust, juhivad ka ühiskonda õiglaselt. Ühiskonna eesmärgiks on aga Igavese ja Lõputu teenimine. Sõna Armastus on neil kirjutatud suure algustähega.

Rääkimata loogilistest ebakohtadest ja vasturääkivustest, milledest kubiseb nende teokraatiline idee, peab ütlema, et praktikas on nad ülimalt sallimatud teiseusuliste ja eriti “uskumatute” suhtes. Nende illegaalne kirjandus sisaldab alatasa vaenulikke pisteid ja süüdistusi ka demokraatide aadressil, kes püüdvat jälle peale suruda mingit mehhaanilist süsteemi, mis toovat vaid õnnetust. Ometi loevad nad ise end demokraatideks. Muidugi, kui demokraadid võtaksid omaks nende Armastuse idee ja ülemaailmse süsteemi teenimise, siis oleksid nad vist küll väärilised ka nende arvates.

3)  Kolmandaks võiks nimetada Eestis teatud ajal laialt levinud ideed selle kohta, et eesti intelligentsil oleks vaja omada oma erilist filosoofiat. Ja kuni sellist filosoofiat väljatöötatud pole, pole mõtet ka alustada aktiivset võitlust. Milles peaks see filosoofia seisnema, seda paraku keegi ei tea, kuid ometi arutleda selle ümber võib. Sest see tegevus on eelkõige ohutum ja ei nõua muud, kui tassitäit kohvi ning vestluskaaslast.

Paljude Nõukogude Liidus leviku leidnud erinevate teooriate analüüs näitab, et peaaegu kõik peale demokraatide vaba-demokraatliku ideoloogia sisaldavad endas totalitarismi algeid. See asjaolu muudab nad viljatuiks ja vastuvõetamatuiks laiadele rahvamassidele. See aga tähendab, et nad ei saa muutuda selleks vedruks, mis koguks enda ümber ja ühendaks erinevaid jõudusid võitluses nõukogude totalitarismiga.

Tänu filosoofide ja ideoloogide MÕTTEINERTSUSELE jäävad režiimivastased ideoloogiliselt relvituks. Tänu sellele omavad nad vaid mosaiikset maailmavaadet, mis kujutab endast segapudru erinevatest ja tihti vastuolulistest vaadetest, mis veel enamuses pärinevad mõnelt totalitarismi doktriinilt.

On loomulik, et omamata ise selget ja reaalselt põhjendatud maailmavaadet, pole võimalik enda järele tõmmata ka teisi või isegi neis kaastunnet esile kutsuda. Sest just mosaiikse maailmavaate juures tulevad loogilised ebakohad selgelt nähtavale. Tihti võib ära tabada, et paljude ideede kuulutajad ise siplevad kahtlustes ja ebakindluses. Rumal oleks seega loota, et sellised hübriidsed ideed võiks leida paljusid pooldajaid, kes nende ideede nimel valmis oleks oma pead pakule panema.

Selle asemel, et pretendeerida oma doktriinide universaalsusele, peaksid filosoofid ja ideoloogid kindlaks määrama piirkonnad, millistes ühed või teised süsteemid võiksid olla rakendatavad, peaksid laskuma alla abstraktsetest kõrgustest ja pilvedevahel hõljumisest, laskuma patusele maale ning siinset konkreetset ainestikku kasutades asuma nende teede otsinguile, mis viiksid inimvabaduse saavutamisele.

Abstraktsioonide asemel tuleb tugineda kaasaja sotsiaalpsühholoogia, informatsiooniteooria jms. saavutustele. Tuleb leida tee inimsüdametesse, tuleb neid ärgitada võitlusele elementaarsete inimõiguste ja vabaduste saavutamise eest.

Eesti Omakirjastuse analüüs näitab, et faktoloogiline ja kriitiline osa on seal tugev. Kuid tuleviku osas valitseb täielik ikaldus. See tähendab, et tegemist on kõige vulgaarsema JÕUETUSEGA. Pakutakse selliseid teid, mis iseloomustavad autoreid kui täielikke võhikuid sotsioloogias, võitlustaktikas ja strateegias. Näiteks ühes kirjutises, mida eesti rahva olukorra analüüsi osas võib hinnata, teiselt poolt aga soovitatakse luua eriline vaimne eliit, kes töötaks välja ja säilitaks vaimseid väärtusi, sellega ära hoides eesti rahva huku. Kuid kuidas meie aja tingimustes need väärtused leiavad tee rahva juurde ja millega ärgitada rahvast üles säilitama oma rahvuskultuuri, mida oleks vaja teha konkreetselt – sellest artiklis juttu pole. Taolisel tasemel kirjutis võib vaid suurendada lootusetusetunnet ning mistahes võitluskatsete perspektiivitust.

OMAKIRJANDUSE erinevate dokumentide nõrkuse taga on:

1. a) Intellektuaalne laiskus, mis takistab süvenemast võitlusvõimaluste tundmaõppimisel, nõukogude totalitaarse režiimi olemuse ja struktuuri mittetundmine, samuti võitlusmetoodika mittetundmine.
2. b) Režiimi poolt sisendatud hirm ning autorite isiklik võitlusvõimetus.
3. c) Raskused väljuda režiimi poolt sisendatud maagilisest nõiaringist: – “Selles riigis ei toimu mitte midagi!” -“Režiim on nii võimas, et murrab mistahes vastupanu!” – jne. jne. jne.

Kõik eelpoolöeldu kehtib ka venekeelse “SAMIZDATi” kohta, välja arvatud sellised erakordsed nähtused nagu Solženitsõn, Sahharov, Grigorenko ja NLDL programmilised dokumendid.

Selles riigis tõepoolest ei juhtu ega toimu senikaua midagi, kuni veel sõgedad filosoofid ja veel sõgedamad ideoloogid talutavad nägijaid, need aga püüavad esineda juhtijate rollis.

Käesoleval ajal eksisteerib Eesti territooriumil mitmeid erinevaid poliitilisi liikumisi ja grupeeringuid, kellede ühiseks püüdeks on Eesti vabastamine kolonialismist ning totalitarismist.

Kõige perspektiivsemad neist vooludest on kaks: EESTI RAHVUSRINNE (ERR) ja EESTI DEMOKRAATLIK LIIKUMINE (EDL). Mõlemad omavad hoolikalt väljatöötatud maailmavaateid, ideoloogiaid ja programme. Mõlemad voolused täiendavad teineteist ning arendavad edukat koostööd.

PUHTRAHVUSLIKUD GRUPID on kõige rohkearvulisemad, kuid neil puudub väljatöötatud ideoloogia, puuduvad programmid. Nii maailmavaade kui ka ideoloogia on rahvuslikel gruppidel udune, mosaiikne ja koosneb eri maailmavaadete ja ideoloogiate mehhaanilisest segust. Puuduvad taktikalised teadmised. Seetõttu on nende võitlusel madal kasutegur.

ILLEGAALSED RELIGIOOSSED LIIKUMISED on kõrgema organiseerumise ja konspiratsiooni tasemega. Hõlmavad suure hulga inimesi erinevatest sotsiaalsetest kihtidest. Siia kuuluvad ka need väheusklikud, kes pole lihtsalt kontakte leidnud teiste poliitiliste liikumistega. Siit leiavad nad endale kaitseventiili nõukogude lämmatavas vaimses atmosfääris. Hinnatav on ka see, et need usuliikumised hõlmavad suurt hulka lihttöölisi ja maainimesi.

Ideoloogiaks on reformeeritud kristlus. Poliitilises mõttes pooldavad Eesti Vabariigi taastamist. Ametlikult sellest ei räägita, kuid seda peetakse iseenesestmõistetavaks. Taktikaliselt on valinud ootepositsiooni, millega aheldavad üsna suuri jõude, eriti lihtrahva hulgast. Illegaalsete religioossete liikumiste juhid jälgivad teraselt seda, et illegaalsete usklike kätte ei satuks enamradikaalsemate poliitiliste liikumiste kirjandust, sealhulgas ka EDL-I omi. Iseloomulik on usuline sallimatus kõikide teiste kirikute vastu ning ateistide vastu. Halvakspanuga suhtuvad nad ka oma koguduse kuulumisse EDL-i. Kehtib nagu kirjutamata vaikiv kokkulepe KGB-ga, mille põhjal usklikud ei võta võitlusest aktiivselt osa, vastutasuks aga KGB neid eriti ei represseeri ning isegi vaatab nende mõnedele üritustele läbi sõrmede. Juhul kui režiim peaks murduma, esinevad nad poliitilise jõuna, kes on kandnud vähemaid kaotusi ja kes omab arvuliselt suuri hulkasid. Siis püütakse kehtestada midagi kristliku teokraatia taolist.

Juhtkonna müüdavuse ja põrandaaluste aktivistide ettevaatliku taktika tulemusena neutraliseeritakse mitte vähem kui 5-7 tuhat potentsiaalset režiimivastast. Seega faktiliselt töötatakse mittekristliku nõukogude režiimi kasuks ning mängitakse viienda kolonni rollis.

TEOKRAATLIK PARTEI ühendab vaba-teokraatia pooldajaid. Eesmärgiks on seatud vaba-teokraatlik ühiskondlik formatsioon, mis eksisteeriks koos vaba-teokraatliku korraga. Erinevalt teistest religioossetest liikumistest omab usuliste-kõlbluslike eesmärkide kõrval ka selgeid poliitilisi eesmärke, mis praktiliselt ühtuvad demokraatide eesmärkidega. Siiski omab suurt usulist sallimatust kõigi teisitimõtlejate suhtes. See asjaolu kahtlemata segab edukat koostööd teiste liikumistega. Väärtuslik on see, et ei viibita võitluses vaid ootepositsioonil.

LIBERAALNE LIIKUMINE on väheorganiseeritud ja peaaegu täiesti distsiplineerimatu. Püüab töötada legaalselt ja poollegaalselt nii, et režiimi mitte eriti ärritada ega endi vastu repressioone esile kutsuda. Ideoloogiaks on segu alates marksismist ja lõpetades industriaalse ühiskonna doktriiniga. Võitlusvormiks on kultuuri ning informatsiooni kaudu režiimi ohjeldada, s.t. kasutavad järkjärgulise positsiooni hõivamise taktikat. Kuulutatakse muuseas režiimi iselagunemise teooriat. Omab rahva seas suurt mõju. Kuid maailmavaateline selgusetus ja ühtsuse puudumine äratab rahvas hea kõrval ka skepsist, kõhklusi ning ekslikke ootusi, et keegi ehk kõrvalt vabastab rahva orjusest. Usub tõega nõukogude müüte KGB kõikvõimsusest, rahva rikutusest ja kannatab üldiselt alaväärsuskompleksi all.

HIPIDE ja muude taoliste NOORTELIIKUMISED: ilmneb selgelt väljendatud vaenulikkus režiimi vastu. On üks kõige plahvatusohtlikum osa ühiskonnas, kuid on poliitiliselt naiivne. Kuulutab põhiliselt naiivset anarhismi ning epikureismi, mis väljendub sihitus logelemises või seksuaalsetes nautlemistes. Üldiselt on hästiorganiseerunud, omab laiu sidemeid samataoliste formatsioonidega Lätis, Leedus, Venemaal, Ukrainas ja teistes kolooniates.

Mõtestatud ettevalmistustöö kõrval võib osutuda kaadrite taimelavaks teistele totalitarismivastastele liikumistele.

RAHVUSLIKUD KOMMUNISTID. Üldiselt eesti valitseva eliidi ning noore partei- ja komsomolipõlvkonna ringkonnad. Rahvuselt eestlased. Püüavad laiendada Eesti kui liiduvabariigi õigusi ja unistavad lõpptulemusena välja libiseda Moskva diktaadi alt. Ideoloogiliselt esineb marksism-leninism Rumeenia või Jugoslaavia variandis. Teenib hoolega režiimi, kuigi paneb talle ka kaikaid kodaraisse.

ÜLDINE PUUDUJÄÄK kõigil poliitilistel vooludel (peale EDL …) diletantlik või asjaarmastajalik iseloom, nõrk organisatsiooniline struktuur (rahvuslikud grupid) või organisatsiooni puudumine (liberaalid). Gruppides valitseb anarhism, puudub vajalik distsipliin, võitlust režiimi vastu peetakse madalal tasemel. Gruppide poolt tehtav propaganda ja agitatsioon on asjatundmatu, hariduslik tase on madal (silmas peetakse põrandaalust haridust). Teadmisi kompenseeritakse emotsioonidega, mis kutsub rahvas õigustatult esile usaldamatuse nende võimete suhtes.

Loova loomingulise töö asemel, vaenlase ja võitlusprobleemide tundmaõppimise asemel tegeldakse sageli vaid logelemisega või tühja lobisemisega. Valitseb laiskus. Elementaarsete võitlusvõtete mittetundmine praegustes tingimustes võib grupid paisata režiimi tääkide otsa.

Puudub initsiatiiv ning julgus võtta enda peale vastutus. Osavõtjad enamjagu ootavad, et keegi teine nende asemel nihutaks ajalooratast surnud punktist, ise aga peituvad üksteise selja taha. Mõeldakse välja eneseõigustusi hirmu ja tegevusetuse põhjenduseks. On ka neid, kes ilmutavad vaid oma põhimõttelist kuulumist gruppidesse ning püüavad seal kirjas olla juhuks, kui mingi murrang peaks toimuma, et siis olla ligi soojade kohtade jagamisel.

Gruppide ning isegi suuremate voolude juhendajad ja liidrid ei oma tihti vajalikke organisaatorlikke võimeid, otsustusvõimet, initsiatiivi, vajalikul tasemel teadmisi.

Gruppide madal tase diskrediteerib neid potentsiaalsete pooldajate silmis ning lükkab neid gruppidest eemale, sünnitades kahtlusi nende võimekuse suhtes. Raske uskuda, et mõni asjalik inimene tuleb sellisesse gruppi, kus valitseb lobisemine ja mittemidagitegemine, mis on veel distsiplineerimatusega vürtsitatud.

Ka on värbajateks tihti isikud, kellel puuduvad juhi omadused, kes ise ei oma õiget ettekujutust sellest, kuidas võidelda ja mida antud momendil teha. Tavaliselt nõrga intellekti ja teadmistega värbajad leiavad vaid enesetaolisi, see aga lahjendab üha gruppe ja nõrgendab neid. Võib nii välja kukkuda, et gruppides on üsna palju inimesi, aga režiimiga võitlemas pole kedagi. Sellistel puhkudel teeb kogu grupi töö ära üks või kaks inimest, kes füüsiliselt lihtsalt ei jõua kõikide eest tööd ära teha, pealegi kui tal tuleb lõviosa ajast kulutada kontaktidele ning veenmistele väheperspektiivsete inimestega.

Kõikide poliitiliste gruppide ja voolude üldine puudujääk on hoolimatu suhtumine isikulise koosseisu kasvatustööle. Puuduvad selgelt väljatöötatud õpikud maailmavaate, ideoloogia, taktika ja konspiratsiooni kohta. Igaüks õpetab uustulnukat omamoodi ega saa kuigipalju õpetatud, kuna ise liiga vähe teab. Ilma põhjaliku ettevalmistuseta on raske inimestest välja kiskuda orjameelset iseteadvust. Ori on aga harva tõeline võitleja.

Kõik ülaltoodu kehtib ka teiste maade poliitiliste liikumiste ning gruppide kohta nii Venemaal, Lätis, Leedus, Ukrainas kui ka mujal.

Kirjeldatud masendava pildi algpõhjused on toodud eelmise peatüki ptk. … Nende põhjuste ületamine saagu meie kõige esmaseks ülesandeks. Kui tekivad väärikad liidrid, siis tekivad ka väärikad kaasvõitlejad ja poolehoidjad. Ilma maailmavaatelise ümberhäälestumiseta, ilma intellektuaalse lähenemiseta võitlusele, on ka meie jõupingutused tühised. Ümberhäälestamiseks on vaja üsna vähe – tahet ja isikliku laiskuse ning juhmuse ületamist. Kui me seda ei arvesta, siis jääme me sama kaotuse osalisteks, nagu meie eelkäijad. Inimesele on mõistus antud selleks, et ta mõtleks iga oma sammu üle ning oleks võimeline vastu seisma talle vaenulikele jõududele.

Vabadusvõitluse edu tagatiseks on lahtiütlemine hingelisest piiratusest, tuhandeaastastest dogmadest ja orjalikest teooriatest.

Pole tarvis jääda ootama, et keegi teine teeks midagi, mida siis saaks ära kasutada. Tuleb endal otsida ja teha. Lamava kivi alla vesi ei jookse! Harjutage oma ajusid ning otsige tõde! Looge see! Õppige eristama asjalikku kõnet tühjast lobast. Asetage režiimile vastu oma intellekt ning oma jõud! Ärge laske end muidulobisejate ning režiimi agentide poolt ninapidi vedada, ärge laske end neist nõrgestada, kõigutada teie enesekindlust! Ärge laske end eksiteele viia kommunistlikest müütidest.

VII-1 VÄLISSEKKUMISE TÕTTU

Rahva hulgas on laialt levinud ekslik arvamus, et režiimi langemine on mõeldav ainult välissekkumise tulemusena. Siinjuures nähakse Nõukogude Liidu võimalike vaenlastena põhiliselt USA-d, lääneriikide NATO-blokki ja Hiinat. Tõepoolest teisi potentsiaalseid vastaseid, kes oleksid võimelised Nõukogude Liitu purustama, lihtsalt pole.

Vaatamata oma erakordselt tugevalt väljaarendatud sõjamasinale ei suuda Nõukogude Liit sõjas USA ja NATO-riikidega vastu seista.

Sõda totalitaarse Saksamaaga 1941-1945 oli Nõukogude Liidule võidukas ainult tänu paljudele asjaoludele:

– see oli sõda vastasega, kellel oli samasugune poliitiline kord ning kes kuulutas ja viis ellu oma inimvastaseid teooriaid;

– oma rassistliku rahvuspoliitikaga, mis väljendus teiste rahvaste rahvushuvide eiramises ja massilistes repressioonides, tegid sakslased endid eranditult kõigi Nõukogude Liidu rahvaste vaenlaseks. Oleksid nad aga loobunud rassismist ning arvestanud nende rahvaste rahvuslike huvidega, oleks nõukogude režiim lagunenud tema enda alamate käte läbi, sest 1929-1934 aastate kollektiviseerimist polnud keegi unustanud. Isegi sõja eelviimasel aastal ei riskeerinud sakslased anda võimalust vajaliku suurusega rahvusväeosade moodustamiseks. Näiteks kindral Vlassovil lubati luua vaid kaks diviisi, kuigi vabatahtlikke oleks jätkunud 12 diviisi loomiseks. Sakslased teadsid, et kui ka nende abil bolševism puruks löödaks, jääksid nad kolooniatest ometi ilma;

– nõukogude armee oli söödetud-riietatud Ameerika saadetistega, sõideti ameerika autodel, kasutati ameerika sõjavarustust jne.

– lääneliitlased ja okupeeritud maade partisanid hoidsid pooli saksa vägesid teistel rinnetel. Sellegipoolest oli võidu hinnaks iga tapetud saksa sõduri kohta 6,5 langenud nõukogude sõjameest.

Sõja puhul lääneriikidega tekib kahtlemata järgmine olukord:

– kõikide mittevenelaste ning ka osa venelaste puhul antakse end vangi esimesel võimalusel, sest venelane pole hirmus juba ainuüksi seepärast, et pole tegemist totalitaarse süsteemiga ja seega ei hakata hävitama sõjavange ning tsiviilelanikkonda, nagu seda tehti hitlerlike natsionaalsotsialistide poolt;

– üsna peatselt tekib toiduainete puudus ja võtta pole neid kusagilt, sest vilja saatnud riikidega ollakse sõjaseisundis. Oma majandus siin jääb endiselt abituks, kuna isegi praegusel rahuajal valitseks ilma vilja ja muude toiduainete välissaadetisteta riigis totaalne nälg;

– kõigis põhilistes nõukogude kolooniates puhkeb partisanlik vabadusvõitlus, mis annab valusaid lööke kommunikatsioonide pihta, ning läheb vaja suuri väeosasid, et kaitsta sõjalisi ja tööstuslikke objekte;

– nälja ja sõjaväe ebakindluse tõttu tekib selline varing, mis viib režiimi lagunemisele.

Lääneriikide okupatsioon ei kohuta kedagi. Ta saab olla vaid ajutine, nagu see oli Jaapanis, kus võim demokratiseeriti ning anti rahvale üle. Sellisel juhul on lääneriigid ise huvitatud omama tugevaid rahvusriike praegusel NSVL territooriumil, nii Venemaad kui ka teisi, vastukaaluks Hiinale. See on täiendav faktor iseseisvate demokraatlike riikide loomiseks.

Ometi on sõjaline konflikt Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel vähetõenäoline. See võib puhkeda vaid ettenägemata juhuslikkuse läbi. Asi on selles, et iga aastaga üha enam on mõlemad pooled, nii Nõukogude Liit kui ka lääneriigid vastastikku huvitatud üksteise olemasolust. Lääne demokraatlike riikide jaoks, kes oma kõrge arenguga on oma kodanikele kindlustanud küllaltki kõrge elatustaseme, on Nõukogude Liit vajalik kui määratu turg, kuhu paisata ületootmisest tingitud toodangu ülejääke.

Kaubapartnerina on Nõukogude Liit eelistatud seepärast, et ta esineb tehinguid ühtse tervikuna ning seega aitab oma suuremahuliste ostulepingutega parandada konjunktuuri ja lühikese ajaga suurendada töökohtade turuseisu. Nii likvideeritakse lääneriikides pidevast ületootmisest tingitud kriise.

Nõukogude Liit nõustub kergelt nende toodete, sisseseadete ja materjalide eest maksma kullaga, väärismetallidega ja toorainetega, millede tootmine ja kaevandamine pole keeruline ega kallis, kuna selleks kasutatakse miljoneid orje-sunnitöölisi, kes peaaegu tasuta töötavad oma leivaportsjoni ning laagrivattikuue eest. Näiteks on nõukogude allikatestki näha, et 1931-1934 aastatel suurenes kulla kaevandamine Nõukogude Liidus neli korda. Seda tootsid eilsed talupojad, kes olid välja saadetud ning suletud kullakaevandustesse, kus külma, nälja ja järelvaatajate kuulide läbi surid miljonite kaupa. Kuid kuld ei haise ja ameerika tööline saab kõrgendatud töötasu selle mittehaisva metalli arvel.

Juba bolševismi tekkimise algusest peale on lääneriigid olnud huvitatud tema säilitamisest. Nad ei aidanud teda hävitada 1917-1920 aastatel. Ameerika Ühendriikide president Wilson teatas 14. Märtsil 1918. a., et tagab Venemaale täieliku suveräänsuse ja sõltumatuse siseasjades. Seda põhimõtet hoiavad lääneriigid tänapäevani aus lausa erakordse järjekindlusega. Ja polnud ka mingit Nõukogude vastast interventsiooni 14 riigi poolt, kuigi sellest pasundab nõukogude propaganda. Need kontingendid, mis olid lähetatud Venemaa territooriumile olid väikesearvulised ning isegi nõukogude allikais pole ühtegi konkreetset märget selle kohta, et punaväed nendega sõdinud oleksid. (Kes seda ei usu, tuhnigu ise nõukogude kirjanduses ning leidku ja tõestagu vastupidist.)

Igasugused kaubanduslikud kitsendused tühistati juba 12. Juunil 1920. a. Edasi oli USA see, kes ??? lipu all päästis bolševismi teise alanud kodusõja ajal 1921-1923 aastatel, mil päästeti näljasurmast üle 15 miljoni inimese, kulutades selle peale 136 miljonit rubla kullas. Täiendavalt jagati nõukogude kodanikele ameerika jalanõusid ja riietusesemeid 1,5 miljoni dollari väärtuses, arstliku varustusega kindlustati 14 tuhat ettevõtet – haiglaid, ambulatooriume, lasteaedu, täiendavalt jagati 12,5 miljoni dollari väärtuses toiduainelisi ja esemelisi pakke. Ei ole unustanud lääneriigid bolševikke ka viimastel aastatel, tarnides sisseseadeid, tehnilisi projekte, ehitades tehaseid ja elektrijaamu (näiteks Moskva kuullaagritehas, Harkovi traktoritehas, metallurgiatehased Uraalis jne.).

Viimastel aastakümnetel on lääneriigid kahel korral päästnud Nõukogude Liidu näljast, laosest, varustades teda tohutus koguses viljaga. Jutt on perioodidest 1963-1964 ja 1970-1973. Praegugi võimaldatakse soodustatud tingimustel miljardilisi krediite, ehitatakse kümneid kaasaegseid tehaseid, tarnitakse sisseseadeid, töödeldakse maavarasid, ammutatakse odavat toorainet, mis on toodetud nõukogude alamate odava orjatööga.

Asjaolu, et Nõukogude Liit pasundab Lääne imperialismist, see on vaid suitsukate ja on määratud lihtsa nõukogude inimese jaoks, et teda kuulekuses hoida ja et talle kõiki piiranguid motiveerida välishädaohuga.

Meie ees seisab täies hiilguses lääneriikide ja nõukogude bolševismi VASTASTIKKU KASULIKU KOOSEKSISTEERIMISE FAKT. Sellise kooseksisteerimise alandatud ohvriteks on lihtsad inimesed, keda ekspluateeritakse nii omade Kremli isandate kui ka lääneriikide poolt.

Demokraatliku korra kehtestamise korral Nõukogude Liidu territooriumil, võivad lääneriigid üsna lühikese aja jooksul ilma jääda kasulikust majanduslikust neo-kolooniast ja saada endale uue majandusliku võistleja, nagu see juhtus Jaapani puhul. Selline lääneriikide huvitatud on kahtlemata negatiivne faktor abi suhtes demokraatliku korra loomisel Nõukogude Liidus.

Suurema tõenäosusega on kokkupõrge Hiinaga. Kuid Hiina ei saa esineda päästja rollis, sest ta on ise samuti totalitaarne riik. Ja mädarõigas pole redisest magusam.

Sellise kokkupõrke puhul kujuneb sõda pikalevenitatuks ning võib lõppeda Nõukogude Liidu lüüasaamisega. Igal juhul kaotab viimane osa oma idapoolseid valdusi – Kaug-Ida ja Siberi, praeguste asumiselesaatmiste ja vangistuskohtadega. Kaotuse korral režiim murdub ja osa kolooniaid vabaneb sõltuvusest. Palju sõltub siis sellest, kas lääneriikide blokk abistab Nõukogude Liitu või Hiinat. Kui abistab Nõukogude Liitu, siis saab kolooniate vabanemine olema raskendatud ning sõltub eelkõige rahvuslike vabastusjõudude otsustavusest, jõust, organiseeritusest ja sihikindlusest.

Sõda Hiinaga kutsub esimesel perioodil esile ka vene rahva patriootlike tunnete purske, mis raskuste kasvades uuesti langeb.

Sõjalise variandi puhul on tähtis, et võimalikult palju inimesi hoiduksid eemale mobilisatsioonist ja alustaksid partisanivõitlust kõigis kolooniates, kui võimalik siis ka Venemaal, kus abi võib loota vene demokraatidelt.

Mõlema variandi puhul (p.???-) võib vabanemisele loota vaid laialdase põrandaaluse olemasolu korral kolooniates ja hästi ettevalmistatud gruppide olemasolul, kes otsustavalt ja viivitamatult alustavad võitlust. Signaaliks relvastatud võitluse alustamiseks saab sõjategevuse algus ja mobilisatsiooni väljakuulutamine.

Demokraatlik Liikumine ja teised rahvuslikud vabastusliikumised võivad välisriikidelt abi loota vaid alates sellest momendist, mil edu võitluses juba nende poolele kalduma hakkab. Varasemad abilootused on asjatud ja isegi kahjulikud, kuna halvavad võitlusvaimu ja sünnitavad illusoorseid lootusi.

VII-2  SISEPÕHJUSTEL

Kõige tõenäolisem on režiimi langemine sisemistel põhjustel. Selliseid variante on mitu. Ja peaaegu kõik nad sõltuvad režiimi opositsioonijõudude arengust ja otsustavusest, nende oskusest võitlus.

Olles tsentraliseeritud, omab Nõukogude süsteem suuri võimalusi kontsentreerida oma jõude sinna, kus olukord talle kõige tulisemaks läheb. Elatustaset ja tootmist reguleeritakse kunstlikult nii, et poleks ei küllust ega ka totaalset (nõukogude ettekujutuses) nälga ja puudust. (Vt. ptk.???.. “Nõukogude totalitaarse süsteemi olemus ja ühiskondlik struktuur”, p???…). Terve rea majanduslike seaduspärasuste tõttu pole aga võimalik majandussüsteemi hoida selliselt, et see ei areneks kõrgemale ettenähtud maksimumist ja ei langeks allapoole ettenähtud miinimumi. Seal, kus puudub progress, seal ilmub ilmtingimata regress. Läänest tulevad almused küll suurel määral tasakaalustavad regressi poolt põhjustatud languse, kuid nad pole siiski küllaldased, et olukorda pidevalt tasakaalus hoida.

Poliitiline süsteem pole oma olemuselt muutunud Lenini aegadest alates. Muutunud on aga süsteemi võimalused. Kui ta varem võis endale igal aastal peaaegu valutult lubada mitme miljoni inimese hävitamise, siis praegu on see mitmetel põhjustel muutunud võimatuks ning tähendaks praktiliselt iseendale surmaotsuse väljakirjutamist. Sõjaeelsete aastate elanikkond oli propaganda poolt ogaraks muudetud ja õiendas ise üksteisega arveid kasvõi seetõttu, et selliste repressioonide korral võis vaesem osa saada oma käsutusse represseeritute varanduse ning osa plebeidest seega tõusta kõrgemale sotsiaalsele astmele, s.t. oli otseselt huvitatud repressioonide läbiviimisest. Praegusel ajal pole praktiliselt kedagi, keda riisuda. Kõik on kerjused ja nende rikkused nii tühised, et neid ei saa arvestada. On loodud uus intelligents, kes vastumeelselt tahab jagada oma asendit plebeidest tõusikutega. Selline intelligents moodustav mitte vähem kui 25% kogu elanikkonnast.

Täidesaatev võim on intelligentsi kätes.

Elanikkonna valdava osa usk kommunistlikku paradiisi on kustunud ja paradiisipropaganda on ka kõige tavalisema oleskleja ära tüüdanud ning kutsub tas esile jälestuse. Kõik see, mis kunagi oli tundunud elavana ja sütitanud lootusi, on nüüd täielikult kivinenud. Täielikult on kadunud usk juhtidesse, keda nüüd kirutakse ilma südametunnistuse piinata. Asi on koguni niikaugele läinud, et isegi püha prohvet Leninit pilatakse anekdootides. Massiliste repressioonide järel on kasvanud uus põlvkond täis kahtlusi ja küünilisust. Vähe on leida tõelisi entusiaste. On vaid nahahoidjad ja karjeristid, kuid pole režiimi uskujaid.

Nendes tingimustes on tekkinud režiimivastane põrandaalune liikumine, mis üha laieneb kogu territooriumil. Ta on küll nõrguke igas suhtes, kuid oma ülesannet nõukogude mõtteviisi mahauhtumisel, ei täida ta mitte halvasti.

Inimesed on muutunud julgemaks ning jultunumaks. Sellises olukorras võib plahvatus tekkida igal hetkel ja mistahes ajendil.

Tsaarivenemaa ei langenud mitte niivõrd oma nõrkusest, kui asjaolust, et usk temasse kadus. Väliselt näis kuni veebruarini kõik stabiilsena ja keegi ei osanud ette näha, et toimub võimu langemine. Ajendiks ja esimeseks tõukeks sai juhuslik häire Petrogradi leivaga varustamises veerevkoosseisu puuduse tõttu. Leivavarud olid samal ajal piisavalt suured (mitte nagu tänapäeval) ja praktiliselt keegi Venemaal tookord otse ei nälginud. Naiste jõugud hakkasid ründama mitmeid leivakauplusi. Nendega ühinesid tööleminevad mehed ja seejärel ka soldatid. Kõrgem bürokraatia kasutas rahvamässu ettekäändena ja nõudis tsaarilt, et see loobuks troonist. Edasi vallandus ahelreaktsioon ja veel eile end vankumatuna tundnud vana võim lendas ilma vastupanuta uppi. Toimus see kõigile niivõrd ootamatult, et selliseks pöördeks polnud valmis ükski partei, sealhulgas ka bolševikud, keda loetleti kõigest 13,5 tuhande ümber. Revolutsiooni kasutasid ära aga just bolševikud, sest nad olid paremini organiseeritud ja järgisid oma otseseid sihte sel ajal, kui teised tegelesid lobisemisega. Oma jõudude organiseerimiseks läks bolševikel vaja vaid kahte kuud.

Täpselt samuti algasid sündmused Poola mereäärsetes linnades 1970. a. detsembris. Naised hakkasid ründama kauplusi. Sekkus miilits. Naiste kaitseks astusid vahele tööleminevad mehed. Mereäärsete linnade mäss haaras mõne päevaga kogu mereranniku ning hakkas levima sisemaalegi. Mässu tulemusena lendas pukist valitsus Gomulkaga eesotsas. Ometi ei arenenud sündmused suuremaks revolutsiooniks ainuüksi seetõttu, et polnud kedagi, kes oleks rahvast juhtinud. Ei olnud juhte ega gruppe, kes oleks stiihilisi sündmusi suunanud üldrahvalikuks ülestõusuks.

Eelpooltoodud variandid võivad tekkida igal hetkel ka Nõukogude Liidus. Ning oleks väga kahju kui nad tekiksid, režiimivastased aga poleks valmis koondama ja suunama mässavat rahvast vajalikus suunas ning vältima võimalikke kompromisse mässajate ja võimude vahel.

Kui sellised sündmused peaksid puhkema kasvõi üheski suuremas linnas, siis režiimivastaste ülesandeks on samasuguseid sündmusi ärgitada ka teistes linnades. Äikeselises atmosfääris on seda kerge teha, kui ilmutada otsustavust ning kiiret tegutsemist.

Stiihiliste mässude üheaegselt toimivaid tõukepõhjuseid on kaks: ühelt poolt kõige hädavajalikemate elutarvete terav nappus ja teiselt poolt illegaalsete gruppide ning režiimivastaste selgitustöö elanikkonna hulgas nõukogude seadusetuse suhtes.

Esimene põhjustest on ilmselt olemas ja pidevalt süveneb. Isegi kui režiimil õnnestuks edaspidi säilitada praegustki taset, kutsub see lõppudelõpuks ikkagi esile plahvatuse.

Ka teine põhjus on olemas ja käibel ning mõne aja kuludes võib muutuda põhiliseks tõukejõuks. Juba praegu sajab Kremli juhtidele pähe needmisi ja süüdistusi, kõikjal valitseb töödistsipliini lagunemine, joomarlus, “haltuuratsemine” ja vargus, mis on juba ammu väljunud režiimi poolt ettenähtud raamidest. Oma ülesandeid teadvate ning tõeliselt tegutsevate illegaalsete gruppide ligiolekul muutub ka inimmass julgemaks ja vastuhakkajalikumaks režiimi suhtes.

Kõikide režiimivastaste ja kõikide illegaalsete gruppide ülesandeks on olukorda pingestada rahulolematuse külvamisega ja rahva emotsioonide mõjutamisega.

Rahutuste puhkemisel peab osa igast grupist liituma rahvaga ning teda suunama, organiseerima löögiüksusi ja haarama kohaliku võimu. Osa grupist peab suunduma kõrvallinnadesse, ühinema seal kohalike gruppidega ja püüdma ka seal rahutusi esile kutsuda. Samal ajal peab looma ühenduse oma linnaga ning looma juhtimiskeskusi.

AI-gruppide konkreetsema tegutsemise kohta vt. ptk.???

Tegutsemine peab olema otsustav, kiire ja arukas. Ooteseisundisse jäämine taolistes situatsioonides on kuritegu.

Teiseks variandiks võib olla sõjaline paleepööre. Ka selline võimalus pole välistatud. Peale Stalini surma on olnud juba kaks-kolm paleepööret. On teada, et nii mõnedki sõjaväelased seda varianti kaaluvad. Näiteks 1968. aastal pöördusid mõned sõjaväelased Moskvas ühe opositsiooniliidri poole ettepanekuga Kremlis võim haarata. Sõjaväelased panid mainitud liidrile ette hakata peaministriks ning astuda valitsuse etteotsa. Nagu selgus oli ettepanek tõsiselt mõeldud.

Ainult et kumbki pool polnud vajalikul tasemel. Sõjaväelased oma juhmuses kartsid, et nende võim ilma kõlava nimeta ei kujune populaarseks, too liider aga lõi lihtsalt kartma, kuna oli hingelt pool-õiguslik marksist, lobamoka emotsioonidega ja võhik taktika ning strateegia küsimustes, nagu muide kõik dogmadesse uppunud marksistid.

Radikaalse sõjalise võimuvahetusega ja paleepöördega võib saavutada palju. Kuid selleks on vajalik illegaalsete gruppide väljaastumine stiihiliste rahutuste mühinas. Saavutada saab paljugi, kui illegaalsed grupid on ühendatud ühise idee abil. Üleliidulises ulatuses võiks täiesti kõlblikuks baasiks kujuneda “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise” programm, mida sel puhul tuleks laialt levitada ja võimalikult paljude inimeste teadvusse juurutada. Sõjalise riigipöörde puhul sõltub vabaduste ja õiguste laiendamine eelkõige Moskva ja teiste suuremate poliitiliste keskuste illegaalsete gruppide võimekusest. Kui illegaalsed grupid seal ei osutu tasemel olevaiks, siis toimub vaid valitsejate vahetus ilma eriliste muutusteta.

Tähtis on, et illegaalsetes gruppides saadaks alanud sõjalisest riigipöördest võimalikult kiiresti teada. Illegaalsete gruppide luure peab seda kindlustama. Rumal ja kuritegelik on ootama jääda neil momentidel, mil riigi saatus otsustatakse tundide või isegi minutitega. Seepärast peabki taoliseks sündmuseks olema õigeaegselt ettevalmistatud, s.t. omama praktiliselt igas grupis mobilisatsiooniplaani ja tegutsemise näidiskava.

Kui illegaalsete gruppide ja opositsiooni tegudes on tunda usaldust äratavat jõudu, siis võib täiesti eeldada ka sõjaväelaste osavõttu riigipöördest. Kui aga illegaalsed grupid ja kogu opositsioon ilmutavad ennast vaid lobisemisega, ei oma selgeid eesmärke, selget maailmavaadet ega ideoloogiat, siis sellised eeldused muutuvad ebareaalseteks.

VII-3 “FANTASTILISED” VARIANDID

Tsentraliseeritud totalitaarne süsteem erineb teistest ühiskondlikest süsteemidest selle poolest, et tema normaalseks funktsioneerimiseks on vaja operatiivset sidet “ülevalt alla” ja “alt üles”, sealjuures “all” puuduvad õigused ja seal ollakse võõrutatud vastu võtma mistahes iseseisvaid otsuseid. Kui katkeb side ladviku ja alluvate vahel, siis jääb alaosa ilma juhtijata ning ta pole võimeline iseseisvaid otsustusi vastu võtma, sest see oleks tema arusaamade järgi kehtestatud ja väljakujunenud reeglite rikkumine. All ollakse võimelised iseseisvalt tegutsema oma tegutsemispiirides vaid selle momendini, kuni selgub, et side ladvikuga on katkenud.

Just seetõttu on valutult õnnestunud kõik paleepöörded (Beria likvideerimine, Molotovi ja tema kaaslaste kõrvaldamine, Brežnevi pööre). Praktiliselt on see, kes hõivab Poliitbüroo, Genstaabi ja KGB-hoone Moskvas, olukorra peremees. Isegi kui selleks hõivajaks osutuks kirjaoskamatu kojamees, kes ei oska kahte sõnagi lauseks ühendada. Paleepöörded on Moskvas toimunud vaatamata hoolsale üksteise järel nuhkimisele, Moskva garnisoni sõjaväeosadesse laialipuistatud agentuurile.

Lõuna-Ameerikas toimuvad sõjalised- ja paleepöörded üsna tihti, kuigi võimuorganite kaitset kindlustav süsteem pole väiksem kui Moskvas. Põhjuseks on see, et seal on sõjalistel kohtadel enam arenenud ning otsustavalt tegutsevad inimesed, kes on harjunud vastu võtma ka iseseisvaid otsuseid. Meil seevastu on ladviklik kontingent üsna nüripäine ja vähe arenenud, kasvatatud vaid käskude täitmise vaimus.

Ometi pole välistatud mõningad järgmised variandid:

1)    Mõni kõrgesse sfääri kuuluv isik soovib võimu ja populaarsust. Ta juhib osa garnisonist režiimi aju peale ja vallutab selle. Kui see isik tahab tõesti minna ajalukku enamaga kui keskpärase halli isiksuse mainega, siis alustab ta kohe riigi demokratiseerimisega. Ja juba praegu oleks tal neid, kellele toetuda. Seda enam, et kogu nõukogude aparaat alistub hääletult sellele isiksusele.

2)    Lähedalasuvate sõjaväeosade komandör paiskab oma osa peameeste asukohta. Olukorda hästi teades, on selleks küllaldane, kui omada kümmet usaldatavat ohvitseri ja poolteist-kahte pataljoni pimesi alluvaid võitlejaid. Enne rünnakut on kerge kogu agentuur ja ebausaldatavad ohvitserid vahi alla võtta ja neid kahjutuks teha. Operatsioon ise ei tohiks kesta üle kahe tunni. Valitsuse etteotsa võib asuda iga isik. Ta saab kõigilt rahvastelt otsemaid toetust, kui ta esineb reaalsete lubadustega, sellega kaasatundlikult suhtudes rahva soovidesse: töötasu tõstmise, pensionite suurendamise, hindade alandamise, kindla seaduslikkuse kehtestamise, kohalike võimude omavoli piiramise, jms. osas.

3)    Kogu ladviku vahistamine kongresside või taoliste rituaalsete kogunemiste ajal. Mõnesaja inimeseline grupp suudaks otsustava rünnakuga kõrvaldada vahtkonna ja saada olukorra peremeheks, sundides relvaähvardusel süsteemi ladvikut andma vajalikke käsklusi.

4)    Ladviku likvideerimine rituaalsete kogunemiste ajal pommitamise või lennuki pealesööstuga hoonele, kus nad asetsevad.

Võimalikud on ka teised “fantastilised variandid”. Need variandid osutuvad fantastilisteks kuni selle momendini kuni kaob väär võimetuse-kompleks ja kui leidub mõni otsustav täideviija.

Enne Iljini laske Brežnevi pihta näis ka see aktsioon võimatuna, silmas pidades läbitungimatut kaitset. Kuid kui ületati psühholoogiline barjäär, siis see aktsioon ka teostus, kuigi ebaõnnestunult. Näis võimatuna ka Punasel väljakul midagi nõukogudevastast korda saata. Kuid ometi leidus seitse julget inimest ja see toimus (demonstratsioon Litvinoviga eesotsas 1968. aasta augustis). Sellest ajast peale on juba mitmel korral nõukogude Mekat – Punase väljaku pühimat pühasust rikutud. On toimetatud isegi plahvatus Lenini “pühade säilmete” lähedal.

See, kes tõsiselt ja järelemõtlikult võimalusi otsib ja kaalub, see leiab ka mõne reaalse võimaluse ning omab küllaltki soliidset šanssi edu saavutamiseks. Kuid esmajoones on selleks hädavajalik ületada endas psühholoogilised barjäärid, teadmiseks võttes seisukohta, et kõik mis inimese poolt on loodud, on ka tema poolt hävitatav.

Võib täie veendumusega kindel olla selles, et igasuguseid paleepöörete, vandenõude ja rünnakute variante hakkab pudenema kui küllusesarvest, kui opositsiooni tegevus hakkab režiimile märkimisväärset survet avaldama, kui temast ei hakata mitte ainult rohkem teada saama, vaid kui tema olemasolu saab nõukogude elu tavapäraseks nähtuseks. Igal juhul pole ülalmainitud fantastilised variandid vähem fantastilised, kui sotsialismi või veelgi vähem – kommunismi ülesehitamine.

Meid võidakse siin süüdistada vandenõudele üleskutsumises. Bolševikud ajavad maruliselt taga vandenõusid. Kuid ise nad tulid võimule just tänu sellisele vandenõule, mida nad nüüd tänitavad. Seda tehakse kahel eesmärgil: esiteks, et näidata nagu oleks nende võimuletulek toimunud laiade rahvahulkade tahtel ja teiseks, et keegi ei teeks katsetki korrata nende kogemust. Ainult neil põhjustel moonutavad nad oma võimuletuleku ajalugu. Võib lisada, et taolisi vandenõulisi katseid oli bolševikel mitu, näiteks Eestis 1924. aasta 1. detsembril, kus mingi 320-pealine jõuk oleks peaaegu saanud olukorra peremeheks. Neil ei vedanud ainult tänu mitmete üksuste ebakindlusele, kes taandusid juba esimeste laskude kõlades. Üldiselt võib ka vastaselt üht-teist õppida, kuid nende kogemustele ei maksaks läheneda eelarvamustega.

Täiesti reaalne on mitme variandi koosrakendamine. Neid võimalusi peab arvestama. Režiimivastaste püüdeks peab saama luua situatsioone, mis võimaldaksid mitme (kahe või enama) variandi üheaegse kasutamise.

Eesti rahva saatus on ajalooliselt ühendatud teiste rahvaste saatusega. Ja ka edaspidi meie rahva saatus otsustatakse koos teiste sõltuvate rahvaste saatusega. Eestil üksinda ei õnnestu välja rabeleda sõltuvusest. Kuid Eesti jõupingutuste osast vabanemiseks sõltub nii tema enda kui ka teiste sõltuvate rahvaste ajalooline saatus.

Selleks, et vastast lüüa, on vaja teda põhjalikult tundma õppida. Ilma vastast tundmata võivad talle sooritatud ka kõige võimsamad löögid osutuda valutuiks. Elatakse nõukogude süsteemis, igal päeval põrkutakse temaga kokku, sõltutakse temast, kuid harva nähakse läbi tema tegelikku olemust ning mõistetakse tema ühiskondlikku struktuuri. Isegi aktiivsest võitlusest osalevad režiimivastased omavad vaid osalise ettekujutuse režiimist kui süsteemist.

Nõukogude süsteemi mittetundmine ja mitteteadmine on omane ka Läänele. Temasse püütakse läheneda tavapäraste arusaamadega nagu igasse normaalsesse ühiskonda, ilma tema olemusse süvenemata. Üldiselt õpitakse süsteemi tundma vaid formaalselt. Paljud asuvad sealjuures nõukogude informatsiooni hüpnoosi all, mis varjab tegelikku pilti.

Seepärast löövad ka režiimivastased vaid ülesseatud pettemärklaudu, jättes süsteemi sõlmpunktid hoopis kõrvale. Ning vastane muidugi aina muheleb.

Oma ebahumaansuse katmiseks kasutab nõukogude režiim kommunistlikku ideoloogiat, mis heidab kõrvale iga üksikisiku huvid ja deklareerib vaid üleüldist paradiisi klassidiktatuuri vahendusel. See loob aga piiramatud võimalused üksikutele kontrollimatutele ja kõikvõimsatele diktaatoritele või kitsapiirilistele oligarhiatele ning soodustab nende takistamatut vohamist.

Nõukogude totalitarism kasutab oskuslikult ära vastuolusid klasside, ühiskondlike kihtide, isiksuste ja rahvaste vahel, sundides isegi oma verivaenlasi ennast teenima.

Nõukogude Liidus eksisteerib püramiiditaoline klassiline struktuur, mille tipus asetseb NLKP KK Poliitbüroo, kes on ka ainus piiramatu valitseja ning käsutaja, kelle tegutsemine ei ole allutatud mingitele reeglitele või seadustele.

Klasside struktuur näeb välja selline:

VALITSEV KLASS: NLKP KK Poliitbüroo

JUHTIVAD KLASSID:     Kõrgem intelligents

Kesk-intelligents

Alam-intelligents

ALAMAD JUHTIVAD KLASSID: Töölis-aristokraatia

Kolhoosi-aristokraatia

TOOTLIKUD KLASSID: Töölised

Kolhoosnikud

Vangistatud

Kõik klassid, kes on madalamal valitsevast klassist, on ilma jäetud loomulikust õigusest ja vabadusest, kuid omavad üksteise suhtes privileege. Täielikult ilma privileegideta on vangistatute klass, kes on põhiliselt ilma jäetud kõigest peale halastamatu sunnitöö.

Privileegid laienevad alt üles ning suurimad privileegid asuvad kõrgema intelligentsi käes, kuid ka seal ei muutu need veel inimvabadusteks ja õigusteks.

VANGISTATUTE KLASS on erinevatel ajajärkudel erineva koosseisu ja arvukusega. Käesoleval ajal võiks vangistatuid olla mitte alla 4 miljoni inimese, neist 90% karistusajaga üle 4 aasta.

Vangistatute üldarvust moodustavad ligi poolteist miljonit poliitvangid. Üks osa vangidest on eluaegsed (nende arv pole teada).

Vangistatute klass moodustab tähtsa riikliku tööjõu reservi, keda kasutatakse kõige raskematel töödel. Riiklikust vaatevinklist vaadatuna on ta üsna mobiilne, sest teda saab kergelt ümber paigutada majanduslike varingute likvideerimise kohtadesse.

Vangistatute klass täieneb mitte ainult kuritegevuse arvel, vaid ligi 50% osas kunstlike süüdistuste loomise abil. Kui vajatakse kiiresti täiendavat vangistatute kontingenti, siis saadetakse miilitsajaoskondadesse laiali käskkirjad võitluse tugevdamiseks näiteks huliganismi või sotsomandi riisumise vastu ja esitatakse uute kriminaalasjade plaan, s.t. kui palju kuritegusid peab olema avastatud ja paljastatud. Tänavatel algab mundris jaht purjus inimeste järele. Juhtub, et miilitsa agendid ise provotseerivad skandaale ja kaklusi.

Seadusesätete venitatavus suurtes piirides võimaldab pisimagi skandaali eest määrata vabadusekaotust kuni 5 aastat, raskendavaid asjaolusid juurde pookides ja süüdistades võimudele vastuhakkamises. Samuti saab kuritegu ümber kvalifitseerida teiste paragrahvide järgi ning karistusaega sellega suurendada. Alustatakse jahti varastele, kes oma tööettevõtetest näppavad selle toodangut. Ületab varastatud asjade maksumus 50 rubla, saab juba kohaldada vabaduskaotuslikku karistust. Samuti jahitakse kodutööndusega tegelejaid, keda süüdistatakse seadusevastase tööndusega tegelemises. Reeglina kõik miilitsa poolt vahistatud isikud, kellele esitatakse mingi süüdistus, mõistetakse ka kohtu poolt süüdi. Ja vast tuhande kohtuasja kohta tuleb üks kohtu poolt õigeksmõistmise juhtum (Eesti andmetel). Näitlik on see, et ühe ja sama kuriteo eest saavad nooremad ja elujõulisemad inimesed suurema karistusaja kui elatunud ning füüsilise töö jaoks vähemkõlbulikud. Juhtub, et sellised füüsiliselt nõrgemad inimesed saavad vaid rahalise trahvi või noomituse seltsimeheliku kohtu poolt, samal ajal kui tervetele inimestele määratakse 3-5 aastane vanglakaristus.

Vangistatuid toidetakse viletsasti, nigel on nende riietus, ebapiisav on arstiabi. Kodunt saadetavate pakkide ja panderollide arv on piiratud või võetakse nende saamise õigus üldse ära. Pisemagi protesti korral või administratsiooniga konflikti sattudes, saab karistusaega kergelt lisada, kusjuures kohtumõistmise protseduur seejuures on lihtsustatud. Vangide suurema mässu puhul on õigus neid kuulipildujaist massiliselt maha niita.

Täielikuma pildi saamiseks peab lisama, et osa surmamõistetuid jäetakse ellu vaatamata avalikule publikatsioonile, mille järgi olevat kohtuotsus täide viidud. Nad muudetakse igavesteks vangideks, kellel puudub vähimgi side välisilmaga. Neid kasutatakse mitmesugustes meditsiinilistes eksperimentides katsejänestena või tööjõuna näiteks uraanimaagi kaevandustes. Seda kõike nimetatakse nõukogude humanismiks.

Osa vangistatutest omavad privileege oma saatusekaaslastega võrreldes. Privileegid väljenduvad täiendava pakiõiguse või täiendava sugulastega kokkusaamise või täiendava kirjasaatmise õiguse saamises. Või antakse täiendav toiduportsjon. Privileegid tuleb aga välja teenida teiste järel nuhkimisega, “koputamisega”, ühiskondlikust tööst osavõtuga jne.

Isik, kes oma karistusaja ära on istunud, osutub äramärgituks kogu eluks. Ta pannakse otsese ja salajase miilitsajärelvalve alla. Ta ei pääse enam piiritsoonidesse ega välismaale turismireisidele. Tihti ei saa ta enam tööd oma erialal. Isegi passi saab ta sellise seeria ja numbriga, mille järgi kaadri- ja miilitsajaoskondades on võimalik eksimatult kindlaks teha endise vangisoleku, kuigi formaalselt võib ta karistus juba kustunud olla.

KOLHOOSNIKUTE KLASS moodustab ???…% riigi elanikkonnast. Vangistatute klassiga võrreldes omavad nad terve rea eeliseid: neid ei viida konvoi saatel tööle, neid ei nuhelda füüsiliselt ega panda kartserisse. Kolhoosnikud võivad soetada endale perekonna, võivad omada raha ja liikuvat vara. Edasi müüa võivad nad viimast küll vaid ülemuste loal. Neil võib olla maalapike, mis neid ka põhiliselt toidab ning mida nad harivad peale kolhoositööd. S.t. kolhoosniku tööpäeva pikkuseks kujuneb 14-15 tundi. Tsaariaegsed pärisorjadki omasid selliseid privileege, kuid neid võidi vabaks lasta või ostsid nad end ise vabaks.

Näitlikkuse huvides olgu mainitud, et Venemaal moodustasid pärisorjad mitte üle 45% elanikkonnast. Venemaa kolhoosnikud on ilma jäetud liikumisvabadusest ning on kogu eluks kinnistatud oma elukoha külge. Kolhoosnike seisusest pääseb välja vaid erandjuhtumeil: linnainimesega abielludes, tehnikumi või kõrgemasse õppeasutusse sisseastumisel, peale armeeteenistust, kui inimene ei tule kodukülla tagasi ning kolhoosijuhatuse, rajooni täitevkomitee esimehe ja rajoonimiilitsa eriloal. Passisüsteem maarajoonides kohati puudub (Baltikum ja piiri-keelutsoonid välja arvatud). Puuduvad ka tööraamatud. Ilma nende dokumentideta on töölevormistamine võimatu, aga nn. hulkurluse eest näevad nõukogude seadused nagu keskajal ette vabadusekaotuse. Peale selle sõltub kolhoosnik oma ülemuste omavolist, olgu need brigadir, agronoom, zootehnik, kolhoosiesimees või jaoskonnamiilits.

Kolhoosiaristokraatia ja kohalikud võimud võtavad kolhoosnikult praktiliselt avalikult altkäemakse, mis moodustavad 20-50% nende sissetulekust. Kolhoositalupojad on kõige ekspluateeritavam ja kõige õigusetum elanikkonna osa (peale vangistatute). Ta vireleb pidevalt nälja piiril. (Baltikum ja mõned Ukraina oblastid on siin erandiks.)

Praktiliselt kontrollimatu võimu meelevalla all olles võib iga kolhoosnik igal hetkel kohtu ette sattuda ning süüdimõistetud saada, sest süüdistuse loomine käib kergelt.

KOLHOOSI-ARISTOKRAATIA moodustavad autojuhid, brigadirid, laohoidjad ja teised taoliste elukutsete esindajad, kes saavad suhteliselt kõrgemat palka ning omavad ligipääsu materiaalsetele väärtustele. Tänu viimasele asjaolule, õnnestub neil omandada osa kolhoosi varast, mida võivad kasutada altkäemaksudeks. Samuti on neil suuremad õiguslikud privileegid, sest nad on otseses kontaktis juhtkonnaga. Juhtkonnal on raskem nende suhtes omavolitseda, sest nad võivad leida rajooniülemustepoolset kaitset.

TÖÖLISKLASS on kolhoosnikuseisusega võrreldes enam privilegeeritud. Tal on õigus elu- ja töökoha vahetamisele. Tõsi küll, elamiskoha vahetamist raskendab majanduslik asjaolu, et elamispindu lihtsalt pole. Töökohavahetust suurtes linnades piiravad kohalikud konstitutsioonivastased seadused, mis keelavad töökohavahetuse üle kahe korra aastas, väikestes linnades esineb töökohtade puudus. Töölisklass on toiduainetega ja tarbeesemetega paremini varustatud ning ta saab kõrgemat palka. Kuid ta on täielikult sõltuv oma ettevõtte administratsioonist ning vaid harvadel juhtudel võib ta loota kõrgendatud töötasule.

Töölisklassi pärisorjastamise üheks põhiliseks hoovaks on elamispinna probleem. Osa kortereid on ametipinnad. Töökohavahetus tähendaks sel juhul ka korterist väljaviskamist, uuel töökohal aga on korteri saamine võimatu. Elamispinna saamine sõltub täielikult ettevõtte administratsioonist ja selle ootamine elamispinna taotlejate järjekorras venib pikkadeks aastateks. Tõrksad ja mittealandlikud töölised, kes oma õigusi taga nõuavad, ei saa korterit kunagi. Pakutavad korterid on tavaliselt väikesed. Töölisel, kes kümmekond aastat korterit ootas on selleks ajaks juba lapsed suured ning saadud korter jääb juba varsti perekonna juurdekasvu tõttu kitsaks. Ja perekond asub uuesti igavesse järjekorda elamispinna laienemise võimalusi ootama. Ametipindadel elavad töölised on aga täielikult administratsiooni meelevalla all ning on sunnitud vastuvaidlematult kannatama selle omavoli. Võimud oleksid võimelised küll piisaval määral elamispindu ehitama, kuid nad ei tee seda nimelt, hoides elamispinnaga varustatuse taset sellistes piirides, et inimestel oleks katus peakohal, kuid samal ajal tunnetaksid kõik pidevat teravat eluruumi kitsikust. See sunnib neid administratsiooni omavolile alluma.

Ametiühingud on administratiivmasina ripatsid ning on ette nähtud täiendava surve avaldamiseks töölistele. Ametiühingud kaitsevad vaid riiklikke huvisid. Teatavad määral nad kontrollivad ka ettevõtte administratsiooni, mitte lastes selle omavolil kasvada sellise tasemeni, et see võiks juba riiklikke huvisid ähvardama hakata. Samal ajal jäävad ametiühingud aga administratsiooni ja parteibüroo kontrolli alla. ühesõnaga, siin on tegemist ringkäendusega.

TÖÖLISARISTOKRAATIA koosneb kõrgelttasustatavate tööliste kategooriast, kes töötavad kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel keeruliste ja unikaalsete sisseseadetega töökohtadel. Töölisaristokraatiasse kuuluvad parteiliikmed, tehasekomitee liikmed, koosolekute oraatorid, s.t nn. aktiiv. Siia lülitub ka miilitsa ja KGB agentuur. Aktiiv – see tähendab muidusööjaid ja teiste kulul logelejaid, kes saavad töötasu ning annetusi mitte töö eest, vaid administratsioonile ja võimudele kaasalaulmise eest, ühiskondliku elu lavastamise ja mängimise eest propagandistlikel eesmärkidel.

Töölisaristokraatia on administratsiooni ja võimu tugi. Temast komplekteeritakse alam-administratiivne personal. Töölisaristokraatiast väljunutega püütakse komplekteerida kõik intelligentsi kihid. Omamata positiivseid traditsioone, olles harjunud vaid pimesi ja kuulekalt võimu näpunäiteid järgima, muutuvad nad sotsiaalsel redelil tõustes truualamlikeks juhtijateks ühiskondliku elu kõigis sfäärides ning ei tekita juhtivale klassile erilisi muresid. Näiteks ei haigestu nad režiimivastastesse haigustesse. Olles tumedad ja ebausklikud, näevad nad oma heaolu vaid ülalseisva võimu almustes. Töölisaristokraatia on kõige reaktsioonilisem klass.

ALAM-INTELLIGENTS on põhiliselt tehnilist haridust omav tehniline intelligents.

Märkus: intelligentsi määrang võiks olla selline: need on inimesed, kes ei ole seotud füüsilise tööga ja kasutavad tööks vaid oma intellekti. Intelligentsi seisusesse kuulumine ei tähenda veel haritust ning intellektuaalset arengut, s.t. intellekt pole alati veel intellektuaal.

Alam-intelligents on ametis alamatel administratiiv-juhtimise kohtadel ja täidab kõik insener-tehnilised ametikohad. On tavaliselt väiksemapalgaline kui töölisaristokraatia, kuid tänu oma ohvitserlikule olukorrale ja intellektile, omandab ta kirjutamata privileege. Seda soodustavad otsesed kontaktid kesk-intelligentsiga. Ta mängib põhilist osa ühiskondliku tootmise juhtimises. Jaguneb arvukaisse alagruppidesse. Esindab režiimivastaste põhilist massi.

KESK-INTELLIGENTS on juhtijate ja administratiivtöötajate klass. Siia kuuluvad kõrgemate õppeasutuste õppejõud, teadlased, loominguline intelligents, ajakirjanikud, parteitöötajad, keskmine ohvitserkond jne. Omab rea privileege. Selle klassi jaoks omavad kirjutatud seadused suurema reaalsuse, kui alamate klasside jaoks. Suhteliselt kõrge palgaga. Tänu sidemetele ja isiklikele kontaktidele kõrgema intelligentsiga, leiab ta endale tasuvaid töökohti ja on kaitstud alama administratsiooni (kuid mitte kõrgema intelligentsi ja valitseva klassi) omavoli eest.

Kesk-intelligents on ajude trustiks režiimi teenistuses. Ta on üks elanikkonna informeeritumaid osasid. Temas on säilinud mõningaid vana intelligentsi traditsioone.

Sellel klassil on kõige vähem illusioone režiimi ja “helge tuleviku” suhtes. Moraalses mõttes valitseb põhiliselt küünilisus ja skepsis. Armastab pidada hambutuid liberaalseid vestlusi, milledele ülevalt läbi sõrmede vaadatakse, püüdes kesk-intelligentsi mitte ärritada. Selle klassi toitmiseks kasutatakse mitmeid eri sorti almuseid nagu näiteks osa töötasu maksmist boonides, millel on kümnekordne maksumus rubla suhtes, õigus kaupu osta erikauplustest odavama hinnaga, erijaotuse kaudu varustamine, komandeeringud välismaale, autasud ja teised privileegid. Põhimõtteliselt on valmis teenima kõike, kes rohkem annab. Märkimisväärse informeerituse tõttu muutuvad paljud režiimi opositsionäärideks.

KÕRGEM INTELLIGENTS on juhtaparaat liiduvabariiklikes ja liidulistes ministeeriumides, oblastikomitee sekretärid, sõjajõudude kindralkond, akadeemikud, liiduvabariikide keskkomiteede sekretärid. Nad on valitseva klassi vahenditud lakeid, kelle suhtes on tõesti ellu viidud kommunismi materiaalsete suhete printsiip: igaühele tema tarviduste, igaühelt tema võimete järgi. On reeglina ilma rahvustundeta ja madala kultuuritasemega. Käesoleval ajal täiendab ennast oma keskkonnast tulnukatega. Täidab jaotamis- täidesaatvat võimu.

Koos kesk-intelligentsiga moodustab ligi 6-7% riigi elanikkonnast. On erakordselt reaktsiooniline.

Kõikidel klassidel, vangistatute klass kaasaarvatud, on oma ELIIT, kes seisab kõrgemaloleva klassi ja ülemuste hoolsa eestkoste all. Klasside eliidid moodustavad üleminekukihid põhiliste klasside vahel. Tavaliselt kuulub klassi eliit ka parteisse.

Riigis esinev PRIVILIGEERITUS on mitte ainult VERTIKAALNE, s.t. klassilt klassile, vaid ka HORISONTAALNE ühe ja sama klassi piires, olenevalt inimese elamiskoha geograafilisest asendist. Kõige madalam privilegeeritus esineb poliitilistest keskustest kõige kaugemates punktides ning kõige kõrgem poliitilistes keskustes endis, eriti Moskvas. Seega on kõrgema klassi esindajal kaugemates provintsides vähem privileege, kui temast alama klassi esindajal Moskvas.

Töö, mistahes vormis ta ka ei esineks, on eranditult sunduslik kõigile alates vangistatute klassist ja lõpetades alam-intelligentsiga. Kõrgemate klasside perekonnaliikmed on vabastatud sund-tööst. Kõik kolm intelligentsi klassi moodustavad NÕUKOGUDE AADLI.

Nõukogude aadli tunnusmärgiks on tema sunduslik teenistuses olek režiimi juures. Isikliku vara kogumine on võimalik ainult raha või tarbeesemete näol. Kinnisvara kogumise ja vaba ettevõtluse õigus puudub. See asjaolu asetab nõukogude aadli täielikku majanduslikku ja poliitilisse sõltuvusse valitsevast klassist. Tegelikult ei kujuta nõukogude aadel endas mitte vasalle, kellel oli poliitilisi ja majanduslikke õigusi, vaid hoopis kollektiivse feodaali – valitseva klassi õukonda. Oma õigusetut olukorda tunnetab nõukogude aadel üsna hästi, eristades privileege ja õigusi, mis on võtmemomendiks oma sõltuvusliku (kuigi küll privilegeeritud) orjuse tunnetamisel. Siin on tänuväärne pinnas mõistuse käärimiseks!

Kuna nõukogude aadli privileegidel õiguslikud garantiid puuduvad, siis püüavad nad neid õiguslikke garantiisid iga hinna eest saada. See aga tekitab objektiivselt kahju režiimile ja seda asjaolu võivad režiimivastased edukalt ära kasutada.

Täiendavalt jaguneb nõukogude ühiskond läbi kõikide klasside rahvuskuuluvuse järgi. Selle järgi privilegeeritus sõltub inimese asukohast ja administratiivsest jaotusest.

Kolooniates on igas klassis kõige suuremate privileegidega venelased ja teiste kolooniate pärisrahvaste venestunud elemendid. Sellest allpool seisab antud koloonia venestunud pärisrahvas. Ja kõige all pärisrahvas ise.

Metropolis, s.t. Venemaal endal pilt muutub. Kõige privilegeeritumad on siin venestunud mittevenelased ja ilma rahvustunnetuseta isikud. Kõige vähem privilegeeritud rahvuseks on venelased ja teised rahvad, kes oma rahvuskuuluvust pole kaotanud.

Eliidi komplekteerimisel lähtutakse igas klassis rahvuskuuluvusest. Alates alam-intelligentsi klassist jälgib režiim rahvuskuuluvust eriti rangelt. Rahvuskuuluvus on märgitud kõigis dokumentides, ankeetides aga lisandub sellele ka emakeel, venestunud elementide väljaselgitamiseks. Sellistele elementidele püüabki režiim toetuda, kuna neile pole ei oma rahva ega ka vene rahva huvid kallid. Siin lähtutakse reeglist, et palgasulane on alati kindlam, sest palgasulasele pole midagi püha.

Metropolis tõrjutakse venelased kõigilt võtmepositsioonidelt eemale: juhtimisest, propagandast, teadusest, eriti humanitaarteadusest. Venemaal on vene haritlaskond enam kui pooles mahus asendatud venestunud võõramaalastega, kes vaid spekuleerivad vene rahva patriootlikel tunnetel, määrides neile pähe igasuguseid šovinistlikke ja suurriiklikke ideid ning hirmutades venelasi lääne imperialismist tuleneva välishädaohuga, mis püüab Venemaad anastada ja venelasi orjastada. Kõike ebasid ühiskonnas, nagu madalat elatustaset ja muid vene rahva pidevaid raskusi, seletab pseudo-vene intelligents sise- ja välisvenelaste salasepitsustena. Sealjuures sisevenelasteks loetakse ka sõltuvaid rahvaid. Metropoli venelastele selgitatakse, et ainult sellepärast oleme me kõik hädas ja viletsuses, et peab toitma ja kaitsma igasuguseid armeenlasi, eestlasi jt. Kolooniates seletatakse venelastele aga, et kõik nende hädad on seotud kohalike natsionalistide salasepitsustega. See kõik viib vaenule ja rahvustevaheliste suhete teravnemisele. Venemaal hakkab silma asjaolu, et valitsevad ülemused on valdavalt mittevenelased. See kutsub automaatselt esile viha mittevenelaste vastu.

Selline rahvustevaheliste suhete mehhanism võimaldab valitseval klassil külvata vaenu rahvuste vahele ja suunata nende võitlus valele teele, jättes puutumata kurja juure – režiimi.

Režiimi rahvuspoliitika olemuse objektiivne ja oskuslik seletamine on režiimivastaste üks tähtsamaid ja veel harimata tööpõlde, mille viljad on režiimi üle saavutatava võidu pandiks.

RAHVUSPROBLEEM ON ÜKS REŽIIMI NÕRGEM KOHT!

Režiim on loonud oma tohutu bürokraatliku süsteemi mitte ainult selle kontrollfunktsioone silmas pidades, vaid ka selleks, et hõivata elanikkonna vaba aega. Igas pisemaski küsimuses on inimene sunnitud kulutama kümneid kantseleiuksi, ootama vastuvõtu järjekordades. Bürokraatia vohab kõikides instantsides.

Paljusidki tarbeesemeid ja toiduaineid on täiesti küllaldasel määral, et nende müüki võiks teostada ilma sabadeta. Kuid vähe on kauplusi ja müügiputkasid ning mitte ainult sellel põhjusel, et neid raske ehitada oleks, vaid just nimelt sellepärast, et suur osa vabast ajast kuluks sabades seismisele. Kohvikute ja restoranide uste ees on õhtuti pikad järjekorrad. Kümnete täiendavate kohvikute ehitamine poleks keeruline ja see tasuks end ära mõne kuu jooksul. Kuid seda ei taheta nimme: las inimesed seisavad pealegi sabades, kaotades osa oma ajast šveitserite ees alandudes. Ja kaotatakse kallist aega ning kahaneb ka liigne uhkus, kui kogetakse, et isegi tavaline uksehoidja on sinu ülemus – ta võib sind õnnelikuks teha või sinu tuju pikaks ajaks ära rikkuda.

Inimesi hoitakse rohkearvulistel miitingutel, koosolekutel, nn. poliitõppustel, majanduskursustel, mis ei anna ajudele ega südamele midagi juurde. Sunnitakse välja andma idiootlikke seinalehti.

NÕUKOGUDE DEVIIS ON LIHTNE NAGU MUNA: MIDA VÄHEM VABA AEGA, MIDA ROHKEM VÄSIMUST, MIDA ROHKEM VASTASTIKUST VAENU – SEDA VÄHEM OHTU REŽIIMILE!

Esineb, ringleb ja on kehtivad suur hulk erinevaid ringkirju ja käskkirju, mis tihti on vastuolus nii üksteisega kui ka ametlike seaduste ja määrustega. Seaduste ebastabiilsus, nende venitatavus ning võimalus seadusesätteid suvaliselt tõlgendada, asetab omavoli võimu alla eranditult kõiki, vaatamata positsioonile või aujärjele, loob kõigis inimestes ebakindluse tunde oma olukorra suhtes.

Üheks hoovaks sõltuvuslikkuse loomisel on TOOTMISPLAANI KULTUS. Igale nõukogude ettevõttele ja asutusele (muuhulgas näiteks ka miilitsale) antakse ette plaan. Plaan on koostatud selliselt, et olemasolevale tööstuslikule võimsusele on paar protsenti veel juurde planeeritud. Arusaadavalt on selliselt suurendatud plaani võimalik täita vaid aruandepaberil. Iga tootmisjuht püüab meeleheitlikult kasvõi lähenedagi plaanitäitmisele, et vähendada paberlikku lahkuminekut.

Selleks käib ta oma alluvatele ägedalt peale, muutes asutusesisese tööõhkkonna närviliseks kogu personali osas. Kõik inimesed, alates direktorist ja lõpetades konveieritöölisega väsivad ning muutuvad kasutu psühhoosi tulemusena närvipundardeks.

Kuna plaanilised näitajad on täidetud vaid paberil salakavalate juurdekirjutiste arvel, siis kogu juhtkond väriseb kõrgemalseisvate instantside ees kartusest, et nende udu avalikuks tuleb. Samal põhjusel ilmutavad nad oma ülemuste ees püüdlikumat alandlikkust, kokkuleplikkust ja režiimilojaalsust.

Nõukogude reeglite kohaselt on kõik paratamatult sunnitud rikkuma kirjutatud ja kirjutamata seadusi. Näiteks kasvõi sellepärast, et esineb suur vahe töötasustamise normatiivide ja eraldatava palgafondi vahel. Töötasu normid on madalad ja kui tööd nende järgi täiesti õigesti hinnata, siis saaksid töölised vast poole planeeritud töötasust. Kui meister, töödejuhataja, normeerija, tsehhiülem, ühesõnaga kõik, kelle kätest töökäsud läbi käivad, hoiaksid kinni kehtivatest seadustest, siis tõuseks tööliste seas selline märul, et kogu juhtkond lendaks kohalt. Sellise olukorra tõttu on töökäskudes tavaliselt üle poole laest võetud andmeid. Ja need kinnitatakse asutuse kõigis instantsides, s.t faktiliselt sooritatakse kriminaalkuritegu. Kuid keegi esialgu kriminaalasja ei algata, ehkki selle algatamine erilisi raskusi ei pakuks. Juhtub aga, et meister või mõni teine neist isikutest ilmutab mingis suhtes suuremat iseseisvust või muutub muul viisil võimudele tülikaks ja ebasoovitavaks, siis ilmuvad juurdekirjutused kohe välja ja juba süüdistusmaterjalidena. Seega luuakse ringkäendus, millest välja rabeleda on lihtsalt võimatu.

Nõukogude kord suudaks küll parandada oma elanikkonna elatustaset isegi ilma eriliste reformideta, kuid ta pole sellest üldsegi huvitatud. Ta püüab tootmist hoida nimelt sellisel tasemel, et ei toimuks elatustaseme paranemist.

Kõik nõukogude ettevõtted ja kolhoosid uputatakse üle vasturääkivate direktiividega. Kui need ettevõtted töötaksid ilma vahelesekkumiseta, kasvõi ainult kehtestatud plaani järgi ja kui nad saaksid kõiki ettetulevaid küsimusi lahendada mingi püsiva põhikirja alusel, siis sellistes tingimustes lööks nii mõnigi neist õitsele. Selliseks näiteks võib tuua Tallinna lähistel asuva Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi, kes teiste kolhoosidega võrreldes on teinud tohutuid edusamme. Tema edu saladus seisneb aga ainult selles, et seda kolhoosi ei pommitata vastuoluliste direktiividega. Kolhoos on kindlustanud oma töötajatele kõrged sissetulekud ja kõrge elatustaseme.

Riik ammutab sellelt majandilt tohutuid tulusid ilma mingi abi või dotatsioonita. Ja ei takista tema õitsemist ainult sellel põhjusel, et ta on NÄIDISKOLHOOS, mida demonstreeritakse kõikidele välisdelegatsioonidele ja kõrgelseisvatele isikutele, nii välis-maalastele kui ka Poliitbüroo liikmetele.

Tavaliselt on aga teisiti. Kui ettevõte hakkab hoogsalt arenema, siis lisatakse talle tingimata mingi uus täiendav produktsioon või rekonstruktsioon või ehitud, mida ei finantseerita piisavalt. Selle tulemusena on ettevõte sunnitud pikka aega rabelema, et toime tulla uue plaani täitmisega. Langeb aga ettevõte liiga alla, rohkem kui ette nähtud, siis tema plaane korrigeeritakse vähemaks, antakse dotatsiooni ning ta tõuseb jälle normaalsele nõukogude tasemele.

Nõukogude tootmist planeeritakse nii, et inimesed oleksid kaetud kõige hädavajalikuma – riietuse, elamispinna ja toiduainetega, kuid mingil juhul ei tohi nende tootmine ületada kogust, millest alates nõukogude inimene muutuks vähem sõltuvaks režiimist ning lakkaks vähem tundmast kohustusi võimu suhtes.

Režiimi siht on selge – hoida igaühte pideva pinge all ja pidevas sõltuvuses. Selle nimel lõikabki riik läbi iga initsiatiivi, iga sõltumatuse ilmingu. Isegi religiooni ei sallita ja kiusatakse taga, kuigi see ehk polegi nii ohtlik. Kuid kommunismiusu ainujumalaks ja isaks, karistajaks ja õnnistajaks peab olema ainult NLKP KK Poliitbüroo ja selle järjekordne peasekretär isiklikult.

Nõukogude totalitarism on tunginud ka perekonda. Nõukogude perekond teenib vaid sugutungi rahuldamise ja rääkiva elusinventari – uute orjade taastootmise ülesannet. Lastekasvatamisega pole perekonnal aega ega võimalusi tõsiselt tegeleda. Perekond peab töötama tööstuses, seisma järjekordades, osalema võimu rituaalseis toiminguis – koosolekutel, miitingutel, istungitel, töötama kohakaasluse alusel, remontima eluruume, hankima mustalt turult materjale, riidlema naabritega kitsukeses ühisköögis, sõitma tundide kaupa tööle ja tagasi, ootama transporti jne. Kokkusurutus, eluruumi kitsikus, alaline hõivatus muudavad kodukorteri puhkekohast vaid ööbimiskohaks, kus tihti ühes-kahes toakeses elavad koos kolme põlvkonna pered. Toas, kus elavad kolm kuni viis erinevad vanuses inimest, pole laste õigest kasvatamisprotsessist muidugi juttugi. Häiritud on abikaasade seksuaalelu. Selle tulemusena tekivad rahuldamata abielupoolte vahelised konfliktid, mis kulgevad laste silme all ning mis lõpevad perekonna purunemisega.

Perekonnasidemete nõrgenemine kergendab režiimi kontrolli inimeste järele, sest hõõrdumiste tõttu pole perekonnas ka vastastikust usaldust ega võimalust teineteisele toetuda. Selliste isiklike ebanormaalsete perekonnasuhete tõttu võivad tekkida ka poliitilised lahkarvamused ja isegi üksteise peale kaebamised.

Ebanormaalsed tingimused perekondlikus elus halvavad ka režiimivastast võitlust. Viimane on tõsisem argument madala elatustaseme selgitamiseks, kui see, et režiim ei suuda seda tõsta.

Ainus vabadus, mis on seadusega ja praktikaga garanteeritud on seksuaalvabadus ja viinaviskamise vabadus, mida ahendavad vaid materiaalset laadi ebamugavused. Prostitutsioon, kui sotsiaalne nähtus, õitseb nii maksulises vormis kui ka lihtsalt elementaarse lodevusena. Inimesed, kes on ilma jäetud kõigest vaimsest ja olles väsinud kõigest kroonulikust, leiavad lohutust intiimsuhetes ja alkoholis. Majanduslikud tingimused ei võimalda pidada pikaajalisi intiimsuhteid, sellega stimuleeritakse pinnapealsust, vastastikust püsimatust. Viimane muutub nõukogulikuks eluvormiks. Nii naised kui ka mehed käivad käest kätte, mis juba iseenesest on usaldamatuse ja inimestevahelise hoolimatuse praktiliseks kooliks. Selle kooli teevad läbi peaaegu kõik nõukogude inimesed, milline asjaolu režiimi küllaltki rahuldab, kuna sellega luuakse usaldamatuse, püsimatuse ja sallimatuse õhkkond. Isiklike inimsuhete pinnalt kannab inimene oma egoismi ja püsimatuse ka ühiskondlikesse suhetesse, mis hävitab inimestevahelisi sidemeid. Side inimeste vahel kulgeb nüüd sellise skeemi järgi: üksiklane – režiim – üksiklane. Ning ka kollektiivis asuvad inimesed jäävad üksiklasteks.

Iseseisva mõtlemise mahasurumise vahendiks on ka SPORT. Nooruses hõivab ta paljusid ajusid, kuna ei nõua erilisi intellektuaalseid jõupingutusi ja on ka ainus iseseisva isiksuse väljendusvõimalus, mis ei ole karistatav. Kuid sportlasteks hakkavad üksikud. Riik kasvatab välja teatava hulga sportlasi, kellele sport muutub elukutseks. Ülejäänud elanikkonna jaoks kultiveeritakse kõigi trüki ja massipropaganda vahenditega spordile kaasaelamise massipsühhoosi.

Staadionidel, telerite ees jõllitades ja karjudes maandab mass oma emotsioone ja lülitub välja sotsiaalsetest probleemidest. Spordihullude loba, nende lõpmatud vaidlused, tihti veel madala tasemelised, tekitavad inimestes vabaduse illusiooni, isikliku väärikuse ja isiksuse eneseteostuse tunde. Isegi haritlaste seas loetakse favoriitide ning spordiuudistega mittekursis olemist suuremaks patuks kui näiteks Jüriöö ülestõusu daatumi mitteteadmist. Spordifanaatikute vaidlusi režiim ei kontrolli, inimesed aga alateadlikult just otsivad võimalusi, kuidas vabaneda taolisest järelvalvest. Ja siit leiavad nad kaitseventiili.

Vana-Rooma deviis: “Leiba ja vaatemängu!” töötab edukalt ka praegu. Režiim mõistab suurepäraselt, et psüühika muserdamist ei saa toimetada piiritult. Sport ja sellele kaasaelamine peavad kompenseerima masside psüühika surutust. Režiim saavutab selle täiesti ilma rahata – rahvas ise maksab kinni oma muredest vabanemise illusiooni.

Kavalate ja odavate võtetega süvendab riiklik propaganda igas inimisiksuses ALAVÄÄRSUSKOMPLEKSI. Sellel eesmärgil demonstreerib režiim pidevalt oma sõjalist jõudu, selleks hekseldab bürokraatiamasin inimisiksust, selleks vastandatakse tavalisele inimesele geeniusi, luuakse taevani ülistatud poliitiliste juhtide kultus. Ja sellepärast varjatakse hoolega oma liidrite isiklikku elu, et rahvas ei näeks nende kunstlikult ülespuhutud poliitiliste geeniuste tavalisust.

Sellel ajendil on kogu bolševismi ajalugu võltsitud, levitatakse oktoobrirevolutsiooni massilisuse müüti ning selle grandioossuse bluffi. Režiim hoolitseb kõikvõimalikult selle eest, et isiksus tunneks ennast kaitsetu köömnena ja et ta ei tuleks mõttelegi ise oma võimeid rakendada ilma režiimi õnnistust äraootamata.

Isiksusel nõukogude režiimi tingimustes on ainult üks võimalus oma materiaalse ja õigusliku elu parandamiseks – liikuda ülespoole ühest klassist teise, s.t teha HIERARHILIST KARJÄÄRI. Režiim on loonud plebeiliku aristokraatia süsteemi: igale alamale on avatud tee ülespoole, kuid täieliku režiimilojaalsuse ja alandlikkuse tingimusel, enda isikupärasusest täieliku lahtiütlemise hinnaga.

Kuna üleolevates klassides vakantseid kohti vähem kui on sisse trügida soovijaid, siis toimub julm konkureeriv võitlus. Kusjuures ei konkureerita mitte positiivsete vaid negatiivsete omadustega. Pealekaevaja, vahendeid mittevaliv egoist, paindliku küüruga juhmard, teenistusvalmis lurjus – kõik nad ronivad üles, vähemvõimekamaid lurjuseid maha tallates või inimlikuma ilme säilitanud inimeste laipu mõõda. Mida kõrgemale, seda valitumaks osutuvad kaadrid närususe, julmuse ja alatuse printsiibil.

Riik propageerib vertikaalset mobiilsust igati, näiteks reklaamides haridust, kui oma sotsiaalse seisundi muutmise abinõud. Uurimused on näidanud, et kolhoosnikute lapsed igatsevad koolieas linnaelanikeks või külas mõneks ülemuseks saamist kõige viimases järjekorras. Tööliste lapsed aga tahavad saada insenerideks, ohvitserideks, miilitsameesteks, poliitikuteks, s.t enam privilegeeritumateks kui nende vanemad. Neid, kes jäävad oma klassi loetakse hädavaresteks. Lõpptulemusena kõik püüdlevad selle poole, et nende lapsed pääseksid ometi inimeste hulka, s.t muudaksid oma sotsiaalset seisundit. Mainitud nähtused näitavad selgelt sotsiaalsete klasside tegelikku olukorda riigis.

Utoopiline KOMMUNISTLIK ÕPETUS on režiimi poolt valitud kui kõige sobivam poliitiline süsteem. Kommunism mõistab teravalt hukka kapitalismi pahesid ja pakub kõigile üldist paradiisi. Kommunismiusu spekulatiivsus on selles, et ta mängib inimeste nõrkustel, nende magusatel unistustel ilma tööta või väheste jõupingutustega saada maksimaalseid rahuldusi. Kommunismiusklikel käivitub arvatavasti selline mõttekäik: kui on tõesti nii, et anda tuleb võimete kohaselt ja vastu saab soovide järgi, siis võib ju anda võimalikult vähem, saada aga nii palju kui süda lustib. Selline perspektiiv tundub lihtsale inimesele üsna mõnus. Keelitusi ja meelitusi tuleb aga üha juurde: võtame rikastelt vara ära ja hakkame ise lossides elama! Ja mehikesele ei tule pähegi lihtne arvestus, et losse ja villasid kõigile ei jätku. Ja kui tulebki pähe, siis näeb ta ometi kõige lähemat sihti – haarata, röövida mis jõuab, küllap seal jõuab ka kommunism kohale ja kõik mured lahenevad. Inimesele, kes oma ajusid mõtlemise juures eriti ei kasuta, võib selline perspektiiv tõesti ahvatlev näida.

Naljakas, et mitte keegi kommunismi jüngritest, nagu ka suur enamus tema vastastest pole enese jaoks lahti mõtestanud režiimi põhilist paradoksi. Eraomand on likvideeritud. Ekspluataatorlikke klasse pole, kõik hakkasid proletaarlasteks – kelle üle siis toimetatakse diktatuuri? Kui on diktatuur, nagu kuulutatakse, siis peavad olema ka objektid, kellele see diktatuur on suunatud. Ametlikult on ta suunatud ekspluateerijate vastu. Kuid kuna neid ekspluataatoreid pole, siis ei saa olla ka diktatuuri!

Nõukogude inimene ei vaevu süvenema kommunistlikku mõtteviisi, ei näe tema nõrkusi, vasturääkivusi ja pahesid, kuigi need lebavad alasti kõikjal meie ümber ja ainult pimedad ei näe neid. Oma alastiolekut püüab režiim katta propaganda viigilehega. Kommunismi olemuse looritamisega tegelevad NLKP erikeskused, kes pidevalt on hõivatud elanikkonna ninapidivedamise metoodikate väljatöötamisega selleks, et teda hoida teadmatuses ja alistuvuses. Kuid kogu see lollitamise rüü on õmmeldud valgete niitidega. Elu ise paljastab puudused ja pahed.

Režiimivastaste esmaülesandeks on kommunismi kui süsteemi läbinägemine, tema põhiolemuse läbitunnetamine. Järgmiseks ülesandeks saab selle avastatud olemuse edasiandmine rahvale. Kommunismi olemus on normaalse inimese jaoks niivõrd eemaletõukav, et kui ta on selle enese jaoks juba korra avastanud, muutub ta režiimi veendunud vastaseks. Ja kui ta veel otseselt ei astu tema vastu välja, siis vähemalt ei ilmuta enam initsiatiivi režiimi kaitsmiseks.

Selles riigis reguleeritakse kõiki ühiskondliku elu protsesse nii, et nad oleksid pideva kontrolli all. Režiimil ei tule mõttessegi elanikkonna elatustaset parandada. Kui režiim seda teeks ja inimestel väheneksid mured leivapalukese, kodukolde ja riietuse hankimiseks, siis märkaksid nad otsemaid vabaduse puudumist ja siis oleksid ka režiimi päevad loetud. On reeglipärane, et materiaalsete väärtuste küllusega kaasneks ka praegu sandikopikatel vireleva põrandaaluse tegevuse õitseng.

Selleks, et elatustaset tõsta, tuleks kaotada praegune programmeeritud kaos ettevõtetes. Ainuüksi see aga suurendaks nende sõltumatust ilma, et oleks vajagi kehtivat seadusandlust muuta. Siis oleks režiim sunnitud tõmbuma kirjutatud seaduste raamesse ning oluliselt ohjeldama omavoli. Omavoli lakkamine aga kutsuks esile ühiskondlik-poliitilise aktiivsuse tõusu isegi režiimi väliste atribuutide säilimisel. Toimuks kommunismi reformatsioon, mida võiks võrrelda keskaegse katoliku usu reformatsiooniga protestantide poolt. Ja lõpptulemusena režiim lakkaks olemast NEETUD REŽIIM.

Režiimile on need ohud selgelt teada. Sellepärast ei lähe režiim isegi majanduslikus osas mingile edendamisele. Ta ei hakkaks ju iseenese surmaotsusele alla kirjutama!

Käesoleval ajal ei suuda režiim enam nii edukalt kui varem oma põhiülesannet täita. Põhiülesandeks on tal elu pideva paranemise lootuste ülalhoidmine, see, et kõik elaksid lootuses, olles samal ajal mõttetu tööga koormatud, närvilised, tunneksid ebakindlust ja oleksid puretud kahtlustest ning hirmust ülemuste viha ees.

Koos murega oma programmeeritud majanduslikku kaost stabiilsena ja (nõukogude mõistes) mõõdukal tasemel hoida, püüab režiim kõikide jõududega mitte lubada elatustaseme järsku langust. See toob endaga kaasa rahulolematust, plahvatusi ja mässe seda enam, et praegusel ajal on igas linnas küllaldasel määral opositsionääre, kes tekkinud rahvarahutusi suunaksid kuni see viiks režiimi hukule. Praegu on režiimi kõik jõupingutused suunatud tasakaalu säilitamisele. Kuid sellest hoolimata, tänu sellele, et ei suudeta väljuda programmeeritud majandusliku kaose nõiaringist, langeb riigi majandus üha allapoole ja järjest lähemale sellele piirile, kus ta ei suuda enam rahuldada nõukogude alamate ka kõige tagasihoidlikemaid vajadusi.

Võib täie kindlusega tõdeda, et kui poleks USA ja teiste lääneriikide VASTUTUSTUNDETUT ABI, siis oleks režiim juba ammu pankrotistunud. Kuid lääneriikide huvitatud mahuka ja kasuliku turu olemasolust, kuhu paisata oma vananenud seadmeid, tehnoloogiat ja tootmise ülejääke, hoiab neid selles meie rahvaste vastases kuritegevuses, aidates kommunistlikul režiimil säilida.

KOKKUVÕTTEKS peab režiimi opositsioon endale nõukogude totalitaarse süsteemi olemuse ja ühiskondliku struktuuri osas lõplikult selgeks tegema järgmised põhiseisukohad:

– Nõukogude ühiskond on rangelt hierarhiline klassiühiskond, kus eksisteerivad PRIVILEEGID, kuid puuduvad õigused.

– Kõik riigialamad, sõltumata klassikuuluvusest ja välja arvatud kümmekond NLKP KK Poliitbüroo liiget, on kõige ehtsamas ORJASEISUNDIS, kellega võib mistahes momendil arveid õiendada.

– Režiim ei lähe kunagi vabatahtlikult demokratiseerimise teele ega vabasta oma alamaid orjusest.

– Erilisi lootusi elu paranemiseks ja pääsemiseks väljaspoolse abiga pole.

– Vabanemine võib toimuda ainult meie eneste jõupingutuste kaudu.

– Nõukogude režiim on vaid vormilt kommunistlik, sisult mitte.

– POLIITILISELT on ta hierarhiline, plebeiliku aristokraatiaga eesotsas olev orjanduslik-pärisorjuslik ühiskondlik süsteem.

– MAJANDUSLIKULT on ta tsentraliseeritud riigikapitalism, kes kasutab oma kogu elanikkonna pärisorjuslikku tööd.

– RAHVUSLIKULT on ta internatsionaalne denatsionaliseeritud oligarhia.

– JURIIDILIS-ÕIGUSLIKULT on ta võimutseva oligarhia subjektiivne omavoli õiguslike garantiide täielikult puudumisel.

– AJALOOLISELT on ta ida orjanduslike mittepärivuslike monarhiate modifikatsioon.

Oma varasemates, marksieelsetes vormides lähtus kommunism hoolimatusest inimisiku õigustesse ja vabadustesse. Seda on mitmetest ühiskonnamudelitest selgelt näha.

Juba kommunismi vaarisa Platon viskas oma kommunistliku ühiskonna mudelist vabaduse välja, andes ühiskonnastatud omandiga ühiskonna mudeli. Tema mudeli juurde kuulusid lahutamatu osana – ORJAD.

Vanas Spartas kehtisid Lykurgose seadused, mis on paljuski sarnased nõukogude seadustele. Ühiskond oli jagatud kolme klassi: 28-st inimesest koosnev valitsev senat, kodanikud ja heloodid (orjastatud põliselanikud). Sparta kodanikud maitsesid vaid ainust vabadust – tõrkumata teenida riiki, s.t. nad olid privilegeeritud orjad. Riik hävitas raha, keelas omaette toitumise. Toituti ühissööklates, kus kõik said teistega võrdset toitu ja kuhu igaüks tõi produkte. Siin on tegemist riigi kontrolliga kasutamise ja jaotamise üle. Kodanikke kasvatati ülimalt rangelt. Kasvatuse põhieesmärgiks oli valmistumine sõdadeks. Autasudeks oli põhiliselt kiitus või laitus. Noorsugu kasvas kasarmutes ja hoiti poolnäljas. Kui noorukil tekkis tahtmine rohkem süüa, tuli tal hankida söödavat varguse teel. Neid, keda tabati asitõenditega, ootas range karistus ning häbi. Riik valis sellise süsteemi, et maast-madalast arendada noortes leidlikkust ja kavalust, omadusi, mida on vaja sõja orjale. Vargus ise ei võinud Spartas tekitada erilist kahju. Sest omand oli ühine ja tema kaitsele omistati tähelepanu vaid selleks, et hoida kodanikke pihus. Seega riik teatud eesmärkidel lausa ergutas vargust. Sõjas lubati mõningast distsipliini nõrgenemist ning üleastumisigi ei karistatud eriti rangelt. Siit tulenes, et sõda oli spartalastele isikuvabaduste laienemise võimalus, mistõttu teda tervitati kui rõõmsat sündmust.

Kommunism ei ole uus doktriin, nagu seda praegu püütakse ette kujutada. Ta on tuntud juba iidsetest aegadest. Praegune nõukogude ja teised kommunismi vormid on vaid vanade modifikatsioonid, s.t. kohandatud tehnilise tsivilisatsiooni kaasaja tasemele.

Marx, Engels ja teised kaasaegse kommunismi loojad nägid üsna peenelt kapitalismi pahesid, mõistsid isiksuse seisundit kapitalismis, teadsid, mis asi on demokraatia, sest nad seda praktiliselt ise kasutasid. Teadsid nad ka suurepäraselt ajalugu ja kommunismi iidseid vorme. Ja mitte juhuslikult ei läinud nad oma kommunistlikus doktriinis mõõda isikuvabaduse küsimusest.

Kogu kommunistlik doktriin on programmeeritud nii, et juhib tema ellurakendamisel automaatselt totalitaarse režiimi juurde ja kogu ühiskonna orjastamisele, v.a. juhtiv ladvik.

Nad andsid võimuhaaramise mudeli, õigemini selle taktika, asendades ühiskonna tulevikumudeli maapealse paradiisi demagoogiaga. Ja kui nende kriitika XIX sajandi kapitalismi üle on teaduslikult tasemel, siis tulevikumudel sotsialistlikest ning kommunistlikest suhetest on esitatud uduselt ja segaselt.

Nende panus tavalise, halli inimese psüühikale osutus õigeks – inimene elab enam olevikus ega pühendu võimaliku tuleviku detailidele, ta ei oska prognoose teha ega isegi loogiliselt mõelda. Emotsionaalne lähenemine asendab tal intellektuaalset. Ja just nimelt seda inimnõrkust kasutasidki kommunismiprohvetid ära.

Ärgu olgu mingit juttugi kommunismiprohvetite vigadest. Nad teadsid, mida tahtsid. Tahtsid nad aga võimu, sealjuures kontrollimatut. Sellest tunnistavad valitsemiskorrad kõikides kontsernides ja teistes kommunistlikes organisatsioonides.

Kommunismi doktriin osutus selleks söödaks õngekonksu otsas, mida ühed ei märganud tänu oma nürimeelsusele, teised aga nägid ja kasutasid ära oma isiklikel egoistlikes eesmärkidel. Demagoogiline sööt varjas osavalt rafineeritud totalitarismi konksu.

Kommunismiprohvetite isiksused ei kujuta mingit saladuslikkust. Nende puhul on kõik selge – neid juhtis isiksusse kätketud võimuinstinkt, mida ei suutnud tagasi hoida humaanne kõlblus. Intellekt läks kasutusele vahendina. Ja kogu nende töö oli suunatud mitte ainult ühiskondlike suhete purustamisele, vaid ka väljakujunenud kõlbelisuse ning moraali purustamisele, isiksuse otsesele laostamisele.

Nõukogude süsteem on võimeline kindlustama elanikkonnale talutava elatustaseme ja isegi kindla seaduslikkuse. Kuid ta ei tee seda täiesti teadlikult. Ta on just huvitatud asjade seisust nii, nagu nad meil praegu on.

Tavalisele inimesele luuakse pettemulje, et nõukogude süsteemis valitseb nüripäine bürokratism, majandusliku juhtimise oskamatus, tohuvabohu, dogmatism. Selline arusaam on jämedalt vigane, mis paneb opositsiooni tulistama pettemärklauda, säästes sellega režiimi ennast.

Nõukogude süsteem on programmeeritud just nimelt nii, et raske oleks asjasse pühendamatul leida sõlmpunkte. Ta pole dogmaatiline. Otse vastupidi, ta on paindlikum kui mistahes teine ühiskondlik süsteem, kuna pole seotud mingite normide, seaduste või reeglitega. Siin käib mäng ilma mistahes reegliteta, välja arvatud üks – hoida orje alluvuses!

Süsteemi nüripäisus kõikides tema osades on vaid näiline. See on ette nähtud ja seda kontrollitakse üsna hoolikalt igas valdkonnas. /???/ Ja kui majanduslikud näitajad mõnes osas peaksid järsult tõusma, siis leitakse peatselt moodus, kuidas neid alla tagasi kiskuda. Kui aga näitajad langevad teatud piirist madalamale, siis upitatakse nad kohe kõrgemale.

Nõukogude ettevõtted ei saa pankrotistuda mistahes tingimustes. Raha, kasum ja muud majanduslikud näitajad ning seadused ei oma siin mingit tähendust. Raha kujutab endast vaid talonge orjade söötmiseks, minimaalsete produktide jaotamiseks, selleks, et tagada rääkiva inventari hingespüsimine ja taastootmine. Riigi peremeestel pole raha vaja – neile kuuluvad niigi kõik riigi rikkused. Nende jaoks kauba väärtus omistub välisturul. Siseriigis raha ei kajasta kauba maksumust.

Riigi kogu majandus kujutab endast tsentraliseeritud naturaalmajapidamist, mis natuuras pakub oma vilju. Valitsev klass saab need mitte raha eest, vaid kaubana, mis on toodetud isiklikus majandis. See on tõepoolest võrreldav näitega, kus talupoeg oma individuaalmajapidamises produktide tootmisel kasutab hobuseid. Kogu tulu kasutab talumees ise, jättes vaid teatud osa hobustele sööda muretsemiseks, et need töövõimelised oleksid. Seega mingeid rahalisis suhteid peremehe ja hobuste vahel ei eksisteeri, kuigi osa sissetulekust kulutatakse söödale, tallide hooldamisele ja ravimitele.

Täpselt samasugused on suhted riigi valitsejate ja elanikkonna vahel.

Nõukogude riik on huvitatud vaid sellisest tootmisest, mis kindlustaks orjadele minimaalse toidu, peavarju ja riietuse, mis hoiaks neid elus ja väldiks meeleheitesse sattumist ning tääkide otsa ronimist. Valitseva klassi enese tarbeks läheb vaja nii vähe, et tootmise tase ei mängi selle juures erilist rolli. Ja kui poleks vaja ülal pidada tohutut sõjatööstuslikku kompleksi kaasaja kõrgel tasemel, siis oleks primitiivsema tehnilise taseme säilitamise tootmises loomulik. Tootmisvahendeid, mis kindlustaksid nõukogude majanduse taseme, võiksid täiesti piisavalt olla orjade musklijõud.

Nagu juba näidatud – korralagedus ja dogmatism /???/. See on kasulik selleks, et inimesed oleksid sunnitud rakendama oma intellekti ja energiat selleks, et ületada kunstlikke takistusi, jääda pidevalt hõivatuks ning tunneksid end kaassüüdlastena vähetootmises, korralageduses ja seadusetuses.

Üks vaaladest, millele süsteem toetud – on ÜLEÜLDINE HÕIVATUS. Praegune tootmise tase, tema tehniline varustatus on küllaldane, et toota kogu praegune toodete hulk 50-70% hõivatute arvu vähendamisel. Vähemalt abielunaised võiksid olla vabastatud töökohustuslikkusest. Režiim aga ei lähe sellele ainult seepärast, et üldine hõivatus loob ideaalseid tingimusi kontrolliks iga inimese üle.

ELUSTANDARDI PARANEMISE LOOTUSI POLE! Režiim hoiab olukorda sellisena niikaua kuni ta ise püsib. Massilevi vahenditega, näruste almustega luuakse vaid paranemise illusioone, KUID SÕLTUMATUST EI ANTA.

Režiim ei püüagi võita maailmamastaabis. Talle on soodus, et on olemas Läänemaad kui ülespuhutud oht, millega saab hirmutada oma orje. Teiselt poolt on Lääneriigid heaks majandusliku abi reserviks, mis võimaldab režiimil end päästa kriitilistel momentidel.

OPOSITSIOON ei tohi lüüa režiimi pettekujusid, vaid peab lööma režiimi ennast. Arutu ja asjatu on tõestada, et nõukogude süsteem pole võimeline dogmaatiliste pahede tõttu tagama vabadust ja seaduslikkust või vastuvõetavat elatustaset. Asjatu on otsida juhtkonna eksimusi dogmatismis. Neid pole. ON VAID ETTEKAVATSETUD, TEADLIKULT ETTENÄHTUD JA KULTIVEERITAV ORJUS!

Režiimi petlik dogmaatika kommunistlikust doktriinist tõukab opositsiooni otsima pahede põhjust sealt, kus neid pole, s.t. probleemi uurijad, hingelise hüpnoosi mõju all olles tegelevad režiimi tagajärgedega, mitte jõudmata juurteni, režiimi olemuseni. Siit saavadki alguse kümned teooriad kommunismi parandamisest, inimliku näoga sotsialismist jne.

Režiimile on seda liiki eksimused aga kasulikud, kuna see juhib tähelepanu eemale tegelikust olemusest. Ja januseid joodetakse illusioonidega, et süüdi pole kommunism, vaid tema üksikud täidesaatjad. Ning seetõttu on lootus paranemisele ilma, et peaks muutma või murdma doktriini ennast.

Nõukogude Liidu opositsiooni üheks tähtsamaks ülesandeks on läbi tunnetada kommunistliku režiimi olemus ning oma võitluses lähtuda sellest. Kommunismi moonutatud pilt nõrgendab opositsiooni, jätab orjadele võimaluse säilitada illusioone, mistõttu nad ei näe oma tegelikku olukorda süsteemis. Kõik illusioonid tuleb hajutada kasvõi osagi orjade juures. Ainult siis võib loota mingile reaalsele muutusele demokraatia kasuks. Kasvõi osa orjadest peab tunnetama oma tegelikku olukorda ja minetama lootused paranemisele režiimi poolt.

AINULT REŽIIMILT JÕUGA VÄLJAREBITU VÕIB TUUA KERGENDUST KANNATUSTES!

POLIITILINE VÕITLUS on ühiskondliku elu väljendus, inimtegevuse üks külgedest. Piiri poliitilise ja mittepoliitilise inimtegevuse vahele pole võimalik tõmmata, sest mittepoliitilist tegevust lihtsalt pole.

Iga inimene sooritab igapäevaselt poliitilisi toiminguid, väljendagu nad millises vormis tahes. Poliitilised toimingud on nad kõik – nii tavaline tolmupühkimine, söögivalmistamine, veoauto juhtimine, koosoleku juhatamine kui ka osalemine sund-vabatahtlikul esimese mai rongkäigus. Poliitika hõlmab kogunisti meie elu. Me elame, liigume, ilmutame tahet või oleme tahtejõuetud – ikkagi mõjustame nii või teisiti meid ümbritsevaid inimesi. Võimatu on ette ennustada või jälgida meie tegevuse või üksikteo tagajärgi. Näeme vaid inimtegevuse summaarset tulemust antud hetkel. Ja ainult seda, ja mitte enamat.

Poliitikast eemale hoida taotlev väikekodanlane sooritab just sellega poliitilise akti nagu ka see, kes aeti esimese mai rongkäiku. Vähemalt näitab ta sellega välist alandlikkust ja alluvust režiimile. Ning režiim võib ka temale edaspidi loota, sest kui inimene praegu ei tõrgu, siis saab teda ka hiljem taltsana hoida. Truualamlikkuse demonstreerimine on samasugune poliitika ning poliitiline tegevus, mille tagajärjed on kõigile tunnetatavad. Režiim muutub sellest aga üha ülbemaks ja režiimivastased leiavad üha rohkem põhjust nuriseda rahva rikutuse üle.

VÄGIVALDSEST JA VÄGIVALLATUST VÕITLUSEST

Režiimivastased peavad lõputuid vaidlusi vägivallatu ja vägivallaga võitluse ümber. Reeglina on need vaidlused viljatud. Nendes on rohkem emotsioone kui sisu.

Rahuliku vägivallatu võitluse pooldajad süüdistavad vägivaldse võitluse pooldajaid kõigis surmapattudes. Sealjuures lähevad need “rahusvõitlejad” sageli oma arutlustes isegi nii kaugele, et loevad oma oponente kurjategijateks. Nad väidavad, et olgugi üllatel eesmärkidel režiimi vastu rakendatud vägivald tekitab vaid omakorda vägivallatsemise lõputu ahela ning lõpptulemusena eesmärki ikka ei saavutata. Nad kuulutavad, et võitlusvahendid peavad olema puhtad, kusjuures vägivalda loetakse ebapuhtaks vahendiks, mis vaid moonutab eesmärki võitluse käigus.

Loomulikult kutsub milline tahes vägivald esile põlastuse, seda eriti meil, kes me oleme sunnitud elama kõikehaarava vägivalla tingimustes. Ometi loevad ka kõige suuremad vägivallatuse pooldajad seaduspäraseks ning õigeks neid vägivaldseid meetmeid, mida tuleb rakendada näiteks mõrtsuka suhtes, kes kaikaga käes notib ümberseisjaid. Selles küsimuses väljendub vägivallatu võitluse pooldajatel vaid emotsionaalne lähenemine, milles puudub terve loogika.

Looduses toimub pidev võitlus, mis pole midagi muud, kui vastandlike jõudude omavaheline kokkupõrge. Võitluse sisuliseks eelduseks on selliste objektide olemasolu, kes on varustatud jõuga ning seda jõudu kasutavad üksteise vastu teise mõjutamiseks. Seal, kus jõud puudub, puudub ka võitlus. Ning pole tähtis, millises vormis jõud avaldub.

MÕISTE “VÄGIVALLATU VÕITLUS” ON MÕTTETUS!

Mõned ei saa sellest tõesti aru, teised aga lihtsalt vagatsevad ja silmakirjatsevad. Võitluse olemus ilmneb tema tulemustes. Ja ka kõige nn. Vägivallatum võitlus, kui ta on võitlus, kasutab jõudu ning vägivalda.

Näiteks kui töölised, madalast töötasust ajendatuna kuulutavad välja streigi, siis kasutavad nad jõudu. Kui see jõud on piisav, siis administratsioon sellele jõule alludes, rahuldab nende nõudmised. Tööliste nõudmiste rahuldamine tekitab administratsioonile või valdajale kahjumeid, kuid ta on sunnitud oma tahet ja huvisid allutama tööliste jõule.

Kui me ka relvadeta võitlusvorme kasutades kukutame režiimi, kihutades oma soojadelt kohtadelt ja võimult mitu miljonit režiimi pooldajat, kes taganevad vaid jõu survel, sest nad ei anna võimu käest vabatahtlikult. Siis paljusid neid ootab ees karistus, mida nad on välja teeninud kuritegusid sooritades. Kuid vaevalt nad ise lähevad vabatahtlikult ning istuvad vangikongis, ilma relvastatud valveta.

Ärgem tegelegem enesepettusega! Mingit vägivallatut võitlust ei esine ei nüüd ega edaspidi, ükskõik kui suuri needmisi ka ei kostuks.

VÕIB RÄÄKIDA VAID RELVADETA JA RELVASTATUD VÕITLUSEST

Piir, mis eraldab relvadeta ja relvastatud võitlust polegi nii selge kui esimesel pilgul tundub. Ka kõige nn rahumeelsemate meetodite rakendamise juures võib meie vagast soovist hoolimata tekkida vajadus relvaga käes kaitsta ühiskondlikku korda, et tõrjuda relvastatud režiimipooldajate rünnakuid.

Ka praegu, kõige “rahumeelsemad” olles, kasutame võitluses tehnilisi vahendeid, mis nõukogude seaduste järgi nimetatakse varustuseks: kirjutusmasinad, trükiseadmed, telefonid, jalgrattad, mootorrattad, autod. Need võivad kõik saada “kuriteovahendeiks”. Kasutame ka ronge ja lennukeid. Eriti vastutusrikaste kullerite kaitseks eriti tähtsatel puhkudel kasutame julgestust. Isegi kui julgestaja on relvitu, on tema ülesandeks jõuga kaitsta kullerit, kui viimast püütakse vahistada ning kindlustada nii kulleri kui ka enda pääsemine jälitajatest.

Pole saladus, et režiim peab meiega pidevalt relvastatud võitlust. Meid vahistavad relvastatud KGB-lased, kes meid ka läbi otsivad. Relvastatud konvoi poolt veetakse meid ülekuulamistele ja kohtusse. Meie pihta sihivad laagrivahtide relvad. Relvaähvardusel viiakse meid eri-hullumajadesse, kus tapetakse süstaldega. Automaatorite ähvardusel hoitakse meid sunnitöölaagreis, kus tapetakse külma, nälja ja haigustega. Vaid idioot või silmakirjateener võib väita, et režiim võitleb meie vastu relvadeta. Mõrtsukatöö, ükskõik kuidas ta on sooritatud – jääb mõrtsukatööks, tapmine – tapmiseks.

Kõik moralistid, kes kuulutavad kõrget moraali ja keelitust “ära tapa!” mängivad siin ohtliku tobukese rolli. Nende arvates kümned miljonid nõukogude vägivaldse surma ohvrid on eelistatavamad sellele, kui need miljonid oleksid oma jõudu kasutanud endi kaitseks ning tapnud miljoni ümber riikliku bandiidi, kes nüüd oma ohvreid, kui vagurate lammaste karja tapalavale talutasid. Sellise moraali väärtus pole suurem nõukogude timukate moraalist ning on pigem sama kuritegelik. Sest ta soodustab kümnete miljonite inimeste hukku, muudab nad abituiks ning suunab nad otse timukate löögi alla.

Režiim kardab kõige enam relvastatud võitlust oma poliitiliste vastastega. Sellest räägivad nii ENSV kui ka teiste liiduvabariikide kriminaalkoodeksid, kus §§ 62, 64, 66, 75, 75′, 77 ja 84 kõigil juhtudel näevad ette kas suurema vabaduskaotuse kuni 15 aastat või surmanuhtluse. Kuid juba alates kodusõja puhkemisest peab režiim ise relvastatud võitlust oma alamatega. Võib lugeda, et kodusõda pole veel siiamaani lõppenud ning jätkub.

Mitte ainult rumal, vaid ka kuritegelik on neile keelata relvastatud vastupanu, keda muidu ähvardavad piinad paljudeks aastateks või surm nõukogude sunnitöölaagreis ja psühhiaatrilistes haiglates.

Kellelgi pole õigust inimeselt ära võtta tema loomulikku õigust mistahes vahendiga kaitsta oma väärikust ja elu

Enesekaitse ja oma väärikuse kaitse on inimese põhiline loomulik õigus.

REŽIIM KARDAB RELVASTATUD PARTISANISÕDA.

Režiim püüab igati ära hoida relvastatud kokkupõrget oma sisevaenlastega. Kogu oma agentuuri abil püütakse kõigile sisendada sellise võitluse mõttetust. Ja režiimi hirmul relvastatud sisevaenlase ees on küllaldane põhjendus.

Nõukogude sõjaväestrateegid murravad kogu aeg pead diversiooni- partisanliku võitluse probleemide üle: kuidas seda võiks edukalt kasutada oma välisvaevlase vastu ning mida tema vastu ette võtta. Suurt tähelepanu eraldatakse diversiooni-partisanisalkade vastase võitluse strateegia ja taktika väljatöötamisele.

Asi seisneb selles, et paari-kolme inimeselise partisanisalga vastu ei võitle ju aatomipommiga või tankidiviisiga. Kahju, mida võib riigile tekitada selline hästi väljaõpetatud salk – on tohutu. Mõned sellise salga operatsioonid võivad tekitada kümnetesse miljonitesse rubladesse küündiva kahju. Selliseid välklööke teostavad salgad on raskestipüütavad. Selleks aga, et kaitsta kõikvõimalikke objekte, transpordimagistraale, raudteid, sadamaid, lennuvälje, elektrijaamu, elektri- ja sideliine, gaasitrasse, kanalisatsiooni ja veevõrke, mitmeid asutusi, alates külanõukogudest ja sovhoosi keskustest ning lõpetades keskastutustega, nõukogude ja parteitegelaste elukohtade kaitseks läheb vaja sadu tuhandeid sõdureid, kes peavad vahetpidamata valvet. Umbes miljonilise elanikkonnaga territooriumil on täiesti piisav 20 sellise salga olemasolu, isikulise koosseisuga kokku 60-100 inimese ümber. Need hoiaksid 5-6 sõjaväediviisi pideva pinge all ja viiksid elu normaalsetelt rööbastelt välja. Kui aga selliste partisanisalkade poolt haaratakse suurem territoorium, siis võib režiim ennast juba üsna räbalasti tunda. Eriti kui ta on hõivatud selliste operatsioonidega nagu rahutuste mahasurumine näiteks Tšehhoslovakkias, Poolas või mujal ehk otsese sõjategevusega mingil maal.

Kui sellised partisanisalgad juba oma tegevust on alustanud, ei tohi jääda oote- ega peiteseisundisse, vaid peavad aktiivselt vastast ründama, andes ootamatuid lööke. Peale löögi andmist tuleb varjuda ja vältida pikki tulevahetusi. Mõningase aja möödudes tuleb aga anda uus löök teises kohas.

Režiimile meeldiks väga kui me, kujundlikult väljendades, istuksime relvituna augus ja tema muudkui virutaks kaikaga vastu päid. Selline variant muidugi meeldiks talle kõige rohkem. Tuleb arvestada, et relvastatud partisanivõitluseks leidub alati palju vabatahtlikke, keda peab ainult välja õpetama. Neid on alati rohkem neist, kes on nõus ja valmis tõsiseks põrandaaluseks võitluseks. Relvaga inimene tunneb ennast julgemana, talle on selge, kus on vaenlane ja teab, et saab ennast relva abil kaitsta. Kui ta aga peab hukkuma, siis viib endaga kaasa vähemalt mitu vaenlast.

Nii või teisiti, diversiooni-partisanivõitluse variante tuleb kõigil režiimivastastel arvestada ning olla valmis nendeks ettenägemata juhtumiteks, kus selline võitlus võib kerkida päevakorrale.

Rahva massilistel väljaastumistel režiimi vastu, suure ohu korral võib relva kasutamine osutuda hädavajalikuks. Siis on iga inimese kohus, kes relva käsitleda oskab – anda relvastatud vastulöök, alustada relvavõitlust organiseerides rahvamassist võitlusüksusi, kes juba organiseerumise käigus peavad üle minema aktiivsetele tegudele, hõivama linna miilitsajaoskonna, KGB, vangla, sidesõlme, garnisoni, lennujaama, raadiokeskuse, igasugused nõukogude komiteed jne. Sellised väljaastumised peavad saama koheselt toetust piirnevatest kohtadest ning edasi laienema võimalikult suuremale alale.

Iga aus inimene, kes sellel hetkel asub vaenlase sõjaväes, peab oma relva pöörama selle ohvitseri vastu, kes annab käsu tulistada relvitut rahvahulka. Komandöride likvideerimisel on täiesti võimalik, et suur osa sõdureist läheb üle rahva poolele.

Sõja puhkedes kellega tahes, peab iga demokraat ning iga korralik inimene minema partisanisalka ja alustama relvavõitlust režiimi vastu. Pole ju arukas end ohverdada võõraste huvide nimel, sõdides režiimi poolel. Pigem siis juba langeda kaitstes ennast ja teisi. Pigem hukkuda oma rahvuslike huvide eest, kui hukkuda kaitstes oma verivaevlast – totalitaarset režiimi.

MEILE POLE VAJA SÕDA VÕÕRASTE HUVIDE JA OMAENESE ORJUSE SÄILITAMISE EEST!

Relvastatud võitlus pole eesmärgiks omaette. Ta on vaid vahend, mida tuleb vastavas olukorras kasutada selleks, saavutada lõppsiht – totalitaarse režiimi kaotamine. Režiimivastased peavad olema selleks valmis. Meil pole õigust silmust lasta ühtegi võimalikku varianti kõigist võimalikest.

XI-1 RAHVAST, INTELLIGENTSIST, KÕLBLUSEST, VÕITLUSEST…

Režiimi opositsioon nii Eestis kui ka kõikjal Nõukogude Liidus hurjutab kõige enam rahvast. Harva jätab mõni režiimivastane kurtmata rahva rikutuse üle. Rahvale heidetakse ette orjameelsust, karjameelsust, sulaslikkust, salakavalust, egoismi, argust ja muid patte. Opositsioonijüngrid leiavad, et režiimi olemasolus on süüdi rahvas oma rikutuse ja loomasarnasusega. Igat liiki moralistid leiavad, et rahval puudub positiivne kõlblus ja et režiim ongi kõlbluse puudumise tulemus. Intelligents tegelikult vihkab rahvast, nähes selle väiklust, nahahoidjalikkust, ohjeldamatut joomist…

Sellised hinnangud rahva kohta on leidnud laia leviku nii kuulujuttudena kui ka omakirjastuses. Intelligentsilt on selline määrang tuhandete mikrokanalite kaudu imbunud ka rahva enda teadvusse, kes samuti peab enese rikutust kõige häda põhjuseks. Sellised määrangud on kerged, arusaadavad ega nõua erilist ajudetööd. Vähe sellest – kui mitte teadlikult, siis vähemalt alateadlikult on nad isegi meeldivad. Igaüks, kes väidab rahva rikutust, sellega nagu õigustab ennast nii iseenese kui ka kuulajate silmis. See aitab taolistel inimestel säilitada hingerahu ja lepitada oma südametunnistust enese tunnetatud rikutusega, mille väljenduseks on hirm ja võimetus vastu seista režiimivägivallale. Selline inimene rahustab ennast nii: “Ma mõistan kõike suurepäraselt, kuid üleüldise rikutuse taustal olen ma üksik nagu ümmargune null. Minu väetid jõupingutused oleksid kasutud ja seega pole ka mõtet üldse ponnistada.” Selline lõpptulemus aitab inimesel leida kergema vastupanu teed – elada partei ja valitsuse juhtnööride järgi, mitte vahele sekkuda, mitte mässata, mitte mässumõtteidki heietada ja seda vähem veel režiimi vastu võidelda.

Režiimivastaselt meelestatud intelligents ja eriti see osa, kes üldiselt siiralt inimestele kaasa tunneb, nimetab rahvast rikutuks vaid seetõttu, et ta ei tunne rahvast, ei tunne üldist ühiskondlikku psühholoogiat ega ka üksikisiku psühholoogiat. Ta on dogmade vangis, autoriteetide hüpnoosi all, olgu see siis kristlik dogmaatika või marksistlik või mõni muu. Ta ei oska väljuda minevikus loodud mõtlemise šabloonsusest. Kasvatatud autoriteetide kummardamise vaimus, läbi immutatud marksistlikust maailmavaatest oskab ta isiksusest ja rahvast mõtiskleda vaid abstraktsetes kategooriates ning arvab, et vastuseid ühiskondlikele probleemidele võib leida vaid kõrgetes filosoofiates või religioonis. Üldistatud arutlustes aga haihtud inimisiksus, kaob elav rahvas ja jäävad vaid alasti ideed. Alasti ideedega püütakse ka rahvast ümber kasvatada, sealjuures veel selliste ideedega, mis inimisiksusi püüavad rakendada mõne järjekordse utopisti haiglastes ajudes loodud utoopiate teenistusse.

Sageli meenutavad sedasorti abstraktsioonid inimest, kes oma aiamaa kaevamisel loobub kõige täiuslikumast töövahendist – labidast ning püüab maad kaevata mingi kavalama riistapuuga, näiteks õmblusmasina ja samovari hübriidiga. Ja on loomulik, et selliselt ettevalmistatud mullas muud peale umbrohu ei tärka.

Kuna marksistliku maailmavaat poolt külmatud dogmatism on vaid utoopiline eksiarvamus, siis on ka selge, et tema viljadeks saab olla ainult sügav asjatundmatus ühiskondlikes küsimustes, mis tekib oskamatusest realist olla ning loogiliselt mõelda. Ebaloogilisus süstitakse sisse juba marksismi klassikute töödega, kus miski ots otsaga kokku ei sobi, kus valitseb vaid kirev sofismide ja keeruliste teadusesarnaste arutluste kaos.

Rahva kui rikutud olendi määrang on sügavalt ekslik nagu on ekslik iga määrang, mis pretendeerib kõikehaaravusele. Selle vea üks juurtest on marksistlik käsitlus rahvast kui kangelasest, kes teeb ajalugu ja kes on varustatud üldise tahte ja ühtse püüdlemisega. Lisaks sellele toimib ka teine marksistlik müüt ühiskondlike süsteemide ilmtingimatust evolutsioonilisest arengust vähem-täiuslikest formatsioonidest enamtäiuslikemate poole. Selle järgi ürgaegne ühiskond vahetub kindlasti orjanduslikuga, orjanduslik feodaalsega, feodaalne kapitalistlikuga, see sotsialistlikuga jne. See šabloon on levinud laialt.

Kui küsida peaaegu ükskõik millise opositsionääri käest kumb on halvem, kas rooma orjanduslik või nõukogude ühiskond, siis vastatakse alati, et esimene oli halvem. Selle marksistliku vaate tõttu (sealjuures suurem osa režiimivastastest ei loe ennast üldse marksistideks), mille järgi ühiskonnad arenevad üha täiuslikemaks ja mille juures ajaloolised formatsioonid sõltuvad tootmisvahendite arengust, suurem osa erinevaid utopiste jäävad tehnilise tsivilisatsiooni hüpnoosi ohvriks. Kas otseselt või kaudselt arvatakse, et tehnika areng ja tehniline tsivilisatsioon arenevad kõrvuti ühiskondlike (sotsiaalsete) suhetega, s.t. mida kõrgem on tehniline tsivilisatsioon, seda täiuslikumad on ka ühiskondlikud suhted.

Selline ekslik vaade loob väärjärelduse enamkultuursetest ja vähemkultuursetest rahvastest. Ning sellest omakorda koorub välja veelgi ohtlikum järeldus – õigus vähemkultuursete rahvaste hõivamisele, õigus igasuguste tsiviliseerimisemissioonide läbiviimisele, millest tekivadki kolonialism, rassism ja shovinism. Nagu vastukaaluks sellele tekivad erinevad kategooriad salapärastest jõududest, mis juhivad ühiskonna arengut.

Tegelikult ükski rahvas ei kujuta endast ühtset olendit, kes on varustatud ühtse tahtega. Ja süüdistada rahvast rikutuses on sama, kui nimetada kogu metsa tammikuks ainult seepärast, et selles metsas kasvab ka tammi.

Rahvas koosneb eraldi autonoomsete isiksuste summast, kes on üksteisega sarnased vaid selles mõttes, et nad on elu nimel sunnitud üksteisega lävima. Samal ajal on iga üksik inimene omaette maailm, varustatud isikupäraste omadustega. Isegi kaksikud vennad erinevad teineteisest. Seda vähem on sarnased erinevate perede liikmed, kes pole veresuguluses. Veelgi rohkem erinevad erinevate rahvaste esindajad.

Reaalselt näeme me inimest vaid bioloogilise olendina, kes erineb teistest elusolenditest sellega, et tal on võime aktiivselt ja isegi sihikindlalt muuta oma elukeskkonda. See võime on asetanud inimese teistest elusolevustest ellujäämise mõttes soodsamasse olukorda.

Ümbritsevat keskkonda aktiivselt ümber muutes rakendab inimene oma füüsilist jõudu, mida ta erinevate vahendite ja mehhanismidega oskuslikult suurendab. Sealjuures on inimene rikkunud paljusid looduslikke reegleid ja seadusi, mis seni on aidanud bioloogilisel liigil elus püsida. Ta on hakanud ka enesesarnaste liigikaaslaste elu ja vabaduse kallale kippuma. Sellisel kallalekippujal tekkis vajadus eneseõigustuse järele. Selleks eneseõigustuseks said erinevad religioonid, filosoofiad ja ideoloogiad.

Teatavasti ükski teine bioloogiline liik peale inimese ei kipu oma liigikaaslase elu kallale, kui just see ei toimu tema eluruumi ahendamisel, s.t. kui ei toimu ülerahvastumist.

Eranditult igale inimesele. Tema rahvuslikule või sotsiaalsele päritolule vaatamata, on omased ühed ja samad inimlikud tunded: näljatunne, külmatunne, soojatunne, mugavusetunne. Olgugi et iga inimene kannab ja säilitab oma erilist individuaalsust, on temasse kui kariolendisse geneetiliselt sisseprogrammeeritud headus, kaastunne nii oma liigikaaslaste kui ka kogu elusmaailma suhtes, armastus oma vanemate vastu, armastus oma laste ja sõprade vastu jne. Pole sünnipäraseid kurjategijaid normaalse psüühikaga inimeste seas, s.t nende seas, kes pole just psüühiliselt haiged.

Igas inimeses on programmeeritud elusäilitamise instinkt, mis toimib mistahes ebasoodsates tingimustes. Eranditult igas inimeses on programmeeritud ka vabadusepüüe.

Need kaks tõukejõudu on omavahel tihedalt seotud ning määravad inimese käitumise, tema reageeringute vormi ja sisu, millega ta ületab tema vabadust ahendavaid ja tema elu ohustavaid takistusi. Olles mõtlev olend, kes suudab tekkinud olukordi hinnata ja teatud määral isegi tulevikku ette prognoosida, püüab inimene igal juhul käituda võimalikult ratsionaalsemalt, s.t. valida enamratsio-naalsem käitumisviis.

Kuid ratsionaalsema variandi valik sõltub mitmetest tingimustest. Inimene, kes asub tekkinud olukorda hindama, peab teadma ka sellele olukorrale kaasnevaid situatsioone, s.t. ta peab omama täielikku ja igakülgset informatsiooni. Kui selline informatsioon puudub, siis teeb ta tõenäoliselt alati vigu. Sageli ei osata aga ka täieliku informatsiooni olemasolul selles orienteeruda ning võimalikult ratsionaalsemat valikut teha. See sõltub inimese mõtlemisvõimest ja olukorra keerulisusest.

Kui inimene on tema ees seisva takistuse suuruse hinnanud, siis võrdleb ta seda oma jõu ja isiklike võimetega. Leiab ta selle võrdluse tulemusena, et takistus on ületamatu, siis otsib ta takistusest ümbermineku teid.

Seega inimene Nõukogude tingimustes, kui ta püüdleb elusäilitamise ja vabaduse poole, kuid leiab nõukogude võimu olevat ületamatuna, laiendab oma võimalusi mitmesuguste kõrvalteede leidmise abil: vargus, spekulatsioon, ülemuste äraostmine, orjatööst kõrvalehiilimine, pettus jne. Sealjuures tegelevad sellega samuti need, kes ise on punased juuste juurteni.

Materiaalsete väärtuste kogumise püüe pole muud kui inimese püüe oma vabadusi laiendada. Patoloogiline ahnitseminegi kuulub taoliste nähtuste hulka.

Et nõukogude tingimustes puudub küllaldane informatsioon õigeks otsustuseks, siis vahetatakse see välja primitiivse ratsionalismiga. Inimene selleks, et kaitsta oma loomulikku õigust elule, hakkab varastama, spekuleerima, ligimesele jalga taha panema jne. On loomulik, et ta ei näe, et teine kahejalgne on samasugune inimene kui ta ise. Talle tundub, et kõik need teised kahejalgsed, kuigi temaga sarnased, võimutsevad tema üle ja püüavad teda üha asetada ebainimlikematesse tingimustesse. Teistes inimestes näeb ta vaid oma vaenlasi ning on veendunud, et kõik soovivad talle halba. Ta maksab neile kätte omapoolse halvaga, pisikavalustega ja jala taha panemisega.

Inimene pole loomu poolest halb, kuid teatud tingimustes muutub ta halvaks ja kuritegelikuks. Kui ta on ilma jäetud vabadusest ja informatsioonist, et ta ei suudaks endasarnaste üle õiglaselt otsustada. Kui teda lollitatakse paljude müütidega, ideoloogiatega ja religioonidega, mis lubavad küll talle paradiisi, kuid juhivad ta tegelikult põrgusse. Kuigi ta loomu poolest pooldab headust ja usub head sõna, kuid on sunnitud pidevalt nägema, kuidas neid sõnu kuritarvitatakse ja et neid kannavad tema tõelised vaenlased. Et ta kunagi ei näe neid kõige kõrgemaid vaenlasi ja kurjategijaid, siis suunab ta kogu sapi ja viha nende pihta, keda ta näeb ja kes talle vahetult kannatusi meisterdavad, s.t kohalike ja kõige madalama astme ülemuste pihta. Nõukogude patrioot võib küll kõigutamatult uskuda kõrgemat võimu ja tema rikkumatust, kuid tavaliselt vihkab ta selle võimu alamaid lülisid, tema konkreetseid kohalikke esindajaid – meistreid, tsehhiülemaid, majavalitsejaid, miilitsamehi, partorge, rajoonikomitee sekretäre jt.

Inimest on raske ja isegi võimatu sundida tegema seda, mida ta peab ebamoraalseks. Mistahes surmaähvardusel ei saa sundida näiteks ema või isa omalast tapma või poega oma isa-ema tapma. Mõeldamatu, et sõber reedaks oma tõelise südamesõbra. Inimene ei tee kunagi kurja sellele, kellega ta ennast samastab, kelle arvamust kalliks peab.

Asi on selles, et inimene isegi kõige üllamates pürgimustes jäljendab kedagi, kes talle imponeerib ja kelles talle meeldib näha iseennast. Igal inimesel on selline kangelane, kelle sarnaseks ta tahaks saada. Selleks võib olla isa, vanem vend, sõber, mõni raamatukangelane. Inimene samastab enda sellise kangelasega. Kui see kangelane aga suhtub inimestesse halvasti, siis teeb sedasama ka tema jäljendaja. Režiim mõistab seda mehhanismi ja kasutab suure eduga enda huvides, luues kunstlikult sobivaid kirjanduslikke kangelasi.

Režiim on inimesed asetanud lõhestatud olukorda, sundides neid tegema igasuguseid alatusi ning igati takistades inimeste lähenemist. Selle tulemusena näevad inimesed üksteises vaenlasi. Inimene on meelestatud nii, et leiab, et miks just tema peaks teisele head tegema, kui see talle sedasama ei tee ja on pigem valmis vajaduse korral teda maha tallama.

Oma kasvatussüsteemiga, kus valitsevad pealekaebamine, äraostmine ja vägivald, on režiim inimestesse sisendanud usaldamatuse üksteise suhtes, kahtlustamise, vaenulikkuse. Ja selliste mõõdupuudega lähenevadki inimesed üksteisele – juba eelnevalt teises inimeses vaenlast nähes. Loomulikult tajub toogi seda õhkuvat vaenulikkust ja reageerib vastavalt. Tuleb nii välja, et kaks normaalset inimest on valmis teineteist nahka pistma ainuüksi seepärast, et ei näe ega oska näha teises iseennast

Sellise olukorra tekkimisele aitab kaasa režiimi sihikindel töö perekonna lagundamisel. Majanduslike ja administratiivsete meetmete abil sunnitakse emasid töötama tootmises, lapsi aga jätma tänava ja riigi kasvatada. Perekondlikke sidemeid püütakse lõhkuda kõigest väest. Lapsed näevad vähe oma vanemaid, sageli vaid ööbitakse koos. Perekonnasidemete lõdvenemine on aga soodne pinnas vaenu ja viha vohamisele.

Juhul kui inimene samastab end teise inimesega, kui ta teises näeb enesesarnast, siis viha kaob. Näiteks vihkasid venelased sõja ajal sakslasi lausa elajaliku vihaga, pidades neid põrgu sigitisteks, s.t. ei näinud neis inimesi. Paljud sakslased, kes end venelastele vangi andsid, löödi raevukate vastaste poolt maha juba vangipõlve esimestel minutitel. Peale seda, kui needsamad tapjad sakslastega otsesesse kontakti astusid vangivalvuritena, hakkasid nad pikapeale ka sakslastes nägema samasuguseid sõdureid, nagu nad isegi olid. Siis juhtus, et pakuti vangidele isegi suitsu ja süüa. Eneseõigustuseks aga rääkisid: “Kui ta juba ellu jäi, siis tahab temagi suitsu teha ja süüa, temagi on ju inimene ning küllap tedagi, fritsu, ootavad kodus väikesed fritsukesed!” Selliselt toimuski personifikatsioon – teise samastamine iseendaga.

Taoline on ka vene-probleem Eestis. Eestlased näevad venelases oma põlist ja hirmsat vaenlast. Venelased omakorda näevad eestlases reeturit ja fažisti. Vastastikuse viha tulemusena säilib pidev pinge ja toimuvad pidevad kokkupõrked eestlaste ja venelaste vahel. Kuid tarvitseb vaid eestlasel ja venelasel üksteisega lähemalt tutvuda, teineteist kasvõi tühjas-tähjas abistada ja juba toimubki üksteise “inimestamise” akt. Ja see eestlane seda venelast enam oma isiklikuks ja rahvusvaenlaseks ei loe, öeldes, et ka venelaste seas on häid inimesi. Ja venelased omakorda leiavad, et nende fašistide seaski on täiesti mõistlikke inimesi.

Samas tähenduses tuleks vaadelda ka rahvuskultuuriga kelkimist. Palju halba toob see rahvustevahelistesse suhetesse. Teatav osa rahvuslikust haritlaskonnast, kes kultuuriga tegeleb, propageerib ja sisendab mõtet, et tema rahva kultuur on kõige kõrgem, kõige erakordsem ja et teiste rahvaste kultuurid on kasvõi vähesel määral, aga madalamal tasemel. Leitakse, et naabritel on harjumused ja traditsioonid metsikud. Näiteks kostub tihti, et kasahhid on metslased, kuna söövad kätega, et venelased on kultuuritud, kuna ei oska kasutada nuga ja kahvlit. Venelased arvavad, et eestlased on ebasõbralikud, kinnised ja vaid jäljendavad teisi ise oma kultuuri omamata. Eestlased ärplevad, et nende keel on kauneim ja kõla ilu poolest teisel kohal peale itaalia keelt, vene keel aga jäme. Venelased peavad eesti keelt siutsuvaks ja turueidelikuks…Kõik see on tingitud nii eest kui ka vene “kultuurikandjate” nõmedusest.

Oma rahva kultuuri tavaliselt hinnatakse üle ja kiputakse selles nägema midagi erilist, mis nagu iseloomustaks ka rahvuslikku erilisust ning seega ka teatavat üleolekut teistest rahvustest.

Üldiselt ei peaks kultuuri üle targutama. Kultuurgi pole midagi muud, kui rahva, ühiskondliku kihi omavahelise suhtlemise keel. Need on suhtlemisreeglid, mis meenutavad tänavaliikluse eeskirju. Üksteisega erinevatel ajenditel suhtlevad inimesed peavad neid reegleid austama. Vastasel juhul tekivad lõputud arusaamatused, mis nagu tänavaliiklusreeglite rikkumisegi puhul võivad lõppeda avariidega ja inimohvritega.

Iga rahvas on oma käitumise ja suhtlemise reeglid hoolikalt välja töötanud ja lihvinud. Seda on tehtud kohalikest nii looduslikest kui ka sotsiaalsetest tingimustest lähtudes. Tingimuste muutudes muutuvad ka need suhtlemisreeglid, s.t. kultuur. Näiteks külatänaval inimesed tavaliselt teretavad üksteist, sealjuures isegi võõrad. Linnatingimustes on see praktiliselt võimatu. Linnas mitteteretamist ebakultuurseks ei loeta, seevastu maal oleks see mühaklikkuse tunnus. Või teine näide: linnapeldiku kasutamine on linnakodanikule tavaline asi, eskimole näib see aga lihtsalt metsik, kui mõni linnaelanik tema maja ümber klosetti otsib.

Suhtlemisreeglid väljenduvad nii näitlikes keelusiltides (nagu: Sülitamine keelatud!) kui ka raamatutes, teatrietendustes, filmides, muusikateostes, mängudes ja traditsioonides.

Kultuurimõiste on seega üsna suhteline. Näiteks inimžestid ja miimika, mis on ühes kohas kõigile mõistetavad, võivad teisal esile kutsuda hoopis vastupidise reaktsiooni. Näiteks päraniaetud silmad tähendavad hiinlastele raevu. Seepärast peavadki hiinlased eurooplasi nende suurte silmade pärast tigedateks. Või nagu ühes indiaanlaste suguharus peetakse inimese peale sülitamist suurimaks lugupidamise väljenduseks. Katsuge aga sülitada eurooplasele või hiinlasele näkku…

Samasugune lugu on ka keelega. Eskimote keel  sisaldab sadu nimetusi lume ja jää erinevate seisundite kohta, mis aga puuduvad teistes nn. Kultuurkeeltes. Keel on ümbritseva kajastus ning informatsiooni edasiandmise vahend. Ja ta on täiuslik ka kõige “metsikuma” rahva juures. Seepärast pole põhjust oma rahvuskeele ja kultuuriga teiste ees eputada.

Ja pole tõepoolest tähtis kuidas keegi sööb: kas kätega, kahvliga, lusikaga või pulgakestega, pole tõesti tähtis, kuidas keegi joob: kas pitsist või teeklaasist, kas ühe sõõmuga või väikeste lonksudega. – Tähtis on, et inimene saaks söönuks, joonuks ning oleks rahul.

Kultuuris tuleks rangelt jälgida vaid ühte põhimõtet: kas mingi norm, reegel, harjumus või traditsioon on suunatud inimese, tema vabaduse ja elu vastu või mitte. Meie loeme nõukogude esimese mai rongikäiku, parteikoosolekut, kohtuistungit jms. Ebakultuuri väljenduseks, kuna selline suhtlemisvorm alandab inimest ja on suunatud inimese vastu.

Solženitsõni vene keelt loeme me üheks kultuursemaks keeleks, sest ta räägib tõde ja kaitseb inimisiksust, tema vabadust ja elu. Samal ajal tundub sama keel Ljonka suust vastikuna, kuna see on okupandi ja vägivallatseja keel. Samal põhjusel põlgame eesti keelt end okupandile müünud eestlase suust, sest see on orja ning tallalakkuja keel, vahend, mille abil hoitakse meie rahvast orjuses.

On vaid üks tõde – inimlikkus igaühe suhtes, kes ei tungi kallale kellegi teise vabadusele ega elule. Ja kui kuidagi ei raatsita loobuda mõne lemmiksõnast “KULTUUR”, siis lugegem kultuurseks ainult seda, kes pole ori ja võitleb orjuse vastu, kes ei taha ka ise olla orjapidaja ega järelvaataja…

Nagu eeltoodud arutlustest nähtub on kõik rahvuskultuurid, nende eriilmelisusele vaatamata oma põhiolemuselt üheväärsed, sest nad kõik täidavad oma rahvaste eksistentsi põhitingimust.

Rahvustevahelised erinevused on praktiliselt vaid välised ja formaalsed. Mistahes rassist või rahvusest inimesed on üldiselt võttes ühtemoodi inimlapsed ja vaid olles lühinägelike rahvuslike kultuurireeglite mõju all, hakkavad kandma endis müüte rahvuste väärtuselisest erinevusest. See kultuurireeglite lühinägelikkus toob inimestele vaid häda ja kannatusi.

Võib tekkida täiesti loomulik küsimus: Kui kõik inimesed on ühesugused, kas tasub siis üldse oma rahvust säilitada? Vastus saab siin olla ainult üks – rahvuse ja iga rahva säilitamine on hädavajalik nagu on hädavajalik iga üksiku perekonna säilitamine. Põhjuseid on siin mitu.

Esimeseks on tõsiasi, et inimesi on maakeral palju. Erinevad nad kõik üksteisest mitte ainult füüsiliste (rassiliste) tunnuste järgi, vaid ka keeleliste, kultuslike tunnuste ja traditsioonide poolest, mis on välja kujunenud tuhandete aastate jooksul. Neist loobuda ei suudaks inimesed kasvõi samadel põhjustel, nagu oleks ebareaalne kogu maakera elanikkonda sundida rääkima mingis ühes keeles ning elama mingisuguse ühise standardi järgi.

Iga inimene püüab säilitada oma väljakujunenud isiksust. Ja igaüks läheneb eelkõige sellele, kes on talle lähedasem. Ühte rahvuskeelt rääkivad inimesed näevad tahes-tahtmata alati oma kaasmaalastes enamlähedasi inimesi kui teiste rahvaste esindajais. Teisest rahvusest isikuis nähakse eelkõige võõraid, paremal juhul nende suhtes lojaalseid isikuid. Ja samal moel nagu ühe perekonna liikmed annavad abi ja tunnevad kaasa eelkõige oma lähedastele, nii teevad ka ühe ja sama rahvuse esindajad oma hõimukaaslaste suhtes.

Assimileerumine osutub võimalikuks ainult sel juhtumil, kui rahvas on sunnitud elama mingi teiserahvuselise riigi koosseisus ja selle teise riigi esindajaid on küllalt palju. Assimileerimise protsessiga kaasneb paratamatult konfliktsituatsioone isiksuste tasandil. Kuna oma riigi poolt igasugust toetust leidev võõras, assimileeriv rahvas hakkab majanduslike ja poliitiliste vahenditega avaldama survet, siis leiab aset vägivaldse assimileerimise protsess, mille käigus haarab võõras oma kätte kõik võtmepositsioonid antud riigis.

Igale kuitahes rahumeelsele vägivallale osutatakse vastupanu. Keegi ei soovi vabatahtlikult omast loobuda. Väliselt rahulik kooseksisteeriminegi sellistes tingimustes kujutab endast pingerikast psühholoogilist sõda, mis hõivab kogu riigi elanikkonna. Võib-olla pole selles sõjas tapetuid füüsilises mõttes, kuid kes suudaks kokku lugeda psühholoogiliselt tapetud ohvrite hulka. Nii assimileeriv rahvas kui ka assimileeritavad moodustavad asjaolude sunnil suurearvulisi rahvuslikke klikke, kes kasutavad kõiki võimalusi, et teise rahvuse esindajaid alla suruda. Näiteks võiks tuua ettevõtted, kus ühtedes põhiline kontingent on venelased, teistes eestlased. Neis sõltub töölevõetavate inimeste rahvusliku kuuluvuse järgi tehtav valik põhiliselt ettevõtte juhtkonna rahvuskuuluvusest. Sellise võitluse tulemuseks on kohutavalt suur hulk isiklikke tragöödiaid.

Assimileerimisprotsess võib venida sajanditepikkuseks. See aga tähendab pidevat pingulolekut, pidevaid tragöödiaid ning teatud tingimustes võib puhkeda ka halastamatu tapatalgu, kus saavad hukka nii süüdlased kui ka süütud. Assimilatsiooni pingelistes tingimustes mingid arukad arutlused ei aita – mõistuslikkus on asendatud siin emotsioonidega.

Seepärast tuleb rahvale väljapääsuteede pakkumisel lähtuda reaalsest inimesest ja reaalsest hädast ning mitte suruda teda ebaloomulikesse raamidesse tema vaba valiku kitsendamist motiveerides tulevaste põlvkondade võimaliku heaolu meloodiatega.

Igal rahval on looduse ja saatuse poolt ettemääratud missioon. Selleks on iga rahvas varustatud oma keele ja oma kultuuriga. Ja kellelgi pole õigust seda olukorda lõhkuda.

Kõige arukam rahva säilitamise tingimus on suveräänses rahvusriigis elamine. Rahvusriikide hävitamine on sama lubamatu kui perekonnagi hävitamine.

Kõige reaalsem vahend vägivalla ja kurjuse hävitamiseks maailmas on sellise õiguse tunnistamine, mille järgi rahvad igast rahvusest saavad elada oma suveräänses rahvusriigis, ilma püüeteta oma naabreid hõivata.

Rahvas pole arg. Õigemini arguse ja rikutuse mõisteid ei saa kasutada rahva juures, kuna rahvas pole üksikolend vaid on indiviidide summa, milles igaühte tulev vaadelda eraldi ja individuaalselt. Nagu juba mainitud, on igas inimeses geneetiliselt sissekodeeritud instinktid ja püüdlused nagu enesesäilitamisinstinkt, püüdlus vabaduse poole, püüdlus takistuste ületamisele, heaolule, halastamatus vägivalla suhtes jne.

Inimesed realiseerivad neid instinkte igaüks eraldi, kuid hädavajalikel juhtumeil ka enesesarnastega koopereerudes. Nõukogude inimene on riigi poolt asetatud väljakannatamatutesse tingimustesse, kus koopereerumisvõimalused on viidud miinimumini. Kui ta püüab elada nende talle ettekirjutatud kaanonite järgi, siis on tema elu üks pidev füüsiliste kannatuste ahel, mille põhjustavad külm, nälg ja vägivald. Otse režiimile vastu hakata ta aga ei söanda – riigimehhanism hõõruks ta momentaalselt pulbriks. Kuna inimene on ilma jäetud tõepärasest informatsioonist, siis ei oska ta ka olukordi õigesti hinnata.

Nendes tingimustes jääb nõukogude inimesele vaid üks väljapääs – rabeleda oma füüsilise olemasolu eest ning kindlustada end füsioloogiliste vajaduste miinimumiga: toiduga. peavarjuga, perekonnaga. Ja sellesse võitlusse lülitub ta otsekohe peale oma vahemate hoole alt väljumist. Ja selleks kulub tema kogu vahvus, leidlikkus ja tarkus.

Nõukogude inimese nutikust selle kavala võitluse pidamisel võib kadestada iga jesuiit. Ta on pehme kui on vaja pehmust, julm kui on vaja julmust, lihtne kui on vaja lihtsust, diplomaat seal, kus läheb vaja diplomaatiat, demagoog seal, kus on vaja demagoogiat. Ebasoosivatest tingimustest hoolimata oskab ta koguda endale mingi varanduse, leiab võimaluse end igasuguste asjadega varustamiseks, et mitte alasti olla, hangib toiduaineid, et mitte nälga surra, petab ülemusi, veab võime ninapidi, varastab kõike, mida varastada annab, spekuleerib ja nii saavutab isegi nõukogude mõistes rikkuse.

Miljonid inimesed lähevad riski peale välja, kuigi teavad, et riiki varastades ootavad vahelejäämisel tohutud kannatused, tihti isegi surm. Drakoonilistele seadustele vaatamata riskeeritakse ometi kõiges – varguses, omataolistele kallale tungides, enesekaitsel. Kuritegevuse maht ja mastaabid kasvavad aastast aastasse. Kuid inimene on realist. Varastades ja riskeerides ta teab, et on võimalus ka kuivalt veest väljuda ja saaki kasutada, et kuidagiviisi rahuldust leida oma nõudmistele.

Kui sellisele nõukogude inimesele mõni opositsionäär teeb ettepaneku lülituda režiimivastasesse võitlusesse, siis ta keeldub tavaliselt ainuüksi seepärast, et ei näe kuidas realiseerida seda võitlust. Ta ei keeldu argusest, vaid pakutavat hinnanud, ta leiab, et võitlusse lülitumine näiteks mingi surnud abstraktsiooni nimel oleks lollus sest teab, et see võib maksta ta pea. Õige tihti ei tõuka inimest võitlusest eemale mitte hädaoht, vaid ettepaneku ebareaalsus. Seda enam, et talle pakutakse konkreetse tegevuse asemel mingit abstraktset võitlust nagu moraalset täiustumist, filosoofilist targutamist või režiimi kriitikat. Kriitika kriitikaks, kuid ta soovib näha konkreetseid teid. Neid talle aga ei näidata, sest ettepaneku tegijad ise ka neid ei tea ega oska võitlust pidada. Opositsionäärid ise hõljuvad tihti abstraktsioonide pilvedel ja reeglina viidavad võitlemise asemel aega ägeda polemiseerimisega, kus asjalikud argumendid on asendatud emotsioonidega.

Rahvale on vaja konkreetseid tegevusplaane. Ja rahvas peab juba teatud tegusid nägema, neid tunnetama. Alles siis sekkub ta võitlusse. Kõrged abstraktsed asjad talle ei sobi. Talle on vaja tegu ja eeskuju. Ja nimelt tarka, võitlevat, tabavat eeskuju, mitte aga meeleheidet jõuetut, mis paiskab kangelase vaid režiimi tääkide otsa. Mitte kuitahes mehist kannatamise eeskuju pole talle vaja, vaid eelkõige näidet, kuidas tekitada režiimile märgatavat kahju.

Nõukogude inimene sarnaned eelajaloolisele metslasele. Nõukogude võim kujutab endast talle neid ületamatuid ja saladuslikke loodusjõude, millele ta on sunnitud alluma nagu tema metslasest eellane kummardas oma puuslikku. Kummardas, kui möllasid loodusjõud, kuid nüpeldas ja maksis talle kätte oma ebaõnnestumiste eest muul ajal.

Tänu propagandale ja muu informatsiooni puudumisele on võim kasvanud ületamatuks kaljuks. Piisab aga sellest kui võimul paljastuvad mõned ebaõnne või nõrkuse hetked, kui nõukogude inimene juba plaksutab rõõmsalt käsi või hakkab tema peale isegi urisema, hoolimata oma usust võimu kõikvõimsusse. Midagi taolist võis tähele panna näiteks Sahharovi ja Solženitsõni vastaste kampaaniate ajal.

Tegelikult võib-olla kümned miljonid ainult ootavad, millal neid Kremli kantsi peale tormijooksule viidaks. Ja vaid režiimivastaste lühinägelikkus, nende politiseerimine konkreetse tegevuse asemel, nende asjaarmastajalik võitlustase tõukab neid rahvast eemale. Kui isegi haritud ja õpetatud haritlased, kelledesse üldiselt suhtutakse lugupidavalt, ei suuda end rohkemas ilmutada kui hambutus režiimi poole urisemises, mida siis veel nõuda rahvalt? Rahvas on aga juba praegu valmis plahvatama. Ja oleks häda kui ta plahvataks, meie intelligendid aga osutuksid jännipunnideks ega asuks teda juhtima. Lõpptulemusena voolaks terve meri verd ja notitaks maha nii süüdlased kui ka süütud.

Mitte rahvalt pole vaja oodata ja nõuda võitlust, vaid esmajärjekorras neilt, kes teisi üles kutsuvad võitlusele. Neilt tuleb nõuda võitlusviiside tundmist, illegaalsete võitlusstruktuuride loomist, võitluse enese loomist. Küll rahvas kaasa tuleb, kui juba tegu näeb.

Me peame rahvast õppima nägema sellisena nagu ta on. Kuritegelik on teda nii idealiseerida kui ka näha temas vaid pahelisust.

Iga režiimivastane vaadaku ennast erapooletult ja otsustagu, kas mitte tema ise paheline pole, kas elab ta ise nende väljakuulutatud reeglite järgi, näeb ta ise neid vabanemise teid, millele ta rahvast kutsub, on ta ise õppinud tundma ühiskondlikke nähtusi ja teeb ta üldse midagi konkreetset peale rahva siunamise? On häbiväärne tõdeda, et see režiimivastaste armee, kümned tuhanded opositsionäärid, sealjuures veel põhiliselt tehnilise intelligentsi hulgast, kes pusivad omakirjastuse väljaandmisega, pole suutnud siiani luua oma trükikodasid ja oma väljaandeid paljundada massilistes tiraažides. Selle asemel tikitakse ikka vaid trükimasinal ja fotokoopiate tegemine on jäänud pea ainsaks meetodiks. Samal ajal pole tüpograafilised võimalused hoopiski nii keerulised ja on täiesti realiseeritavad. Selleks on vaja paari inimest, kes oma jõududega võiksid leida sobivad menetlused ning luua trükikoja materiaalse baasi. Häbiks on see asjaolu kasvõi juba sellepärast, et isegi Ivan Groznõi aegsete tehniliste vahenditega trükiti raamatuid, meie ajal aga ei suudeta trükikoda luua. Trükitoodangu efekt paljundatuna tuhandetes eksemplarides on sada tuhat korda suurem praeguse omakirjastuse tasemega võrreldes. Huvitav, kas on üldse mõni proovinud graveerimise kunsti laokirja tähtede valmistamiseks, või proovinud luua ERA-taolist elektrofotograafia põhimõttel töötavat aparaati, või proovinud lametrükki, või kasvõi klaasitrükki, või kasutanud hektograafi trükimasina kõrval?!

Vähem tuleb rahva üle kurta ja rohkem iseennast puhastada rikutusest, lodevusest, laiskusest, piiratusest. Iseendil tuleb vabaneda “VÕIMATUSE” psühholoogilisest barjäärist, mida režiim meie ajudesse on siirdanud. See on põhiline ja esmatähtsusega võitlusülesanne kõigile režiimivastastele. Peale hingelist ja psühholoogilist enesepuhastust läheb vaja igapäevast sihiteadlikku “musta” tööd: illegaalsete võitlusgruppide loomisel, kes oleksid võimelised täitma mistahes eesseisvat ülesannet.

Ei ole režiim kõikvõimas ega ole rahvas üdini rikutud.

On vaja kõigil mehistuda ja meie vastane – režiim – muutub kääbuseks.

Võidelda ja võita saavad vaid need, kes seda teha oskavad. Selleks, et osata on vaja pingsalt õppida ning teadmisi koguda. Ilma teadmiste ja oskusteta ei suuda me vaenlast võita. Meie ise aga kannatame tihti isikliku alaväärsuskompleksi all ning isegi ei tee katset väljuda režiimi poolt sisendatud raamidest.

Oleme intelligendid, lahendame pead pööritama panevaid tehnilisi probleeme, külastame kosmost, käime ookeanide põhjas, siirdame inimsüdameid, loome täiuslikke elektronarvuteid, sukeldume aju saladustesse ja uurime pärilikkust – kuid ühiskondlikes küsimustes käitume kui metslased. Režiimivastasele võitluselegi vaatame nagu lasteaia kasvandikud vaatavad auruvedurit – suure hirmu ja imestusega: oi, mis ime see on!

Olles piiratud režiimi mitmesugustest tabudest, ei suuda me neid endis kuidagi ületada. Milleks on siis meile looduse poolt antud ajud, intellekt, jõud, tahe?

Kõik, kes oma vabaduse eest võitlusse ei astu, ei oma ka õigust lugeda ennast täisvereliseks inimeseks. Ta on vaid ori, režiimi rääkiv inventar. Ja ta on seda hoolimata mistahes õigustusest, sellest, kuidas ta ka ennast ei ülistaks, milliseid leiutisi ka ei looks, milliseid teaduse kõrgusi ka ei vallutaks, milliseid keni abstraktsioone ja utoopiaid ka ei ehitaks…

Rahvas tuleb meiega, kui näeb meie jõudu ja otsustavust. Jõudu on meil küllaga. Seda tuleb vaid ilmutada ning suunata vajalikus suunas selleks, et neetud režiim kukuks!

XI-2  VEEL RAHVAST KUI LAKEIST

Igal rahval on just selline valitsus, mida ta väärib – nii kõlab tuntud vanasõna. Ja SEE ON KARM, HALASTAMATU TÕDE!

Eestlased andsid praktiliselt ilma vastupanuta käest oma suveräänsuse ning allusid okupandile. Peaaegu kogu rahvuslik jõud ja energia läks totalitaarse koloniaalrežiimi jagamatusse valdusse. Meie vaenlase tugevus koosneb meie jõust. Rahvas rakendab kogu energia oma verivaenlase heaolu tootmiseks. Sellega maksab ta õiguse eest elada orjalikku elu.

Vähe sellest, et eestlased oma usina töökusega loovad oma vaenlasele heaolu, nad teenivad ka ustavalt režiimi selle koloniaal-administratiivaparaadi järelvaatajate rollis. Meie rahvale on häbiks eestlastest tšinovnikud, tehniline intelligents, prokurörid, julgeoleku- ja miilitsatöötajad jt., kes oma ametikohustusi täidavad veelgi agaramalt ja püüdlikumalt kui idapoolt saadetud venelastest ametivennad.

Okupant tunneb end allutatud maal alati halvasti kui ei jätku küllaldast hulka pärismaalastest reetureid, kes tal aitavad tungida rahva kõikidesse kihtidesse ja pooridesse ning kes ronivad kasvõi nahast välja, et aga ära teenida isanda armulikkust. Eks nimelt ka eestlaste südametunnistusel lasu süü nimekirjade koostamisel, millede järgi lasti maha või küüditati itta kümneid tuhandeid eesti patrioote. Eestlased aitasid organiseerida kolhoose, eestlased võtsid ära varanduse teistelt eestlastelt, eestlased langetasid kohtuotsuseid, kuulasid üle ja mõnitasid oma kaasmaalasi. See olukord jätkub tänapäevalgi.

Igaüks võib endale ette kujutada, mis oleks kui režiimil poleks kasutada rahvuslike reeturite abi: venelane ei tunne keelt, ei tea, kes on kes ja tal ei õnnestu nii kergelt rahvast endale allutada.

Rahvas on ära hirmutatud. Ja kuigi ta sisemiselt vihkab kolonialismi ning on totalitarismi veendunud vastane, teenib ta sellest hoolimata alandlikult ja orjalikult riiki.

Inimene saab sündides kaasa vaid teatud psüühilised kalduvused, mis on programmeeritud vanemate geenides. Teda ümbritsevalt keskkonnalt: vanematelt, sõpradelt, koolilt, riiklikult propagandamasinalt omandab ta peale keele ka vaated ja mõtlemisviisi. Need välised mõjutused tungivad psüühika siseehituse kaudu inimesesse. Omandades ühtesid või teisi teadmisi, allutab inimene need oma enesesäilitamise ja -teostamise instinktile ning kasutab oma Mina kaitseks ja elushoidmiseks. Ühiskonnaga, riigiga suhtlemise kogemus õpetab leidma kõige lähedasemaid ja ohutumaid enesesäilitamise viise. Ja ainult vähestel jätkub peale selle ka perspektiivset mõtlemist. Seda saab aga omandada ainult vaba hariduse ja vaba kasvatuse tingimustes, ning ka siis mitte iga isiksuse juures. Seepärast näeb keskmine inimene keerulistes olukordades vaid lähemaid võimalusi.

Oma eesmärkide saavutamiseks kasutab ta selliseid teid, mida talle ette ütlevad instinkt, intellekt ja informatsioon, mida ta tihti valesti hindab. Kaugem perspektiiv on alati seotud ka suurema riskiga, mis võib ohtu asetada juba saavutatud heaolu taseme. Poliitilistes küsimustes võib risk sisaldada ka kannatusi ning isegi ohtu elule. Seega igat ettevõtmist hindab inimene lõppkokkuvõttes sellest vahenditult kasusaamise seisukohalt. Kui kasu tundub suhteliselt suurena ja risk seejuures on minimaalne, siis asub ta seda ellu viima ja soovib koheselt maitsta ka teo vilju. Kui ettevõtmise kasulikkus on küll tohutu, kuid see on seotud ka suure riskiga ning head tagajärjedki ei anna end kohe tunda, siis inimene tavaliselt hoidub kõrvale, isegi kui ta mõistab asja kasulikkust. Siinjuures ei peeta silmas ainult materiaalset kasu vaid ka hingelist, ühesõnaga seda, mis antud isiksusele rahuldust pakub.

Näiteks võiks vaadelda praegu laia leviku omandanud nii riiki- kui ka eravara vargust. Kriminaalseadused näevad ette üsna range karistuse varguse eest. Sellegipoolest praktiliselt kõik töötajad omandavad riigi vara ja soodsatel juhustel ka isiklikku vara. Teatud osa täiskasvanud elanikkonnas (umbes 5%) läheb selle riski peale välja, ise suurepäraselt teades, et see on karistatav. Käesoleval ajal vähemalt kaks ja pool miljonit inimest Nõukogude Liidus kannab laagrikaristust, kusjuures umbes 85% neist raiskamise ja riisumise eest. Kuid nähtava kasusaamise võimalus sunnib inimesi selles oma initsiatiivi rakendama, tõukab neid riskile.

Riskile minek režiimivastases võitluses ei anna mingit otsest materiaalset kasu vaid tagajärjed on tihti üsna rasked. Sellel juhul kaalutleb keskmine inimene nii: parem varblane pihus kui tuvi katusel! Küllap tahakski tuvi kätte saada, kuid ta ei tea, kuidas seda teha. Tuvi püüdmiseks oleks talle vaja tiibu. Piiratud intellekt aga tiibu ei anna. Seda kõike võib nimetada paheks või praktilisuseks või realismiks või milleks veel, olenevalt sellest, millisest vaatepunktist lähtuda.

Inimeses on sisseprogrammeeritud vabaduse- ja iseseisvuspüüe. See hõlmab eranditult kõiki inimesi. Isiksuse püüdlemine vabaduse ja iseseisvuse poole väljendub tema tegevuses. Kuna mõlema püüdluse täpseks tunnetamiseks on hädavajalik haridus ja positiivne kõlbeline kasvatus, siis mittevabas ühiskonnas on see kõik varjusurmas. Selle tulemusena mõlemad püüdlused võivad väljenduda värdjalikus vormis, kuigi võetakse loomulikena: varanduse kokkuahnitsemises, lõbude tagaajamises, karjerismis, sulaslikkuses jne. Sest eks laiendab ju isikliku auto muretsemine moraalse rahulduse võimalusi ja kõrgema ametikoha saamine muudab inimese vähem sõltuvaks, s.t kahandab nende inimeste arvu, kellest ta sõltub. Ja isegi kui uus ametialluvus on rangem, moraalsete ja materiaalsete vajaduste rahuldamise võimalused, mis kokkuvõttes laiendavadki tema sõltumatust, kuigi illusoorset.

Kuidas me ka endale rusikaga vastu rindu ei trummeldaks, hukka mõistes jämedat materialismi, ei saa me unustada, et nimelt mistahes vormis eraomandus teeb inimese sõltumatuks ja lõppkokkuvõttes vabaks. Kommunistid said sellest suurepäraselt aru ja andsid idealistidele maksahaagi just sellesse kohta. Nad likvideerisid eraomanduse ja tänu sellele maitsevad võidurõõmu. Muidugi oli kommunistide võidumehhanism keerulisem, kuid eraomanduse küsimus oli üks põhilisem, mille nad endi kasuks ära oskasid kasutada.

Nõukogude totalitarismi antud tingimustes leiavad inimisiksuse püüdlused vabaduse ja sõltumatuse poole tulemusi vaid teiste inimeste vabaduse ja sõltumatuse arvel kas otsest või kaudselt. Ning selles pinnases kasvavadki režiimi abistajad ja lakeid.

Positiivse kõlbelise kasvatuse puudumist võib täheldada valdava osa rahva juures. Selle tulemusena puuduvad inimvahelistes suhetes sellised nähtused nagu vastastikune abistamine pisemagi kaasneva riski puhul, jms. Mille nimeks on humanism ja inimlikkus. Selle asemel inimesed petavad üksteist isiklikes huvides.

Seal, kus pole riski ja isiklikud huvid pole häiritud, inimesed ilmutavad nii abivalmidust kui ka õilsameelsust ja on valmis sooritama humaanseid tegusid. Näiteks, kui jalakäija saab müksu möödasõitvalt autolt, siis leidub alati neid, kes kiirabi välja kutsuvad, kannatanule esmaabi annavad, sellest kodustele teatavad jne. Kui aga inimest tahetakse näiteks töölt ebaõiglaselt vallandada, siis needsamad heatahtlikud ja abivalmis humanistid hoiduvad kõrvale, ei astu ebaõigluse ohvri kaitseks välja vaid vastupidi, võivad tõsta usinasti kätt vallandamise poolt. Seda tehakse kõik selle nimel, et mitte ülemuste vastu minna, et need mõnd almust andmata ei jätaks.

Igaüks tahab, et temaga õiglaselt käitutakse, kuid ise leiab võimaliku olevat teiste suhtes ebaõiglaselt käituda kui see talle kasulik on.

Seega on meie ees keskmise inimese üldistatud kujund. Temast koosneb meie rahvas.

Kõik, mida siin sai räägitud rahvast, kehtib mitte ainult meie rahva kohta, vaid ka kõigi teiste rahvaste kohta. Ja pole mõtet jutlustada ühe rahva eelistatavamast kvaliteedist teiste suhtes.

Näiteks rakendas saksa rahvas end 1933. aastal kergelt ning isegi vabatahtlikult totalitaarse natsionaal-sotsialistliku süsteemi teenistusse. Olgugi, et sellel rahval oli seljataga rikkalike demokraatlike traditsioonide pagas, kes seisis tehnilise tsivilisatsiooni kõrgel tasemel, kellel oli kõrge kultuur ja isegi kõlbelisus, mis katsumustes osutus küll formaalseks ja lihtsalt väliseks.

Endagi rahva võltsuhkuse sulgi peaksime kärpima, kui võrdleme oma rahva kultuuri näiteks vene rahva kultuuriga. Kuigi omame euroopaliku elukultuuriga palju ühist, pole me oma kõlbelisusega vene rahvast sugugi kõrgemal. Ei ole õige teist metslaseks lugeda, nagu seda kiputakse tegema, kui me ise ka kahjuks oleme tihti samasugused moraalitud metslased nagu nemad. Moodne lips ega moodsad kingad pole aga tunnusteks ja kriteeriumiks, mille järgi saaks inimesi asetada rohkem tsiviliseeritumatesse suguharudesse.

Lõpuks olgu lisatud, et vaatamata kõigele, siin kirjeldatud keskmine inimenegi tahab alateadlikult olla õiglane, õilis, suuremeelne ja humaanne. See tema sisemine soov võib elu teatud momentidel konflikti sattuda negatiivse kõlbelisusega temas. Ühiskonna kriitiliste momentide tingimuses ja olukorras, mida teadlased nimetavad “massipsühhoosiks” võib see faktor saada võtmeks masside juurde.

Ilmaasjata kurdetakse rahva rikutuse üle. Rahvas pole oma võimalikus rikutuses süüdi. Tal pole kuskiltki positiivset kõlblust omandada. Sest ta elab mürgitatud hingeelu atmosfääris. Oodata seda, millal ta ükskord ise nägijaks saab, tähendaks soovitut pakkuda tegelikkuse pähe.

EDL programm on püstitanud eesmärgi: Eesti vabastamise Nõukogude totalitarismist ja kolonialismist ning vaba-demokraatliku korraga suveräänse Eesti omariikluse loomise.

Selle eesmärgi saavutamine on võimalik ainult reaalsest olukorrast lähtudes, reaalseid jõudude vahekordi arvestades ja siiralt ning rangelt järgmisi strateegilisi põhimõtteid järgides:

– ükskõik millise Nõukogude Liidu rahva vabastusvõitlus on ka meie rahva pärisasi;

– iga totalitarismi- või kolonialismivastane liikumine on meie liitlane isegi sel juhul, kui ta ise end meie liitlaseks ei pea;

– igale totalitarismi- ja kolonialismivastasele liikumisele tuleb osutada alati maksimaalset võimalikku abi;

– Eesti vabanemist totalitarisimist ja kolonialismist võib lugeda lõplikuks alles pärast seda, kui Nõukogude totalitaarne koloniaalsüsteem on lõplikult purustatud ja praegused Nõukogude Liidust sõltuvad rahvad on saavutanud iseseisvuse ning loonud demokraatliku korraga rahvusriigid oma territooriumidel. See tähendab, et EDL võib oma eesmärgi saavutatuks lugeda ainult nende tingimuste täitumisel.

Alates sellest hetkest, mil EDL loodi ning poliitiliseks jõuks muutus on ta, lähtudes üleliidulisest reaalsest olukorrast, kavandanud järgmised strateegilised võitlusetapid:

1. Ratsionalistliku loodusõigusliku maailmavaate ja ideoloogia väljatöötamine, demokraatliku ülesehituse mudeli loomine.

Täidetud aastatel 1968-1972 EDL Programmi ja teiste teoreetiliste töödega.

2. EDL strateegia ja taktika väljatöötamine praktiliste soovitustega võitluseks, võitlusreeglite ja seaduste ning omavaheliste suhete väljatöötamine.

Täidetud aastatel 1972-1974.

3. Trükibaasi loomine vabademokraatliku kirjanduse jaoks.

Alustatud 60. aastatel. Vajalik üle minna massilisele vabatrükile.

4. Demokraatliku loodusõigusliku maailmavaate ja trükiste levitamise mehhanismi loomine.

Täidetud alates 1968. aastast, kuid nõuab kiiret täiustamist ja tootlikkuse suurendamist.

5. Põrandaaluste tugipunktide võrgu loomine, EDL Autonoomsete Illegaalsete Gruppide loomine.

Alustatud 1967. aastal. On kogutud hinnalisi kogemusi, kuid nende jõudu ja võimalusi kasut. umbes 10% piires. Tuleb kiiresti ümberorganiseeruda.

6. Asjaarmastajaliku nokitsemise kõrvaldamine AI-gruppide töös, illegaalsete gruppide muutmine võitlusvõimeliseks poliitiliseks mehhanismiks, mis oleks võimeline lahendama neid ülesandeid, mis on püstitatud EDL Programmis ja Taktikas ning ka NLDL Programmis ja Taktikas.

Ümberkorraldamine algas 1971. a. Peale EDL Strateegia ja Taktika ilmumist tuleb seda protsessi viivitamatult hoogustada.

7. Valgustuslik töö masside hulgas: režiimivastase rahulolematuse ja sallimatuse massiline levitamine, režiimivastase õhkkonna loomine (suulise populariseerimise ja trükiste vormis info levitamise abil); õigeusklike režiimipooldajate muutmine neutraalseiks, neutraalsete pööramine režiimivastasteks, režiimivastaste muutmine režiimi vastu võitlejateks; masside mõjutamine kontaktivabal ja otsesel kontaktviisil; režiimimurdjalike meeleolude ning sündmuste eelaimduse loomine.

Esimesed märgid ilmnesid 1972. a. Protsess järk-järgult hoogustub.

8. Kõrvuti p. 7. Loetletuga ettevalmisuts olukorra kontrolli alla võtmiseks kohtadel AI-gruppide ja EDL keskuste poolt streikide, demonstratsioonide, stiihiliste mässude puhkemisel, s.t. iga AI-grupi valmisoleku kindlustamine võimu võimalikuks haaramiseks oma tegutsemisväljal.

Protsess algas 1973. a. Olemasolevad AI-grupid peavad tasemel olema hiljemalt 1975. a. keskel.

9. Legaalsete väljaastumiste maksimaalne stimuleerimine eriti seaduslikkuse järgimise osas kohtadel, elu kõigil aladel. (Legaalse võitluse kohta vt. ptk…)

On olemas, laieneb p.7. loetletud tööde hoogustumisel.

10. Töö kommunistide seas, demokratiseeritud marksistliku KP loomine EKP raames, kes nõuaks EKP lahkulöömist NLKP-st ja iseseisvaks parteiks muutumist, võitlus Eesti NSV õiguste laiendamise ja ja ENSV iseseisvaks riigiks muutmise eest.

Perspektiivis aastail 1975-1978.

11. EDL otsesed kokkupõrked režiimiga manifestatsioonide, demonstratsioonide ja streikide abil.

Perspektiivis aastail 1976-1978.

12. Masside viimine plahvatuslikku seisundisse, mis osutub võimalikuks peale eelmiste etappide 1-11 läbimist mitte ainult Eestis, vaid ka teistes põhilistes kolooniates: Ukrainas, Leedus, Lätis, Valgevenes, Taga-Kaukaasias ja Kesk-Aasias, aga ka venelaste põhilistes poliitilistes keskustes – Moskvas ja Leningradis.

Perspektiivis aastail 1978-1980.

Selleks, et loetletud strateegilised etapid saaksid ellu viidud on vaja ka meie VÕITLUSTAKTIKA kooskõlla viia käesoleva aja  reaalse olukorra nõuetega.

13. Peale plahvatusohtliku seisundi loomist alustatakse üldrahvalike streikide, massiliste meeleavaldustega pealetungi, sealjuures sündmused Nõukogude Liidu ühes osas peavad koheselt süütama taolisis sündmusi ka teistes kohtades. Selleks ajaks peavad kõik režiimivastased jõud olema võimelised mitte ainult neid sündmusi vallandama, vaid ka juhtima ning kaitsma, kui osutub vajalikuks, siis isegi relvastatud võitlusega, s.t. selleks ajaks peavad AI-grupid muutuma võitlusvõimelisteks üksusteks Põrandaaluses Armees. See osutub võimalikuks Nõukogude relvajõudude tunduva lagunemise või vähemalt nende erapooletuse säilitamise puhul. Lõplikuks eesmärgiks on režiimi täielik kukutamine.

Perspektiivis aastail 1980-1984.

Kui meie võitlustaktika ei saavuta nõutavat taset, siis ei suuda me ka võita. Praeguseni kasutusel olev võitlustaktika on praktiliselt juba oma aja ära elanud ning ette valmistanud pinna enamtäiuslikemate ja enam ratsionaalsematele võitlusvormidele ja meetoditele, mis on võimelised viima demokraatia võidule.

Esimene küsimus, mis kostub režiimivastaselt, kes seni ühtegi gruppi kuulunud pole, kõlab: “Aga palju teid on?” Ja saanud vastuseks, et Eestis0 võiks meid koguneda näiteks 200 tuhat, aga üle kogu Nõukogude Liidu vähemalt 30-40 miljonit, eelistab ta tagasi tõmbuda oma urgu, kus tal seni jätkus julgust haukuda režiimi poole, seda küll enamasti teki alt, naise selja tagant. Aga mitte alati ei julgeta isegi seda teha. Tavaliselt armastab selline vennas teiste inimeste ees nii sõnades kui ka tegudes, ettevaatuse mõttes, näidata oma lojaalsust režiimi suhtes.

Arvukuse probleemi on meile pähe määrinud režiim, kes pidevalt sisendab meisse kõigis eluvaldkondades arvude gigantomaaniat. Suurte arvude mängu taha varjab režiim asjade madalakvaliteetsuse ning defitsiitsuse.

Jõudu ei hinnata aga mitte ainult arvudega, vaid ka kvaliteediga. Parem omada näiteks sada väärtuslikku võitlejat, kes on otsustavalt valmis kõigeks, kui sajatuhandest karja arutuid ning võitlusvõimetuid lobamokki.

Režiimi käsutuses on kogu maa ressursid ning vara. Ta on hambuni relvastatud tänapäeva tehnika viimase sõna järgi ning varustatud kaasaegsete relvadega. Paari päeva jooksul võib ta püsside alla koguda kuni 30 miljonit inimest (iga eestlase kohta seega 30 relvastatud inimest!).

Peale selle tuleb režiimi jõududele lisada nn. rahvademokraatia maade jõud ning demokraatlike Lääneriikide (USA, KANADA, INGLISMAA, PRANTSUSMAA, LÄÄNE-SAKSAMAA jt.) majanduslik, tehnoloogiline ja teaduslik abi.

Eesti patrioodid, ühinenud mitmesse erinevasse poliitilisse liikumisse võiksid praegu omalt poolt välja panna mitte enam kui paar diviisi, /…/.

Eesti patrioodid pole kahjuks enamuses kas üldse, või on siis vähe omavahel seotud, nad ei oma küllaldast tegevuse koordinatsiooni ega suuda kogu rahvast võitlusele üles kutsuda. Jne. Jne. Jne.

Selline jõudude vahekord võtab orjameelsel olesklejal põlved võbisema. Tavalisele inimesele, eestlased on aga veel eriti realistlik rahvus, tähendab mistahes võitlus ettekavatsetud enesetappu, võitlevad patrioodid aga näivad neile hullumeelsetena. Režiim muidugi püüab seda mõtet pidevalt elus hoida ja kinnitada pideva musklitenäitamisega ning oma paabulinnusulgedest saba kohevileajamisega. Ning režiimil on seni õnnestunud hirmus ja alluvuses hoida oma orje, kellel pole jätkunud julgust režiimi sulgede alla piilumiseks, et näha režiimi vägevuse tegelikku pilti.

Terve mõistusega inimesele, kes on harjunud hinnanguid andma mitte tunnete ega emotsioonidega, vaid igakülgse analüüsi alusel, ei näi eelpoolkirjeldatud jõudude vajekord üldsegi nii hirmus ja fantastiline. Toodud suhteil on formaalne iseloom, tegelik pilt igatahes on hoopis teine.

Vastase jõudude õigeks hinnanguks tuleb arvuliste näitajate kõrval arvesse võtta ka kvalitatiivseid: vastase moraalne pale, maailmavaade, tema doktriinide populaarsus, täideviijate psüühika, elanikkonna elatustase, kommunismiideede pankrotistumise nivoo, režiimivastase võitluse potentsiaalsete poolehoidjate ja liitlaste arv ning tase, elanikkonna huvitatus režiimi säilitamisest, süsteemi juhtimismehhanism ja olemus, süsteemi võimalused elanikkonna materiaalse olukorra parandamiseks, nõukogude vägivallaorganite ohvrite arv (s.o. vangide üldarv, kriminaalsed kaasa arvatud), bürokratiseerumise tase, igat sorti ülemuste ja käsutäitjate formaalne suhtumine oma kohustustesse. Jne. Jne. Jne.

Üheks režiimi nõrkuse allikaks on asjaolu, et ta kuidagi ei suuda ilma välisabita oma elanikkonda toiduainetega rahuldada. Ainult tänu Lääneriikide vastutustundetute ringkondade abile, suudetakse elanikkonnale anda minimaalne kogus toiduaineid. Kui režiim oleks kõikvõimas, siis ei pruugiks ta Lääneriikide poole kummardades kerjata. Režiim kardab hullupööra oma vastaseid. Viimased, paraku küll, ei kujuta endast võitluse suhtes eriti tähendusrikast jõudu, sest on killustatud ja haiged, täpsemini öeldes – on nõukogulikult pehkinud ning võitlusvõimetud.

Režiim ei karda mitte ainult oma otseseid vaenlasi poliitilisi, vaid ka orjalikult taltsast rahvast. Ta teab, et ori on alandlik vaid teatud ajani. Piisab pilguheitmisest kriminaalkoodeksisse, et veenduda režiimi paanilises hirmus mistahes, kasvõi kõige süütumategi ebalojaalsuse ilmingute suhtes. Peaaegu mitte midagi tähendava lobisemise eest, millega mingil moel režiimi sarjati, võib saada 3 kuni 10 aastat range režiimiga laagrikaristust, s.t. sattuda sunnitööle, kus piinatakse külma ja näljaga. Tõsisema tegevuse eest võib saada vähemalt 10 aastat kui mitte kuuli.

Läänemaades on vabalt müügil kommunismi klassikud, eksisteerivad legaalsed kommunistlikud parteid, mis teotavad riigikorda ja valitsust, kuid ometi neid keegi ei jälita ega karda. Neid mitte ainult ei kardetaks, vaid neile ei osutata üldse tähelepanu. Rahulik suhtumine poliitilistesse vastastesse annab tunnistust vähimagi hirmu või kartuse puudumisest.

Nõukogude režiim kardab, paljastades sellega oma nõrkuse ja ebakindluse, oma olukorra ebastabiilsuse. Ja kui palju ka ei vannutaks ametlik propaganda, kõik need ülikarmid, drakoonilised abinõud, mida kasutatakse teisitimõtlejate vastu ja millised tsiviliseeritud ühiskonnas peaksid olema täiesti mõeldamatud, näitavad kätte õige pildi režiimi olukorrast. Praktiliselt iga poliitilise tegevuse eest, mis ei sobi ametlikuga, on ette nähtud sunnitöö pikkadeks aastateks või surmanuhtlus.

Selle kõige taga pole aga jõud, vaid jõuetus. Ja meie ülesandeks on leida režiimi nõrgad kohad ja sihtida oma löögid sinna, targalt ning otsustavalt lüüa neisse seni, kuni inimvaenulik kord langeb.

Meie üldine strateegia põhineb loomuliku õiguse kindlatel põhimõtetel ja tema üheks iseloomulikuks tunnuseks on see, et ta ei lähtu ainult eesti rahva huvidest, vaid esindab ka kõiki teisi rahvaid, sest on suunatud kõigi rahvaste ühise vaenlase – nõukogude totalitarismi ja kolonialismi vastu. Tema eesmärgiks on kätte võidelda suveräänsus eest rahvale, kuid aidata kaasa sama eesmärgi saavutamisele kõikidel teistel rahvastel, vaatamata nende arvukusele. Meie strateegiaks pole era- või egoistlikest huvidest dikteeritud salakavalus.

Meie ja teiste rahvaste ajaloo kibedad õppetunnid peaksid olema küllalt hästi tõestanud, et kitsas rahvuslus koos hoolimatusega teiste rahvaste saatusesse, eriti ajaloo pöördelistel momentidel, pöördub lõpptulemusena oma rahva vastu, viib iseseisvuse kaotamiseni ja lõputute kannatusteni. Just sellel põhjusel on eesti rahvas sattunud uuesti orjaseisusesse, kaotades seejuures ligi neljandiku oma kaasmaalastest. Tänased põlvkonnad peavad rängalt maksma oma isade ja vanaisade pattude eest.

Meie lähtume reaalsest seisukohast, et Eestil üksinda ei õnnestu end lahti rebida koloniaalsest sõltuvusest. Vabanemine võib kõne alla tulla vaid tingimusel, et vabastusliikumine haaraks kasvõi osaliselt teisi sõltuvaid rahvaid – lätlasi, leedulasi, valgevenelasi, ukrainlasi, moldaavlasi, grusiinlasi, armeenlasi, aserbaidžaanlasi, turkmeenlasi, tadžikke, usbekke, kirgiise jt. Kolonialism peab murtama kogunisti!

Sõltuvate rahvaste rahvusliku vabastusliikumise kõrval on vajalik ka vene rahva võitlus totalitarismi ning internatsionalistliku kommunismi vastu. Vene rahvust me vaatleme rahvusena, kellel samuti pole rahvuslikku suveräänsust ja kes asetseb talle vaenuliku internatsionaalse Kremli kliki võimu all, kes petlikult kasutab venelaste patriootlikke tundeid oma huvides, samal ajal sülitades vene rahva huvidele.

“EDL Programm” asetab totalitarismivastases võitluses edu saavutamise esmatingimuseks liitlaslikud ja reaalselt vastastikku toimivad suhted kõikide vabadus- ja demokraatlike liikumistega. Vastastikune abi ning liitlus võib edukas olla vaid sel juhul, kui me hindame oma liitlaste tegusid nagu isiklikke rahvuslikke huvisid. See tähendab, et oma liitlaste edu heaks rakendame samasugust energiat kui omagi edu nimel.

Eestlasesse, kes hoole ja truudusega teenib nõukogude totalitaarset režiimi, me suhtume nagu oma verivaenlasesse.

Igas venelases, kes võitleb totalitarismi vastu, näeme me venda, liitlast ja sõpra.

Iga inimene, olgu ta mis rahvusest tahes, kui ta võitleb režiimi vastu, on ta meile lähem kui režiimi kaitsev eestlane.

Sellest printsiibist lähtudes on kuritegelik vaadelda mingit tervet rahvust vaenlasena. Ainult individuaalne hinnang iga üksiku isiksuse üle tema tegude põhjal võib tulla kõne alla. Teistsugune lähenemine oleks ebahumaanne ja kuritegelik, mis pigem sobib neile inimestele, kes palju lobisevad, kuid vähe teevad.

Seega kõikidele inimestele, vaatamata nende rahvusele, me läheneme individuaalsuse mõõdupuuga ja meid huvitab eelkõige, millised suhted on tal režiimiga ning kuidas ta end ilmutab tegudes, mitte ainult lobas.

Liitlaslik kohustus ja liitlaslik abi peavad kinnitust leidma reaalsetes tegudes, siirusega, mis välistab pisemagi kavaldamise suhetest. Vastasel juhul kaevame me endale hauda. Iga kavala tagamõttega suhe liitlasega, olgu liitlaseks terve rahvas, mõni poliitiline vool või eraldi isiksus, kutsub esile vaid õigustatud usaldamatuse ning kokkuvõttes nõrgestab nii meid kui ka neid.

Kõikides suhetes teiste totalitarismi- ja kolonialismivastaste jõududega tuleb otsida alati huvide kokkulangevaid punkte, aga mitte otsida erinevusi. Kui teine režiimivastane ongi meie omast erinevate põhimõtetega, siis võib ometi alati leida ja piiritleda koostöö raame.

On kuritegelik üles puhuda ideoloogilisi erinevusi ja raisata energiat üksteisega pusklemisele. Või tegeleda mahalaskmata karu naha jagamisega. Ainult idioot pole võimeline mõistma, et ainult kõikide totalitarismivastaste jõupingutuste ühendamine soodustab ja kindlustab võidu totalitarismi üle.

Et luua tihedat sidet rahvuslike vabastusliikumiste vahel on hädavajalik kindlustada sidemeid eri rahvaste vahel ja esmajärjekorras isiklike kontaktide abil, vastastikku tundma õppides üksteise ajalugu ning kultuuri.

Eriti on vaja tundma õppida oma rahva minevikuvead, samuti teiste rahvaste omad ning seejärel otse, ilma valepatriotismita, rääkida ja kirjutada neist.

MINEVIKUVIGADES SORIMINE EI OLE OMA KAEVU SÜLITAMINE, nagu seda mõned uraa-patrioodid arvavad. Otse vastupidi, see on tõusmine hoopis kõrgemale patriotismi astmele. Kes oma tegelikku minevikku ei tunne, see loob endale üsna kindlalt troostitu tuleviku, kuna ta ei suuda vältida minevikuvigade kordumist. Mineviku tundmine ning selge ettekujutuse omamine sellest – see on meie võitluses võimas relv. Suurustav patriotism, minevikuvigade kinnimätsimine aga viib vaid sõgedusele ja asjatuile ohvritele. Iga patrioot peab teadlikult kandma täit vastutust oma rahva saatuse eest.

Kõik Nõukogude Liidu elanikkonna kihid, eranditult kõik rahvad peavad meie võitluses nägema ka eneste vabanemist orjusest, ka oma võimaluste avardumist, oma elatustaseme tõusu, garantiisid nende isikliku vara kaitseks. Sama kehtib ka NLKP, riigiametnike ja muude režiimiteenijate kohta. Kõik nad peavad võitluse käigus veenduma, et meie ei ihka verist kättemaksu, vaid võtame ka nende inimväärikuse ja vara oma kaitse alla. Ning et ainult konkreetsed süüdlased praegustes arveteõiendamistes inimestega peavad saama teenitud karistuse, mille määrab demokraatlik kohus.

Kõigil klassidel ja sotsiaalsetel kihtidel peavad avanema silmad nende orjaliku oleku ning täielikult õigusetu seisundi suhtes. Kõik peavad veenduma selles, et nende lootused mistahes paranemisele režiimi initsiatiivil on asjatud ning et režiim veab neid  vaid nagu tobukesi ninapidi.

Iga inimene, välja arvatud valitseva klassi ladvik, peab meie kontseptsioonides ja meie põhimõtetes leidma oma jaoks selle, mis kõige enam vastab tema kalduvustele. On tähtis, et meie põhimõtted ja meie ideoloogia jõuaks igale kihile tema enda keeles, terminite ja kujunditega, mida ta on võimeline mõistma. Meie abiga peab igaüks leidma režiimis enese jaoks midagi vastuvõetamatut ja igaüks peab režiimis nägema eelkõige mitte vaid kohalikku halba, vaid halba, mis on tingitud režiimi olemusest. Sellele asjaolule tuleb ühiskondlike nähtuste seletamisel eraldada erakordselt suurt tähelepanu. See on ka meie vabadusvõitluse üks tähtsamaid rindeid. Selleks aga, et tagada sellel rindel pealetungi, on tarvis selgelt ja arukalt organiseerida gruppe, õppida ja õpetada võitlusvõtteid ning taktikat.

Väljaastumised nõukogude koloniaalimpeeriumi ühes osas peavad esile kutsuma väljaastumisi ka teistes osades, kusjuures väljaastumiste laiendamine peab muutuma reegliks. Ükski väljaastumine pole kasutu, kui teda toetavad teised. Ja just see, kes ei kõhkle ning astub otsustavalt välja, see võib arvestada ka teiste toetusele. Kui me aga jääme kõhklema ja ootame, kuna teine alustab, siis jääbki ootamine nii meie kui ka teiste ainsaks osaks.

Kriitilistel momentidel, eriti kui peaks puhkema relvastatud võitlus, ei oma keegi õigust elu võtta relvitult vastaselt või rakendada tema suhtes vägivalda (vt. ptk… Sõjaõigusest), kellelgi pole õigust sooritada vägivalda vastase perekonnaliikmete suhtes või röövida nende omandit. Sellist tegu tuleb hukka mõista kui otsest kuritegu vabastusliikumise vastu ja sellele peab järgnema range karistus. Me ei saa endale lubada olla ebahumaansed ja nii suurendada oma vastaste hulka, luua oma kätega vaenlase jõudu. See oleks nii kuritegelik, kui ka rumal. Kuigi teiselt poolt, humaanne suhtumine vastasesse ei tohiks muutuda ilatsemiseks, loiduseks või lohakuseks.

Üheks meie strateegiliseks eesmärgiks on VABADUSVÕITLUSE STIMULEERIMINE sateliitmaades: Poolas, Tsehhoslovakkias, Ungaris jt. Mistahes Nõukogude Liidu sündmused leiavad seal vastukaja. Mistahes sealseid sündmusi tuleb siin aktiivselt toetada. Juhul kui ülestõusude mahasurumisel satelliitmaades rakendatakse nõukogude vägesid, siis on iga ausa inimese kohus pöörata relv nende komandöride poole ning üle minna ülestõusnute poolele. Ülestõusude puhkemisel satelliitmaades, tuleb Nõukogude Liidu sisepiirkondades samuti välja astuda ja isegi alustada aktiivset partisanivõitlust.

EESTI EMIGRATSIOON JA PAGULASKOND, kõigis maades, kus ta viibib, kui ta loeb ennast seotuks kodumaaga, peab lõpetama sisemised poliitilised hõõrumised ning looma ühtse bloki kõikidest poliitilistest grupeeringutest ja lülituma tõelisse võitlusse nõukogude režiimiga.

Esmajoones peab emigratsioon ja pagulaskond võitlema Lääneriikide: USA, KANADA, PRANTSUSMAA, SFV jt. mistahes abi vastu, mida need annavad Nõukogude Liidule. Ei tohi unustada, et nimelt tänu lääneriikide abile on nõukogude totalitaarne režiim siiani püsinud.

Selle asemel, et taga nutta kaotatud kodumaad, tuleb eesti emigrantidel ja pagulastel asuda looma liitlaslikel alustel blokki kõikide Nõukogude Liidu emigrantide ja pagulaste vahel koos Ida-Euroopa rahvaste ja muude Nõukogude Liidust sõltuvate rahvaste emigrantidega. Selline emigrantide ühtne rinne, mida koguneks mitme miljoni ümber, saaks osutada küllaltki suurt survet nende maade valitsustele, kes abistavad Nõukogude Liitu.

Emigrandid ja pagulased, kes sellele tingimusele vastu töötavad, ei oma moraalset õigust kodumaale tagasi tulla.

Emigrandid nende põlisrahvaste hulgas, kellede seas nad viibivad, peavad äratama ja kujundama ühiskondlikku arvamust, laskma välja raamatuid ja ajalehti kohalikus keeles, organiseerima üritusi, mis tõmbaksid kohaliku rahva tähelepanu meie probleemidele, selgitama rahvale nende valitsuste kahjulikku poliitikat (Nõukogude Liidu abistamise suhtes).

Meie kasuks töötavad asjaolud:

– üleüldine viha okupatsioonirežiimi vastu eesti rahva valdava enamuse poolt (ca 90-97%);

– sama viha totalitaarse korra vastu (üle 70% eesti rahvast);

– samasugune olukord Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes, Lääne-Ukrainas, Moldaavias, Gruusias, Armeenias, Põhja-Kaukaasia rahvaste keskel;

– sama nende rahvaste keskel, kes režiimi poolt on täielikult ümber küüditatud oma põlistelt elutsemisaladelt: kalmõkid, Volga sakslased, Krimmi tatarlased, tšetšeenid, ingušid, korealased, kreeklased jt.

– need mitte vähem kui 15-20 miljonit inimest, kes nii või teisiti on nõukogude paradiisiga kokku põrganud vanglates ja laagrites;

– okupatsioonirežiimi vastu meelestatud Kesk-Aasia rahvad: usbekid, tadžikid, turkmeenid, kirgiisid, karakalpakid jt. (vähemalt 90%);

– kolonialismivastaselt meelestatud ukrainlased ja valgevenelased idapoolsetest oblastitest (vähemalt 50%);

– opositsioon vene intelligentsist, usklikud venelased, represseeritute järeltulijad, maa- ja väikelinnade rahvas, mis moodustab ligi 30-40% vene rahvast;

– üldine passiivsete režiimivastaste hulk Nõukogude Liidu territooriumil moodustab vähemalt 60%. Osa sellest passivast lülituksid juba praegu aktiivsesse võitlusse, kui neid juhiks võimekad ja otsustavad inimesed. Teine osa passivast lööb kaasa peale seda, kui võitlus muutub avalikuks.

Meie kasuks töötab ka suurema osa elanikkonna skepsis ja isegi vaenulik suhtumine konkreetsetesse võimukandjatesse, loosungitesse ja lubadustesse mitteuskumine. Ainult tölplus on see, mis segab neil ühendamast konkreetseid võimukandjaid nõukogude võimuga.

Siit meie lähim ülesanne – kõigi käepärastolevate vahenditega ühendada selle kontingendi inimeste teadvuses konkreetsed võimukandjad ja võim ise, s.t. Brežnevit koos oma käealustega personifitseerida kui nõukogude võimu väljendust. Samaaegselt tuleb tekkiv vaakum nende teadvuses täita demokraatliku ja loodusõigusliku tunnetusega.

Režiimi veendunud pooldajaid, seega ka tema kaitsjaid ideoloogilises plaanis on üsna vähe – mitte rohkem kui 6-7% kogu elanikkonnast. Ülejäänud kaitsjad on sunnitud või üldse ilma ajudeta, kes kuuletuvad mistahes jõududele ning valivad üleminekuks tugevama poole.

VENE RAHVAS on meie strateegilistes sihtides erilisel kohal. Tema rahvuslik tragöödia on selles, et oma rahvusliku tunnetuse kaotanud võimueliit sunnib teda ennast ohverdama eesmärkide nimel, mis midagi ühist vene rahvuslike huvidega ei oma. Seda tehakse spekuleerides ning mängides venelaste patriootlikel, rahvuslikel tunnetel.

Venemaad ennast, iidset vene maad laastatakse pidevalt valede eesmärkide nimel. Piisab kui vaadata Pihkva, Volgda, Rjazani jt. oblasteid ning neid võrrelda kolooniatega. Avaneb hämmastav kontrast, ja mitte nende oblastite kasuks.

Vene rahva tragöödiat süvendab asjaolu, et vene intelligents hävitati ega ole lastud kunagi uuesti sündida. Vene intelligentsi asendas nii vere kui ka hinge poolest võõras intelligents – väliselt venestunud võõramaalased. Näiteks, kaasaegne vene kirjandus koosneb 80% mittevenelastest – juudid, ukrainlased jt. Ligi 80% vene muusikutest, režissööridest, teatrinäitlejaist, kunstnikest, õpetlastest, eriti humanitaaraladel pole vene rahvusest. Loomulikult pole sellisele intelligentsile vene huvid kallid. Ning oma eesmärgid ja vaated ta pakub välja venelaste eesmärkide ja vaadete pähe.

Osa tõelisest vene intelligentsist, olles end vaid venelasteks maskeerivate mittevene intelligentide totaalses piirangus, ei orienteerugi enam ja võtab talle vaenulikud ideed vastu vene ideede pähe. See sünnib isegi nendega, kes vene rahva saatusele siiralt kaasa tunnevad. Näiteks nn. vetšelased, ja vene natsionaalsotsialistid. Vale-vene intelligents just sellepärast võttis ka “NLDL Programmi” vastu tääkidega, sest tundis, et juhul kui see ellu viiakse, lõppevad nende pidupäevad ning võib-olla tuleb ükskord päris-vene rahvale isegi aru anda oma rahvusevastase ja venevastase tegevuse üle.

Meie eesmärgiks on leida kontakte venelastega, selgitada neile tegelikku olukorda ja püüda neutraliseerida vale-vene intelligentsi mõju. On olemas enam kui küllalt faktilist materjali, mille põhjal saab näidata pseudovenesuse olemust ja tema vaenulikkust kõige tõeliselt vene suhtes.

Osa EDL intellektuaalseid jõude tuleb ümber lülitada pseudo-vene intelligentsi kuritegevuse paljastamisele ning tema tõelise reeturliku ja vaenlasenäo näitamisele. Sellised faktid nagu Jakiri ja Krasini kaksikmäng ja vene rahva huvide reetmine peavad saama laialt valgustatud, kilbile tuleb aga tõsta tõelised vene patrioodid ja võitlejad, nagu Solženitsõn, Sahharov jt.

Nõukogude propaganda neutraliseerimiseks oleks väga väärtuslik uurimus, mis näitaks, et kõik valitsejad Leninist alates olid mittevenelased, võõramaalased, kes järgisid oma huvisid.

Pseudovenesuse paljastamisel on suur tähtsus nii meie kui ka vene rahvuslike huvide suhtes.

PEALETUNG REŽIIMILE PEAB TOIMUMA KÕIGIL RINNETEL JA IGAST KÜLJEST!

Meie asume nõukogude kindluse sees ja meil on jõudu tema lammutamiseks, kui rakendame selleks kogu oma intellekti ja jõu.

Ei tohi mingit ühtainust võitlusvormi eelistada teistele. Tuleb hoolikalt harrastada kõiki võitlusvorme: legaalseid, pool-legaalseid ja illegaalseid.

Võitlus peab tungima nõukogude režiimi igasse lõhesse. Režiim on kui lõvi, kellel juba praegu kiheleb kogu keha paisetest. Need paised tuleb avada, ärritada kõigi jõududega ning mitte talle rahu anda kuni hukuni.

Valmis tuleb olla ka relvastatud võitluseks, kui selleks tulevad soodsad tingimused. VALMIS TULEB OLLA KÕIGEKS: SELLES ON TULEVASTE VÕITUDE PANT!

ESIMENE MUDEL

EDL seab oma eesmärgiks võidu nõukogude totalitarismi üle.

Näitlikkuse huvides on ratsionaalne režiimi ette kujutada kindlusena, mis meil tuleb vallutada. See kindlus laiub kogu maa territooriumil, tema müürideks on Nõukogude Liidu riigipiir. Kindluse kaitsjateks on režiimi relvajõud, KGB, partei- ja riigiaparaat (need kaks on nii läbipõimunud, et pole mõtet katsetki teha neid üksteisest lahutada) ja osa elanikkonnast.

Meie, režiimivastased, asume selle kindluse sees. Seega puudub meil vajadus tema seintele tormi joosta, neid lammutada, läbi murda tema sõjalisest kaitsekilbist ning tema territooriumi väljastpoolt hõivata.

Meie asetsemine seespool kindlust annab meile terve rea eeliseid: meie käsutuses on palju informatsiooni vaenlase üle; me võime paljusid kindluse kaitsjaid endi poole meelitada, sest oleme nendega pidevas kontaktis; meie vastu ei saa kasutada lennukite eskadrille, aatomrelva; meie positsioonidele ei saa paisata tankidiviise ega suurtükituld. Me oleme vaenlase jaoks nähtamatud, kuigi ta meie olemasolu pidevalt tunnetab. Vastane näeb meid igas kindlusekaitsjas, keda ta on sunnitud kahtlustama. Jah, viibimine seespool kindlust annab meie käsutusse palju eeliseid, mida peaksime oskuslikult kasutama.

Aineliselt kulutab režiim juba praegu iga meie võitleja peale vähemalt paarsada rubla päevas – KGB-meeste palgad, kulutused nende tehnikale ja relvastusele, transpordile, sidele jne. Ühe režiimivastase jälitamise üksainus päev läheb ilma kapitaalmahutusi arvestamata režiimile maksma: ligi 40 rubla nuhkide palkadeks, ligi 10 rubla autobensiinile ja määrdeainetele, ligi 5 rubla kirjatarvetele, ekspertiisidele ja andmete ümbertöötlemiskuludeks.

TEINE MUDEL

Ratsionaalne on režiimi kujutada kuubikuna, mis lebab tasapinnal. Režiimi kõik jõud on suunatud kuubi hoidmisele tasakaaluolekus, sest selle ülemisel tahul istub võimutroonil mõni järjekordne Gen. sek.

Režiimivastaste jõupingutused on suunatud sellele, et kuupi oma tasakaalust välja viia, teda teisele tahule veeretada ja sellega istuv Gen. sek uppi lennutada. Sealjuures on aga režiimivastaste jõud rakendatud väga ebaratsionaalselt: nad mõjuvad erinevatele pindadele ja on suunatud eri suundadesse ning üksteise vastu.. Selle tulemusena on erinevate jõuvektorite summa üsna nullilähedane ja järelikult väike on ka oht režiimile meelepärast kuubi tasakaalu väärata. Vt. joonis nr. 1.

Joonis nr. 1. Režiimivastased pusivad kuubi eri külgede kallal ja tõukavad teda eri punktidest, mille tulemusena kuubi tasakaal säilib.

Selleks, et režiimi võita, s.o. veeretada kuupi mõnele teisele tahule on tarvis rakendada režiimivastaste jõupingutused mingile ühele küljele, suunata jõud sellistesse punktidesse ja sellise kõige ratsionaalsema nurga all, et summaarne jõud oleks küllaldane režiimi kukutamiseks. Vt. joonis nr. 2.

Joonis nr. 2.  Režiimivastased on leidnud ratsionaalsema tee: kogunenud ühele küljele, suunanud oma ühendatud jõud õiges suunas ja  … režiim lendab!

Selliseks ühendavaks elemendiks režiimivastaste jõudude koondamisel sobib üleliidulises mastaabis NLDL Programm, Eestis EDL Programm ja Taktika ning samalaadsed ja samadel alustel väljatöötatud juhendmaterjalid teistes nõukogude kolooniates.

On arutu ja kuritegelik praegusel ajal viita aega multiparteilise kemplemisega selle asemel, et ühendada jõupingutused ühes kindlas sihis – totalitaarse režiimi uppilöömiseks ja vaba-demokraatliku korra kehtestamiseks. Kõik, kes seda ei mõista või ei taha mõista ning kulutavad oma energiat kitsarinnalistes sihtides, saavad saatuse poolt karistatud nagu juba on  karistatud kümneid miljoneid. Režiim on halastamatu mitte ainult oma vaenlaste suhtes, vaid ka oma õiguslike järeltulijate vastu.

KOLMAS MUDEL

Kolmandaks võitlustaktikat selgitavaks mudeliks kõlbab ettekujutus Nõukogude Liidu territooriumist kui tohutust mänguväljakust, millel võistlevad kaks mängijate võistkonda: Režiimi võistkond (“R”) ja Opositsiooni võistkond (“O”). Samaaegselt on mänguväljakul ka pealtvaatajad – kogu ülejäänud elanikkond, kes soovi kohaselt võivad osaleda mängus nii režiimi kui ka režiimivastaste poolel. Lisaks neile ümbritseb mänguvälja veel suur pealtvaatajate hulk, mis kujutab endast põhiliselt välisriike, kelledest enamus (Lääneriigid) on huvitatud võitluse sellisest käigust, et see ei lõppeks režiimivastaste võiduga, kuid et režiimivastased ei saaks ka täieliku hävingu osaliseks.

Seega režiimi ja opositsiooni vaheline võitlus kujutab endast kahe võistkonna vahelist mängu. Režiimivõistkond omab tsentraliseeritud juhtimist ja kõiki hädavajalikke vahendeid võitluse pidamiseks. Kogu elanikkond on praktiliselt lülitatud režiimivõistkonna poolele kas mängijatena või vähemalt pealtvaatajatena. Üks mängureegel lubab lülitada igat pealtvaatajat mängijaks.

Opositsiooni võistkonnal, kes asub samal kogu riiki hõlmaval mänguväljakul, puudub tsentraalne juhtimine ja tema mängijad on laiali pudenenud väikeste gruppidena pealtvaatajate ning vastasvõistkonna sekka.

Heitlused “R” ja “O” vahel on suuremas osas pealtvaatajate jaoks varjatud. “R” võistkond varjab nii kahevõitlusi endid kui ka võitlustulemusi pealtvaatajate ning isegi oma mängijate eest. “R” võistkonna hüveks peale tsentraalse juhtimise olemasolu on veel mängijate ülekaalukam hulk ning mängureeglite vabadus. Nii näiteks ei karistata “R” mängijaid mistahes toorete võtete kasutamise eest tingimusel, et seda ei näe pealtvaatajad.

“O” võistkonna mängija, kelle “R” komando on avastanud, lüüakse mängust välja ning ta maksab selle eest sõna tõsises mõttes oma nahaga ja kaotab ka oma liikumisvabaduse.

“O” mängijate ülesandeks on rikkuda “R” süsteemi tasakaalu löökidega… Ent killustatud “O” võistkond, mängides väikestes gruppides, annab hoope huupi, eri suundades ning sageli ühe ponnistused neutraliseerivad teise grupi tegevuse.

“R” võistkonna eesmärgiks on mitte lasta “O” võistkonnal jõuda koonduda ja ühiseid sihte seada. Selleks püütakse igati takistada sidemete tekkimist “O” grupeeringute vahel ning hoitakse “O” gruppe sattumast pealtvaatajate nähtavusse, et need ei saaks “O” võistkonda lülituda.

“O” võistkonnal on see küll eeliseks, et nende mängijaid on “R” mängijatel pealtvaatajate seast raske üles leida, kuid teiselt poolt, vähendab see “O” võistkonna efektiivsust ning pidurdab nende täiendamist uute liikmetega.

Alljärgnevalt on püütud kokkuvõtlikult iseloomustada ja võrrelda mõlemaid võistkondi heitluse käesoleva momendi seisus. Sellele võrdlusele on lisatud režiimivastase võistkonna soovitavad tunnusjooned EDL strateegilise mudeli järgi.

“R” – Režiimi võistkond

“O” – Opositsiooni (režiimivastaste) võistkond

“E” – EDL eeldatav Vastupanuliikumine

“R”: On ühendatud ühtse ideoloogia alla ja omab jäik-ranget tsentraliseeritud juhtimist. Omab ühteainsat põhieesmärki – säilitada olemasolevat korda ja mitte lasta režiimivastaseid võimu juurde.

“O”: Puudub nii ühtne ideoloogia kui ka ühine eesmärk. Eesmärgid ja püüdlused on üsna erinevad, alates režiimi subjektiivsest parandamisest kuni tema kukutamise ja väljavahetamiseni kõige erinevamate mudelitega. Tsentraliseeritud juhtimine puudub.

“E”: Omab ühtset vaba-demokraatlikku ideoloogiat ja ühist eesmärki: režiimi kukutamist ning demokraatliku korra loomist. Tsentraliseeritud juhtimine puudub. See on asendatud vaba initsiatiiviga Demokraatliku Liikumise programmdokumentide raames.

“R”: Omab täpset väljatöötatud võitlustaktikat ja strateegiat, kõik tema võtted on väljalihvitud, kõik mängijad on saanud professionaalse väljaõppe. Igale mängijale on kätte näidatud tema koht. Initsiatiivi ilmutab ainult juhtimiskeskus. Mängijaid liigutab Keskuse tahe ja käsk.

“O”: Ühtset sõitlustaktikat ja strateegiat ei oma. Mängijad ei tea oma kohta ega tunne võitlusviise, nad pole saanud võitluseks mingit väljaõpet. Kasutatav taktika on meetodite arvu poolest vaene ning kõlbmatu.

“E”: Mängijate käsutuses on laiahaardeline taktika. Iga mängija teab oma kohta, tal on võimalus iseseisvalt oma professionaalsust arendada. Iga mängija ja grupp ilmutab initsiatiivi.

“R”: Mänguvõtted pole reglementeeritud. Põhiliseks meetodiks on füüsiline arveteõiendamine vastastega ja pealtvaatajate hirmutamine. Toimub miljonite inimeste hävitamine või isoleerimine aeglase suretamise eesmärgil laagrites, vanglates ja psühhiaatrilistes haiglates. Kehtib mängijate karistamatus ning materiaalne hüvitamine, kuigi üsna piiratud koguses.

“O”: Kõik mänguvõtted piirduvad agitatsiooni ja propaganda üsna kesisel tasemel ning piiratud võimalustega. Osavõtu eest karistatakse kuni füüsilise arveteõiendamiseni, kõigi materiaalsete hüvede kaotusega ja mängijate perekonnaliikmete tagakiusamisega.

“E”: Võitlusvõtted on reglementeeritud ainult Loomuliku Õigusega. Relvastatud vastasmängijate suhtes on lubatud mistahes kaitsevõtted. Mängijaid karistatakse mängureeglite rikkumisel.

“R”: Põhitaktikaks on režiimivastaste võimaliku kokkukoondumise ärahoidmine ja profülaktikas isegi kontaktide loomise takistamine. Panus tehakse sundimise jõule.

“E”: Taktikaks on vastasega otsese kontakti vältimine, kuid samaaegselt hoopide andmine vastase nõrkadesse kohtadesse. Esialgsel perioodil pealtvaatajate seast poolehoidjate kaasatõmbamine aktiivsetele tegudele. Panus tehakse reaalsele rahvale ja tema vajadustele.

“R”: Valitseb jõuga hoitav sõjaline distsipliin.

“O”: Distsipliin puudub.

“E”: Distsipliin hoitakse ülal autoriteedi ja jõu abil.

“R”: Pole informeeritud võitluse haardest. Kõik, mis toimub juhtkonna ladvikus kujutatakse erandnähtusena. Samaaegselt sisendab juhtkond mängijatele režiimi võitmatut jõudu.

“O”: Pole informeeritud võitluse haardest. On režiimi desinformatsiooni ja valepropaganda mõju all. Seepärast ülehindab režiimi jõudu ning kannatab isikliku alaväärsuskompleksi all. Ei tunne ega näe režiimi nõrku kohti ja seetõttu orienteerub ümbritsevas olukorras halvasti.

“E”: Omab selget ettekujutust vastasest, näeb tema nõrku kohti, tunneb ka iseennast ning oskab õigesti hinnata olukordi ja jõudude vahekordi. Tänu süstemaatilisele tööle ja sidemetele omab küllaldast informatsiooni võitluse käigu kohta.

“R”: Komplekteerib oma võistkonna pealtvaatajatest, põhiliselt otsese või kaudse sunni teol.

“O”: Komplekteerib võistkonna pealtvaatajatest vabatahtlikkuse alusel, sealjuures nende osavõtt võitlusest näib küll pigem ohtliku hobina.

“E”: Komplekteerib võistkonna pealtvaatajatest erinevas väljenduses praktilise jõunäitamise abil ja veendumuse süvendamisega võidu reaalsusesse.

“R”: Lõpptulemusena tekitab võistkond nii pealtvaatajates kui ka mängijais endis kas teadliku või alateadliku rahulolematuse. Kehtiv kord alles säilib.

“O”: Ei tekita pealtvaatajates mingeid erilisi tundeid, sest pealtvaatajad lihtsalt vähe teavad neist. Mängijate arv ent siiski vähehaaval kasvab, kiiremini kasvab passiivsete kaasatundjate arv. Kõiki aga haarab üleüldine skepsis.

“E”: Võistkond kutsub pealtvaatajates esile sümpaatia, sest ta paljastab režiimimeeskonna parasiitluse ja alatuse ning kõik tunnevad end režiimi poolt petetutena. Järk-järgult muutub arvestatavaks jõuks.

Nagu nähtub võistkondade “R” ja “O” võrdlusest, kannavad režiimivastased uskumatult suuri kaotusi, millega võrreldes on saavutanud üsna tagasihoidlikke tulemusi: ainult valdava elanikkonna skepsise ning mõningase režiimi piirangu massiliste arveteõiendamiste osas. Võrdlusest nähtub ka, et režiimivastased kasutavad ebaratsionaalselt olemasolevaid jõude ning võimalusi.

“R” ja “O” võistkondade võrdlusest koorub välja ka põhiline hädaoht – võitlus sellisel tasemel võib ettearvatult lõppeda varem või hiljem revolutsioonilise plahvatusega, sealjuures stiihilisega, milleks režiimivastaste “O” võistkond pole valmis ei praegu ega ka tulevikus. S.t. võib korduda järjekordne vene variant verisest rahvamässust, mida ei suuda ära hoida ei sõjatehnika ega totalitaarne kord. Ja 1917. aasta võib korduda veelgi suuremate ja hirmsamate ohvritega – üleüldise veresaunaga.

Selliseid sündmusi ei suudaks praegused režiimivastased peatada. Ei suudaks seda tõkestada ka totalitaarne barjäär. Totalitaarne režiim oma olemusega ise sünnitab vastaseid, üleüldist rahulolematust, vastastikust vihkamist ja julmust.

Ainsaks teeks, kuidas saaks vähendada järjekordse rahvatapu ohvreid või seda isegi täiesti vältida – oleks olukorra ja rahva stiihilise jõu kontrolli alla võtmine teisitiorganiseerunud ja ettevalmistunud režiimivastaste poolt. Praegu lebab režiimivastaste südamel suur vastutusrikas ajalooline ja humaanne ülesanne – ära hoida stiihilist tapatalgut, mis lõppeks mõne uue totalitarismiga.

See ülesanne on teostatav kui režiimivastased vahetavad praegused võitlusvormid välja aktiivse võitlusega, mis põhineks arukale ja oskuslikule alusele ning oleks sihiteadlikult suunatud demokraatliku korra kehtestamisele.

Toodud mudeli võrdluses esindab seda EDL strateegiale ja taktikale põhinev “E” võistkond. Võrdlusest järgneb, et hädavajalik on režiimivastaste täpne organiseeritus, ühine tahe ja püüdlus vabaduse poole. See saab võimalikuks, kui režiimivastased hakkavad mõistma, mida nad tahavad, hakkavad mõistma kuidas võidelda, milliseid konkreetseid ülesandeid peavad lahendama nii grupid kui ka iga üksik režiimivastane.

Hirmus pole režiimi jõud, hirmu tekitab režiimivastaste leeris valitsev anarhism ning koostöö puudumine, režiimivastaste oskamatus ja peamine – tahe mitte õppida.

Nagu minevikuski, nii on ka tänapäeva tsaar kaotanud oma pühaduseoreooli. Jäänud on vaid pühaduse oreool abstraktse nõukogude võimu ümber. Tsaariimpeerium purunes sisemiste käärimiste tulemusena, mida muuseas soodustas kohtuliku võimu teatav suhteline sõltumatus, mis oli võimeline tõkestama Ohraana omavoli. Nõukogude režiim võttis sellegi asjaolu arvesse ja praegu on kohtuvõim vaid vägivallaorganite ripatsiks ning truuks tööriistaks.

Oskuslikult on rahva rahulolematus režiimi suhtes suunatud rahulolematuseks inimestega vahetult kokkupuutuvate täidesaatjate vastu. Kui opositsioon kord suudab silmad avada kurja juure avastamiseks, SIIS TA VÕIDAB MÄNGU!

Eelkõige peame ümber seadma oma tegevuse, seejärel tõmbama endi poole rahva ja otsustavalt minema pealetungile režiimi vastu kuni too kukub. Seejärel tuleb luua demokraatlik kord.

Isegi praeguste režiimiga heitlevate jõududega on see läbiviidav, kuid ainult tingimusel, et asjale lähenetaks arukalt.

Meie suurimaks ja ohtlikumaks vaenlaseks pole mitte nõukogude režiim kelle vastu me võitleme, vaid meid käsist ja jalust kammitsev taktikaline dogmatism. Kogu opositsioon Nõukogude Liidus, sealhulgas ka Eestis, pole küllaldaselt ettevalmistatud võitluseks ja seda vähem veel võiduks vastase üle.

Käesoleval ajal nõukogude režiim ei võitle opositsiooniga kui füüsilise jõuga, sest see ei kujuta otsest ohtu tema olemasolule. Küll võitleb režiim aga opositsiooni katsete vastu ületada oma taktikalist dogmatismi. Sest kui opositsioonil õnnestuks lahti saada oma taktikalisest dogmatismist, siis oleks režiimi päevad loetud.

Praegu kaotab opositsioon igal aastal mitu diviisi vahistatute, laagrites, vanglates ja psühhiaatrilistes haiglates hukkunute näol. Sealjuures 99% neist, kes režiimi küüsi sattusid, polnud suutnud veel režiimile mingit olulist kahju tekitada. Neid võeti hetkel, kui nad püüdsid hakata ümbritsevas orienteeruma. Need igal aastal sunnitööle suubuvad diviisid võinuks moodustada võimsa ja režiimi olemasolu ähvardava jõu, polnuks nad aga pimestatud oma taktikalisest dogmatismist.

Meie vastane – režiim – võitleb meiega kaugel oma elulistest keskustest, võitleb otse meie eneste leeris. Meie võitlejad satuvad sõjavangi juba enne seda, kui nad võitlusvõimelisteks võitlejateks välja areneda jõuavadki.

Meie võitlejad võivad muidu olla küll kartmatud ja vaprad rüütlid, kuid nõukogude reaalsetes tingimustes on nad saamatud. Selle asemel, et anda otseseid lööke režiimi pihta, löövad nad sihist mööda ja materdavad vaid režiimi varju.

KAS PRAEGUSED VÕITLUSTINGIMUSED ON ÜLEMÄÄRA RASKED JA OHTLIKUD?

Paljud praegused režiimivastased räägivad, et võitlus nõukogude režiimi vastu on kirjeldamatult raskem ja ohtlikum kui eelnenud ajastutel. See on äärmiselt vigane seisukoht. Möödunud aegadel võitlus mistahes totalitaarse režiimi vastu polnud põrmugi vähemraske või vähemohtlik. Mistahes võitlusest osavõtjad saavad tunda valu, kannatusi ja surmahirmu. Aga kannatused, hirm vägivalla ja surma ees on igale inimesele üheselt tunnetatav. Ja millisel ajajärgul inimene ka ei tegutsenud, valu jääb ikkagi valuks, kannatused, hirm ja surm jäävad talle ikka kannatusteks, hirmuks ja surmaks. Seepärast möödunud sajandi rahvavõitleja ja 1905. aasta mässav eestlane ei tundnud vähem kannatusi kui tema praegusaegne kolleeg.

Valu suurus, kannatused ja surmahirm pole oma olemuselt muutunud tänapäevalgi. Ainus vahe on selles, et režiim on kasutanud massilisi kannatusi, massilist valu ja massilist surma. Kuigi asjaolu, et nüüd režiim arveid õiendab tuhandetega ei muuda iga üksiku inimese valu, kannatusi ja hirmu suuremaks ega väiksemaks võrreldes aegadega, mis kannatustele allutati vaid kümneid ja sadu inimesi, siis omati kannatuste ja surma mastaabid mõjutavad inimese emotsioone ja ettekujutust. Sellest kurat muutub tunduvalt suuremaks ja hirmsamaks.

Käesoleval ajal on muutunud võitlustingimused, kuid need pole muutunud raskemaks iga eraldi võetava võitleja suhtes. Ja kuidas ka ei muutuks võitlustingimused – võitlusest osavõtjale on alati sihitud ohu teravik ja ta on alati allutatud surmariskile. Nii oli see enne, nii on see praegu, nii saab see olema ka tulevikus.

XV-1 PSÜHHOLOOGILISED BARJÄÄRID MEIE TEADVUSES ON REŽIIMI KINDLAIM TUGI!

Meie põhiline häda ja põhiline viga seisneb režiimivastaste taktilis-strateegilises harimatuses ja traditsioonilises mõtlemises. See aga kutsub esile terve rea psühholoogilisi barjääre, mida on raske ületada. Psühholoogilised barjäärid režiimivastaste teadvuses – see on režiimi kõige kindlam kilp ja mõõk, üks kindlamaid režiimi jõududest. Seepärast ongi režiimi suurim mure ja hool suunatud psühholoogiliste barjääride kultiveerimisele ning siirdamisele rahva teadvusesse.

Psühholoogilised barjäärid tekivad tänu õige ja õiglase informatsiooni puudumisele, tänu oskamatusele loogiliselt mõelda, tänu kindla õigusliku maailmavaate puudumisele, tänu traditsioonide ja sajanditega väljakujunenud ühiskondlik-poliitiliste kontseptsioonide pimesi järgimisele.

KAS MEIE VAENLASE TAKTIKAST ON MIDAGI ÕPPIDA?

Põhiline faktor, mis pidevalt on soodustanud bolševismi võitu ja tema vastaste lüüasaamist – see on paindliku taktika kasutamine ja traditsionalismist loobumine poliitilises võitluses. Bolševike võitluses ilmneb taktikaline revolutsioon, mille olemus on analoogiline sõja pidamisega traditsioonilise koondrivi asemel hajutatud rivis. Bolševikud lähtusid reaalsetest jõududest ja tingimustest. Seal, kus oli kasulik, kasutati parlamentaarset võitlust. Parlamentaarselt võitluselt mindi kergelt üle terrorismile, terrorismilt rahulikumale poliitilisele võitlusele, rahulikult poliitiliselt võitluselt vandenõule ja sõjalisele võimuhaaramisele, sotsiaalsete instinktide vallandamiselt nende taltsutamisele, kaubanduslikelt suhetelt sõjalistele tegudele, sõjaliselt kommunismilt NEP-ile, NEP-ilt orjusesse. Eilne liitlane muudeti vaenlaseks, eilne vaenlane muutus liitlaseks. Bolševism ei kannatanud piiratud ambitsioonide all, kui selles peitus kasu. Peale selle, bolševism teadis ja kasutas oskuslikult ära kõik oma vaenlaste puudused ja nõrkused.

Bolševikud tegid panuse ja mängisid inimese igavesel püüdlusel õigluse ja õnne järele, mitte aga tema madalatel instinktidel nagu see paljudele võib näida. Kaalukas osa inimesi läks bolševikega kaasa õigluse ja õnne nimel. Aga see, et massil puudusid teadmised ja õige mõistmine õiglusest ning et teda oli kerge ninapidi vedada, see polnud massi süü. Sest polnud massil neid teadmisi kuskilt võtta. Intelligents, selle asemel, et rahvast valgustada, tegeles põhiliselt abstraktsete filosofeerimistega, mis oli kaugel reaalsest elust. Pealegi oli intelligents ise sageli traditsioonilise ebaõigluse kandjaks.

Bolševismile oli omane veel üks tähtis joon – tema otsustavus ja vastutuse enda peale võtmine võimalike tagajärgede eest – see, mis nii väga puudus bolševismi vaenlastel ja puudub praegugi.

OPOSITSIOONI SENINE VÕITLUSTAKTIKA ON REŽIIMI ENESE POOLT PEALE SURUTUD!

Psühholoogiliste barjääride tõttu osutuvad režiimivastased suures osas režiimi lõa otsas olevaiks. Mitte režiimivastased ise vaid just režiim surub neile peale võitlusvormid. Senise võitlustaktika olemus seisneb võitluses ilma põrandaaluste (illegaalsete) organisatsiooni-deta, s.t. võitlusvormiks on propaganda ja agitatsioon ning võimu olemust paljastava tõe levitamine.

Praegu kasutavad režiimivastased enamuses järgmist taktikalist võitlusmoodust:

Režiimi suhtes kriitiliselt meelestatud “Omakirjastuse” loomine ja levitamine elanikkonna, esmajärjekorras intelligentsi seas;

Protestid KGB tegude vastu (arestid, kohtud) ja administratiivsete repressioonide vastu;

Suuline agitatsioon ja propaganda elanikkonna /…/ enamasti repressioonide vastu vabamõtlemise üle.

Arvatakse (eeldatakse), et need tegevused peavad esile kutsuma rahva seas massilisi proteste ja seega režiimi liberaliseerimist.

Režiimi ideoloogilised vastased püüavad mitte puutuda nõukogude korra aluseid, vaid mõistavad hukka selle täidesaatvat ja praktilist tegevust, kritiseerivad tema karistusorganeid. See aga desorienteerib inimesi: kõik on üksikult võttes halb, kuid kord ise on hea, ja seepärast tuleb teda kaitsta.

Põhilisi kriitikanooli lastakse ikka vaid Stalini ja KGB peale. Ning ainult vähesed on jõudnud arusaamisele, et režiim on paheline põhiolemuslikult. Ja midagi enamat kui see, mis on, pole tulemas.

Režiim on kriminaalkoodeksisse pannud terve rea paragrahve, millede järgi igasugust organiseeritud tegevust karistatakse üsna rangelt kuni surmanuhtluseni. Samal ajal on karistus nõukogude-vastase propaganda ja agitatsiooni järgi (ENSV KrK §68) väiksem.

Osa režiimivastaseid valivad teadlikult, osa alateadlikult väiksema karistusvõimaluse ning tegelevad vaid propaganda ja agitatsiooniga. Sellega tegelemine ilma kindla organisatsioonilise aluseta on aga režiimile kasulik. Varem või hiljem selline inimene satub kokku mõne agendi või koputajaga ning jõudmata režiimile mingit erilist kahju tekitada satub trellide taha.

Halb on nähtus, mis esineb äärmusliku reaktsioonina nõukogude töödistsipliini ja vabaduste puudumisele – isiklik anarhism. Režiimivastased, kuuludes küll rohkem või vähem organiseeritud gruppidesse, sageli eitavad mistahes distsipliini, pidades seda bolševismi päranduseks. On vähe gruppe, kus mingi üsna kergeltki täidetav ülesanne oleks täidesaatjale kohustuslik. Ülesanne täidetakse vaid eetilistel kaalutlustel. Eetika on aga gruppi kuuluvate isikute jaoks üsna veniv mõiste, mida tõlgendatakse kuidas keegi tahab. See asjaolu aga nõrgendab gruppe äärmiselt.

Kuna režiimivastased on isegi gruppides organisatsiooniliselt vähe seotud, siis ei olda ka võimelised looma küllaldaselt kindlat materiaalset alust selleks, et omakirjastuslikku kirjandust suurtes tiraažides paljundada ja seda laialdasemalt levitada. Seega jäetakse kõige radikaalsemalt meelestatud lihtrahvas täiesti isolatsiooni.

Ometi pole ka karistusmäär mitte kõige peamine põhjus, mis ahistab režiimivastaste võitlust. Meie seas leidub hulganisti kartmatuid ja uljaid tegutsejaid, kes oleksid võimelised paljuks. Kuid nende tegutsemist ahistab taktikaline dogmatism.

Nõukogude režiim oma haridussüsteemi ja massiinformatsiooni vahendusel on meisse sisendanud mitmeid müüte, mis aktiivselt mõjutavad režiimivastaste teadvust ning seega ka tegevust.

XV-2  MÜÜDID, MILLEDEST MEIE TEADVUS PEAKS EELKÕIGE VABANEMA:

Esimene MÜÜT: ÜHISKONNA EVOLUTSIOONILISEST ARENGUST.

Teine MÜÜT: LAIADE RAHVAMASSIDA VABATAHTLIKU OSAVÕTU VAJADUSEST REŽIIMI MURDMISEL.

Kolmas MÜÜT: NÕUKOGUDE REŽIIMI JA TEMA KARISTUSORGANITE KÕIKVÕIMSUS.

Neljas MÜÜT: TSENTRALISEERIMISEST.

MÜÜT ÜHISKONNA EVOLUTSIOONILISEST ARENGUST

Bolševikud püüavad sisendada, et ühiskondlikud formatsioonid muutuvad vaid ranges järjepidevuses: ürgkogukondlik – orjanduslik – feodaalne – kapitalistlik – sotsialistlik – kommunistlik. Ning nad väidavad, et see protsess ei saa kulgeda vastupidises suunas.

Siit tehakse valesid järeldusi, nagu selline, et inimesed ei saa minna ühelt ühiskondlikult korralt teisele ilma pikaajalise ettevalmistuseta. Sellest lähtudes paljud režiimivastased ei püstitagi radikaalseid nõudmisi, ei mõista hukka ebainimlikku nõukogude korda, vaid püüavad teda reformeerida, kuulutades näiteks, et leninism on pääsemine stalinismist.

Selle asemel, et täielikult hukka mõista nõukogude sotsialismi kui üht tänapäeva orjanduslikku süsteemi (nõukogude süsteemi, olgugi, et ta omab kõiki orjandusliku korra tunnuseid, ei suudeta sellega samastuda vaid seetõttu, et nende vahel asetsevad feodalism ja kapitalism), kutsuvad nad üles inimesi riskeerima oma peaga mingite tühiste paranduste nimel. Selline asjaolu viib inimeste teadvuse segadusse, kuna ei teata, kus on tõde. Rahvas oma loomupärase vaistu poolest pole aga nii rumal, et lülituda võitlusse mingite pooliklike muudatuste nimel, mis ei suuda põhjalikult ümber muuta tema heaolu aluseid.

Märkusena peaks siinkohal lisama, et ajalugu teab paljusid juhuseid, kus hüpe ühelt poliitiliselt süsteemilt teisele toimus ilma mingi evolutsioonita. Näiteks: üleminek pool-totalitaarselt laialdasele demokraatiale Venemaal 1917. aastal, samal aastal üleminek demokraatlikult jäiktotalitaarsele; 1933. aastal Saksamaal demokraatlikult totalitaarsele; 1945. aastal totalitaarselt demokraatlikule Itaalias, Lääne-Saksamaal ja Jaapanis, kusjuures viimane oli totalitaarne kahe tuhande aasta vältel. Samuti üleminek demokraatlikult süsteemilt totalitaarsele Bulgaarias, Rumeenias, Jugoslaavias, Ungaris, Tšehhoslovakkias, Poolas, kusjuures  tõelist vastupanuvõitlust totalitarismi vastu peeti vaid Poolas.

Selle müüdi levitajad eksivad selles, et nad ei mõista, et eksisteerib ainult KAKS poliitilist süsteemi – demokraatlik ja totalitaarne. Kogu inimkonna ajaloo vältel on need kaks süsteemi olnud omavahelises võitluses. Inimene nendes süsteemides muutub kas vabast isiksusest orjaks või vastupidi – orjast vabaks isiksuseks.

MÜÜT RAHVAMASSIDE VABATAHTLIKU OSAVÕTU VAJADUSEST REŽIIMI MURDMISEL

Selle müüdi juured on bolševismi ja tema poolt võimuhaaramise moonutatud ajaloos.

See müüt on režiimi poolt loodud kahel eesmärgil: esiteks, et õigustada ebaseaduslikku võimuhaaramist 1917. aastal käputäie rahvusvaheliste avantüristide poolt ja teiseks, et režiimivastased ei kasutaks bolševike võimuhaaramise tegelikku retsepti, vaid ootaksid kuni rahvamassid ise tõusevad üles võitlusse, s.o. inimeste teadvusesse sisendatakse üldrahvaliku ülestõusu mudel.

Sellest müüdist on läbi imbunud peaaegu kõik režiimivastased. Asjaolu, et ei usuta võitu ilma suurte rahvamasside osavõtuta, nõrgendab režiimivastaste võitlusvaimu ja otsustavust.

See müüt mõjub kõikidele elanikkonna kihtidele.

Vahemärkusena olgu toodud järgmine tõsiasi: Asutava Kogu valimiste andmetel oli mitte vähem kui 80% rahvast bolševike vastu.

Tegelikult on rahvamassid kõiksugu pöörete juures ooteseisundis ning püüavad vältida sekkumist poliitilisse võitlusesse. Poliitilises võitluses osaleb kummalgi poolel tavaliselt väga väikene osa rahvast, mis ei pruugi ületada 2-3%. Ülejäänud aga võivad osutuda olevaks nii siin- kui sealpool barrikaade, seda sõltuvalt erinevatest situatsioonidest ja tingimustest. Massid tavaliselt osalevad võitluses kas heakskiitva või halvakspaneva vaikimisega ühe või teise võitleva poole suhtes. Kuid kui rahvas ei karda kaotada seda, mis tal käes on, sees ta tavaliselt pooldab uuendusi.

MÜÜT REŽIIMI JA TEMA KARISTUSORGANITE KÕIKVÕIMSUSEST

See müüt seisneb jõu kultuses ning hoitakse ülal kõikide informatsioonivahenditega ja võimu demonstreerimisega.

Režiim on tõepoolest totaalne ning on tunginud ühiskondliku elu kõikidesse harudesse, kontrollides tootmist, kultuuri, informatsiooni jne. Kuigi ta oma ametlike institutsioonidega mõjutab kahtlemata erandlikult kõiki pole ta siiski suutnud üksikisikut täielikult oma kontrolli alla saada. Inimesed arvestavad režiimi poolt neile ettekirjutatud normide ja keeldudega, kuid püüavad ikkagi elada ja tegelikult elavadki oma tahtmist mööda.

Ühelt poolt surub režiim inimestele peale majanduslikud suhted, poliitilise korra, kodanikuvabaduste astme, ametliku ideoloogia, moraali, tehes seda mitte ainult otseste või kaudsete vägivallaorganite abil, vaid ka oma massikommunikatsiooni monopoliseeritud vahenditega – trükisõna, raadio, televisiooni, kino, õppeasutuste võrguga jne.

Kuid teiselt poolt kõik sotsiaalsed grupid, ametkondlikud, rahvuslikud, religioossed, kultuurilised makrogrupid kui ka perekondlikud, isiklike sõprade ja tutvusringkondade mikrogrupid elavad oma ühiskondlike reeglite järgi, järgides oma moraali, eetikat ja tavasid. Nendes gruppides on inimesed enaminertsed ja vähemallutatavad kontrollile, ning tihti ei kajastu neis kehtiva totalitaarse režiimi olemus. Inimeste sidemed mikrogruppidega on veelgi suuremad perekonnas, naabritega, töökaaslastega, sõprus- ja tutvusringkonnas, kelle arvamusega arvestatakse ja kelle arvamusele allutatakse ka oma “mina”.

Tegelikult elavad inimesed massi hulgas ametliku elulaadi suhtes vaenulikku elu ja ametlik võim pole suuteline sellist olukorda muutma. See ongi asjaolu, mis loob võimaluse režiimivastaste süsteemide tekkimisele ja “Omakirjastuse” laialdase leviku.

Tõepoolest, režiim on seni välja tulnud võitjana oma vastaste üle. Kuidas ta seda saavutab, ei oska keegi öelda. Seepärast võtab režiim kasutusele mõne talle kasuliku versiooni.

Bolševism kirjutab kõik oma võidud eranditult sõjalise jõu ning võimsuse arvele. Kuid enamus võite saadi vaid seetõttu, et talle seisid vastas mittesuured killustatud jõud, milledega ta õiendas arved järgimööda. Tavaliselt valitsesid nende jõudude vahel lahkhelid ning nad kaitsesid ise pankrotistunud süsteemi. Ja selle asemel, et üheskoos peale tungida, ootasid vaid oma järjekorda, millal bolševism nad alla neelab.

Näiteks oli ligi 90% Venemaa talupoegadest kollektiviseerimise ägedad vastased. Nad osutasid visa vastupanu, mässasid, kui tuldi neile koju, tihti lõppesid need mässud verevalamisega, kus tapeti mõned volinikud. Kuid need lokaalsed mässud ei kasvanud üldiseks pealetungiks. Ja tasahilju neelas bolševism kogu talupoegkonna.

Bolševismil õnnestus küllalt kergelt arveid õiendada kümnete miljonite inimestega, keda ta hävitas süsteemikindlalt laagreis. Ja tänu ainult sellele, et keegi ei hakanud vastu, lasi end rahulikult vahistada, läks alandlikult laagri ning mahalaskmisele. Muide, massilisi vahistamisi pidurdati 40-ndate aastate lõpul ja 50-ndate aastate alguses seoses ülestõusulainetega GULAG-I laagrites Pihkvast Kaug-Idani. Sest oli ohtlik suurendada vangide hulka.

Vaatamata oma määratule võimsusele, bolševism kardab ning on seetõttu sunnitud pidevalt demonstreerima oma sõjalist jõudu. Sellise jõunäitamise tegelikku väärtust välisriigid teavad ka ilma demonstratsioonideta. Demonstratsioonid on vajalikud siseriiklikult, et hirmutada, et lämmatada juba eos isegi mõte režiimi kukutamise võimalikkusest. Millegipärast me unustame siin selle tõsiasja, et Nõukogude Liidu sõjalise jõu moodustame meie ise! Ja seepärast ei tulegi esmajärjekorras võidelda mitte tankide vastu, vaid inimajude ja maailmavaateliste küsimuste eest, sealhulgas ka nende inimeste suhtes, kes on tankides.

KGB kõikvõimsus, tema kõiketeadmine – on ülespuhutud. KGB on võimas organiseerituse astme poolest, ta on oma tundlad kõikjale laiali ajanud, kuid ta pole ometi kõiketeadev ja kõikvõimas.

KGB õiendab kergelt arveid rahulike elanikega, üksikisikutega. Kuid olukord muutub järsult, kui tema vastas seisab mingi süsteem, teadlikkus, võitlusoskus. Asi on selles, et kuigi KGB võimas mehhanism on tehniliselt hästi varustatud, kannatab ta üldiselt võimekate kaadrite puudumise all. See on tingitud kaadrite valikul hinnatavatest omadustest, nagu poliitiline usaldatavus, päritolu, julmus, pime kuuletumine jne. Ilmne seadusetus isegi nõukogude seaduste suhtes tõukab normaalseid inimesi eemale sellest organisatsioonist. Jäävad igasugused kismamehed, konjuktuurijüngrid, kes rohkem tegelevad karjerismi meetodite täiustamisega kui põrandaaluste püüdmismeetoditega.

Ajal, mil puudub massiline terror, osutub KGB aparaat suhteliselt küündimatuks ja väheefektiivseks. Selle tunnistuseks on “Samizdati” ja “Omakirjastuse” laialdane levik ning ka paljude selliste illegaalsete gruppide tegutsemine, kelle konspiratsiooni tase, võitluse asjatundmatu tehnika, grupiliikmete distsiplineerimatus, lohakus ja ebatõsine suhtumine asja on lihtsalt kirjeldamatu. Võiks öelda, et Gestapo puhul see sugugi nii kergelt läbi ei läheks.

KGB saamatuse teiseks näiteks võiks tuua “Jooksvate sündmuste kroonika”, mis ilmub regulaarselt juba 1968. aastast. Hoolimata väljaandjate uisapäisasusest, kindla organisatsiooni puudumisest, asjaarmastajalikust valmistamise tasemest pole KGB-l ometi korda läinud tema tegevust seisatada. Kuigi tema likvideerimiseks paisati kõik jõud, eriti peale Jakiri ja Krasini reetlikke paljastusi.

KGB kõiketeadmise müüt on dešifreeritav väga lihtsalt. KGB teab ainult seda, mida me ise oleme välja lobisenud tänu oma kergemeelsusele, lapsikusele, kretinismile ja lollusele. Kõik ülejäänud on vaid enesereklaam, mis on üsna mõnus oleskleja südametunnistusele.

Seega mitte KGB pole kõikvõimas ning kõikjalolev, vaid meie ise pole alati vajalikult tasemel. Müüt aga ometi toimib ja on üks ohtlikuim.

MÜÜT TSENTRALISEERIMISEST

Oma partei ajaloo arvukate variantide kirjutamisel, alates poliitilise partei loomise esimestest sammudest kuni tänapäevani välja on bolševikud erilisele kohale seadnud tsentraalse juhtimise probleemi. Nad püüavad meid kõigest hingest veenda, et just tsentraalne juhtimine otsustas ajaloo käigu. Seda väidet näivadki uskuvat nüüd nii režiimi pooldajad kui ka vastased. Bolševikud moonutasid oma ajalugu kahel põhjusel: esiteks – et veenda masse selles, et just bolševism kukutas tsaarirežiimi, ja teiseks – et praeguse režiimi vastastel ei tekiks mõtetki otsida mittetsentraliseeritud võitlusvorme.

Mõlemad eesmärgid on režiim seni õnnestunult saavutanud. Kuid nagu alati on bolševikud tegelikult rääkinud siin vaid poolikut tõde. Tsentraliseerituiks said nad alles peale oktoobripööret. Enne seda, kuni 1917. aasta veebruarini kujutasid bolševikud endast kolmandajärgulist parteid, mis sündmuste käigule peaaegu mingit mõju ei avaldanud. Tsaarivõim langes eelkõige detsentraliseeritud intelligentsi löökide all, kusjuures intelligents vaid osaliselt kuulus tsentraliseeritud parteidesse.

Nõukogude elulaad, ajaloo võltsimine on sünnitanud meie teadvuses müüdi tsentraliseerimisest. Nõukogude tsentraliseeritud ühiskonnas kasvanud inimesele ei tule mõttessegi, et võiks elada ka ilma keskse juhtimiseta või et seda osa võiks tunduvalt vähendada. Maailmavaateliselt on nõukogude inimene muudetud kariinimeseks, kellele on piitsaga karjuse olemasolu enesestmõistetavalt vajalik korra ülalhoidmiseks. Ollakse oma veendumustelt muutunud samasugusteks tsentraliseerituteks kui bolševikud.

Seetõttu asuvad opositsionäärid illegaalsete gruppide loomisel looma nõukogude omale sarnast tsentraliseeritud süsteemi. Tekkinud grupid hakkavad ruttu laienema ja muutuvad peaaegu keskkomiteedeks uutele üleliidulistele parteidele. Aastas likvideerib KGB kogu Nõukogude Liidu territooriumil hulganisti selliseid rühmitusi. Hoolimata sellest /…/ uued grupid ikka sama rumalalt ja põikpäiselt kopeerida bolševistliku  põrandaaluse meetodeid, mida neile pakutakse populaarteaduslikest memuaaridest ja kinofilmidest.

Tsentraliseerituse müüt on niivõrd hõivanud inimeste ajud, et kui veendutakse tsentraliseeritud režiimivastaste gruppide loomise võimatuses nõukogude tingimustes, siis lastakse lihtsalt käed lootusetult rüppe ning muututakse tavaliseks olelejaks.

Ometi on selgeid näiteid kasvõi majanduselust, kus vähetsentraliseeritud süsteemid annavad tunduvalt suuremaid tulusid kui tsentraliseeritud. Tsentraliseerimine pole ainus võimalus ja ainupääsemine: otstarbekaim on mõistlik ja õiges suhtes kombineeritud süsteem tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud vormidest.

(Tsentraliseerituse ja detsentraliseerituse õigele vahekorrale omistab EDL erakordse tähtsuse. Vt. ptk. XVI “Keskjuhtimisest ja autonoomsusest”.)

XV-3  TRADITSIOONILISEST MÕTTEVIISIST TINGITUD KAMMITSAD

Peale režiimi poolt pealesurutud müütide, luuakse psühholoogilise barjääre traditsioonilise poliitilis-ajaloolise mõtteviisi poolt. Ohtlikeks tendentsideks tuleb lugeda siin eelkõige kahte.

Esiteks: Mittetotalitaarsete süsteemide poliitilise elu jäljendamist. Luuakse kümneid poliitilisi voolusid, mis sageli üsna vähe üksteisest erinevad. Ja selle asemel, et võidelda režiimi vastu, vaba-demokraatliku korra eest, mis tegelikult garanteeriks vaba ja vägivallatu ideede võitluse, need voolused sulguvad enestesse ning kõigi jõududega võitlevad hoopis teiste samasuguste poliitiliste voolustega. Seega on tegu ebaratsionaalse jõu ja energia kulutamisega. Selle asemel, et ühendada kõiki jõude ning suunata võitluse teravik ühise vaenlase – totalitaarse režiimi vastu, tegeldakse piltlikult öeldes mahalöömata karu naha jagamisega. Kuna sellega kaasneb tohutute jõudude kammitsetus, siis on taoline tegevus mitte ainult arutu, vaid ka lausa kuritegelik.

Teiseks: Traditsioonilist bioloogilist šovinismi.

Selle asemel, et ühendada kõiki rahvuslikke jõude ühtseks rusikaks ja suunata see režiimi vastu, ei suuda sõltuvad rahvad kuidagi ületada traditsiooniliselt halbu suhteid üksteise suhtes. Eriti on selles süüdi vene uusslavinistid, kes kuidagi ei suuda lahti öelda koloniaalsest mõtlemisest ning faktiliselt kuulutavad rassismi ja vene suurriiklust. Kuigi just nimelt suurriikluse ja kolonialismi tõttu kannatab vene rahvas juba sajandeid. Isegi armeenlased ja teised Kaukaasia ning Kesk-Aasia rahvad vihkavad teineteist, sealjuures ilma eriliste konkreetsete põhjusteta. Aga ühisele vaenlasele seda just vaja ongi.

KOKKUVÕTTEKS

Meie põhiliseks hädaks ja ühtlasi põhjuseks, miks Demokraatlik Liikumine areneb lausa kilpkonna kiirusega pole mitte režiimi jõud, mitte KGB multimiljoniline armee, vaid hoopis elementaarne võhiklikkus, mis on omane valdavale osale režiimivastastest.

Režiimil on kümneid miljoneid rahulolematuid, neist mitu miljonit aktiivset vastast. Kuid tavaliselt puudub enamikul neist maailmavaade, mis oluliselt erineks ametlikust. Erinevus on vaid selles, et nad tunnevad režiimi survet, mis nagu rahustussärk kägistab ja rõhub. Selletõttu nad perutavadki, ja ainult sellepärast.

Kasvatatud nõukogude režiimi umbses õhus ja vaimus, ei suuda režiimivastased lahti rabelda nõukogude süsteemi poolt sissejuurutatud mõtteviisist. Kopeeritakse vaid režiimi poolt propageeritut ning püütakse seda siis asjatult režiimi vastu kasutada.

Nõukogude režiim on oma üle poolesajaaastase eksistentsi jooksul produtseerinud nii palju udu, et pole võimalik leida nõukogude maailmavaate mõnd tõelist suunda, mis aitaks kompassina selles orienteeruda.

Kui analüüsida venekeelset “Samizdatti”, siis üle 90% sellest on pühendatud repressioonidele, kusjuures põhiliselt 1937-1939. aastatel. Harva puudutavad põrandaaluse “Samizdati” autorid varasemaid repressioone. Aga neid, kes tõstaksid käe kõige suurema pühaku Lenini ning 1917. aasta revolutsiooni vastu – neid on vaid mõni üksik. Kogu õudus aetakse tavaliselt Stalini ja karistusorganite arvele. Sellest, et nõukogude süsteem ise ebardlik on ning seega kõikide veriste õuduste algläte – sellest räägitakse vähe.

Isegi ei tehta katset süsteemi olemust mõista. Ja kui ka mõned ongi jõudnud järeldusele, et asi pole täideviijates vaid süsteemi olemuses, siis jõudsid nad selleni emotsionaalselt, mitte loogiliselt.

Paraku puudub režiimivastastel ettekujutus sellest, kuidas ja millega murda ebainimliku režiimi selgroogu.

ÜLIM AEG OLEKS ÄRGATA TARDUMUSEST!

Peame minema pühkima mistahes dogmatismi oma taktikast. See tähendab, et meie taktika peab muutuma paindlikuks. Me peame olema valmis kõigeks ja oskama kiirelt ning otsustavalt üle minna ühelt vormilt teisele ja olenevalt konkreetsetest tingimustest varieeruma kahe, kolme või enama võitlusvormiga.

Meie taktika põhijooneks peab muutuma erakordne otsustavus ja oskus julgelt enda peale võtta vastutus kriitilistel momentidel, kus mitte päevad vaid tunnid otsustavad tuleviku.

Peame muutuma realistideks ning suutma õigesti hinnata igat olukorda, oma jõude, omi võimalusi ja ka vastase omi. Realistiks on aga võimalik saada vaid tingimusel, et vabaneme oma dogmaatilistest ja psühholoogilistest barjääridest.

Seni kuni iga üksik režiimivastane pole õppinud vabalt mõtlema, s.t. kui ta pole vaimselt vabanenud oma vaenlase mõjust, kuni ta pole endas hävitanud orja – seni pole loota ka edu võitluses. Ilma initsiatiivi vallandamiseta, ilma vaba ettevõtlikkuseta pole ka meie võitlusel edukust.

Oma strateegia ja võitlustaktika väljatöötamisel omistab EDL tsentraliseerituse ja detsentraliseerituse vahekorra küsimusele erakordse tähelepanu. See on saanud tema taktika võtmeküsimuseks.

EDL oma taktika väljatöötamisel lähtus reaalsest olukorrast, kus peaaegu kõigil poliitilistel liikumistel, peale demokraatide, üle kogu Nõukogude Liidu puudub selgepiiriliselt väljatöötatud ideoloogia. Võib korduda /…/ ajalugu. Rahva rahulolematus on juba praegu küllalt suur ning teatud momendil võib toimuda plahvatus. Murdub režiim, kuid puuduvad need, kes võtsid juhtimise endile, et luua vabam kord. Ning jälle võivad juhust kasutada energilisemad enesearmastajad ja salakavalad aferistid. Režiimivastastel peale demokraatide, puudub selgelt väljendatud kaugem eesmärk – võimu võtmine. Peale äärmiselt primitiivsel tasemel teatava agitatsiooni ja propaganda ei kujutata endale ette, MIDA on vaja teha edasi ja KUIDAS seda teha. Sageli kannavad režiimivastased endis totalitarismi loodet ja režiimi vastu võitlemise asemel võitlevad demokraatliku liikumise vastu, püüdes teda halvustada kui kontrrevolutsioonilist. Näiteks sellist võitlust pidasid omal ajal Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise vastu Jakir ja Krasin oma initsiatiivgrupiga ning tegid seda kuni vahi alla võtmise ja enesepaljastuseni.

Selge on see, et tsentraliseeritud ühtse süsteemi loomine võitluse juhtimise eesmärgil käesoleva aja totalitaarsetes tingimustes pole reaalne, ja mis peamine, pole ratsionaalne.

TÄIELIK TSENTRALISEERITUD SÜSTEEM REŽIIMI MURDMISEKS EI KÕLBA!

Täielikult tsentraliseeritud süsteemil on järgmised puudused:

1)    On suurema tõenäosusega ohustatud avastamise ja hävitamise suhtes.

2)    Põrandaalustes salastuse tingimustes ning seoses avalikustamise puudumisega tekib sellisel laiutavad süsteemil poliitilise bürokratiseerumise oht, mis võib kontrolli alt välja libiseda ja viia sisemise õigusliku seaduslikkuse rikkumisele või ohule ise hiljem muutuda totalitaarseks süsteemiks.

3)    Aheldab kohalikku initsiatiivi ja ettevõtlikkust. Allüksused jäävad ootama instruktsioone ning käskusid, mille tõttu kannatab operatiivsus. Suurim häda on aga see, et see ei kasvata funktsionäärides vabamõtlemist ja vaba tegutsemist, nad ei õpi vastutust endi peale võtma kriitilistel silmapilkudel.

4)    Ei kujunda osavõtjates demokraatlikke harjumusi ning praktikat, mida läheb vaja režiimijärgsel perioodil, mis on täis igasuguseid hädaohte.

5)    Räägib vastu vaba-demokraatlikele põhimõtetele ja maailmavaatele.

KA TÄIELIK DETSENTRALISEERITUS EI KÕLBA!

Täielikult detsentraliseeritud grupid, ilma ühendava algeta vabad demokraadid muutuvad isoleeritud gruppideks ja üksikuteks, kes ei kujutaks erilist ohtu režiimile. See aga tähendaks režiimi edasieksisteerimist.

EDL PÕHILISEKS TAKTIKALISEKS ÜKSUSEKS ON AUTONOOMSED ILLEGAALSED GRUPID, KES JUHINDUVAD ÜHTSEIST EDL PROGRAMMILISTEST DOKUMENTIDEST.

Autonoomsed Illegaalsed Grupid (AIG) on põhilised EDL taktikalised üksused, kes operatiivses suhtes on täielikult iseseisvad.

AIG – on ideoloogiliselt, maailmavaateliselt ja eriti strateegilis-taktikaliselt allutatud EDL programmilistele dokumentidele. Ühendavaks algeks ja ühiseks platvormiks nende gruppide vahel on “EDL Programm” ja “EDL Strateegia ja Taktika”. Nende kohustuslike dokumentide raamid on küllaldaselt laiad ning piisavalt konkreetsed selleks, et asendada autonoomsete illegaalsete gruppide tsentraalseid operatiiv- ja juhtorganeid. AIG-d peavad muutuma endid ise ülalhoidvaiks EDL üksusteks, kes tegutsevad vaenlase tagalas EDL võitluspõhikirja – “Strateegia ja Taktika” alusel, ning konkreetsetes tegudes ilmutavad oma loomingulist leidlikkust ja initsiatiivi.

See on analoogiline partisanisalkade tegutsemisele vaenlase territooriumil. Saades sõjaülesandeks võimalikult suurema kahju valmistamise vaenlasele, tegutsevad iseseisvalt, valides sobivaid objekte pealetungiks. Seejuures juhinduvad nad oma armee võitlusmäärustikust. Vajaliku ettevalmistuse saamisel, teadmisi kogudes ja tegevuses karastudes võivad sellised üksused hoida vaenlase suuri jõude pinge all.

Meie rühmad – AIG-d – on veelgi mobiilsemad ning ühise plaani kasutamisel võivad alustada ühist pealetungi režiimile.

AI-GRUPPIDE EELISED:

1)    Teeb võimatuks kogu Demokraatliku Liikumise lüüasaamise isegi mõnede gruppide purukslöömisel.

2)    Arendab võitlejate initsiatiivi loomuliku õiguse raames ning seega kasvatab ja valmistab kaadreid ette selleks, et tulevikus luua vabademokraatlikku korda.

3)    On välistatud mõnede auahnete isikute poolt võimuhaaramise hädaoht. Inimesed, kes on harjunud loomulik-õiguslike seadustega ja lugu pidama inimväärikusest ning omavad demokraatlikke kogemuse ei lase endile auahnetel jõhkarditel pähe istuda.

AI-GRUPID ON SISEMISELT TSENTRALISEERITUD!

AI-grupid on operatiivselt autonoomsed, kuid grupisiseselt peab kehtima range tsentraliseeritus ja ainujuhtimise põhimõte. Kõik AI-grupi funktsionäärid peavad alluma grupi juhtkonna või juhi käskudele, juhid aga võivad anda käske ja ülesandeid vaid loomulik-õiguslike seaduste raames. Kõik käsud ja ülesanded väljaspool neid raame ei kuulu täitmisele, sellise käsu andja aga kuulub kohtulikule karistamisele vastavalt sisemisele loomulik-õiguslikule seadusele. Seega on grupi juhtimine küll tsentraliseeritud, kuid on piiratud garanteeritud õiguslike normidega, s.t. gruppides järgitakse rangelt demokraatlikku põhiseaduslikkust.

Kõik anarhia ja distsiplineerimatuse väljendused AI-gruppides on lubamatud, kuna see muudab grupi võitlusvõimetuks karjaks.

KESKJUHTIMISE LOOMISE VAJALIKKUS

Eelmises punktis kirjeldatud AI-gruppide staatus säilib kuni selle momendini, mil ilmneb reaalne võimalus võimu oma kätte haaramiseks. Taolise situatsiooni tekkimisel regionaalsed ühendused ja EDL olemasolevad organid loovad “Programmi” alusel kõikidele liikumistele juhtorgani, kusjuures initsiatiivi sel juhul peab haarama endale iga grupp, kes peab seda jõukohaseks.

Kui operatiivse eraldatuse tõttu tekib mitu operatiivse üldjuhtimise keskust, siis kontakti leidmisel nad ühinevad, tegutsedes käesoleva dokumendi alusel. Ühildumisel annavad need keskused poole oma liikmetest ühisele keskusele. Viimase käsud ühinemise momendist alates muutuvad kohustuslikuks kogu kontrollialusel maaalal.

Otsustaval momendil moodustunud keskuste ühildumine peab toimuma kiirelt ja otsekohe peale kontakti leidmist. Keskuste ühildumise aluseks on kuuluvus EDL-I ja allumine EDL “Programmile” ja “Taktikale”:

KOKKUVÕTTEKS

Oma võitlustaktikas autonoomsete illegaalsete gruppide loomisel kehtestatakse tsentraliseerituse ja detsentraliseerituse järgmine suhe:

1)    Detsentraliseeritus kehtestatakse operatiiv-koosseisulises ja organisatsioonilises osas. See tähendab AI-gruppide täielikku autonoomsust operatiivses mõttes – AI-grupid võitlevad iseseisvalt, lähtudes konkreetsetest tingimustest ja gruppide reaalsetest võimalustest.

Märkus: AI-gruppide autonoomsus ei anna õigust mittemidagitegemiseks. Süüdlased selles kannavad vastutust demokraatlike kohtute ees (kas omas grupis, ühendgruppides või regionaalsetes ja rahvuslikes ühendustes).

2)    Tsentraliseeritus kehtestatakse ideoloogia, võitlustaktika ja strateegia osas ühise sihi loomiseks kõikidele AI-gruppidele, kõikidele EDL regionaalsetele ja rahvuslikele ühendustele, igale eraldi võetud eesti demokraadile nii kodumaal kui ka välismaal, igale EDL pagulasühendusele.

See ühine siht on – nõukogude totalitarismi ja kolonialismi kukutamine, vaba-demokraatliku korraga suveräänse Eesti rahvusvabariigi taasloomine, kõikvõimaliku abi osutamine analoogiliste rahvusvabariikide loomiseks kõigi Nõukogude Liidu rahvaste poolt.

Võitluse ühiseks aluseks olevad dokumendid: “EDL Programm” ja “EDL Strateegia ja Taktika” muutuvad kehtetuiks alles peale totalitaarse ja koloniaalse korra kukutamist kogu Nõukogude Liidus.

Meie ees seisab kaasaegse relvastusega hambuni relvastatud vaenlane, kelle käsutuses on maa kõik vahendid ja reservid. Tal on tsentraliseeritud juhtimine, tohutu karistusaparaat, ämblikuvõrguna laialipaigutatud nuhkimissüsteem, mis tungib nõukogude ühiskonna ka kõige pisemasse rakukesse.

Meie vaenlane kasutab meie vastu kogu oma süsteemi võimsust, kogu oma füüsilist jõudu, pidades meie vastu katkematult relvastatud võitlust. Meie relvadeta ja hajali jõudude vastas seisab jõhker sõjamasin.

Meie kanname üha suuri inimkaotusi arreteeritute ja hukkunute näol. Üle kogu Nõukogude Liidu moodustab režiimi ohvrite hulk mitte alla 2-3 diviisi. Koos poliitvangidega, kes vaevlevad vanglates, laagrites ja psühhiaatrilistes haiglates, moodustavad režiimivastased käesoleval momendil hiiglasuure armee, üldarvuga mitte vähem kui 10-15 miljonit inimest.

See on küll tohutu jõud, kuid pole tegelikult režiimi eksisteerimisele ohtlik põhjusel, et ta võitleb arutult ja oskamatult.

Meie püüdluseks on võit režiimi üle. Ilma ohvriteta ei võideta. Mõttetud ohvrid toovad aga võidule vaid kahju. Mõttetud ohvrid vaid külvavad skepsist inimestesse ning kinnitavad režiimile kasulikku arvamust, et niikuinii jõu vastu keegi midagi teha ei saa.

Kui me tõepoolest tahame võitu, kui me tõega soovime võitluse võita, siis peame põhjalikult muutma oma võitlustaktikat.

Idealistidest, unistajatest ja lobamokkadest peame muutuma ratsionalistideks, realistideks, kes võitlevad oskuslikult. Süsteemile peame vastu seadma oma süsteemi. Jõule oma jõu. Jõule ja propagandale põhinevale režiimi taktikale seame vastu oma mitmekülgse kuid ühtselt režiimi murdmisele sihitud taktika. Ja nimelt murdmisele aga mitte pehmendamisele ja liberaliseerimisele. Need vahepealsed etapid läbitakse nagunii võitluse käigus. Härjal tuleb haarata sarvist.

Jõud erineb jõust, esmajärjekorras kvaliteedilt. Ja kvaliteetse jõu peamegi vastandama oma venlase jõule.

Kui režiimivastsed praegu midagi otsustavat teha püüavad, siis viskuvad nad enamasti ikka režiimi rataste alla. Sellest aga režiimimasin vaid korraks jõnksatab ja veereb verisena edasi. Veriseks muutus see masin aga juba sünnimomendist alates. Miljoneid, kümneid miljoneid on ta sel moel lömastanud. Arukas inimene, kes on täidetud otsustavusest masina käiku seisatada, ei visku meeleheites tema rataste alla. Sest ta teab, et nii ta masinat ei pidurda. Selle asemel haarab ta kätte esimesed ligiolevad vahendid: palgid, bensiinipudelid, kivid. Ei maksa mõelda, et sellise tohutu masinavärgi nagu tanki vastu läheb ilmtingimata vaja vähemalt samasugust tanki. Tanki valmistamine läheb maksma vähemalt miljon rubla. Selleks, et teda seisatada või isegi hävitada, piisab ühest julgest ja leidlikust inimesest ning võib-olla vaid rublase maksumusega vahendist.

Meie võitlus peab toimuma esmajärjekorras kõigi režiimiga sõjapidamise reeglite kohaselt, arvestades reaalseid vahendeid ja reaalset olukorda. Võitlusest tuleb kõrvaldada igasugune diletantlus ja asjaarmastajalik lähenemine.

Selleks peame iga juba olemasoleva režiimivastase grupi muutma võitluslikuks taktikaliseks üksuseks, kes on distsiplineeritud ja ei kükita asjatult sügaval põranda all, vaid täidab jõukohaseid lahinguülesandeid. Kuidas seda teha, seda vt. ptk. /…/.

Meie võitluses ja taktikalistes ülesannetes ei ole võimalik eristada rohkem või vähemtähtsaid ülesandeid. Kõik meie ülesanded on esmajärgulise tähtsusega.

Nendeks on:

– võitlusvõimeliste illegaalsete gruppide loomine;

– võitlus rahva seas: õigeusklike režiimikaitsjate muutmine neutraalseteks, neutraalsete muutmine režiimivastasteks, režiimivastaste muutmine režiimi vastu võitlejateks;

– võitlus ühtse eesmärgi eest – režiimi kukutamise ja vabademokraatliku korra loomise eest;

– rahvarohkete reziiimivastaste väljaastumiste esilekutsumine, eriti suurtes poliitilistes keskustes ning nende meeltavaldavate masside juhtimine;

– legaalse võitluse pidamine kõikjal, kus see on võimalik ja omab efekti.

MIDA ON VAJA ÜLEMINEKUKS UUELE TAKTIKALE?

Uue taktika kasutamiseks peavad kõik EDL AI-grupid kindlalt omandama:

– vabade demokraatide loodusõigusliku maailmavaate ja ideoloogia põhiolemuse EDL Programmi ja Taktika põhjal;

– selgeks tegema strateegilis-taktikalised minevikuvead nii eesti kui ka teiste sõltuvate rahvaste rahvuslike vabastusliikumiste praktikas. (Vt. ptk…???.)

– selgeks tegema nõukogude totalitarismi olemuse ja ühiskondliku struktuuri. (Vt. ptk???….)

– tundma õppima reaalset rahvast, tema ideaale, püüdlusi ja maailmavaadet. (Vt. ptk???….)

Hädavajalik on kõigil EDL osavõtjail vabaneda nõukogude dogmatismi kõikvõimalikest otsestest või kaudsetest ilmingutest, mis esinevad osavõtja praktilistes tegudes. (Vt. ptk???….)

Tuleb läbi imbuda kõikide totalitarismi ja kolonialismivastaste liikumiste eesmärgi ühtsuse ideest, lahti öelda kitsarinnalisest natsionalismist, rassismist, sektantlusest, šovinismist. Tuleb kõigis teiste rahvaste vabadusvõitlejais ja poliitilistes liikumistes näha oma kaasvõitlejaid, kellele on vaja osutada maksimaalset võimalikku abi ilma neilt sellekohast abipalvet isegi äraootamata. Oma liitlaste abistamine peab saama iga vaba demokraadi pühaks kohuseks.

Tuleb loobuda mistahes kavaldamisest ja poliititsemisest suhetes oma liitlastega või Liikumise sisestes suhetes, nõudes sedasama ka teistelt.

Mitte mingil tingimusel ei tohi minna osalistele kompromissidele režiimiga mistahes ajutise või kestvama rahvusliku huvi ettekäändel. Igasugused ajutised kompromissid aitavad vaid režiimi ja kindlustavad tema võitu.

Tuleb võitluses pidevalt edasi minna, ringi ja taha vaatamata, mahajääjate järgi joondumata. Üksteise järel ootamine viib vaid ühel kohal tammumisele ning režiimi õitsengule.

Tuleb meeles pidada, et masside jaoks on KÕIGE VEENVAMAKS VAHENDIKS mitte sõnakõlksutamine, vaid TEGUTSEMINE.

Ühegi kuitahes veenvalt koostatud ja õige programmiga ei ole võimalik rahvast tõsta võitlusele. Selleks on vaja talle näidata ka tõelist võitlust ennast. Veendumused on alles siis TÕELISED VEENDUMUSED, kui nad  VÄLJENDUVAD TEGUDES. Alles siis muutuvad nad rahvale võitluse otstarbekuse ja riski  põhjendatuse ilmselgeks argumendiks.

Võitlusest tuleb lõplikult kõrvaldada diletantism. Võitlus peab toimuma kõrge teadlikkusega ja professionaalsel tasemel, oskusega, osavusega, kõrvalekaldumata sihist.

Tuleb lõplikult katkestada viljatud poliitilised kanakitkumised ja uute kõiki päästvate utoopiate leiutamine. Tuleb lõpetada tühi ning mitte millekski kohustav targutamine ning sõnadega vehkimine. Ainult reaalsete ja tunnetatavate tegudega võib lähendada režiimi hukku.

Tuleb endas maha suruda orjalik alaväärsuskompleks, mis muide tihti väljendubki just üleüldisest pääsemisest unistavate kuid praktikas rakendamatute teooriate loomises. Teine äärmus on sama tulutu kui esimenegi.

Oleks juba aeg lõpetada ka Demokraatliku Liikumise ja teiste konstruktiivsete dokumentide põhjendamatu sarjamine. Need on tegelikult esimesed realistlikud ja mitteutoopilised dokumendid kogu nõukogude orjuse ajaloo jooksul, milledes on projekteeritud ratsionaalne tee vabanemisele.

Neis dokumentides pole leiutatud midagi uut, mida inimkond seni ei tea ega ole pakutud midagi sellist, mida poleks rahvaste ajaloo praktikas juba kontrollitud.

Ratsionaalne on neid dokumente vaagides mitte otsida neis seda, mis lahutab, vaid seda, mis ÜHENDAB. Halvemalgi juhul peaks suutma iga selline kriitik endale siiralt tunnistama, kui ta tõesti aus inimene on, et vaatamata nii või naasugustele puudujääkidele neis dokumentides, vahetaks ta hetkegi kõhklemata oma praeguse orjaseisundi nende õilsate mudelite vastu, mis Demokraatliku Liikumise Programmis on kirjeldatud! Me pole praegu nii rikkad, et piike murda ja mahalaskmata karu nahka jagada.

Peale vabaduse kättevõitmist ja demokraatliku korra kehtestamist võime endile lubada luksust rahumeelsete poliitiliste meetoditega ning vabatahtlike kaasalööjate olemasolul oma ühiskondliku elu mistahes mudeleid proovida. Seni aga kuni sellist vabadust pole, on igasugune fantaseerimine lihtsalt kuritegu, nagu on kuritegelik igasugune illusioon.

Demokraatliku Liikumise Programmis ja Taktikas väljapakutut tuleb TUNDMA ÕPPIDA ja ÕPPIDA REALISEERIMA!

Igaüks peab lõplikult mõistma, et me ei oma ei moraalset ega ka juriidilist õigust teadusesarnasteks dispuutideks ja poliititsemiseks ajal, mil nõukogude hakklihamasin hekseldab inimesi läbilaskevõimega kuni 2 miljonit inimest aastas.

Igas mittetegutsevas lobisejas ja seebimullitajas tuleb näha vaid argpüksi ja nahahoidjat. Nõukogude reaalsetes tingimustes osutub ta kuritegeliku režiimi otseseks kaasosaliseks. Sest vaatamata režiimi ilukõnelikele keerutustele ekspluateerib ta teda ning võib igal momendil teda sundida osalema vabadusvõitlejate vastastest repressioonidest või isegi rahvarahutuste mahasurumisel. Ei maksa unustada, et me elame totalitaarses süsteemis, mille olemuseks on just see asjaolu, et keegi ei saa heitlusest kõrvale hoiduda. See, kes ei astu välja režiimi vastu, tahes-tahtmata sunnitakse tegutsema režiimi kasuks, kusjuures režiim asetab ta niikuinii oma vaenlaste musta nimekirja ning õiendab arved ükshaaval ja hiljem. Nii on seda tehtud kogu režiimi eksisteerimise vältel ja ohvrite arvu loetletakse kümnete miljonitega.

Kas seda tahetakse või mitte, kuid režiimi ja vabadusvõitlejate vahelisse heitlusse tõmmatakse kaasa eranditult kõik inimesed ja rahvad selles riigis. See kes ei asu režiimi vastu ega tule ka meiega, lootes erapooletuks jääda, see pannakse ikkagi režiimi kaitsma ja ta hukkub talle võõraste huvide nimel. Kolmandat võimalust end seada üla- või väljapoole heitlust nõukogude tingimustes pole antud. Mõningase osa intelligentsi praegune “neutraalsus” on vaid näiline, vaid naiivne enesepete. Objektiivselt võttes annab iga selline “neutraalne” vaikiva heakskiidu võimude arveteõiendamisele režiimivastastega ja tema töö teenib nii jõu kui ka intellektiga esmajoones režiimi heaolu. Ei maksa keerutada, silmakirjatseda ja petta ei ennast ega teisi inimesi!

Öeldu on kibe ja kurb tõde, kuid ta on tõde. Ja selle tõe tunnetamises on ka eeldus võiduks orjuse üle.

Kõik praegu tegutsevad AI-grupid kui ka loodavad grupid selleks, et nad muutuksid totalitarismivastase võitluse tugipunktideks, peavad allutatama range distsipliini alla käesolevas dokumendis avaldatud seaduste raames.

Kõik AI-grupid ja iga üksik Liikumisest osavõtja peavad lõviosa oma ajast pühendama õpinguteks ning enesetäiendamiseks. Tuleb omandada loodusõiguslik maailmavaade, võitlusstrateegia ja taktika põhialused, tuleb muutuda oskuslikuks ja treenitud vabadusvõitlejaks. Vastasel korral tekitame vaid õigustamatuid ohvreid nagu see on toimunud möödunud aastail.

Kõik Liikumisest osavõtjad peavad omandama ühe aabitsatõe: suured teod sisaldavad väikeseid panuseid. Paljude pisitegude summa annabki SUURE TULEMUSE!

REŽIIM  ISE EI LANGE!

Nõukogude totalitaarne koloniaalrežiim, vaatamata valdava osa elanikkonna rahulolematusele ja vihale, mida tunneb nii meie rahvas kui ka teised orjastatud rahvad oma kurnaja vastu, ISE EI LANGE, nii nõrguke kui ta ka poleks.

Režiim iseenesest ei lagune vaid vastupidi – muutub üha täiuslikumaks. Režiimi struktuuri täiuslikkust kompenseerib aga üha kasvav rahva rahulolematus, kelle aktiivset toetust pidevalt kaotab.

Sellegipoolest, vaatamata režiimivastaste suurele arvule kuid tänu nende organiseerimatusele, hajutatusele, täidavad nad ikkagi kohusetruult kõiki režiimi korraldusi, kaitsevad teda ja praktiliselt hoiavad elus oma tahte vastaseltki.

Võitlus režiimiga nõuab organiseeritust ja koondatud jõude, mille löögid oleksid suunatud režiimi kukutamisele. Režiimivastastel peab olema SEE ühine eesmärk ja nad peavad lööma ühte punkti. Huupi antud hajutatud löögid ja jõupingutused, ilma võiduleviivat teed tundmata viivad paratamatult kaotusele.

REŽIIMI LANGEMISEKS ON VAJA AKTIIVSEID TEGUSID! Me peame peale tungima, aga mitte kükitama kaitsepositsioonidel. Meie pealetung peab olema arukalt kavandatud ja otsustav.

Käesoleval ajal on režiimivastaste üldarv Nõukogude Liidus küllaldane selleks, et režiimi kukutada. Isikute arv, kes nii või teisiti on seotud põrandaaluste režiimivastaste liikumistega moodustab ligi 10 miljonit inimest, sealhulgas 1,5 miljonit poliitvangi. See moodustab hiiglama suure armee, umbes 900-1000 diviisi.  Peale seda on olemas mitte väiksem hulk inimesi, kes pole küll seotud põrandaaluste illegaalsete organisatsioonidega, kuid kes ootavad momenti ja võimalust võitlusse lülitumiseks. Ja võib olla täiesti veendunud, et see kontingent lülitubki üsna kiiresti võitlusse niipea kui see muutub avalikuks.

Seega moodustavad režiimivastased tohutu jõu, mis on võimeline tõepoolest loetud tundide jooksul neetud režiimi minema pühkima. Kaotused seejuures moodustaksid vast 100-200 tuhat inimest, s.t. umbes sama palju kui palju hukub inimesi praegu KGB käte abil laagrites, vanglates ja psühhiaatrilistes haiglates.

Kahjuks asetseb see tohutu jõud senini tegevusetus seisus, üheks võitlusrusikaks organiseerimatu, otsustatavateks tegutsemisteks ette valmistamata: ta ei oska võidelda, ei tunneta oma jõudu ja seepärast lubab režiimil salaja ning kahjudeta, karistamatult õiendada arveid inimestega.

Režiimivastaste madalat võitlusvaimu kammitseb ootus ja lootus, et ehk rahvas ise tõuseb üles ning tõukab režiimi uppi.

Lootused, et kasvõi mõned miljonid inimestest ühineksid mingisse ühte organisatsiooni ning alluksid mingile ühtsele tsentraalsele keskjuhtimisele kogu Nõukogude Liidu territooriumil – pole arukad, pole reaalsed totalitaarse režiimi tingimustes.

Ainsaks reaalseks väljapääsuks näeb EDL arvukate autonoomsete ja sõltumatute gruppide loomist, kes oleksid ühendatud ühtse ideoloogia ja taktikaga ning omaksid ühist sihti – režiimi kukutamist.

Selleks, et selliste organisatsiooniliselt iseseisvate illegaalsete gruppide tegevust koordineerida ei ole tarvidust luua tsentraalset juhtimiskeskust. Need grupid peavad iseseisvalt oma pealetungivat võitlust, juhindudes vaid Demokraatliku Liikumise programm-dokumentidest.

Jooksva aastakümne vältele kavandatud ettevalmistaval perioodil peavad kõik autonoomsed grupid alustama pealetungi režiimile, teda ära kurnama võikeste kuid rohkearvuliste löökidega üle kogu Nõukogude Liidu territooriumi. Režiim peab pidevalt tundma neid valusaid lööke.

Grupid peavad pärast oma sisemist stabiliseerumist üle minema aktiivsetele tegudele, täites neile jõukohaseid ülesandeid sõltuvalt grupi isikulisest koosseisust ja võitlusküpsuse astmest.

Juhul kui kõik põrandaalused grupid suudavad täita nimetatud programmdokumentides püstitatud ülesandeid, siis langeb ära vajadus käesoleval ajal ühtse juhtimiskeskuse loomiseks. Peale võitluse hoogustumist ning massiliseks muutumist ei osutu ühtsete juhtimiskeskuste loomine rahvuslike jõudude poolt eriliseks raskuseks.

Igaüks, kes põrandaaluste tegudega kokku puutub, peab meeles pidama, et tegutseb ta või ei tegutse – tema peakohal ripub nõukogude timukakirves, mis on valmis laskuma igal hetkel

Inimene elab ainult ühte elu ja peab seda elama inimlikult. Inimlik peab olema ka tema surm, aga mitte nagu mihklipäeva oinal. Ei maksaks olla pillav ja raisata oma elu arutule ning kasutule lobisemisele. Kõik inimesed on kistud võitlusse. Kes ei asu režiimi vastu – läheb koos režiimiga ja hukkub oma vaenlast kaitstes. Kolmandat teed pole.

Režiim langeb vaid oma vastaste löökidest. Ta ei lange iseenesest, vaid tema jõule vastandatud jõust. Kui kiirelt see langemine saab toimunuks – see sõltub ainult meist: kui me osutume nännipunnideks ja vedelvorstideks, kes hoolimatult asetavad oma kaela nõukogude lihunikukirve alla, siis seisab režiim veel üsna kaua, kui me oleme aga otsustavad ja aktiivsed – siis langeb ta juba järgneva aastakümne sees.

Meie pideva ebaedu põhjused minevikus ja Demokraatliku Liikumise aeglases arengus praegu seisnevad selles, et REŽIIMIVASTASED:

– ei suutnud omandada ühendavat ideoloogiat ja maailmavaadet, mille raamid oleksid olnud küllaldaselt laiad kõigi jaoks, kes vabaduse poole püüdlesid;

– põevad edasi poliitiliste erimeelsuste ja usulise sallimatuse haigust, sealjuures platvormide erimeelsused avalduvad sageli printsipiaalset tähtsust mitteomavates küsimustes;

– põevad edasi isikulise sallimatuse haigust poliitiliste liikumiste liidrite ja ideoloogia suhtes, sageli egoistlikel ning auahnetel ajenditel;

– paistavad silma oma äärmise distsiplineerimatusega, kergemeelsusega, hoolimatusega, vastutusvõimetusega asja suhtes. Vaid üksikud režiimivastased saavutavad võitluses professionaalse taseme;

– on võhiklikud võitluses. Sageli ei teata millest alata ja kuidas võidelda. Praegu kasutatavad võitlusmeetodid on äärmiselt primitiivsed, naiivsed ning ei saa anda positiivseid tagajärgi. Praegu toimuva võitluse ainus nähtav kasu on vabadusvõitlejalike ja režiimivaenulike meeleolude üleandmine nooremale, meid väljavahetavale põlvkonnale.

Edu eeltingimuseks võitluses kuni režiimi kukutamiseni ja vaba-demokraatliku korra püstitamiseni on režiimivastaste jõudude ühendamine Eestis – EDL Programmi alusel ja mujal Nõukogude Liidu NLDL Programmi ning teiste taoliste rahvuslike programmide alusel.

Nii EDL Programm kui ka NLDL Programm on küllaldaselt laiahaardelised, et ühendada mitte ainult demokraate, vaid ka teisi poliitilisi liikumisi: sotsialiste, sotsiaaldemokraate, religioosseid liikumisi, rahvuslikke vabastusliikumisi. Iga inimene, kes režiimi vastu välja astub, olgu ta siis kes tahes – kasvõi kommunist leninlane või marksist – riskeerib oma peaga, mistõttu hoolimata kõikvõimalikest lahkhelidest demokraatidega peaks ta ometi eelistama seda demokraatide poolt pakutavat korda, kui seda oleks võimalik valida, ning ta tunneks end seal õnnelikuna. Seetõttu on äärmiselt rumal praegu omavahel kembelda. Rumal ja kuritegelik.

Vaba-demokraatliku korra tingimustes saavad kõik poliitilised suunad võimaluse oma mudeleid nii rahumeelselt propageerida kui ka neid praktikas proovida vabatahtlike mõttekaaslaste olemasolul. Kui keegi soovib näiteks kolhoosi luua, siis võib ta seda teha, seal elada ja töötada, ning riik kaitseb kolhoosi omandi puutumatust samadel võrdsetel alustel kui teisi omandi liike. Kes soovib luua mingit religioosset ühisust – võib seda teha ning tema õigusi kaitstakse samuti kui teistel. Kes soovib töötada eraettevõtluse põhimõttel – võib seda teha, nii elada ja töötada. Kõik ühiskonna majandusliku elu vormid saavad võrdväärse võimaluse olemasoluks – igaühele rangelt vabatahtlikkuse tingimusel, garanteeritud õigusega mistahes momendil neist ühisustest välja astuda.

Kuid selleks tuleb enne taotleda vabadust. Vabadus ja õiguslikud garantiid vabaks eluks – see ongi meie ühine eesmärk!

Ainult maniakid ning režiimi käsilased saavad välja astuda kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt Demokraatliku Liikumise vastu üleskutsetega uute totalitaarsete ja koloniaalsete süsteemide loomisele. Ja olgu nad leninlased, marksistid, vene neoslavofiilid, rahvussotsialistid või eesti marurahvuslased – kõik nad peaksid enne demokraatide vastu käe tõstmist meenutama seda vere merd ja neid ohvreid, mis on olnud loomulikuks tulemuseks taolistele isikuvabadusi eiravatele teooriatele ning doktriinidele, mida nad ise kuulutavad.

Kõik poliitilised juhid ning ideoloogid peavad taltsutama oma egoistlikku tuhinat ja loobuma üksteisele riugaste sepitsemisest. Nad peavad rakendama kogu oma jõu ühisesse üritusse – isikuvabaduste saavutamisele.

Kõike, kes teadlikult või oma rumalusest tegelevad vaid enesearmastusega ning ajavad taga vaid isiklikke egoistlikke eesmärke, tuleb hinnata kui režiimi käsilasi isegi siis, kui režiim ise ka neid taga kiusab.

Ainus lühim tee režiimi kukutamiseks kulgeb arvukate AI-gruppide loomisega Demokraatliku Liikumise programmdokumentide alusel.

AI-grupp on EDL põhiliseks taktikaliseks üksuseks. Operatiivses mõttes on AI-grupp täiesti iseseisev taktikaline üksus. Oma ideoloogia ja eriti oma strateegia ja taktika rajab AI-grupp EDL ühisele Programmile ja Taktikale. Ja see asjaolu on ainsaks ja põhiliseks edu tagatiseks ning lootuseks. Ei saavuta me selles osas üksmeelt – ei tule ka võitu. Igaüks peab selle tõsiasja endale pähe raiuma. Kõik muu, ükskõik kui ahvatlev ja kena ta ka näiks, on määratud hukkumisele ning ebaratsionaalsele jõu raiskamisele.

Igal juhul on ühise sihiga ühendatud AI-gruppide võrk võimuhaaramise võimalikkuse eeltingimuseks.

Sellise võrgu olemasolul suudame mõjutada ka rahvahulki, muutes režiimi pärisusklikke neutraalseteks, neutraalseid režiimivastasteks ja režiimivastaseid võitlejateks.

Käesoleval ajal on üle kogu Nõukogude Liidu tohutu hulk režiimivastaseid ning veel rohkem konkreetsete võimukandjate vastaseid, kes veel ikka asuvad ametliku kommunistliku propaganda sügava hüpnoosi all ega oska võimukandjaid samastada võimu endaga.

Me peame saama pääsu rahva sekka, saama võimaluse temaga rääkida, tema silmi avada. Rääkida me saame temaga paraku vaid vastava kirjanduse massilise levitamise abil. See aga eeldabki küllaldase arvu AI-gruppide ja hädavajaliku materiaalse baasi olemasolu, eeldab hästikonspireeritud trükikodade ja oskuslike levitajate olemasolu. Sealjuures esmatähtsusega dokumentideks, mida tuleb levitada on Demokraatliku Liikumise programmdokumendid, kõik teised taolised väljaanded, demokraatliku ideoloogia õpikud, lendlehed jne.

AI-gruppide võrgu loomist tuleb alustada olemasolevate grupeeringute ümberehitamisest ja reorganiseerimisest. Ei maksaks peatuda ka olemasolevate suurearvuliste rühmituste laialisaatmise ees, kus näiteks 20-liikmelisest grupist jääb vaid 2-4 inimest, see-eest aga muutub grupp lobisejate rühmast võitlusvõimeliseks löögiüksuseks, kelle kasutegur on palju kordi suurem võrreldes endise keelepeksjate ebadistsiplineeritud kogumiga.

Lobisemisega tegelevatest asjaarmastajalikest rühmadest, kes ühtlasi on ka KGB-le kergeks saagiks kinninabimise mõttes, peavad kujunema võitlusüksused, kes on võimelised võitlema lausa professionaalsel tasemel.

Võitluse esimene etapp koosneb järelikult järgmistest lülidest:

– olemasolevate gruppide töö ümberehitamine ja nende taseme tõstmine käesoleva dokumendi nõuete kõrgusele;

– Demokraatliku Liikumise programmdokumentide massiline levitamine, kusjuures pooled levitatavatest dokumentidest peab välja lastama vene keeles ja levitatama nii, et nad satuksid Venemaale ja teistesse kolooniatesse, eriti Ukrainasse, Leetu, Lätisse, Kaukaasiasse ja Kesk-Aasiasse;

– peale nende dokumentide levikut võib oodata uute iseseisvate gruppide tekkimist, kelle esmaseks ülesandeks saab omakorda nende dokumentide paljundamine ja levitamine. Alles peale seda kui grupp on levitanud vähemalt 1000 eks. neid dokumente, võib ta asuda teiste aktsioonide juurde.

VÕITLUSÜLESANNETE NÄIDISLOETELU

Liikumisest osavõtjate ja AI-gruppide

PÕRANDAALUNE (ILLEGAALNE) TÖÖ:

1)    Loodusõigusliku maailmavaate teoreetiline põhjendamine.

2)    Vaba-demokraatliku ideoloogia teoreetiline arendamine.

3)Nõukogude totalitarismi olemuse ja praktiliste ilmingute uurimine loomuliku õiguse valguses.

4Jooksva informatsiooni ja ajalooandmete kogumine ning töötlemine.

5)Autonoomsete Illegaalsete Gruppide (AI-gruppide) organiseerimine.

6)Uute Liikumisest osavõtjate värbamine.

7)Uute Liikumisest osavõtjate väljaõpetamine.

8)AI-gruppide siseste ning AI-gruppide vaheliste sidemete loomine.

9)Strateegia ja taktika metodoloogia ning praktiliste juhendmaterjalide väljatöötamine.

10)Loomingulise Omakirjastuse koostamine.

11)Omakirjanduse paljundamine.

12)Omakirjanduse jaotamine kontaktmeetodil.

13)Omakirjanduse kontaktivaba jaotamine.

14)Grupiliikmete erialane ettevalmistamine.

15)Grupiliikmete sõjaline ettevalmistamine.

16)Režiimivastase psühholoogilise sõja operatsioonide väljatöötamine ja läbiviimine.

17)Kohtulik-õiguslik tegevus AI-grupi sees ja kokkupuutuvate AI-gruppide vahel.

18)Sidemete loomine ja pidamine nii Eestis kui ka üle kogu Nõukogude Liidu.

AVALIK (LEGAALNE) TÖÖ

rahva seas ja koos rahvaga:

19)Individuaalne suuline töö rahva seas, tema neutraliseerimiseks ja tema muutmine režiimivastaseks.

20)Rahva suuline informeerimine individuaalkorras.

21)AI-gruppiliikmete isiklike õiguste individuaalne kaitse igapäevases elus nõukogude partei- ja karistusaparaadi kallaletungide ja tagakiusamiste puhul.

22)Üksikisikute valikuline kaitse nõukogude partei-karistusadministrat- siooni solvangute eest.

23)Õigusliku kaitse väljaõpe kõikidele, kes satuvad EDL mõjupiiri.

24)Tõeotsimise õhkkonna loomine elanikkonna hulgas.

25)Elanikkonnas nõudmiste äratamine töötasu tõstmise, töötingimuste parandamise, korteritingimuste parandamise, varustamise ja elukondliku teenindamise parandamise, meditsiinilise teenindamise ja koolihariduse parandamise osas.

26)Individuaalkorras surve töökoha administratsioonile tootmise kitsaskohtade kõige erinevamates küsimustes.

27)Kollektiivne surve administratsioonile erinevates küsimustes, individuaalsete kaebuste laviin kõikidesse instantsidesse kõikides küsimustes.

28)Itaaliastreikide läbiviimine.

29)Igasuguste aktivistide, koputajate, administratsiooni ees pugejate ja tema lemmikute tagakiusamine.

30)Streigid-tööseisakud poliitiliste või mittepoliitiliste nõuetega.

31)Meeleavaldused ja miitingud majanduslikes ja poliitilistes küsimustes.

32)Igas auastmes ülemuste väljasöömine.

33)Põrandaaluste ja avalike abinõude kompleksne kasutamine rahvahulkade plahvatuseelsesse seisundisse viimiseks ja võimu ülevõtmiseks sobiva variandi valik:

a)kui režiim teeb järeleandmisi – siis nende järeleandmiste rahumeelne kinnistamine;

b)kui režiim ei lähe järeleandmistele – siis üleskutse üldrahvalikuks ülestõusuks ning ülestõusnud rahvamasside suunamine.

XIX-1  LEGAALNE PEALETUNG REŽIIMILE. AVALIKU TEGEVUSE TAKTIKA

Iga inimene, kes avalikult astub režiimile vastu peab teadma, et tema kuitahes pisikesed teod lisanduvad kõigi teiste ponnistuste kogumile, mis kokkuvõttes moodustabki režiimi halvava jõu.

Avalik (legaalne) tegevus ei nõua tegijalt muud kangelaslikkust, kui ISIKLIKKU AUSUST JA KÕRVALEKALDUMATUST.

Nõukogude võim püsib ebaseaduslikkusel ja vaid teeskleb nagu järgiks seaduslikkust. Kui te oma igapäevases elus TÄIDATE ISE kehtivate seaduste põhinorme NING NÕUATE nende järgimist KA TEISTELT, siis on see kaikaks kodaratesse režiimi masinal, kui aga režiim surutakse seaduslikkuse raamidesse, siis on see juba teine režiim.

Avaliku pealetungi esmane reegel on: ÄRA RIKU ISE SEADUST!

Ära tee nõukogude masinavärgi abil teisele inimesele halba ega seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks!

Õpi olema INIMENE. Liikudes tänaval, ära tõukle teistega, juhtusid aga kedagi müksama – vabanda. Müksati sind ja vabandati – andesta sinagi hea naeratusega. Sa pole kommunist, seepärast suhtu heasoovlikult teistesse inimestesse.

Elukondlikes asjades ära kibesta inimesi petmisega, ÄRA PETA!

Kui sinuga toimis ebaõiglaselt kuitahes kõrge kraadiga ülemus – NÕUA ÕIGUST! Selleks aga organiseeri ennast, täiusta oma aru. Selleks, et võidelda nõukogude seadusetuse vastu PEAB ÕPPIMA NÕUKOGUDE SEADUSI TUNDMA.

Ära unusta, et sinu ülemused alluvad nagu sinagi samale Nõukogude Jumalale ning kardavad enamgi sinust sinu mistahes skandaali. Nõukogude ülemused muutuvad jultunuiks vaid seal, kus neile ei anta vastulööke!

ÄRA käi poliitkoosolekutel, et mitte hääletada ebaõigluse poolt. Kui aga läksid siiski koosolekule ja sul puudub julgus protestida – siis vähemalt ära ühine heakskiiduga.

ÄRA tee kaastööd seinalehtedele.

ÄRA poseeri korrespondentidele.

ÄRA kirjuta nurrulöövaid sõnumeid ajakirjandusse, raadiosse, televisiooni. ÄRA kiida silmakirjalikult seda, mis sulle on tegelikult vastik.

ÄRA käi demonstratsioonidel.

ÄRA käi nõukogulikel “valimistel”. Kui aga siiski läksid – tõmba kandidaat selgelt maha.

ÄRA kirjuta ühtegi rida režiimi kaitseks, ära ole kurjategijaks, kes lollitab oma rahvast.

ÄRA tsiteeri oma kõnedes Volodjat või Ljonkat režiimi kasuks.

Kui sa ei suuda seda teha kõvahäälselt, siis vähemalt vaikides laida maha mistahes ettevõtmine režiimi kasuks. Vaikiv hukkamõist on režiimile hirmus asi. Sellepärast ta näebki palju vaeva sind sundides talle kiidulaule laulma, et kardab koledasti hukkamõistu.

Las autud inimesed eralduvad ausatest. Autute kaasajooksikutega on kergem rääkida, kui nad ennast juba on paljastanud.

Ja ÄRA KEERUTA ega vabanda enda käitumist ja lorusust igasuguste vabandustega nagu: “kõik teevad nii”, “mis parata, selline on elu” jne.

Esmajärjekorras ära tee ise alatusi ja sigadusi

Ära ole ise kurjategija.

Õnne ja rahuldust otsi ja leia perekondlikes sidemetes, laste kasvatamises, suhetes abikaasaga, suhetes sõpradega.

ÄRA kunagi liputa saba ülemuse ees ega naerata talle pugejalikult, ära poe, ära kiida teda ei silma ees ega seljataga.

ÄRA naerata kagebistile ega püüa kagebisti või miilitsa pilku, olgu ta mis aujärgus tahes.

ÄRA anna kätt keelekandjale ja koputajale.

ÄRA vennastu NLKP liikmetega, kes režiimi teenivad, ära istu nendega ühe laua taha, sest kurjategijatega ühe laua taha ei istuta.

ÄRA muutu lakeiks isegi kui peaksid sellepärast ilma jääma mõnest kümnerublalisest preemiast. Mitte rahas pole õnn. Pealegi oleksite ülemustega koos niikuinii selle kümneka tänutäheks maha joonud, nagu see tavaliselt kombeks saanud.

REŽIIMIPOOLDAJAD PEAVAD TUNDMA ENDA ÜMBER PIDEVALT HALVAKSPANU ÕHKKONDA! Kui selline sind kõnetab, siis vähemalt näita välja, et sa ei taha temaga rääkida ning et sa teda isiklikult põlgad. Selle eest sind kinni ei panda.

Nõukogulikud töötajad, nõukogude bossid, kagebistid, parteitegelased, miilits, igasugused kaasajooksikud, kaasalauljad ning muu rämps peavad kõikjal tundma vaikivat põlgust ja halvakspanu. Nad peavad tundma, et nendega ei taheta suhelda, et neisse suhtutakse jälkustundega.

Erilist tähelepanu legaalses võitluses pälvib NÕUKOGUDE INTELLIGENTS.

Režiim püsib esmajoones tänu intelligentsile. Just intelligents jälgib rahvast, kasvatab teda, näitab eeskuju, karistab rahvast, petab rahvast, hoiab rahvast ja üksteist režiimi pihtide vahel.

Mistahes kraadi intelligents on režiimi põhitugi.

Intelligent on oma tegudes igati režiimitruu, kuigi tihti haugub režiimi peale. Üldiselt tal on mida kaotada, kui ta peaks sattuma mõnd kõrgemat järku ülemuse raevu alla.

Töötada intelligent ei oska ja ta vihkab sakstelikult füüsilist tööd. Ta pole harjunud ka intellektuaalselt töötama. Sest ta on NÕUKOGUDE INTELLIGENT, kellele suuremas osas meeldib mängida järelvaataja rollis või kaasa laulda nõukogulikus kooris.

Üks osa intelligentsist pusib omakirjastusega või viidab aega režiimivastaste erakõnelustega. Kuid kõik see pole talle midagi rohkemat kui abstraktne hobi või nagu kalal- või seenelkäik peale tööpäeva

Õhtupoolikul pusib salaja nõukogudevastase tegevusega, hommikul aga tõttab oma kantseleisse ning täidab muud järelvaataja kohad. Kirjutab, koostab režiimiusklikke artikleid, raiub endale lojaalselt käega rindu, hüüab hurraa Ljonkale ja nõukogude võimule, tsiteerib kõikjal kommunismi klassikuid, kirjutab alla Sahharovi ja Solženitsõni hukkamõistule, hääletab ka nõukogudevastasuse hukkamõistu poolt sarjab rahvuslust ja rahvuslasi, kiidab taevani oma nõukogude heategijaid.

Iga täht loosungitel, iga joon propaganda plakatitel, iga sõna kiidulaulu kirjutistes, iga nõukogude juhi kirjutis seinal – see kõik on loodud intelligentsi poolt. Iga punalipp riputatakse välja intelligentsi käsul ja initsiatiivil, igal käskkirjal ja määrusel on intelligendi allkiri.

Režiimivastases võitluses on intelligent põhiliselt arglik. Isegi kui ta tegeleb omakirjastusega, siis teeb ta seda kohkunult ringi vaadates. Kõige rohkem kardab ta, et ta ei peaks midagi ise kirjutama või leiutama – näiteks mingit trükivahendit ehitama või põrandaalust võitlust organiseerima jne. Kui ta siiski hakkab midagi tegema, siis püüab selle tegemisega nii pikalt venitada, et tegu tegemata jääks. Kui tellida näiteks selliselt intelligendilt mõne põrandaaluse kirjutise, siis ei kirjuta ta seda mitte nädalaid, vaid aastaid. Ja mitte sellepärast, et tal aega ega võimalusi poleks, aga lihtsalt arglikust mõttest – äkki kukun sisse! Ja venitab lootuses, et äkki midagi muutub ilma temata – ja siis astub ta lavale!

Asjaolu, et intelligents siiski pusib põrandaaluse omakirjastuse kallal näitab lihtsalt režiimi ebastabiilsust, mida intelligents rohkem instinktiivselt kui teadlikult tunnetab ja sunnib teda ettevalmistuma eelseisvateks võimalikeks muutusteks.

Seepärast tulebki põrandaaluses töös õppida eraldama INTELLEKTUAALI nõukogude intelligendist.

Kui lihtne mehike hoiab režiimi poole oma rumalusest, oma lollitatusest, s.o. alateadvuslikult, siis intelligent teab suurepäraselt kuhu koer on maetud ning talle pole režiimi rikutus ja kuritegelikkus mingiks uudiseks. INTELLIGENT aitab režiimi ja kuldab teda sõnadega täiesti teadlik olles OMA kuritegelikust missioonist. Ta lähtub puhtalt nahahoidjalikust huvist ja ta põhimõtteliselt sülitab kõigele peale isiklike huvide.

Režiimi ülistavaid oode kirjutav NÕUKOGUDE INTELLIGENT, kes esineb koosolekuil igasuguste hukkamõistude ja pugemistega – see on üks meie PÕHILISEM VAENLANE  ja temasse tulebki vastavalt suhtuda. Kõikjal: tänaval, tööl, kohvikus.

Ära unusta, et inimverest meri saab alguse tindimerest! Kasuta tema suhtes kõikjal moraalset terrorit. Ära poe talle, vaid vastupidi, kiusa taga – irvitusega, sarkasmiga, huumoriga. Ära ulata talle kätt, leia temas värdjalikkust ja juhi kõikide tähelepanu sellele. Ära osale tema näitemängus, ära plaksuta temale, ära istu temaga ühte lauda.

Ja ära unusta, et sulega tapetakse rohkem kui noaga!

Sellisesse intelligenti aga, kes ilmutab ausust ja printsipiaalsust, kes ei mängi, ei laula režiimiga kaasa, vaid kes võitleb režiimi vastu – sellisesse intelligenti suhtu kui oma venda.

Kui sa astud oma legaalses võitluses veelgi kõrgemale tasemele, tõega tunnetades, et oled õigel teel, siis seda aktiivsemalt jälita igasugust valet ja halba.

Kui tööl talitati sinu suhtes ebaõiglaselt, siis nõua taga oma õigust hoolimata sind ähvardavatest võimalikest ebameeldivustest. Sinu tegevusväljaks on kõik, mis on ebaõiglane: ausa töötaja vallandamine, ebaõiglaselt väljaarvestatud palk, varjatud üleajatöö, ülemuste poolt isiklikes huvides tööliste kasutamine peale tööaega, korterijärjekorrast ebaõiglane väljaheitmine või korterite ebaõiglane jaotamine väljaspool järjekorda.

Igale ebaõigluse faktile reageeri protestidega, kirjuta kaebusi tuginedes nõukogude seadustele, näita konkreetseid seadusest üleastumisi.

Mõista seda, et kui selliseid õigusetaotlejaid nagu sina koguneb iga saja töötaja kohta kaks-kolm, siis on juhtkonnal värin kontides.

Kui kedagi mõisteti süüdi olematu kuriteo eest või anti salamisi suur karistus, protesteeri, nõua kohtuotsuse ümbervaatamist. Kui passikontrolli teostav miilits püüab sinu korteri koridorist kaugemale piiluda – kaeba! Kui miilits lõi kedagi tänaval või tükkis ligi ilma põhjuseta – tõsta paberlikku lärmi, ole ebaseaduslikkuse tunnistajaks!

Kui sa hakkad igal pool paljastama valet ja ebaõiglust, siis hakkavad ka kõik ametnikud kartma seda ebaõiglust teha.

Kui sa astud välja kellegi kaitseks, keda näiteks püütakse õigusetult töölt minema ajada ja kui sa siis jääd isegi kaotajaks – siis ometi see, keda sa kaitsesid, on sulle tänulik. Kui sa aga võidad, siis saad omale uue võitluskaaslase ning teid on sellest alates juba kaks!

Ära karda minna üldise arvamuse vastu. Isegi kui sinu peale urisetakse, tekib ümbritsevate inimeste seas, nende südameis lõpuks austus sinu isiksuse vastu. Oma järjekindluse ja kõigutamatusega elada tõe järgi teenid ära kõrvalseisjate üha suurema lugupidamise.

Õiguse tagaajamine võib sind viia intelligentsi hulgast tööliskeskkonda. Ärgu seegi sind heidutagu. Ära karda füüsilist tööd. Sa ei kaota seejuures midagi, vaid muutud hoopis vabamaks.

Ära unusta, et sa pole üksi. Selliseid nagu sina on palju.

Oma tegudega, oma isiksuse mõjuga kasvata teisi, eriti noori. Noored reageerivad alati teravdatult ebaõiglusele ja valele.

Kunagi ära anna allkirju ükskõik kelle hukkamõistule, kunagi ära hääleta tagakiusamise poolt. Parem vaiki, kui ei suuda protesteerida. Ära viska kiviga režiimi vastu võitlejat.

Aita poliitvangi perekonda. Alati leidub sul kasvõi paar rubla vaba raha. Kui kardad minna nende juurde koju, siis anna abi üle nende kaudu, kes võiksid seda teha või viska raha ümbrikuga postkasti. Andja käsi ei kuiva kunagi.

Veelgi kõrgemal legaalse võitluse tasandil protesteeri režiimi tegude vastu. Sinusuguseid on palju, kõiki trellide taha ei panda! Režiimil on praegu kuhjaga tegemist põrandaaluste võitlejatega. Nende tegevuse taustal oled sa režiimi silmis üsna süütu putukas.

Kui kaupluses pole leiba või mõnda muud toiduainet – puista kõik instantsid üle kaebustega. Siin ära süüdista režiimi, vaid ülemusi, kes ei suuda varustada. Las kuhjub mägedena kaebusi kõige hädavajalikema puudumise ja kohalike võimude võimetuse kohta.

Kaeba kõrgematesse instantsidesse palga vähesuse üle kõrgendatud hinnapoliitika tõttu. Kaeba oma madala pensionimäära üle. Nõukogude ja partei asutused peavad uppuma paberlike kaebuste voogudesse.

Kui koosolekul tahetakse hukka mõista sellist inimest nagu Solženitsõn siis las annavad eelkõige lugeda seda, mida ta kirjutas, las toovad ta enda kohale ja las esineb – alles siis võib otsuse teha, kas teda hukka mõista või mitte hukka mõista. Sest nõukogude rahvas peab ju tõde teadma!

Kui sul jätkub mehisust, ära jäta tähelepanuta poliitilise seadusetuse fakte. Protesteeri! Ühine teiste protestidega! Ära karda! Suru maha endas olev ori. Ühine Sahharovi inimõiguste komiteega. Kui tahad, leiad alati õige tee, nagu leidsid tee käesoleva dokumendini.

Legaalses võitluses JÄÄ AUSAKS JA ÕIGLASEKS!

Vali endale jõukohane tegevusväli, ära võta ette tegu, mida sa ei suuda üksi sooritada. Küsi nõu teadjatelt inimestelt, konsulteeri põrandaaluste võitlejatega, kui sul tekib kõhklusi.

Ja ära unusta: sinu seljataga seisab EDL ja mis sinuga ka ei juhtuks, sa oled EDL kaitse all!

Alusta legaalset võitlust elukondlikest pisiasjadest:

– majavalitsus ei kindlusta keskkütte häireteta tööd, ei teosta remonti – KIRJUTA JA KAEBA mitte ainult majavalitsejale, vaid ka kõrgematesse instantsidesse;

– tavaliselt on majahoidjast-kojamehest tehtud nuuskija ja miilitsa tugi – NÕUA SELLELT, et ta korralikult täidaks kõike, mis tema kohuste hulka kuulub: nõua hoovi puhtust, treppide ja muu territooriumi hoolikat korrashoidu. Las tegeleb rohkem oma põhitööga, siis jääb tal vähem aega teiste inimeste järel luuramiseks ja keelekandmiseks. Kui teda selle tulemusena kõrgemal pool sõimatakse, koguneb temassegi vimma ülemuste vastu ja seda vähem on tal lusti koputada;

– tänavakorrastus jätab soovida, teekate on auklik, tolmune – KAEBA. Ei puutu sinusse, et neil raha ei ole, KAEBA JA NÕUA, vihjates nõukogude töötajate tervise eest hoolitsemise nõudele. Saada kaebusi kõrgematesse instantsidesse, korja allkirju tänava ja kõnniteede remondiks. Las ülemused liigutavad ennast ja püüavad ka oma palka välja teenida;

– tänaval laamendavad huligaanid – NÕUA, et “meie miilits” kaitseks meid. Selle eest nemad ju raha saavadki. Kaeba kõrgemale;

– autobussid käivad korratult – KAEBA JA NÕUA. Nõukogude inimene ei tohi tööle hilineda. Kaeba linna täitevkomiteele ja mujale;

– kirjad, tellitud ajalehed-ajakirjad lähevad postis kaotsi – KAEBA, neid ei tooda õigeaegselt koju – KAEBA;

– rikkus miilits või ülemuse masin tänavaliikluses eeskirju – KAEBA JA PROTESTEERI, rikkus miilits seadust – KAEBA, ropendatakse KAEBA. Sina oled nõukogude inimene ja omad õigust seadustest ning kommunismiehitaja moraalikoodeksist kinnipidamisele, näita, et inimene – see kõlab uhkelt;

– mindi sinust korterite jagamisel mööda – KAEBA JA NÕUA. Ka nõukogude inimesel on õigus elada inimlikult. Sinult nõutakse tööd, sina nõua aga oma. Nad on kohustatud;

– maksti vähem palka – NÕUA, isegi kui sind ka järgmisel kuul selle eest nöögitakse. Võta teadmiseks, et juba peale sinu esimest võitu hakkab juhtkond sind kartma nagu tuld ja ei püüagi edaspidi sind tüssama hakata, ehkki salajas vihkab sind;

– rikutakse tööl ohutustehnika reegleid ja töötingimusi – NÕUA JA KAEBA oma ametiühingusse, rajoonikomiteesse, ministeeriumi või isegi Ljonkale endale. Nõukogude töötavat inimest on vaja hoida. Tavaliselt aga kõiki ettekirjutatud ohutusnorme rikutakse igal pool;

– sahkerdatakse plaaniga – PALJASTA. Tea, et ühtegi plaani ei täideta ilma juurdekirjutusteta. Nende eest on vastutavad tööliinis direktor, parteiliinis partorg. Las pabistavad ning vaevlevad aeglasel tulel. Kui nad kohalt maha võetakse, oleks see neile kasulikum – las raputavad oma õllekõhtu füüsilise tööga;

– on sinu meister ustav režiimi teener, kuid tegeleb juurdekirjutustega – PALJASTA ta, näidates mida nimelt ta sulle juurde kirjutas, sealjuures tugine ainult enda näitel ja ära teistele juurdekirjutusi puuduta;

– astub keegi režiimi kasuks tunnistajana üles kas kohtus või ülemuste ees näiteks kasvõi kaastöötaja purjutamise küsimuses – LOO tema ümber sallimatuse õhkkond. Väljanaermised, narrimised – need on sinu relvad. Tee nii, et temal oleks kibe ja teistele tema isiksus ebameeldiv;

– armastab mõni inimene koosolekutel lobiseda – kasuta tema suhtes moraalset terrorit. Olgu tal teie lähikonnas ebamugav ja halb. Naerge ta välja, segage teda töös. Sellistel eesrindlastel ei tohi töö laabuda – kord läheb tööpink rikki, kord kaob tähtis võti ära, töövahend osutub kõlbmatuks, kvaliteet läheb järsult alla – lööge eesrindlast just ebakvaliteetse töö ja hoolimatu tööülesannete täitmise eest.

Koputajale võib nii mõnigi raske asi kogemata varbale kukkuda, ta võib juhuslikult kuhugi näppudega vahele jääda – paljugi mis tööjuures juhtuda võib. Kõigil, nii koosolekutel kudrutajatel kui ka igasugustel pugejatel ja tallalakkujatel, kes ülemustega mehkeldavad võib tööajal pidevalt mingeid äpardusi juhtuda.

Igaüks leiab tuhat võimalust igapäevases elus, kuidas koputajate ja tallalakkujate ning ülemuste endi elu põrguks teha. Hakatakse neid aga ka ülevalt poolt peksma, ja nii juhtub ilmtingimata, siis lakkab nõukogude võim ka neile olemast lihane ema ning muutub kurjaks võõrasemaks. Selles meie eesmärk aga ongi – mida rohkem rahulolematust režiimi suhtes, seda parem!

Selleks aga, et sa võiksid efektiivselt tegutseda on üks raudne reegel: KEEGI EI TOHI SAADA VÕIMALUST SULLE KÜLGEHAKKAMISEKS! Selleks ära anna põhjust ka formaalseteks kimbutusteks: ära riku distsipliini tööl, ära joo viina tööajal, ära hiline tööle, täida oma otseseid tööülesandeid nii, et sellest ei saaks numbrit teha!

Paari sinutaolise aktiivselt tegutseva inimese olemasolul võib olla kindel, et ülemusele paistab taevas süngena ja töö lausa põrguna. Teie ülemused hakkavad vahetuma nagu laval.

Teie töö seisneb põhiliselt selles, et õpetada kõiki võimu vihkama. Sealjuures kaudsete vahenditega saavutate tohutuid tulemusi jäädes ise võimude poolt püüdmatuiks, tagakiusamatuiks.

Samuti võivad parteilased arveid õiendada parteiorganisatsioonides partorgidega. Tavaliselt on kogu partorgide tegevus üles ehitatud võltsingutele ja kõverteede kasutamsele. Seepärast on iga ausa kommunisti õigus minna kuni Keskkomiteeni välja võltsingute ning formalismi paljastamisel puudutagu see siis sotsvõitlust või mistahes üritust.

Edukaks legaalseks võitluseks ON VAJA TUNDA KÕIKI KEHTIVAID SEADUSI!

Kuna kõiki seadusi on üsna raske kogu mahus tundma  õppida, siis õpi tundma eelkõige neid, mis puudutavad just seda konkreetset juhust, millega parajasti tegeled.

ILMA TEADMISTETA ÄRA TORMA VÕITLUSSE!

Ilma teadmisteta saad lüüa ja ülemuste võit sinu üle demoraliseerib sind sinu kolleegide või naabrite silmis.

Legaalse võitluse üldreegel on: REBI TÜKK-TÜKI HAAVAL OSASID ÜLEMUSTE KEHAST JA ÄRA HALETSE NEID!

Kui see neile ei meeldi – mingu ja töötagu kätega, mitte aga keele ja sulepeaga järelvaatajate ning vereimejate rollis!

XIX-2 ILLEGAALNE PEALETUNG REŽIIMILE PÕRANDAALUSE TEGEVUSE TAKTIKA

Iga Autonoomne Illegaalne Grupp (AI-grupp) omab õigust võitlusesse lülitumiseks alles peale isikulise koosseisu hoolikat ja igakülgset ettevalmistust konspiratsiooni ja taktika küsimustes.

Samal ajal on keelatud grupi ettevalmistust venitada ka määramata pikale ajale ning samal ajal mitte tegutseda. Kui grupis on vähemalt kaks ettevalmistuse saanud funktsionääri – peab grupp alustama oma tegevust.

Iga AI-grupp peab endale ette seadma ainult reaalseid ülesandeid, millede täitmine talle on jõukohane. Ebareaalsete ülesannete püstitamisel vaid demoraliseeritakse grupiliikmeid ja vähendatakse nende võitlusvõimet.

Kõik grupijuhtkonna korraldused peavad olema kooskõlas kehtestatud normidega ning nende täitmine grupi poolt peab toimuma täpselt, kvaliteetselt ja ettemääratud tähtaegadeks.

Grupisisene distsipliin peab olema võimalikult kõrgel tasemel. Ilma küllaldaselt range distsipliinita AI-grupid pole võitlusvõimelised.

Gruppide põhijõuks on funktsionäärid. Funktsionäärideks võib üle viia ainult neid isikuid, kes on valmis täitma mistahes ülesannet, sealjuures ka selliseid nagu meeleavaldustele minek ja relvastatud võitluse alustamine.

Iga AI-grupi üldiseks VÕITLUSÜLESANDEKS on: TEKITADA VAENLASE MAKSIMAALSELT VÕIMALIKKU KAHJU!

Iga grupi tegevus peab lähtuma sellest põhimõttest.

Meie võitlus režiimiga jaguneb kahte etappi:

1. a) Varjatud löögid režiimi pihta (käesoleval momendil).
2. b) Avalik võitlus.

Esimese etapi esmane ülesanne on: RAHVAMASSIDE ÄRATAMINE JA NEISSE VÕIDUUSU SISENDAMINE.

See annab meile suure hulga pooldajaid. Rahvas muutub julgemaks ning tänu sellele hoogustub oma legaalset võitlust, sundides režiimi järeleandmistele.

Selle ülesande täitmiseks peab iga AI-grupp esmajärjekorras LOOMA tehnilise võimaluse rahvaga rääkimiseks. See tähendab, et iga AI-grupp peab hankima või valmistama endale kirjanduse masspaljundamise vahendid. Kui trükikoja loomine on raskendatud, siis peaks vähemalt muretsetama ja omandatama väikesetiraažilise trükkimise tehnoloogia: hektograafid, steklograafid, siiditrükk, rotaatorid jms. Trükitehnika ja trükibaas on AI-gruppide põhilisteks relvadeks varjatud löökide andmise perioodil.

Grupi poolt väljalastav kirjandus jaguneb kaheks osaks:

massiliseks – lendlehed, loosungid, müürilehed, ja piiratud levikuga kirjanduseks – kirjandus, mis on trükitud enam kui kahele lehele.

Mõlemad kirjanduse liigid peavad jõudma rahva sekka. Kuna piiratud levikuga kirjanduse paljundamine ja väljalaskmine on seotud suuremate raskustega, siis peab see kirjandus põhiliselt jõudma enamettevalmistatud lugeja kätte.

Kogu Omakirjandus peab isikutele, kes ei kuulu EDL-I, sattuma põhiliselt KONTAKTIVABAL meetodil, s.o. salajase sokutamise teel. Kontaktivaba levitamine vähendab tunduvalt gruppide vahelejäämise võimalust.

OMAKIRJANDUSE KONTAKTIVABAST LEVITAMISEST

LENDLEHTI on otstarbekas valmistada suurtes tiraažides. Orienteeruvalt peaks arvestama iga tuhande linnaelaniku kohta vähemalt 100 lendlehte. Näiteks Tallinna elanikkonna jaoks peaks välja laskma umbes 40 tuhat eksemplari lendlehte.

Kontaktivaba levitamine peaks toimuma järgmiselt:

– postkastidesse viskamise teel;

– rahvamasside kogunemiskohtadesse jätmisega – pargipinkidele, trammidesse, trollibussidesse, bussidesse, plaažidele, kinno jne;

– linnalähedastesse metsadesse jätmisega, kus linnaelanikud jalutamas käivad.

Levitamisel on soovitav igasse üksikusse kohta jätta üksainus lendleht selleks, et neid ei saaks suures koguses ära koristada.

Väga tähtis on, et lendlehed satuksid alaealiste ning noorte kätte.

SUUREMAHULINE OMAKIRJANDUS tuleb aadresside järgi postkastidesse laiali jaotada arvesse võttes adressaadi isiksust, iga, sotsiaalset seisundit, haridust ja rahvust.

Puhtrahvusliku sisuga lendlehed ja kirjandus välja arvatud, tuleb kõiki teisi välja lasta kahes keeles, näiteks ühel lehepoolel eest keeles, teisel poolel vene keeles.

Seda liiki kirjandust võib samuti peita nii, et seda mitte kohe ei leita – puuriita, söehunnikusse, eragaraažide pragudesse, suvilatesse jne.

Üheks AI-gruppide ülesandeks on rahvale EDL ja NLDL sümbolite teatavaks tegemine. Selleks tuleb nende sümbolitega lendlehti levitada eriti selle arvestusega, et need satuksid noorsoo kätte. Kui nende sümbolite tuntus rahva seas laieneb, siis hakatakse neid ka heameelega igale poole joonistama – trotuaaridele, sildadele, seintele, raudteeäärsetele suurematele kividele jne.

Omakirjanduse levitamise operatsioonid tuleb gruppidel erilise hoolega ette valmistada. AI-grupid, kelle koosseisu kuuluvad ka kaitserühmad, peavad neid levitajate julgestuseks kasutama selleks, et mõne juhusliku asjaolu tõttu levitaja ei satuks miilitsa haardesse. Seda ei tohi mingil juhul lubada. Siin on otsustaval tegutsemisel suur tähtsus ning levitaja puutumatuse kaitse täitsa reaalne ja saavutatav.

Osavamad ja võimekamad funktsionäärid peavad värvidega kirjutama lühikesi ja tabavaid loosungeid transpordimagistraalide äärde, näiteks kividele, majaseintele jne. Eriti pikad loosungid selleks ei sobi. Loosungid peavad olema lühikesed kuid löövad.

Eriüksused võivad määrida nõukogude juhtide portreid, õhku lasta mälestusmärke, millel pole peale propaganda eesmärgi mingit muud väärtust.

Kui ühe AI-grupi kätesse satub teise grupi lendleht, siis tuleb seda paljundada ning samuti levitada mõnel eelpool tutvustatud viisil.

Eriti tähtis on spetsiaalselt koostatud lendlehtede sattumine sõjaväeosadesse. Neid lendlehti tuleks levitada kasarmute territooriumidel ja õppuste või kogunemiste kohtadel

Ilmtingimata peab Omakirjastuse levitamine haarama ka maarajoone.

LUURE, VASTULUURE JA INFORMATSIOONI KOGUMINE

Igas AI-grupis peab olema täpselt tegutsev infokogumise teenistus. Koguda tuleb igasugust infot ja kogutud info tuleb täielikult grupi juhtkonnale või infotöötlemisega tegelevale isikule edasi anda.

Eranditult kõik AI-grupi liikmed peavad osalema igasuguse info kogumisel. Kogumisele kuulub:

– info KGB ja miilitsa jõudude kohta, nende isikulise koosseisu kohta huvitab kõik: nende teenistusmoraal, kodused aadressid, perekonna koosseis ja perekonnaliikmete töö- või õpingukohad, armukeste olemasolu neil, andmed eluviisi kohta, nende ebaseaduslike tehingute kohta, nende tugevate ja nõrkade külgede kohta;

– gruppides peab olema sisse viidud kartoteegi süsteem kõikide teadaolevate kagebistide ja miilitsatöötajate kohta, aga samuti huvipakkuvate nõukogude ja parteitöötajate kohta. Erilist tähelepanu tuleb osutada nende ebaseaduslikule tegevusele – et vajaduse korral oleks võimalik neid šantažeerida. Bosside ebaseaduslikud tehingud annavad meile võimaluse neile omi tingimusi dikteerida;

– ei maksa kõrvale jätta ka väiksemaid tegelasi, kes seadusetusega tegelevad. Ka nemad võivad mõnikord kasulikuks osutuda – näiteks informaatoreiks;

– info töökoha ülemuste kohta – partorg, direktor, kaadrite ülem – neil on alati midagi musta südamel, milline asjaolu võib meile teatavatel juhtudel üsna kasulik olla. Kasulik on omada halvustavaid ülesvõtteid, magnetofonilinte üleskirjutustega, andmeid materjalide, toiduainete varguse kohta, kusjuures tuleb teada tunnistajaid jne., s.t. on vajalik selline info hulk, et neid vajaduse korral nurka suruda. Taolise info allikaks võivad olla nende isikute armukesed, perekonnaliikmed, isiklikud autojuhid, naabrid, sõbrad, kaaslased. Peab meeles pidama, et igaühel on asju, mida nad avalikuks teha ei taha.

Šantaažimeetodeid ei tohi kasutada ausate inimeste ja isikute puhul, kes ei lipitse režiimi ees, ei ole püüdlikud tema teenistuses ja kes ei riku ise seadust.

Kõigist teisitimõtlejate tagakiusamise juhtumeist tuleb püüda saada võimalikult täielikku infot: kes on tagakiusatav isik, kuidas, mille eest ja kelle poolt konkreetselt on tagakiusatav ja kas tema perekond vajab abi.

Kõikide vahi alla võtmiste kohta, vaatamata sellele, keda nimelt võeti või keda süüdi tunnistati võitluse eest režiimiga – tuleb välja anda infolehed ja neid levitada.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata KGB ja miilitsa salaagentuuri avastamisele – nende nimed ja muud andmed tuleb teha kõigile teatavaks.

Ohtlikke agente tuleb karistada.

Salaagentuur tuleb avastada igas ettevõttes. Tavaliselt on neid umbes sellises suhtes: üks nuhk 150-200 tööinimese kohta, tähtsamates kohtades ka rohkem. Sealjuures ei pruugi agendid üksteist tunda. Salaagendid tuleb kõigile töötajaile teatavaks teha.

Vajalik on koguda infot rahva seas liikuvate juttude kohta, mis puudutavad nende suhtumist võimudesse ja nõukogulikesse kampaaniatesse. Samuti vaenulikkuse või režiimile poolehoiu taset. Eriti tuleb tähele panna, mille suhtes nimelt üks või teine sotsiaalne kiht pahameelt avaldab.

Teada tuleb ka nende informeeritust režiimivastase võitluse kohta ja nende meelsust režiimivastaste suhtes, sealjuures iga sotsiaalse kihi (töölised, kolhoosnikud, alamintelligents jne.) osas eraldi.

Infot võib koguda ka väljaspool tööd – õllesaalis, trammis, juhukõnelustes jne. Tähtis on osata infos eraldada peamine teisejärgulisest.

Kui info osutub AI-grupi jaoks huvipakkuvaks, siis tuleb leida veel teisi, täiendavaid allikaid, et täpsustada ja kontrollida info õigsust. Alati tuleb arvestada moonutuste võimalust suulise infoahela puhul.

Iga AI-grupp peab oma tegevuspiirkonnas olema kursis KGB-jõudude tegevusega, relvastusega, kasarmute ja garaažide paiknevusega jne. Kui saadud informatsioon võib huvi pakkuda ka teistele gruppidele, kellega ollakse sidemeis, siis tuleb neile seda infot anda.

Samuti peab iga AI-grupi liige teadma kõike oma elukoha naabritest: kes, kuidas elavad, millised on nende veendumused, sõbrad jne. Tuleb jälgida uute isikute ilmumist naabrusesse ning hoolikalt järele uurida nende ilmumise põhjused.

Samuti tuleb suhtuda uutesse töökaaslastesse. Pisemagi kahtluse korral tuleb neid isikuid kontrollida nende eelmisest töökohast, selleks vajalikke andmeid kogudes.

Režiimivastase võitluse praegustes tingimustes on põhiliseks EDL taktikalisteks üksusteks AI-grupid, kelle struktuur on toodud p???….

Iga ka kõige pisem AI-grupp on suuteline režiimi pihta andma sellele valusaid lööke ning saavutama oma tegevusega suurt efekti. Ilma selliste tugevate ja otsustavate AI-gruppideta ei ole loota võitu režiimi üle ega üldse mingit avalikku tegevust. Ka praegused kõikvõimalikud legaalsed režiimivastased väljaastumised on illegaalse tegevuse tulemus.

AI-grupp on kooliks eranditult kõikidele režiimivastastele, kus nad teevad läbi praktilise ettevalmistuse ja õpivad tundma kõiki võitlusvorme. Ettevalmistus on seda kõrgem, mida kõrgemal tasemel on grupid ja eriti nende liidrid püstitatud võitlusülesannete täitmisel.

On äärmiselt vajalik, et AI-grupp omaks selget struktuuri ja ülesannete otstarbekat jaotamist olenevalt nende täitjate intellektist, võimetest, isiksuse omapärast ning reaalsetest võimalustest. Mitte mingil juhul ei tohi funktsionäärile anda ülesannet, mida ta pole võimeline täitma objektiivsetel põhjustel

Kõige ratsionaalsemad on grupid, mis koosnevad 7 kuni 15 inimesest.

Iga funktsionäär peab täitma oma konkreetset ülesannet. Pole soovitav omada grupis isikuid, kellel puudub mingi konkreetne ülesanne. Selline liigne ballast vaid segab ja on isegi ohtlik.

Iga grupp peab olema distsiplineeritud ja grupi liidri või juhtkonna käsk võib täitmata jääda vaid põhjendatud juhtumeil. Ilma range distsipliinita grupid kõlbavad vaid asjaarmastajalikeks tegudeks, mis toovad kaela läbikukkumisi ning ohvreid ja ei anna soovitud tulemusi.

Iga normaalne grupp peab oma koosseisus omama liidrit, tema asetäitjat ja järgmisis osakondi: ideoloogia osakond, kirjanduse paljundamise osakond, luure ja julgeoleku osakond. Kui grupil on sidemeid teiste gruppidega või keskustega, siis on nõutav ka sideosakond.

Kohustuste selline jaotamine funktsionääride vahel ja nende spetsialiseeritus ei tähenda, et nad ei võiks ka teisi ülesandeid täita kui neil selleks on küllaldasi teadmisi, intellekti, moraalseid ja füüsilisi omadusi.

Grupiliikmete omavahelised õiguslikud suhted ja distsipliin peavad olema rajatud vastastikusele usaldusele ja veendumusele kõigi ustavusest ning kindlameelsusest. Taunitav on üksteise järel luuramine, umbusaldamine, kahtlustamine, kindlusetus, jahedus ja administreeritus. Täielikult peab olema grupiliikmete vastastikusest suhetest välja heidetud salakavalus, vale, vaegselgitamine ja inimisiksust alandav käitumine. Pisemgi selline ebakõla kutsub automaatselt esile teravdatud valveloleku ning viib soovimatutele tagajärgedele.

Grupi liider ja iga eestvedav lüli peavad teadma, et nii või teisiti on nad teistele käitumise etaloniks ja teised tahes-tahtmata kopeerivad neid. Praktika näitab, et seal, kus liider murdus, murdusid ka paljud grupiliikmed. Ja vastupidi, liidri kindlameelne ning mehine eeskuju muutis nõrgemadki vapramateks.

Peab meeles hoidma asjaolu, et iga juhitav jäljendab liidrit senikaua, kuni suudab grupiliidris näha iseennast. Ei tohi lasta liidri ja juhitava vahele tekkida kuristikku. Kui selline vahe on tekkinud, siis peab tegema kõik, et seda vahet vähendada. Grupiliidri ja teiste liikmete vaheliste suhete põhiliseks tingimuseks peab olema vastastikune usaldus ning juhitav peab liidris kasvõi nõrgalt nägema omaenese “mina” kajastust.

GRUPI LIIDRITEKS saavad tavaliselt initsiatiivi omavad isikud, kes isiklikul algatusel ka grupi loovad. Seetõttu grupi liider ei osutu valituks praktiliselt vaid on reeglina ise selleks hakanud. Ja ainult harugruppidele võidakse määrata juhte.

Selline juhtimiskord pole tegelikult ebademokraatlik. Sest kõik grupiliikmed põhiliselt tunnevad liidrit (mis iseenesest pole küll hea) ning nad ühinesid grupiga vabatahtlikult, s.t. oma gruppi astumisega nad faktiliselt valisid endale ka liidri. Ebademokraatlik on vast ühe liidri pidev olek grupi juhina pika ajavahemiku vältel. Kuid kui grupi liider tegutseb EDL Programmi ja Taktika reeglite ja seaduste raames, siis see ebademokraatlikkus pole tunnetatav seda enam, et võitluse tulemusena on grupiliidri volituste kestvusel üsna suhteline tähendus.

AI-grupp ongi tavaliselt selline, milline on tema liider või liidrid. Kui liider on tasemel, siis on ka grupp võitlusvõimeline. Kui liider ei tea ise kuidas võidelda, siis ka grupiliikmete ponnistused on parimategi kavatsuste puhul madalaväärtuslikud.

Grupi liidriks peab olema isik, kes on võimeline õppima, õpetama ja objektiivselt hindama igat enda ja teiste grupiliikmete sammu. Kui liidril seda omadust pole, siis puudub tal ka moraalne õigus grupi juhtimiseks.

Iga liider peab meeles pidama, et tema kätes on mitmete elavate inimeste saatused, nende elud ja õnned. See asjaolu asetab eranditult igale liidrile ränga vastutuse.

Liider peab endas kasvatama ja arendama järgmisi omadusi ning võimeid:

– olla erakordselt kindlameelne ja ustav üritustele. Isegi surmaähvardus ei tohi seda kindlameelsust kõigutada;

– osata olukordi hinnata ning mistahes olukorras vastu võtta kiireid ja kõige ratsionaalsemaid otsuseid;

– suuta maksimaalselt maha suruda oma isiklikku egoismi;

– omada otsustavust ja järjekindlust;

– osata organiseerida ning veenmise teel sundida grupiliikmeid püstitatud ülesandeid lahendama;

– omada kõrget initsiatiivi;

– osata oma teadmisi pidevalt suurendada ning neid teadmisi teistele kaasvõitlejaile üle anda;

– osata ilma eelarvamusteta läheneda kõigile nähtustele ja inimestele;

– osata olla erakordselt loogiline;

– keelata endale vähimagi ebakõla ja valelikkus suhetes inimestega, isegi mõtetes mitte;

– olla range, kuid alati õiglane, osata tunnistada omi vigu ja õigesti hinnata teiste vigu;

– olla laia haridusega: tunda rahva ja teiste rahvaste ajalugu, täielikult omandada EDL põhidokumentide seisukohad, omada juriidilisi teadmisi, orienteeruda poliitilistes sündmustes ja anda neile õige hinnang, teada psühholoogiat, eriti sotsiaalpsühholoogiat, mitte olla dogmaatik kultuuriküsimustes.

Grupi liider peab oskama vastata kõikidele küsimustele, mis puudutavad režiimivastast võitlust.

Tavaliselt suureneb grupp ümber liidri. Seetõttu satub liider tihti inimesi valides ja filtreerides lõpuks ka KGB vaatevälja. Et seda vältida, peab liider, kui ta on juba enda ümber kogunud 3-4 inimest, ise katkestama uute liikmete värbamise või vähemalt viima selle miinimumini. Edasise valiku ja värbamisega peavad tegelema liidri poolt gruppi võetud inimesed. Siit tuleneb ka liidri esmane kohustus: ta peab esmajoones lõviosa oma jõupingutustest pühendama enesearendamisele ning nende 3-4 esmavalitud grupiliikme väljaõppeks.

Juba esimesest päevast alates peavad need kolmandasse astmesse valitud grupiliikmed allutatama üldkehtestatud distsipliini raamidesse. Kõikide harjumuslike konarluste ja oskamatuste kõrvaldamine ning distsipliini lihvimine peab grupiliikmeks kandideerimise ajaks olema juba läbitud etapiks.

Kergem on koge alguses distsipliininõuded kehtestada, hiljem, kui ollakse juba harjunud anarhismiga, on seda palju raskem teha.

LIIKMEKANDIDAATIDE VALIKUL tuleb olla tähelepanelik ja püüda vältida juhuslike isikute sattumist gruppi. Eriti tuleb hoiduda kisakõride ja “kangelaste” eest, kellele “meri on põlvini”. Sama kehtib joodikute kohta.

Igale väljavalitud inimesele tuleb läheneda ilma eelarvamusteta, s.t. ei tohi lasta end mõjutada tema päritolust, usust, haridusest, sotsiaalsest seisundist ja isegi minevikust. Inimest on vaja tundma õppida järk-järgult ja hoolikalt. Ei tohi end mõjutada lasta inimese väljendustest enda kohta või tema kõnedest režiimi aadressil. Tavaliselt esitab inimene ennast ikka paremas valguses, ja režiimi kirub tänapäeval juba igaüks.

Inimese kohta räägivad paremini tema teod ning reageeringud elulistes situatsioonides. Inimese veendumused ja tema sisemaailm ilmutub just tema tegudes. Seepärast on tähtis osata õigesti lahti mõtestada tema käitumist.

Täiesti lubamatu on gruppi võtta isikuid, kes kavaldavad isegi seal, kus selleks pole mingit vajadust. Samuti tallalakkujaid, ülemuste ees lipitsejaid, kellel on kalduvus valetada või kes püüavad kasu lõigata teiste ebaõnnest. Samuti joodikuid, lobamokki, kes ei oska keelt hammaste taga hoida. Vastunäidustatud on pisiasjades avalduv egoism.

Selleks, et inimest tundma õppida, polegi vaja teda katsetada mingites erilistes tingimustes. On küllaldane kui jälgida teda tavapärases elus. Kuid peab suutma eristada inimeses seda ollust, mis on talle kõrvalt külge uhutud ja juba juurdunud, kivinenud isikupäraseid omadusi. Kõrvaltlaenatud ollus allub kasvatusele ning kui on lootust, et inimest saab kasvatada, siis ei maksa teda vältida.

Igat kolmanda astme kandidaati tuleb proovida LOBISEMISE suhtes. Selleks tuleb jälgida, kas tal on kombeks oma jutus taga rääkida tuttavaid, naisi, sugulasi, juhututtavaid. Selleks on vaja läbi katsetada, kuidas ta käitub joobnuna. Tavaliselt kaasneb joomisega lobisemine ja kiitlemine. Katseks tuleks talle külla saata mõni oma inimene, kes temaga kohtuks neutraalsel pinnal – kohvikus, kalaretkel, rongis, kinos jne. Vahel tuleks selleks kasutada ka teisest soost isikut. Just “neutraalsel” inimesel on kergem kandidaati uurida ja tema kohta infot koguda. Iseenesest mõista peab “inspektor” ise vajalikul kõrgusel olema ning oskama vastavat hinnangut anda.

Ei maksa mõelda, et proovi läbiteinud isik, kes on andnud ka oma nõusoleku AI-grupist osavõtuks, muutuks kohe täisvereliseks Liikumisest osavõtjaks. Peale gruppi lülitamist toimub tema inimeseks muutumine veel üsna pika aja jooksul. See muutumine sõltub grupis valitsevast õhkkonnast. Inimene siseneb pikkamööda talle uudsesse miljöösse, mis peab lõpuks välja tõrjuma tema vana miljöö. Selleks peab ta pidevalt tundma talle tuttavate grupikaaslaste heatahtlikkust, nägema nende kõrvalekaldumatust valitud teest, nende sallimatust reetmisesse. Kogu aeg peab ta tundma teiste grupiliikmete lugupidavat suhtumist nii temasse kui ka üksteisesse. Iga kontakt teiste grupiliikmetega peab tema maailmavaadet ümber kujundama. Alles peale maailmavaatelisi ümberkujunemisi muutub ta täisvereliseks grupiliikmeks, kelle peale võib kindel olla. Ei maksa loota, et uus grupiliige täidab riskantseid ülesandeid, kui ta teiste juures märkab kartust riskileminekuks.

Ei tohi eemale tõrjuda isikuid, kes ei oska küll olla kangelase rollis, kuid võivad olla muidu kasulikud. Kasulik aga võib olla iga inimene, kes vihkab režiimi. Selliseid inimesi ei maksa silmist lasta ja nendega võib kontakteeruda, ilma Liikumise saladusi paljastamata.

Tegelikult koosneb grupp neljast kontsentreeritud ringist. Esimene – grupi funktsionäärid, Teine – osavõtjad, Kolmas – kandidaadid ja Neljas – kaasatundjad, kellel on kontakte kahe esimese ringi liikmetega.

Iga ring täidab talle jõukohaseid ülesandeid ning on pühendatud Liikumise saladustesse niivõrd, kuivõrd see neid isiklikult puudutab.

Erilist tähelepanu uute Liikumisest osavõtjate kaasatõmbamisel tuleb pöörata kuni 20-aastastele noortele. Saanud vastava väljaõppe, muutub see kontingent Liikumise kõige kindlamaks toeks. Vaba-demokraatlik maailmavaade peab aga kinnistuma juba lastes ja esmajärjekorras isiklikes.

Grupi liider peab hästi teadma iga grupiliikme võimalusi, tema vaimseid, intellektuaalseid ja moraalseid omadusi, tema teadmiste tegelikku taset. Lähtudes nendest andmetest valibki liider grupi töö PÕHISUUNAD.

Grupi ette püstitatud ülesanded peavad omama reaalset laadi ja olema lahendamiseks jõukohased. On väga tähtis, et igal grupiliikmel oleks omad kohustused. Ainult konkreetseid kohustusi omades ja neid täites tunneb grupiliige end rivis olevat ning temas säilib usk võidusse. Ilma koormuseta grupiliikmed lahkuvad grupist.

Seepärast ongi grupi töö PÕHIREEGEL – igale grupiliikmele omad kasvõi pisikesed kohustused ning regulaarne aruandlus nende täitmise üle! Halb on ka kohustuste monotoonsus. Seepärast tuleb ülesandeid aeg-ajalt mitmekesistada ja kooskõlas teadmiste, oskuste ja praktiliste kogemuste kasvuga nende keerulisust tõsta.

Iga grupiliige peab tunnetama oma intellektuaalsuse ja professionaalsuse tõusu. Selleks on aga vaja, et grupi juht või keegi teine oskuslikult tema silmaringi laiendaks ja talle sisendaks loodusõiguslikku maailmavaadet.

KASVATUSE EESMÄRGIKS on õpilasel sellise psühholoogilise seisundi saavutamine, mille juures too sisemiselt tunnetab totalitaarsete tabade vastuvõtmatust ning hakkab kogu oma olemusega kehtivat korda vihkama. Seda on kerge saavutada, sest totalitaarne kord rõhub inimest igast küljest. Kuigi inimene tavaliselt tunneb seda igal sammul, ei mõista ta algul MIS põhjusel tal kogu aeg halb on olla. Kehtiva korra olemuse selgitamine, elukondlike hädade kokkuviimine igal sammul vohava režiimi ebaõiglusega kui kõikide hädade algpõhjusega – see annab võimaluse kasvatada leppimatust ja viha mistahes orjastamise nähtuse suhtes.

Kasvatuse juures võib eristada järgmisi etappe, mida tuleks oskuslikult ära tunda:

a)olemasolevate sotsiaalsete tingimuste suhtes rahulolematuse tekkimine ja selle tugevnemine;

b)usu kõikumalöömine mistahes režiimi eelise suhtes;

c)režiimi inimvaenuliku olemuse järjest selgem tunnetamine;

d)loodusõigusliku maailmavaate vastandamine kommunistlikele põhimõtetele ja režiimi olemusele;

e)inimisiksuse eneseväärikuse ja autunde kasvatamine;

f)selginenud arusaamise kujunemine, et veendumused on siis ja ainult siis veendumused, kui nad väljenduvad tegudes;

g)isikliku alaväärsuskompleksi lõhkumine.

KASVATAJA peab olema piisaval määral erudeeritud ning oskama rääkida sellises keeles, mis antud inimesele mõistetav on. Kasvatamisel tuleb lähtuda kasvatatava arengutasemest ja püüda tasahilju seda taset tõsta. Kasvatajalt nõutakse erakordset kannatlikkust ning enesevalitsemist, kusjuures peaks püüdma vältida mistahes emotsioone. Emotsioonid peavad olema rangelt kontrollitavad ja sellistes doosides, mis on vaid hädavajalikud igal konkreetsel juhul.

Selleks, et kasvatustöö kulgeks edukalt, peab kasvataja leidma psühholoogilise kontakti kasvatatavaga. Kasvataja peab olema kõrgemal kasvandiku igas omaduses, kuid see vahe kasvataja ja kasvatatava vahel ei tohi olla tunnetatav, s.t. see vahe peab kasvatatavale näima täiesti ületatavana. Kui kasvatatav seda vahet üldse ei näe, siis häid tagajärgi ei tule; kui ta aga näeb seda liiga suurena, siis tundub see talle ületamatuna ning jällegi positiivseid tagajärgi ei tule. Tuleb luua selline tunnetus, et on vaja vaid mõningaid jõupingutusi ja kasvataja tahe saavutatakse.

Kasvatuse käigus hakkab toimuma nii mõtlemise kui ka mistahes nähtustele reageerimise osas tavaline kasvataja kopeerimine. Seega läheb kasvatatav haagitult kasvataja kiiluvees kuni selle momendini, mil temast on saanud VÕITLEJA. Peale sellist muutust tunneb ta kogu oma olemusega, et TEISITI ENAM ELADA EI SAA!

Ja selles ongi kasvatusprotsessi olemus ja eesmärk.

Kasvatustöö tulemuste kinnistamiseks peavad nii grupiliikmete vahelised suhted kui ka grupiliikmete ja juhtkonna vahelised suhted olema ranges kooskõlas kehtestatud normide ja seadustega. Mistahes kõrvalekaldeid nendest ei tohi esineda. Iga grupiliige peab tunnetama, et sellises ja ainult sellises struktuuris esineb ta täisväärtusliku inimesena, kelle õigused ja vabadused on garanteeritud, mis aga puudub nõukogude ühiskondlikus struktuuris. Selline saabki olema iga grupiliikme tunnetus, kui tegelik elu grupis toimub nende seaduste alusel. Väiksemgi ebakõla ja moonutus annab end momentaalselt tunda. Seepärast peab grupi juhtkond ja iga funktsionäär hoolega jälgima seaduse ranget järgimist. Grupisisesed suhted peaksid olema sellised, et ükski liige ei kujutaks endale enam ette elu väljaspool sellist keskkonda.

Erakordselt tähtis on kindlustunne grupi poolt läbiviidava poliitika õigsuse suhtes. Kui grupiliige tunnetab juhtkonna peataolekut ja ebakindlust, siis on grupi kaotus vältimatu. Vahvus ning mehisus esineb ainult seal, kus esineb ka sellise vahvuse ja mehisuse eeskuju, sest neid omadusi jäljendatakse.

Ükskõik millises töös, kõiges peab olema tunnetatav jõud, veendumus ja kindlus ürituse õigsuse suhtes. Nende puudumisel on oodata vaid halbu tagajärgi.

Ükskõik mis astme Liikumisest osavõtja peab tundma ennast võrdõigusliku liikmena ja inimesena, kes toob üritusele reaalset kasu. Võrdõiguslikkust tunnetatakse aga ainult sel juhul, kui see tõepoolest valitseb grupihingena omavahelistes suhetes. Oma kasulikkust tunnetab iga liige ise kui ta pidevalt seotud on mingite kindlate kohustustega.

Kõik grupiliikmele usaldatavad ülesanded peavad olema sellised, et ta oleks võimeline neid täitma. Ülesande andmisel tuleb kindlasti arvestada grupiliikme isiklike omadustega, tema intellektuaalsete ja hingeliste omadustega, tema teadmiste tasemega antud operatsiooniks, kogemustega, harjumustega, kalduvustega.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata ALGAJATELE. Pisemgi ebaõnn võib neis esile kutsuda pettumuse ning eneseusalduse kaotuse. Sellepärast tulebki algajatele esialgu anda neile jõukohaseid tegevusi, mida nad ilma erilise jõupingutuse ja riskita saaksid toimetada.

Esimesest päevast alates tuleb uustulnukatelt nõuda TÄPSUST JA KORRALIKKUST ülesande täitmisel. Kõik ülesanded peavad saama täidetud kehtestatud tähtaegadeks. Ainuüksi käskimisega seda saavutada pole võimalik. Kõige ratsionaalsem tee on asjaliku õhkkonna loomine grupis. Igaüks peab nägema, et kõik ülesanded täidetakse kõikide asjasse pühendatute poolt täpselt tähtajaliselt. Siin on eeskujul otsustav osatähtsus. Sellegipoolest peavad nõudlikkus ja täitmise kontroll alaliselt esinema. Nõudlikkus enese ja alluvate suhtes loobki asjaliku tööõhkkonna grupis.

Mitte mingil tingimusel ei tohi gruppi üle tuua nõukogulikke juhtimismeetodeid ja ülesannete täitmisviise. Sellised nähtused tuleb juba eos läbi lõigata. Vastasel korral valgub grupp laiali ning muutub võitlusvõimetuks.

Grupisisene õhkkond peab valitsema selline, et kõige tähtsamaks asjaks igaühele saaks meie ühine üritus – VÕITLUS REŽIIMIGA. Samal ajal ei tohi mingil tingimusel inimestelt nõuda, et nad muutuksid askeetideks ja fanaatikuteks, et nad loobuksid normaalsest inimlikust elust. Nende normaalne perekondlik elu, lõbustused jms. Ei tohi olla hukkamõistu või jälituse objektiks. Tuleb arukalt sobitada kohustusi isikliku eluga. Lõpptulemusena ei ole vaja isikuid, kellele vaba-demokraatlik maailmavaade on omaseks saanud, üle veenda meie ürituse primaarsuse osas kõige muu kõrval. Oma tegevuse tulemusena saab see asjaolu igaühele põhiomaseks.

Inimesele ülesannet andes, tuleb talt küsida, mil viisil mõtleb ta seda täita, kuidas mõtleb sellele läheneda. Seejärel tuleb teha vajalikud korrektiivid. Teha tuleb seda aga nii, et alluva enesearmastus ei kannataks. Samuti ei tohi nõuanne näida ka eestkostena. See peab näima lihtsalt huvitatusena ülesande andnud isiku poolt ja soovitusena suuremate kogemustega isikult. Ja ainult funktsionääride tasemel võib jagada otseseid käske, kusjuures alluv funktsionäär peab avaldama oma plaani käsu täitmiseks ning oma seisukohad. Seega peab täpsus olema lausa sõjaväeline. Samal ajal ei tohi aga initsiatiivi alla suruda. Seepärast on siingi hädavajalik individuaalne lähenemine. Ei maksa unustada ka seda, et osa inimesi ei sobi psühholoogiliselt juhtija rolli ning initsiatiivi ilmutamiseks. Seda suurem vastutus langeb siis juhtijate õlgadele.

Gruppides peab olema organiseeritud vastastikune abi, ka materiaalne. Hädavajalikel juhtudel tuleb abivajajale alati abi anda. Sealjuures isegi abipalvet äraootamata, sest mitte kõik pole suutelised abi paluma. Seda enam hindab abisaaja oma kaasvõitlejate hoolt ning tähelepanu. Tähelepanu alla kuuluvad ka igasugused pisiasjad nagu näiteks sünnipäevaõnnitlused, õnnitlused pulmadeks jne. Grupp – see on hingesuguluses olevate vabade inimeste vennaskond. Vastastikune tähelepanelikkus vaid sepistab ja tsementeerib grupisisest liitu, loob kõigile ühise ja omase koduse õhkkonna. See kõik soodustab grupiliikmete kõlbeliste omaduste tõusu.

Enne iga kandidaadi lülitamist teise järku, peab viimane läbima teatavad KATSETUSED, mis seisnevad järgmises:

A. Teoreetiliselt
– vabademokraatliku maailmavaate täiuslik tundmine EDL Programmi ja Taktika raames;

– konspiratsiooni aluste tundmine;

– kriminalistika aluste teadmine.

B. Praktiliselt
– praktiline konspiratsioon, mitte alla taset, mis on toodud ptk….

– suhteliselt keeruliste ülesannete täitmine, mis on seotud reaalse või eeldatava riskiga.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata inimese käitumisele teravates olukordades, mida võib luua ka kunstlikult, ilma katsealuse teadmata. Ilma sellise katseta on keelatud liiget üle viia teisele astmele.

Erakordse sallimatusega tuleb suhtuda mistahes pettuse ilmingutesse, süü mittetunnistamisse, kavaldamistesse suhetes teiste EDL liikmetega. AI-grupis peab valitsema otsekohesuse ja heasoovlikkuse õhkkond. Valele, pettusele ja kavaldamisele kalduvad isikud tuleb kannatlikult ümber kasvatada ümbritsevate grupiliikmete kõlbelise surve ning moraalsete sanktsioonide abil. Tuleb luua sellised tingimused, et pisemgi vahe päevavalgele tuleks. Tavaliselt peale paari ebaõnnestunud püüet pettus ja kavaldamine lakkavad.

SA OLED VABADUSVÕITLEJA!

Sina – EDL osavõtja, oled võrdõiguslik osa Eesti Demokraatlikust Liikumisest.

Sa oled kõikjal ja alati täieõiguslikuks ning täievolilikuks EDL esindajaks, nagu ka EDL kõikjal ja alati esindab täieõiguslikult ning täievolilikult Sind.

Sinu eesmärgiks on vabastada ennast orjusest, elada vaba inimisiksusena, luua enda mõistusele ja hingelaadile vormilt ning sisult vastav õnn.

EDL eesmärgiks on aidata Sind selles, anda Sulle võimalus elada nii, nagu seda pead vajalikuks.

Sa võitled omaenese vabaduse eest – see tähendab, et Sa võitled ka kõikide teiste inimeste vabaduse eest.

Samuti kõik teised inimesed, võideldes oma vabaduse eest, võitlevad ka Sinu vabaduse eest.

Jääd Sa orjaks – siis sellega hoiad Sa orjuses ka oma lähedasi: ema, isa, abikaasat, poega, tütart; sellega hoiad Sa orjuses kogu oma rahvast ja teisi rahvaid.

Pea meeles, et seni kuni Sa ei asu võitlema oma vabaduse eest – Sa oled vaid tööloom, keda režiim taga ajab ning piitsutab. Kui Sa oled ori – muutud Sa režiimi käes noaks, mida too surub teiste inimeste kõrile, Sa muutud vasaraks, millega sepistatakse ahelaid nii Sinule endale kui ka teistele.

Sa oled võrdne liige vabadust armastavate demokraatide peres.

Seepärast pead Sa pühaks pidama inimvabadusi ja loomulikke õigusi ning neid pühalt järgima.

Oma käitumist ja tegusid, oma suhteid teiste inimestega ning EDL-ga mõõda loomuliku õiguse põhimõtetega, mis on väljendatud EDL Programmi I peatükis.

Kõikide teiste inimeste käitumist ja tegusid mõõda loomuliku õiguse põhimõtete valguses.

Igat tegu, igat käitumist – nii väikest kui ka suurt – mõõda oma südametunnistusega.

Ja et mitte eksida – mõtle alati enne igat oma sammu: tahaksid Sa ise et keegi käituks Sinuga niisamuti või keegi suhtuks Sinusse niisamuti või teeks Sinule sedasama nagu Sina teed talle.

Enne igat tegu mõtle: aga mis oleks, kui tema asemel oleksid Sina ise või Sinu abikaasa või Sinu ema või Sinu laps. Pea meeles – igal elusolendil on raske, valus ja hirmus nagu Sinulgi.

Sa tahad, et Sinuga käitutaks südametunnistuse järgi. Käitu siis ka ise teiste suhtes oma südametunnistuse järgi:

– Ei taha Sa, et Sind löödaks – ära löö ise teist!

– Ei taha Sa, et Sind solvataks – ära solva ise teist!

– Ei taha Sa, et Sinult varastataks – ära varasta ise!

– Ei taha Sa, et Sind petetaks – ära peta ise!

– Ei taha Sa, et Sinu vabadust kärbitaks – ära kärbi ka ise teiste vabadusi!

Ära häbene olla hea, suuremeelne ning inimlik – ja Sinu südametunnistus jääb rahulikuks.

Sinul pole mitte ainult õigus, vaid Sa oled koguni kohustatud tõstma kaitseks kätt selle vastu, kes tõstis käe Sinu või Sinu lähedaste vast, kes tõstis käe teise inimese vastu.

Kui see võimalik on, siis haara kinni too lööv käsi ja hoia teda.

Tahab ta aga Sind või kedagi teist tappa – ja Sul pole muud valikut – siis tapa ta. Tema, kes tahab tappa kaitsetut ning relvitut – pole inimene. Ta on Surm. Seepärast – tapa surm.

Kui Sa ise tõstad käe süütu ja kaitsetu vastu – muutud Sa ise kurjategijaks. Tapad Sa aga kaitsetu koguni – siis on igal teisel õigus ka Sind tappa.

Austa igat inimest, austa tema mõtteid, tema isiksust isegi kui ta Sinuga ei sarnane ja kui ainult tema mõtted ning teod pole suunatud teiste inimeste orjastamisele ja nendelt vabaduse äravõtmisele.

Suhtu sallivalt ja austavalt kõikidesse võõrastesse vaadetesse, elukommetesse ning tavadesse kui nad ainult pole suunatud teistelt inimestelt nende loomulike õiguste äravõtmisele.

Hinda inimesi nende suhtumise põhjal teiste inimeste õigustesse.

Sina, olles EDL-s võrdne võrdsete seas, osaledes EDL tegudes, võideldes nõukogude orjuse vastu – pead teravalt jälgima, Sinu ega Sinu kaasvõitlejate teod ei satuks vastuollu loomuliku õiguse ja inimvabaduste põhimõtetega.

Sul pole õigust olla kellegi pimedaks tööriistaks. Pea meeles, et pimeda usuga kaasneb alati vale, kõlblusetus, omakasu, egoism, täielik ebakõla kõrgete moraalijutluste ja praktiliste tegevuste vahel.

Kui Sinu kaasvõitlejad rikuvad kõrgeid loomuliku õiguse moraaliprintsiipe ja nende teod lähevad lahku nende sõnadest, siis on Sinu kohus see vastuolulisus neile näkku öelda ning üldse teha kõik Sinust olenev, et nende printsiipide rikkumine lakkaks.

Sinu tegevuses on Sinu ainsaks juhiks EDL Programm ja Taktika, mis tuginevad inimisiksuse loomuliku õiguse põhimõtetele.

Kõik Sinu teised juhendajad peavad nendes dokumentides sisalduvaid põhimõtteid ja reegleid ise pühalt järgima. Sa pead täitma ainult neid juhtijate käske, mis on kooskõlas vabade demokraatide moraali ja põhimõtetega.

Eesti Demokraatliku Liikumise liikmena oled Sa kohustatud:

– alati ja kõikjal kaitsma oma au, väärikust ja vabadust;

– alati ja kõikjal kaitsma teiste inimeste au, isikuväärikust ja vabadust;

– aktiivselt osalema režiimivastases võitluses, igati ilmutama initsiatiivi tema kukutamiseks;

– EDL AI-grupis täitma kõiki ülesandeid hästi ja õigeaegselt;

– kindlalt hoidma EDL saladusi ja neid mitte kellelegi avaldama: ei vabatahtlikult, ei surve all ega isegi vangistuse või surmaähvarduse hirmus.

Tallinn 1974, 1984