Kalju Mätik
Mälestused
Hruštšovi ajal näis veel paljudele, et kommunismi on võimalik reformida, kuid nii Ungari kui ka Tšehhoslovakkia sündmused näitasid, et kommunismi oluline reformimine on utoopia.
60ndatel aastatel tekkis opositsioon, mille eesmärgiks olid mitte üksnes reformid, vaid ühiskonna demokratiseerimine ja vabadused. Kusjuures selle opositsiooni võiks tinglikult jagada kahte ossa: avalik opositsioon ja põrandaalune. Avaliku opositsiooni tuntuimateks kujudeks olid Sahharov ja Solženitsõn, aga oli selge, et kuigi kaugele sel viisil minna ei saa. Sahharov avaldas brošüüri “Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”, mis jõudis ka Eestisse ja tõlgiti siin eesti keelde.
Sergei Soldatov, kes oli mitu aastat õppejõuks TPI masinaehituse kateedri juures, kirjutas Sahharovile otsekohe vastulause “Loota või tegutseda?” Kiri jõudis Sahharovini ning tema kaudu omakirjastuslikesse väljaannetesse, sealt omakorda Läände, kus sai suure vastukaja osaliseks. Seejärel koostas Soldatov koos oma mõttekaaslastega “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programmi” ja “NLDL Taktikalised Alused”. Üheks asjaosaliseks oli Artjom Juskevitš, kes oli mõned aastad TPIs õppinud, kuid siis majanduslikel põhjustel pooleli jätnud. “NLDL Programmi” tekst edastati hiljem Vabadusraadio kaudu 18 rahvuskeeles. Asjaosaliste lootused, et tekib laiem põrandaaluste rühmituste võrk, ennast ei õigustanud. Kaks gruppi, kellega meil olid sidemed, siiski tekkisid – üks Moskvas, teine Leningradis. Aleksandr Bolonkin hakkas Moskvas omakonstrueeritud paljundusmasinal välja andma ajakirja Svobodnaja Mõsl.
- aastal moodustasid nõukogude allveelaevnikud Paldiskis põrandaaluse organisatsiooni Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liit. Nende programmiliseks dokumendiks oli “Üleskutse nõukogude kodanikele!”, kus kutsuti üles kehtestama demokraatlik ühiskond massilise revolutsioonilise liikumise teel. Nad andsid välja kogumikku Slovo I Delo ja kavatsesid hakata välja andma ajakirja Demokrat. 1969. aastal kolm nende juhti arreteeriti, Gavrilov ja Kossõrev saadeti vangilaagrisse, Paramonov, kes mingeid tunnistusi ei andnud, saadeti vaimuhaiglasse ja “raviti” seal invaliidiks.
Maardu Keemiakombinaadis arstina töötav Arvo Varato, kellel olid juba kontaktid Soldatoviga, tegi oma koolivennale Kalju Mätikule, kes töötas õppejõuna TPI automaatika kateedris, ettepaneku koostada Eesti Rahvusrinde Programm, mida viimane ka tegi. Lõplik variant võeti vastu koos Juskevitšiga, kelle kaudu selle venekeelne variant läks Mokvasse ja avaldati põrandaaluses ajakirjas Hronika Tekuštših Sobõtii. Programmis oli muu hulgas ette nähtud referendumi läbiviimine Eestis enesemääramise ja riikluse küsimuses. Referendumi idee polnud aga mitmetele meie mõttekaaslastele vastuvõetav. Väideti, et kui me tahame referendumit, siis me nagu ei tunnistaks aastal 1918 loodud Eesti Vabariiki. Seejärel võeti käsile Eesti Demokraatliku Liikumise Programm, mille koostamises osales üheksa inimest. Koos olid kõik üheksa küll ainult ühel korral, siis kui toimus programmi lõpliku variandi vastuvõtmine. See sai Soldatovi ja ka mõne teise arvates liigagi mahukas.
- aastal tuldi otsusele, et Eesti küsimus tuleb tõstatada rahvusvahelisel tasandil. Viieliikmeline grupp asus koostama ÜRO Peaassambleele adresseeritud memorandumit, mille lõpliku teksti koostas inglise keeles Tunne Kelam. Kelam ja Mätik koostasid memorandumile kaaskirja, mis oli adresseeritud ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Mikrofilmid tekstidega toimetati Läände, seal ei juletud neid aga alguses avaldada, kuna kardeti, et tegu on KGB provokatsiooniga. Kanada Eesti Kiriku vaimulik Toomas Vaga toimetas memorandumi New Yorki, kus baltlaste organisatsioon BATUN (Baltic Appeal to the United Nations) selle paljundas ja mööda maailma laiali saatis. ÜRO sellele arusaadavalt ei reageerinud, küll aga tugevdas ta pagulaseestlaste võitlusvaimu. KGB oli seisukohal, et EDL Programm ja ÜRO memorandum on “eriti ühiskonnaohtlikud”.
Detsembris 1974 arreteeris KGB neli asjaosalist. Neljandaks oli TPI lõpetanud soojusenergeetik Mati Kiirend, kes töötas Tallinna Soojuselektrijaamas. Asjaga tegeles algul kaheksa uurijat, hiljem lisati veel neli, arvestades suurt töömahtu. Toimikus oli kuuskümmend köidet. Soldatov ja Mätik ei andnud mingeid tunnistusi, mille peale uurijad väitsid, et kui me mingeid tunnistusi ei anna, siis tekib kahtlus, et me pole normaalsed ja meid tuleb saata ekspertiisi. Saadetigi siis mõlemad mehed Moskvasse Serbski-nimelisse Kohtupsühhiaatria Instituuti ekspertiisi. Mätiku võimaliku vaimuhaiguse tunnustena toodi esile, et ta on vanapoiss, tähendab ei tunne naissoo vastu huvi, ja et tema käitumises esinevad mõningad veidrused: keeldumine tunnistuste andmisest, kriitika puudumine, oma ebaseadusliku tegevuse võrdlemine marksismi klassikute loominguga. Marksismi klassikutega oli niipalju tegemist, et uurijale sai öeldud, et kui ta igasugust riigivõimu vastu suunatud tegevust loeb kuriteoks, siis peaks ta ka Leninit lugema kurjategijaks, kuna see tegutses ju ka võimuloleva valitsuse vastu. Soldatovi võimaliku vaimuhaiguse tunnustena toodi esile, et ta armastas lapsena metsas käia, hüppas katuselt vihmavarjuga alla ja kirjutas palju. Soldatov tunnistati pärast 35 päeva kestnud uurimist normaalseks, Mätikut uuriti kaks korda kauem ja tuldi lõpuks samale tulemusele. Järgnes kohtufarss, kus Mätikule ja Soldatovile mõisteti kuus, Juskevitšile ja Kiirendile viis aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Olid nad ju võimude arvates “eriti ohtlikud riiklikud kurjategijad”. Lihtsalt ohtlikud kurjategijad, nagu röövlid ja mõrvarid, saadeti tugevdatud režiimiga laagritesse, mis oli üks aste kergema režiimiga.
Juskevitš suri 1982. aastal. Soldatov saadeti pärast vabanemist NSV Liidust välja ja töötas 10 aastat Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuses. Ta suri selle aasta 24. jaanuaril. Kiirend ja Mätik osalesid Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi töös ja hiljem Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamises.
Meenutas
Kalju Mätik
1974. aasta detsembris arreteeris KGB neli meest nõukogudevastase tegevuse pärast, viies mees arreteeriti järgmise aasta neljandal jaanuaril. Järgnes üle poole aasta kestnud uurimine, milles osales algul kaheksa uurijat, hiljem lisati neile veel neli. Viiest arreteeritust kaks meest – Sergei Soldatov ja mina ei andnud mingeid tunnistusi. Ütlesin iga küsimuse peale, et keeldun vastamast. Sellegipoolest veeti mind mitukümmend korda Pagari tänavale KGB-sse. Uurija major Žukov tegi mulle paaril korral ettepaneku, et kirjutagu ma avaldus, et ma mingeid tunnistusi ei anna. Seda ma ka ei teinud. Ega seal Pagari tänaval käia kuigi meeldiv ei olnud, aga ma tahtsin teada, mis neile teada on, milliste inimeste kohta nad küsimusi esitavad jne. Seda, et enne protsessi on võimalus toimikutega tutvuda, ma siis veel ei teadnud.
Ühel korral viidi mind uurimisosakonna ülema Jasska juurde. See võttis mind lahke naeratusega vastu ja ütles: “Mis te sellest saate, et te niiviisi vastu punnite ja midagi ei taha rääkida? Rääkige ausalt ja julgelt ära, kuidas asi oli, on teil endal kergem ja Marat Ivanovitšil (s.o uurijal major Žukovil) samuti.” Umbes samalaadse soovituse andis mulle ka üks kriminaalse paragrahviga kinni istuv noormees, kellega ma mõnda aega olin ühes kongis. Ta soovitas mul rongist mitte maha jääda. Küsisin, kuidas sellest tuleb aru saada? Selle peale ta vastas: “Vaata, et teised enne sinu peale ei jõuaks rääkida, kui sa ise räägid.” Ma kuulasin kõik soovitused ära, aga tegutsesin ikka omamoodi.
Teine kord üritas Žukov üsna omapärasel viisil minuga ühist keelt leida. “Patareis” oli saun üks kord nädalas ja saunas aeti ka habet elektrilise juukselõikusmasinaga. Nii et Pagari tänaval sai käidud habemega, mis oli mõnikord peaaegu nädal aega saanud kasvada. Ma ei tea, kas Žukovile ei meeldinud minu karvane lõug või lootis ta tõesti mind sellise nipiga ära osta, aga ükskord ta küsis minu käest, kas ma mehaanilist habemeajamise aparaati ei taha. Ma arvasin, et jutt on žiletiga aparaadist ja ütlesin, et žiletti ju niikuinii kongi ei lubata. Žukov ütles mulle selle peale, et jutt on üleskeeratavast aparaadist. Ma ütlesin, et tahan küll. Selle peale ta lubas mulle koju helistada ja lasta tuua. Mõni päev hiljem ta andiski mulle kätte üleskeeratava habemeajamise aparaadi “Sputnik” ja varsti peale seda, vist järgmisel korral, kui mind jälle KGB-sse ülekuulamisele viidi, ütles ta mulle: “Vaadake, kuidas teile vastu tullakse, te saite isegi habemeajamise aparaadi, aga ikka ei taha midagi rääkida.”
Kui selline küsimine ja mittevastamine oli juba tükk aega kestnud, hakkas Žukov rääkima, et kui ma mingeid tunnistusi ei anna, siis tekib kahtlus, et ma ei ole normaalne ja tuleb mind saata ekspertiisi. Algul tuletas ta mulle meelde avariid, mis mul oli olnud 1973. aasta septembris motorolleriga. Üks neiu jooksis mulle ette ja me mõlemad saime parasjagu kannatada. Ma lendasin pea ees, tegin õhus salto ja kukkusin selja peale maha, tehes seejärel veel maas kaks kukerpalli. Tänu kiivrile pääsesin veidi kergemini kui teine asjaosaline. Teadvusele tulin kiirabiautos. Žukov avaldas arvamust, et selle tagajärjel võib minu mõistusega midagi korrast ära olla. Ma vaidlesin vastu, et mind on pärast avariid kolm närviarsti läbi vaadanud ja ühelgi ei olnud mingeid pretensioone. Kui sellest ilmselt midagi välja ei tulnud, tuli Žukov välja uue ideega: ma pole vaatamata oma 42-aastasele vanusele abiellunud, tähendab ma ei tunne naissoo vastu mingit huvi ja seega olen ilmselt ebanormaalne. Tegelikult ma mõne naissoo esindaja vastu tundsin huvi küll ja kui kõik ainult minust sõltuks, oleks ma selleks ajaks arvatavasti ka abielus olnud, aga mul oli vähemalt kaks konkurenti, kellest üks oli minust edukam. Sellest ma seal muidugi rääkima ei hakanud, sest kui ka see punkt oleks ära langenud, küll siis seltsimehed oleks veel midagi välja mõelnud.
Lõpuks siis tehti vastavad määrused Soldatovi ja minu saatmiseks ekspertiisi. Määruses oli öeldud: “Mätiku käitumises uurimise ajal täheldati mõningaid veidrusi: kriitikameele puudumine, oma illegaalse tegevuse vastandamine marksismi klassikute loomingule, kategooriline keeldumine tunnistuste andmises süüdistuse sisulise külje kohta.” Soldatovi kohta oli öeldud, et ta oli lapsena metsa jooksnud, vihmavarjuga kuuri katuselt alla hüpanud ja palju kirjutanud. Metsa jooksis ta despootliku isa eest, kes teda sageli peksis. Kui palju ta kirjutas, kas sama palju kui normaalne inimene või rohkem, seda ma ei tea. Määrused tehti meile kõigile teatavaks. Teised kirjutasid küll selle vastu protesti, aga see asja ei muutnud. Mis aga marksismi klassikutesse puutub, siis nendega oli mul niipalju pistmist, et ükskord ma ütlesin Žukovile: “Kui te igasugust võimulolijate vastu suunatud tegevust loete kuriteoks, siis peaks te Leninit ka kurjategijaks lugema.”
Olime juba magama jäänud, kui tuli üks mundrimees ja käskis mul endaga kaasa tulla. Ta viis mind ühte kongi, kus polnud kedagi. Tol ajal püüti vältida poliitiliste kontakte nendega, kes istusid kinni kriminaalse paragrahviga, sest kardeti võimule kahjulike ideede levikut. Ka “stolõpinis” olin tavaliselt algul kriminaalkurjategijatega koos, mõne aja pärast, kui mundrimehed olid jõudnud toimikuid vaadata, paigutati mind eraldi.
Kaua ma seal üksi olla ei saanud. Toodi üks noormees, kes rääkis, et on Novosibirski oblastist, kus töötas elektriliini ehitusel. Teda olevat otse töö juurest kinni võetud, kusjuures ta ei teadvat endal mingit süüd olevat. Tema jutt tundus küllaltki tõepärane, aga üks asjaolu tundus siiski veidi imelikuna. Me saime kokku aprilli alguses, nii et ta pidi arreteeritama kas märtsi lõpus või aprilli alguses. Riides oli ta võrdlemisi kergelt ja ilma mütsita. Tundub üsna väheusutavana, et ta sel ajal võis Novosibirski oblastis liiniehitusel tööl olla nii kergelt riides ja ilma mütsita.
Paari päeva pärast viidi jälle jaama ja sealt läks sõit juba Moskvasse. Algul olin kriminaalkurjategijatega ühes kupees, kui nii võib nimetada. Kõrval olid naised. Seal sain näha ka sellist omapärast nähtust, nagu armastus enne esimest pilku. Minu kõrval istuv mees hakkas ühe kõrvalkupees oleva naisega juttu ajama, rääkis, et viimati oli kaks aastat vabaduses olnud, aga abielluda polnud jõudnud. Kui aga jälle vabaks saab, siis abiellub. Arutasid siis läbi, kui palju kummalgi neist veel istuda on jäänud ja leppisid kokku, kus ja millal nad kokku saavad. Naised viidi enne Moskvat ühes jaamas maha ja peigmehe-eelik ütles oma pruudieelikule, et see astuks natuke lähemale, et ta teda ka näha saaks. Tema soovile tuldi vastu. Eks ta ole, muidu oleks pärast veel selline ebameeldiv lugu võinud juhtuda, et lähed pruudiga kohtuma ja kui seal juhtub mitu naisterahvast olema, siis ei teagi, keda kallistama minna.
Moskvas laaditi meie reisiseltskond vangiautodesse ja veeti mööda vanglaid laiali. Meie hulgas oli ka üks grusiinlasest noormees, kes oli sõjaväes olles kellelegi noaga susanud. Kannatanu oli algul küll justnagu paranenud, hiljem aga siiski ära surnud, mille järel noakangelane oli arreteeritud. Poiss polnud ilmselt Moskvas käinud ja tahtis teada, kas me ikka oleme Moskvas? Ta küsis ühe vahisõduri käest: “Kas see on Moskva?” Vastust ei mingisugust. “No ütle, kas see on Moskva?” “Küll pärast saad teada.” Nii et impeeriumi julgeolekut kaitsti vaenulike elementide eest suure hoolega.
Mind viidi Lefortovo vanglasse ja sealt mõne päeva pärast Serbski-nimelisse Instituuti. Seal olime kahes väikses omavahel ühendatud palatis. Vahepeal viidi mõni ära, vahel toodi mõni juurde, nii et maksimaalselt olime kuuekesi, kui ma ei eksi, ja minimaalselt kahekesi. Nii öösel kui päeval oli palatis valvel kaks mutikest, kes siis pärast ülemusi informeerisid sellest, kes mida teeb või räägib. Vahetevahel külastas meid ka arst Tabakova. Kui me tõsised olime, siis küsis ta, et miks me täna nii tõsised oleme, kui me aga juhtusime millegi üle naerma, siis küsis ta, et miks me nii lõbusad oleme?
Palatikaaslastest võiks meenutada Vladimir Ossipovi. See mees oli juba ühe korra kinni istunud selle eest, et oli välja astunud oma kaasüliõpilase kaitseks, kelle KGB oli arreteerinud. Teist korda pandi Ossipov istuma ajakirjandusliku tegevuse pärast. Ta oli välja andnud masinakirjas ajakirja “Veetše”, trükkinud ühte numbrit vist kuus eksemplari. Hiljem muidugi asjaosalised trükkisid ümber. KGB oli “Veetšet” kätte saanud üheteistkümnes linnas. Meil oli ka paar numbrit olemas, neid KGB läbiotsimisel kätte ei saanud. Eriti asjalik see minu arust ei olnud. Omapärane oli asja juures see, et Ossipov pani ajakirja lõppu ka oma nime ja aadressi, nii et seda ajakirja põrandaaluseks ei saanud lugeda. Kui mitte kõike, siis vähemalt osa sellest, mis seal oli avaldatud, oleks võinud avaldada ka võimude poolt lubatud ja tsenseeritud väljaannetes. “Veetšet” sai ta välja anda viis numbrit, siis oli ta kutsutud julgeolekusse ja kästud asi ära lõpetada. Ossipov oligi siis “Veetše” väljaandmise lõpetanud ja hakanud välja andma uut ajakirja nimega “Zemlja”. Seda sai ta välja anda ühe numbri, siis pandi ta istuma.
Temalt kuulsin ka, et varem olid mõningad poliitilised olnud nõus sellega, et neid vaimuhaigeks tunnistati, hiljem aga, kui selgus, mis see tegelikult endaga kaasa tõi, hakati asjasse teisiti suhtuma. Vaimuhaigeks tunnistatud inimest ei võinud küll tavalisel viisil vanglasse saata, talle võis aga määrata sundravi ja “ravida” ta invaliidiks. Nii oli kuuldavasti tehtud 1968.–1969. aastal Paldiski mereväebaasis tegutsenud põrandaaluse organisatsiooni “Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liit” ühe juhi Paramonoviga, kes saadeti üheteistkümneks aastaks Kaliningradi oblasti kurikuulsasse Tšernjahhovski vaimuhaiglasse. Seal on viibinud ka eestlasi, näiteks riigipiiri ületamisel arreteeritud Johannes Lapmann. Sellise praktika tagajärjel oli Läänes lahti läinud suur lärm ja NSVL oli lõpuks otsustatud Ülemaailmsest Psühhiaatria Liidust välja heita (et täielikust häbist pääseda, jäeti järjekordsele maailmakongressile tulemata ja teatati oma väljaastumisest).
Esimese kinniistumise ajal oli Ossipovi kongikaaslaseks olnud üks valuutaspekulant. Tol ajal oli olnud nii, et kui valuutaspekulandi “käive” oli suur, vist saja tuhande rubla ringis, siis võis teda ähvardada ka surmanuhtlus. Ossipovi kongikaaslane oli seda kartnud. Mõlemal neil oli kohus lõppenud samal päeval. Ossipov oli väga nukker olnud, et sai seitse aastat (see oli maksimum poliitilise paragarahvi järgi esmakordsel kinniminekul), valuutaspekulant oli aga olnud õnnelik, et sai kümme aastat. Ossipovi sõnade järgi pidid suured sulid tahtma, et neid tunnistataks süüdimatuks, sest siis ei panda vanglasse. Üks valuutaspekulant oli kunagi tunnistatud vaimuhaigeks, aga hiljem oli tema kodus läbi viidud täiendav läbiotsimine, mille käigus leiti psühhiaatriaõpik, kus tema poolt põetava haiguse sümptomid olid alla kriipsutatud. Siis tehti täiendav ekspertiis ja leiti, et mees on süüdiv.
Oli veel üks tatarlasest Moskva kunstnik Gantelbarri Muhamettšin, kes oli joonistanud mitmesuguseid plakateid, mis nõukogude võimule ei meeldinud, näiteks nn nõukogude haakrist, see on viisnurk, mille tipud on ära keeratud, nii et tekib mingi haakristi ja viisnurga ristsugutis; samuti plakati, millel olid haakrist ja viisnurk kõrvuti ja võrdusmärk nende vahel jne.
Üks palatikaaslane nimega Janin väitis, et ta on endine sõjaväelendur, et ta olevat Mustal merel reisilaevaga sõites laevalt merre laskunud, sealt kummipaadiga Türgisse sõitnud ja sealt Ameerikasse läinud. Hiljem oli ta Ameerikast salaja tagasi tulnud, et koos naise ja lapsega uuesti välismaale põgeneda. Oli üritanud kummipaadiga Türgisse sõita, aga oli avamerel kinni peetud. Kogu see lugu tuletas küll kangesti meelde parun Münchhauseni lugusid. Peale selle olid veel mõned mehed, aga need ei paku erilist huvi.
Uurimistsükkel selles instituudis kestis normaalselt 35 päeva, neid aga, kes olid kinni pandud poliitilise paragrahviga, hoiti tavaliselt 2×35 päeva, sest esimese 35 päevaga ei saadud aru, kas tegu on süüdimatute või süüdivate inimestega. Selle aja jooksul tehti ka mõningaid uurimistoiminguid, aga enamuse ajast me lihtsalt lorutasime niisama, lugesime raamatuid, mida sai sealsest raamatukogust, ja vestlesime omavahel.
Näiteks näidati paberilehti, millel olid mingid segased värvilaigud ja küsiti, mida see teile meenutab. Siis näidati paberilehti, millest igaühe peal oli neli erinevat eset ja küsiti, milline on siin ülearune. Näiteks olid ühel lehel lennuk, auto, mootorratas ja õmblusmasin. Siis oli veel suulistele küsimustele vastamine. Igale küsimusele vastamiseks kuluvat aega mõõdeti stopperiga. Püüdsin vastata hästi hoolikalt, et ei oleks vähematki vääratust. Uurimise lõpptulemusse oli kirja pandud, et vastused olid rõhutatult loogilised.
Peale selle oli veel üks eksperiment, mida me omavahel nimetasime kosmonaudi tooliks. Seda tehti vabatahtlikega, aga me tegime selle kõik läbi. Pandi hästi mugavasse pehmesse tugitooli istuma, siis ühendati elektroodid pea külge, ilmselt biovoolude mõõtmiseks. Siis tehti tuba pimedaks ja siis hakkas natukese aja pärast algul vilkuma nõrk sinine valgus ja vahepeal käisid märksa tugevamad punase valguse sähvatused. Punase valguse sähvatuse ajal tuli vajutada tooli käepideme sees olevat nuppu. Pikapeale jäid valgusesähvatused järjest nõrgemaks ja lõpuks lakkasid hoopis. Sellele järgnes pikk paus. Kuna tuba oli pime ja soe, tugitool hästi pehme ja mugav, siis jäin lõpuks magama. Kui tulukesed jälle vilkuma hakkasid, siis ärkasin üles ja hakkasin jälle nuppu vajutama.
Üks omapärane asjaolu vääriks siiski veel meenutamist. Kui meile putru toodi, siis oli osale taldrikutest serva puuritud väikesed umbes 2 mm läbimõõduga augud, mõnel taldrikul üks, mõnel kaks. See daam, kes need taldrikud tõi, ei pannud neid käest mitte sinna, kuhu oleks olnud kõige ligem, vaid vahel hoopis vastupidi. Siit oleks võinud arvata, et pudruga püütakse midagi sisse sööta. Üks kord ma seisin tagumises palatis ukse juures ja kuulsin, kuidas üks valge kitli kandja ütles oma teise palati välisukse juures seisvale kolleegile: “Siin on teile tabletid. Panete pudru sisse.”
Paaril korral sai kokku puututud ka tolleaegse selle instituudi ühe tuntuima psühhiaatri-eksperdi Luntsiga. Erilist muljet ta mulle ei avaldanud. Vaidlesime temaga veidi, tema väitis, et minu ettekujutus psühhiaatriast vastab Peeter I aja tasemele ja et mul on primitiivne mõtlemine (“ploskoje mõšlenije”). Küsisin, mida see tähendab. Lunts ütles, et “Faustist” selgub. Ütlesin, et olen “Fausti” kahel korral näinud. Lunts väitis, et nägemisest on vähe, tuleb lugeda.
Arstid suhtusid enamuses meisse täiesti neutraalselt, ei ilmutanud meie suhtes vaenulikkust ega poolehoidu. Ainult üks arst väljendas selgelt oma poolehoidu meiesugustele, aga seda tegi ta arusaadavatel põhjustel siis, kui me temaga olime kahekesi.
Pärast ekspertiisi lõppemist viidi mind jälle Lefortovo vanglasse, kus sain olla paar päeva. Kongikaaslasteks oli üks endine miilits ja üks endine NSVL Ülemkohtus esinenud prokurör. Prokurör oli kinni pandud süüdistatuna altkäemaksuvõtmises. Hiljem laagris sain uuesti kokku G. Muhamettšiniga, kellelt kuulsin, et selle altkäemaksuloo pärast oli istuma pandud kakskümmend inimest, nende seas kaheksa ülemkohtu tasemega prokuröri, nii et võimudel olevat olnud raskusi asja läbiviimiseks vajalike ametimeeste leidmisega. Prokuröril juba protsess käis, nii et ta viidi igal hommikul ära ja õhtul toodi tagasi kongi. Süüdistuskokkuvõte oli tal kaks parajalt paksu köidet. Sain seda ka natuke lugeda. Meelde on jäänud üks episood, kus kelleltki, kes pidi minema Koreasse komandeeringusse, võeti selleks, et ta sinna saaks, nelisada rubla altkäemaksu. Asjaosaline kutsuti muidugi oma tegudest aru andma, kusjuures ta oli väitnud, et tema arvates oli see raha sõidukulude katteks.
Hiljem, enne kohtuprotsessi, sain lugeda uurimistoimikuid, kus oli sees ka minu ekspertiisi otsus. Ekspertiis tunnistas mind süüdivaks ja seega sobivaks GULAGi. Üldse tegi uurija major Žukov tõsiseid pingutusi, et leida minu juures mingeid ebanormaalsuse tunnuseid. Ülekuulamistele kutsuti isegi mitmed minu kunagised õpingukaaslased keskkooli ja TPI päevilt. Kõigilt küsiti, kas ma pole rääkinud midagi nõukogudevastast ja kas nad pole minu juures märganud mingeid veidrusi. Keegi polnud minult midagi nõukogudevastast kuulnud, aga veidruste kohta ütles üks inimene, et mul olid küll mõningad veidrused, aga milles need seisnevad, seda ta ei mäleta.
Neil aegadel enam kõiki, kes nõukogudevastase tegevusega olid vahele jäänud, kinni ei pandud, vaid ilmselt oletati, et kui inimene juba on sattunud KGB vaatevälja, siis ta vaevalt enam julgeb edasi tegutseda. Võimude versioon oli ju sel ajal, et rahvas on eluga rahul, polegi enam kedagi kinni panna. Sellega seoses tuleb meelde üks lugu, mida kuulsin vene inimõiguslaselt Sergei Kovaljovilt. Kuskil oli kinni kukkunud üks kolmeliikmeline grupp. Üks asjaosaline, kes ilmselt tunnistusi andis, sai karistada tingimisi, teine pandi istuma, kolmanda kohta aga tehti otsus, et praegu on ta normaalne, aga siis, kui oma kuriteod toime pani, oli ta süüdimatu. Nii et selle kindlakstegemiseks, kas inimene on antud momendil normaalne või mitte, nähti kurja vaeva, aga selle kindlakstegemisega, kas ta minevikus oli normaalne või mitte, saadi millegipärast lihtsalt hakkama.
Veidi enne jaanipäeva saabusid Lefortovo vanglasse kaks KGB meest Tallinnast (major Žukov ja üks konvoiir) ja KGB “Volga” viis meid lennuväljale. Tavalise reisilennukiga toodi tagasi Tallinnasse vanasse tuttavasse “Patareisse”. Nii lõppes mu umbes kaks ja pool kuud kestnud sundekskursioon Serbski-nimelisse Kohtupsühhiaatria Instituuti, millele järgnes juba protsess ENSV Ülemkohtus ja kohtuotsus: 6 aastat GULAGi.
Ajalehed
Pärast II Maailmasõda algas maailmas uus ajajärk – endiste koloniaal- ja sõltuvate rahvaste vabanemise ajajärk. Vabanenud rahvad koondusid ÜRO lipu alla – rahu, julgeoleku, sõpruse, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurse rahvusvahelise koostöö edendamise eesmärgil.
Kümned eilsed primitiivsed ja vähearenenud rahvad Aasias, Aafrikas ja teistes maailmajagudes muutusid poliitiliselt suveräänseteks ja sõltumatuteks. Kui asumaade, poolasumaade, ja dominioonide territoorium 1919. aastal moodustas 104,5 miljonit ruutkilomeetrit ( 77,2% üldpindalast) ja elanikud 1, 23 miljardit inimest ( 69,2% inimkonnast), siis 1964. aasta alguses olid need arvud vastavalt ainult 9,3 miljonit ruutkilomeetrit ( 6,8%) ja 45,8 miljonit inimest (1,4%). Pärast 1964. aastat astusid Ühinenud Rahvaste peresse veel Barbaros, Botsvaana, Ekvatoriaal-Guinea, Guinea, Guajaana, Lesoto, Lõuna-Jeemen, Malaavi, Maleviidid, Mali, Mauritius, Sambia, Singapur, Svaasimaa. Seisuga 1. oktoober 1969. aasta kuulus ÜRO-sse 126 riiki, kes täiel häälel räägivad kaasa tähtsate maailma probleemide lahendamisel ja arendavad omavahel tõhusat ja igakülgset koostööd.
Hoopis vastupidine traagiline saatus on tabanud Balti mere ranniku vanemat kultuurrahvast – eesti rahvast. Noor, 23-aastane Eesti Vabariik kisti sõjalise vägivalla abil Euroopa rahvaste perest, kuhu ta orgaaniliselt kuulus, likvideeriti täielikult tema poliitiline suveräänus ja aheldati sunniviisiliselt kultuuriliselt ja poliitiliselt võõra suurriigi – Vene suurriigi külge. Kahekordse sõjalise okupatsiooni tagajärjel, mille läbi hukkus või kaotas oma kodumaa vähemalt iga viies eestlane, hävis intelligents ja rahve aktiivsem ja elujõulisem osa, muudeti endine sõltumatu vabariik üheks Venemaa kolooniaks ja eesti rahvas – koloniaalrahvaks. Eestis kehtestatud koloniaalrežiim omab ainsat eesmärki – majanduslikult ekspluateerida eesti rahva tööjõudu ja loodusvarasid Vene suurriigi huvides. Selle Vene suurriigi koloniaalreziimi ülalhoidmise ja säilitamise eesmärgil kasutatakse mitte ainult sõjalist jõudu, vaid rakendatakse ka teisi abinõusid. Et takistada ja mahasuruda eesti rahva iseseisvuspüüdlusi, kasutatakse rahva aktiivsema osa vastu:
- a) riikliku korruptsiooni (karjerismi soodustamine, karjeristide edutamine, mõningaste majanduslike võimaluste loomine ) ;
- b) poliitilisi repressioone
Et takistada ja maha suruda eesti rahva ülemaailmse konsolidatsiooni püüdlusi, kasutatakse:
- a) eesti rahva ranget poliitilist isolatsiooni, mis halvab igasuguse iseseisva suhtlemise teiste rahvastega;
- b) salajast järjekindlat poliitilist järelvalvet eesti intelligentsi üle.
Vaatmata “jaga ja valitse”, “piitsa ja prääniku” põhimõtete sihikinlale elluviimisele, pole totalitaristlikul reziimilkorda läinud lagundada eestlaste vaimset ja kõlbelist jõudu. Siiamaani on eesti rahvas auga täitnud ülesande – säilitada iseseisvuse ja sõltumatuse aadet, hoida eest kultuuripärandit. Tänapäeva ülesanne on, aga mitte ainult säilitada, vaid ka aktiivselt kaitsta ja maksma panna eesti rahva püüdlused. Seda sellepärast et, et eesti rahva tulevik – tema noorus, kelle teadvust püüab pidevalt tumestada punane propaganda – vajab kindlaid orjentiire oma elus ja tegevuses. Seda ka sellepärase, et sisepoliitiline olukord soodustab rahvuspüüdluste tõhustumist. (Üha enam hoogustuv rahvusliikumine Ukrainas, Kesk-Aasias, Krimmi tatarlaste seas, pidevalt kasvava NLDL eksisteerimine, tugev babtistide nn. initsiativnikute liikumine jne., millised küll ei ole veel nii võimsad, et ennast täiel määral poliitiliselt maksma panna, kuid millised arenevad üha jõudsamalt ja millistele kuulub tulevik.)
Siit tulenev esimene ülesanne on üldistav dokumendi – programmi väljatöötamine, milles kajastuks eesti rahva kõige sügavamad soovid ja mõtted. Selles programmis peab olema kindlalt ära määritletud eesti rahva vabadusliikumise ülesanded, antud selged sihid ja eesmärgid. Aeg aga dikteerib abinõud.
Teiseks ülesandeks on Eestis kehtiva Vene suurriigi koloniaalsüsteemi tühistamise taotluse esitamine ÜRO-sse. Vastavalt 14.dets. 1960. a. ÜRO peaassamblee poolt vastu võetud deklaratsioonile kolooniatele sõltumatuse andmise kohta, on rahvaste allutamine välismaisele
ülemvõimule ja ikkele rahvaste põhiõiguste eitamine, mis rikub ÜRO põhikirja, takistab koostöö arendamist ja rahu kindlustamist kogu maailmas. Kõigil rahvastel on õigus enesemääramisele, mille alusel nad määravad vabalt oma poliitilise saatuse ja juhivad oma majanduslikku, sotsiaalset ning kultuurilist arengut.
Rahvaste enesemääramise õigus on kaasaja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõte, mis leiab selge väljenduse ÜRO põhikirjas.
Temast tulenev poliitilise staatuse valimine peab toimuma rahvahääletusel ilma igasuguse vahelesegamiseta endise “emamaa” poolt ja ÜRO vaatluskomisjoni juuresolekul. Eesti rahvas nõuab kindlalt temale kuuluvate kuuluvate põhiõiguste tagastamist !
Toimetuse kollegium
Objektiivse ja mitmekülgse informatsiooni olemasolu on üheks olulisemaks inimkonna üldise progressi tõukejõuks. Informatsiooni osatähtsus on kõigis inimtegevuse valdkondades väga suur ja ta suureneb pidevalt.
Inimene sünnib ka tänapäeval kirjaoskamatuna nagu ta sundis aastatuhandeid tagasi. Oma suhteliselt kõrge teadmiste taseme saavutab tänapäeva inimene tänu võimalustele tundma õppida eelkäijate poolt saavutatut, mille tõttu ta saab mõne aastakümnega läbi käia tee, mille läbikäimiseks eelnevatel põlvkondadel kulus aastatuhandeid. Informatsiooni osatähtsus inimkonna üldises progressis näitab kas või seegi asjaolu, et mitmed suguharud, kes on muust maailmast eraldatud ja kellel seetõttu puudub võimalus teiste inimeste teadmisi ja kogemusi üle võtta, elavad praegugi veel kiviaja tasemel.
Informatsioon viib elu edasi ainult siis, kui ta on o b j e k t i i v n e ja m i t m e k ü l g n e. Informatsiooni puudumine on äärmiselt kahjulik, kuna ta põhjustab seisakut ja praktiliselt igasuguse progressi lakkamist. Veel palju kahjulikum on aga tendentslik, ühekülgne informatsioon, kuna ta põhjustab lõppkokkuvõttes tagasiminekut. Peab kahjuks ütlema, et informatsiooniga pole tänapäeva maailmas asjad kaugeltki korras.
Kui teadusliku ja tehnilise informatsiooni osas on olukord veel enamvähem talutav, siis poliitilise informatsiooni osas on olukord paljudes maailma maades täiesti murettekitav.
Diktatuuririikides, kus üldine progress on paljudel aladel vastuolus valitseva ladviku egoistlike huvidega, asendab informatsiooni järjest enam desinformatsioon. Faktidest vaikitakse, tuuakse järeldusi ja kommentaare, mis on sageli faktidega hoopis vastuolus. Massikommunikatsiooni süsteem, mis peaks teenima üldsuse huve, on diktatuuririikides muutunud hiiglaslikuks intellektuaalseks lõbumajaks. Ühtede faktide moonutamine, teiste täielik mahavaikimine, kõigi teisitimõtlejate mustamine ja igasugune mõõdutundeta kiidulaulude laviin maksva korra ülistamiseks – kõige selle eesmärgiks on rahva muutmine nürimeelseks, mõtlemisvõimetuks karjaks, kes oleks pimesi valmis täitma diktaatorite mistahes käsku. Tekkinud on värdjalik olukord – kaasaegne tehnika eksisteerib kõrvuti keskaegse vaimupimedusega. Keskaegne inkvisitsioon tsensuuri näol valitseb aatomisajandi üle. Türannid lubavad oma alamatele maapealset paradiisi, tegelikkuses pole aga paradiisi kuskil näha, põrgu aga tuleb ähvardava tuumasõja näol järjest lähemale. Tsensuur on oma nõmeduses ja nurjatuses ületanud sageli isegi keskaegse inkvisitsiooni. Keskaegne inkvisitsioon võitles eeskätt jumalasalgajate vastu, tänapäeva inkvisitsioonile on aga isegi tema enda poolt välja antud “piibel” sageli ketserlik ja kuulub “vananemise” tõttu kasutamiselt kõrvaldamisele.
Vaimupimedad tsensorid “suunavad ja juhivad” üldsust, otsustades, mida võib rahvaleteatavaks teha, mida mitte – pimedad on nägijatele teejuhiks! Rääkimata “vaenulikust laimust”, mida trükisõna näol pole paljude maade elanikel võimalik kuskilt kätte saada, puudub sageli võimalus paljude raadiosaadete kuulamiseks isegi siis, kui raadio on olemas, sest neid saateid segatakse. Peale vaenlaste laimu tuleb tänapäeva inkvisiitoritel ennast kaitsta ka “sõprade laimu” eest. 1968.a. sügisel Tðehhoslovakkia sündmuste ajal muutusid isegi Lääne kommunistlike parteide häälekandjad niivõrd “ketserlikeks”, et nende sattumist rumala rahva kätte, kes ei oska “ketserluse” ja “jumalasõna” vahel vahet teha, et saanud nõukogude tsensuur lubada.
Diktatuuririikide massikommunikatsiooni süsteemis töödelduna muutub sääsk sageli elevandiks, elevant aga muutub sääseks või lakkab hoopis olemast… Nii näiteks Hiina Rahvavabariigis ei peetud üldse vajalikuks (või lubatavaks) rahvale teatavaks teha sellist “ebaolulist” “pisiasja”, nagu Ameerika astronautide lendu kuule. Staliniaegsel Venemaal valati krokodillipisaraid, kui mõnes lääneriigis mõni kommunist pandi vangi; miljonite oma maa kodanike sunnitöölaagritesse saatmine ja mõrvamine oli aga “pisiasi”, mis ei väärinud üldse märkimist…
Ainult objektiivse ja mitmekülgse informatsiooni olemasolu korral nii oma maa kui ka teistes maades toimuvate sündmuste kohta, on võimalik parandada omal maal tehtud vigu ja vältida teistel maadel tehtud vigade kordamist. Paljude inimeste ja isegi tervete rahvaste vaesuse ja viletsuse põhjuseks pole mitte ülemaailmse teaduse ja tehnika mitteküllaldane tase, vaid mahajäämus poliitilises elus, mille loomulikuks tagajärjeks on ka mahajäämus majanduslikus elus.
Need, kes omakasupüüdlikes huvides püüavad ajaloo arengut seisma panna, püüavad esmajärjekorras rahvast hoida teadmatuses. Sõnavabaduse piiramine või täielik likvideerimine, tsensuuri kehtestamine ajakirjanduse, tänapäeval ka raadio ja televisiooni üle, kui seda tehakse rahuaja tingimustes, on kindlaks tundemärgiks, et antud riigis püüavad võimulolevad klikid ajaloo arengut peatada.
Inkvisitsiooni tuleriidad, kus põletati teisitimõtlejaid, said võimalikuks eelkõige tänu inkvisitsioonile vaimsel alal – tänu rahva hoidmisele vaimupimeduses ja teadmatuses.
Kas Oswięcim, Buchenwald ja Stalini sunnitöölaagrid oleks saanud võimalikuks, kui nii Saksamaa kui ka Nõukogude Venemaa elanikkond oleks nende kohta teadnud täit tõtt ja kui igal inimesel oleks olnud võimalus vabalt väljendada nendes küsimustes oma arvamust? Kindlasti mitte!
Selleks, et mineviku verised õppetunnid ei saaks korduda, tuleb rakendada kõik jõud selleks, et üldsus saaks objektiivset informatsiooni kõige maailmas toimuva kohta. Ainult siis saame ära hoida Kolõma ja Buchenwaldi, Oswięcimi ja Vorkuta ning teiste taoliste ajaloo häbiplekkide kordumise.
N. O.
(Eesti Demokraat 4, 1972 Kalju Mätik)
Nagu me teame, peavad Gangsterlandi sõjaväelased ennast välisriikides üleval nagu okupandid. Kohalikke elanikke kohtlevad nad nagu loomi, tapmised ja röövimised on igaveseks nähtuseks. Allpool avaldame lühendatult seersant Joe kirja oma sõbrale, milles täielikult avaldub selle sõjasulase hundimoraal.
Tervist, vanapoiss!
Jõudsin eile õnnelikult kodumaale tagasi. Ei puudunud palju, et oleksin lennukile hilinenud. Sain eile õhtul demonstreerida oma osavust, kahjuks küll ainult iseendale ja ühele politseinikule. Sõitsin õhtul autoga väeossa, kui järsku märkasin midagi tumedat auto ees. Ilmselt tahtis ta enne autot üle tee jooksta. Lisasin veidi gaasi ja sõitsin parempoolse esimese rattaga tast otse keskelt üle. Arvatavasti sai ta silmapilkselt surma. Tänav paistis algul tühi olevat, kuid hetk hiljem märkasin politseinikku, kes arvatavasti oli ka minu vägitegu märganud. Sõitsin kiiresti edasi, ilma, et oleksin kuskil peatunud ja jõudsin veel õigeks ajaks väeossa. Olin just auto garaaži pannud ja uksest väljunud, kui kuulsin hüüet: “Käed üles!” ja nägin enda ees politseinikku. Mul oli käes püstol, mida kavatsesin just minna lattu ära andma. Politseinik mind ei tabanud, mina tabasin teda aga otse otsaette. Ta kukkus maha otse kõnniteele. Panin temalt saadud kella ja raha taskusse ja sõitsin kohe taksoga lennuväljale. Vaatasin hoolega lennujaamas ringi, kuid ühtegi politseinikku polnud näha. Istusin kähku lennukisse ja sõitsin kodumaale.
Tervitades Joe.
Lugupeetud lugeja! Eespooltoodud ridadest saite enda arvates küllaltki selge pildi sellest, kellega teil on tegemist. Et aga näidata, kuidas olukord tegelikult oli, avaldame Joe kirja lühendamata kujul.
Tervist, vanapoiss!
Jõudsin eile õnnelikult kodumaale tagasi. Ei puudunud palju, et oleksin lennukile hilinenud. Sain eile õhtul demonstreerida oma osavust, kahjuks küll ainult iseendale ja ühele politseinikule. Sõitsin õhtul autoga väeossa, kui järsku märkasin midagi tumedat auto ees. See oli üks päris suur rott. Ilmselt tahtis ta enne autot üle tee jooksta. Lisasin veidi gaasi ja sõitsin parempoolse esimese rattaga tast otse keskelt üle. Arvatavasti sai ta silmapilkselt surma. Tänav paistis algul tühi olevat, kuid hetk hiljem märkasin politseinikku, kes arvatavasti oli ka minu vägitegu märganud. Sõitsin kiiresti edasi, ilma, et oleksin kuskil peatunud ja jõudsin veel õigeks ajaks väeossa. Olin just auto garaaži pannud ja uksest väljunud, kui kuulsin hüüet: “Käed üles!” ja nägin enda ees politseinikku. See oli minu vana sõber Sako, endine kellassepp, kes tuli mulle minu kella, mis ta oli remontinud, ja raha, mis ta mulle võlgu oli, ära tooma. Ta sihtis mind lumepalliga. Mul oli käes püstol, mida kavatsesin just minna lattu ära andma. Pistsin püstoli tasku, haarasin maast lund ja tegin kähku lumepalli. Viskasime oma pallid peaaegu üheaegselt. Politseinik mind ei tabanud, mina tabasin teda aga otse otsaette. Ta püüdis minu palli eest kõrvale põigata, kuid libises ja kukkus. Ta kukkus maha otse kõnniteele. Kui ta püsti oli tõusnud, ütles ta mulle, et ma omavat päris jahimehe silma ja kätt. Ta oli tulnud minuga hüvasti jätma ja mulle kella ja raha ära tooma. Panin temalt saadud kella ja raha taskusse ja sõitsin kohe taksoga lennuväljale. Pean sind kahjuks veidi kurvastama. Seda krabikonservi karpi, mida sa oma konservikarpide kollektsiooni jaoks tahtsid saada, ma sulle kahjuks ei saanud. Üks mu tuttav politseinik pidi mulle selle tooma. Ta lubas tulla lennujaama, kui jõuab. Vaatasin hoolega lennujaamas ringi, kuid ühtegi politseinikku polnud näha. Istusin kähku lennukisse ja sõitsin kodumaale.
Tervitades Joe.
Lugupeetud lugeja! Nüüd näete, milliseid tulemusi võib saad ka siis, kui ei räägita ega kirjutata mingeid väljamõeldisi. Joe lühendatud kirja olid toodud kõik Joe enda sõnad, ilma et sinna ühtegi sõna oleks juurde pandud.
Seega ei saa me selle avaldamist lühendatud kujul lugeda valetamiseks selle sõna klassikalises tähenduses. Kuid see pole ka tõde selle sõna tavalises tähenduses, sest ta annab tegelikest sündmustest täiesti vale ettekujutuse. Antud juhul on meil tegemist sellise tõega, mis annab tegelikkusest vale ettekujutuse – see on propaganda.
V.
Kallid seltsimehed ja sõbrad! Ajavahemiku jooksul, mis on möödunud meie viimasest kokkutulekust, on meie suguharu elus teinud suured muudatused kõigil elualadel.
Suuri tulemusi oleme saavutanud majanduse alal. Kaks korda on suurenenud karusnahkade arv iga kümne inimese kohta. Varem võis iga kümnes inimene meie suguharust kanda karusnahka ja üheksa inimest käisid palja tagumikuga; nüüd on meil igast kümnest inimesest kahel karusnahk ümber ja ainult kaheksa käib palja tagumikuga. Võiks ehk arvata, et olukord on meil võrdlemisi raske, kuid siinjuures peab märkima, et niinimetatud tsiviliseeritud maailmas saab karusnahka kanda iga kolmekümnes inimene ja sellelgi on ainult kitsas riba kaela ümber
Jõudsalt on suurenenud ka savikausside ja puulusikate arv, suurenedes samal ajavahemikul 3 korda. Sel alal esineb meil aga kahjuks veel palju kasutamata reserve. Meil leidub palju perekondi suguharus, kus nii kausid kui ka lusikad seisavad vahel mitu päeva järjest kasutamata. Peab eeskuju võtma meie parematest poegadest, kes on koondunud Ahne Lehma Ordusse. Nemad aitavad meil tõsta kausside ja lusikate kasutuskoefitsenti, jätmata nende käes olevaid kausse ja lusikaid päevakski seisma. Me võiksime kõik järgida nende eeskujule, kui meil ei esineks ajutisi raskusi toiduainete tootmisega.
Puud karjamaade ääres, mis varem olid nii väikesed, et karu võis üle ladva hüpata, on tänu Ahne Lehma Ordule kasvanud nii suureks, et sead võivad juba nende vastu selga sügada ! (Tormilised ja kauakestvad kiiduavaldused).
Pidevalt on tõusnud meie suguharu liikmete heaolu. Kõik me teame, kui vajalik on inimesele soojus ja valgus. Tänu Ahne Lehma Ordule saavad meie suguharu liikmed järjest rohkem soojust ja valgust. Selle aasta kolme esimese kuu jooksul tõusis meil ööpäeva keskmine temperatuur kümne kraadi võrra ja päeva pikkus suurenes kuue tunni võrra. Niinimetatud tsiviliseeritud maailmas aga alanes möödunud aasta kolme viimase kuu jooksul ööpäeva keskmine temeratuur üheksa kraadi võrra, päeva pikkus vähenes sama ajavahemiku jooksul kuue tunni võrra. Mõne aasta möödudes valitseb meil igavene valgus ja soojus, tsiviliseeritud maailmas aga külm ja igavene öö. Siit on selgesti näha, millised eelised on metslusel tsivilisatsiooni ees ! (Tormiline, kauakestev aplaus. Kõik tõusevad püsti. Kostuvad hüüded: “Elagu Ahne Lehma Ordu !” , “Tagasi puu otsa !” jne. jne.)
Tsiviliseeritud maailmas on võimulolijad täiesti hoolimatud oma alamate elu ja tervise suhtes. Luuakse igasuguseid masinaid, millede kasutamine lõpeb tavaliselt surmaga, ainult vähesed õnnelikud pääsevad vigastusteta. Mitme suurlinna surnukambrite ja haiglate registreerimisandmetest on näha, et paljud inimesed, kes on läinud automasinaga sõitma, on saanud surma; ülejäänud on aga saanud vigastada. Veel halvem on aga olukord uue tsivilisatsiooni nuhtlusega, mida nimetatakse samoljotiks ehk iselendajaks. Mitme surnukambri registreerimisandmed näitavad, et kõik inimesed, kes on läinud iselendajaga sõitma on saanud surma. Selleks, et need õnnetud ei pääseks sealt välja, kui nad on aru saanud, et neid ootab surm, selleks pannakse samoljoti uksed lukku. Surmamasinad – automasin ja samoljot on tsivilisatsiooni suurimateks häbiplekkideks ! ( Kostavad hüüded: “Häbi! “, “Häbi! ” ). Meil aga seevastu kasutatakse märksa elu – ja töökindlamat individuaal- ja ühiskondlikku transpordivahendit – eeslit. Terve möödunud aasta jooksul sai meie suguharus eesli kasutajatest ainult üks inimene surma, kellele eesel jalaga pähe lõi! ( Kestavad kiiduavaldused ).
Meie suguharus hinnatakse tööd vääriliselt. Laialdaselt on kasutusel eesrindlikud stimuleerimise meetodid. Orjad, kes teevad hästi tööd, saavad ka paremini süüa. Kuna aga kõigile, kes teevad hästi tööd ei saa paremini süüa anda, mis on tingitud mõningatest ajutistest raskustest, siis on laialdaselt kasutusele võetud moraalne stimuleerimine. Orjad, kes hästi tööd teevad, saavad meil vähem peksa kui teised. Sel alal oleme me maailmas esirinnas ! (kiiduavaldused). Katsuge leida mõnest tsiviliseeritud maailma ajalehest mõni sõna selle kohta, et seal nendele, kes teistest paremini tööd teevad, antakse vähem peksa kui teistele. Te ei leia seda ! (Kostavad hüüded: ” Ei leia!”, “Ei leia!” ).
Tunduvalt on tõusnud hariduse ja kultuuri tase. Kirjaoskajate arv on suurenenud kolmekordseks. Kui varem oskas meil lugeda ainult suguharu nõid, siis nüüd oskavad lugeda mõlemad tema tütred (Tormilised kiiduavaldused. Kõik tõusevad püsti. )
Järjest sügavamale on juurdunud demokraatia. Kehtib täielik sõnavabadus. Igaüks võib kas kiita Ahne Lehma Ordut ja tema suurt juhti pealik Pekipead või vait olla ! (Kiiduavaldused. Kõik tõusevad püsti. Hüüded: “Kiita!”, “Kiita!”, “Vait olla!”.
Suured on meie edusammud ka teaduse alal. Koma vaprat meest meie suguharust, olles ise ilma püksteta, roomasid neljakäpuli üle turuplatsi, hoides hammaste vahel oinasaba ja karjusid sealjuures ise : “Huhuu!”. See kangelaslik eksperiment, mis esmakordselt maailma ajaloos viidi läbi meie suguharus, tõestas veenvalt, et püksata inimene on suuteline neljakäpuli üle turuplatsi roomama hoides oinasaba hammaste vahel ja ise “Huhuu!” karjudes, ilma et ta oma suguharukaaslasele seejuures käe peale astuks. (Tormilised, kauakestvad kiiduavaldused. Kostavad hüüded: “Huhuu!”, “Huhuu!” ).
Kallid sõbrad ja seltsimehed! Kokkuvõttes lubage mul avaldada veendumust, et kõik seda, millest eespool oli juttu, teie oma koobastesse ja puu otsa taas elama asudes oma igapäevases oleluselus aluseks võtaks ! (Tormilised, kauakestvad kiiduavaldused. Kõik suguharukaaslased ja Ahne Lehma Ordu liikmed on püsti.)
Võttes aluseks teie eespoolseid kiiduavaldusi ja poolehoiuhüüdeid, lubage lugeda end valituks teie esimeheks ja juhiks ! (Tormilised, kauakestvad kiiduavaldused. Kõik karusnahkades ja palja tagumikuga liikmed ja kaaslased on püsti tõusnud. Kostavad iagasugused hüüded, hõiked, karjumised, häälitsused, mõminad jne. jne.
Läbi selle kuulda Ahne lehma Ordu kambakraatide laulutus, mida igaüks omal viisil kisendab )
E.
Dokumendid
Nõukogude Vene invasioonist, okupatsioonist ja kolonialismist Eestis
Ametlik nõukogude propaganda ja kommunistlik ajalooteadus moonutavad omakasupüüdlikel eesmärkidel täiesti ettekavatsetult kõigi Nõukogude Liidu territooriumil elavate rahvaste ajalugu. Seepärast me loeme oma kohuseks anda tõepärane lühiülevaade Eesti lähemast minevikust, mis oleks vastulöögiks nõukogude okupatsioonivõimude poolt levitatavate valede laviinile. Ühtlasi tahame käesolevaga näidata, et valitsevad ringkonnad ei ole suutnud lahendada rahvusküsimust ja ei tahagi seda teha, vaid püüavad nõukogude võimu poolt invasiooni ja okupatsiooni teel anastatud rahvaid igati maha suruda, kasutades rafineeritud kolonisaatorlikke meetodeid. Me oleme seisukohal, et tõetruu informatsioon aitab kõigil vabadustarmastavatel inimestel paremini mõista nõukogude okupatsioonivõimude poolt allutatud maades toimuvaid protsesse, näha silmakirjatsevate “juhtide” ja kommunistliku eliidi tõelist palet ja astuda välja kõigi Nõukogude Venemaa poolt orjastatud rahvaste õiguste kaitseks.
Pärast Veebruarirevolutsiooni Venemaal hakkas Eesti rahvas Ajutiselt Valitsuselt nõudma Eestile rahvusliku autonoomia andmist. Selleaegsed poliitilised liikumised Eestis ei tõstnud üles küsimust täielikust sõltumatusest rea objektiivsete põhjuste tõttu.
Vene Ajutine Valitsus, jäädes rahvusküsimuses suurriiklikule positsioonile, ei tahtnud anda iseseisvust endise Vene impeeriumi kolooniatele ja viivitas isegi autonoomia andmisega.
Saksamaa, kes pidas Venemaa vastu sõda, püüdis Eestit vallutada, et luua Eesti ja Läti territooriumil Balti hertsogiriiki.
Entente’i riigid, kui Venemaa liitlased, lugesid Eestit Venemaa lahutamatuks osaks. USA suhtumist Eesti iseseisvusesse tol ajal näitab kasvõi seegi fakt, et USA tunnustas Eesti iseseisvust alles 1922. aastal, kui oli kadunud igasugune lootus Vene impeeriumi taastamiseks tema endistes piirides.
Pärast oktoobripööret 1917. aastal kuulutasid bolðevikud küll ametlikult välja rahvaste enesemääramise õiguse, kuid tegelikkuses hakkas Nõukogude Venemaa otsekohe relva jõul tagasi vallutama lahkulöönud maid, nagu Ukrainat, Soomet, Eestit, Lätit, Leedut ja Valgevenemaad.
Eestis kehtestati nõukogude võim mitte maa põliselanike, vaid siinviibivate Vene vägede poolt, keda oli Eestis suurel arvul, sest Esimese Maailmasõja rinne läks sel ajal läbi Eesti territooriumi. Eesti rahvuslike jõudude katsed iseseisvust välja kuulutada katkestati sõjalise jõuga, paljud rahvusliku liikumise tegelased arreteeriti ja saadeti Petrogradi.
Eesti rahulepinguga andis Nõukogude Venemaa Eesti territooriumi üle Saksamaale.
Kasutades lühikest ajavahemikku nõukogude vägede lahkumise ja Saksa vägede saabumise vahel, kuulutas Eesti Maanõukogu (Maapäev) 24. veebruaril 1918. aastal välja iseseisva Eesti Vabariigi. Kuid juba 25. veebruaril 1918. aastal saabusid Saksa väed Tallinna. Alles väljakuulutatud vabariigil polnud veel oma sõjaväge ja riiklikku organisatsiooni, seepärast ei suutnud ta ka Saksa okupatsioonile vastupanu avaldada. Rahvusliku vabadusliikumise jõud olid sunnitud minema põranda alla, tingituna jälitamistest Saksa okupatsioonivõimude poolt. Mitmed Eesti poliitikategelased (nagu K. Päts jt.) arreteeriti ja saadeti Eestist välja Saksa koonduslaagritesse.
Pärast sõjalist lüüasaamist oli Saksamaa sunnitud Entente’i riikide nõudmisel oma väed Eestist välja viima.
Sel ajal, kui Eesti oli Saksamaa poolt okupeeritud, asutati Petrogradis Venemaa kommunistliku (bolðevike) Partei Eesti sektsiooni büroo ja nn. Eesti Töörahva Kommuuna eesotsas J. Anveltiga, mis allus otseselt Nõukogude Vene võimudele ja oli loodud Eesti vallutamise kergendamiseks.
Sakslaste Eestist lahkumise ajal Nõukogude Vene valitsus suunas Narva ja Pihkva juurde 7. armee. Lenin andis nõukogude vägede ülemjuhatajale korralduse, et Punaarmee toetaks igati Läti, Eesti, Ukraina ja Leedu nn. nõukogude valitsusi. Kõik need “valitsused” olid loodud Venemaal, enamus nende “valitsuste” liikmetest olid saadetud Petrogradist ja faktiliselt polnud neil nende maade rahvastega midagi ühist, samuti polnud nad ei Eesti, Läti, Leedu ega Ukraina rahvaste esindajad.
Pärast Lenini korraldust algas Nõukogude Venemaa avalik sõjaline interventsioon Baltikumis.
Eesti sõjaväge sel ajal veel ei olnud, kuid üksikud üksteisest eraldatud salgad alustasid otsekohe vastupanu osutamist sissetungivatele Punaarmee üksustele. Samaaegselt aga algas ka Eesti sõjaväe nn. rahvaväe loomine. Eestile tulid abiks vabatahtlikud Soomest (umbes 2000 meest), Rootsist (179 meest) ja Taanist (189 meest). Nagu eeltoodust võib näha, olid need abiväed isegi nii väikese riigi, nagu seda Eesti, kohta väikearvulised, kuid nad olid meie rahvale ja tema sõduritele suureks moraalseks toeks ja aitasid kaasa rahvuslike jõudude liitumisele. Meie rahvas jõudis arusaamisele, et väike Eesti ei pea ainult üksi sõdima Nõukogude Vene interventsiooni vastu.
Noorel Eesti Vabariigil tuli võidelda mitte ainult idast pealetungiva Punaarmee, vaid ka lõunast pealetungi alustanud sakslaste vastu. Nimelt organiseerisid sakslased 1919. aastal Eesti ja Läti vallutamiseks ning koloniseerimiseks nn. Landeswehri, mis koos Saksa regulaarvägedega püüdis Baltikumi vallutada ja luua Saksamaast sõltuvat Balti hertsogiriiki. Kuid pealetungivad Saksa väed löödi kiiresti puruks Eesti ja Läti vägede ühiste jõupingutustega.
- veebruaril 1920. aastal sõlmiti Tartus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel rahu. Rahulepingus (artikkel II) oli muuhulgas öeldud:
“Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvad olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.
Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.”
Pärast Vabadussõja lõppu võis Eesti alustada rahulikku ülesehitustööd. Vene kommunistide katsed kehtestada Eestis kommunistlik diktatuur sõjalise interventsiooni abil lõppesid läbikukkumisega. Eesti kommuniste oli vähe ja rahvas neid ei toetanud. Vabadussõja ajal neis rajoonides, mis olid okupeeritud Punaarmee poolt, kommunistid ei riskeerinud valimisi läbi viia, kuna nad teadsid, et nende poolt hääletab ainult tühine vähemus. Kuid 1919. aastal viidi Eestis nõukogude okupatsioonist vabades rajoonides läbi sõjaolukorrast hoolimata Asutava Kogu valimised. Valimistest võttis osa kümme parteid. Kommunistid aga, hoides kurssi nõukogude võimu kehtestamisele Nõukogude Venemaa vägede abil, boikoteerisid valimisi ja keeldusid neist osa võtmast.
Seda, et Eestis kehtis demokraatlik kord, näitab, et kommunistidel oli võimalus osa võtta 1923. aasta mais toimunud Riigikogu valimistest võrdsetel alustel teiste parteidega. 1923. aastal toimunud Riigikogu valimistel said kommunistid 9,5% häältest, 1926. aastal aga ainult 5,8% häältest. Kõik see näitas veenvalt, et vabadel valimistel pole kommunistidel mingeid lootusi võidule. Seepärast seadsid kommunistid enda eesmärgiks võimu haaramise vägivalla ja välismaise interventsiooni abil. Demokraatliku korra kaitseks tuli valitsusel 1924. aastal kõige fanaatilisemad vägivalla pooldajad vanglasse saata. Neid saadeti vanglasse mitte nende veendumuste, vaid terroristliku tegevuse pärast. Üldse oli vanglates sel ajal umbes 200 kommunisti ja seda Eesti Vabariigi elanike arvu juures 1,1 miljonit.
Eesti Vabariik oli demokraatlik riik: võis osta, lugeda ja endal kodus hoida igasugust poliitilist kirjandust, kaasa arvatud ka kommunistlik (Marxi, Lenini, Trotski ja ka Stalini tööd, nõukogude ajalehed jne.). Kirjandust võis samuti tellida ka Moskvast või Leningradist posti teel.
Iga soovija võis vabalt välismaale sõita. Seejuures polnud tarvis kedagi perekonnaliikmetest pantvangiks jätta, nagu seda tänapäeval praktiseeritakse kogu Nõukogude Liidus. Ajavahemikus 1930 – 1936 rändas Eestist välja keskmiselt 400 inimest aastas, peamiselt Rootsi ja USA-sse (paremate majanduslike tingimuste otsingule). Töörahva “paradiisi” – Nõukogude Liitu rändasid välja ainult üksikud. Samal ajal Venemaal elavatest eestlastest asus ümber Eestisse Vene – Eesti rahulepingu põhjal üle 40 000 inimese, s.o. iga viies Venemaal elav eestlane. Hiljem aga eestlasi Nõukogude Liidust välja ei lastud.
Vabadussõja lõpuks oli Eesti majandus niisama laastatud kui Venemaa omagi. Sellest hoolimata likvideeriti majanduslik kaos kiiresti ja Eestis ei surnud keegi nälga, samal ajal kui Nõukogude Venemaal suri nälga umbes 10 miljonit inimest (1921 – 1922 ja 1931 – 1933). Tingituna sunniviisilisest kollektiviseerimisest pole Nõukogude Venemaa seniajani oma põllumajandusele jalgu alla saanud.
Eesti majandusliku arengu tempo polnud sugugi madalam kui Nõukogude Venemaa oma, ehkki Eestis polnud rahvamajanduse tsentraliseeritud juhtimist, mis pidavat vene kommunistide väidete kohaselt olema ilmtingimata vajalik majanduse kiireks arenguks. Alljärgnevas tabelis on toodud mõningad andmed majandusliku arengu kohta Eestis:
Nimetus Ajavahemik Juurdekasv
Teravilja külvipind 1911 – 1937 6,8 korda
Piimasaadused 1933 – 1937 2,4 korda
Hobused 1920 – 1936 1,3 korda
Veoautod 1922 – 1938 10,6 korda
Bussid 1922 – 1938 12,2 korda
Sõiduautod 1922 – 1938 10,7 korda
Mootorrattad 1922 – 1928 12,3 korda
Tööstustoodang
(rahalises väljenduses) 1934 – 1937 1,6 korda
Iseseisvuse esimestel aastatel oli Eesti sunnitud teravilja sisse vedama, kuid 1940. aastal oli üksnes riigi viljasalvedes viljatagavara, millest oleks jätkunud Eesti linnaelanikele 3-4 aastaks.
Eestis oli ka töötuid, kuid samal ajal põllumajanduses ei jätkunud tööjõudu, sest põllutööle enamus töötuid ei tahtnud minna, mille tõttu põllutöölisi toodi Poolast sisse. Sealjuures aga said töötud riigilt küllaltki suurt abiraha, millest nad võisid koos perekonnaga ära elada. On iseloomulik, et keegi töötutest ei läinud Nõukogude Venemaale, ehkki väljarändamise võimalused olid olemas ja Eesti Vabariigi võimud lasksid vabalt välja rännata igal soovijal.
Eesti Vabariik oli rahuarmastav riik. 1940. aasta juunis oli Eesti sõjaväes 12 600 meest. Sõjaväeteenistuse kestvus oli, sõltuvalt väeliigist 9 kuni 18 kuud. Nõukogude “võimumeeste” väited, nagu oleks sellist “võimsat” armeed omav Eesti haudunud Nõukogude Liidule kallaletungimise plaane, on täiesti naeruväärne (praegu näiteks on Eestis üksnes miilitsaid umbes kaks korda rohkem, kui Eesti Vabariigil oli sõjaväge).
Tõsi, peale regulaararmee oli veel vabatahtlik sõjaline organisatsioon “Kaitseliit”, mille liikmetel olid relvad (vintpüssid ja püstolid) kodus. 1932. aastal kuulus sellesse organisatsiooni umbes 32 000 inimest. Taolise organisatsiooni olemasolu, mille liikmetel oli lubatud relvi kodus hoida, näitas, et Eesti Vabariigi valitsus oma rahvast ei kartnud. (Nõukogude Liidus ei juleta isegi ohvitseridele relva kätte jätta väljaspool väeosa!)
Nõukogude Liidu juhtiv klikk, nähes, et rahulikul teel Eestis võimu haaramiseks puuduvad igasugused lootused, kuna kommuniste oli vähe ja rahvas nende loosungite järele ei lähe, tegid katset võimu haarata relvade abil. Kohalikud üksikud kommunistid koos Nõukogude Venest salaja üle piiri tulnutega – kokku umbes 300 meest (nõukogude allikate andmetel) panidki 1. detsembri varahommikul 1924. aastal toime mässukatse, mis aga suruti maha kahe tunniga. Nõukogude Liidu otsest osavõttu 1. detsembri mässukatsetest näitab kasvõi seegi fakt, et vangivõetud mässajate hulgas oli 33 “Tsentrosojuzi” ja “Dobrofloti” töötajat ning 6 Nõukogude Liidu saatkonna teenistujat. Samasugused bolðevistliku Kominterni poolt inspireeritud mässud toimusid ka Rumeenias (1923. a.) ja Bulgaarias (1924. a.), mis samuti lõppesid läbikukkumisega.
Pärast Kremli juhtkonna poolt algatatud mässude läbikukkumist sai selgeks, et demokraatlikes maades saab kommunistlikku režiimi kehtestada ainult välismaise – Nõukogude Vene interventsiooni abil. Et see nii on, sellest annab tunnistust kasvõi seegi fakt, et Eesti Vabariigi valitsus, tundes end niivõrd kindlana, kuulutas 1938. aastal välja üldise amnestia, mille põhjal vabastati peaaegu kõik poliitvangid (nii kommunistid kui ka fašistid), väljaarvatud need, kes olid otseselt osa võtnud terroristlikust tegevusest.
Kuid juba 1939. aastal hakkas Nõukogude Liit oma vallutuspoliitikat uue hooga jätkama. Nii sõlmitigi kurikuulus Molotov-Ribbentropi pakt (1939. aasta augustis), mida nõukogude kirjandus tänapäevani püüab häbelikult maha vaikida. Mõlemad saagiahned imperialistlikud suurriigid – Nõukogude Liit ja Saksamaa – jagasid omavahel mõjusfäärid ning leppisid kokku, et “territoriaal-poliitiliste muutuste korral rajoonides, mis kuuluvad Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) on Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja Nõukogude Liidu huvisfääride piiriks”.
Selle tõendiks, et Eesti oli määratud Saksa – Vene kokkuleppe põhjal Nõukogude Liidule, on kasvõi seegi, et Hitler “kutsus” Saksamaale Eestis elavad sakslased, juhul, kui Saksamaa oleks ise kavatsenud okupeerida Eesti, oleks need kohalikku keelt oskavad ja kohalikke olusid hästi tundvad sakslased moodustanud suurepärase “viienda kolonni”. Kuna aga vastavalt paktile jäi Eesti Nõukogude Liidu “mõjupiirkonda”, siis oli selge, et pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt on need inimesed Saksamaale kadunud. 1939. aasta lõpuks, mõne kuu jooksul pärast Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist lahkus Eestist 80% siin elavatest sakslastest. Samal ajal nendest maadest, mida Saksamaa ise kavatses vallutada, kohalikke saksa rahvusest elanikke ära ei “kutsutud” (nagu lääne-Poolast ja sudeedisakslasi Tšehhoslovakkiast).
Pärast pakti sõlmimist Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel tungis Saksamaa ilma sõda kuulutamata Poolale kallale, seejärel tungis Poolale samuti ilma sõda kuulutamata kallale Nõukogude Liit. Toimus neljas Poola jagamine kahe imperialistliku suurriigi vahel. Siinjuures ka nõukogude allikates mainitakse, et mõlemad armeed, nii Punaarmee kui ka Wehrmacht jõudsid välja varem kokkulepitud demarkatsioonijoonele, mis veelkord tõendab Hitleri ja Stalini sobingut.
Nõukogude Liit, olles endale kindlustanud Saksamaa toetuse, otsustas vallutada Balti riigid, mis osutusid äralõigatuks Inglismaast ja Prantsusmaast. Balti riigid jäid üksinda kahe maailma suurriigi vastu.
Kuna aga avalik relvastatud kallaletung Balti riikidele oleks näidanud kogu maailmale Nõukogude Liidu tõelist palet, siis seati eesmärgiks Baltimaade anastamine ilma sõjategevuseta. Ja nii surutigi interventsiooni ähvardusel Balti riikidele peale baaside leping. Baasid pidid olema Nõukogude Liidu kaitseks Inglismaa ja Prantsusmaa vastu. Need aga olid niigi ära lõigatud Saksamaa poolt.
Nn. baaside leping oli 1920. aasta Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise rahulepingu jäme rikkumine.
Hiljem loodud ja praegu käibel olev nõukogude müüt, nagu oleks sõjalised baasid Baltikumis suunatud Saksamaa vastu, ei kannata kriitikat, kuna baasid loodi Saksamaa nõusolekul. Ja veelgi: Saksamaa keeldus avaldamast diplomaatilist survet oma liitlasele – Nõukogude Liidule, ehkki Balti riigid pöördusid Saksamaa poole vastava palvega.
Pärast nn. baaside pakti sõlmimist viidi Paldiskisse ja Eesti lääneranniku saartele umbes 25000 punaarmeelast (samal ajal oli Eestil endal sõjaväge 12 600 meest). Memento: Trooja hobuse lugu.
Lühiajalise “vaikuse” järgi (9 kuud ainult!) võeti kurss Eesti Vabariigi ja kogu Baltikumi okupeerimisele ja kehtiva riigikorra kukutamisele. 16. juunil 1940. aastal Nõukogude Liidu valitsus esitas Eesti valitsusele ultimaatumi, kus väideti, et Eesti rikub Nõukogude Liiduga sõlmitud pakti ja Eesti olevat sõlminud Läti ning Leeduga sõjalise liidu Nõukogude Liidu vastu. Samuti nõuti uue valitsuse moodustamist ja täiendavate nõukogude väekontingentide paigutamist Eesti Vabariigi territooriumile. See oli otseseks pakti rikkumiseks NSV Liidu poolt. Nn. baaside paktis (artikkel V) oli öeldud:
“Käesoleva Pakti elluviimine ei tohi mingil määral riivata Lepingu osaliste suveräänõigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklist korda.”
Peale selle oli eraldi kokkuleppes ette nähtud, et Eestis asuvate nõukogude garnisonide suurus ei tohtinud ületada 25 000 meest.
Osutada vastupanu tingimustes, kus üksnes Eestis olevate punaarmeelaste arv ületas kahekordselt Eesti sõjaväelaste arvu, oli lootusetu. Eesti Vabariigi valitsus oli sunnitud järele andma. Ja nii algas Nõukogude Liidu invasioon ja Eesti faktiline okupeerimine 17. juunil 1940. aastal. Punaarmee väeosad ületasid Eesti piiri ning samal ajal alustasid liikumist Tallinna suunas ka baasides olevad Punaarmee üksused, mis aga oli otseseks pakti rikkumiseks, kus oli öeldud:
“Eesti Vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse asuda Eesti saartel Saaremaal ja Hiiumaal ning Paldiski linnas baase mere-sõjalaevastikule ja mõned aerodroomid lennuväele rendi õigustel sobiva hinnaga.”
Seega Punaarmee väeosade saabumine Tallinna kui Eesti Vabariigi pealinna oli baaside lepingu jäme rikkumine ja jalge alla tallamine Nõukogude Liidu poolt relvastatud jõudude kaasabil. Analoogilised sündmused toimusid ka Lätis ja Leedus.
Punaarmee soomusautode otsesel osavõtul vabastati 34 kommunisti ja “riigikukutajat” (rohkem neid sel momendil Tallinna vanglas polnud), kelle kohta ei käinud 1938. a. amnestiaseadus, nende hulgas ka praegugi tuntud endine Eesti armee kapten Trankmann, kes müüs Nõukogude Liidule Narva juures olevate patareide positsioonide plaanid.
Edasi organiseeriti Tallinnas valitsusvastane meeleavaldus mõnesaja Eesti kommunisti ja Petserist kohale toodud venelase osavõtul – ja sedagi kõike Punaarmee soomusautode juuresolekul ja toetusel.
Illusiooni loomiseks, nagu oleks kommunistlik diktatuur Eestis kehtestatud rahva tahtel, viidi läbi “valimised” Riigikogusse. Eestimaa Kommunistlik Partei kuulus 1920. aastast alates Kominterni koosseisu ja allus täielikult temale. Eesti kommunistide hulgas, kes said Eestis Punaarmee abiga võimule, leidus ka üksikuid nn. ideelisi inimesi, kes siiralt uskusid kommunismi üritusse. Nad tahtsid kommunismi ellu viia sellisena, nagu ta oli paberil (“paberikommunistid”). Alguses seati paljudes valimisringkondades nõukogude survest hoolimata üles ka vastaskandidaadid.
- juunil 1940. a. saabus Eestisse Ždanov oma kaaskonnaga. Kogenud Kremli kulissidetaguse “niiditõmbajana” (meenutagem siinjuures Barbarus-Varese käike ja “konsultatsioone” Nõukogude Liidu saatkonnas!) teadis ta hästi, mille poolest kommunistlik “demokraatia” tegelikkuses peab erinema kommunistlikust “demokraatiast” paberil. Rahvakomissar Ruus aga ütles otseselt välja: “Opositsiooni kandidaatide seas leidus ühelt poolt otseseid reaktsionääre, rahvavaenlasi ja nende käsilasi… Selliste inimeste kõrvaldamine kandidaatide nimekirjast on täiesti õigustatud.” Eriti kangekaelsed vastasrinna kandidaadid, kes nõukogude sõjaväevõimude nõudmistest hoolimata keeldusid kandideerimisest loobumast, lihtsalt arreteeriti. Selle asemel, et anda rahvale võimalus otsustada, keda ta peab vajalikuks valida – keda oma sõbraks, keda vaenlaseks, otsustas selle küsimuse nõukogude okupatsioonivõim koos kohalike kommunistide ja end kommunistideks pidavate kisakõridega. See aga oli järjekordne Eesti Vabariigi Põhiseaduse jäme rikkumine.
Lõppkokkuvõttes jäi Riigivolikogu kandidaatide nimekirja 82 kandidaati, kellest 80 kuulus nn. Eesti Töötava Rahva Liidu valimisblokki, s.o. olid uute peremeeste käsilased. Ametlikel andmetel hääletas 92,8% hääletamisest osavõtnud valijatest Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt (kellegi teise poolt polnud ju võimalust hääletadagi!). Valimiste tulemusi aga võltsiti jämedalt, nagu seda tehakse Nõukogude Liidus tänapäevani.
Kohe pärast valitsuse “vahetust” algas kogu maal terror, mis saavutas oma haripunkti 13. ja 14. juunil 1914. aastal. Tuhanded inimesed said tunda nõukogude piinakambreid, neid lasti maha sadade kaupa (Tartu vangla, Viljandi vangla, Kuressaare loss, Scheeli suvila Kosel, Pagari tänav, “Kave” kelder jne. – Meenutagem!). Tuhandeid eestlasi saadeti tervete perekondade kaupa Siberisse, kusjuures mehed kuulutati arreteerituteks ja lahutati oma perekondadest, naised ja lapsed aga väljasaadetuteks. Ka rasedad naised ja vastsündinud imikud olid “süüdi” nõukogude võimu ja Nõukogude Liidu ees. Varandused aga konfiskeeriti… üksnes Irboska jaama kaudu saadeti Nõukogude Venemaale 342 kaubavagunit, mis olid viimse võimaluseni inimesi täis tuubitud. (Võrdluseks tuletame meelde – Punaarmee vabastas vanglast 34 kommunisti…)
Varsti pärast nõukogude võimu kehtestamist viidi suure kõmuga läbi mitmed “reformid”, mis pidid “tõstma” rahva elatustaset, ja üsna vaikselt sellised, mis eespoolmainitute tulemused praktiliselt annuleerisid.
- a. septembri lõpus tõsteti palkasid 30 – 40%. Sama aasta oktoobri alguses “reguleeriti” enamiku kaupade hindasid, mis viis praktiliselt nulliks palkade tõstmise. Viidi sisse normid, millises koguses võib ühele isikule müüa mingit kaupa (makarone näiteks 500 grammi). Varem taolisi kitsendusi polnud. Ülikonna või palitu ostmine märgiti uue korra kohaselt isikutunnistusele ära, rohkem kui ühte eset ei tohtinud osta. Enne Punaarmee sissetungi oli kauplustes kõiki kaupu külluses ja neid võis osta vajalikus koguses. Kuid peale maa okupeerimist alustasid Punaarmee ohvitserid ja nende perekonnaliikmed otsekohe kaupluste ründamist. Osteti korraga kuni kümme kella, mitu paari saapaid jne. Niiviisi siis algas Eesti rahva elujärje “tõstmine” – kaupade müügi osas kitsendused, paljud kaubad aga kadusid hoopiski müügilt, tekkisid järjekorrad, mida Eestis varem, ei tuntud…
Tänu Eesti Vabariigi olemasolule ja tema iseseisvusele ei teadnud eesti rahvas, mis toimus 1937. aastal Nõukogude Venemaal. Samal ajal aga seal elavad eestlased said massiliselt möllanud terrorist tugevalt kannatada, nende seas ka “teenekad” kommunistid. Tuntud Eesti kommunistidest lasti Eestis maha ainult Kingisepp, kõik teised Eesti kommunistliku liikumise silmapaistvad tegelased lasti aga maha Venemaal nõukogude võimu poolt… Kui olla objektiivne, siis tuleb selge sõnaga välja öelda, et Eestimaa Kommunistlik Partei hävitati Nõukogude Vene Kommunistide poolt! Ja seda Nõukogude Liidus – tööliste “kodumaal”… Kolmekümnendate aastate alul ja eriti nende lõpul Leningradis ja Leningradi oblastis, Siberis ja Kaug-Idas – kõikjal, kus elas eestlasi – neid vallandati töölt, arreteeriti ja saadeti asumisele üksnes nende rahvusliku kuulumise pärast. Samal ajal kadus Venemaal ka eestikeelne perioodika ja suleti eesti õppekeelega koolid – see tähendab: toimus eestlaste rahvuslik diskrimineerimine Nõukogude Liidus.
Nõukogude võimu tugevnemisega Eestis alates 1940. aastast tugevnes ka terror. Kui 1919. aastal tapeti nn. eesti punaste poolt Punaarmee väeosade kaasabil Tartus Krediitpanga keldris “ainult” 26 inimest, siis 1941. aastal lasti üksnes Tartu vanglas maha 198 inimest (meenutagem ka J. Parijõge!). Suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul 1940 – 1941. a. lasti nõukogude okupatsioonivõimude poolt Eestis maha umbes sama palju inimesi, kui palju kaotas Eesti sõjavägi Vabadussõja lahingutes 1918 – 1920.
Pärast Eesti teistkordset okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1944. a. algasid arreteerimised ja väljasaatmised uue hooga. Osa inimesi saadeti välja lihtsalt ka sellepärast, et nõukogude administratsioonile oli linnades vaja elamispinda. Eriti suur arreteerimiste ja väljasaatmiste laine veeres üle Eesti 1949. aasta märtsis. Nõukogude koonduslaagritesse saadeti nii imikuid, lapsi kui ka rauku… Ligi sada tuhat eestlast pidid jätma oma kodud…
Kohalikud Eesti kommunistid, kes olid kaasa aidanud Eesti okupeerimisele Nõukogude Liidu poolt, olid siiralt uskunud lubatud “paradiisi” saabumisse. Nähes aga Eestis toimuvat verist terrorit, püüdsid üksikud nendest mingil määral vähendada selle ulatust. Enamus nendest naiivsetest inimestest arreteeriti, mõned nende seast lasti maha, mõned aga, nagu näiteks Eesti NSV valitsuse juht Vares-Barbarus, olles sügavalt pettunud nõukogude tegelikkuses, lõpetasid oma elu enesetapmisega.
Nende nn. kodanlike natsionalistide (nagu ka Vares ja Karotamm) asemele toodi Nõukogude Venemaalt inimesi, kes oma pikaajalise truualamliku tegevusega olid näidanud, et nad täidavad pimesi iga Moskvast tuleva korralduse nagu soldat täidab käsku. Need inimesed, ehkki osa nendest on päritolult eestlased, on ammu kaotanud oma rahvusliku iseteadvuse ja venestunud nii keelelt kui ka meelelt. Sageli ei oska nad eesti keeltki, nende intellektuaalne ja hariduslik tase on äärmiselt madal. Need inimesed viivad kuulekalt ellu nõukogude okupatsioonivõimude poliitikat, tuginedes nõukogude armee tääkidele ja karistusaparaadile – miilitsale ja julgeolekule. Hoolimata suure hulga nõukogude okupatsioonivägede kohalviibimisest, ei tunne nõukogude võim ennast okupeeritud territooriumil kindlana. Ta teab, et Eesti rahva rõhuv enamus vihkab nõukogude okupatsioonirežiimi ja et soodsatel tingimustel võib kergesti puhkeda vastuhakk. Seepärast likvideeriti 1956. aastal pärast ülestõusu Gruusias kiiruga kõik Eesti territooriumil asunud üksikud eestlastest enamuses koosnenud väeosad (Jõhvis jm.) ning paisati laiali üle kogu Nõukogude Liidu, sulatades sõjaväes viibivaid eestlasi halli vene massi hulka. Samuti pole nõukogude võim sugugi kindel, et massiliste väljaastumiste korral sõjavägi hakkaks tulistama demonstrante või ülestõusnuid. Eeskujud selles osas on Ungari ja Tšehhoslovakkia näol olemas.
Samuti näitab seda ka asjaolu, et 1969. aastal õnnestus julgeolekul paljastada Eesti territooriumil “Poliitiliste vabaduste eest võitlemise liidu” osakond, mille oli loonud sõja-merelaevastiku ohvitser Gavrilov koos oma kaasvõitlejatega. Julgeoleku agendid jooksid jalad rakku, et välja selgitada sõjalaevastiku meremeeste võimalikke sidemeid Eesti rahvusliku vabadusliikumisega. Tallinna psühhiaatriahaiglas peetakse praegugi kinni poliitvange, kelle seas suure osa moodustavad Balti laevastiku meremehed.
Oma positsioonide kindlustamiseks Eestis püüavad okupatsioonivõimud Eestit koloniseerida ja ümberrahvustada. Venelaste massiline sisserändamine Eestisse pole mingi juhuslik nähtus, vaid on partei bosside poolt Moskvas ette planeeritud. Eestis, kus maavarasid peaaegu ei ole, on pärast sõda ehitatud kümneid suuri tehaseid. Nende tehaste jaoks pole siin ei toorainet, tööjõudu. Neid tehaseid ehitatakse selleks, et soodustada venelaste massilist sisserändamist ehk teisiti öeldes – Eesti territooriumile tuuakse sisse lisaks sõjaväele veel relvastamata venelastest tsiviilgarnison. Sealjuures kasutavad sisserändajad mitmeid pealtnäha tähtsusetuid privileege nagu korteri saamine soodsatel tingimustel. Tallinna ja teiste linnade uutes elamurajoonides kuulub 75 – 80% uutest korteritest venelastele. Pole siis ime, et Mustamäe uut elamurajooni Tallinnas nimetavad eestlased “Tiblagorskiks”. Samal ajal on paljudel eestlastel korraliku korteri saamise ainsaks võimaluseks kooperatiivkorteri ehitamine.
Paljudes tehastes, kus töödeldakse ainult sisseveetud toorainet ja praktiliselt kogu toodang veetakse Eestist välja (“Dvigatel”, Ekskavaatoritehas, masinatehased Tallinnas, Tartus ja mõõduriistade tehased) moodustavad tööliste ja insenertehnilise personali põhimassi sisserännanud venelased.
Selles, et meil on tegemist Eesti sihipärase ümberrahvustamisega, aga mitte rahvastiku stiihilise ümberasumisega Venemaa ülerahvastatuse tõttu, võib veenduda, kui võrrelda Eestit näiteks Pihkva oblastiga (suur osa sisserändajaist on pärit Pihkva oblastist):
Eesti Pihkva oblast
Pindala tuh. km2 45,1 55,3
Elanikke tuhandetes 1356,0 918,0
Elanike keskmine
tihed. 1 km2-l 30 16,6
Linnade arv 33 14
Linnatüüpi asulaid 24 5
Linnaelanike % kogu
elanikkonnast 60 31
Sarvloomi tuhandetes
(1963. a.) 532 492
Sigu tuhandetes 570 362
Raudteid kilomeetrites 1442 1108
Pihkva oblastis on klimaatilised ja ökoloogilised tingimused paremad kui Eestis, pindala on suurem, elanike arv aga väiksem. Keskmine elanike tihedus 1 km2 kohta on kaks korda väiksem kui Eestis. Linnaelanike % on madal. Tekib küsimus, miks ei suunata sisserändava vene elanikkonna voolu Pihkva oblastisse? Võiks ju seal ehitada tehaseid, ehitada raudteid ja maanteid, tõsta põllumajanduse taset ja rahva elatustaset. Tehaste ehitamine Pihkva oblastisse oleks ka majanduslikult kasulikum. Need tehased jääksid oma toorainebaasidele ja valmistoodangu turgudele ju 400 – 500 km ligemale kui Eestisse ehitatud tehased, see aga vähendaks transpordikulusid ja alandaks seega toodangu omahinda. Seejuures peab märkima, et tegelikult on elanike arv Pihkva, Novgorodi ja Vologda oblastites praegu 25 – 35% madalam sõjaeelsest.
Tekib küsimus: miks siis venelased nii massiliselt ümber asuvad okupeeritud maadesse, kaasaarvatud ka Eestisse? On ju ülejäänud Nõukogude Venemaal loodusvarasid külluses, muld kaugelt viljakam, suurem osa Venemaast jäi puutumata nii Esimesest kui ka Teisest Maailmasõjast. Kõike seda arvesse võttes peaks ju elu seal märksa parem olema kui okupeeritud territooriumidel! Kuid üks asjaolu, mis praktiliselt viib nulliks kõik eespooltoodud eelised – Nõukogude Venemaal on kommunistlik diktatuur eksisteerinud üle kahekümne aasta kauem kui Eestis. Selle aja jooksul aga sai Venemaa põllumajandus tänu NKVD terrorile, massilistele väljasaatmistele ja sunniviisilisele kollektiviseerimisele sellise hoobi, millest ta pole veel praegugi suutnud toibuda.
Ja veel. Nn. Hruštšovi ajal, kui Nõukogude Liidus olid järjekordselt “ajutised raskused” toiduainetega, paljudes Pihkva oblasti kolhoosides jäi aga vili koristamata, sest ei jätkunud tööjõudu! Samal ajal põgenesid Pihkva oblasti kolhoosnikud niivõrd massiliselt Eestisse, et oblasti parteibossid saatsid EKP sekretärile Käbinile kirja palvega mitte nende tööjõudu ära meelitada…
Sageli võib sisse rännanud venelaste suust kuulda, et nemad on meid, eestlasi, teinud õnnelikuks. Vaadake, kui palju on nemad meie jaoks tehaseid, maju, koole ja haiglaid ehitanud! Need jutud aga kõik on ju lausa irvitamine eestlaste üle! Nendest tehastest pole ju Eesti rahvale mingit kasu, uutes majades elavad peamiselt sisserännanud venelased. Nii said näiteks Mustamäel, uue elamurajooni kõige esimeses majas eestlased kaheksakümnest korterist ainult kaks, ülejäänud seitsekümmend kaheksa läks aga sissesõitnud venelastele ja nende perekondadele.
Kõik, mis Eestis on ehitatud, on ehitatud Eesti tööstusest ja põllumajandusest saadud sissetulekuga. Ja ehitatud on see kõik mitte Eesti rahva jaoks, vaid nende jaoks, kes püüavad kõigest väest eestlasi assimileerida, lahustada meid venelaste massi seas.
Meie rahvuskultuur on maha surutud ja asendatud parteilise pseudokultuuriga, mille ainsaks eesmärgiks on marksismi-leninismi dogmade tuupimine inimeste pähe. Lisaks sisserändajate hoiakule ja ütlustele vene kultuuri toomisest Eestisse ka ametlik propaganda räägib igal võimalikul juhul, kui suurt ja viljastavat mõju on avaldanud ja avaldab side Venemaaga Eesti kultuuri arengule. Kuidas on aga olukord tegelikkuses? Kas me oleksime praegu metsinimesed, kui meil Venemaaga poleks olnud mingit kontakti? Ei. Hoolimata 700-aastasest mõisaorjusest oli meil juba 1897. aastal 9 kuni 49-aastaste seas 96,2% kirjaoskajaid, Vene impeeriumi ülejäänud osas oli aga kirjaoskajaid samal ajal 28,4%! 1939. aastal oli Eestis kirjaoskajaid 98,6%. Nõukogude Liidus aga 87,4%.
Hoolimata rasketest katsumustest on Eesti rahvas säilitanud oma keele ja loonud oma rahvuskultuuri, mis oma tasemel on täiesti võrreldav teiste Euroopa rahvaste omaga. Vene Nõukogude okupatsioonis ja sõja tagajärjel on Eesti rahvas kaotanud ligi 20% oma koosseisust, kusjuures enamus nendest kaotustest tuleb nõukogude võimu poolt sooritatud repressioonide arvele.
Kõigist kaotustest hoolimata me ei ole venestunud, ja venestunud eestlaste protsent, nagu näitasid 1959. ja 1970. aasta rahvaloendused meil ei kasva, vaid väheneb, samal ajal, kui enamikul teistel rahvastel venestunute protsent pidevalt kasvab.
Seda nähes püüavad Kremli võimumehed ja Vene šovinistid võimalikult suurel arvul venelasi sisse vedada.
Venelaste arvu suurendamist Eestis võib näha alljärgnevast tabelist:
- a. 1959. a. 1970. a.
tuh. inim. %kogu tuh.inim. %kogue tuh.inim. %kogu tuh.inim.
elanike elanik elanike
arvust arvust arvust
eestlased 980 90.7 893 72,9 925 68,2
venelased ?? 5,6 240 21,7 335 24,2
ukrainlased -16 2,3 28 2,1
valgevenelased 11 0,9 19 1,4
sakslased 15 1,5 – – –
rootslased 8 0,7 – – – –
soomlased – 19 1,4
juudid ? 5,4 0,5 5,3 0,4
muud ? 15,0 1,2 25,0 1,8
Sellised on ametlikud andmed. Kui aga võtta arvesse, et paljusid faktiliselt siin elavaid inimesi, nagu sõjaväelased ja nende perekonnad rahvaloenduse andmetes pole arvestatud, siis võime kindlad olla, et venelaste tegelik % on ametlikult näitajast suurem.
NLKP programmis on öeldud, et Nõukogude Liidus kaovad aja jooksul keelepiirid.
Möödunud aastal algas äge nn. nõukogude rahvuse kampaania. Ajalehes “Rahva Hääl” 16. sept. 1971. a. ilmus artikkel, kus räägiti ühise keelega nõukogude rahvuse moodustamisest NSVL territooriumil. Pole tarvis erilist kaugelenägelikkust, et aru saada, et ühtse nõukogude rahvuse all mõeldakse vene rahvust ja ühtse keele all vene keelt. Niiviisi on mittevene rahvaste sihipärane assimileerimine ja väljajuurimine otse ametlikult välja kuulutatud nõukogude valitsuse ja NLKP poolt. Milliste sulgedega ka ei ehitaks seda kolonisaatorlikku ettevõtmist, ikkagi on näha, et Nõukogude Liidu juhid rikuvad otseselt ÜRO põhimõtteid, kultiveerivad suurvene šovinismi koos teiste rahvuste diskrimineerimisega, rikkudes elementaarseid inimõigusi.
Meie rahvas ei nõustu assimileerimise ja venestumisega, nii nagu vene rahvas ei nõustu kunagi saksastamisega või hiinastamisega.
Me loeme oma loomulikuks õiguseks meie rahva püüdu likvideerida vene nõukogude okupatsiooni koos kõigi selle tagajärgedega. Me kuulutame avalikult, et sisserännanud venelaste mass, kes ähvardab meie etnilist eksisteerimist, saab välja asustatud esimesel võimalusel. Muulaste hulka tuleb piirata selliselt, et nad ei põhjustaks eesti rahva assimileerumist, ka välja suremist. Me ei ole vene rahva vaenlased, kui nad elavad omal maal ja ei ähvarda meie rahva olemasolu. Eesti rahvas suhtub vaenulikult ainult vene okupatsioonisse ja vene šovinismi. Vastupanu okupatsioonile ja vene šovinismile aga kasvab iga päev ja pidevalt.
Vene rahval endal tuleb maksta kallist hinda oma juhtide avantüüride ja ekspansiooni eest. See hind läheb iga aastaga rängemaks, kuna kõigis okupeeritud aladel kasvab rahvuslik vabadusliikumine ja eesti rahvas pole üksi. Temaga koos on teised okupatsiooni all olevad rahvad. On tekkinud sidemed eri rahvaste rahvuslike vabadusliikumiste vahel ja need sidemed tugevnevad päev-päevalt. Tugevnevad ka sidemed vene demokraatliku liikumisega, kes tunnustab täielikult kõigi rahvuste suveräänsuse põhimõtet ja õigust iseseisvale elule.
Me oleme seisukohal:
1) Nõukogude Liidu poolt okupeeritud rahvaste vabanemine toimub pidevalt tugevneva rahvusliku vabadusliikumise tulemusena;
2) vabaduse saavutamine on reaalne ainult kõigi nõukogude okupatsiooni all olevate rahvaste tiheda koostöö korral;
3) totalitarismi likvideerimiseks Nõukogude Venemaal on vajalik nõukogude okupatsiooni all olevate rahvaste rahvuslike vabadusliikumiste ja vene demokraatliku liikumise tiheda koostöö ning vastastikuse abistamise korral;
4) vene demokraadid peavad tegema vene elanikkonna seas järjekindlalt selgitustööd, näidates selle okupatsiooni olemust, tema pahelisust ning kahjulikkust ka Venemaale endale. See töö on vajalik kasvõi sellekski, et tulevikus vältida asjatut verevalamist okupeeritud maade rahvaste ja vene rahva vahel;
5) nii nõukogude võimu poolt okupeeritud rahvaste kui ka vene rahva põhiliseks ideoloogiaks peab saama demokraatlik natsionalism;
6) selleks, et vältida tehtud vigu, peab iga opositsiooniline liikumine tundma õppima rahvuslike vabadusliikumiste ja vene demokraatia ajalugu;
7) kõigi nõukogude võimu poolt okupeeritud ja koloniaalikkesse surutud rahvaste koostöö peab olema rajatud põhimõttele: “Teie ja meie vabaduse eest!”
Eestis, 1971. aastal Eesti Rahvusrinne Eesti Demokraatlik Liikumine
Kalju Mätik: