Sergei Soldatov
Ajalehed
Teie ja meie vabaduse eest!
1. Kommunistliku totalitarismi olukorrast Nõukogude Liidus.
Vaatamata sellele, et väliselt näi meie ida-kommunistlik impeerium esimesel pilgul tugeva ja elujõulise riigina, on viimasel aastakümnel alanud tema võimsuse loojang. Totalitaarne režiim, surudes maha isikuvabadused ja muutes oma kodanikud täitur-mehhanismideks, kirjutas sellega juba oma sündimise ajal alla oma surmaotsusele. Kommunistlikud kontseptsioonid võiksid olla elujõulised, kui inimeselt saaks võtta kõik tema individuaalsed omadused, muutes ta millekski sipelgasarnaseks. Inimkonna õnneks on tal kaasasündinud püüd vabadusele, mida küll sageli teadlikult ei tunnetatagi. Kommunismi edu meie sajandil on seletavat sellega, et kommunistid kasutasid inimese püüdu vabadusele, meelitades teda oodatava paradiisiga, mille nimel võiks taluda ajutisi piiramisi ja puudusi. Rahvamasse petta oli lihtne – olles poliitiliselt kirjaoskamatu ja nähes, et kommunism pühib minema eilsed rõhujad, laskis ta ennast kergesti panna lubadustega kaunistatud totalitarismi ikkesse. Kommunismi edu lääneriikides, kus rahvas oli poliitiliselt arenenum, oli ja on tühine.
Totalitaarne režiim on alati roninud nahast välja, et hävitada inimeste teadvusest vabaduse ideid, kasutades koos monopoliseeritud informatsioonisüsteemiga verist terrorit. Riigi juhtimiseks oli režiim sunnitud looma ülikeerulise bürokraatliku juhtimissüsteemi, millel on terve rida parandamatuid puudusi. Ilma selle süsteemita režiim ei saa eksisteerida. Kui vabas ühiskonnas peab igaüks hoolitsema enda eest ja ühiskond tervikuna võtab enda peale oma kodanike isikuvabaduste kaitse, siis nõukogude ühiskonnas peab režiim jälgima iga inimese tegevust, mõtteid, elulaadi ja materiaalset kindlustatust. Seepärast on kulukas riiklik püramiid ülalt kuni alla läbiimbunud vastastikusest nuhkimisest, järelvalvest ja usaldamatusest. Kogu juhtimisaparaat komplekteeritakse ainult pimeda käsutäitmise printsiibil, mida ametlikus keeles nimetatakse “ühtsuseks ja ustavuseks”, see aga tähendab, et juhtimissüsteemis puudub algatusvõimeline, mõtlev ja loominguline element. Iga valitseva ladviku algatus, kui tal ka ongi ratsionaalne tuum, muutub paindumatu, täht-tähelise täitmise tõttu kohtadel järjekordseks möödalaskmiseks. Siit tulevad kõik režiimi hädad – elanikkonna vaesus, tehniline mahajäämus, maanduskriis, inflatsioon jne. Väljapääs ummikust on ainult üks – lahti ütlemine dogmadest, poliitilistest ja kodanikevabaduste elluviimine, see aga tähendab partei eliidile loobumist võimust ja oma priviligeeritud seisundi kaotamist. Sellepeale režiim välja aga ei lähe. Režiimil tuleb balansseerida nagu köie peal. Masside usk kommunistliku paradiisi tulekusse on jäädavalt kadunud. Entusiasm on muutunud skeptitsismiks. Kommunistlikust religioonist on järele jäänud ainult väline rituaal, mida režiim hoolega kultiveerib. Iga kodanik praegusel ajal tunneb huvi ainult selle vastu, kui palju talle makstakse, kuna ta teab, et ta võib arvestada ainult selle tükiga, mis on tal endal peas. Igaüks teab, et initsiatiivi ja loomingulise lähenemise ainsaks tagajärjeks on oma ametikoha kaotamine ja seepärast eelistab elada põhimõtte järgi: “las ülemus mõtleb”.
See kõik näitab, et ida-sotsialism jõudis raugastuda juba imikueas ja tal puudub tuleviku perspektiiv. Raugastumise tagajärjed on ilmsed.
E s i t e k s on toimunud maailma kommunistliku liikumise lõhenemine reaks lokaalseteks kommunistlikeks liikumisteks – nõukogude, Hiina, Jugoslaavia, Rumeenia, Kuuba ja Lääne-Euroopa. Moskva on kaotanud ülemaailmse kommunistliku Mokka osa. See aga tähendab viienda kolonni kaotamist, mis asendas impeeriumile kümneid diviise. Agressiivse ideoloogiaga, lokaalseteks liikumisteks lõhenenud kommunistlik liikumine on iseenda jaoks muutunud ohtlikumaks, kui ole tema jaoks ülemaailmne kapitalistlik imperialism. Selle näiteks on Hiina ja Nõukogude Liidu suhted.
T e i s e k s satelliitriigid lakkavad sõna kuulamast. “Tšehhoslovakkia kevad! 1968. aastal, mis põhjustas nõukogude invasiooni, aitas kaasa Kremli režiimi poliitilisele isoleerimisele ja ideoloogilisele pankrotile. Pärast Tšehhoslovakkia sündmusi Ungari viis läbi kõik reformid Tšehhoslovakkia eeskujul, kuid Moskva ei julgenud neid isegi hukka mõista, püüdes “halva mängu juures teha head nägu”. Sedaliiki sündmuste krooniks olid rahutused Poolas möödunud aasta detsembris, mis olid Kremlile raskeks löögiks. Tuli mitmed Moskva lakeid valitsuses ja partei juhtkonnas väljavahetada, kes olid truult teeninud omi peremehi. Tuli anda suur laen kindlas valuutas ja saata 2 miljonit tonni vilja, samal ajal, kui omal maal tullakse vaevalt ots-otsaga kokku.
K o l m a n d a k s NLKP XXII kongressil vastuvõetud majandusprogramm, kus lubati kommunismi ajastu saabumist 1970. aastaks, kukkus häbiväärselt läbi. Märksa tagasihoidlikum programm, mis võeti vastu XXIII kongressil, jäi samuti täitmata. Sellega režiim diskrediteeris ennast lõplikult. Neil päevil toimunud XXIV kongress nägi välja äärmiselt ilmetu. Lubatav toodangu juurdekasv ei vasta isegi elanikkonna juurdekasvule.
N e l j a n d a k s, võib olla isegi peamiseks, on aktiivse opositsiooni tekkimine režiimile.
2. Opositsioon.
Esimesed opositsiooni väljendused toimusid juba Hruštsovi valitsemise ajal 60-ndate aastate alguses. Juba siis toimus rida poliitilisi protsesse ja algas poliitvangide saatmine vanglatesse ja laagritesse. Samal ajal algas ka stiihiline käärimine rahva seas, mis viis rahutusteni Rostovis, Groznõis, Krasnodaris ja mujal, mis suruti maha sõjalise jõuga. Pärast brežnevlikku palee pööret võttis partei eliit kursi stalinismi restaureerimisele, mis aga ei vähendanud, vaid hoopis suurendas režiimi vastaste arvu. 60-ndate aastate keskpaiku põhiline osa opositsioonist baseerus leninismi mitmesugustel modifikatsioonidel. 60-ndate aastate lõpuks oli leninism opositsiooni olulisele osale muutunud läbitud etapiks.
Osa opositsioonist astus ja astub ka praegu välja legaalselt. Julmad repressioonid sundisid opositsiooni põhiosa üle minema kas poollegaalsele või illegaalsele võitlusele. Selle perioodi lõpul hakkas arenema demokraatlik liikumine.
60-ndate aastate lõpul, tänu NLKP poliitilistele läbikukkumistele ja suurenevatele repressioonidele, opositsioon, kellel puudus oma ideoloogiline baas, alustas oma ideoloogiliste aluste välja töötamist. Selleks, et võidelda, pidi selgelt mõistma, mille nimel ja kuidas.
Esimeseks üldistavaks dokumendiks, ehkki suhteliselt nõrgaks, oli akadeemik A. Sahharovi memorandum 1968. a., mis andis otsustava tõuke opositsiooni jõudude arengule. See dokument tekitas laialdase vastukaja ja mitmes kriitilised artiklid illegaalses kirjanduses, samuti ka vastukajad Eesti intelligentsi seas. Kuid tänu akad. A. Sahharovi memorandumile hakkas väljakujunema opositsiooni ideoloogia, muutusid selgeks opositsiooni eesmärgid ja ühiskondlike suhete ümberkujunemise teed. Loodi arvukalt programmilise iseloomuga dokumente, nagu näiteks “Avalik kiri Nõukogude Liidu kodanikele” (Eesti territooriumil asuvate nõukogude sõjaväelaste loodud “poliitiliste vabaduste eest võitlemise liidu” manifest), vene sotsialistide programm, rida rahvuslikke poliitilisi programme.
1969. aasta oktoobris ilmus “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programm”, mis oli vastu võetud Vene, Ukraina, Leedu, Läti ja Eesti demokraatide esindajate poolt. Programmi iseloomulikuks jooneks on igat liiki ideoloogiliste dogmade hukkamõistmine vaadeldakse põhilisi poliitilisi, sotsiaalseid, majanduslikke ja rahvuslikke küsimusi. Programmi põhiliseks postulaadiks on isikuvabaduse printsiip “r i i k i s i k s u s e j a o k s, a g a m i t t e i s i k s u s r i i g i j a o k s”, poliitiliste vabaduste primaarsus majanduse ees, rahvaste vaba arenemise õigus ja kolonialismi hävitamine. Programm koondab endasse mitmesuguste ühiskondlike formatsioonide positiivsed jooned ja näitab ühiskonnale uue arengu tee, mis on vaba kommunistlikust totalitarismist, kapitalistlikust anarhismist ja orjapidajalikest tendentsidest. 1970. aasta juunis ilmus “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise taktika alused”, millele on kirjutanud alla Vene, Ukraina, Armeenia, Leedu, Läti ja Eesti demokraatide Koordineeriv Nõukogu. Selles tähtsas dokumendis on Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine kuulutatud parteidest ja rahvustest kõrgemal seisvaks liikumiseks. Demokraatlikusse Liikumisse võivad kuuluda mistahes parteid, grupeeringud, rahvuslikud liikumised ja usulised liikumised tingimusel, et nad kõrvuti oma spetsiifiliste eesmärkidega võitlevad isikuvabaduste eest. Selline lai ja humaanne baas annab võimaluse vältida viljatut parteidevahelist ideoloogilist võitlust, mille kurvaks väiteks on aastad 1917-1921. Demokraatide põhieesmärgiks on ühiskonna ümberkujundamine demokraatlikel alustel, seepärast tuleb ühendada kõigi totalitarismivastaste jõud võitluseks rahvavaenuliku kommunistliku režiimiga.
Suur tähtsus võitluses režiimiga on illegaalsel kirjandusel. Venemaal, Ukrainas, Armeenias, Leedus, Lätis, Eestis ja Kesk-Aasias ilmuvad illegaalsed perioodilised väljaande, nagu näiteks “Demokraat” (Demokraatliku Liikumise häälekandja), “Jooksvate sündmuste kroonika”, “Ukraina Teataja”, “Paros” (Armeenias) jne. Illegaalsete väljaannete, artiklite, raamatute ja teaduslik-sotsiaalsete tööde arv kasvab pidevalt. See näitab, et vabaduse, demokraatia ja rahvusliku sõltumatuse ideed leiavad iga päevaga järjest rohkem a k t i i v s e i d pooldajaid hoolimata partei ohranka repressioonidest.
Demokraadid ei pane pahaks, kui neid kritiseeritakse ja kui neil lastakse nõrku külgi. Vaba mõtete ja ideede vahetus ning kriitika, isegi kui ta tuleb ideelistelt vastastelt, aitab vältida vigu, hoiab ära dogmade ülemvõimu ja seisaku. Demokraadid tutvustavad kõiki asjahuvilisi materjalidega, mida nad saavad teistelt liikumistelt ja aitavad kaasa nende levikule.
Käesoleval momendil opositsiooni režiimile koosneb mitmetest ideoloogilistest vooludest: demokraatlik liikumine, sotsialistlik liikumine, liikumine inimõiguste ja isikuvabaduste eest, usuline liikumine, rahvuslik-vabadusliikumine, opositsioon neostalinismile ja isegi kommunistlik opositsioon partei enda ridades.
3. Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine ja rahvuslikud vabadusliikumised.
Demokraadid ütlevad “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programmis” otseselt välja, et “Nõukogude Liit on rahvaste vägivaldne ühendus suurvene rahvustuumika ümber” (vt. “Rahvusküsimus” punkt 1.). Demokraadid, olles igasuguse ebaõigluse vastased, loevad, et i g a l r a h v a l o n õ i g u s i s e o t s u s t a d a o m a s a a t u s e ü l e. S e e o n l o o m u l i k j a v õ õ r a n d a m a t u õ i g u s. Sellele alusele on rajatud demokraatide suhted rahvuslike vabadusliikumistega. Tuleb rõhutada, et Demokraatlik Liikumine ei ole mingil juhul puhtvene liikumine. Vene Demokraatlik Liikumine on ainult Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise võrdõiguslik liige, kellel ei kuulu mingeid privileege ega erilisi õigusi ja kes ei pretendeeri liikumise juhi osale. D e m o k r a a t i a o n m õ e l d a m a t u i l m a r a h v u s t e v a b a d u s e t a. Demokraatia on tugevaks vastumürgiks kolonialismile. Kõik rahvuslikud demokraatlikud liikumised on täiesti iseseisvad ja nende vastastikud suhted on võrdsete liitlaste suhted. Demokraatide suhted rahvuslike vabadusliikumistega on rajatud vastastikusele abistamisele, võrdõiguslikkusele ja vastastikusele lugupidamisele.
4. Rahvuslike vabadusliikumiste ülesanded.
Valitsev nõukogude režiim on huvitatud kolooniate säilitamisest, kuna need on talle materiaalsete rikkuste ja ressursside allikaks. Peale selle on kolooniate olemasolu üheks peamiseks kommunistliku režiimi eksisteerimise garantiiks. Asi on selles, et Vene rahvas on ise õigusetus olukorras ja teda ekspluateeritakse halastamatult. Venemaa elanikkonna elatustase on märgatavalt madalam kui näiteks Baltimaade rahvaste elatustase. Ja selle madala elatustaseme põhjuseks pole mitte see, et venelased oleksid laisad ja poleksid võimelised töötama, vaid asjaolu, et nõukogude võim eksisteerib Venemaal 25 aastat kauem kui Eestis. Kui võrrelda 1940. aasta Eesti töölise või intelligendi töössesuhtumist ja kvalifikatsiooni 1971. aasta Eesti töölise või intelligendi omadega, siis muutub ka venelaste “laiskus” ja töössesuhtumine arusaadavaks. Nõukogude Liidus ei ole keegi huvitatus täie pingega töötamisest, sest selle eest ei tasuta vääriliselt. Illusioon, nagu võiks täie pingega töötades rikkamaks saada, on ammu haihtunud. Rahulolematus maksva korraga kasvab aga iga päevaga. Seepärast on režiimile vaja patuoinast, on vaja rahulolematus kõrvale suunata. Üheks mooduseks on rahva hirmutamine nn. kapitalistliku hädaohuga ning hirmu- ja õudusjuttude levitamine lääneriikides valitsevast tööpuudusest ja viletsusest. Sellest pole aga küllalt, ja režiim hakkab oskuslikult küvama rahvuslikku vihavaenu. Ta asustab venelasi teiste rahvuste aladele. Kohalik elanikkond on rahulolematu ja osutub venelastele “vaikivat vastupanu”.
(Toimetuse märkus:
Ei maksa unustada, et tsaari-ajal paljud eestlased, põgenedes mõisaorjuse eest, rändasid välja Venemaale. Kuna Venemaal paljudes kohtades elavad inimesed veel praegugi samasuguses viletsuses nagu elasid eestlased mõisnike ajal, siis pole midagi imestada, et nad samuti püüavad inimväärsete elamistingimuste otsinguil on kodukohast välja rännata, nagu tegid seda minevikus meie esiisad. Et aga praegused sisserändajad sageli kasutavad mitmesuguseid privileege, selles on süüdi maksev kord, kes teab seda põhimõtet – “jaga ja valitse”.)
Juhul, kui eestlastele antakse korter, siis korterist ilmajäänud venelane muutub rahulolematuks ja kirub “neetud fašistide ja tšuhnaade??? Sobinguid”. Kui aga korteri saab venelane, siis korterist ilma jäänud eestlane kirub “neetud tiblasid, kes on tulnud siia paremat elu otsima”. Siinjuures ei jõua ei venelane ega ka eestlane sageli järeldusele, et elamispinna puuduses on südi nõukogude võim, et kõik viletsused tulenevad kehtivast režiimist. Kuna aga pooled Nõukogude Liidu elanikkonnast on mittevenelased, siis tuleb peaaegu iga venelase kohta mittevenelane, kellel tuleb “silma peal hoida”. Rahulolematus pöördub üksteise vastu; seda aga valitsev juhtkond tahabki. Seetõttu sisendatakse venelastele, et vene rahvas on “teiste rahvaste vanem vend”, et venelased päästavad terve maailma ja neil on palju selliseid väärtuslikke omadusi, mis puuduvad teistel rahvastel. Šovinismi nakkus on aga külgehakkav ja ei sõltu mitte niivõrd intellektist, kuivõrd vaba informatsiooni olemasolust või puudumisest. Selle näiteks võib olla rassistlike ideede populaarsus hitlerlikul Saksamaal.
Nõukogude garnisonide sõduritele sosistatakse pidevalt, et eestlased ja lätlased on kaabakad ja kõrilõikajad. Sõdurid on veendunud, et üksinda linna minna on ohtlik, ja olles saanud linnaloa, lähevad tavaliselt gruppidena, olles juba algusest peale valvel ja agressiivsed. Tarvitseb ainult mõnele jala peale astuda ja juba lähebki löömaks. On muuseas huvitav märkida, et selle pettuse õnge lähevad mitte ainult venelased, vaid ka eestlased, kes teenivad aega Armeenias või Moldaavias.
Vastastikust arusaamist takistab ka kohalike keelte mittetundmine venelaste poolt. Nõukogude võim faktiliselt takistab kohalike keelte õppimist venelaste poolt: eesti keele õpetamine vene koolides on puht sümboolne ja formaalne; puuduvad massilised kursused; eesti keele õpik venelastele anti viimati välja 15 (!) aastat tagasi. Nõukogude režiimile pole mitte niivõrd tarvis ühe miljoni eestlase venestamist kui poole miljoni venelase ja ühe miljoni eestlase tähelepanu kõrvale juhtida ühiskondlike suhete probleemidest.
Sõltuvate koloniaalrahvaste lootused väljastpoolt tulevatele vabastajatele on asjatud. Lääne demokraatiad püüavad elada ainult enda jaoks. Kui poleks olnud seda egoismi, poleks kommunistlik režiim saanud Venemaal võitu pühitseda. Lääneriigid omal ajal reetsid praktiliselt nii Balti riigid kui ka praegused nn. rahvademokraatiamaad oma lühinägelikkuse ja egoismi tõttu. On iseloomulik, et küsimust nõukogude kolooniaist pole seni veel kordagi võetud ÜRO päevakorda, nagu poleks sellist probleemi olemaski.
S õ l t u v a t e r a h v a s t e v a b a s t a m i n e o n r a h v a s t e e n d i k ä t e s . Kolonialism ähvardab nende eksisteerimist üldse. Kui sõltuvad rahvad lepivad oma saatusega, siis jäävad neist lõpuks järele ainult geograafilised nimetused. Rahvuslikku kultuuri surutakse maha ja nivelleeritakse ühtsele nn. sisult sotsialistlikule tasemele. Ajalugu moonutatakse, rahva äraandjaid kujutatakse “kangelastena” (nagu Lauristin ja Vares),
(Toimetuse märkus: Aga Anvelt, Pöögelman jt. nii kohapealsed kui üle piiri odast tulnud spetsiaalse väljaõppe saanud mässajad ja mõrvarid, kes 1924. aasta 1. detsembril tegid katset eesti rahvast une pealt tappa ja maad verega üle ujutada? Aga 1940. aasta juunipöörde või nn. sotsialistliku revolutsiooni teised tegelased? Ja nn. Eesti rahvuskorpuse Venemaal ja Siberis sündinud ja kasvanud “kangelased”?)
Kultuuripärandit labastatakse. Kahjuks leidub sõltuvatel rahvastel küllaldases koguses äraandjaid, kellest komplekteeritakse juhtimise ja rõhumise aparaat. Ilma rahvusliku kaadrita oleks kommunistlikul režiimil märksa raskem oma kolooniaid valitseda. Armuandide ja õlalepatsutamise eest koostasid paljudki eestlased Siberisse saadetavate nimekirju, jälitasid metsavendi, võtsid osa rekvireerimistest, “natsionaliseerimistest” jne. Nüüd aga teenivad truult miilitsas, julgeolekus, kohtutes, prokuratuuriorganites, tegutsevad partorgidena, kolhoosiesimeestena ja muude koloniaalaparaadi tööriistadena. Isegi need, kes on opositsiooniliselt meelestatud, panevad pahaks, kui neile ei anta autasusid – ordenit, medalit või “halvemal juhul” aukirjagi… See kõik näitab, et rahva hinge puhtus on haaratud kõdunemisest.
Üheks Eesti rahva puuduseks on ka liigne varanduse kogumise kirg. Inimesed kipuvad unustama, et nende kogutud vara, mille nõukogude võim võib iga hetk ära võtta (Toimetuse märkus: meenutagem – “mittetöise tuluga” saadud ja ehitatud majade ning “liiga suurte” mõõtmetega aedade ja kasvuhoonete konfiskeerimised ja riigistamised muudab nad asjade ja režiimi orjadeks. Paljud eestlased on Tallinnas kulutanud aastaid individuaalelamute ehitamiseks, mattes sinna oma raha, aja ja tervisegi. Nüüd, kus nõukogude valitsusel läheb vaja maad ehitamiseks, need majad lihtsalt võetakse ära, kusjuures vastu antakse ainult korter, ja seegi kuulub riigile; tähendab – inimesi röövitakse järjekordselt. Praegu on hoogu läinud Eestis suvilate ehitamine, mis juhib inimesi kõrvale aktiivselt võitluselt. Paljud matavad nüüd sinna kogu oma vaba aja, naiivselt lootes, et leiavad seal lõpuks varjupaiga argipäevaste murede eest. Nõukogude võimule aga on kasulik inimeste tähelepanu tegelikult alult kõrvale juhtida. Peale selle, kartus kaotada neidki tühiseid materiaalseid hüvesid, aheldab pajusid ja nad jäävad võitlusest kõrvale. See tähendab – faktiliselt aitavad kaasa nõukogude totalitarismi eksisteerimisele. Asi läheb selleni, et isegi mõned Eesti Demokraatlikust Liikumisest osavõtjad, kes hinge põhjani vihkavad nõukogude koloniaalrežiimi ja on tema läbi palju kannatanud, nõustuvad suure vaevaga andma liikumise kassasse sõna otseses mõttes kopikaid. Näib, et paljud Eesti rahva paremad pojad ja tütred on praegugi Mordva laagrites; siinjuures tuleb aga märkida, et Mordva laagrite poliitvangide arvates on eestlased ühed kõige k i n d l a m e e l s e m a d j a k o m p r o m i s s i t u m a d poliitvangid.
Ja veel. Eestis on sageli kuulda sellist ütelust, et väike rahvas ei tohi ennast lasta kaasa tõmmata võitlusele oma vabaduse eest, muidu saab talle osaks täielik häving. Raske öelda, kelle idee see on, kes julgeoleku või lihtsalt nahavedajate oma, kuid tal leidub siiski pooldajaid, kes leiavad temas moraalse õigustuse oma passiivsusele. Ajalugu näitab aga vastupidist. Ainult need rahvad, kes on seda aktiivselt kaitsnud. Need rahvad, kes on olnud passiivsed, on aga hukkunud. Ja kui poleks olnud sisemist kindlusetust ja enese sugereerimist, oleks Eesti riik ja rahvas võinud küllaldase otsustavuse korral 1939. aastal koos Soomega vastu panna nõukogude agressioonile. Ja kui “riigiisad” oleksid olnud küllalt kaugelenägelikud ning kogu jõudu mängu pannes loonud Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Jugoslaavia ja Bulgaaria bloki, siis see blokk oleks suutnud vastu panna nii Hitlerile kui ka Stalinile. Kui Baltikumi rahvad oleksid võidelnud noo, nagu aastatel 1918-1920, siis oleks nende olukord praegu teistsugune ja ka ohvreid poleks rohkem olnud. Olles alistunud ilma võitluseta, kaotas Eesti rahvas umbes 204 000 inimest, s.o. ligi viiendiku elanikkonnast! Ja sealjuures peamiselt Eesti rahva paremiku!
Selliseid realiseerimata jäänud “kui’sid” oli palju. Selliseid on ka praegu. H ä d a r a h v a l e , k e s k a o t a b a k t i i v s u s e!
Kuid meie päevil siiski kõrvuti demokraatliku liikumisega hakkab järjest enam hoogu võtma r a h v u s l i k v a b a d u s l i i k u m i n e. selline väike rahvas nagu seda on Krimmi tatarlased, keda on ainult ca 500 000 inimest, ja needki Stalini opritšnikute poolt üle terve Kesk-Aasia laiali paisatud, on suutnud organiseeruda tugevaks tervikuks. Nad organiseerivad massimiitinguid ja demonstratsioone, tulevad sadade kaupa oma protestidega Moskvasse, neil on suurepäraselt funktsioneeriv illegaalne kirjandus. Vanglatesse ja laagritesse saadetud juhtide asemele ilmuvad uued. Tatarlaste võitlus oma kodumaale – Krimmi – tagasipöördumise eest, oma etnilise eksisteerimise eest, äratab hämmastust ja vaimustust. Paljud venelased ja ukrainlased on astunud nende kõrvale. Seejuures paljud venelased ja ukrainlased on sattunud Krimmi tatarlaste liikumise toetamise eest vanglatesse ja vangilaagritesse, nagu näiteks kindral Grigorenko. Krimmi tatarlaste võitlus andis tugeva tõuke ka teiste Kesk-Aasia rahvaste – usbekkide ja kirgiiside rahvuslikule vabadusliikumisele.
V õ i t kommunistliku koloniaalrežiimi üle o n v õ i m a l i k j a v ä l t i m a t u. võidu saabumise kiirus sõltub aga kogu operatsiooni, sealhulgas ka rahvusliku vabadusliikumise a k t i i v s u s e s t.
V õ i t t o t a l i t a r i s m i ü l e p o l e v õ i m a l i k i l m a r a h v u s l i k e v a b a d u s l i i k u m i s t e o s a v õ t u t a .
Eesti rahvas on küllaltki kõrge kultuuriga rahvas. Ta on juba andunud hulgaliselt kindlameelseid nõukogude totalitaarse režiimi vastu võitlejaid. Kuid Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise teatud ringkondade arvates, kes tunnevad Eesti kohalikke olusid, seisavad Eesti rahvusliku vabadusliikumise ees mitmed vältimatud ülesanded.
E s I m e n e ü l e s a n n e – iga rahvuslikust vabadusvõitlusest osavõtja enesekasvatus, lahtisaamine väikekodanlikest kalduvustest, oma rahva ajaloo tundmaõppimine, mitmesuguste revolutsiooniliste liikumiste võitlusmeetodite tundmaõppimine, maksva korra t e g e l i k u majandusliku ja poliitilise olukorra tundmaõppimine, ustavuse kasvatamine isikuvabaduse ideedele, demokraatlike vaadete kasvatamine, leppimatus i g a s u g u s e rõhumisega, valmisolek abistada neid, keda kehtiv nõukogude totalitaarne režiim taga kiusab. Seejuures ei tohi aga unustada ka oma füüsiliste võimete arendamist, sest “terves kehas on terve vaim”.
Teine ülesanne – kasvatada samas vaimus ka oma perekonnaliikmeid: abikaasat, lapsi. Koosneb ju rahvas esmajärjekorras perekondadest. Igaüks peab tegema kõik võimaliku, et ta võiks oma perekonnaliikmete peale kindel olla. See on vajalik ka tulevaste põlvkondade jaoks.
Kolmas ülesanne – kasvatada oma lähikondseid isamaalises vaimus: nii sõpru, tuttavaid kui ka töökaaslasi jne. Erilist tähelepanu tuleb pöörata noortele, oma sõprade lastele ja lastele väikekodanlikest perekondadest. On vaja, et noortest saaksid oma rahva väärilised pojad ja tütred, kes annaksid oma osa rahva vabastamise eest.
Neljas ülesanne – võltsile kommunistlikule ajalooteadusele, sotsioloogiale ja majandusteadusele tuleb vastu panna tõele vastavad tööd ja levitada neid kas või illegaalsete väljaannetena. Selleks tuleb koguda ajaloolist materjali rahva lähema mineviku kohta seni, kuni on veel elus nendest sündmustest osavõtjad.
Viies ülesanne – teha kõik sõltuvate rahvaste bloki loomiseks Nõukogude Liidus. Seda ülesannet juba mingil määral täidab Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine, kuid otsesed kontaktid ja tegevuse koordineerimine on kasulikud kõigile rahvuslikele vabadusliikumistele, eriti seoses natsionaal-kommunistliku riigipöörde reaalsete võimalustega Venemaal (šovinistliku partei “Rossija” moodustamine ja poollegaalse häälekandja “Vetse” ilmumine 1971. a.).
Kuues ülesanne – omariikluse ja rahva suveräänsuse taassünni laiaulatusliku programmi väljatöötamine. Demokraatide arvates on kõige vastuvõetavamaks poliitiliseks vormiks demokraatlik natsionalism. Tuleb välja töötada rahvusliku vabadusvõitluse taktikalised demokraadid ja tegevusjuhised. Selles töös võivad abistada demokraatide “Taktikalised alused”.
Seitsmes ülesanne – Illegaalse informatsioonisüsteemi laiendamine, s.t. kogumike, ajakirjade, ajalehtede, samuti artiklite väljaandmine kõigi oluliste küsimuste kohta. Informatsiooni süsteemi ülesannete hulka kuuluvad tingimata teated julgeoleku ja partei poolt teostavatest jälitamistest ja tagakiusamistest. Ükski sündmus ega fakt selles osas eo tohi jääda saladusse! Kõige selle avalikkuse ette toomine on mõjuvaks relvaks kehtiva totalitaarse kommunistliku režiimi vastu.
Kaheksas ülesanne – sallimatuse õhkkonna loomine kõigi nõukogude okupatsioonivõimude omavoli, esindajate, okupatsioonivõimudega kaasajooksjate, rahvuslike huvide reetjate ja nõukogude julgeoleku agentide suhtes. Praegu võib sageli märgata liiga sallivat suhtumist sellisesse elementi ja isegi nende ees lipitsemist.
Üheksas ülesanne . töötada välja õige suhtumine sissesõitnud vene elanikkonnasse, diferentseerides teda poliitiliste tundemärkide järgi. Ei tohi üles kütta pimedat vihkamist ja vaenu, vaid tuleb kannatlikult ümberkasvatanud neid, kellest võib saada võitluskaaslasi ühise vaenlase – nõukogude totalitaarse kommunistliku režiimi vastu. Selleks on aga tarvis väljatöötada spetsiaalne metoodika. Vaenulik suhtumine kõigisse venelastesse viib vastupanule nende poolt ja toob lõppkokkuvõttes rohkem kahju kui kasu. See oleks ebaõige nii taktika seisukohast kui ka humanistlikust printsiibist lähtudes ja tugevdaks ainult kehtivat nõukogude okupatsiooni. Demokraadid on seisukohalt, et rahvusliku vabadusliikumise ringkonnad peavad väljatöötama teaduslikult põhjendatud sisserändajate arvu, mis ei ähvardaks eesti rahva etnilist tervislikkust. Tuleb töötada välja seisukohad, milline osa sissesõitnud venelastest tuleb repatrieerida Venemaale, kusjuures selline repatrieerimine peab toimuma ÜRO täidevolilise komisjoni järelvalve all.
Kümnes ülesanne – loobuda Venemaalt sissesõitnud eestlaste diskrimineerimisest ja hakata tegelema nende kasvatamisega. Nende diskrimineerimine viib selleni, et nad muutuvad okupatsioonirežiimi püüdlikeks teenriteks. Tuleb leida ühine keel oma rahvuskaaslastega.
Üheteistkümnes ülesanne – rahvuslik vabadusliikumine koostöös Eesti Demokraatliku Liikumisega peab välja töötama spetsiaalse memorandumi Eesti koloniaalse sõltuvuse ja omariiklikuse puudumise kohta. Selline memorandum Eesti Rahvusliku Vabadusliikumise nimel tuleb saata ÜRO-sse. Tuleb koputada maailma avaliku arvamuse uksele. Selline memorandum oleks tähtsaks poliitiliseks ja ajalooliseks aktiks Eesti maa ja rahva jaoks.
Need ülesanded on aga kõige üldisemad. Rahvusliku vabadusliikumise juhid võivad ja peavadki neid loomulikult täpsustama. Tähtis on, et rahvas ei oleks letargias, vaid oleks aktiivne. Rahvas peab võitlema ja opositsioonilised jõud peavad teda oskuslikult ja arukalt juhtima. Kuna aga okupatsiooni režiimil on olemas väljatöötatud plaan vastuhakkude ja rahutuste mahasurumiseks igas linnas ja maakohas, siis tuleb sellele vastu astuda kogu maa oskuse ja intellektiga.
Kasutades juhust soovivad Vene demokraadid Eesti rahvuslikule vabadusliikumisele edu ja meelekindlust võitluses ebainimliku totalitaarse kommunistliku režiimiga.
Demokraadid kinnitavad, et nad tugevdavad kõigi rahvuslike huvide ja isikuvabaduste eest võitlejate vendlust.
Demokraadid osutavad jõukohast asi kõigile rahvuslikele vabadusliikumistele ja võtavad ise heameelega vastu igasugust abi rahvuslikelt vabadusliikumistelt.
Tugevnegu Nõukogude Liidu sõltuvate rahvaste rahvuslike vabadusliikumiste relvavendlus!
Teie ja meie vabaduse eest!
Moskva, 3. aprillil 1971. a.
Juri Sablin, demokraat.
Toimetuse märkus: ülaltoodud artikkel on kirjutatud Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise osavõtja Juri Sablini poolt ning käsitleb mõningaid rahvusküsimuse aspekte. Kuna Moskva elaniku pilguga on raske õigesti tabada meie kohalikke probleeme ja olusid, siis sisaldab eespooltoodud kirjutis diskuteeritavaid seisukoti ja väärtõlgendusi. Nõiteks Venemaal sündinud ja kasvanud eestlaste olukord Eestis (diskrimineeritavus). Kuid tema poolt avaldatud seisukohad on enamuses küllaltki asjalikud, huvi rahvusküsimuse vastu üldse siiras ja esitatud mõtted pakuvad kaheldamatult huvi. Toimetus avaldab tänu NLDL’ile, kes oma esindaja näol on teinud kaastööd käesolevas rahvuslikus väljaandes. Toimetus palub arvesse võtta, et tegemist on venekeelse käsikirja eestikeelse tõlkega ning ootab lugejaskonna omapoolset kriitikat, ettepanekuid, täiendavais fakte jne.
Raamatud
Autor on jõudnud ikka, mil inimene kaldub tegema kokkuvõtteid oma elust, kaldub hindama oma elu tulemusi. See on keeruline ja ühtlasi ka valuline küsimus.
Inimene eksisteerib ajas ja ruumis, tema päralt on tundmuse, tahe ja mõistuse maailm, milles ta täidab teatud ülesannet, teenib mingit põhimõtet, püüdleb kindla eesmärgi poole.. Ning seda sünnipäraste omaduste või väliste asjaolude mõjul.
Kõikide raskuste, hädade, ebaõnnestumiste ja kannatuste taustal tahaksin ara märkida seda, milles Providents ja Saatus mulle armulik on olnud. Ning mille eest ma Nendele tänulik olen.
AEG. Vaatamata haigustele ja peksmistele lapsepõlves, sõjamöllu ja nõukogude diktatuurist tulenevatele ohtudele keskeas, sõltumata vintsutustest vangistuse ajal ja lõpmatutest raskustest välismaal elu hilissügisel, on Saatus, seda kõike trotsides , mulle kinkinud pika eluaja. See hakkab lähenema juba statistilisele keskmisele. Ka on saatus mulle kinkinud sündmusterohke ja murrangulise aja!oo!ise aja Mu eluõhtu langeb kokku dramaatilise 20. sajandi lõpuga, andes võimalusi seda pöörast aega lahti mõtestada.
RUUM Saatus on mulle kinkinud võimaluse sündida ja e!ada ko!me, erakordselt omapärase maa ja rahva keskei, mis on mu elu ütlematult palju rikastanud. Mis tähendab mulle Eesti?
Eesti on minu isamaa, kuna mu esivanemad on Eestimaa mulda maetud. Eesti on minu sünnimaa, kuna seal olen ma ilmale tulnud. Eesti on minu kodumaa, sest Eesti pinnal on pool sajandit olnud mu kõdu. Ning Eesti on minu võitlusmaa, kus olen sõdinud ebaõigluse vastu. Mis on mulle Venemaa?
Venemaa on minu haridusmaa, kuna lõpetasin nüüdses St. Peterburis ülikooli ning selle linna raamatu- ning kultuurivara oli mulle külalislahkelt avatud. Varjuküljeks on, et Venemaa oli ka minu karistusmaa, mille vangistuskohtades veetsin oma elu süngemaid aastaid. Ja kui tähtis on mulle Saksamaa?
Saksamaa on minu tegevusmaa, mis andis võimaluse teostada oma elu tähtsamaid unelmaid ja põhieesmärke: olla raamatute kirjastaja, ajakirjade toimetaja ning uurimiskeskuse asutaja. Kuid ka siin on omad varjuküljed: 1) ükskõiksus kõrgemate väärtuste suhtes: 2) viisakas, kuid südametu rahaline väljakurnamine. Aga olgu märgitud, et on tekkinud ka grupp aatelisi entusiaste. Ka olen saanud rasketel aegatel suuremeelset sotsiaaltoetust ning ääretult tänuük paljudele abivalmidele saksa inimestele
TUNDMUSTE MAAILM. Olen halb perekonnainimene Ei osuta tähtsust päritolule ega ülespuhutud autoriteetidele. Ei ole vaimustuses esivanemate elu eeskujust. Pole olnud elunautija ega seikluste otsija. Pigem askeet ja musttööline. Aga ometi kinkis Saatus mulle olendi, kes on mitukümmend aastat olnud ustav võitluskaaslane. Olgu need sõnad avalikuks komplimendiks naissoo paremikule!
Ka kinkis Saatus mulle võime kanda südames püha ja leppimatut viha vale ja laimu, vägivalla ja ebaõigluse vastu.
TAHTE MAAILM. Vana India õpetuse järgi jagunevad kõik inimesed oma ettemääratud saatuse, eluviisi ja tahe suunitluse poolest nelja ühiskonna põhiseisusesse: ühed teevad tööd, teised – tegutsevad, kolmandad – võitlevad, neljandad – õpetavad. Induismiga tuttav lugeja meenutab, et tegemist on šuudrate, vaišjate, kšaatriate ja bramiinide põhikastiga. Mõttes oma elu sõiduvees tagurpidi sõudes meenub mulle, et olen teinud tapvat, füüsilist tööd kaevanduses ja gaasikombinaadis, olnud teenistuja tööstuses ja õppeasutuses, pärast seda – vabadusvõitleja ja süümevang, ning lõpuks – vaba kirjanik ja tõeuurija…
Seega olen väga tänulik Saatusele, et ta kinkis mulle, heldelt ja armulikult, võimatuse osa võtta Tööst, Tegutsemisest, Võitlusest ja Õpetamisest. See osavõtt polnud ehk eriti edukas. Kuid ka mitte päris tagajärjetu!
Üpris halb on olukord mõistuse maailmaga
Üks tüdruk ütles mulle kord, keskkooli päevil, avameelsuse silmapilgul: “Oled tark ja elus ülearune!” Elu lükkas halastamatult ümber lause esimese osa… ja kinnitas korduvalt teise. Kui meenutada kõiki elus tehtud vigu, vääratusi ja eksisamme, mis kestavad tänapäevani, siis ilmutavad need mitte midagi muud, kui harva esinevat mõttevaesust ning – jah! kohati ka nõdrameelsust. Ka minu paberile pandud mõttekäigud ja seisukohad on võõrad ning vastuvõtmatud valdavale enamikule lugejaist. Oletan, et see suhtumine ei parane suurt ka tulevastes põlvkondades.
Aga oma ülearusust tajusin ma aastakümnete vältel. Ükski kirik, partei või rahvus pole mind omaks võtnud ega omaks kuulutanud, tehes küll viisakaid kummardusi. Ja mis olekski see tähendanud? Sest oma ühtekuuluvuse teatud tervikuga või omaette olemise määrab lõppude lõpuks inimene ise, kelleks teda ka ei peetaks.
Mind on korduvalt usutletud küsimusega: mis rahvusesse ma kuulun? Mitte soovides solvata oma aatekaaslaste, sõprade, abistajate ja poolehoidjate parimaid tundeid, pean üles tunnistama järgmist: Kallid!
Ma ei ole eestlane.
Ma ei ole venelane.
Ma ei ole sakslane.
Isegi rohkem – ma ei ole sisemiselt ka selle planeedi elanik! Vastu minu tahet on mind siia saadetud mingisuguse eelmistes kehastustes sooritatud kuriteo lunastamise eesmärgil. Ning elu sellel planeedil on mõeldud Karistusena, Katsumusena ja Kasvatusena! Inimene oma nõrkuses ja küündimatuses võib küll nuriseda Providentsi ülekohtu üle: miks oli valitud vale taevakeha või siis vale ajastu? Aga muuta seda Kõrgemate Jõudude otsust pole inimese võimuses. Tuleb lihtsalt täita oma kõhust ja käia oma tee lõpuni… Seega ei näeks ma meeleldi, et mind seostataks mingisuguse usundi, ühiskonna või rahvusega. Ning võiksin täiesti rahul olla, kui ma oleks inimeste silmis ainult heatahtlik ja usin Tulnukas, headsooviv ja tegutsev Kaasinimene! Ja sellisena jääks ka mälestustesse!
Sergei Soldatov
[Eesti saatuse keerdsõlmes,
Tallinn-Stockholm-Frankfurt/Main, 2000]
Mälestusteose “Taassünni põuavälgud” autor Sergei Soldatov (1933–2003) oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti vabadusvõitleja, dissident, filosoof, teoloog, sõltumatu ajakirjanik, põrandaaluste trükiste autor, toimetaja ja levitaja, demokraatliku vastupanuliikumise ja moraalpoliitilise taassünniliikumise ideoloog, poliitvang – erialalt insener.
Sergei Soldatov sündis 24. juulil 1933 Narvas vene perekonnas, käis eestikeelses algkoolis, lõpetas 1960. aastal Leningradi Polütehnilise Instituudi, ühiskonnamuutmise pürgimuste alguses oli Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) masinaehituse kateedri õppejõud ja Teaduste Akadeemia Toimetiste kaasautor. 1975. aastal mõisteti nn demokraatide protsessil N Liidu kommunistliku režiimi kukutamise kava eest kuueks aastaks vangilaagrisse, pärast vabanemist emigreerus Saksamaale. Tema elulooga saab põhjalikumalt tutvuda käeolevast raamatust.
Kuid raamatu kirjutamise ajal, 1984. aastal oli kommunistlik režiim alles täies elujõus ning raamatus mainitud inimesed selle haardeulatuses. Seetõttu on Soldatovi saatuse jaoks määrava tähtsusega episoodi – põrandaaluse demokraatide liikumise – seigad esitatud konspiratiivses sõnastuses ning enamasti kasutab autor valenimesid ja initsiaale. Teksti parema mõistmise huvides on allpool antud sissevaade demokraatide argipäeva.
1960. aastate keskel toimus N Liidu kommunistliku režiimi tegutsemismeetodeis muutus. 1964. aastal tagandati Kommunistliku Partei (NLKP) peasekretäri kohalt Nikita Hruštšov, kelle poliitikat on hakatud nimetama “sulaks”, kuna ta taunis Stalini terroristlike meetodite karmust, võimaldas mõningaid inimõigusi ja vabastas poliitvange. N Liidu ajaloo järgmist etappi 1965–1984 iseloomustas ortodoksse kommunismi restauratsiooni katse.
Esimene laia kõlapinnaga repressioon oli Moskva kirjanike Andrei Sinjavski ja Juli Danieli vangistamine aastal 1965. Nende kuritegu oli oma teoste avaldamine Läänes (seejuures varjunimede all). Kuuskümmend kolm N Liidu Kirjanike Liidu liiget ja veel kakssada haritlast pöördus küll NLKP 23. kongressi ja Vene NFSV Ülemnõukogu presiidiumi poole palvega kirjanikud vabastada ning anda Kirjanike Liidu käendusele, kuid võimud jäid palvele kurdiks. Kirjanikke karistati vastavalt seitsme- ja viieaastase vangistusega. Seepeale kogusid inimõiguslased üle kogu N Liidu allkirju Sinjavski ja Danieli kaitseks ning selgitasid, et režiimi lõdvenemine on peatunud ja sealt on vaid samm stalinismi ilmingute taastumiseni. Tekkis hulk sõltumatuid rühmitusi. Kirjanike kohtuprotsessi tagajärg oli seegi, et alates 1966. aastast korraldati stalinliku konstitutsiooni aastapäeval, 5. detsembril Moskvas Puškini mälestussamba juures vaikivaid meeleavaldusi.
Režiimivastaste jõudude aktiviseerumisele aitas kaasa ka kommunismi nõrgenemine N Liidu satelliitmaal Tšehhoslovakkias, kus üliõpilasrahutused viisid jaanuaris 1968 kommunistliku juhtkonna väljavahetamiseni. Uued juhid esitasid aprillis inimnäolise sotsialismi programmi, mis nägi ette demokraatlikke õigusi ja vabadusi tagavat põhiseadust, majandusreformi, autonoomia andmist Slovakkiale. “Praha kevadega” kaasnes sõnavabadus, massiliselt levis manifest “Kaks tuhat sõna” ja said vabalt tegutseda mittekommunistlikud organisatsioonid. Päevpäevalt nõrgenesid kommunistide positsioonid.
Samal ajal muutustega Tšehhoslovakkias tegid Moskva inimõiguslased Pjotr Jakir, Ilja Gabai ja Juli Kim Lääne propagandaraadio “Svoboda” kaudu pöördumise nõukogude üldsusele. 30. aprillil 1968 ilmus Viktor Krassini algatusel Moskvas esimene number dissidentide keskset põrandaalust ajakirja “Hronika tekuštših sobõtii” (Jooksvate sündmuste kroonika), mis seadis eesmärgiks koondada materjale inimõiguste rikkumisest N Liidus. “Kroonika” levis maisipaberile trükitud eksemplaridena põrandaaluseid kanaleid pidi, tavainimeseni üldiselt jõudmata, ent selle sisu kajastati ka “Svoboda” ja “Ameerika Hääle” raadiolainetel.
Kuum aeg küttis vere kuumaks. Sergei Soldatov, kes oli parajasti TPI õppejõud, oletas, et režiimi kukutamise ühisrinne on vaid aja küsimus, ning sõitis Moskvasse juhtivate dissidentidega tutvuma. Ta koges, et P. Jakir tegutseb juba üleriigilise infokoordinaatorina, ning kuulis V. Krassilt, et valmimas on poliitiline programm, mis ühendab N Liidus tegutsevad rühmitused ühtseks löögirusikaks. Soldatov jättis edasiseks kontaktivõtuks oma lähima kaasvõitleja, insener Artem Juskevitši töö- ja elukaaslase Olga Bodrenko aadressi.
Artem Juskevitš, kellega Soldatov tutvus 1967. aastal, pärines Lääne-Ukrainast ning emigreerus rahvuslaste vaenamise eest Eestisse. Ta lõpetas Tallinnas tehnikakooli ja integreerus eesti ühiskonda, võttis eestlasest naise ja õppis ära eesti keele. Tehnilisele haridusele vaatamata oli Juskevitš loominguline inimene, näiteks ilmus ajakirjas “Rabotnitsa” 1958. aastal tema novell. Sageli viibis Juskevitš noorharitlaste populaarses kokkusaamiskohvikus “Pegasus”. 1964. aastal astus Juskevitš NLKP-sse. Tema eludeviis oli, et Ukraina saab vabaks siis, kui vabaneb Eesti, ning püüdis teha kõik selle eesmärgi nimel (1991. aastal, kui ta oli vangilaagri vintsutuste tagajärjel ammu surnud, nii ka läks).
Kohe pärast Moskva-visiiti vallandati Soldatov koondamise sildi all TPI-ist, millega kadus võimalus kaitsta valmivat väitekirja, ning ta oli sunnitud asuma tööle Kutsehariduse Komitee metoodikuna, ometi jäi visiidist optimistlik mulje. Suvel 1968 läkitati talle N Liidu ühtse demokraatliku liikumise programmiline alusdokument, suitsupaberil brošüür “Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”.
Kirjutise autor oli tuumafüüsik, Stalini tellimusel N Liidu tuumapommi leiutaja, kolmekordne sotsialistliku töö kangelane akadeemik Andrei Sahharov, kellest 1960. aastail sai inimõiguslaste liikumise avalik eestkõneleja. Ta andis soovitusi, kuidas kommunistlikku režiimi liberaliseerida, justnagu oleks see põhimõtteliselt kõlblik. Kohe seejärel toimus aga N Liidu juhtkonna heade kavatsuste praktiline ümberlüke: augustis tungis N Liidu armee Tšehhoslovakkiasse ja uputas reformikatse verre. Kui 25. augustil 1968 üritas kuus Moskva inimõiguslast Punasel väljakul invasiooni vastu protesti avaldada, aeti meeleavaldus jõuga laiali ja osavõtjad anti kohtu alla.
Kuna Sahharovi programm oli pakutud välja diskussiooniks, varjusid Soldatov ja Juskevitš umbmäärase allkirja “Intelligentsi esindajad” taha ning koostasid vastusartikli “Loota või tegutseda?”, kus tegid selle maatasa ning väitsid, et pikaajalise terroripraktikaga (nuhkimine, tagakiusamine, mõrvad) režiimi kukutamiseks tuleb seada vastu võrdväärne võitlusorganisatsioon, millel on selge tegevusprogramm. Septembris viis Soldatov artikli Moskvasse, kuid dissidendid suhtusid selle seisukohtadesse jahedalt. Nende meetod oli avalikud kirjad võimudele ja protestimeeleavaldused, et sundida režiim täitma N Liidu konstitutsiooni sätteid. Neid häiris ka see, et Soldatov toonitas igal võimalusel teesi, et vastupanul peab olema eetiline alus ning tsiteeris kinnituseks tsaariaegseid usufilosoofe, kes näinud 1917. aastal tekkinud kommunistlikku hirmuvalitsust prohvetlikult ette.
Artiklit “Loota ja tegutseda” ei pandud siiski kalevi alla, vaid loeti ette raadiojaamas “Svoboda”, mille kaudu sellega tutvus Poliitilise Vabaduse Võitlusliidu (PVV, Sojuz borbõ za polititseskuju svobodu) ideoloog, Paldiski allveelaevaohvitser Gennadi Gavrilov. Ta saatis mitšman Georgi Paramonovi Moskvasse küsima, mis grupiga on tegemist, ning Jakir andis Bodrenko kontaktid ja “Loota või tegutseda” teksti.
Danieli ja Sinjavski vahistamise järellainetuses rajatud PVV oli pärast N Liidu kallaletungi Tšehhoslovakkiale formuleerinud oma programmilised seisukohad “Avalikus kirjas Nõukogude Liidu kodanikele”. Väljapääsu kujunenud olukorrast nähti rahva relvastatud võitluses, riigipöörde teostamises ja N Liidus demokraatliku korra kehtestamises. Peale Paldiski mereväebaasi oli liidul siirdeid veel mitmes N Liidu sõjalaevastiku sadamas; nende põrandaalune kogumik “Sõna ja tegu” levis vähemalt Kroonlinnas, Liepajas, Klaipedas ja Kaliningradis. PVV liikmed kuulusid enamasti ka NLKP-sse.
1969. aasta esimesel poolel toimus Soldatovil ja Juskevitšil Tallinnas mitu kokkusaamist Gavrilovi ja tema abilise Aleksei Kossõreviga. Ideoloogia kõrval arutati PVV rahakassa ja häälekandja “Demokraat” asutamist, koguni seda, kuidas saada trükilao šrifti. Soldatov arvas, et šrifti on ehk võimalik hankida trükikojast, kus tal töötab usaldusväärne tuttav. Soldatov ja Juskevitš kirjutasid ka memorandumi “Demokratiseerimise teed”, kus veensid Paldiski ohvitsere kasutama rahumeelseid võitlusvahendeid, ent samas loobuma sotsialismi illusioonidest.
Juunis 1969 PVV liidrid vahistati ning anti sõjatribunali alla. KGB käivitas juurdluse, mille käigus sai kannatada nelikümmend inimest. Gavrilovile mõisteti kuus ja Kossõrevile kaks aastat vanglakaristust, Paramonov määrati psühhiaatrilisele sundravile erivaimuhaiglasse. 20. juunil toimusid läbiotsimised ka Moskva dissidentide orbiidile kerkinud Bodrenko ja Soldatovi korterites. Mõlema kohta pinniti KGB uurijate survele järele andnud Kossõrevilt välja konkreetsed tunnistused. Bodrenko juurest leitud jälgede põhjal jõuti ka Juskevitšini. Et kõik kolm eitasid koostööd nii Paldiski ohvitseride kui ka Jakiriga, ei suutnud KGB nende vastu süüdistust algatada. Siiski pidas KGB Soldatovi unistust üleriigilisest vastupanuliikumisest juba nii ohtlikuks, et otsustas tunnistada tema vaated hullumeelse luuluks. 23. septembril 1969 pandi Soldatovile skisofreenia diagnoos. Vaimuhaigust tõendasid järgmised asjaolud: “Ükskõikne oma saatuse suhtes. Vestluse ajal passiivne, küsimusi ei esita. Ei mõista oma olukorra ja kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tähtsust. Peab end intelligentide hulka kuuluvaks.”
Ometi sõnastasid Soldatov ja Juskevitš just neil ärevail päevil N Liidu ikestatud rahvaste (kelle hulka paigutati ka venelased) vabadusvõitluse eesmärke ja põhimõtteid, kirjutades Juskevitši betoonkeldris kokku selle ühisnimetaja, N Liidu demokraatliku liikumise (NLDL) programmi, mis on dateeritud 15. oktoobriga 1969. Soldatov on meenutanud, et mõnes küsimuses oli neil abiks ka Tallinna kultuuriringkond, eriti Svintsov, Šapošnikov ja Tjutrjumov, neist viimane oli ka kaheteistkümnest peatükist koosneva programmi lõplik viimistleja.
Neil vedas, kuna “Kroonika” ringkonnale tundmatu Juskevitši maja läbiotsimiseni jõudis KGB alles 29. oktoobril. Selleks ajaks oli “Kroonika” saanud Tallinnast juba informatsiooni ülevaate PVV ohvitseride kohtuprotsessist ja repressioonidest, Soldatovi ülekuulamisprotokolli koopia ja ka NLDL programmi. “Kroonika” 10. numbris leidus programmi lühitutvustus, ent aasta viimasel päeval ilmunud 11. numbris järgnes kriitika, eriti riivas moskvalaste tundeid programmi kummaline allkiri “Venemaa, Ukraina ja Baltikumi demokraadid”. Ilmselt tähendas Venemaa Soldatovit, Ukraina Juskevitšit, Baltikum neid mõlemat ja muid kaastöölisi; võib aga arvata, et kuna programm oli näidisprogramm, projekt, mis pidi alles võitma eluõiguse ja täpsustuma diskussiooni käigus, siis oli ka allkiri näidisallkiri, sümbol sellest, et erinevad rahvad jõuavad vabaduseni vaid siis, kui on oma režiimivastases tegevuses solidaarsed.
Kavandatud töö esimene etapp oli sellega läbi. Veebruaris 1970 tegi Kutsehariduse Komitee juht KGB survel Soldatovile ettepaneku lahkuda töölt ning kui ta keeldus, järgnes vallandamine. Kuid Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetistes ilmus veel 1970. aastal Soldatovi artikkel “Teaduse ajaloo kvantitatiivne analüüs” – ilmselt inertsist, N Liidule omase ülipika trükitsükli tõttu.
Tõdedes nende kogemuste põhjal üha kindlamalt, et vastupanuliikumine suudab olla edukas vaid siis, kui koosneb konspiratiivsete gruppide kogumist, asusid Soldatov ja Juskevitš välja töötama NLDL taktikalisi aluseid, kus oleksid konkreetsed näpunäited, kuidas gruppe luua ja mida need peavad tegema. Kuid et mitte jääda viljatuiks lobisejaiks (selles pahes süüdistasid nad režiimivastaste enamikku), ei saanud nad oma suures visioonis piirduda ka üksnes teooriaga. Nagu sajand varem vene narodnikud, otsustasid nad minna rahva sekka, et rajada Eestis demokraatliku liikumise osakond. Selleks tuli leida üles ja sõeluda läbi inimesed, kes võiksid kuuluda gruppidesse ja oleksid suutelised ka ise neid moodustama.
Pealegi oli eestlastel keskmisest parem konspiratsioonioskus. Näiteks veetis kirjanik Aleksandr Solženitsõn aastail 1964–1966 oma vangilaagrikaaslase ja maailmavaateõpetaja Arnold Susi kutsel kaks segamatut talve üksildases talus Tartumaal, kirjutades seal oma põhiteose, N Liidu ajalugu orjalaagrite süsteemi kaudu kirjeldava kapitaalse uurimuse “Gulagi arhipelaag”, mille mõju N Liidu lagundamisele oli tohutu. Solženitsõni hinnang oli: “Eestis ei saa olla inimest, kes mind reedaks.”
Üks vabameelsuse kantse, mida Soldatov ja Juskevitš külastasid, oli eespool mainitud Eesti Raadio sümfooniaorkestri direktori Oleg-Heldur Tjutrjumovi kodu sümboolse nimega Aate tänaval. Vürstisoost Tjutrjumovil oli palju intellektuaalseid sidemeid Venemaal, eriti sotsialistliku realismi meetodit eiravate ja seetõttu ametlikult tunnustamata Moskva kunstnike hulgas. Samuti oli ta tuttav Eesti edumeelse haritlaskonnaga ning paljudki neist, kes tutvusid omavahel demokraatliku liikumise kaudu, suhtlesid Tjutrjumoviga üksteist teadmata juba ammu varem.
Tjutrjumovi juures toimus kõikvõimalikel teemadel arutelusid. Soldatovi külaskäikude korral tõusid enamasti esiplaanile poliitika ja filosoofia ning eriti tulised vaidlused sugenesid tal just Juskevitšiga, kuna nad asusid oma maailmavaatelt lausa vastandlikul positsioonil: esimene oli veendunud idealist, teine niisama veendunud materialist. See asjaolu ei seganud neil siiski koos tegutsemast, sest kõigepealt tuli likvideerida kommunistlikku režiim, mis ei talunud ühtki maailmavaadet.
Võibolla tänu religioossusele pööras Soldatov liitlaste otsimisel pilgu lahkusuliste poole. Tjutrjumov tutvustas teda noore luuletaja Ott Arderiga, kelle isa oli auväärne baptistijutlustaja ning vanaonu Tartu rahu sõlmija Jaan Poska. Arder andis näiteks Soldatovi käsutusse pikemalt kaalutlemata oma kirjutusmasina, kuigi teadis suurepäraselt, mida sellel kirjutatakse, ning viis ta kokku Oleviste kiriku usklikega, soovitades eriti Peeter Kallist, keda tundis lapsepõlvest saadik. Baptistid olid kogu N Liidus üks järjekindlamaid režiimivastaseid jõude, kellel tuli oma vankumatute vaadete tõttu nii mõnigi kord maksta vabadusega. Ka Kallise pere oli pidanud kannatama, hulk aastaid veedeti väljasaadetuna Siberis. Kui Kallise esimene jahmatus möödus (nimelt tutvustas Arder talle Soldatovit kui TPI ateismiõppejõudu Aleksandrit), tunnistas ta, et unistab võimsa religioosse liikumise sünnist Eestis. Nad vestlesid agulitänavail jalutades poolteist tundi. Kallis avaldas tulist poolehoidu demokraatia ideedele, soovis näha illegaalseid trükiseid ja mõtles põrandaaluse ajakirja loomisele.
Umbes samal ajal kuulis Soldatov Tjutrjumovilt, et tolle majja on kolinud radikaalse meelsusega usklik arst Arvo Varato koos abikaasaga. Kord, kui Varato askeldas aias, ilmus tema juurde prillidega ja eesti keelt kerge aktsendiga kõnelev mees ja sobitas juttu. Järgmine kord kohtuti juba Varato kodus. Varato nägi läbi, et Soldatov räägib tema vaadete kindlakstegemiseks, ega hakanud oma meelsust varjama. Ta oli juba lapsest peale uurinud Eesti ajalugu, vaimustudes eriti Vabadussõja sangaritest, ja unistanud, et Eesti saab ühel päeval taas vabaks. Ungari sündmused vapustasid teda niisama sügavalt kui Soldatovit. Ta oli püüdnud oma mõtteid kirjagi panna, lootmata neid kunagi avaldada. Pained oli ta uputanud kollektsioneerimisse, kogudes tikutoose, sulepäid, kirju, ajalehti, raamatuid ja kõikvõimalikke muid esemeid, veel enam aga alkoholi, mistõttu ta oli oma kolmekümne kaheksa eluaasta juures jõudnud ametis olla juba Sadalas, Otepääl, Loksal, Nissis ja Kihelkonnal, viimati Iru invaliididekodus. Viimasel ajal oli ta mõlgutanud mõtet asuda õppima konsistooriumi. Saavutati usalduslik vahekord ning peagi tuli jutuks Sahharovi kiri ja vajadus hoogustada demokraatlikku liikumist. Soldatov tõi Varatole lugeda põrandaalust kirjandust ja koputas südamele, et on aeg alustada materjalide kogumist demokraatide häälekandja jaoks.
Kui Varatoga sujus libedalt, siis Kallisega mitte. Soldatov rääkis ka Kallisele NLDL-ist ja režiimivastaste jõudude koondamisest ühisrindeks. Ent tema huvi tutvuda teistegi baptistidega külvas Kallise hinge umbusku ning kui ta veel avaldas soovi, et Kallis aitaks leida isikuid, kes oskavad teha fotokoopiaid, ja väitis, et baptistide seas leidub ka põrandaaluseid ning Narvas asuvat koguni salatrükikoda, hakkas Kallisele tunduma, et Soldatov teab temast ja usuringkondadest liiga palju. Soldatov oli näidanud kord maja, kus ta Pelgulinnas elas – Kallis uuris välja, et seal teda ei ela (ei elanud enam tõepoolest: Soldatov kolis vahepeal lõplikult abikaasa Ljudmilla Grünbergi juurde Lembitu tänaval).
Kuigi Arder ütles, et Soldatov ei ole nuhk, vaid juutide ja Suur-Venemaa valgete liikumise esindaja, ei jäänud Kallis uskuma ja kutsus korraga külla nii Soldatovi kui ka sügavalt usklikust perest pärit Tunne Kelami, et see tark mees uuriks Soldatovit ja otsustaks, kellega tegu. Ajalooharidusega Kelam oli aastaid tegutsenud lektori ja väliskommentaatorina ning töötas entsüklopeedia osakonnatoimetajana. Ta oli ka UFO-temaatika pioneer Eestis. Kelami tarkus ja ettevaatlikkus, mis tõid talle põrandaaluses liikumises hiljem hüüdnime Raudne, osutus aga sedavõrd suureks, et ta jättis tookord arvamuse enese teada, ent jätkas iseseisvalt Soldatoviga suhtlemist. Ning peagi viis Soldatov Varato ja Kelami omavahel kokku. Varato meelest oli Kelam sõnakehv suurte teadmistega usklik, sõrmes sinise plaadiga sõrmus.
Soldatov tõi Varato juurde ka Kallise, kinnitades viimasele, et Varato on tark ja huvitav eesti intelligent. Kui Soldatov, kes teadlikult ei soovinud riietusele tähelepanu pöörata, tundus Kallisele kasimatu, siis elegantne Varato jättis soodsa mulje. Ent järgmisel kohtumisel vaatas Varato Kallisele (tookord olid nad kahekesi) sügavalt silma ja tundis huvi ka Soldatovi vastu. Teisalt uuris Soldatov omakorda, mis Varato rääkis temast, ning Kallisele jäi mulje, et nad on võõrad (eriti kuna kumbki teineteist teietas), kes kompavad Kallise kaudu teineteist. Kallisele tundus imelik seegi, et Varato hakkas teda tutvustama nõukogudevastase kirjandusega, mida tal tundus olevat terve ladu, ning küsis, kas baptistide seas on nõukogudevastaseid ja kas käib välisturiste, kelle kaudu saaks midagi Läände saata. Kallis viis ka Varato poole Kelami, et selgitada välja, kas tegu ei ole KGB-lasega.
Juuniks 1970 said NLDL taktikalised alused valmis. Autorid uskusid, et 1970. aastail toimub demokraatliku liikumise tugevnemine N Liidus, küll aga olevat avalike kirjade taktika ja muud legaalsed vormid end ammendanud ning põhitähelepanu tulevat pöörata põrandaalusele tegevusele. Arvamust, et režiim asub ise teostama demokraatlikke reforme, peeti naiivseks. Seekordne allkiri – “Venemaa, Ukraina, Armeenia, Baltikumi demokraatide Koordinatsiooninõukogu” sümboliseeris üha uute rahvaste liitumist režiimivastase võitlusega ning sellel oli ka tõepõhja: Soldatov ja Juskevitš olid tõesti leidnud kõigis neis N Liidu kolooniates mõttekaaslasi. Ent Moskva dissidentidel oli juba tugev skepsis NLDL-i suhtes. 30. juuli 1970 “Kroonika” nr 14 teatas viitega Ukraina vabadusvõitlejate põrandaaluses ajakirjas “Ukrainski Visnik” ilmunud avaldusele, et Ukraina demokraatlikud ringkonnad ei ole “Vene, Ukraina ja Baltikumi demokraatide programmi” koostamisel osalenud. Refereerides napilt NLDL taktikalisi aluseid, märkis “Kroonika”, et NLDL-i dokumendid on koostanud isehakanud, kellel puuduvad volitused esineda demokraatliku liikumise nimel, ning demokraatlike jõudude koordinatsiooninõukogu ei eksisteeri. Eraldi ironiseeriti konspiratiivsuse nõude üle, mis ei olevat üksnes mõttetu, vaid on koguni kahjulik. NLDL dokumentide autoreid võrreldi jälkide tegelaskujudega Dostojevski romaanist “Sortsid”.
Kolmiku moodustas ka Juskevitš. Neerutuberkuloosi ravilas kohtus ta Tallinna Soojuselektrijaama vaneminseneri Mati Kiirendiga, keda vapustas Juskevitši lihtne tõdemus, et režiim ei ole midagi muud kui meie ise ning kui piisavalt paljud lakkavad teenimast kurja, varisevad režiimi tugitalad kokku: miilits, mis meid jälitab, koosneb meist endist, ja niisamuti armee, mis surub maha kolooniate vastupanu. Ka Kiirend oli õppinud tehnilist eriala, ent meelelaadilt pigem kunstnik, läbinud mitmed muusika-, kultuuri- ja kirjakunstikursused, käis juba aastaid Tjutrjumovi pool bridži mängimas ja suhtles kultuuriringkondadega. Samuti pühendas Juskevitš demokraatide tegevusse oma kunagise sõbratari, sama elektrijaama plaaniosakonna juhataja Inge Orumaa. Peagi viis ta Orumaa juurde kirjutusmasina ja andis paljundada põrandaaluseid tekste, mis oli ohtlik töö, kuna N Liidus oli kirjutusmasin üks peamisi režiimivastaste relvi ja KGB jahiobjekte. Sealtpeale saatis Kiirend oma teated Juskevitšile mõnigi kord Orumaa kaudu ja Juskevitš helistas Orumaale tööle, leppides Kiirendiga kohtumisaegu kokku.
Muutunud niiviisi omamoodi sidepidajaks, sai Orumaa peagi, seda küll ise tookord aimamata, tuttavaks ka Soldatoviga. Kord kui Kiirend palus tal minna Juskevitši juurde ja anda edasi vabandus, et ta ei saa kokkulepitud ajal tulla, viibis Juskevitši juures tundmatu prillidega mees. Juskevitš oli Orumaa ootamatust saabumisest häiritud ning käskis tal koheselt lahkuda. Nimelt ideaalis ei oleks NLDL kolmikute liikmed tohtinud tutvuda, sest siis saab KGB mingit aktsiooni paljastades jälile vaid väikesele grupile, ent liikumine tervikuna jääb löögi alt välja; ristsuhtlemine pidi toimuma vaid juhtide tasandil.
Vahepealse sügise oli füüsilise kokkuvarisemise äärele jõudnud Soldatov veetnud maamajakeses keset metsi, kuhu Juskevitš talle pelgupaiga otsis, et ta saaks puhata, töötada ja olla lihtsalt vaba jälitamispainest. Soldatov elas tähelepandamatult pööningutoas ja püüdis analüüsida N Liidu majandust. Juskevitš ise kasutas samal ajal ära asjaolu, et ta oli NLKP keskastme funktsionär (Ehituskeraamikatehase partorg ja Kopli valimisringkonna esimees) ning hankis suure hulga tõetruud informatsiooni nõukogude valimissüsteemi ja kommunistliku partei siseelu kohta. Soldatov lisas Juskevitši uurimusele mõned omapoolsed tähelepanekud ja sügisel 1970 vormistati see NLDL memorandumiks, täieliku nimetusega “Demokraatide memorandum Nõukogude Liidu Ülemnõukogule. NLKP juhtkonna ebaseaduslikust võimuhaaramisest ja selle konstitutsioonivastasest tegevusest”.
Soldatov on olukorda iseloomustanud nii, et “NLDL Programm võis paljudele näida liiga teoreetilisena ning NLDL Taktika eeldas juba praktilist võitlust, milleks ainult väga vähesed valmis olid. Seega tõusis päevakorda koostada üks massiline propagandamaterjal, mille õigsuses võiks veenduda iga kirjaoskaja NSVL elanik.” (Dokumendi nimetus oli sedavõrd ühemõtteline, et K. Mätiku väitel ei julgenud võimud seda kohtupidamise käigus isegi tervikuna ette lugeda, piirdudes vaid pealkirja algusosaga “Demokraatide memorandum N Liidu ülemnõukogule”.)
Memorandumis lammutati paragrahvide kaupa N Liidu konstitutsiooni, mille täitmist Moskva dissidendid nõudsid, ning tehti järeldus, et suur osa paragrahve on vastuolus esimese peatüki põhiteesidega, Stalini põhiseadus ise on aga vastuoluline, õigusvastane ja ebainimlik. Demokraatide nimel esitati nõudmine kõrvaldada konstitutsioonivastaste tegude initsiaator NLKP juhtkond riigi valitsemisest ja anda kogu võim N Liidu Ülemnõukogu kätte. Kriitilist indu lisas neile teadmine, et dssidentide peavool ei olnud muutnud oma taktikat. Novembris 1970 kuulutasid Moskva inimõiguslased ametlikult välja avaliku N Liidu Inimõiguste Kaitse Komitee. Dokument dateeriti 5. detsembriga, mis oli dissidentide jaoks sümboolne kuupäev: konstitutsioonipäev. “Kroonika” 17. numbris ilmusid mõned memorandumi katkendid, saateks hurjutus teksti ülemäärase deklaratiivsuse eest.
Sellega jõudis N Liidu kukutamise teoreetiline töö mahus, mille Soldatov ja Juskevitš olid enda kanda võtnud, lõpule. Kavakohaselt pidanuks järgnema programmi ja taktikaliste aluste täpsustamine ning koordineeritud vastupanutegevus üle N Liidu. Tegelikkuses olid NLDL programm ja taktikalised alused leidnud leiget vastuvõttu ning Moskvas ei tekkinud ka režiimivastase võitluse keskust. Küll aga toimus arenguid Eesti põrandaaluses liikumises. Varatot külastades sai Soldatov teada, et too oli tõmmanud kaasa ka oma kooliaegse pinginaabri, Tallinna Polütehnilise Instituudi automaatika kateedri õppejõu Kalju Mätiku. Mätik pärines kunstniku perest, kuid jäi varakult orvuks. Lapsena unistas ta lenduri elukutsest, ent kuna see oli eestlaste jaoks N Liidus praktiliselt kättesaamatu ala, siis keskendus langevarjuhüpetele, ehkki pikk kasv ei lubanud tal sportlikus mõttes edukas olla.
Varatot-Mätikut ja Orumaad-Kiirendit esialgu omavahel ei tutvustatud, kuna nad kuulusid erinevatesse kolmikutesse. Esimest kolmikut kavatseti kasutada demokraatliku liikumise Eesti osakonna programmi ja ajakirja loomisel, teist põrandaaluste tekstide kujundamisel ja paljundamisel.
See oli NLDL-i tegevuse kõrgaeg. 5. detsembriga 1970 on dateeritud ka NLDL-i sümboolika kinnitamine. Demokraatide tunnuseks valiti ülespoole tipuga võrdkülgne kolmnurk, mis meenutas kreeka tähestiku tähte “delta”, millega algab kreeka keeles sõna “demos”. Kolmnurga külgedest ümbrusse paiskuvad kiired pidid sümboliseerima piiritut vabadust. Kõige olulisem oli aga ideede sihipärase propageerimise algus, kuna 1971. aasta alguses alustasid Soldatov ja Juskevitš venekeelse ajakirja “Demokrat” väljaandmist, tehes teoks PVV kunagise kavatsuse. Märget “Demokraatlike jõudude organ” kandvat kvartaliajakirja, mida levitati peamiselt Moskvas ja Leningradis, ilmus 1971. aastal neli numbrit ja 1972. aasta alguses üks number. Ajakirjast leiab muuhulgas demokraatide hümni sõnade ja muusika konkursi teadaande, teose tingimuseks oli isikuvabaduse, rahvaste enesemääramise ja diktatuurivastase püüdluse väljendamine.
1971. aasta alguses moodustati Leningradis Geoloogia instituudi vanemlaborandi Georgi Davõdovi ja metallitehase töölise Vjatšeslav Petrovi eestvedamisel NLDL-i rakuke, mis ajapikku püüdis formeeruda Venemaa Sotsiaaldemokraatlikuks Töölisliiduks. Soldatov ja Juskevitš läkitasid sinna Eestist programmilisi trükiseid ja ajakirju.
Varato koostas enese, Mätiku ja Soldatovi artiklitest ka esimese eestikeelse poliitilise ajakirja “Eesti Rahvuslik Hääl”, nimetades üllitise ühtlasi Eesti Rahvusrinde häälekandjaks. Soldatov esitas Juskevitši vahendusel Kiirendile palve joonistada selle päisekujundus. Masinakirjas ajakiri oli väga ebaühtlase sisuga. Soldatovi oli selles kristlik headuse ja ilu paratamatut võidulepääsu tõestada püüdev “Kolm ülimat väärtust”. Allkirjadeks ei olnud sageli isegi mitte pseudonüümid, vaid lihtsalt initsiaalid. Kaasata püüti ka Kallist ja Kelamit, ent kirjutajaid neist ei saanud, Kelam mainis vaid tunnustavalt, et ajakirja väljaandmine on tore ettevõtmine. Ent see pealtnäha vaoshoitud üllitis oli totalitaarseid olusid arvestades julgustükk, sest süütuimgi neist tekstidest ei oleks leidnud äratrükkimist ametliku ajakirjanduse veergudel.
Kommunistlik režiim keeras samal ajal aina enam “lahtisulanud” kruvisid kinni, Baltikumis nägi see välja venestamise intensiivistumisena. Eriti Eestis ja Lätis kangastus perspektiiv, et varem või hiljem jäävad need rahvad oma kodumaal vähemusse. 1971. aastal saatis seitseteist Läti veterankommunisti kirja sõsarparteidele Läänes, tõstes adressaatide seas eraldi esile Prantsusmaa kommunistide liidrid, seltsimehed Roger Garaudy ja Louis Aragoni. Ajaloolise ülevaate ja näidete varal kirjeldati olukorda Lätis ning esitati järeldus, et rahvuspoliitika eesmärgiks on Läti venestamine. Kiri pälvis Lääne teabekanaleis ja N Liidule suunatud raadiojaamades tähelepanu.
Arvatavasti sellest sündmusest ajendatuna kirjutas Soldatov “Eesti Rahvusliku Hääle” teises numbris Moskva demokraadi Juri Sablini varjunime all (dateeritud 4. aprilliga 1971, ent daatumeid ei tarvitse täiel määral uskuda), et “rahvuslik vabadusliikumine koostöös Eesti Demokraatliku Liikumisega peab välja töötama spetsiaalse memorandumi Eesti koloniaalse sõltuvuse ja omariiklikuse puudumise kohta. Selline memorandum Eesti Rahvusliku Vabadusliikumise nimel tuleb saata ÜRO-sse. Tuleb koputada maailma avaliku arvamuse uksele. Selline memorandum oleks tähtsaks poliitiliseks ja ajalooliseks aktiks Eesti maa ja rahva jaoks”. NLDL programm oli fikseerinud juba 1969. aastal seisukoha, et N Liidu rahvaste enesemääramine peab saama teoks ÜRO järelvalve all toimuva referendumi kaudu.
Soldatov imbus aina tugevamalt eesti kristliku meelelaadiga (ja seega paratamatult režiimivastase) haritlaskonna tuumikusse ning rajas samal 1971. aastal omaette haruna moraalpoliitilise taassünni (MPT) liikumise, mille sümboliks oli tagurpidi pööratud kolmnurk (sest kui demokraate on palju, siis taassündijaid vähe). “Põhiline erinevus EDL tegevusest seisnes selles, et esiplaanil pidid olema vaimsed ja eetilised küsimused, poliitilised probleemid aga lükati tahaplaanile, viimaseid sugugi mitte eirates,” on Soldatov hiljem märkinud. Moraaliliikumine oli NLDL osakond ning Soldatov sõlmis Juskevitšiga ka sellesisulise koostöölepingu.
MPT poliitilise kallakuga seisukohad koondas Soldatov programmiks ning liikumise põhilised tegevusvormid olid seminarid, ettekanded, arutelud ja kirjanduse vahetamine. Kallis organiseeris Arderite juurde filosoofia- ja religiooniloenguid. Neil viibisid näiteks Kelam, Varato ja Ants Tomson, Soldatovi ammune tuttav ajast, mil nad töötasid koos ekskavaatoritehases. Arpad Arder rääkis usumälestusi. Varato peaaegu vaikis, ent kui mõne sõna kõneles, siis närviliselt ja rõhutult, hinges kibedus intelligentsi müüdavuse pärast. Soldatovi vene usust kantud seisukohad jäid luterliku taustaga eestlastele veidi võõraks ning ta tegi Kallisele etteheiteid, et kuulajaid on liiga vähe. Aktiivi nimetati Soldatovi sõnutsi “MPT ringkondadeks”, mida olnud kokku viis: muusikapedagoogi Helju Taugi, teadlase Lembit Rannu, publitsisti Jüri Lina, joogaõpetaja Svetlana Tihhomovitši ja ka Tjutrjumovi ringkond. Aastail 1971–1974 anti järjepidevalt välja ka religioosse kallakuga ajakirja “Lutš Svobodõ” (Vabaduskiir). Lähtudes ettekujutusest, et oluline ei ole mitte isik, vaid tema poolt külvatud aade, oli konspiratiivsus täielik ning artiklid ilmusid eranditult varjunimede all: Volnomõsl, Petšalnik, Radonežskii, Javas jt. (Muide, 1997. aastal avaldatud pealt tuhandeleheküljelises suuralbumis “Sajandi samizdat” paigutati auväärsele kohale samizdati klassikas Soldatovi artikkel, mis ilmus ajakirjas “Lutš Svobodõ” varjunime Volnõi all; pseudonüümi ei suudetud avada.)
Konspiratsioon oli tõesti täiuslik – samas aga külvas selle reeglite hämarus ja kummalisus pingeid. Hirmunud Kallisel sai mõõt täis siis, kui Soldatov süüdistas teda passiivsuses ja avaldas imestust, et kui vene baptistid võitlevad režiimiga, siis miks eesti omad seda ei tee. Lisaks tõi ta Kallisele külla ühe endise kolleegi, noore TPI õppejõu, keda tutvustas kui oma paremat kätt. Kui nad tahtsid, et Kallis hangiks neile põrandaalust usukirjandust, masinakirjutajat, talu, kus puhata, siis Kallis ka lubas, ent kadus seejärel Tallinnast, varjudes oma õemehe juures, kes oli baptistijutlustaja Valklas. Kuid ühtäkki ilmus maja ette mootorratas, rattalt astus maha “parem käsi” ja teatas, et on tulnud lubatud kirjanduse järele. Kallis keeldus. Kui ta lõpuks naasis Tallinna ja Soldatov ilmus ukse taha, ei lasknud Kallis teda üle läve ning ähvardas kaevata KGB-sse. Soldatov vastas, et sellel pole mõtet, sest julgeolekus on tal omad mehed, ning lisas: “Mis puutub sinusse, siis sind võib nii maatasa teha, et su nimegi kuskile ei jää.”
Arvates, et tema ümber on punutud nuuskurite võrk, hakkas Kallisele tunduma imelik seegi, et Varatolt saadud raamatutes olid väga erinevate isikute autograafid. Ta läks Varato juurde ja teatas: “Meie arvame, et need raamatud on inimestelt ära võetud ja siia kokku toodud, et luua kujutlus, nagu oleks tegu rahvuslasega.” Ta paiskas Varatolegi näkku nuhisüüdistuse ja lubas kaevata tema peale julgeolekusse. Ka Varato vastas, et tal on KGB-s omad mehed, ja hüüdis: “Aga ära hävitatud sa saad!”
Samal 1971. aasta suvel, kui Soldatov organiseeris moraalpoliitilise taassünni liikumist, koostas Juskevitš uurimuse “Vene kolonialism ja rahvuste probleemid”, kus andis ülevaate Vene vallutustest läbi aegade ning tuues välja vene kolonialismi põhitunnused. Soldatov kirjutas järelsõna, kus tõi välja NLDL põhiseisukohad ja näpunäited illegaalsete gruppide moodustamiseks. Otseselt Eestile ei viidanud selles raamatus miski. Autoriks nimetati Mazepa-Bakajivski ning jälgede segamiseks kirjutati lõppu märge “Ukraina, Kiiev, 1971. a.”.
Endise abikaasa kaudu õnnestus Juskevitšil veidi aidata ka vahepeal juhutöödega elatist teenima sunnitud Soldatovit. Parteijuhi sõna maksis ja nii pääses Soldatov novembris 1971 taas kindla palga peale – tänavatöölisena, erialaks liiklusmärkide hooldamine. Soldatov oli vaikne ja täitis korralikult kõik ülesanded, mis talle anti. Üks silmapaistev eripära tal siiski oli: juba TPI-s ei kuulunud Soldatov ametiühingusse, Lenini poolt “kommunismi kooliks” nimetatud organisatsiooni (ehkki praktiliselt kõik N Liidu töövõimelised elanikud olid selle liikmed), ning keeldus nüüdki sinna astumast. Kummatigi kaotas Juskevitš ise vaid paar kuud hiljem töökoha ning pidi jätkama vabakutselise tõlgina.
Huvist Soldatovi kolmiku eestlastest liikmete taseme vastu põikas Juskevitš järjekordsel külaskäigul Tjutrjumovi juurde ka naaberkorterisse. Jäänud rahule, nimetas ta Varatot lugupidavalt “pan doktoriks” ja tegi ettepaneku sõnastada Eesti vastupanuliikumise programm, sest olevat patuasi, et puudub see hääl, mida “Eesti Rahvuslik Hääl” kannab. Varato konsulteeris seejärel Soldatoviga, kes andis juhtnööri, et tuleks koostada nii avar programm, et selle alla saaksid koonduda demokraadid, usklikud, lõngused ja üldse kõik teisitimõtlejad.
Kuna Varato ei suutnud nõudmisi täita, sõnastas programmi Mätik. Lähtudes NLDL rahvaste enesemääramise õiguse postulaadist, visandas ta kaheteistkümnest punktist koosneva teksti, mis mahtus koolivihiku kahele lehele. 10. augustil 1971 võtsid Varato, Mätik ja Juskevitš selle lõpliku variandi kolmekesi vastu. Rahvusrinne määratles end Eesti demokraatlikult meelestatud organisatsioonide ja üksikisikute vabatahtliku ühendusena, millel on kaks eesmärki: rahvahääletuse läbiviimine Eesti riikliku seisundi määramiseks (ÜRO järelvalve all) ning omariikluse ja demokraatliku riigikorra taaskehtestamine Eesti territooriumil. Sellega oli demokraatliku liikumise Eesti osakonna sünd tõeks saand.
Ent kui pandi arutelule ERR programmi edasiarendus, mille koostasid põhiliselt Juskevitš ja Kiirend, tekkis lahkheli: Varato pidas seda ülearu räigeks ning häiritud oli ka Soldatov, kuna puudus eetika punkt. Iseäranis ärgitas vaidlust küsimus, kas Eesti peaks kasutama vabanemiseks esimest avanevat võimalust või tuleb jääda lõpuni solidaarseks teiste kommunistliku režiimi all ägavate rahvastega.
Esimese vaatepunkti kasuks rääkis asjaolu, et liigne ootamine viib pöördumatu venestumiseni. Samuti kinnitas Vene impeeriumi ajalugu piisava selgusega, kuidas liitlassuhete tõttu poolikuks jääv iseseisvus föderatsioonis ajapikku taas lahustub. Ikestatud rahvaste solidaarsuselt rõhutav Soldatov vastas süüdistusega, et nagu mistahes muu lõhestamine, on ka säärane isetegevus vesi KGB veskile ning toonitas, et peale kõige muu on ühine võitlus ka eetilisem. Ebaeetiline, teisi üksi jättev vabanemine põhjustab halba karmat, just see viib lõpuks katastroofini. Soldatovi oponentide vastuargument oli, et kus on ebaeetilisus, kuna sõltumatu riigina saab Eesti teisi saatusekaaslasi hoopis paremini aidata kui rahvaste vangla ääremaana.
Asi jäi soiku ning ERR senine programm kehtima, ent asjaosalised otsustasid rajada ERR kõrvale eraldi Eesti Demokraatliku Liikumise, mis deklareeriks enese kuulumist NLDL-i ja juhindumist selle seisukohtadest ning töötaks põhidokumentidena välja samuti programmi ja taktikalised alused. Selle sammu astumist ajendanud probleem – lahkheli suhtumises rahvusküsimusse loodeti aga kõrvaldada ERR ja EDL ühiste seisukohtade fikseerimisega. Sellest Mätiku poolt 1971.–1972. aastavahetusel kirjutatud artiklist sai omalaadne lisapeatükk teosele “Vene kolonialism ja rahvuste probleemid”, mille teoreetilised passaažid varustati näidetega Eesti ajaloost. Sihtauditooriumiks pidid olema Venemaa režiimivastased, kes ei teinud vähimatki panust ikestatud rahvastele. Eesti demokraatide arvates oli just vabadusiha julgustamine kolooniates see reserv, mis võiks tuua otsustava pöörde režiimivastasesse võitlusse. ERR ja EDL ühisdokumendi põhipaatosena kõlama kõigile vastuvõetav koostöövaim: “Me ei ole vene rahva vaenlased, kui nad elavad omal maal ja ei ähvarda meie rahva olemasolu. Eesti rahvas suhtub vaenulikult ainult vene okupatsioonisse ja vene šovinismi. Vastupanu okupatsioonile ja vene šovinismile aga kasvab iga päev ja pidevalt. Vene rahval endal tuleb maksta kallist hinda oma juhtide avantüüride ja ekspansiooni eest. See hind läheb iga aastaga rängemaks, kuna kõigil okupeeritud aladel kasvab rahvuslik vabadusliikumine ja eesti rahvas pole üksi. Temaga koos on teised okupatsiooni all olevad rahvad. On tekkinud sidemed eri rahvaste rahvuslike vabadusliikumiste vahel ja need sidemed tugevnevad päev-päevalt. Tugevnevad ka sidemed vene demokraatliku liikumisega, kes tunnustab täielikult kõigi rahvuste suveräänsuse põhimõtet ja õigust iseseisvale elule.”
Ent kui samasugusel kiirmeetodil võeti ette NLDL-i põhidokumentide mugandamimine suupäraseks programmiks EDL-ile, oldi õige pea sunnitud tõdema, et see meetod ei toimi. EDL valis sümboliks ülatipulise kolmnurga, mis erinevalt NLDL-I omast oli ilma kiirteta (ERR sümbol oli Eesti Vabariigi vappi kolme lõvi kujutisega). Küll aga rajati venekeelse ajakirja “Demokrat” kõrvale “Eesti Demokraat” ja suunati seda toimetama Varato, kes pani ajakirja kokku tuntud ebaühtluses. Soldatovilt ilmus selles varjunime Iskander all pikk südametunnistusele koputav mõtisklus “Vabadus, inimene, isiksus”, mille ta kirjutas Kallise “saatanliku” käitumise ajel. Varato koostas järjekordse ajalooteemalise ümberjutustuse.
1971. aasta lõpus saabus leningradlastelt teade, et nad andsid tekste edasi mõttekaaslastele Moskvas (Kõrgema Tehnikakooli dotsent Aleksandr Bolonkin, Metallurgiatehnikumi lektor Valeri Balakirev jt, kes kuulusid teise ringkonda kui Jakir ja Krassin), kes alustasid NLDL programmi ja taktikaliste aluste paljundamist oma põrandaaluses trükikojas. Moskvalased koostasid ka ajakirja “Svobodnaja Mõsl” (Vaba Mõte), kutsudes selles koostööle – silmapiiril terendas osakonna loomine otse impeeriumi südames. Edu tiivustusel sõnastas NLDL 10. jaanuaril 1972 demokraadi vande.
Samal ajal hoogustus iga päevaga režiimi repressiivne entusiasm. Et võimalik lagunemine juba eos peatada, suunati teravik otse võimsaima vastupanukolde Ukraina vastu: jaanuaris 1972 vangistati üheksateist Ukraina rahvusliku vabadusvõitluse aktivisti.
Esialgu ei olnud brutaalsel tegevusel loodetud mõju. Leedust saadeti 7. veebruaril 1972 ÜRO Peaassambleele märgukiri, millel koguni seitseteist tuhat allkirja alates preestreist ja lõpetades tavaliste usklike perenaistega. Kirja saatmise ajendiks oli võimude omavoli: kolme preestri vahistamine. Kiri valgustas Leedu Katoliku Kiriku orjalikku seisundit ning palus ÜRO-lt abi leedu rahva kultuuri- ja religioonitegevuse õiguse realiseerimisel, nii nagu see oli formaalselt garanteeritud N Liidu ja Leedu NSV konstitutsioonides. 19. märtsil alustas ilmumist režiimi kuritegusid registreeriv ajakiri “Leedu Katoliku Kiriku Kroonika”. Avalik käärimine kandus ka väljapoole kirikuringkondi, kulmineerudes 14. mail Romas Kalanta enesepõletamisega ja noorsoodemonstratsiooniga mõni päev hiljem.
3. märtsil 1972 esitas Sahharov N Liidu juhile Brežnevile veel ühe režiimi ümberehitamise kava (mis sarnanes 1985. aasta perestroikaga). Midagi toimus ka Eestis. Veebruaris jõudis Stockholmi Tallinnast saadetud kiri “Eesti eestlastele”, mis taunis venestamist. 20. aprillil tähistasid sajad TPI üliõpilased Tšehhoslovakkia jäähokikoondise võitu N Liidu võistkonna üle, marssides Tallinna tänavail ja skandeerides “meie võitsime”.
Kõik see ajendas Soldatovit võtma ÜRO-le suunatava memorandumi korraldamist tõsisemalt käsile. 1971. aasta lõpus peetud diskussioonist koorunud ideed olid koondatud “Visandvihjeteks”, mis jagati asjaosalistele laiali edasimõtlemiseks. Kelami mälestuste kohaselt vestles Soldatov 1972. aasta kevadel temaga mitme pika jalutuskäigu vältel; korteris ei olnud sellistest teemadest soovitav kõnelda. Suvel pani Kelam “tarkade klubi” sildi all käima mõttevahetuste seeria, konsulteeris Tartu ülikooli sotsioloogialabori teaduritega ning augustis 1972 toimus tema entsüklopeedia-kolleegi Jüri Kivimäe ühiselamutoas Mustamäel kaks koosolekut. Tallinna põrandaalustest oli memorandumi valmimisega seotud peamiselt Mätik, Soldatov ise teksti koostamisest osa ei võtnud.
ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste pakt ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt veensid Eesti iseseisvuse taastamise argumentide tugevuses. Memorandumi lakoonilise ja ääretult mõjusa argumentatsiooni pani kokku Kelam. Lähtekohaks oli Suurbritannia ja USA 1941. aasta ühisdeklaratsioon, et tuleb taastada kõigi Teise maailmasõja ajal sõltumatusest ilmajäetud rahvaste suveräänsus. ÜRO-lt taheti abi N Liidu kõlbetu, ebainimliku ja ebaseadusliku koloniaalvõimu likvideerimiseks Eestis ning esitati kaks nõudmist: Eesti riikliku sõltumatuse taastamine Tartu rahuga kindlaks määratud piirides ja Eesti kui endise Rahvasteliidu liikme vastuvõtmine ÜRO liikmeks. Mätik koostas ka venestamist käsitleva kaaskirja. Memorandum oli paralleelselt kolmes (eesti, vene ja inglise) keeles. Keegi nimeliselt teksti autoriks ei hakanud, alla löödi EDL ja ERR templijäljendid.
Samal ajal toimusid olulised sündmused impeeriumi südames. 21. juunil 1972 lõppes üks ajajärk N Liidu ajaloos, kuigi tol päeval said sellest aru veel vähesed. Sahharovi ja dissidentide liberaalsest sõnavahust enam piisanud ning režiim oli sunnitud likvideerima protestipüramiidi tipu: vahistati “Kroonika” toimetaja Jakir. “Kroonika” oli küll mugav, kuna sealt sai vajadusel nimesid ja aadresse (nagu 1969. aastal, kui tehti Tallinnas läbiotsimised: kohalik KGB oleks pidanud jõudma Juskevitši, mitte Bodrenkoni), ent põrandaalune vastupanu oli paisanud oma siirded juba liiga kaugele. Teisisõnu, monitooring ammendus, algas “noppimise” periood.
Järgmiste nädalate jooksul kattis pea igast ohtlikust salaplaanist informeeritud Jakir KGB uurijate küsimused protokolliliste tunnistustega, andes sissekukkumist vältida suutnud konspiraatorite vastu need hädavajalikud ametlikud tõendid, milleta režiim ei saanud algatada süüasju. Näiteks rääkis Jakir alates 11. juulist, kuidas Soldatov saatis NLDL-i dokumente “Kroonikasse” ning püüab rajada võrgustikku üle N Liidu. 24. juulil 1972 võttis KGB juhtkond vastu pealtnäha kummalise ametliku seisukoha, et NLDL dokumendid on koostanud USA Luure Keskagentuur. Esiteks aitas see leevendada meelehärmi, et Tallinna põrandaaluste kohta oli kogutud skandaalselt vähe operatiivmaterjali. Ent kõige muu kõrval andis see võimaluse santažeerida. Kui leidub isik, kes tunnistab end NLDL-i tekstide autoriks, siis paljastatakse ta kui Lääne eriteenistuste agent ja riigireetur – viimane oli rängim kriminaalkuritegu N Liidus ja nägi ette surmanuhtluse. Aga võib pakkuda ka elu: selleks anna üles võitluskaaslased ja kaeba KGB ettekirjutuste põhjal kasvõi võhivõõraste peale.
Režiimi otserünnak saavutas kiiresti edu. Dissidentide ladvikusse kuuluvate isikute paljastused andsid aluse konkreetsete süüasjade punumiseks. NLDL-ini jõudis järg sügisel, pärast seda kui 12. septembril arreteeriti “Kroonika” põhitoimetaja Krassin, kes kinnitas omapoolselt Jakiri tunnistusi. 21.-22. septembril vahistati vahetult pärast ajakirja “Svobodnaja Mõsl teise numbri valmimist Davõdov ning viis temaga (ja NLDL-iga) seotud moskvalast. Davõdov oli parajasti teel Moskvast Leningradi, kaasas illegaalsete trükistega kohvrid. See tähendas NLDL-i Leningradi ja Moskva gruppide tegevuse purustamist. Repressioonid lõpetasid pikaks ajaks ka “Kroonika” ilmumise. 1972. aasta lõpul lakkas tegutsemast Inimõiguste Komitee.
Uurimine käis kavalalt. Et saada sobivamaid tunnistusi, lahutati Davõdovi ja veidi hiljem vahistatud Petrovi kohtuasi moskvalaste omast. Tänu sellele osutusid Moskva põrandaalused leningradlaste protsessis mitte süüalusteks, vaid tunnistajateks. KGB koostas nende jaoks leningradlaste kohta valekaebused ja lubas koostöö korral vabaduse. Moskvalased eelistasidki reetmist vangilaagrile. Sellal kui Davõdovile mõisteti viis ja Petrovile kolm aastat vangistust, pääses moskvalaste enamik tõepoolest tingimisi karistusega, koguni Balakirev. Üksnes trükiseadeldise looja Bolonkin sai teistele hoiatuseks neli aastat vangistust. Hiljem, kui teda 1975. aastal kuulati vangilaagris Soldatovi jt demokraatide süüasjas üle, vastas Bolonkin igale küsimusele, et ei kõnele midagi, kuna KGB ei ole täitnud oma lubadust, selgitades oma ignorantsi viimaks sellega, et nõustus kirjutama alla KGB poolt fabritseeritud kompromiteerivatele ülekuulamisprotokollidele, ent ometi ei lastud teda vabadusse.
Eesti demokraate moskvalased isiklikult ei tundnud ja nende vastu tunnistusi ei andnud. Ka Petrov väitis mitte midagi teadvat. Davõdov lobises kord välja kellegi “Bogdanovi” Eestist, kellega ta kohtus Petrovi köögis, ent hiljem teatas järjekindlalt, et mõtles selle isiku välja. Kui aga Petrovi küsitleti tolle Bodganovi kohta, siis väitis ta, et oma köögis teise inimese väljamõeldist näha võiks ainult segane.
Soldatov ei usaldanud EDL ja ERR memorandumit esialgu Venemaale saata, kust läksid dissidentide kanalid Läände: need kanalid olid ilmselt KGB teravdatud tähelepanu või koguni kontrolli all.
Seesuguses ärevas õhkkonnas püüdsid Tallinna põrandaalused lõpetada Eesti Demokraatliku Liikumise programmi koostamist. Paraku oli Soldatovi ja Juskevitši maailmavaateline vastuolu paisunud lühikese ajaga konfliktiks. Soldatovilt rõhus aina järjekindlamalt eetikale ning püüdis veenda, et õiguslikud väärtused ilma eetilisteta ehk vabadus ilma armastuseta tähendab vormi ilma sisuta. Samal ajal kujunesid Mätikust ja Kiirendist Juskevitši loodusõiguse filosoofia pooldajad ning neil kõigil oli vastumeelsus kristliku ideoloogia vastu. Tüli lahvatas siis, kui Soldatov kirjutas EDL programmi jaoks usuteemalise peatüki, kus selgitas, et eetika on kogu eksistentsi religioosne alusprintsiip, mis on lahutamatult seotud kirikuga. Tema peatükk heideti kõrvale, väites, et eetikat on tekstis niigi piisavalt arvestatud ning üldse pürgib ta teokraatliku diktatuuri poole, selle asemel nõuti analüüse konkreetsetes küsimustes. Kui Soldatov ilmus Orumaa juurde elektrijaama ja käskis tal “Lutš Svobodõ” kujunduse asjus Kiirend välja kutsuda, märkis Juskevitš juhtumist kuuldes Orumaale, et Soldatov on idealist ja usklik, ning soovitas tal edaspidi enam Soldatovi korraldusi mitte täita.
Suure Sea ehk EDL programmi valminud osad korjas kokku ja süstematiseeris Kiirend, arutades vaidlusaluseid punkte eelkõige Mätiku ja Juskevitšiga. Kuna Kelam oli osutanud Väikese Sea (memorandumi) kokkupanekuga erakordse teene, siis kaasati temagi. Eelkõige oli religioosse Kelami liitumisest huvitatud Soldatov, nähes selles viimast võimalust päästa oma usuteemat. Kelam kutsuti Juskevitši poole koosolekule ning sai kaasa programmi filosoofilist, religioosset ja rahvuslikku külge puudutavad peatükid. Murrangut siiski ei toimunud. Järgmisel arutelul Mätiku töökohas TPI-s puhkes tõsine eetikavaidlus, ent Soldatov ei suutnud ka Juskevitši puudumisel oma armastuse ideaali Kiirendile-Mätikule vastuvõetavaks teha. Pealegi asus Kelam seisukohal, et programm on niigi hästi tasakaalustatud. Tema meelest oli seal saavutatud süntees, kus totalitarismivastast ja demokraatia taastamist taotlevat tegevust käsitati korraga iga inimese eetilise kohustusena ja rahvusvaheliselt koordineeritud liikumisena. Järgmisel kokkusaamisel võtsid Juskevitš, Soldatov, Kiirend, Mätik ja Kelam EDL programmi vastu (sümboolselt dateeritud 24. oktoobriga 1972, mis oli ÜRO põhikirja jõustumise aastapäev; täpselt sama kuupäev on ka memorandumil ÜRO-le), sellel oli kakskümmend üks peatükki. EDL-i kolm peamist eesmärki olid Eesti tingimusteta eraldumine Venemaast, iseseisvuse taastamine ja vaba demokraatliku korra kehtestamine.
Et vabaduse kiired olid hajunud ning režiimikriitika muutunud väga ohtlikuks ja jälitatavaks, asusid Tallinna demokraadid valiku ees, mida teha. Soldatov kõneles vajadusest viia poliitiline tegevus tagasi sügavale põranda alla. Optimistlik rahva-sekka-mineku etapp oli lõppenud ning Jakiri ja seejärel leningradlastest-moskvalastest NLDL ringkondade vahistamine tähendas ringi koomaletõmbumist tema ümber. Lisaks sai Soldatov memorandumit Moskvasse läkitades tunda Vene dissidentide vastuseisu selle sisule. Hingusele läinud Inimõiguste Komitee liige Šafarevitš ja tema kaasmõtlejad kahtlesid, kas sellist teksti tasub üldse Läände toimetada. Nende jaoks oli Eesti õigus taasiseseisvuda ebameeldiv lugemine. Ka Juskevitši meelest tuli režiimi esimene rünnakuägedus vaikselt ära taluda. Kõik ajakirjad peale “Lutš Svobodõ” seiskusid, NLDL lakkas tegutsemast, EDL aga keskendus eritaktika väljatöötamisele, mis kandis varjunime Must Kass, kuna pidi autorite kujutluses ilmuma niisama halvaendeliselt režiimi teele. Usuti, et N Liidu kokkuvarisemisega kaasneb vältimatult ka Eesti vabanemine – ent ainult koos selle sündmusega, kuna rahvusvahelist olukorda arvestades puudus igasugune lootus ÜRO kaasabile Eesti iseseisvuse taastamisel. ÜRO-le memorandumi läkitanud ei uskunud ka ise, et too sellele reageerib. EDL taktika ja strateegia formuleerimise juures Soldatov enam ei osalenud ning sellest sai põhiliselt kolmiku Juskevitš, Kiirend ja Mätik ühistöö.
Pärast religioonivastuolu hakkas Soldatov pidama EDL-i tegevust tühiseks ning jätkas üksnes moraalpoliitilise liikumise liinis, leides, et Juskevitš ja tema mõjualused kavandavad ühiskonnale katastroofilist arenguteed. Samasuguse erakordse visadusega nagu ennist NLDL-i tekstide kallal töötades hakkas Soldatov välja arendama oma filosoofilist süsteemi. Eelkõige Solovjovi vene-kristlusest, ent ka mitmest muust allikast (näiteks Schweitzer, Theillard de Chardin, Aurobindo, jooga, parapsühholoogia) inspireeritud suurteost “Maailm, inimene, aeg” kirjutades tundus talle üha enam, et tema ühiskondlikus tegevuses esikohal seisnud vabaduse printsiip on küll hea, kuid armastus tegelikult palju olulisem. Põhimõtteliselt võib vabadus ka puududa, kuid mitte iial armastus – ent EDL näis arvavat vastupidi. Soldatov tajus aina selgemini, et tema kristlik maailmavaade ei sarnane kaasaegsetega. Kirik siiski pooldas tema pürgimusi ja toetas teda ka materiaalselt, andes raha, fotovarustust, kirjutusmasinaid. Ta pidas loenguid haritlaste seltskondades, külastas spiritualistlikke seansse; elatist teenis tõlgetega, peamiselt Tallinna Pedagoogilisele Instituudile.
Soldatov tutvustas oma 660-leheküljelisest käsikirjast “Maailm, inimene, aeg” teistele vaid katkendeid ega kavatsenud raamatut kusagil trükkida, ka mitte välismaal, leides, et aeg selles väljendatud tõdede mõistmiseks ei ole veel käes. Teksti kolm eksemplari peitis ta osade kaupa ära. Neist ühe andis siiski tervikuna Juskevitši kätte, kes kahtlustas kord ukse taga imelikke häälitsusi kuuldes, et teda külastab KGB, ning põletas selle. Soldatov arvas, et Juskevitš heitis käsikirja tulle sellepärast, et ei sallinud selles väljendatud seisukohti. Niigi oli neil äsja olnud intellektuaalne kokkupõrge, kuna Soldatov püüdis veenda, et demokraatia aluseks peab olema india filosoofia, ning Juskevitš nimetas teda vastuseks rohusööjaks: Soldatov nimelt ei suitsetanud, ei tarvitanud alkoholi, ei söönud liha. See oli sisuliselt nende suhete lõpp.
Ometigi vaikelu lakkas. 1974. aasta hilissuvel saatis memorandumi Soldatovi palvel oma salakanali kaudu Läände baptist Tomson. Septembris ilmus see Kanada ajakirjas Baltic Events, seejärel suurema levikuga bülletäänis Soviet Analys ning siis juba laialdaselt: “Teataja”, Eesti Rahvusfondi “Sõnumid”, Balti Komitee, 3000-eksemplariline Eesti Rahvusfondi “Two Memoranda to UNO from Estonia” jne. Balti Komitee avaldas ka rootsikeelse tõlke. 11. novembril saadeti BATUNi infobülletään memorandumi inglisekeelse tekstiga mööda maailma laiali. Memorandum tekitas Lääne poliitilistes ringkondades elevust. Avalikku kinnitust leidis tõsiasi, et mitte kõik eestlased (Läänes rahvusena üsna üldiselt maha kantud) ei ole režiimiga rahul. Eesti pagulasringkonnad olid hämmingus, sest sedavõrd julgeid ja samas asjalikke tekste ei olnud Eestist varem saabunud.
4. detsembril 1974 andis KGB korralduse Eesti demokraatide vahistamiseks. Artem Juskevitš, Mati Kiirend ja Kalju Mätik arreteeriti 13. detsembril, varjuda suutnud Sergei Soldatov andis end võimude kätte 4. jaanuaril 1975. Uurimise ulatuslikkust näitab asjaolu, et KGB Eesti harukontorile toodi appi julgeolekuohvitsere üle N Liidu ning lõpuks kogunes kohtuniku lauale kuuskümmend köidet toimikuid. KGB kuulas üle paarsada inimest ja teostas neist umbes neljakümne juures läbiotsimisi. Demokraatide süüasja kasutati selleks, et suruda Eestis maha vähimgi vastupanu.
Soldatovi ülalpidamine eeluurimise ajal oli N Liidu toonaste poliitiliste süüasjade praktikaga kõrvutades võrdlemisi erandlik. Kuigi igasugused meelespead keelasid anda KGB ülekuulajatele vähimaidki tunnistusi, kalduti uurimise surve all enamasti “lõhki minema”, seejuures sageli mõttetult, suutmata isegi oma nahka päästa. Koos Mätikuga, kes samuti ei andnud tunnistusi, saadeti Soldatov viimaks Moskva kurikuulsasse dissidentide vaimse represseerimise asutusse (Serbski-nimeline instituut) uuringutele. Tema võimaliku vaimuhaiguse tunnustena toodi esile, et ta armastas lapsena metsas käia, hüppas katuselt vihmavarjuga alla ja kirjutas palju. Ehkki Soldatov oli saanud PVV süüasja käigus skisofreeniku diagnoosi, tunnistati ta seekord pärast 35-päevast uuringut süüdivaks.
Uurimise ajajärgul, juulis ja augustis 1975 toimus Helsingis Euroopa riikide, USA ja Kanada julgeoleku- ja koostöönõupidamine, kus teiste seas kirjutas ka N Liit alla tekstile, milles tõotas austada inimõigusi ja põhivabadusi, tegutseda vastavalt ÜRO põhikirja eesmärkidele ja printsiipidele ning inimõiguste ülddeklaratsioonile. See asjaolu andis vangistatud demokraatide kaitsetaktikale olulise juhtmotiivi: nad ütlesid lahti oma riiklikest kaitsjatest, et kaitsta end kohtus ise, kuulutades oma tegevuse ajendiks just inimõiguste ja -vabaduste ning demokraatia arengu hoogustamise vajaduse N Liidus. Soldatov nimetas end kaitsekõnes humanistiks ja usklikuks ning oma võitluse sihiks peale demokraatia tagamise ka nõukogude ühiskonna moraalse taassünni.
20.-31. oktoobril 1975 Eesti NSV Ülemkohtus toimunud protsessil mõisteti ENSV KrK § 68 (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) alusel Kalju Mätik ja Sergei Soldatov kuueks aastaks, Mati Kiirend ja Artem Juskevitš viieks aastaks vangi ning saadeti Mordva ANSV ja Permi oblasti poliitvangilaagritesse. Arvo Varato, kes kahetses süüd, sai kolm aastat tingimisi. Kohtualused esindasid nelja põrandaalust režiimivastast liikumist Eestis: Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine (NLDL) – Sergei Soldatov ja Artem Juskevitš; Eesti Rahvusrinne (ERR) – Arvo-Gunnar Varato ja Kalju Mätik; Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL) – kõik eelmised ja Mati Kiirend; Moraalpoliitiline Taassünd (MPT) – Sergei Soldatov. Juhtumit tuntakse “demokraatide protsessi” nime all.
Pärast Mordvast vabanemist 1981. aasta jaanuaris asus Soldatov administratiivjärelvalve all elama Tallinnas. Kevadel aga võeti nii temalt kui ka abikaasalt ära N Liidu kodakondsus, anti kätte rohelised Iisraeli viisapaberid ning kohustati nädala jooksul lahkuma N Liidu piirest. Esialgu viibis Soldatov Viini põgenikelaagris Austrias, siis helilooja Arvo Pärdi kodus, pääsedes seejärel Amnesty Internationali Saksamaa-grupi kaasabil Müncheni, kus töötas aastail 1982–1993 Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa eesti, seejärel vene saadete toimetuses. Hiljem asus elama Maini-äärsesse Frankfurti, kus asutas 1998. aastal ajaloo ja filosoofia uurimiskeskuse “Katharsis”, mille egiidi all kirjastas hulganisti oma eesti-, vene- ja saksakeelseid raamatuid filosoofia, ajaloo ja poliitika teemadel. 2000. aastast kuni surmani 24. jaanuaril 2003 elas koos abikaasaga taas Eestis ning on maetud Aleksander Nevski kalmistule Tallinnas. Postuumselt anti 2006. aastal välja Sergei Soldatovi 18-köiteline venekeelsete teoste kogu.