Objektiivse ja mitmekülgse informatsiooni olemasolu on üheks olulisemaks inimkonna üldise progressi tõukejõuks. Informatsiooni osatähtsus on kõigis inimtegevuse valdkondades väga suur ja ta suureneb pidevalt.
Inimene sünnib ka tänapäeval kirjaoskamatuna nagu ta sundis aastatuhandeid tagasi. Oma suhteliselt kõrge teadmiste taseme saavutab tänapäeva inimene tänu võimalustele tundma õppida eelkäijate poolt saavutatut, mille tõttu ta saab mõne aastakümnega läbi käia tee, mille läbikäimiseks eelnevatel põlvkondadel kulus aastatuhandeid. Informatsiooni osatähtsus inimkonna üldises progressis näitab kas või seegi asjaolu, et mitmed suguharud, kes on muust maailmast eraldatud ja kellel seetõttu puudub võimalus teiste inimeste teadmisi ja kogemusi üle võtta, elavad praegugi veel kiviaja tasemel.
Informatsioon viib elu edasi ainult siis, kui ta on o b j e k t i i v n e ja m i t m e k ü l g n e. Informatsiooni puudumine on äärmiselt kahjulik, kuna ta põhjustab seisakut ja praktiliselt igasuguse progressi lakkamist. Veel palju kahjulikum on aga tendentslik, ühekülgne informatsioon, kuna ta põhjustab lõppkokkuvõttes tagasiminekut. Peab kahjuks ütlema, et informatsiooniga pole tänapäeva maailmas asjad kaugeltki korras.
Kui teadusliku ja tehnilise informatsiooni osas on olukord veel enamvähem talutav, siis poliitilise informatsiooni osas on olukord paljudes maailma maades täiesti murettekitav.
Diktatuuririikides, kus üldine progress on paljudel aladel vastuolus valitseva ladviku egoistlike huvidega, asendab informatsiooni järjest enam desinformatsioon. Faktidest vaikitakse, tuuakse järeldusi ja kommentaare, mis on sageli faktidega hoopis vastuolus. Massikommunikatsiooni süsteem, mis peaks teenima üldsuse huve, on diktatuuririikides muutunud hiiglaslikuks intellektuaalseks lõbumajaks. Ühtede faktide moonutamine, teiste täielik mahavaikimine, kõigi teisitimõtlejate mustamine ja igasugune mõõdutundeta kiidulaulude laviin maksva korra ülistamiseks – kõige selle eesmärgiks on rahva muutmine nürimeelseks, mõtlemisvõimetuks karjaks, kes oleks pimesi valmis täitma diktaatorite mistahes käsku. Tekkinud on värdjalik olukord – kaasaegne tehnika eksisteerib kõrvuti keskaegse vaimupimedusega. Keskaegne inkvisitsioon tsensuuri näol valitseb aatomisajandi üle. Türannid lubavad oma alamatele maapealset paradiisi, tegelikkuses pole aga paradiisi kuskil näha, põrgu aga tuleb ähvardava tuumasõja näol järjest lähemale. Tsensuur on oma nõmeduses ja nurjatuses ületanud sageli isegi keskaegse inkvisitsiooni. Keskaegne inkvisitsioon võitles eeskätt jumalasalgajate vastu, tänapäeva inkvisitsioonile on aga isegi tema enda poolt välja antud “piibel” sageli ketserlik ja kuulub “vananemise” tõttu kasutamiselt kõrvaldamisele.
Vaimupimedad tsensorid “suunavad ja juhivad” üldsust, otsustades, mida võib rahvaleteatavaks teha, mida mitte – pimedad on nägijatele teejuhiks! Rääkimata “vaenulikust laimust”, mida trükisõna näol pole paljude maade elanikel võimalik kuskilt kätte saada, puudub sageli võimalus paljude raadiosaadete kuulamiseks isegi siis, kui raadio on olemas, sest neid saateid segatakse. Peale vaenlaste laimu tuleb tänapäeva inkvisiitoritel ennast kaitsta ka “sõprade laimu” eest. 1968.a. sügisel Tðehhoslovakkia sündmuste ajal muutusid isegi Lääne kommunistlike parteide häälekandjad niivõrd “ketserlikeks”, et nende sattumist rumala rahva kätte, kes ei oska “ketserluse” ja “jumalasõna” vahel vahet teha, et saanud nõukogude tsensuur lubada.
Diktatuuririikide massikommunikatsiooni süsteemis töödelduna muutub sääsk sageli elevandiks, elevant aga muutub sääseks või lakkab hoopis olemast… Nii näiteks Hiina Rahvavabariigis ei peetud üldse vajalikuks (või lubatavaks) rahvale teatavaks teha sellist “ebaolulist” “pisiasja”, nagu Ameerika astronautide lendu kuule. Staliniaegsel Venemaal valati krokodillipisaraid, kui mõnes lääneriigis mõni kommunist pandi vangi; miljonite oma maa kodanike sunnitöölaagritesse saatmine ja mõrvamine oli aga “pisiasi”, mis ei väärinud üldse märkimist…
Ainult objektiivse ja mitmekülgse informatsiooni olemasolu korral nii oma maa kui ka teistes maades toimuvate sündmuste kohta, on võimalik parandada omal maal tehtud vigu ja vältida teistel maadel tehtud vigade kordamist. Paljude inimeste ja isegi tervete rahvaste vaesuse ja viletsuse põhjuseks pole mitte ülemaailmse teaduse ja tehnika mitteküllaldane tase, vaid mahajäämus poliitilises elus, mille loomulikuks tagajärjeks on ka mahajäämus majanduslikus elus.
Need, kes omakasupüüdlikes huvides püüavad ajaloo arengut seisma panna, püüavad esmajärjekorras rahvast hoida teadmatuses. Sõnavabaduse piiramine või täielik likvideerimine, tsensuuri kehtestamine ajakirjanduse, tänapäeval ka raadio ja televisiooni üle, kui seda tehakse rahuaja tingimustes, on kindlaks tundemärgiks, et antud riigis püüavad võimulolevad klikid ajaloo arengut peatada.
Inkvisitsiooni tuleriidad, kus põletati teisitimõtlejaid, said võimalikuks eelkõige tänu inkvisitsioonile vaimsel alal – tänu rahva hoidmisele vaimupimeduses ja teadmatuses.
Kas Oswięcim, Buchenwald ja Stalini sunnitöölaagrid oleks saanud võimalikuks, kui nii Saksamaa kui ka Nõukogude Venemaa elanikkond oleks nende kohta teadnud täit tõtt ja kui igal inimesel oleks olnud võimalus vabalt väljendada nendes küsimustes oma arvamust? Kindlasti mitte!
Selleks, et mineviku verised õppetunnid ei saaks korduda, tuleb rakendada kõik jõud selleks, et üldsus saaks objektiivset informatsiooni kõige maailmas toimuva kohta. Ainult siis saame ära hoida Kolõma ja Buchenwaldi, Oswięcimi ja Vorkuta ning teiste taoliste ajaloo häbiplekkide kordumise.
N. O.
(Eesti Demokraat 4, 1972 Kalju Mätik)