Hüüdnimi Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde memorandumile ÜRO Peaassambleele, mis nõudis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist ja Eesti kui endise Rahvasteliidu liikme vastuvõtmist ÜRO liikmeks.
Rühmituste liikmed koostasid suvel 1972 memorandumi ideede kondikava, millesse esialgu andsid suurima panuse Artem Juskevitš ja Mati Kiirend. Selle teksti viimistlus usaldati Sergei Soldatovi kaudu Eesti Nõukogude Entsüklopeedia toimetajale Tunne Kelamile kui rahvusvahelise õiguse spetsialistile ja tema tutvusringkonnale.
Kelami initsiatiivil toimus kaks kümnekonna osalejaga koosolekut. Poliitiliseks lähtekohaks võeti Atlandi harta, Suurbritannia ja USA ühisdeklaratsioon 1941. aastast, mis väitis, et tuleb taastada kõigi sõltumatusest vägivaldselt ilma jäetud rahvaste suveräänsus. Selle ning ÜRO põhikirja, Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste pakti ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti uurimine viis järeldusele, et Eesti iseseisvuse taastamise õiguslikud argumendid on sedavõrd tugevad, et Eestile tehtud üle-kohtu heastamine on meie õigus ja rahvusvaheliste organisatsioonide kohus.
Kui Kelam tutvustas tulemust Soldatovile, suunas viimane tema juurde Kalju Mätiku, kes tegi teksti mõned täiendused ning aitas koostada kaaskirja ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Kuna oli teada, et memorandumi adressaadini jõudmine viibib (kasvõi seetõttu, et välismaale saatmiseks mõeldud dokumentide puhul nägid konspiratsioonireeglid ette peiteaega), valiti suvaline, ent sümboolne daatum – 24. oktoober oli ÜRO põhikirja jõustumise tähtpäev.
Kelami algtekst oli inglisekeelne, Mätik tegi sellest eesti- ja venekeelsed tõlked.
Artem Juskevitši ettepanekul otsustati kinnitada memorandum ja kaaskiri Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde templijäljenditega, mis spetsiaalselt selleks otstarbeks kujundas Mati Kiirend.
Memorandumis nõuti, et N Liidu poolt vägivaldselt okupeeritud Eestis tuleb: likvideerida nõukogude koloniaalne administratiivaparaat; viia välja N Liidu väed; tuua sisse ÜRO väed; viia ÜRO kontrolli all läbi vabad valimised; lubada väliseestlased (kes lahkusid 1944. aastal N Liidu armee sisenemisel Eestisse) tagasi kodumaale; valida Asutav Kogu; moodustada seaduslik Eesti Vabariigi valitsus.
Memorandumi kaaskirjas ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile kirjeldati Eestis toimuvat venestamisprotsessi, mis on muutmas eestlased oma kodumaal vähemusrahvuseks.
17. oktoobril 1974 ilmusid teated memorandumist Inglismaal dissidentlust käsitlevas ajakirjas “Soviet Analys”. Selles väideti, et isegi kui tegu on emigrantide võltsinguga, on tekst ometi tähelepanuväärne: “Kõige olulisem aga on, et siin esitatud argumentide loogika ja kasutatud faktid on vaieldamatud, kes ka nende autor ei peaks olema.”
Eesti keeles avaldati memorandum oktoobris “Teatajas” ja Eesti Rahvusfondi “Sõnumites”, Balti Komitee avaldas koheselt ka rootsikeelse tõlke. 11. novembril ilmus memorandumi ingliskeelne tekst baltlaste organisatsiooni BATUN (Baltic Appeal to the United Nations) infobülletäänis ning see saadeti mööda maailma laiali. Samal ajal ilmus Stockholmis 3000 eksemplaris Eesti Rahvusfondi eribrošüür “Two Memoranda to UNO from Estonia”. Ning Kanadas avaldati memorandum dokumentatsioonibülletäänis “Baltic Events”.
Vastukaja jõudis täie teravusega N Liitu 31. oktoobril 1974, kui raadiojaam “Svoboda” refereeris 1972. aasta “Hronika…” nr 25 ja sidus selle kokku ÜRO’le läinud memorandumiga ja selle kaaskirjaga. “Svoboda” tunnistas, et tegu on poliitilise samizdati ühe kõige muljetavaldavama tekstiga üldse, sisaldades hämmastavat eesmärgi ja mõtte selgust ning hiilates keele täpsuse ja lakoonilisusega. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 1., L. 154.-213.)
ÜRO ei vastanud, kuid seda koostajad ei lootnudki. Küll aga kujunes silmapilkselt uus olukord, mis võimaldas poliitilises mõttes väljasuremise äärele jõudnud Balti pagulasorganisatsioonidel tegutseda veenvamalt, et hoida Balti küsimust päevakorral. Momorandumi põhjal ilmnes, et mitte kõik eestlased (Lääne poolt rahvusena üldiselt maha kantud) ei olnud kommunistliku režiimiga rahul.