Enne, kui alustada koos venelastega arutut joomingut ja tralli nn. naistepäeval, mõtleme pisut ja küsime endalt: mis püha see eestlasele on? Milleks seda siis “pühitseda”?

Eesti Entsüklopeedia ei tunne sellist püha. Järelikult naistepäeva ei pühitsetud Eestis enne Nõukogude Vene orjusse langemist.

Mis alusel venelased ja nüüd ja eestlased seda “püha” siiski peavad? Vastuse saame B.A. Vvedenski “Entsüklopeedilisest sõnaraamatust” (2. köide, lk 12, ilmus 1964):

“Rahvusvaheline naistepäev 8. märts – kõigi maade töötavate naiste rahvusvahelise solidaarsuse päev võitluses rahu, demokraatia ja võrdsuse eest meestega kapitalistlikes maades. Kehtestatud 1910 2. naissotsialistide rahvusvahelisel konverentsil Kopenhaagenis K.Zetkina ettepanekul. Esmakordselt siise seatud teas Euroopa maades 1911, Venemaal 1913. NSV Liidus jt. sotsialistlikes maades pühitsetakse naiste saavutuste ülevaatusena sotsialismi ehitamisel.”
Nõukogude naisele on seega naistepäev aruandeks oma tööst riigi heaks. Hoopis midagi muud aga valetab nõukogude okupatsiooni leht Eestis “Kodumaa” (6. märtsil 1974.a.):

“Rahvusvaheline naistepäev on pidupäev, mis on pühendatud vanaemale, emale, abikaasale, pruudile, tütrele, neiule. Päeav eöu andjale, elu kodustajale, elu hingestajale. Aga ka päev parema elu eest ennastsalgavaima võitleja, kõige jäägituma rahuliku, loova elu kaitsja auks ning kiitusesks.

Kõigile meeestele aga tõele jõudmise päev, et ülejäänud päevadki aastas täisvereliselt ja peatumatult tulevikku purgivad on ainult siis kui ka neid on meie kaasosaline naine.

Seepärast on see tähtis meelespidamise päev, kus naise – igavese armastuse ja imetelu objekti – tänuliku pilgu sügavust ei määra kingi sära, vaid kinkija tähelepanu ja tänu siirus.”
seega, nagu näeme, püüab “Kodumaa” puru silma ajada eelkõige väliseestlastele, andes naistepäevale emadepäeva varjundi. Nõukogude võimumehi ei huvita hoopiski naise kui ema tunktsioon perekonnas, vaid eelkõige naise järjekordsed “töövõidud” sotsialismi heaks, mida tunnistab eelnimetatud naistepäev definitsioon “Entsüklopeedia sõnaraamatus”. Seal tehakse juttu ka muust, mis laiendab nn. rahvusvahelise naistepäeva deviisi. Ei saa ju kapitalistliku riigi naisi üles kutsuda töötama, sest see tugevdaks vastupanu NSV Liidu ekspansioonile. Jäävad: “rahu”, “demokraatia” ja “võrdsus meestega” – nende eest peab võitlema naine vabas maailmad ehk nn. kapitalistlikes riikides.
Kapitalistlikes riikides on rahu võrratult rohkem kui sotsialistlikes. Sotsialistlikud riigid ainult jutlustavad rahust, teostades alalist agressiooni või toetades seda igal võimalikul juhul kõikjal üle maailma.
Verevalamisega tehti oktoobrirevolutsiooni. Verevalamisega võideldi nende vastu, kellele ei meeldinud tsaari-Venemaa rahvastikust ainult 12% moodustava proletariaadi diktatuur rahva enamuse üle (kodusõda). Verevalamisega püüti Lenini poolt lubatud enesemääramise õiguse vastaselt liitva vähemusrahvusi bolðevistliku Venemaa impeeriumi külge (eestlased, lätlased, leedulased, kirgiisid, usbekid, tadžikid, armeenlased, aserbaidžaanlased, grusiinlased, ukrainlased, valgevenelased jt.)
sotsialism ei takistanud Nõukogude Venemaad liitumast kapitalistliku-natsliku Saksamaaga valla päästmaks II Maailmsõda. Liidu tulemusena taastas Nõukogude Venemaa tsaari-Venemaa piirid 9/10 ulatuses, riisudes iseseisvuse ka Eestilt, muutes ta õiguseta provintsiks nn. liiduvabariigiks eesotsas Moskva asevalitsejatega, kes kujutavad endas pooleldi umbkeelseid Venemaa eestlasi.
Nsv Liit toetas ja inspireeris Põhja-Korea, punaste Hiina Väeosade ja Põhja.Vietnami agressiooni demokraatiat austavate rahvuskaaslaste vastu. Samuti toetas NSV Liit India agressiooni Pakistani ja Egiptuse-Süüria agressiooni Iisraeli vastu.
Se nn. kapitalistlike maade naiste võitlus peaks olema suunatud teravikuga sotsialistliku agressiooni vastu kõikjal, igal pool ja igal ajal. Rahu jutlustamine seal, kus NSV Liit on teostatud agressiooni, oleks orjastatud rahvaste solvamine. Just niisugust rahu aga just soovibki NSV Liit Euroopas. Rahu ja piiride puutumatus enne järjekordset hüpet Läände! Nüüd peaksid ka piirid olema kindlustatud, mis vene teisitimõtleja kindral Grigorenko arvates II Maailmsõja algus päevil puudulikuks jäid (pärast Nõukogude Vene agressiooni Baltikumi) samuti Poolasse ning enne Saksamaa poolt alustatud Nõukogude Liidu ja Saksamaa omavahelist liitlastevastast sõda 22. juunil 1941.a.).
Samuti peaksid kapitalistlike maade naised võitlema demokraatia eest NSV Liidus ja ta okupatsioonialusteks riikides. Ei ole mõtet vist peatuda sellel, et demokraatiast saab juttu teha ainult kapitalistlikes riikides. NSV Liidu antidemokraatlikust režiimist annab tunnistust juba raudne eesriie, millest läbipääs väljapoole saab võimalikuks ainult üliusutavatel perteituusadel ja vahel ka neil, kes jätavad perekonna pantvangiks “kodumaale” – NSV Liitu… Täielik vabadus demokraatia mahasurumisel ja inimeste mõrvamistel on olnud vaid NSV Liidu julgeolekuorganeil – 66 miljonit hävitatud inimelu!
Nõugkoude propaganda tembeldab “raudse eesriide” mõistet kodanliku propaganda müüdiks. Kuid kahjuks on see siiski kurb reaalsus. Nõukogude naine Galina Panova ootab juba ammu väljasõiduviisat Iisraeli, kuhu ta abikaasa Valerie soovib sõita. Valerie on juut, kes tänu Nixonile võib Nõukogude Liidust lahkuda, kuid Galina – venelanna, kelle suhtes Moskva võimukandjad ei pea inimõigusi austama. Panovid on balletisolistid Leningradist ja heideti seetõttu balletitrupist vällja, et nad soovivad ära minna Nõukogude “paradiisist”. 12 rahvusvaheliselt tuntud filmikunstniku abikaasad (arvatavasti ka mõni kapitalistliku riigi naine) saatsid Kremlile telegrammi, milles nõudsid Panovidele väljasõiduviisasid. Nagu näeme, on see ainult üks väike detail… Kapitalistlike maade naiste võitlusest… demokraatia ja inimõiguste eest – NSV Liidust!?
Nõukogude Liidus ja teiste sotsialistlikes maades pühitsetakse naistepäeva tähtpäevana – naiste saavutuste ülevaatusena sotsialismi ehitamisel. Nõukogude naistel pole vaja võidelda rahu ja demokraatia eest, sest rahu ei tule seni, kuni on võimalik kusagil maailmad organiseerida ogressiooni (India Pakistani vastu, Egiptus ja Süüria Iisraeli vastu) või “vabadussõda” sotsialismi vägivaldseks pealesurumiseks (Põhja-Korea Lõuna-Koreas, Põhja-Vietnam Lõuna-Vietnamis jne.) ja demokraatiast pole Nõukogude Liidus kellelegi õiget ettekujutust, kuna igasugune demokraatia, mis tekkis pärast Veebruarirevolutsiooni, hävitati Oktoobrirevolutsiooniga.
Sellepärast ongi lihtsustatud mõtlemist nõukogude naisel ja tema kolleegidel sotsialistlikes maades – Nõukogude Liidu sulasriikides. Töö, töö ja veelkord – töö! Ei midagi uut – iga päevane loosung. Definitsioonis küll märgitakse töösaavutusi sotsialismi ehitamisel, kuid NSV Liidus pidi ju sotsialism olema üles ehitatud juba 1930-ndate aastate keskpaiku. Enne 1968. aastat pidi sulasriikidest ka Tšehhoslovakkias sotsialism olema üles ehitatud, kuid Varssavi pakti riikide 1960.a. augustiinterventsiooni sinna ajas asja sassi ja nüüd ei julge keegi sellest iitsatagi. Võib-olla alustas Husak “otsast peale”? Kui Husak Dubčeki inimliku sotsialismi asemel ebainimliku üles ehitas, ega siis demokraatiat taotlenud teisitimõtlejatel pääsu pole. NSV Liidu mustri järgi tugevneb siis klassivõitlus ja vanad kommunistid “puhastatakse välja” või notitakse maha nagu Stalini-Beria päevil juhtus miljonitega NSV Liidus.
Naistepäev on riigi heaks tehtud töö ülevaatus, kus ei nõuta õrnemalt soolt aastaaruannet, vaid piirdutakse üldsõnalisusega ja kingitakse asutuse administratsiooni poolt lillekimpe või –potte… Raha nendeks kinkideks võetaks ametühingu kassast, mis küll on ebaseaduslik, sest bürokraatlik seadus näeb ette ainult ametiruumide kaunistamist lilledega, mitte inimest, naist, kellel nõukogude seadusrusika ees ei ole mingit väärtust ega ka õigust. Kuna naistepäeva palagani ilma lilledeta läbi ei vii ja mujalt raha võtta ei ole, siis rikutakse seadust edasi ja seda ei pidurda ka revisjonikomisjun, kelle seadusest kinnipidamise nõue võrdub naistepäeva saboteerimisega. Kõik läheb vanamoodi edasi… Naistepäeva eel pannakse paar nädalat enne juba igalpool kauplustes ja aiandites n.ö. kinni, tellides neid ohtralt ka neile, kes vääriksid pigem kõrvakiilu ja nn. ühiskondlikku laitust! Pärast vedeleb lillepotte siis ja seal asutuse nurgas, leidmata omanikku, samal ajal kui lillepoodides ei jätku lilli neile, kel neid tõesti on vaja, näiteks pulmadeks, sünnipäevaks ja ka matusteks…
Suure käraga pühitsetakse Nõukogude Liidus naistepäeva. Kõikjal toimuvad juba eelmisel päeval pidulikud aktused, kus ei rõhutata niivõrd tähtpäeva ajaloolist aspekti, vaid ainult naiste viimase aja “töövõite”. Naistepäeva ajalooline alus on aga iseendast väga kahvatu. Mujal maailmad seda päeva üldse ei pühitseta ja ei peeta. Selle maskeerimiseks nimetataksegi naistepäeva “rahvusvaheliseks”, tegelikul on see aga naiskommunistidevaheline “püha”.
Ka Moskvas toimus pidulik koosolek naistepäeva tähistamiseks 7. märtsil k.a. Seda kanti televisiooni kaudu ple kogu NSV Liidu. Kogu maa võis jälle näha “seltsimees” Brežnevi, kes plaksutas kaua pma üles ja ettepoole sirutatud peopesi… Loodetavasti see nii raske töö siiski ei olnud, et ta oma kõhupiige oleks ära rebestanud, nagu see juhtus Hruštšoviga põllumajandust “tõstes”… Kooaolekul esinesid mõned “lööktöölised”, kelle riigitruuduses keegi ei kahtle. Lavale toodi esinema lapsed pioneerieas ja ka nooremaid. Nad hüüdsid üksikuid lauseid saali, mis tekitas seal suure “elevuse” – need olid üsna maitselagedad tervitused ja tänusõnad. Nad aga unustasid tänada Leonid Iljitši selle eest, et juba varakult viidi neid lastesõime ja –aeda, kus kõik põdesid kollektiivselt ja korduvalt, vahel ka üksikult kõikvõimalikke külmetushaigusi, nahhushaigusi ja kopsupõletikke, neelates nende ravimiseks tohutul hulgal ravimeid, mis nõrgendas kasvava organismi kogu eluks… Lasteasutusse viidi varakult lapsi muidugi sellepärast, et ema käis tööl abiks madalapalgalisel isal perekonnale leivaraha teenimas, ametlikult aga “kommunismi ehitamas”…
Televisiooni vahendusel saatis nõukogude naistele tervituse kaugest Kuubast Jose Marti nim. Tehase naistööline. Esmalt oleks ta võinud tervitada sinna komandeeritud nõukogude naisi ju! Hellusega aga meenutab see kuubalasest naistööline, et ka tema oli uudishimuliku karja hulgas Brežnevi tervitamine viimase hiljutise visiidi ajal Kuubasse. Kahju vaid, et välismaa on väga pikk ja naistöölise igatsus nii suur… Kuid Brežnevi pilte ja Kuubas külluses olema. Nende ees ta võiks ju kummardada ja tantsida igal puhkehetkel ja pidupäeval.
Saate mitmekesistamiseks vttis “Vremja” reporter intervjuu välitingimustes ühelt naistööliselt, värskelt Lenini ordeni ja Kuldtähe “kavalerilt” Moskvas. Too naistööline olevat väga õnnelik tööle minnes ja sealt tulles. Lõpuks selgub, et tal in siiski ainul üks 14-aastane poeg, kes nähtavasti pole vanemate tööloleku ajal huligaaniks kasvanud. Just sespärast ongi vist ta nii õnnelik… Või ei julgenud ta muid sõnade kombinatsioone kasutada peala nõmeda “õnnelik” kordamise? Ärgu kartku! Küll mittevajalik välja lõigatakse, ei julgeks Kesktelevisioon anda otsesaateid intervjueeritavalt. Võimalik, et see õnnejoovastus tekkis äsjasest Lenini ordeni saamisest. Järgmise ordeni saamiseks on selline naislööktööline võimeline veelgi enam rabama, unustades oma kohustused perekonna ees ja kasvõi magades vabriku tööruumis, et taandada nullini ajakulu kodus käimiseks. Lõpuks sai ka rporteril vaimuvaesest vastusest isu täis ja kaamera pöörati ära. Reporteril oli vist veidi ebaõnnestunud valik 1-lapselisest perekonnast intervjuud võttes. Ei ole ju perspektiivikas 1-lapseline perekond, sest ühe inimpõlve järel oleks venelasi siis 50% vähem, kuna kaks inimest jätsid maha vaid ühe järglase tänu sellele, et mõlemad vanemad ehitsid XX sajandi II poolel innukalt sotsialismi või kommunismi. Millist nad just ehitasid, pole oluline, sest üles nad ei ehitanud kumbagi, kuna Mrxi õpetus jäi utoopiaks ja selle leninlik-stalinlik (või ka juba – brežnevlik?) ümberkohendamine praktiliseks eluks tõi kaada sadadele miljonitele inimestele ajaloo suurima õnnetuse.
Telereporter ei julge muidugi võtta intervjuud paljulapselistelt töötavatelt emadelt, kuna see on harv ja ebatüüpiline juhtum… Üsna sageli aga ei ole sellised emad kuigi õnnelikud, sest mõni laps ei õpi hästi, tegeleb hulkurlusega, pisivargustega, mistõttu kutsutakse sageli välja miilitsa lastetuppa, kust edasi kulgeb noorukiks saanu tee kolooniasse ja sealt hiljem edasi vanglasse…
Välisturistidel on ammu silma torganud räpases tööriietuses ringi liikuvad naise. NSV Liidu linnades ja asulates. Ja see ongi siis see “võrdsus meestega”, millest unistas K.Zetkina ja millest peavad unistama vaba maailma naised.
Külmal aastaajal panevad nõukogude naised-ehitustöölised jalga vattpüksid ja liiguvad remonditavate või ehitavate majade ümber ning tellinguil oma punnis tegumikega, jättes ebaesteetilise ja äärmiselt võika mulje. Naistepäeva “auks” võtavad nad ajutiselt tööriided seljast ja tõttavad “pidulikule koosolekule” lähemasse klubisse, kus saab hiljem kuulata tasuta kontserti… ja seda võib-olla aastas kord! Kuigi ka kontsertsaalide piletid pole ju eriti kallid, siis sinna minekuks pole aega, mille röövivad pärast rasket füüsilist päevatööd ees ootavad kodused majapidamisetööd.
Nõukogude naiste raskele olukorrale ei tule kergendust nõukogude võimukandjate poolt. Miski ei ole muutunud 1973.aasta septembrist, kui A.Solženitsön saatis 50-leheküljelise kirja Kremlisse. Selles kirjas kirjeldab ta muuhulgas ka nõukogude naiste alandavat rasket olukorda ja soovib nende seisundi muutmist. Kreml aga jäi kurdiks ja tummaks ning tõstis kära alles siis, kui Pariisis ilmus “Gulagi arhipelaag”. Loomulikult jääb Solženitsöni kiri järjekordseks “palvekirjaks tsaarile”, mis jääb niikuinii rahuldamata, nagu kõik eelmisedki.
Naistepäeval jagatakse võimukandjate poolt “sooje sõnu” naiste aadressil. Naisi on NSV Liidus 53%. Iga kolmas insener on naine, enamus õpetajaist – naised, 1,5 miljonit naist on leiutiste ja rasionaliseerijate ühingu liikmed. Igast neljast arstist on kolm naissoost. Nn. rahvasaadikuid on 1 309 000 naist. 31% NSVL Ülemnõukogu koosseisust on naised. Jäegnevad hulgaliselt statistikas arvud naistest-ordenikandjaist, naistest-sotsialistliku töö kangelastest jne. jne…
Mis aga on kõik selle taga? Naisspetsialistide töö NSV Liidus on oma kvaliteedilt aga enamikul juhtudel madalam, sest nende mõtted tahestahtmatule liiguvad kodustele muredele ja enda täiendamise asemel raamatukogus, kursustel jn., astub ta kiiruga toidupoe sabasse, “registreerides” end samal ajal mitmes järjekorras korraga, et kõiki söögiks vajalikke produkte rutemini kätte saada…
Kuna nõukogude “rahvasaadikuil” riigivalitsemises midagi kaasa rääkida ei ole, siis sobiksid naised ideaalselt automaatsete kätetõstjatena istungitele, kui ainult neid “istumisi” liiga sageli ei toimuks… sest siis jääks perekond hoopis söömata.
Naistepäeva pidamise muudab mõttetuks see, et sel päeval tõstetakse esile kõiki naisi, vaadates ainult soolisele kuuluvusele. Nii ajavad sel päeval n.ö. rinna ette ka kõik need naised, kellele muidu langeb osaks teiste hukkamõist kas nende moraalsete või muude põhjuste tõttu. Seepärast ei tohiks eestlased unustada ülemaailmset emadepäeva kogu oma traditsioonidega, mille nõukogude okupatsioonivõimud on Eestus asendanud bolševiseeritud idaslaavlaste naistepäevatralliga.
“Eesti Entsüklopeedia” (Tartu, 1933, II k., lk. 1 091) annab järgmise emadepäeva definitsiooni:
“Emadepäev – päev, mil korraldatakse emade austamiseks mitmesuguseid pidustusi ja aktusi. On saanud rahvusvaheliseks kombeks emadepäeva pidada maikuu 1. või 2. pühapäeval. Emadepäeva mõte on pärit P.-A. Ühendriikidest, praegu aga levinud üle maailma. Eestis on e-a peetud 1923 a-st alates Naiste Karskusliidu korraldusel peam. Koolide, noorsoo- ja naisorganisatsioonide osavõtul.”
Nüüd unustatakse see, et eestlased pühitsesid 18 aastat emadepäeva ja tõtatakse pidama “naistepäva”, mida varem eestlased ei tundnud, kuigi püütakse väita, et “naistepäeva” peeti Venemaal, järelikult ka tema tolleaegse koostisosas Eestis 1913.a. alates. Kuid 1914. aastast käis juba I Maailmasõda ja iga eesti naine mõtles hoopis sellest, kuidas meest, isa, poega või venda päästa tsaari ja Venemaa eest sõtta minemast. Võib-olla mõni vene naissotsialist või naiskommunist “naistepäeva” kusagil pidas, kuid laiem üldsus seda ei teadnud.
Nukogude Liit on tenid sellest Zetkina poolt muuks otstarbeks kavandatud naiste pühast “tööpüha”. Selles ei ole midagi uut. Ka 1.mai püa, mis sai alguse Ameerika Ühendriikidest, on nõukogudelased moonutanud, tehes tõelisest töölipühast masside sundrongkäikude päeava, kus pole võõras isegi relvade täristamine ehk jõu demonstratsioonid sõjaväeparaadide näol. Et vähendada ülemäärset relvade täristamist, on viimastel aastatel sõjaväeparaadid üle kantus 9. maile, mil venelased tähistavad oma võitu sakslaste üle ja kindlasti ka Ida-Euroopa rahvaste vabaduse üle. Ja selle kahe maikuusse topitud riikliku püha palagani käras unustabki tavaline nõukogud einimene ja kahjuks ka osa eestlasi emadepäeva, mida ag pühitseb kogu vaba maailma rahvas väljaspool Nõukogude Liitu.
Eestlastele on aga “naistepäev” veel meeldetuletuseks ühest väga süngest hetkest. Ei maksaks kunagi unustada Tallinna ründamist nõukogude lennuvõe poolt 9.märtsil 1944.aastal. Nii vist tahtsid “naistepäeva” tähistada Punaarmee lendurid Eestis, nende hulgas ka okupeeritud Eesti praegune sotsiaalkindlustuse minister ja Nõukogude Liidu kangelane import- eha metseestlane (sündinud ja kasvanud nong kommunistliku-nõukoguliku hariduse saanud Nõukogude Liidus, kaasaarvatud ja Stalini-Beria terrorivõtted, milliseid läks kibedasti vaja enda esmakordseks “tutvustamiseks” 9.märtsil 1944.a. eesti rahvale…) Endel Puusepp. Vaevalt, et tema poolt juhitud vilets sotsiaalkindlustus sevotiseeritud Eestis (aga üldse kogu Nõukogude Liidu sotsiaalkindlustus on ju niivõrd algeline ja bürokraatlik, et ei kannata mingisugustki võrdlust muu maailma maadega välja) maksab pensioni kõigile neile, kes said kannatada sellel terrorirünnaku ööl. Ta ju nõuab “dokumente” ja “elavaid tunnitajaid” selleks. Kuid dokumendid põlesid inimesed hukkusid, kes tol õhtul ei teadnudki aimata, et punane saatan Kremlis oli teinud nendega juba lõpparve ja nad koos Tallinna linnaga maha kandnud… Võib-olla taheti matkida omi tolleaegseid suuri liitlasi – anglo-ameeriklasi ja nende mass-õhurünnakuid saksa linnadele?
Tollel 9.märtsi ööl hävitati nõukogude terrorilendurite poolt vaesemate Tallinna elanike kodud Lillekülas asund asunud Väike-, Suur- ja Kesk-Ameerika tänavatel. Nuud on likvideeritus peale nende tänavate ka nende tänavate nimetusedki ja peale II Maailmasõda sündinud tallinlane ei tea nende asukohtagi… Aga II Maailmasõja ajal kõlbas Nõukogude Venemaal võtta Ameerika Ühendriikidelt vastu lendliisi abi!… Kuid nüüd ei kõlba oma okupatsioonialuses linnas ajalooliste tänavate nimetusena suhu võtta abistaja riigi nimegi.
Lisamärkusena olgu veel öeldud, et Lillekülas varjas end suur hulk 1924.a. 1.detsembri mässust osavõtnuid ja nende perekonnaliikmeid. Mälestustahvleid aga neile majadele, kus nad elasid, nüüd juba enam ei saa kinnitada…
Hävitasid Tartu maantee ja Liivalaia tänava üürikorterid – jällegi vaesema elanikkonna eluasemed. Uljad punakotkad said jagu ka “Estonia” teatrihoonest. Paljud teaatris viibinuist said surma, hukkus ka Eesti tuntud laulja Karl Viitol. Kuid vene töölisklass ju teatrit eriti ei armasta. Palju punalendureid aga põlvnes ustavast töölisklassist… Seetõttu hetkegi ei kahtlesks selline lendur pomi teatrile heitmast, eriti, kui see ei ole Venemaa teater ja seal ei laulda vene keeles, ei laula vene ühehääled kooris ega tantsita kükktantsu. Kuid on siiski teada üks juhtum, et üks vapper nõukogude lendur, asund pärast sõda enda poolt puruks pommitatud Tallinna elama, hulluks läks. Nähtavasti ärkas ühel siiski südametunnistus hiljem. Iialgi aga ei ärka see Eesti NSV praegusel sotsiaalkindlustuse ministril-terrorilenduril Endel Puusepal, kellest kui metseestlasest nüüd teama, kuidas ta omamoodi “tervitas” oma isade maad tollel 9.märtsi ööl 1944.a.
Punaste terrorilwndurite oohvritena langes ka kümneid eesti noori, kes tollel ööl olid kõikjal ebistamas, (hoolimata sellest, et hommikul koju jõudes leidsid eest plenud rusudes kodu ja surmasaanud omaksed, tegutsesid eesti noored kogu öö ja järgnevatelgi päevadel tohutu ennast salgavuse ja vaprusega, mida paljudel juhtudel märkisid ära vanad ja kogenud sõjamehed, kes viibisid tollal Tallinnas. Eesti noored näitasid veelkordselt oma kindlat hoiakut ja rahvuslikku meelt, ja kui veel eliduski kuni tolle massrünnaku ööni neid, kes võib-olla kahtlesid nõukogulaste eesmärkides, siis peale Tallinna purustamist ei leidnud enam ühkti, kes oleks kahenud hetkekski, millised sihid on nõukogude võimul ja Punaarmeel Eesti maa ja rahva suhtes – hävitada eesti rahvas igal viisil ja igasuguste vahenditega.) laengute hulgas olid ka Endel Pajuste, Tallinna Reaalkooli lõpetanud isamaalane ja tolleaegne noortejuht ning Viido Kork, kelle hüüdlauseks oli alati: “Aga ükskord algab aeg…!”
Üks vana pedagoog meenutas kunagi parteiajaloo õppusel oma koolipoiste kangelaslikkust Tallinna õhurünnakul 1944.a. märtsis. Koolipoisid kustutasid tuld kõikjal, kus suutsid, päästsid tule- ja lämbumissurmast rauku, naisi ja lapsi, samal ajal, kui kogu aeg ühust langesid pommid ja surm ähvardas kõikjal ümberringi… Kuid kiirelt pöördus see pedagoog taas tagasi marksismi-leninismi dogmade juurde, sest rohkem ei tohtinud ju tõde avalikkusele tuua! Kuid pärast tundi jäi õpilastele siiski meelde see terroritöö ja tükike tõde sellest. Aga enamuse pedagooge kardavad ju tänapäeval sellest hoopiski kõnelda!
Ligi pool Tallinna elamispinnast hävis mõne tunniga. Jäid paljaks ja peavarjuta kümned tuhanded tallinlased. Ühel Peipsi-äärsel venelasel oli enne sõda korter Lembitu tänaval asuvas majas. Ta viidi nn. mobilisatsiooniga Venemaale ja naasis eesti Laskurkorpuse ridades. Kodu asemel leidis ta eest maja vundamendi ja palju tuhka. Tuttavad teadsid rääkida, et tolle laskurkorpuse võitleja-“vabastaja” naine koos kahe lapsega ja naisevend olid tulnud tuppa peale esimest õhurünnaku lainet. Teise pommituslaine ajal sai maja otsetabamuse… Igaveseks õnne ja lootuse “paremasse tulevikku” kaotanud juba keskeast väljunud mehel ei jäänud muud üle kui juua, juua ja veelkord juua kuni oma surmani… Jah, kui palju on neid eestlasi, kes nõukogude võimu poolt on muudetud kas taolisel teel või mõnel muul viisil joodikuteks, kroonilisteks alkohoolikuteks! Kuid ka selline – krooniliseks alkohoolikuks muutmise vahend on nõukogude okupantide üks repressiivsetest meetoditest, millega orjastatakse ja muudetakse kuulekateks inimesi ja ka terveid rahvaid Nõukogude Venemaal, sest joodik ei mõtle (tal pole ju selleks aega!), ja kes Nõukogude Liidus ei mõtle, see pole valitsevale režiimile ja kompartei klikile ju ohtlik!
Nõukogudelased püüavad end kõigiti õigustada: Tallinn olevat olnud tähtis sõjaline objekt; Tallinnas olevat asunud tollal SS-diviis “Wiking” juhatus, kuna diviis ise oli juba Narva rindel. Ja Tallinna hävitamisega oleks nagu lakanud diviis olemast või ehk oleks langenud tema võitlusvõime…?! Või ehk oleks kohe saksa, eesti ja paljude Euroopa rahvaste vabatahtlikud-sõdurid, kes võitlesid Narva alla ja pidasid Punaarmee soomustatud masse kinni, jalga lasknud? Jaburamat seletust ei oska nõukogude võimumehed nähtavasti oma punastest dogmadest läbiimbunud ning pehmeks muutunud ajudega küll enam välja mõelda! Ja kui “sõjaliseks objektiks” pidada ehk endist restorani “Kuld lõvi” Harju tänaval, mille rusude alla jäi tol ööl sadakond tsiviilisikut koos kümnekonna saksa ohvitseriga, siis terrorirünnaku eesmärk oli küll ääretult võike ja tulemus täiesti null. Sest peale 9.märtsi õhurünnakut muutus eesti rahva hoiak äärmiselt kindlaks ja nõukogudevastaseks, ja kui Punaarmeel ei õnnestunud 1944.a. alul, peale Leningradi blokaadi läbimurdmist Narva alt kaugemale tungida, siis just “tänu” punakotkaste mõrvatääle eesti rahva kallal. Ja Narva rinde kindlustatud positsioonidest ei murtudki läbi ning Narva rinne jäi püsima veel pooleks aastaks kuni 1944.a. septembris saksa väed taganesid Eestist. Ka eesti meeste osa oma kodumaa kaitsmisel ei olnud siin väike. Sellest annab tunnistust kasvõi seegi fakt, et just Narva juures ja selle lähistel said 3 eestlast – 22-aastane reamees Harald Nugiseks ja ohvitserid Riipalu ning Maitla saksa sõjaväe kõrgema autasu – Rüütliristi. Siinjuures peab märkima, et saksa sõjaväes oldi autasude jagamisega üpris kitsid, mitte nii nagu seda sõja ajal tehti Punaarmees, kus ordeneid ja medaleid jagati lausa peoga. Ning Saksamaa poolt okupeeritud aladelt pärinevatele ja saksa armees teenivatele sõduritele ja ohvitseridele nagu seda olid antud juhul eestlastest sõjamehed, lubati Raudriste ja Rüütliriste jagada alles 1943. aastast alates.
Võib-olla laevatakse kunagi välja nende terrorirünnaku ohvrite luud “Kuld lõvi” all asunud keldrist (praegu on see “haljastatud ala” Harju tänavas ja mida peale sõja lõppu iga tallinlane tundis “Ohvrite väljaku” nime all) ja maetakse kuhugi kalmistule. Kui kaevajaiks on nõukogulased, ei pöörata luudele mingit tähelepanu või viiakse hoopis prügimäele… See võib juhtuda siis, kui hakatakse “restaureerima” tühjaks jäänud, õigemini – tühjaks pommitatud Hrju tänava äärt nõukogude võimu ajal. Kuid kannatada sai ka Harju tänava teine äär. Praegune Kirjanike Maja ongi ehitatud pärast sõda ja ei paku vanalinnas erilist huviobjekti. Niguliste kirikut ei suudetud maatasa teha, samuti ka mitte Raekoda, kuigi mõlemilt purunesid tornid; kirik aga põles. Niguliste kiriku taastamine venib siiani. Siinjuures oleks huvitav märkida, et arhitekt P.Tarvas tahtis restaureeritud Niguliste kiriku tornis näha kohvikut (vt. aastaid tagasi poleemikat “Sirbis ja Vasaras”!). Kas pole see tüüpiline kogu nõukogude süsteemile: alul jumalakoda, siis purustatakse, hävitatakse see ja lõpuks – taastame selle kõik – joomakohaks! Tants ja laul ning viinaviskamine oma ohvrite haudadel…
Leningradist kohale kutsutud spetsialistid mässasid enne kuude viisi, kuni ükskord maapeal Niguliste tulevase tornikiivri kokku keevitasid ja üliraske metallkonstruktsiooni üles vinnasid. Küll nad teadsid, et vanaaegse hoone müürid ei vaju kokku, mida sageli nõukogude ehitusmeistrite töö puhul võib juhtuda. Üsna varsti pärast Tallinnas asuva kino “Sõprus” käikulaskmist langes sisse saali lagi. Õnn, et sel momendil seanssi ei toimunud. Muidu oleks inimohvrite arv ületanud “Kuld Lõvi” oma…
Kurbuseda peab nentima, et Tallinnas elavate venelastest kolonistidele ei meeldi Niguliste kiriku torni taastamine, kuna sinna olevat “maetud” hiiglasummasid, mida oleks võinud parem kasutada uute korterite ehitamiseks. Eestlane aga arvab, et kes lõhkus, see ka parandagu, mingu see lõhkujale maksma ükskõik kui palju. Nagu nii tegid kümned tuhanded eestlased, eriti tallinlased peale sõja lõppu miljoneid tuhandeid tunde nn. taastamistöödel peale töö aega ja ilma igasuguse kopikata seda tööd oma kodulinna rusudest puhastamiseks, mille olid põhjustanud 9.märtsil stalinlikud terrorilendurid 1944.a. Kas poleks aeg hakata ka nende tasumata tundide, õigemini – ületundide eest tasu nõudma?
Tallinna võib ehitada sadu ja tuhandeid maju, kasvõi Kohtla-Järveni ja Narvani, kuid kõigile sissesõitnud ja –imbunud venelastest kolonistidele neid ikkagi ei jätkuks, sest nagu rahvasuus räägitakse – rongitäied venelastest ja teistest idaslaavlastest kolonistidega ootavad Narva ja Pihkva taga, kuni maja valmib… Eestlased aga peavad endist viisi elama ja oma kodumaal 8 aastat järjekorras olema või veelgi kauem, enne kui kohalik ametiühing, parteiorganisatsioon ja administratsioon vastavalt siis “teenetele”, mis seisneb peamiselt kohalike võimumeeste tallalakkumises, otsustavad eestlased korterisaamise küsimuse positiivselt.
Ega Niguliste kirik võinud jääda igaveseks lühendatud peaga, kuigi paljud vene kunstnikud on jäädvustanud lõuendile Niguliste varemeid. Jäägu see süüdistuseks nõukogude terrorilenduritele. Nüüd nad võivad maalida Niguliste kirikut täies kõrguses.
Tallinnale teostatud terrorirünnakut 9.märtsil 1944.aastal võiks põhjendada järgmiselt:
Oli vaja hävitada eestlasi, vähendada nende arvu, hirmutada neid moraalselt, näidata oma “võimsust” kaitsetute kodanike kallal.
Tallinnale ja tallinlastele toimepandud õhuterroriga taheti hirmutada kogu eesti rahvast tervikuna ja saksa mundris eesti sõdureid ja ohvitsere, kes peaaegu paljakäsi pidurdasid 1944.a. Narva juures Punaarmee soomusmasside kohest sissetungi peale Leningradi blokaadi läbimurdmist Eestisse, sest eestlastest sõduritel ju puudusid raskerelvad üldse ja tankitõrje relvad eriti. Oli olukordi, ksu äsjaformeeritus eesti pataljonides, kes suunati Punaarmee rünnakuid tagasi lööma, oli iga mehe kohta 30-40 padrunit ja saksa vintpüss…
On teada, et “küünlad” ehk nn. Stalini jõulupuud Tallinna kohal ka tulekahju kuma oli nähtav peaaegu üle terve Eestimaa, ulatudes isegi Soome lahe põhjakaldale kuni Helsingini. Terrorirünnakust teatamiseks seega polnud vaja mingit telegrammi. Maainimesed ka kige kaugemates Eesti urkades nägid taeva all valguskuma. Nad teadsid, millises ilmakaares asub Tallinn ja nad hüüdsid hirmunult üksteisele: “Tallinn pöleb”. Kõik jooksid välja vaatam ja vähesed eestlased magasid tollel ööl rahulikult. Kõigi mõtted viibisid kaaseestlastest kannatajate juures.
Terrorirünnak Tallinnale ei olnud tookord sugugi juhuslik. Osa nõukogude salakuulajaid.spioone jättis maha taganev Punaarmee 1941.a., osa aga oli alla visatus parašütistidena hiljem. Nüüd aga ilmusid nad kokkulepitud ajal Tallinna tänavaile, et signaliseerida rakettidega rünnaku piirkonda (millest aga nõukogude histoorikud siiani targu absoluutselt kindlusega vaikivad… kuigi ka need olid ju “vaprad partisanid”!). Sellest kõigest ei julge nüüd giidid vene turistidele iitsatadagi, ajades ümbernurga juttu “Tallinna kannatada saamisest sõjatules”. Ja kõigile jääbki mulje, et see oli saksa “fašistide töö”. See on ju loogiline, sest ei pommitanud ju nõukogude lennuvägi ühtki vene linna eesmärgiga hävitada rahulikku elanikkonda…
Kuigi terrorirünnakul pommitati puruks ka osa vanalinnast, on ikkagi näidata turistidele vaatamisväärsusi Tallinnas. Siiia saadetakse arvukaid vene filmitruppe väntama filme Läänest, kuna Nõukogude Venemaa linnad selleks ei sobi, sest seal pole midagi läänelikku (peale Leningradi-Peterburi, kus tegutsesid ja projekteerisid tsaaride valitsemisajal Läänest pärit arhitektid ja ehitusmeistrid). Ühe järjekordse filmi väntamise ajal lausus uudishimust seisatanud venelane eestlasele: “Sakslane teadis, millist Tallinna osa pommitada, millist mitte.” Seepeale jäi eestlane tummaks, sest tobedamat ja nõmedamat ei oskaks küll keegi peale nõukogude okupantide välja mõelda, ja tegi minekut. Mine tea? Võib-olla on veel KGB agent? Kõigi pärast tõe väljaütlemist oleks olnud ju võimalik rahvasumma kaduda, kuid kõiki venelasi paari lausega targaks ei tee. Niivõrd on nad bolševistlikust valepropagandast läbi imbunud.
Ideaalne võimalus tõe jaluleseadmiseks Tallinnast oleks giididel, kuid kõik nad on oma leivakannika küljes kinni ja nagu Solženitsõn mainib, on tavaline nõukogude inimene võimeline päeavase toiduportsioni eest maha müüma oma veendumused.
Kui Eestit 1941. a. nn. mobilisatsioonidega ära viidud eesti mehed teiskordselt “mobiliseeriti” Eesto Laskurkorpuse formeeringutesse ja peale Velikije Luki lahinguid uuesti ”õppisid sõdima”, s.t. neid “karastati ideeliselt”, et oma sünnimaad “vabastada”, siis sisendati neile pidevalt politrukkide-komissaride poolt veendumust, et saksa okupandid-fašistid pommitasid Tallinna ja teised Eesti linnad puruks. Alles kohapeal selgus tõde, kuid nüüd oli juba liiga hilja… Eesti sõdurid nõukogude laskurkorpuses olid mõttetult surma läinud… Ei oleks nad seda kunagi teinud, kui vaid oleksid teadnud või aimanudki, et Punaarmee “vaprad lendurid” olid sütanud põlema nn. Molotovi leivakorvide ehk süütepommidega nende ja kümnete tuhandete tallinlaste ja tartlaste, kaasaarvatud ka Punaarmee ridades sõdivate eestlaste kodusid…