Mõtteid nn. kommunistliku laupäevaku puhul.
“V.I Lenin nägi laupäevakutes olulist osa teel kommunistliku töö võidule… ” ( “Rahva Hääl”, 18. aprillil 1971.a.)
“Innukas töö käis kõikjal… Töövõistlused tõid uusi töörekordeid… Püüti anda rohkem toodangut kui eelmistel päevadel, muuta kommunistlik laupäevakkõrgeima tööviljakuse päevaks. Aga mis peamine – igaüks tundis heameelt kordaläinud tööst kodumaa hüvanguks, igaüks püüdis kinnitada tegudega, et partei seatud eesmärkide saavutamiseks energiat ei säästeta.” ( “Rahva Hääl”, 18. aprillil 1971.a. ).
Inimesel on loomupärane omadus tõde omaks võtta, niipea kui see talle selgub, juhul muidugi, kui ta ei püüa seda sihilikult maha salata kas siis enda või oma klassi huvides. Tõeliselt aga on kommunistid siiski ammugi veendunud, et palja veenmise ja “selgitustööga” kaugele ei jõua. Selle asemele on tarvitusele võetud vahendid, mida võiks nimetada inimese teadvuse mehaaniliseks mõjustamiseks. Teatavaid “tõdesis” sisendatakse sellega, et neid inimesele tahes või tahtmatult korratakse alalõpmata igal pool ja igasuguses vormis: koolis, kohustuslikel koosolekutel, nn. tootmisnõupidamistel, rongkäikudel, raadios või televiisoris, ajakirjanduses, kirjanduses, kinos, teatris jm. Nn. revolutsioonipühadel ilutsevad ju kõikjal pildidja plakatid vastavate loosungitega. Osavalt kasutatakse massi sugestiivset mõju, millele venelased, nende endi tunnistuse järgi, on eriti vastuvõtlikud. Püütakse lavastada selleks “hulkade suurt vaimustust”, “kogu maa ja rahva ühtsust” ning “tihedat koondumist kommunistliku Partei ümber”… Selle eest, et saavutatud mõju ei häiriks vastupidised mõtteavaldused, hoolitseb eeskujulikult ennenägematus ulatuses ja põhjalikkuses organiseeritud t e r r o r i s ü s t e e m.
Nõukogude julgeolek on hoolitsenud selle eest, et tal igas külas, igas asutuses, restoranis ja kohvikus oleks vähemalt üks “esindaja”, kes teda kõigist kahtlastest mõtteavaldustest informeerib. Kogemused on nõukogude inimest jõudnud küllalt õpetada, et iga väljendus, mis ei ole kooskõlas avalikult kuulutatud rahva “üldise arvamusega”, võib asetada teda “teisitimõtlejate” kilda. Nõukogude inimene peab kahtlustama kõiki – nii sugulasi, sõpru kui ka tuttavaid. Ja niikujunebgi olukord, kus nõukogude inimene vaevalt suudab endamisigi muud mõelda kui seda, mida n ä i l i k u l t kõik teisedki õigeks peavad. Sest riiklik julgeolek on kõikjal…
Mitte “selgitustöö” ega teoreetilise “klassiteadvuse tõestamisega” ei pääsenud bolševism Venemaal võimule, vaid rahva m a d a l a m a t e t u n g i d e j a i n s t i n k t i d e ü l e s p i i t s u t a m i s e g a . Bolševistlik kihutustöö vallandas vihkamise, kadeduse ja ahnuse vene rahvamasside alateadvuses, mis siia oli aja jooksul kuhjunud tsaaride ja aadli väärvalitsemise tagajärjel, eriti Peeter I alates. Omadused, mida seni iga kultuurrahva eetika oli tunnustanud kurjuseks, inimese madalama loomaliku loomuse avalduseks, tunnustati bolševike poolt p e a v o o r u s e k s, proletaarse klassiteadvuse põhielementideks.
Neist aetnuna märatsesid siis rahvamassid kõige vastu, mis Venemaal oli paremat, väljapaistvamat, – tsaarist kuni “kulakuni”. Olles lõppeks läbi viinud “kollektiviseerimise” ja klassivahede kaotamise, ei saanud bolševikud siiski loobuda vihkamise propagandast… Kapitalistlik ümbrus ei anna ju nõukogude maale iialgi rahu! Alatasa saadetakse “spioone, lahkhelide sünnitajaid ja kapitalistliku korra propageerijaid ” Nõukogude Liitu… “Nõukogude valvelolekut” tuleb sellepärast veelgi süvendada! Iga õige nõukogude kodanik peab kõiki kahtlustama, umbusaldma ja silmaspidama, vajadusel aga “paljastama ja vastulööki andma”. Seda enam peab aga kõiki kartma ja umbusaldama mittekommunistlikult mõtleja. Inimeste vahel peab kaduma selle tõttu igasugune usaldusvahekord, iga avameelne mõtteavaldus; peavad katkema kõik olulisemad vaimsed ja hingelisemad sidemed. Sihikindlalt püüab nõukogude võim inimesi muuta h i n g e l i s e l t i s o l e e r i t u k s – n õ u k o g u d e k o d a n i k e k s s e l l e s õ n a t õ s i s e s m õ t t e s. Sellistena muutuksid nad siis ka eriti vastuvõtlikuks kommunistlikule propagandale ja kasvatusele.
Kõige olulisemaks nõukogulikuks “kasvatusvahendiks” on kujunenud siiski sihikindel v a l e. Mida enam laieneb kuristik teooria ja tegeliku vahel, seda suuremaks jääb ülesanne valele: see kuristik kinni toppida ning nõukogude inimestele selgeks teha, et seda pole olemas.
Nõukogude kodanik on majanduslikult kõige paremini kindlustatud, kõige vabam ja kõige õnnelikum inimene maailmas, nagu ta marksistlik – leninliku teooria järgi p e a k s olema. Seevastu kodanlike maade töötav rahvas on rõhutud, näljane ja viletsuses, milline olukord muurub pealegi progresseeruvalt halvemks. Samuti on nõukogude konstitutsioon kõige demokraatlikum maailmas: ainult nõukogude liidus võib “rind vabat hingata”, ainult siin on tõelised vabad valimised, isikupuutumatus, sõna-, trüki- ja usuvabadus…
Ainult siin hoolitsetakse õigesti noorsoo eest, kuna kodanlike maade tööliste lapsed peavad end vaevaliselt ära elatama, olles poolnäljas ja madala haridusega…Ainult siin on noorsoo kasvatus kõrgel ideelisel tasemel, kuna kodanlike maade noorsoost enamik on degenerandid… Et nõukogude inimene ise peale priviligeeritud uue klassi usalduse võitnud isikute ja julgeoleku
agentide ei saaks neid kinnitusi oma silmaga kontrollida, on rangelt läbi viidud nõukogude rahva eraldamine “kapitalistlikust” maailmast. Võimalikud kuuldused ja teated, kõik objektiivsed faktid, mis kõnelevad aga teist keelt, pareeritakse eriti noorte juures juba ette: kõik see olevat häbematu vale ja kodanlik propaganda… Samal ajal aga vale arusaamade najal Nõukogude Liidu kohta ja kodnlike maade tööliste võitlust valele teele suuunamise najal veel ainult püsivatki kapitalistide võim !?
Et nõukogude kodanikud seda kõike oma südame põhjas täielikult usuksid, pole enam ammugi tõenäoline. Isegi nn. sajaprotsendiliste kommunistide-parteilaste käitumises on juba suur annus silmakirjalikkust, eriti aga siis, kui nad kõige pateetilisemalt ja veenvamalt neid asjaolusid “selgitavad”. Kuid kõik n ä i v a d seda uskuvat; keegi ei avalda kunagi avalikult midagi vastupidist ja see ongi kõige tähtsam: noorsugu vähemalt hakkab kõike uskuma siiralt ning sellest peavadki ja võrsuma “tõelise kommunismi” ülesehitajad…
Nagu ajaloo kogemused siiani on näidanud, võib öelda, et kommunistliku idasotsialismi t o h u t u v a l e koos eeltoodud “mehaaniliste” vahendite ja terroriga on sooritanud tõelise “imeteo”…
Rahvas, kes elab kõige äärmisema terrori all, kelle iga mõtegi on “ette nähtud”, kes on vaimselt hävitatud ja aineliselt viidud kerjuse tasemele, on pandud enam-vähem uskuma, et ta on kõige vabam ja õnnelikum rahvas maailmas, et tema saavutused majanduse ja kultuuri alal on “kolossaalsed”, tema teadus “kõige eesrindlikum” ja tuleviku perspektiivid hiilgavad, et selle rahva elukorraldus peab saama eeskujuks veel “kapitalismi ikkes vaevlevatele rahvastele”, et nõukogude rahvas peab “abistama” neid rahvaid ja aitama jõuda neid samasugusele “õnnele ja vabadusele”…
Milline ta siis on, see “n õ u k o g u d e i n i m e n e “, kes peaks välja tulema totalitaarse riigi kommunistliku moraaliga vürtsitatud nõukoguliku kasvatuse nõiakatlast?
Uue klassi kommunistlikest juhtide vastus oleks sellele lihtne: “Vajame Lenini tüüpi inimesi”. Muidugi ei tohi see endale usurpeerida õigust kõike omapead otsustada, mis kuulub ju ainult neile suurtele “juhtidele”, vaid ta peab mõtlema “leninlikult” – nii nagu Lenin on õpetanud ja nagu tema ainuke “tõsine” õpilane – Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NB! – kuni 1953.a. oli “ainukeseks tõsiseks õpilaseks” Stalin) seda on tõlgitsenud, peab vihkama klassivaenlasi, nagu need on vihanud, peab võitlema kommunismio eest nagu need on v õ i d e l n u d…
Siinjuures oleks vajalik ära märkida, et Stalin väljendas kunagi nii, et nõukogude maa vajab inimesi, “kelles oleks ühendatud ameeriklaase asjalikkus vene revolutsioonilise hooga”. Tõeliselt peab aga “õige” kommunist “ameeriklase asjalikkuse” kaugelt ületama. Ta on ju täielikult vaba igasugustest “eelarvamustest” ja “illusioonidest”: tal pole usku Jumalasse, ei ole rahvust ega isamaad; ta ei tunnusta sentimentaalseid isiklikke suhteid nagu sõprus ja armastus, ei lase end petta kodanlikest “üldinimlikest” ideaalidest.Oma “õige” materialistliku maailmavaate järgi hindab ta ainult asjalik-ainelisi väärtusi nagu masinad, tehased, täiuslikumad tootmisviisid… Nende abil siis ehitatakse üles sotsialistlik majandus, mille “pealisehitusena” kujuneb iseenesest õnnelik kommunistlik ühiskond ja “kultuur”. Kuid ta ei suhtu neisse väärtustesse kainelt-rahulikult, vaid “vene revolutsioonilise hooga”. Ainelised väärtused, eeskätt m a s i n – olemasoleva “sotsialistliku ühiskonna” ja “ehitatava kommunistliku ühiskonna” sümbol – peab asendama Jumalat tema “müstilises” vene ja iga nõukogude inimese hinges. See toovat inimestele lunastuse, mida nad varem Jumalalt asjatult olid lootnud, viib nad täielikule õnnele, maisesse paradiisi. Masinat austab ta sellepärast tõelise usulise innuga. Selle teenimine, tehnika, on ülim ning austatavam kuntst. Tema enda kõigist endistest usulistest, rahvuslikest, kõlbelis-moraalsetest jm. ********* “vaba isik võib nüüd täielikult ära *adada selle masina ning k o m m u n i s t l i k u ü h i s k o n n a t o h u t u t o o t m i s m a s i n a teenistusse, võib takistamatult muutuda ise selle mehaniseeritud osakeseks – mingiks uue ühiskonna r o b o t i t a o l i s e k s o l e n d i k s.
Selline on kommunismi tegelik inimideaal, mille olemust fraasid ei saa ilustada. Täielik eksitus on aga arvamine, et selle saavutamine tähendaks inimese “tagasilangust” oma arenguteel paljude sajandite võrra. Sellelaadilist inimest ei ole varem i i a l g i o l n u d ning selleks kujunemine tähendaks inimkonna ajaloo lõppu, tema hävimist, ainult loomaks muutumist, mis marksistliku õpetuse järgi ka tõeliselt on – “… elu on valkude eksisteerimise vorm, mille oluliseks momendiks on alatine ainevahetus neid ümbritseva väliskeskkonnaga” (F.Engels, “Looduse dialektikast”, 1877.a. )
Paraku aga ei ole Nõukogude Liidus see “ideaal” veel saavutuatud, kuigi nõukogude inimesega on läbiviidud hulgaliselt eksperimente selles suunas. Et aga nõukogude inimene on teinud “edusammu” oma ajaloolisel arenguteel, seda näitab juba kaasaeg…
V.
17. – 18. aprillil 1971.a.
Toimetuse järelmärkus: Asjasthuvitatu leiab Stalini väljendi kohta “vene revolutsioonilise hoo ühendamisest ameerika asjalikkusega”, mis eespool toodud, lähemat selgitust J. Stalini “Leninismi alustest” peatükis IX “Stiil töös”.