Eellooks oli kümneaastane “sulaperiood” N Liidus. Nikita Hruštšovi, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäri 1956?-1964, valitsemisajal taunis kommunistlik režiim NLKP eelmise peasekretäri Jossif Džugašvili (Stalin) terroristlike meetodite karmust, võimaldas mõningaid inimõigusi (nt lubas suhelda Läänes elavate sugulastega), vabastas enamiku poliitvange. Rahva seas tekkis lootus, et kommunismil leidub ka senituntust helgem või vähemalt veretu pale. Režiimi liberaliseerumise tulemuseks oli muuhulgas elukvaliteedi paranemine, mis avaldas eriti suurt mõju sellele, et kujunes ulatuslik koostöövalmidus režiimiga.
1960. aastate keskel toimus N Liidu kommunistliku režiimi tegutsemismeetodeis muutus. Hruštšov tagandati, NLKP uueks peasekretäriks sai Leonid Brežnev. N Liidu ajaloo järgmist etappi 1965-1984 iseloomustab tagasipöördumine ortodoksse kommunismi juurde.
Esimene laia kõlapinnaga repressioon oli Moskva kirjanike Andrei Sinjavski ja Juli Danieli arreteerimine aastal 1965 ning karistamine vastavalt seitsme- ja viieaastase vangistusega. Nende kuriteoks oli oma teoste avaldamine Läänes. Vastuseks koguti inimõiguslaste eestvõttel üle kogu N Liidu tuhandeid allkirju kirjanike kaitseks ning juhiti tähelepanu asjaolule, et režiimi lõdvenemine on peatunud ja sealt on vaid samm stalinismi ilmingute taastumiseni. (Niitsoo 1997: 80)
Siiski veel mõnda aega valitses suhteline vabameelsus. Kevadel 1968 alustati Tšehhoslovakkias režiimi reformimise katset: “inimnäolise sotsialismi” sildi varjus nõrgenesid seal päevpäevalt kommunistliku režiimi positsioonid, massiliselt levis manifest “Kaks tuhat sõna” ja igaüks võis takistamatult propageerida oma vaateid. Lääne-Euroopas, eriti Prantsusmaal toimusid samal ajal sotsialistlike loosungite all üliõpilasrahutused, jättes mulje arenguprotsesside sünkroonsusest siin- ja sealpool “raudeesriiet”.
30. aprillil 1968 ilmus Moskvas esimene number dissidentliku liikumise keskset põrandaalust ajakirja ” Hronika tekuštših sobõtii ” (“Jooksvate sündmuste kroonika”, edaspidi “Hronika…”), mis seadis eesmärgiks koondada materjale inimõiguste rikkumisest N Liidus (Niitsoo 1997: 81). Suvel 1968 levis laialdaselt kolmekordse sotsialistliku töö kangelase, N Liidu vesinikupommi leiutaja akadeemik Andrei Sahharovi suitsupaberile trükitud brošüür “Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 15., L. 57.-81.), mis pretendeeris saama N Liidu ühtse demokraatliku liikumise programmiliseks algdokumendiks (Soldatov 1984: 172).
Juba hakkasid ka Eestis nooremad inimesed vabalt hingama (vanemad inimesed olid üldjuhul Stalini-aegsete repressioonide halvava mõju all), juba püüti tunda end samal lainel olevat biitlite, hipide ja Marcusega. Ja siis äkki sügis 1968: tankid Praha kesklinnas, laibad, reformikommunismi lõpp. Lääs sotsialismile inimnägu andjatele appi ei tulnud. Sahharovi soovitused kommunistliku režiimi liberaliseerimiseks vananesid eos.