Sellega jõudis N Liidu kukutamise teoreetiline töö, vähemalt niisuguses mahus, mille Soldatov ja Juskevitš olid võtnud enda kanda, lõpule. Kavakohaselt pidanuks järgnema programmi ja taktikaliste aluste täpsustamine ning siis juba koordineeritud vastupanutegevus üle N Liidu.
Tegelikkus oli paraku niisugune, et NLDL Programm ja Taktikalised Alused said Moskvas leige vastuvõtu osaliseks. 30. juulil 1970 teatas “Hronika…” nr 14, et NLDL dokumendid on koostanud isehakanud, kellel puuduvad volitused esineda demokraatliku liikumise nimel. Ning mingisugust demokraatlike jõudude koordinatsiooni-nõukogu ei eksisteeri. Eraldi ironiseeriti konspiratiivsuse nõude üle, mis ei olevat üksnes mõttetu, vaid koguni kahjulik. Moskvasse ei tekkinud ka režiimivastase võitluse keskust.
Sügisel 1970 koostas NLDL uurimuse “Demokraatide memorandum Nõukogude Liidu Ülemnõukogule” ning varjunime Juri Mazepa-Bakajivski kandva mahuka artikli “Vene kolonialism ja rahvuste probleemid” (mõlema põhiautoriks oli Juskevitš). NLDL Memorandum oli vastus Moskva dissidentidele, kes üldjuhul pidasid Stalini konstitutsiooni heaks ja piirdusid oma võitluses peamiselt nõudega, et režiim tagaks senisest paremini selle sätete täitmise. Memorandumis anti paragrahvide kaupa ülevaade N Liidu konstitutsioonist. Tulemusena jäid alasti nii Stalini põhiseaduse õigusvastane, ebainimlik ja vastuoluline olemus kui ka kogu nõukogude süsteem. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 23., L. 42.-48.) “Vene kolonialism ja rahvuste probleemid” püüdis korrigeerida veel üht olulist puudust Moskva dissidentide tegevuses, kelle suurvenelastest ja juutidest liidrite jaoks oli rahvusküsimus arusaamatu teema. Nad ei teinud vähimatki panust ikestatud rahvastele, kuigi just vabadusiha julgustamine kolooniates oleks saanud tuua otsustava pöörde režiimivastasesse võitlusse. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 51., L. 135.-214.)
Detsembris 1970 kinnitati NLDL-i sümboolika. Demokraatide tunnuseks valiti võrdkülgne kolmnurk tipuga ülespoole, mis meenutas kreeka tähestiku tähte “delta”, millega algab kreeka keeles sõna “demos”. Kolmnurga külgedest ümbrusse paiskuvad kiired pidid sümboliseerima piiritut vabadust. Kokkuvõttes tähistas kujund vaba demokraatiat – liberaalset poliitilist voolu, mis oli eriti mõjuvõimas Lääne-Saksamaal. (Soldatov 1984: 195)
1971. aasta algul moodustati Leningradis NLDL-iga seotud rühmitus, hilisema nimetusega Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölisliit (eesotsas Georgi Davõdov ja Vjatšeslav Petrov), mis levitas ka Eestist pärit programmilisi trükiseid ja ajakirju. (Petrovi tunnistus, RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 51., L. 78.)
NLDL alustas venekeelse ajakirja “Demokrat” väljaandmist, tehes sellega teoks Paldiski ohvitseride ammuse unistuse. See üle N Liidu levitamiseks mõeldud ajakiri kandis märget “Demokraatlike jõudude organ” ja ilmus sagedusega kord kvartalis. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 51., L. 242)
NLDL-i mõttekaaslased Moskvas (Aleksandr Bolonkin, Valeri Balakirev jt) alustasid liikumise trükiste paljundamist oma põrandaaluses trükikojas. Veidi hiljem koostasid nad ajakirja “Svobodnaja Mõsl” (“Vaba Mõte”), kutsudes selle veergudel koostööle NLDL Programmi ja Taktikaliste Aluste vaimus. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 25., L. 41.-63.)
Jaanuaris 1972 võeti vastu demokraadi vanne. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 29., L. 105.-106.)