Ka Eesti-sisene dissidentlik liikumine hoogustus aastal 1971. Soldatov ja Juskevitš sondeerisid välja inimesed, kes võiksid potentsiaalselt kuuluda gruppidesse ja oleksid suutelised neid ka ise moodustama. Eriti soodsalt mõjus Eesti Filharmoonia sümfooniaorkestri direktori Oleg Tjutrjumovi salong, selle kõrgvaimsusega peremeest külastas suur osa eesti kultuuriintelligentsist. Vene vürstisoost Tjutrjumovil (isa Igor T. põlisest Peterburgi suguvõsast, ema – jõuka eesti talu peretütar), kes ise pidas end eestlaseks, olid väärtuslikud sidemed ka Venemaa põrandaaluse kunsti esindajate seas. ( Soldatov 1999)
Sügisel 1971 moodustati Eesti Rahvusrinne, mida juhtis arst Arvo Varato. ERR Programmi koostas peamiselt Kalju Mätik. (Mätik 1999: 59) Rahvusrinne määratles end Eesti demokraatlikult meelestatud organisatsioonide ja üksikisikute vabatahtliku ühendusena, millel on kaks eesmärki: rahvahääletuse läbiviimine Eesti riikliku seisundi määramiseks; omariikluse ja demokraatliku riigikorra taaskehtestamine Eesti territooriumil. Et otsustada, kas Eesti peab saama iseseisvaks või astuma mingisse föderatsiooni, tuleb Eestis viia läbi rahvahääletus ÜRO järelvalve all. Juhul, kui selle tulemus langeb iseseisvuse kasuks, määrab ERR ametisse Ajutise Valitsuse ja viib läbi Asutava Kogu valimised, mis seab ametisse riigi valitsuse.
Varato ja Mätik tegelesid ka demokraatliku liikumise dokumentide tõlkimisega eesti keelde, samuti nende paljundamise ja levitamisega. Varato koju loodi fotolaboratoorium (Soldatov 1984: 188) – teksti jäädvustamine filmilindile (mis sai eelkõige Mätiku tööks) võimaldas asendada paljundusprotsessis lärmaka kirjutusmasinal ümbertrükkimise ilmutamisega pimikus. ERR andis välja kaks numbrit põrandaalust ajakirja “Eesti Rahvuslik Hääl”.
“Eesti Rahvusliku Hääle” artiklid olid tasemelt ebaühtlased. Varato kirjutas peamiselt ilukõnesse rüütatud ümberjutustusi kas Eesti Vabariigi ajalooraamatusest või Saksa okupatsiooni ajal ilmunud ajalehelugudest. Mätik teoretiseeris teadlase ülima tõsidusega (“Ekspluateerimisest” jt) või siis, vastupidi, parodeeris lõikava iroonia abil (“Pealik Pekipea troonikõne” Brežnevi kohta). Soldatov uputas probleemid kristlikku kastmesse, püüdes tõestada headuse ja ilu paratamatut võidulepääsu: “Kolm ülimat väärtust”. Allkirjadeks ei olnud sageli isegi mitte pseudonüümid (nagu venekeelsete üllitiste puhul), vaid lihtsalt initsiaalid. (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 3., L. 273.)
Ent kuigi tegemist oli võrdlemisi vaoshoitud üllitisega, oli see totalitaarseid olusid arvestades kahtlemata julgustükk. Sest mõte, mis neilt lehekülgedelt vastu vaatas, oli vaba – ja vabadus oli see, mida režiim kartis kõigest enam. Süütuimgi neist tekstidest ei oleks leidnud äratrükkimist ametliku ajakirjanduse veergudel. Kuivõrd erinevad olid seisukohad kommunistlikust ideoloogiast, tõendab kasvõi tõik, et Mätiku ühe tunduvalt leebema haridustemaatilise kirjutise (RA, ERAF.129SM.1.29079-1., KD. 4., L. 114.-117.), mille ta saatis poleemikavastusena ajalehe “Edasi” artiklile “Haridus ja töötasu”, lükkas leht tagasi ning hiljem konfiskeeris KGB selle läbiotsimisel ja paigutas muu süüdistusmaterjali hulka (Mätik 2000).