346. Muistsed eestlased olid aus, töökas, vapper ja vabadustarmastav rahvas. Nende vaprusest ja vabadusearmastusest kõneleb kasvõi seegi fakt, et nad suutsid 22 aastat (1206-1227) vastu panna taani, saksa, rootsi ja vene vallutajatele. Ka pärast Eesti vallutamist 1227. a. kestis vabadusvõitlus mitmete vaheaegadega kuni 1345. aastani, seega kokku 140 aastat!
347. Vabadusvõitlusele järgnenud orjaaja jooksul on meie rahva seas toimunud suured muutused. Nendel muutustel on kaks peamist põhjust:
üheks põhjuseks on kunstlik valik, mis toimus rahva intelligentsema ja aktiivsema osa hävitamisega nii muistses vabadusvõitluses kui ka hiljem saksa ja vene ülemvõimu aegadel.
teiseks põhjuseks on rahva allesjäänud osa moraalne degradeerumine.
348. Moraalne degradeerumine algas juba mõisaorjuse ajal, kuid siis ei saavutanud ta kuigi suurt ulatust. Rahvas jagunes kahte ossa – ühel pool vaene ja rõhutud, kuid aus lihtrahvas, teisel pool väikesearvuline kubjaste, toapoiste ja muude kaasajooksikute kildkond. Vahe nende kahe osa vahel oli nii suur, kaasajooksikud olid rahva hulgas nii põlatud, et rahva enamikule ei tulnud mõttessegi hakata püüdlema mõningate eesõigustega kaasajooksikute kildkonna poole.
349. Tänapäeval jätkub moraalne degradeerumine märksa kiiremas tempos.
350. Enamiku inimeste südametunnistus ei luba neil korda saata suuri nurjatusi, küll aga väikseid või imepisikesi. Seda kasutab nõukogude võim üsna oskuslikult. Orjale antakse esmalt väikeseid almuseid väikeste nurjatuste eest. Ori ise aga püüab oma südametunnistust uinutada mõttega, et need pisikesed teod, mis tema korda saadab, maailmas niikuinii midagi oluliselt ei muuda (meenuta tsaariaegselt Venemaalt pärinevat loosungit “üks pole lahinguväljal sõdur” või natsliku Saksamaa lööksõna “Sa ise pole midagi, sinu rahvas on kõik”).
351. Tegelikkuses aga koosneb meid ümbritseva elu prügimägi just peamiselt väikestest nurjatustest. Väikestele nurjatustele järgnevad vähehaaval suuremad, kuni lõpuks jõutakse märkamatult tasemeni, kus ollakse isikliku heaolu nimel kasvõi oma vanemaid ja õdesid-vendi maha müüma.
352. Laialt on levinud oleskleja mõttelaad – “elama ju peab”. Küllalt on teada juhuseid, kus aastaid Siberis olnud vanemate järglased püüavad tühiste almuste nimel olla isandate meele järele. Isegi mitmed nendest, kes ise kannatasid Siberi vangilaagrites, on muutunud okupatsioonireţiimi truudeks teenriteks ja abistavad sageli Julgeolekutki.
353. Eesti rahvas paistab silma erakordse töökusega. Isegi nõukogude majanduse tingimustes on ta suutnud luua kõigist NSV Liidu rahvastest kõrgeima elatustaseme.
Samal ajal aga meenutab ta töökaid mesilasi, kellelt võetakse ära suurem osa nende tööviljast, kes aga sellegipoolest jätkavad juhmilt tööd.
354. Eesti rahvas pole veel jõudnud selle karjapoisi mõtlemise tasemele, kes huntide kallaletungi korral oma lammaste ohverdamise asemel teeb kõik, et hunte eemale peletada.
Seejuures nõukogude võim, võttes ära palju, jätab alati natukene järele, mida ta saab hiljem ära võtta, et inimesed klammerduksid järelejäänu külge ja ei alustaks aktiivset võitlust.
355. Tänapäeva paljusid eestlasi iseloomustab pahatihti ahnus, egoism, himu materiaalsete hüvede kogumiseks isiklikes huvides, positiivsete eetiliste ja vaimsete joonte hääbumine, vastastikuse abistamise ja rahvusliku solidaarsuse puudumine, püüd ennast ümbritsevast maailmas isoleerida, vältida vastutust selle maailma saatuse eest, tuginemine kanaarilinnulikule elufilosoofiale – “minu puur on minu maailm”.
Ka eestlaste väikese iibe üheks põhjuseks on kahtlemata egoism – kardetakse, et laste nimel tuleb endil millestki loobuda.
356. Üheks kõige hukutavamaks jooneks on laialtlevinud eksiarvamus, nagu poleks eesti rahval tema võitluses sõltumatuse eest mingeid liitlasi ja nagu oleks see võitlus ette määratud lüüasaamisele eesti rahva väikesearvulisuse tõttu. Tegelikkusest oli paljudes nõuk. Liidu piirkondades kohaliku elanikkonna võitlus nõukogude okupatsioonivõimude vastu palju massilisem ja ägedam kui Eestis (näiteks Leedus ja Ukrainas), ja tulevikus me võime loota nendele rahvastele kui kindlatele liitlastele.
357. Paljud tänapäeva eestlased ootavad, et keegi teine neid vabastab ja kaitseb, s.o. neil on tugev kalduvus muutuda tõelisteks nõukogude inimesteks, kes on harjunud sellega, et keegi teine nende eest mõtleb ja hoolitseb.
358. Isegi usklikud, kes moodustavad rohkem kui veerandi täiskasvanud elanikkonnast ja kes saavad mitmesuguste tagakiusamiste osalisteks totalitaarse reţiimi poolt, lähevad enamikel juhtudel lubamatutele kompromissidele ja koostööle reţiimiga, eraldades kunstlikult “Jumalale Jumala oma, keisrile keisri oma”, tegelikkuses saab kristlane olla vaid siis tõeline kristlane, kui ta tingimusteta võitleb kurjaga – nii isikliku, ühiskondliku, sotsiaalse kui ka poliitilisega. Tänapäeva kristlus Eestis pole eetiliste omaduste poolest siiani saavutanud tõelise kristluse taset ja annab enamasti vaid väikese osakese Jumalale isikliku pääsemise nimel, rikkudes sellega põhilist kristluse seadust – ligimesearmastust.
359. Moraalsele laostumisele kaasneb ulatuslik intellektuaalne degradeerumine. Fakte moonutavate ja sageli täiesti mahavaikivate nõukogude massikommunikatsioonivahendite tõttu on enamikul inimestel pealiskaudne ja ühekülgne ettekujutus maailma elust. Teadmiste puudumine põhjustab omakorda huvi puudumise, mille tõttu inimesed sageli ei tea seda vähestki, mida nad saaksid teada ja peaksid teadma.
360. Iseloomulik on hoidumine järelduste tegemisest. Toimub võõrdumine iseseisvast mõtlemisest. mõtlemine asendub vähehaaval pähetuubitud loosungite seast antud olukorra jaoks sobiva otsimisega. Tekib intellektuaalne infantilism.
361. Eesti rahval on kõigil aegadel leidunud ka tõelisi rahva poegi, tänu kellele meie rahvas üldse eksisteeribki käesoleva ajani (Lembitu, Kreutzwald, Koidula, Kuperjanov, Irv, Parts, Pitka jt.), kes loobusid isiklikest hüvedest.
362. Ka praegu on meie rahva paremad pojad ja tütred astunud võitlusse okupatsioonirežiimiga. Veel on elus mineviku traditsioonid, veel on elus Lembitu ja Pitka vaim!
363. Võib kindlalt väita, et vähemalt 90% eestlastest ei salli okupatsioonirežiimi, kuid eelistab armetute väikekodanlike huvide nimel orjameelselt okupante kummardada ja isegi nendega koostööd teha.
364. Ei saa tõelisteks eestlasteks lugeda neid, kes sisemiselt vihkavad orjastajaid, kuid ei anna jõukohast panust võitluses nende vastu, avaldavad oma meelsust vaid tühistes ja tähtsusetutes protestivormides (anekdoodid, venelaste kirumine eestlaste seltskonnas, kurtmine kaupade viletsa kvaliteedi üle jne.).
365. Veendumus on siis veendumus, kui ta avaldub tegudes. Vastasel juhul on see ainult õigustuse otsimine oma tegevusetusele.