Käesoleval ajal peremehetsevad Eestimaal võõramaised vallutajad. Nad tallavad hoolimatult eesti kultuurivaradel, eesti vaimul ja ideaalidel. Eesti rahva hinge haavatakse, tema pühimate tunnete ja aadete üle irvitatakse, tema au rüvetatakse. Eesti rahva kannatuste karikas on pilgeni täis.
Kaasmaalane! Kes sa ka ei oleks – mees või naine, noor või vana, tööline või haritlane, usklik või ateist – sa oled eelkõige eestlane ja see kohustab sind mõtlema oma rahvale. Kas vaevab sinu südant tema saatus? Milliseks kujuneb meie rahva lähem tulevik? On meil enestel selles sõna kaasa öelda? Või võtame vaid alandlikult vastu kõik, mis tuleb, mida antakse?
Juba praegu näed ja tunned sa igal hetkel, igal sammul nõukogude okupatsioonivõimu iket, mis on orjastanud nii sinu kui ka sinu rahva. Iga sinu sõna, sinu tegu jälgitakse, kogu sinu vaimset loomingut kontrollitakse ja surutakse okupantide ettekirjutuste raamidesse. Sa pead teadma, et okupant ei piirdu ainult su vabaduse lämmatamisega, sinu rahva higi ning vere väljapumpamisega ja su kodumaa rikkuste riisumisega. Tema eesmärgiks on ka sinu rahvuse moraalne ja füüsiline hävitamine, tema muutmine põhimõttelagedaks ja südametunnistuseta orjakarjaks, tema assimileerimine kuni sinu rahvast on jäänud järele vaid nimetud, nagu seda on juba juhtunud paljude rahvustega. Kõikjal su ümber kuuldub võõrakeelset kõnet, mis lämmatab sinu emakeele. Internatsionalismi maski all toimub sinu kodumaa koloniseerimine, tuuakse sisse järjest suuremal arvul venelasi, et neid meie rahvaga kokku sulatada näotuks ja hingetuks nõukogude rahvaks. Andes sellega vene rahvale altkäemaksuks kongivanema koha rahvaste vanglas – Nõukogude Liidus, püüab okupatsioonivõim teda muuta oma liitlaseks ja samaaegselt külvata rahvaste vahele vaenu.
Nii eesti rahva kui ka teiste orjastatud rahvaste kohale on kerkinud surmaoht. Minevikus elas eesti rahvas üle 700-aastase mõisaorjuse ja ei kadunud, sest tolleaegsete vallutajate eesmärgiks oli ainult majanduslik ekspluateerimine. Nüüd on aga tegemist sihikindla assimileerimisega. Praegune okupant teab, et seni, kuni elab meie rahvas, võidakse ta peremehetsemisele meie maal lõpp teha, nagu see juhtus 1918-1920. aastal.
Kaasmaalane! Sina, kes sa vihkad okupante, kelle südant täidab viha ja kurbus, kui sa mõtled oma rahva ja kodumaa kallal toime pandud vägivallale. Sina, kes sa kirud lipitsevaid režiimile kaasajooksikuid, kes tühiste almuste eest müüvad oma kodumaa ja rahva. Sina, mida oled SINA ISE teinud oma paljukannatava kodumaa heaks?
Kas sa pole mitte üks nendest, kes asjatult loodavad olematule abile väljastpoolt ja õigustavad oma tegevusetust väitega, et meie oleme väike rahvas ja ei suuda niikuinii midagi teha, et okupatsioonivõim on tugev ja relva jõul vallutanud isegi mitmed meist märksa suuremad maad.
Taolised väited on põhjendamatud ja nende abil püüavad orjad õigustada endi tegevusetust, et vähemalt iseendi silmis inimestena näida.
Orjus on alati püsinud mitte niivõrd tänu relva jõule, kuivõrd tänu üksmeele ja võitlusvaimu puudumisele orjade seas.
Praegune režiim püsib eeskätt selliste inimeste toel, kes hirmust või mugavast egoismist aetuna teda truult teenivad, ise teda seejuures vihates. Ka sina tead, et need, kes ei julge kätte võtta ei seda programmi ega automaati praegu, ei haara relva ka tulevikus vabatahtlikult. Oma kõrvalehoidmisega nad vaid aitavad vaenlast.
Me ei palu sind astuda võitlusse okupantidega, me nõuame seda oma rahva nimel! Sest kui sa ei tule koos meiega, muutud sa tahestahtmata okupatsiooni kaastööliseks ja avaliku võitluse puhkemisel sunnib ta sind oma kaasmaalasi tulistama. Kui sa ei võitle okupatsioonirežiimi vastu, tugevdad sa teda, reetes sel viisil oma rahva.
Meie vanaisad, isad ja vennad lootsid omal ajal ohvreid vältida ning lasksid vaenlased meie maale ilma ühegi lasuta. Ajalugu maksis selle lühinägeliku kergeusklikkuse eest karmilt kätte. Tuhanded meie kaasmaalased tapeti saksa ja nõukogude vangilaagrites. Enamus neist hukkus sellepärast, et olid asjatult püüdnud võitlust vältida. Paljud langesid võõraste armeede ridades, võideldes võõraste, meile vaenulike eesmärkide eest.
Kaasmaalane! Kas poleks ka sinul aeg saada inimeseks? Inimeseks, kes üle kõige hindab isikuvabadust ja on alati valmis tema eest võitlema. Vasta vähemalt oma südametunnistusele!
Kui sa ei astu võitlusse, siis pole sa inimene, vaid ori, kes pole üldse vabaduse vääriline. Abistades okupatsioonivõime, rüvetad sa nende tuhandete hukkunud kaasmaalaste mälestust, kelle nimetud hauad on laiali pillutud Läänemerest Vaikse ookeanini.
On ülim aeg, et iga eestlane end sirgu ajades raputaks endalt orjaliku leppimise, vaimse tardumuse ja ükskõiksuse meeleolud. Meil on valida, kas leida endas jõudu ja tõusta võitluseks rõhujate vastu või jääda arglikult lömitama ja hääbuda rahvusena.
Kaasmaalased! Veel pole kõik kaotatud. Veel tuksub meis Lembitu, Tasuja ja kõikide teiste vabadusvõitluste kangelaste veri. Meie oleme nende järglased, nende piiritu vabaduseiha ja alistumatu võitlusvaimu pärijad. Meil on rahvuslikke ideaale, mille poole püüelda.
Meie ülimad aated on vabadus ja sõltumatus! See on meie püha eesmärk ja lootus, mille nimel tõuseme raskeks ning halastamatuks võitluseks.
Selles võitluses pole meie üksi. Koos meiega võitlevad ühise vaenlase vastu ka Armeenia, Leedu, Läti, Ukraina, Valgevene ja teiste orjastatud rahvaste patrioodid. Nende hulgas ka vene demokraadid.
Meie ja teie vabaduse eest!
Vabadus üle kõige!