On möödunud käesoleva sajandi 60-ndad aastad – need lähevad Nõukogude Liidu rahvaste ajalukku kui pettumuste, skeptitsismi ja ka ärkamise aastad.

Pärast Stalini surma, kes viis riigi katastroofi lävele, oli partei juhtiv kildkond sunnitud teostama mõningaid piiratud poliitilisi ja majanduslikke reforme ning hukka mõistma kas või formaalsetki isiku kultuse perioodi. Juhtiv ladvik mõistis suurepäraselt, et ilma nende reformideta saabub lõplik ja paratamatu krahh. Küsimärgi all oli riigi enda olemasolu. Need reformid andsid riigile võimaluse saavutada teatud edusamme ja äratada lootusi ühiskonnas. Need edusammud oleksid võinud olla veelgi suuremad, kuid selleks oleks pidanud lahti ütlema paljudest dogmaatilistest põhimõtetest ja vallandama ühiskonna loovad jõud. Kuid juhtiv klikk ei saanud sellele välja minna. Ta teadis, et sel juhul jääb ta kiiresti ilma juhtpositsioonidest. Teostatud reformid osutusid nii piiratuiks, et olid võimetud ära hoidma üha lähenevat kriisi ühiskondliku elu kõikidel aladel.

Puudujääkide, möödalaskmiste ja oma vigade õigustamiseks, mis tõid parandamatut kahju ühiskonnale, toob juhtkond esile purustavat sõda ja tagajärgi, looduslikke jõude ja ülemaailmset imperialismi. Kõik õigest informatsioonist ilma jäetud ja vale propagandaga uimastatud nõukogude rahvad uskusid oma juhtide valelikke demagoogilisi kinnitusi, kuid aeg ja ajalugu – need on kõige paremad propagandistid.

Partei XXII kongressil esitas juhtiv kildkond programmi, mille täitmine oleks võinud kindlustada vähenõudlikule ja kannatlikule elanikkonnale vastuvõetava elatustaseme. Perioodil 1960-1970 oli lubatud tõsta iga töötaja reaaltasu kaks korda, tunduvalt suurendada lihasaaduste tootmist, rahuldada kogu elanikkonna vajadust kõrgekvaliteetsete laiatarbekaupadega, likvideerida korteripuudus, laiendada demokraatlike ja liiduvabariikide õigusi.

Nüüd, 10 aastat hiljem, 1970. aastal näeme me kõik, et need lubadused, mida too kildkond püüab enam mitte meenutada, jäid ainult paberile. Elanikkonna elatustase langes, siiamaani ei jätku piima ja lihasaadusi ning laiatarbekaupu. Liha, piima, või ja rea laiatarbekaupade hinnad on tõusnud. Rubla ostujõud väheneb üha enam ja riigis süveneb üha enam inflatsioon. Majanduslik kriis, mis on andetu, nürikeelse ja oskamatu juhtimise tulemus, laieneb ja süveneb päevast päeva.

Suurriiklikud vallutusplaanid, mis on välispoliitika aluseks, …… mõjusfääride kaotamisele maailmas. 1957. aastast alates, mida võib lugeda Nõukogude Liidu võimsuse tippaastaks, algas tema mõjuvõimu langus. Kaotatud on sellised satelliidid nagu Albaania, Rumeenia ja Hiina. NSVL mõjusfäärist on kadunud Indoneesia, India ja paljud Aafrika maad jne. Meie lühinägeliku ladviku rumal välispoliitika lõi endale võimsa potentsiaalse vaenlase – Hiina, kellega lähematel aastatel võid oodata verist sõda. Tänu Nõukogude Liidu otsesele sõjalisele abile ja kaasaaitamisele kestab juba mitu aastat sõda Indo-Hiina juhtiva kildkonna ja araabia rahvussotsialismi sobingu tagajärjel tekkis pinev olukord Suessi kanalitsoonis. Ülemaailmses kommunistlikus liikumises tekkis parandamatu lõhenemine.

Ühiskondlike suhete demokratiseerimise asemel täituvad vanglad ja sunnitöölaagrid jällegi poliitvangidega, kelle arv küündib 80 000 inimeseni. Tähtsamad ametikohad julgeolekus kuuluvad staliniaegse väljaõppega valikkaadrile. Staliniperioodi timukad, nuhid, salateenistuse töötajad – neile kuuluvad vastutusrikkad kohad, nad saavad autasusid, soodustusi ja personaalpensione. Rohkem kui 14 miljoni mahalastute, vanglais ja laagreis surnukspiinatute inimeste veri ei vaeva nende südametunnistust. Juhtiv klikk kuulutab – need olid “vead”… ühe inimese tapmine on nõukogude seadusandluse järgi raske kriminaalkuritegu, aga 14 miljoni inimese tapmine on juhtiva kliki arvates ainult “viga”! See on meie juhtide, kes töötasid välja silmakirjaliku kommunismiehitaja moraalikoodeksi, tõeline moraal!

Viimase viie aasta jooksul püüab juhtiv klikk rehabiliteerida ühiskondliku elu stalinlikke norme. Stalini ja tema poolt loodud süsteemi täieliku rehabiliteerimise projekti (21. detsember 1969.a.) ei viidud ellu tänu meie intelligentsi parimate demokraatlike jõudude vastuseisule.

Kogudes jõudu, demokraadid ei arendanud laialdast liikumist 60-ndatel aastatel kolmel põhjusel:

laialdaste masside lootuse tõttu, et NLKP programmis lubatud majanduslikud ja poliitilised muudatused viiakse ellu;

nõrga lootuse pärast, et demokratiseerumine hakkab toimuma ülalt allapoole;

et anda võimalust ühiskonnale, ja seda eriti noorele generatsioonile veenduda, et lootused parteikliki heatahtlikkusele on ränk eksitus ja illusioon.

Perioodi 1917-1937 võib tinglikult nimetada pimeda entusiasmi perioodiks, perioodi 1937-1953 – loomaliku hirmu perioodiks, 1953-1963 – lootuse perioodiks ja 1963-1970 – skepsise ja pettumuste perioodiks. Viimase aastakümne poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne olukord lõi tingimused demokraatliku liikumise laiendamiseks ja süvenemiseks

Demokraadid on alati valmis osutama abi valitsusele ja parteile demokraatlike reformide läbiviimiseks. Demokraatlikult meelestatud haritlaskond võttis omaalgatuslikult osa poliitiliste ja majanduslike kavade väljatöötamisest, kavandas ühtede või teiste probleemide lahenduse, äratas lugeja mõtte. Kõid võimuomav parteiline eliit, kes vaatleb riigile kui oma pärusmõisale, hakkas jäedamalt arveid õiendama demokraatliku haritlaskonnaga. Ideed, projektid ja kirjanduslikud teosed olid ainult kriminaalsete süüasjade ja poliitiliste repressioonide läbiviimise materjaliks (makkartismi nõukogulik variant). Vanglates, laagrites ja vaimuhaiglates (viimane on meetod, mida ei tundnud isegi tsaariaegne ohranka) viibijateks osutusid isegi need isikud, kes täielikult on andunud kommunismile ja astuvad välja kui leninlased, võideldes stalinismi ja bürokratismiga (kindral Grigorenko, kolhoosi esimees Jahhimovits, sõjalaevastiku ohvitser Gavrillov ja sajad teised). Repressioonide tugevnedes hakkas laienema ka ühiskonna kõikide sotsiaalsete kihtide – haritlaskonna, tööliste ja talupoegkonna ja erijuhtudel isegi partei eliidi kui juhtiva osa vastupanu.

Suure tõuke teadvuse ärkamisele andsid sündmused Tðehhoslovakkias. Nõukogude Liidu väljaastumine Euroopa sandarmi osas aitas avada sadade tuhandete silmad. Nõukogude Liidu “võit” Tðehhoslovakkias on Pyrrhose võit, see on juhtiva nõukogude kildkonna moraalne lüüasaamine, mille negatiivseid tulemusi praegusel momendil on isegi raske ette arvata. Juhtiv klikk nimetas kõiki sellise vägivalla vastu väljaastujaid “revisjonistideks”, “raskolnikuteks”, “anarhistideks” ja “nihilistideks”, kes mitte midagi loovat peale kapitalismi restauratsiooni pole võimelised pakkuma.

Meile, demokraatidele riputatakse kaela lääne ideoloogiliste agentide sildid, s.t. võetakse kasutusele staliniaegsed meetodid. Nõukogude Liidu demokraatidel ei ole aga midagi ühist lääne imperialismiga (mida nad ise hukka mõistavad) ega ka Hiina maoismiga, trotskismi ja ei ühegi teise “-ismiga”.

Demokraadid väidavad alati, et nad ei looda mingisugustele välistele jõududele. Ajalugu on näidanud, et lääne demokraatiad sillutasid teed tervele reale totalitaarsetele reziimidele nagu Hitleri, Stalini, Franco ja Mao reziimile. Demokraadid toetuvad ainult sisemistele jõududele.

Demokraadid töötasid välja ja avaldasid trükis 1969.a. “Nõukogude Liidu demokraatliku liikumise programmi” (lühidalt “NLDL programmi”). Sellega kuulutasid demokraadid avalikult otsustava võitluse laiendamisest poliitilise vabanemise eesmärgil partei ja valitsuse juhtkonna totaalsest diktatuurist.

Eelolev aastakümme saab olema demokraatliku liikumise pideva ja vankumatu tugevnemise aastakümneks, demokraatlike jõudude vallandumise aastakümneks nõukogude ühiskonna demokratiseerimise eesmärgil.

Demokraadid tahavad esineda avalikult, oma rahva ees, kuid juhtiv klikk, mõistes oma kõikuvat positsiooni, ning mitte oles kindel homse päeva suhtes, kardab kaotada omi privileege, kardab lüüasaamist ja võtab ükskõik milliste teisitimõtlejate väljaastumiste vastu kasutusele kogu oma karistusaparaadi.

Demokraadid on arvamusel, et liikumise legaalsed vormid, mis täitsid oma ajaloolise osa, on ennast juba ammendanud. Oma vastaseid personaalselt teadev reziim likvideerib pidevalt ja metoodiliselt demokraatia eest võitlejaid, kusjuures trellide taha satub ühiskonna valgus – ideoloogid, organisaatorid ja aktiivsed võitlejad. Demokraadid hindavad kõrgelt üksikisikute ja gruppide kangelaslikkust, kes avalikult astuvad võitlusse partei eliidi ja selle aparaadiga. Demokraadid peavad neid  r a h v u s k a n g e l a s t e k s, rahvuslikuks uhkuseks, eeskujuks endale ja tulevastele põlvedele, nende kõrgelt moraalset kangelastegu ei unustata kunagi.

Demokraadid ei imesta, et reziim jälitab neid julmalt ja kardab avalikku võitlust. Sõna-, trüki- ja koosolekutevabaduse, demokraatlike valimiste juures juhtiv ladvik (pärast arvulisi läbikukkumisi majanduses ja poliitikas, vaatamata oma kisale ühtsusest ja ühiskondlike vastuolude puudumisest) kukuks vähemalt aasta jooksul oma “kõrgustes” ja kaotaks oma juhtiva positsiooni. Totaalne reziim Nõukogude Liidus püsib peamiselt tänu jõule. Kui reziim tunnetaks, et teda toetab kas või 60-70% elanikkonnast, poleks tal vaja tohutut raha nõudvat politsei aparaati. Nimetades rahva, töölisklassi ja talupoegade esindajateks, on nõukogude juhtijad piiranud end hambuni relvastatud ihukaitsjatega. Nende marsruudid on rangelt salajased, nende villad ja suvilad on muutunud kindlusteks, mis nagu ootaks iga minut kallaletungi…. Niinimetatud rahvaesindajad kardavad rahvast ja tunnevad end ümberpiiratuina oma riigis…!

Seoses riigis tekkinud poliitilise ja majandusliku olukorraga ning demokraatlikust liikumisest osavõtjate nõudega osutus vajalikuks koheselt “NLDL programmi” järgi formuleerida demokraatliku liikumise printsiibid. On loomulik, et käesolevas dokumenis ei või demokraadid valgustada? organisatsiooniliste ja taktikaliste küsimuste kõiki külgi illegaalsete töötingimuste tõttu.