Juhtiv ladvik on paisanud ja paiskab ka edaspidi kõik oma jõud DL mahasurumisele. Igasuguse võitluse tema üksikutes lõikudes tekivad ohtlikud olukorrad. Sageli otsustab võitluse käigu üks või mitu kindlameelset võitlejat.

Organisaatorite, komiteede liikmete, juhtivate keskuste ja gruptijuhtide arreteerimine ei tohi luua täielikku lüüasaamise olukorda.

Vabadusse jäänud võitlejad peavad jätkama oma tegevust ja isegi vajaduse korral astuma stiihilise liikumise etteotsa, andes sellele poliitilise suuna (näiteks streigid).

Kui on kaotatud side üleliidulise liikumisega või teiste gruppidega, siis peavad vabadusse jäänud tegutsema autonoomselt, analüüsides ja läbi uurides sissekukkumise põhjusi.

Autonoomne tegevus näeb ette üha laieneva ja demokratiseerimise eest võitleva grupi iseseisvat eksisteerimist.

Isegi üks vabadusse jäänud inimene peab lugema oma pühaks kohuseks jätkata oma mõttekaaslaste üritust. Peame teadma, et suured üritused algavad väikestest – nende elluviimiseks on vaja otsustusvõimet, julgust, ennastsalgavust ja ausust. Aktiivne inimene leiab alati mõttekaaslasi.

Julgeoleku kahtluse all olevad inimesed ei tohi relvi maha panna. Omades kogemusi ja tahet võivad nad isegi karistusaparaadi tule all teha hindamatu panuse võitlusse.

Kui hoitakse rangelt kinni konspiratsiooni põhimõtetest ja arreteeritud on ausad ja vastupidavad, siis ei õnnestu julgeolekul avastada ja purustada isegi väikearvulisi gruppe. Nad suurenevad ja võitlevad ka edaspidi. Seda on näidanud möödunud aastate kogemused.