On alanud võitlus inimkonna ajaloo kõige julmema ja verisema türannia – kommunistliku diktatuuri vastu. See võitlus, mis tugevneb pidevalt, on haaranud kogu nõukogude koloniaalimpeeriumi Läänemerest kuni Vaikse Ookeanini.

Meie, Eesti demokraadid, astudes sellesse raskesse võitlusse koostöös teiste orjastatud rahvaste demokraatidega, pöördume meie rahva aktiivsema ja ausama osa poole üleskutsega anda jõukohane panus vabaduse kättevõitmise heaks.

Me oleme seisukohal, et ühiskonnale oleks kõige kasulikum, kui demokratiseerimine toimuks rahulikul tee. Kuid me tuletame kõigile meelde, et rahulikuks demokratiseerimiseks on vajaliki vähemalt kasvõi piiratud isikuvabaduste olemasolu või rahva massiline osavõtt vabadusvõitlusest. Türannid ei loobu kunagi oma privileegidest vabatahtlikult, vaid teevad seda alati ainult siis, kui nad on selleks sunnitud. (Nii pärisorjuse kaotamine, kui ka tsaari oktoobrimanifest olid tegelikult rahva poolt valitsusele peale sunnitud.)

Ühiskonnas, kus isikuvabadused puuduvad täielikult, võib rahulikule demokratiseerimisele loota ainult siis, kui rahva aktiivne vastupanu režiimile on saavutanud sellise ulatuse, et isikuvabaduste võimaldamine on ainsaka abinõuks, millega režiim saab oma lähenevat lõppu edasi lükata. Meie tingimustes on rahulik demokratiseerimine võrdlemisi ebareaalne. Valitsev režiim on toime pannud nii palju kuritegusid, et hirm karistuse ees sunnib diktaatoreid võimu iga hinna eest enda käes hoidma, kasutades selleks ka kõige alatumaid vahendeid.

On täiesti loomulik, et paljudel tekib küsimus – kas on sellel kõigel mõtet? Režiim on ju nii võimas ja hirmuäratav ning surub julmalt maha igasuguse vastupanukatse.

Valitseva režiimi tugevus on põhiliselt siiski näiline. Režiim püsib tänu hirmule, laiade rahvahulkade poliitilisele harimatusele ja moraalsele laostumisele.

Kõikehaarav hirm türannia ees, mis on pärit Stalini terrori aegadest on suures osas põhjendamatu. Võimulolijad on oma privileegide säilitamise nimel valmis ükskõik millisteks kuritegdeks, kuid nad teavad ka, et massiliste repressioonide rakendamine ainult kiirendaks režiimi kokkuvarisemist.

Režiimi püüdlused hoida rahvast poliitiliselt kirjaoskamatuna on olnud küllaltki tagajärjekad, kuid tänu üldisele haridustaseme tõusule ja eriti järjest tugevnevale Omakirjastusele tõuseb üldise poliitilise kirjaoskuse tase pidevalt ja peatamatult.

Ainult rahva moraalsele laostamisele võimude poolt pole demokraatlikud jõud seni suutnud väärilist vastulööki anda.Kuid moraalne laostumine, mis avaldub eeskätt režiimi kuritegudele kaasaaitamises tühiste almuste eest, haarab eelkõige siiski ainult põhimõttelagedat väikekodanlikku elementi, kellest niikuinii pole vabadusvõitluses kaasalööjat.

Meie võitlus tuleb raske, sest me peame lootma põhiliselt orjastatud rahvaste eneste jõududele. Lääne demokraatialt pole meil mingit abi loota peale viljatute protestide.

Kommunistlik impeerium laguneb põhiliselt sisemiste jõudude mõjul. Ka tsaarivõim, mis kunagi tundus paljudele igavesena, lagunes põhiliselt sisemiste jõudude toimel. Praegu on väljavaated vabaduse kättevõitmiseks paremad kui tsaari ajal ja seda järgmistel põhjustel:

a) kaasaegne sõjatehnika tugevdab valitsevat režiimi küll välispoliitiliselt, andes võimaluse ajada jõupositsioonile tuginevat välispoliitikat, kuid samal ajal nõrgendab teda sisepoliitiliselt. Keeruline sõjatehnika vajab järjest suuremal arvul haritud ja intelligentseid ohvitsere, kes ei allu enam niivõrd demagoogiale, kui nende Stalini aegsed poolkirjaoskamatud kolleegid. Sõjavägi, mis varem oli režiimi kindlaks toeks, muutub pikkamööda, kuid tagasipöördumatult, üheks tema hauakaevajaks.

b) Tsaarivalitsus võis loota välisabile, eeskätt Lääne suurriikidelt, kes sel ajal olid ise koloniaalriigid ja kus demokratiseerimine oli sel ajal alles algstaadiumis. Nüüd on Lääne suurriigid vabatahtlikult andnud oma asumaadele sõltumatuse ja nende riigikord on demokratiseerunud, mistõttu nad ei hakka kommunistlikku diktatuuri toetama, kui puhkeb avalik võitlus kommunistliku diktatuuri ja demokraatlike jõudude vahel. Ka kommunistlike riikide abile ei saa nõukogude võim loota. Ida-Euroopa poolkolooniates püsib kommunistlik diktatuur ainult tänu nõukogude okupatsioonivägede kohalviibimisele. Massilise vastuhaku korral nõukogude koloniaalimpeeriumis puhkevad ülestõusud ka Ida-Euroopa poolkolooniates. Režiimil tuleb võidelda mitmel rindel. Peale selle avab iga tõsisem vastuhakk Ida-Euroopa poolkolooniates, mille mahasurumiseks kasutatakse nõukogude vägesid, järjest suurema osa inimeste silmad. Ainus kommunistliku režiimiga suurriik, kus kommunistlik diktatuur püsib ilma nõukogude vägede sealolekuta, on Hiina, kes on aga muutunud Nõukogude liidu surmavaenlaseks;

c) Tugevneb sõltuvate rahvaste demokraatlike liikumiste ühtsus. Režiim ei oska sellele vastata muuga, kui suurvene šovinismi õhutamisega, andes vene rahvale altkäemaksuks kongivanema koha rahvaste vanglas. Kuid ka neid, keda tal sel teel petta õnnestub, jääb iga päevaga järjest vähemaks.

Me teame, et võitlus tuleb kauakestev ja ohvriterohke. Kuid vabadust pole kunagi kätte võidetud ohvriteta. Kõige suuremaid ohvreid ona aga alati kandnud mitte aktiivsed vabaduse eest võitlejad, vaid need, kes passiivselt alistuvad oma saatusele. Kommunistliku diktatuuri all elavate rahvaste kaotused punase terrori läbi ületavad ükskõik millise rahva kaotused ükskõik millises seni toimunud sõjas. Kui kasvõi üks kümnendik nendest inimestest, kes hukkusid punase terrori läbi, oleks õigel ajal astunud aktiivsesse võitlusse türannia vastu, siis oleks enamus neist ellu jäänud, verine kommunistlik diktatuur oleks aga jäädavalt maapinnalt pühitud.

Me ei loo endale mingeid illusioone meie liikumise massilisuse suhtes. Me anname endile aru selles, et argpükslik ja orjameelne osa rahvast, kes ei julge kätte võtta, ei automaati ega käesolevat Programmi, jääb paratamatult kõrvale meie liikumisest, karjub hurraa rõhujatele, keda ta ise vihkab, ja hakkab meie pihta tulistama, kui türannid selleks käsu annavad. Kuid nii on see alati olnud ja meid see ei kohuta. Kommunistide müüt selle kohta, nagu võks edu saavutada ainult siis, kui liikumisest võtab osa rahva põhimass, on täiesti alusetu. Peamine pole mitte massilisus, vaid organiseeritus ja distsipliin. Kõik talurahva ülestõusud said minevikus lüüa, hoolimata masside osavõtust. Samal ajal on paljud suured muudatused ajaloos läbi viidud märksa väiksearvulisemate jõududega, kes oli aga hästi organiseeritud ja distsiplineeritud. Enamiku suurtest muudatustest on teostanud rahva ärksam ja aktiivsem osa, kes küll puhtaritmeetiliselt võib olla isegi vähemuses, kuid kelle teovõime ületab orjameelse massi teovõime. Ja vabaduse eest võitlejate arv suureneb pidevalt.

Opositsioonijõudude nõrkus ei seisne momendil mitte niivõrd nende vähearvulisuses, kuivõrd ühtse ideoloogia ja taktika puudumises. Vajalik on antitotalitaarsete jõudude rahvusvaheline ja parteidevaheline ühtsus. Tuleb ühendada kõik jõud ühise eesmärgi saavutamiseks – vabaduse kättevõitmiseks. Igaüks, kes võitlusest kõrvale hiilib utoopiliste teooriate ettekäändel, abistab faktiliselt kommunistlikku diktatuuri.

Totalitarismi tingimustes (ja ainult seal!) kehtib põhimõte – „kes ei ole meie poolt, see on meie vastu“. Kõrvaltvaatajaks ei saa totalitarismi tingimustes jääda, kuna režiim sunnib vägivalla abil endaga kaasa töötama. Demokraatia tingimustes see printsiip ei kehti, seal võib olla ka erapooletu.

Antitotalitaarsete jõudude ühtsus peab seisnema mitte ühtses, tsentraliseeritud organisatsioonis, kes alluk ühele juhile, vaid autonoomsete gruppide loomises, kes tuginevad ühtsele tatikale ja püüdlevad ühisele eesmärgile – vabaduse kättevõitmisele. Tarvis on mitte tsentraliseeritud juhtimist, mis antud momendil on ebareaalne, vaid ühtset tegevuplaani – taktikalist doktriini, siis saavad kõik tegutseda iseseisvalt. See on meie tingimustes ainus vastuvõetav variant.

Gruppide autonoomsus õpetab inimesi iseseisvalt otsustama, olles seega demokraatia kooliks, et X-päeval (?) ei saaks rahva kukile istuda ei Mussolini, Hitleri, Lenini või Stalini taolised poliitilised avantüristid, tugevad isiksused.

Meie vabadus ja meie tulevik on meie endi kätes. Kui me ei astu võitlusse kuritegeliku režiimi vastu, siis ei ähvarda meid mitte ainult vaimne ja moraalne surm – inimeste degradeerumine orjadeks – inimesetaolisteks kariloomadeks, kes on minetanud kõik inimlikud väärtused ja kellel elu seisneb ainult füsioloogiliste vajaduste rahuldamises, vaid ka füüsiline surm kolmandas maailmasõjas. Praeguste tingimuste juures on kolmanda maailmasõja puhkemine (kas või mingi arusaamatuse tõttu) ainult aja küsimus. Desarmeerimine, mis võimaldaks ära hoida inimkonna hävingu, on aga võimalik ainult demokraatliku korra tingimustes. Kommunistliku diktatuuri tingimustes on desarmeerimine võimatu, sest režiim on võimule tulnud vägivalla abil ja püsib võimul vägivalla abil. Desarmeerimine tähendaks ka kommunistliku diktatuuri lõppu.

Veel ei ole hilja päästa maailm hävingust! Seepärast on kõigi ausate inimeste kohus anda jõukohane panus demokraatia kättevõitmise üritusse.