Mees, kes pistis rinda nõukogude totalitarismiga: Sergei Soldatov

Sergei Soldatovi (1933 – 2003) eluetapid (1)

 

Sergei Soldatov – Eesti vabadusvõitleja, põrandaaluse dissidentliku võitluse hoogustaja 1970ndatel aastatel, Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise looja, meelsusvang 1975-1980, vabakirjanik sundeksiilis Saksamaal, raadiohääl Vabaduseraadios, filosoof – moraal-poliitilise taassünni ideoloogia looja ning propageerija.

 

Päritolu ja lapsepõlv

Sergei sünnib jaanipäeval 24. juunil 1933. a Narvas isa Ivani ja ema Olga abielust. Ta määratleb end ise Narva venelasena.

Isapoolne suguvõsa pärineb põlisest Rjazani talupoegade suguvõsast ja enamus selle meessoost esivanematest teenib Moskva tsaaride juures sõjaväelastena. Seda näitab ka perekonnanimi Soldatov.

Emapooolne suguvõsa pärineb ühest Peterburi jõukast perekonnast. Vanaema Aleksandra on sündinud Tsarskoje Seloos, kus tema isale kuulub ravila, kus ravitakse kumõssi abil. Peres on kokku kaksteist last. Vanaisa Fjodor Trušin lõpetab Kroonlinnas meditsiinilise sõja-merekooli ja sõidab pikalt maailma meredel, kuni kohtub Aleksandraga ja jääb ankrusse.

Noor Eesti Vabariik avab 1920ndatel aastatel mitmeid põlevkivikaevandusi Sillamäel, Kiviõlis, Küttejõus, Kukrusel, Kohtlas ja Viivikonnal ning rajab põlevkiviutmistehaseid Kiviõlis, Kohtlas, Kohtla-Järvel. Seal leiavad paljud vene emigrandid ka omale töökohad, võimaluse heaks teenistuseks ja normaalseteks olmetingimusteks.

Bolševike võimuhaaramise järel Venemaal, emigreerub emapoolne pere Eestisse ja jääb elama põlevkiviutmistehase “Kiviõli” ja põlevkivikarjääri juurde rajatud asulasse, kus vanaisa leiab arstina rakendust.

Ka isa Ivan demobiliseerub sõjaväest, teenides lõpupoole lühikest aega kindral Judenitši Loodearmees, kes sõdib punaste vastu. Peale selle laialisaatmist jääb Ivan emigrandina Eesti Vabariiki ja saab tööd põlevkiviutmistehastes.

Ühel hetkel leiavad tehasetööline Ivan ja vabakutseline Olga teineteise, abielluvad ja sellest ühendusest sünnib poeg Sergei. Abielu ise ei kesta kaua ja vastastikuste vaenamiste vahele jäänud Sergei karm lapsepõlv kulgeb ilma vanematepoolsete hellusteta. Peale lahutust, leiab isa Sillamäelt eestlasest elukaaslase Landa, kes suhtub Sergeisse emalikult. Kuid ka see suhe lõppeb isa jõhkruse ning joomarluse tõttu skandaalide ja tragöödiatega. Lõpuks, kaotanud kõik oma põhitöökohad, elatub isa oskustöölisena ehitustel. Uue sõja eel käib isa eesti taludes abiliseks, võttes ka Sergei endaga kaasa.

Sõja puhkedes ja vahelduvate okupatsioonide käigus on ka Sergei tahtmatult sündmuste keerises, elades periooditi nii isa kui ka emapoolsete sugulaste juures, kes peavad mõne aja apteeki Küttejõus ja hiljem Jõhvis.

 

Õpingud, pereelu ja töö

Koolitee algab 1941. a Algkoolid Vaivara vallas, Perjatsis, Vana-Sõtkel (III kl), Irvalas (IV-V kl). Siis VI kl Maidla 7-klassilises koolis. 1947/48 õppeaasta jääb närvihaiguse tõttu vahele. VII ja VIII kl. lõpetab Kiviõli venekeelses keskkoolis. Kuna ema saab farmatseudi koha Jõhvi apteegis, siis läheb ka Sergei Jõhvi ja lõpetab sealses keskkoolis IX ja X klassi. On aasta 1952.

Kooli vaheaegadel ja peale lõpetamist töötab Kohtla-Järve keemiakombinaadis ning Kohtla kaevanduses.

Olles huvitatud lennundusest püüab algul sisse saada Leningradi Lennundusmõõteriistade Instituuti ja hiljem Moskva Lennundusinstituuti. Neis lastakse ta isegi sisseastumiseksamitele kuid mandaatkomisjon praagib lõpuks ikkagi välja poliitilisel põhjusel – kuna elas saksa okupatsiooni ajal Eestis.

1954. a augustis teeb ära sisseastumiseksamid Leningradi Polütehnilise Instituudi mehaanika-masinaehituse teaduskonda, saab sisse ja antakse ka ühiselamukoht. 10 semestrit kestva õppetöö kõrval külastab tihedalt Leningradi raamatukogusid ning loeb filosoofilist kirjandust. 1957. a. suvel töötab kolm kuud uudismaal Põhja-Kasahstanis. Viimase õppeaasta suve on sõjalise kursuse raames Kroonlinnas ja stažeerib kursantide mundris õhutõrje suurtükke, omandades lõpetamisel õhutõrje suurtükiväe leitnandi auaste.

Neil aastail on Sergei kokku saanud nägusa neiu Jekaterinaga, noored armuvad teineteisesse, abielluvad ja plaanitakse ühiselu peale instituudi lõppu. Rasked majanduslikud ja olustikulised olud, aga ka iseloomude erinevused seda kooselu ei soosi ning Sergei sõjaväeliste kordusõppuste järel suhe puruneb. 16 augustil 1958 sünnib neile poeg Aleksander, kes jääb peale vanemate lahkuminekut Sergei ema kasvatada.

1960. a kevadel kaitseb edukalt oma diplomitööd ja tuleb masinaehitusinseneri diplomiga Tallinna, kuigi ilma suunamispaberiteta, sest Instituut tahab suunata mujale. Leiab siin tööd elektrimootorite tehases “Volta”, hiljem Tallinna Ekskavaatoritehases.
1961. a kirjutab ja kaitseb Sergei aspirantuuris oma kandidaaditöö ning saab ka konkursi korras tööd Tallinna Polütehnilise Instituudi masinaehituse kateedri õppejõuna. Siin peab loenguid, võtab vastu arvestusi ja juhendab tudengite tootmispraktikat, on näiteks tudengitega kaasas ka Volgogradis (endises Stalingradis). Vabal ajal istub raamatukogudes ja uurib õhinal sotsioloogilisi ja filosoofilisi tarkusi. Jälgib teraselt arenguid nõukogude ühiskonnas ja peab tudengitega ühiskonnakriitilisi dispuute. Selle tulemusena saab TPI direktsioonilt kinga. Rohkem ta töökohti ei jahi, vaid keskendub eneseharimisele ning rahvavalgustuslikule tegevusele.

 

Põrandaalune filosoofia ja dissidentlikud suundumused

1960ndate aastate teisel poolel loob Sergei põhiliselt Tallinnas mõned vestlusringid ning osaleb ka siinsete vaimuinimeste seltskondades toimuvatel loengutel ja dispuutidel. Näiteks tuntud muusikateadlase ja pianisti Helju Taugi salajastel salongiõhtutel esineb ta ajalooliste ja filosoofiliste traktaatidega. Teemade haare on lai: alates Egiptuse müstikast, India vedanta õpetusest, Albert Schweitzeri eetikast, teosoofia ja kosmosoofia põhialustest kuni talle eriti südamelähedase Sergei Solovjovi ja Nikolai Berdjajevi moraalifilosoofia postulaatideni. Analoogilised mõttetalgud toimuvad ka Oleg-Heldur Tjutrjumovi kultuurilembelises kodus.(2)

Siiski taanduvad pea abstraktsed ja filosoofilised targutused ning boheemitsemised tõsisema vajadusega otsesemalt suhtuda nõukogude ühiskonna ähvardavatesse arengutesse.

 

Murranguline 1968. aasta: Loota või tegutseda?

1960ndate aastate keskel Kremlis võimu haaranud Brežnev lõpetab kõik Hruštšovi nn sulaperioodi mõningased sisepoliitilised leebused ning uute repressioonide taustal tekib ja hoogustub ka dissidentlik liikumine.

1968. aastal vaimustab nõukogude impeeriumi rahvaid nn. Praha kevade värskendavad tuuled, kus levitatud manifestiga “Kaks tuhat sõna” ja tsensuurivaba diskussiooni tingimustes püütakse “inimnäolise sotsialismi” sildi all reformida kommunistlikku režiimi Tšehhoslovakkias. Ja kõiki haarab äkki vabaduse eufooria…
1969. a 30. aprillil alustab Moskvas ilmumist sealsete dissidentide ja inimõiguslaste poolpõrandaalune infoleht “Jooksvate sündmuste kroonika” (Хроника текущих событий) mis hakkab kajastama poliitiliste kohtuprotsesside materjale ja teateid inimõiguste rikkumistest N. Liidus, poliitlaagrite kroonikat ning ka põrandaaluse samizdati kirjanduse ülevaateid. Kroonika ilmub ja levib maisipaberile trükitud eksemplaridena põrandaaluseid kontakte ja kanaleid pidi, kuid tema sisu kuulutatakse ka raadiolainetel Svoboda ja Ameerika Hääl.(3)

Sergei Soldatov otsib Moskvas üles ühe tolleaegse juhtiva inimõiguslase ja Kroonika pool-avaliku toimetaja Pjotr Jakiri ning loob tema kaudu kanali infovahetuseks. Moskvas resideeruvate välisdiplomaatide ja ajakirjanike abil jõuavad ka dissidentlik info ja põrandaalused materjalid Impeeriumist välja. Sidemed Moskva inimõiguslaste ja Lääne vahel on muidugi igati tervitatavad, sest igasugune informatsiooni avalikustamine on relv, mis sunnib ka nõukogude juhtkonda taltuma. Ainuke mure on see, et Moskvas valgustatakse üksnes Moskva ja selle ümbruse sündmusi, Impeeriumi teiste ahistatud rahvaste teemad, eriti rahvuslikud iseseisvusküsimused, jäävad aga kajastamata.

Moskvas kohtub Soldatov ka teiste Moskva inimõiguslastega: Viktor Krassiniga, Pjotr Grigorenkoga, Pavel Litvinoviga, Nataša Gorbanevskajaga jt.

Aprillis 1968 kirjutab nõukogude vesinikupommi isa akadeemik Andrei Sahharov traktaadi “Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”. See on laialdase programmilise iseloomuga mõtisklus, pretendeerides isegi üleriigilise demokraatliku liikumise algdokumendiks. Kuna ühiskonna arengut suunatapüüdvaid tekste ilmub vähe, äratab dokument kohe suurt huvi ja levib 1968. a suve jooksul trükikoopiatena laialt üle impeeriumi, kostub ka läbi Lääne raadiokanalite.

21. augustil 1968 surutakse tšehhide-slovakkide vabaduspüüdlused nõukogude tankide ja Varssavi pakti vägede poolt brutaalselt maha. See verine invasioon vallandab ägeda protestilaine üle kogu N. Liidu ja nõukogude repressiivorganite poolt järgnenud teisitimõtlejate tagakiusamine ning arreteerimised ainult võimendavad seda. Teisitimõtlejad hakkavad nüüd tõsisemalt organiseeruma ja järgnevatel aastatel tekib N. Liidu mitmes osas, sealhulgas ka Eestis mitu põrandaalust gruppi ning liikumist, kes püüavad luua vastupanuvõitluse aluseid ja ärgitada ühist pealetungi N Liidu kommunistlikule režiimile.

Veriste tsehhisündmuste taustal osutub Sahharovi traktaat liiga hambutuks ning Soldatov kirjutab sellele kriitilise vastuse “Loota või tegutseda”, rõhuga pealkirja viimasele sõnale: Sahharov kutsub üles vaid lootma, eesti demokraadid aga tegutsema.(4)

 

Demokraatlikud Liikumised – nõukogude totalitarismi vastase võitlusstrateegia loomine

1960ndate alguses tutvub Sergei oma hilisema naise ja muusa Ljudmilla Grünbergiga ning leiab viimase korteris Tallinnas Lembitu tänaval aastateks pelgupaiga loominguliseks tegevuseks.

Ta on loonud ka mõttekaaslaste grupi, kellega arutada ja koostada tähtsaid poliitilisi dokumente. 1967. aastal on ta tutvunud 1950ndate lõpul Lääne-Ukrainast Eestisse õppima tulnud ja siin eestlannaga ühise pere loonud Artem Juskevitšiga, kellega moodustab edaspidi väga produktiivse tandemi põrandaaluste demokraatlike liikumiste loomisel.

Tšehhi sündmuste ajendil luuakse Paldiskis ja Kaliningradis paiknevate tuumaallveelaevade ohvitseride poolt Võitlusliit Poliitilise Vabaduse Eest, kes esitab oma programmilised plaanid “Avalikus kirjas Nõukogude Liidu kodanikele”. Seal teadustatakse kavatsusest teostada NSV Liidus (relvastatud) riigipööre demokraatliku korra kehtestamiseks. 1968. a lõpus kohtub uue liikumise juht ja peaideoloog Gennadi Gavrilov ka S. Soldatovi ja A. Juskevitšiga. Koos kavandatakse laiaulatuslikku demokraatlikku liikumist ja loodetakse hakata üllitama häälekandjat “Demokraat” (Демократ). Kuid mais 1969 arreteeritakse mereväe ohvitserid Gennadi Gavrilov, Aleksei Kossõrev ja mitšman Georgi Paramanov ja antakse Sõjatribunaali alla. Sergei Soldatovit seekord ei arreteerita, kuid kuulatakse nende asjus üle ja kimbutatakse psühhiaatrilisse kontrolliga.

Aastatel 1969-1971 Eestis moodustunud Koordinatsioonikomitee egiidi all (selle tuumiku moodustavad Soldatov, Juskevitš ja Tjutrjumov) luuakse Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise (NLDL) programmdokumendid ja taktikalis-strateegilised alused, millega püütakse anda kõigi Nõukogude Liidu ikestatud rahvaste rahvuslikule vabadusvõitlusele ühine eesmärk ja platvorm. Need kolm NLDL alusdokumenti on:

NLDL Programm (1969) – Maailma üldise olukorra hinnang, nõukogude ühiskonna seisund ja demokraatliku liikumise eesmärgid. Üleskutse NL demokraatidele: Ühinege, võidelge, võitke!

NLDL Strateegia ja taktika (1970) – DL ideoloogilised ja organisatsioonilised alused, konspiratsiooni küsimused ja lähemad tegevusülesanded.

NLDL demokraatide memorandum NSVL Ülemnõukogule NLKP juhtkonna ebaseadusliku võimuhaaramise ning konstitutsioonivastase tegevuse kohta (1970) – Pealkiri räägib iseenda eest: see on üksikasjaline nõukogude valimissüsteemi ja Konstitutsiooni lahkamine paragrahvide kaupa.(5)

1969. aastal alustatakse ka venekeelse ajakirja Demokrat väljaandmist (mis oli Paldiski tuumaallveelaeva dissidentidest ohvitseride teostamata jäänud unistus). Kuni aastani 1972 antakse välja 5-6 numbrit DL programmiliste ja diskussiooniliste artiklitega, mis suunatakse Leningradi ja Moskva mõttekaaslaste kaudu põrandaalusesse ringlusesse.

1971–1972 aastatel on Sergei kahe NLDL põhidokumentidest innustatud Eesti rahvusliku liikumise: Eesti Rahvusrinde (ERR) ja Eesti Demokraatliku Liikumise (EDL) sünni juures. Mõlemad liikumised kuulutavad oma eesmärgiks võitluse nõukogude totalitarismiga ning Eesti Vabariigi taastamise.(6)

Sergei algatab mõtte koostada märgukiri Eesti okupeeritud staatuse kohta ja lähetada see ÜROsse. Lähetuse koostamisest võtavad osa ka üsna mitmed ERR ja EDL mittekuuluvad erksamad isikud Eestis. Näiteks osaleb dispuutidel ja teeb valminud memorandumi tekstile viimase ingliskeelse lihvi Tunne Kelam. Märgukiri valmib 1972. aasta daatumiga ERR ja EDL nimel ning varustatakse vastavate pitsatitega. Valminud Memorandumile kirjutab Kalju Mätik (Artem Juskevitši kaasabil) kaaskirja. Tema trükib ka kõik tekstid puhtaks ja valmistab neist mikrofilmid.(7)

Sergei valduses olevad mikrofilmid antakse viimase poolt vahendajatele üle, kahjuks põhjendamatult pika viivisega, mistõttu jõuavad need kiriklikke liine pidi Läände alles 1974. aastal, äratades välisilmas suurt tähelepanu. See asjaolu sunnib KGBd juba sama aasta detsembris algatama kriminaalasja memorandumite autorite leidmiseks ja karistamiseks.

Sergei teeb aktiivset kaastööd ka kahe põrandaaluse liikumise ERR ja EDL illegaalsetele häälekandjatele Eesti Rahvuslik Hääl ja Eesti Demokraat.

1972. aastal, EDL Programmi valmimise järel Sergei aga distantseerub neist liikumistest ja keskendub hoopis endale meelepärastele moraal-poliitilistele usuteemadele. EDL ideoloogiliseks juhiks jääb Artem Juskevitš.

 

Moraal-Poliitilise Taassünni liikumine (MPT)

1971. aastaks keskendub Soldatov täielikult inimkonna eetilise renessansi ideele, mis leiab üksikasjalikku käsitlust samal aastal valminud MPT programmis. Siin püüab ta abstraktset ideed muuta inimkonna praktiliseks üldinimliku väärtusega missiooniks – Kõlbelis-Poliitilise Taassünni ürituseks.

“Üldinimlik areng peab minema inimkonna eraldatusest ja vaenutsemisest rahvaste ülemaailmse liidu kaudu, mis on rajatud Vabadusele ─ ühtse inimkonna juurde, mis on rajatud Armastusele, saades sel viisil kosmilise inimkonna ridades vääriliseks liikmeks, üleilmses perekonnas…” (MPT programmi preambulast)

Siiski suudab ta oma filosoofiale leida Eestis vaid väheseid kaasamõtlejaid ja kaasalööjaid, kes võib-olla küll mõistavad selle suuna hädavajalikkust, kuid ei oska näha praktilisi samme ülla eesmärgi saavutamiseks.(8) Üheks esmaseks ülesandeks saab neile MPT ideede levitamine.

Aastatel 1971–1974 toimetatakse ja valmistatakse 8 numbrit venekeelset MPT häälekandjat “Vabaduse kiir” (Lutš svobodõ). Seal ilmuvad agiteerivad artiklid ning filosoofilised uurimistööd, millede põhiliseks autoriks on mitmete varjunimede (Donskoi, Volnõi, Volnoslav jt) all esinev idee autor ise.(9)

Siseringis jääb ajakirjade levik piiratuks, Moskvas suhtutakse uude filosoofiasse õlakehitusega ja ka Läände toimetatud materjalid ei leia seal elavat kajastamist, mistõttu kokkuvõttes jäävad MPT ideed laiale lugejaskonnale tundmatuks.

 

Eesti demokraatide kohtuprotsess

4. detsembril 1974 alustab KGB kriminaalasja nr 163-74 ja klaperjahti ERR ja EDL liidrite karistamiseks. 13. detsembril 1974 võetakse kinni ja tuuakse Patareisse neli ERR ja EDL aktivisti. Sergei Soldatovil õnnestub end sõprade abil varjata ja arreteeritakse alles 4. jaanuaril 1975.

Üheksa kuud kestva eeluurimise käigus tehakse Tallinnas ja Tartus kümneid läbiotsimisi, kuulatakse üle sadu inimesi, leitakse nii kinnipeetute kui ka nende sõprade kodudest hulgaliselt põrandaalust kirjandust, mida loetakse nõukogudevastaseks. Kohtupäevaks koguneb inkrimineerivaid toimikumaterjale 60 paksu köite jagu.(10)

Eeluurimisel keelduvad Sergei Soldatov ja Kalju Mätik andmast mistahes tunnistusi. Vastuseks ignorantsele käitumisele ülekuulamistel saavad nad tunda ka nn nõukogude poliitilise psühhiaatria hirmu, kui neile määratakse kohtupsühhiaatriline ekspertiis Moskva Serbski nimelises Psühhoneuroloogilises Instituudis. Siiski tunnistatakse nad mõlemad sealsete testide põhjal täiesti normaalseteks.

Kohus viie eesti demokraadi üle algab 21. oktoobril 1975 ENSV Ülemkohtu saalis Tallinnas. Kohtualused esindavad nelja põrandaalust režiimivastast liikumist Eestis, millede väljakujundamise juures nad ise on olnud: Eesti Rahvusrinne (ERR) – Arvo-Gunnar Varato ja Kalju Mätik; Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine (NLDL) – Sergei Soldatov ja Artem Juskevitš; Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL) – kõik eelmised ja Mati Kiirend; Moraal-Poliitiline Taassünd (MPT) – Sergei Soldatov.

Kõiki viit kohtualust süüdistatakse ENSV KrK §68 alusel (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda).

Just äsja on toimunud (juulis ja augustis 1975) Euroopa riikide, USA ja Kanada julgeoleku- ja koostöönõupidamine Helsinkis, kus ka NLiit kirjutab teiste riikide seas alla tekstile, milles tõotab austada inimõigusi ja põhivabadusi, tegutseda vastavalt ÜRO põhikirja eesmärkidele ja printsiipidele ning Inimõiguste Ülddeklaratsioonile.

See asjaolu annab ka kohtualuste kaitsetaktikale olulise juhtmotiivi: kõik peale Varato ütlevad lahti oma riiklikest kaitsjatest ning kaitsevad end kohtus ise, kuulutades oma tegevuse ajendiks just inimõiguste ja -vabaduste ning demokraatia arengu hoogustamise vajadust NLiidus. Sergei nimetab end kaitsekõnes humanistiks ja usklikuks, pidades oma võitluse sihiks peale demokraatia tagamise ka (nõukogude) ühiskonna moraalse taassünni.

31. oktooril 1975 kuulutab ENSV Ülemkohus välja kohtuotsuse: Sergei Soldatovile ja Kalju Mätikule 6 aastat ning Artem Juskevitšile ja Mati Kiirendile 5 aastat vabadusekaotust range režiimiga laagris. Arvo-Gunnar Varato vabaneb tingimisi karistusega kohtusaalist.

 

Laagriaastad (Laagrist laagrisse)

Kõik kohtus karistuse kättesaanud demokraadid jõuavad veel sama aasta lõpuks oma ettenähtud laagritesse: Kalju Mätik ja Mati Kiirend Permi oblasti poliitlaagritesse nr 36 ja 35, Artem Juskevitš ja Sergei Soldatov Mordva Dubrovlagi poliitlaagritesse nr 17a ja 19. Kõik neli kannavad oma karistuse n/ö kellast-kellani ja vabanevad juba Patarei väravast vastavalt Juskevitš ja Kiirend 13. detsembril 1979, Kalju Mätik samal päeval, kuid järgmisel aastal 1980 ja Soldatov 4. jaanuaril 1981.

Oma laagriaastail osaleb Sergei aktiivselt laagrisisestes poliitilistes protestides ning on paljude ürituste algataja: töö- ja näljastreigid poliitvangi staatuse väljakuulutamisega, märgukirjade ja üleskutsete väljasaatmine laagrist. Viimasel 1980. a suvel kuulutab koos kolme kaaslasega välja tööstreigi järgmiste poliitnõudmistega: Moskva olümpiamängude ärajätmine, Afganistani agressiooni lõpetamine, poliitvangide vabastamine, majanduslike ja poliitiliste reformide teostamine NLiidus jne.

Salateidpidi saadab Sergei laagrist välja mitmed seal kirja pandud artiklid: “Vene asja 12 põhimõtet” (1978), “6 teesi vaba-rahvusliku riigikorra kaitseks” (1979), “10 aastat Demokraatlikku Liikumist (1969-1979)”. Neist esimesed kaks ilmuvad Pariisi ajalehes “Russkaja Mõslj” Soldatovi oma nime all . Viimane töö on tegelikult artiklite kogumik ja pühendatud esimeste NLDL programmiliste dokumentide loomisele 1969. a (11)

Viimasel laagriaastal tehakse Soldatovile Saranski KGB poolt ka esimene ettepanek välismaale emigreerumiseks. Soldatov keeldub. Peale vabanemist 1981. a jaanuaris asub elama oma abikaasa Ljudmilla Grünbergi juurde Tallinnas. Kehtestatakse administratiivjärelvalve. Kevadel aga võetakse Ülemnõukogu Presiidiumi määrusega mõlemilt nõukogude kodakondsus, antakse kätte rohelised Iisraeli viisapaberid ning kohustatakse nädala jooksul lahkuma NLiidu piirest.

!8. mail 1981 astuvadki mõlemad Soldatovid erariides konvoi saatel TU-134 pardale, maanduvad Viini lennujaamas ning osutuvad varsti Viini põgenikelaagri elanikeks. Sergei Soldatovil tuleb uuesti tõdeda: Vaba ja jälle laagris!

Et laager, kuhu Soldatovid jõuavad on nõukogude juutide emigratsioonilaager, tuleb neil sealt mõne päeva pärast lahkuda. Ajutise peatuse leiavad nad helilooja Arvo Pärdi külalislahkes perekonnas.

 

Raadiohääl Vabaduseraadios

Saksamaa Amnesty Internationali ametliku kutsel sõidavad Soldatovid pea Münchenisse, kus nad majutatakse ühte pansionituppa ja neile määratakse ka tagasihoidlik kuutoetus.

Kahe kuu pärast saavad aga ametlikult poliitilise pagulase staatuse Saksamaal, ajutise passi ning õiguse tööle. Sergei asubki 1982. a raadioajakirjanikuna tööle Vaba Euroopa Eesti osakonnas, kus on nii eesti kui venekeelseks raadiohääleks kuni 1993. aastani.

Paguluse esimesel aastal kasutab Soldatov aktiivselt Vaba Maailma ajakirjandust oma mõtete ja seisukohtade avalikustamiseks. Samuti kasutavad Soldatovid võimalust tutvuda Vaba Maailmaga füüsiliselt: külastatakse 13 lääneriiki. Rootsis peab Sergei loenguid sealsetes eesti paguluskeskustes Stockholmis, Malmös, Lundis, Göteborgis jm.

!982. a aprillis/mais/juunis käib Sergei ka Ameerika mandril ning külastab 15 linna ning pagulaskeskust USAs ja Kanadas. Siin toimuvad esinemised ja pressikonverentsid NY Eesti Majas ning USA ja Kanada ÜRO esindustes. Mais esinemine ka Washingtoni televisioonis, USA Kongressi ees ja kohtumised Valge Maja kõrgete ametnikega. Kanadas külastab eestlaste keskusi Torontos, Ottawas ja Vancouveris. Juunis lõppeb turnee jälle USA linnades.(12)

Neil aastatel paneb Sergei kirja oma venekeelsed mälestused “Taassünni põuavälgud”, mis 1984. a ilmuvad Londoni kirjastuse OPI toetusel raamatuna.

Tööaastatel Vabaduseraadios 1982-1993 kohtub ta paljude Läänes resideeruvate vene kirjanike ja kultuuritegelastega silmast-silma: Vladimov, Zinovjev, Voinovitš ja Solženitsõn jt. Kirjutab ise artikleid ajakirjades, esineb kõnedega, unustamata kõikjal kuulutada vaimse ja kõlbelise taassünni vajadust.

Aastatel 1981–1983 külastab Frankfurti Raamatumessi vaatlejana, kuid juba 1984. a messil üürivad omette boksi. 1986. a messi ajaks on tal Lääne ajakirjanduses ilmunud üle 30 kirjutise, kuid peale Londonis trükitud “Põuavälkude” ei õnnestu tal kirjastajat leida ühelegi oma filosoofilise või sotsioloogilise uurimuse käsikirjale. Neil aastatel esitavad nad oma messiboksis ka teiste vene emigrantlike kirjanike teoseid ning ajakirju.

1987. a asutab Sergei ise kirjastuse Ost-West Renaissance (Ida-Lääne taassünd). Abifondide toetusel annab ta Moskvas välja kaks raamatut: “Rossija i 21. vek” (Venemaa ja 21. sajand) ja “V poiskah istselenija” (Tervenemise otsingul).

Et raamatute kirjastamine on osutunud nii vaevaliseks ning vähetasuvaks, otsustab toimetus hakata üllitama 4 korda aastas ilmuvat žurnaali Katharsis.

Juba 1988. aastal osaletakse uue kirjastuse stendiga ka Frankfurti Raamatumessil. Ja nii igal järgneval aastal üha rikkalikuma väljapanekuga. Viimane foto Raamatumessilt kannab aastaarvu 1998.

1993. a lahkub Sergei Soldatov töölt Vabaduseraadios ja leiab naisega elukoha Reiniäärses Klingelbachi mägikülas, kust Sergei sõidab äripäeviti asjaajamistele oma Frankfurti kirjastuse kontorisse, mille lähedal üürib ka ööbimiskoha. Nädalavahetuseks aga sõidab naise juurde Taunuse mägedes. 1999. aastal kolivad Soldatovid lõplikult Frankfurti am Main.

 

Vabakirjanikuna eksiilis

Peale NLiidu lagunemist muudab Soldatov ka kirjastuse nime, see on nüüd: West-Ost Renaissance (Lääne-Ida taassünd).

Žurnaal Katharsis ilmub nii vene kui ka saksakeelsena. Soldatovid esinevad järjekindlalt Frankfurti Raamatumessil oma kirjastuse boksis, mis jääbki põhiliseks Ost-West ja West-Ost Renaissance üllitiste tutvustamise kohaks. Messi ajal saavad külastajad vestelda ka kirjastuse toimetajate ning autoritega.

Järgnevatel aastatel ilmub 6 kogumikku Katharsis – kõlbelise ja ühiskondlik-kultuurilise uuenemise foorumina, kus erinevad autorid esitavad oma nägemusi ühiskonna arenguist Läänes ja Idas. Sergei kirjastab, paljundab ja esitleb messil oma kavandatava kogutud teoste osi naise Ljuda Grünberg-Soldatovi kujunduses.

1995. a ilmub Frankfurt am Mainis venekeelne raamat “Tainstvo vozdajanija istorii” (Ajaloo tasumüsteerium), mille saksakeelne täiendatud uustrükk Helmut Heinrichi tõlkes ilmub 1997. a Hamburgis.
1996. a registreeritakse Frankfurtis sõltumatu ajaloo ja filosoofia uurimiskeskus KATHARSIS (Gemeinschaft für Philosophie und Geschichte e.V.). Kaasates tosinajagu sõpru, saksa ja vene kirjanikest mõttekaaslasi ja entusiastlikke üliõpilasi, püüab Sergei luua iseseisvat ühiskonnateaduste koolkonda 20. sajandi uurimiseks.

Žurnaal Katharsis saab uue ühingu häälekandjaks, millega püütakse pakkuda foorumit moraalse taassünni ideedele ning olla vahendajaks Lääne (saksa) ja Ida (nõukogude) mõttemaailmade vahelises dialoogis. Samuti plaanitakse välja anda mitu kogumikku “Almanach 2000” nime all.

Peale Eesti Vabariigi taastamist 1991. aastal hakkab Soldatov regulaarselt külastama sünnimaad ja toob ka kirjastuse toimetuse Tallinnasse Luha tänaval.

 

Tagasi Eestis

Aastal 2000 naaseb koos abikaasaga lõplikult Tallinnasse ja asub elama üürikorterisse Erika 11-57.

Samas loob sõltumatu almanahhi Eesti 2000 (Rahvusliku ja vaimse sõltumatuse mõtte kandja), kus püüab lahata ühiskonna ja vaimuelu küsimusi, kaasates autoriteks mitmeid tuntud isiksusi: Jüri Lina, Vello Leito, Mart Niklus, Kalju Mätik, Tiit Madisson jt. Kirjastuse West-Ost Renaissance sõltumatut almanahhi Eesti 2000 antakse välja 5-6 kogumikku.

Tartu toimetusega Emajõe ääres tehakse katse luua René Ansipi ja Mait Rauna kaasabil almanahhile kaasaegsem nägu. Kuid seoses erinevate nägemustega žurnaali sisu ning kujunduse osas Soldatovi ja noorte toimetajate ühistöö peale teise numbri ilmumist katkeb. Põhjuseks on ka väljaandmisega seotud rahalised raskused.

Samuti ei saa asja Soldatovi mõttest moodustada agitatsioonigrupp “Eesti ühiskondliku ja vaimualase vabadusvõitluse veteranidest” – teha loenguid ning küsimuste-vastuste õhtuid, et sügavamalt lahti mõtestada Eesti lähiminevikku. Sergei Soldatov kutsub gruppi veel Kalju Mätiku, Jüri Lina, Tiit Madissoni, Mati Kiirendi, jt.

Sergei Soldatov ei jää taastatud Eesti Vabariigis siiski passiivseks. Ta külastab mitmeid endisi võitluskaaslasi, esineb vabadusvõitlejate ja sõjaveteranide kokkutulekutel. Kogub mälestusi 1944. aasta kaitselahingutest ja kirjutab isiklike mälestuste põhjal raamatu Sinimägede kaitselahingutest: “Sinimägede taustal”, Katharsis, Tallinn 2001.

Viimati esineb loengu ja sõnavõtuga Vabaduvõitleja päevale pühendatud Jüri Kuke konverentsil 2002. a. Tartu Ülikooli aulas.

Tallinnas jätkab juba Frankfurtis alustatud oma kogutud teoste “Sergei Soldatovi pärand ja arhiiv” viimistlemist.

24.jaanuaril 2003 sureb Sergei Soldatov ajuinsuldi tüsistuste tagajärjel ja on maetud Kesklinna Aleksander Nevski kalmistule Tallinnas.

 

Sergei Soldatovi kirjanduslik pärand (13)

Lese Ljudmilla Grünberg-Soldatova ettevõtmisel on aastatel 2004-2006 toimetatud ja kirjastatud “Sergei Soldatovi pärand ja arhiiv” sellises mahus, nagu seda kavandas ja ette valmistas sarja autor ise. Venekeelne Pärand (Sergei Soldatov. Nasledije i arhiv) koosneb 15 nummerdatud köitest

(kokku 18 raamatut). Sergei Soldatovi loomingu võib tinglikult jagada viide valdkonda:

1. Filosoofia. Ühiskonnauuringud: Maailm (Kd1), Ühiskond (Kd2), Ajalugu (Kd3); Kosmosoofia: Elav ilmaruum, Inimkonna saladus, Lend säravate tähtede poole, Maailmakäsitluse põhimõtted (Kd6).
2. Programmilised dokumendid ja 1970ndate aastate põrandaalune publitsistika. NLDL programmilised dokumendid, ühiskondlik-poliitiline publitsistika (Kd4); Samizdat ja 70ndate aastate põrandaalune publitsistika (Kd5); Moraal-poliitiline publitsistika vangilaagris, mälestused ja kirjavahetus (Kd7).
3. Dokumendid ja publitsistika pagulasena Läänes 1980-90ndatel aastatel. Lääne ja Eesti üldised probleemid (Kd8/I); Almanahh Katharsis (Kd8/II)
4. Ajaloolised uurimused ja publitsistika. Ajaloouurimus “Venemaa ja 21. sajand” (Kd11); publitsistikakogumik “Venemaa tervenemise otsingul” (Kd12); Saksamaa ja Venemaa saatuse ajaloolis-filosoofiline ühisuurimus “Ajaloo tasumüsteerium” (Kd13); Germanistika (Kd14)
5. Eluloolised ülevaated, mälestused ja laagrilüürika. Mälestusteraamat poliitilisest võitlusest ja vaimsest valgustusest “Zarnitsõ Vuzroždenija” (Taassünni põuavälgud) (Kd9); Eluloolised esseed paguluse esimestest aastatest, Ljudmilla Roslavtseva elu “Päike” (Kd10); Kokkuvõtlik köide autori pihtimuslike mõtiskluste ja laagrilüürikaga “Preobraženije” (Ümberkujunemine) (Kd15).

Lesk Ljudmilla Grünberg-Soldatova on Sergei Soldatovi kõik käsikirjalised märkmed ja arhiivimaterjalid üle andnud Eesti Rahvusraamatukokku, kus on loodud Sergei Soldatovi nimeline isikuarhiiv.

Saksakeelsed üllitised. Paguluse perioodist pärineb terve rida saksakeelseid raamatuid. Münchenis 1987–1988. aastatel Helmut Heinrichi ja Martina Dammi tõlkes ilmusid: “Ost-West Forum” (Ida-Lääne foorum), 167 lk; “Zur Ost-West Renaissance!” (Ida-Lääne taassünni poole!), 138 lk; “Fakel und Schwert. Der Kampf” (Tõrvik ja mõõk. Võitlus), 112 lk; “Fakel und Schwert. Das Schaffen” (Tõrvik ja mõõk. Looming), 228 lk; “Jenseits der Freiheit” (Sealpool vabadust), 112 lk; “Jenseits der Liebe” (Sealpool armastust), 168 lk; “In den strahlen der untergehenden Sonne” (Loojuva päikese kiirtes). 1989. aastal ilmuvad Münchenis saksakeelsed Katharsise kogumikud 1-4. 1997 ja 2000 ilmuvad mitu paksu raamatut: “Mysterium der Geschichte und ihrer Vergeltung” (Ajaloo müsteerium ja selle kättemaks), 436 lk, Hamburg 1997; Phil Alether, Vergeltungsgesetz der Geschichte I (Ajaloo tasumisseadus), 412 lk, Frankfurt am Main 2000.

Venekeelsed üllitised. Pärandi köidetest eraldi on iseseisvate raamatutena ilmunud: “Zarnitsõ vozroždenija” (Taassünni põuavälgud), London 1984, 444 lk; “V poiskah istselenija” (Tervenemise otsingul), Moskva 1993, 208 lk; “Tainstvo vozdajanija istorii”, Fr. am M. 1995, 280 lk.

Eestikeelsed üllitised. Aastatel 2000-2002 Eestis välja antud raamatud ja kogumikud: “Kurva tõe otsingul” (Mõtisklusi ühiskonnast ja ajaloost), Tallinn 2000, 230 lk; “Eesti saatuse keerdsõlmes” (Tunnistusi elust, võitlusest ja tegevusest) Tallinn 2000, 120 lk; “Tõrvik ja mõõk. Võitlus”, “Tõrvik ja mõõk. Looming” (Mälestusi vabadusvõitluse päevilt ja mõtisklusi ajaloo üle), Tallinn 2000; “Eesti 2000”. Sõltumatu almanahh ühiskonna ja vaimuelu küsimustes I–V, Tallinn 2000; “Eesti 2000” I ja II, Tartu toimetus 2000; “Mondialism või harmooniline rahvusdemokraatia” (Vihik), Tallinn 2000; “Sinimägede taustal”, Tallinn 2001, 162 lk; “Eesti saatuse keerdsõlmes” (Mälestusi elust, võitlusest ja vangipõlvest), Tallinn 2002, 160 lk.

 

Kommentaare, viiteid, kirjandust

(1) Sergei Soldatovi eluetapid on püütud ritta panna tema enda kirjutatud elulookirjeldustele tuginedes (S.S. “Zarnitsõ vozroždenija”, Pärandus Kd9, Tallinn 2005, 416 lk; S.S. “Eesti saatuse keerdsõlmes” Mälestusi elust, Katharsis, Tallinn 2002, 160 lk) ning lese meenutuste kaasabil.

(2) Oleg-Heldur Tjutrjumov (14.10.1921–27.12.1984) – sügavate ajaloo- ning kunstihuvidega haritlane ja melomaan, ema poolt eestlane, põlisest vene vürstisuguvõsast pärit isa Igor Tjutrjumov oli Euroopas tuntud jurist, tsiviilõiguse ja -protsessi korraline professor TRÜ-s. O.-H. Tjutrjumov oli Teatri- ja Muusikamuuseumi teadur, Estonia teatri orkestri direktor, hiljem ERSO direktor. Tal olid laialdased kultuurisidemed Venemaaga, eriti Leningradi avangardsete noorte poeetide ja kunstnikega, tema kaudu toimetati, paljundati ja vahetati ka põrandaalust kirjandust.

(3) “Jooksvate sündmuste kroonika” (hronika tekuštših sobõtii) kõik väljalasked on vaadeldavad venekeelsetena Memoriali kodulehel http://www.memo.ru/history/diss/chr/index.htm

(4) “Loota või tegutseda” (nadejetsa ili deistvovatj) tekst on toodud Pärandi kd nr 4/I

(5) NLDL programmilised dokumendid on koondatud Pärandi kd nr 4/I. Eestikeelseina leiduvad nad Musta Kassi FND kodulehel http://www.mustkass.kongress.ee/

(6) Eesti Rahvusrinde ja Eesti Demokraatliku Liikumise alusdokumendid leiduvad MKFnd kodulehel. Demokraatlike liikumistega (NLDL, ERR ja EDL) seonduvat käsitleb põhjalikumalt Mait Rauna dokumenteeritud uurimus ajakirjas Akadeemia nr 6 ja 7/2002.

(7) ÜROsse lähetatud Memorandumi ja Kaaskirja koostamise lugu ja läändelähetamise versioonid on esitatud eelmainitud Mait Rauna uurimuses, tekstid ise MKFnd kodulehel. Tekstid kommentaaridega on trükitud ka kogumikus “Vastupanu kommunistlikule režiimile – eeldus vabanemiseks”, Tallinn 1999.

(8) Soldatov mainib MPT toetajatena Lembit Rannut, Ott Arderit, Svetlana Timohhovitšit, Jüri Lina, Jaan Vaaderpassi, Aare Vellistot, Oleg Tjutrjumovit, Valeri Svintsovi (S.S. “Eesti saatuse keerdsõlmes”, Katharsis, Tallinn 2002, lk55-57)

(9) Sergei Soldatov on 1970ndate aastate põrandaalusest perrioodist alates harrastanud artiklite, uurimuste ja dokumentide avaldamist erinevate pseudonüümide all: S.Radonežskij, Voljnoslav, N.Petšaljnik, K.Voljnõi. Voljnomõsl, Skorbjaštšij, M.Prišelets, D.Donskoi, Iskander, -der, aga ka suure tõenäosusega V.Severnõi ja N.Morozov. 1985. aastal taastab ja täiendab Soldatov Münchenis rea oma vanu samizdatiaegseid (1972-1974) filosoofilisi töid ja mõtisklusi Iskander, “-der”, Sergios Stradionise ja Phil. Aletheri nime all ning annab nad eraldi vihikutena või raamatuna välja (enamus neist on koondatud Päranduse köidetesse nr 6/I ja 6/II).

(10) NLDL, ERR, EDL ja MPT liikumiste mitmed originaaldokumendid jt kirjalikud materjalid, süüaluste ja tunnistajate ülekuulamisprotokollid, ekspertiisiaktid, süüdistuskokkuvõte, kohtuistungite protokollid ja järelevalvetoimik on varjul Riigiarhiivi Tõnismäe hoidlas (ERAF, f129, s29079).

(11) Laagris õhukesele paberossipaberile kirjutatud artiklitest ja salateidpidi välja sokutatud töödest (põhiliselt kasutati selleks lähedaste külaskäike ja lubatud kokkusaamisi) räägib põgusalt S.S. “Eesti saatuse keerdsõlmes”, Katharsis, Tallinn 2002, lk 110-112 ja põhjalikult Pärandi kd nr7 lk 160-196. Juubelikogumik “10 aastat…” leidis avalikustamist Raadio Vabaduses.

(12) Üksikasjaliselt räägib Soldatov oma pagenduse esimestest aastatest ja ringreisidest Pärandi kd nr10 (Solntse). Sealjuures Ameerika ja Kanada külastamisest Kd nr 10 lk 21-25.

(13) Pärandi köidetega on võimalik tutvuda suuremates Tallinna ja Tartu raamatukogudes. Raamatud on saadetud ka mitmetesse teadusraamatukogudesse Venemaal ja mujal.

 

MATI KIIREND

Sergei Soldatovi saatusekaaslane põrandaalustest aegadest.