Eesti rahvas, koos teiste Nõukogude Liidu rahvastega, asetseb praegu kõige rafineerituma orjuse tingimustes. Nõukogude totalitaarse orjasüsteemi vastased on kandnud kogu nõukogude süsteemi eksisteerimise vältel meeletuid kaotusi. Veelgi rohkem ohvreid on toonud lihtsad inimesed, kes režiimile vähimatki kahju polnud teinud.

Nõukogude režiimi ohvrite üldarv tema kogu eksistentsi vältel moodustab astronoomilise arvu – mitte vähem kui 46 miljonit hukkunut mahalastutena, surnutena vanglates ja koonduslaagrites, nälja ning külma läbi. Selle arvu hulka pole sisse arvatud need 22 miljonit inimest, kes hukkusid nõukogude poolel Teises maailmasõjas, mis päästeti valla natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja Nõukogude Liidu omavahelise kokkuleppe tulemusena.

Režiimivastased üle kogu Nõukogude Liidu on pidanud peaaegu katkematut võitlust oma vastasega. Relvastatud võitlus, mille režiim algatas 1917. a. kestis kuni 1954–1955. a. Kord tugevnedes, kord vaibudes on ta toimunud erinevates kohtades, kulgedes Kodusõja rinnetelt läbi Kroonlinna ülestõusu 1922. a., läbi ülestõusude Gruusias 1922, 1924 ja 1926 .a., läbi “rohelise” partisaniliikumise Kesk-Venemaal, läbi ülestõusude Kubaanimaal ja Donil, läbi massilise relvatäristuse üle kogu riigi kollektiviseerimise perioodil 1929-1934. a., läbi partisaniliikumise Kesk-Aasias, kuid viimaseid basmatšide salku löödi puruks alles 1940. a. Peale Lääne-Ukraina ja Valgevene hõivamist süttis sealgi 1939. a. relvastatud vastupanu. Peale Balti riikide ja Moldaavia anastamist oli kogu läänepoolne piirkond partisanivõitluse tules.

Sõja puhkedes tuli režiimivastastel võidelda nii režiimi enda jõududega kui ka sakslastega. Peale sõda relvavõitlus jätkus nii riigi Euroopa-osas kui ka massiliste ülestõusude näol laagrites Kolõmal, Komis, Siberis, Ida-Kasahstanis. Ta vaibus alles peale seda, kui režiim loobus massilistest repressioonidest, s.t. paar aastat pärast Stalini surma.

Kõrvuti relvastatud võitlusega on käinud ka põrandaalune inimõiguslik võitlus, mis peale stalinlikku perioodi hakkas jõudsalt arenema. Käesoleval ajal on laagrites, vanglates ja psühhiaatriahaiglates virelevate poliitvangide üldarv ligi 1,5 miljonit. Alates 1969. a. eksisteerib Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine.

Meie, vabadusvõitlejad, kes me võitleme nõukogude totalitaarse režiimiga – kui me tõesti tahame vabaduse võitu, siis peame endile selgeks tegema möödunud aegade kaotuste põhjused ja neist õppima. Selleks, et edukalt võidelda, peame õppima ka võitlusoskust. Sest ainuüksi vagast soovist ja emotsioonidest ei piisa, et võita salakavalat ja osavat vastast. Ainult teades minevikku, arvesse võttes meie esiisade vigu, tundes vastast, osates pidada kvalifitseeritud võitlust, – ainult sel juhul võime me võita.

Meie eesmärgiks on lüüa vaenlast võimalikult lühikese aja jooksul, võimalikult pisemate isiklike kaotustega. Sealjuures tuleb vastast lüüa kogu Nõukogude Liidu territooriumil.

Sellele eesmärgile ongi pühendatud käesolev juhendmaterjal Eesti Demokraatliku Liikumise strateegia ja taktika osas. Igakülgne hoolikas tutvumine selle õpikuga on kohustuslik igale demokraadile. Ilma küllaldaste teadmisteta, ilma oskuseta neid praktikasse rakendada tekitame vaid asjatuid ohvreid. Režiim aga jääb püsima, külvates pidevalt orjust ja häda nii meie rahvale kui ka eranditult kõikidele teistele rõhutud rahvastele Nõukogude Liidus ning olles alaliseks ohuks kogu inimkonnale.