ÜLDOSA

  • 1. Kõik Õigusnormid ja Seadustekogu sätted põhinevad Preambulas esitatud alustele ning on nendega kooskõlas.
  • 2. Kõik EDL liikmed peavad kõikjal ja sõltumata olukordadest ning tingimustest eranditult järgima käesoleva Seadustekogu sätteid.
  • 3. (1) Antud Seadustekogus asuvate seaduste kehtivus laieneb eranditult kõigile inimestele, kes elavad Eesti territooriumil.

(2) Seadustekogus esitatud seadustest kinnipidamine on kohustuslik kõigile inimestele, kes elavad Eesti territooriumil või ajutiselt viibivad siin.

(3) EDL liikmetele on kõik Seadustekogu sätted kohustuslikud olenemata sellest, millisel maal või millises maakera punktis nad ka asuksid.

  • 4. (1) Seadustekogus asuvatest seadustest kinnipidamine tagatakse EDL autoriteedi ja kogu jõuga – EDL formeeringuis – Seadustekogu publitseerimise momendist;

(2) ülejäänud elanikkonnale muutub ta kohustuslikuks sõltuvalt reaalsest kättesaadavusest.

 

ERIOSA

 

III-1 ÕIGUSNORMID, EDL KOHTUD JA KOHTUPIDAMINE

Kõik EDL liikmetevahelised suhted, suhted EDL osavõtjate ja EDL vahel, samuti EDL liikmete ja Liikumisse mittekuuluvate isikute vahel on rajatud LOOMULIKU ÕIGUSE JA ISIKUVABADUSTE PÕHIMÕTETELE.

Igal inimesel on õigus elada vabalt ning oma elu seada oma äranägemise järgi, kuid nii, et sellega ei piirataks teiste isikute loomulikke õigusi ja vabadusi.

Inimese PÕHIÕIGUSTEKS on:

– õigus elule, õigus perekonnale ja järglastele;

– õigus isiklikule varale ja eraomandile;

– südametunnistuse, usu ja veendumuste vabadus, õigus nende veendumuste realiseerimisele;

– sõna- ja trükivabadus;

– hariduse ja õpetamise vabadus;

– loominguvabadus ja tegevusvabadus;

– liikumisvabadus, kodakondsuse ja elukoha valiku vabadus;

– vabadus saada kõigis küsimustes ammendavat ja mitmekülgset informatsiooni ning seda levitada;

– vabadus poliitiliste jälitamiste eest;

– koosolekute, liitude ja organisatsioonide vabadus;

– demonstratsioonide ja poliitiliste valimiste vabadus.

Igal inimesel on ka õigus p. loetletud õiguste KAITSELE kõigi talle kättesaadavate vahenditega. See, oma loomulike õiguste ja vabaduste KAITSE ÕIGUS on tihedalt seotud nende kaitsemise KOHUSTUSEGA.

See, kes mingil põhjusel ei kaitse oma loomulikke õigusi ja vabadusi, muutub teatud kurjategijate – üksikisiku, isikute grupi, totalitaarse riigi – pimedaks tööriistaks ja aitab objektiivselt kaasa teistelt inimestelt nende loomulike õiguste ja vabaduste äravõtmisele, s.t. sooritav kuriteo teise kodaniku vastu.

KURITEOKS tuleb lugeda igat tegevust või tegevusetust, mis on suunatud inimese loomulike õiguste äravõtmisele või piiramisele, toimetatagu seda tegevust täiesti ettekavatsetult või alludes kellegi poolt kuriteo sooritamiseks antud käsule.

Ei kuulu kuritegude alla samade tunnustega tegevused, kui neid sooritas süüdimatu isik või kui neid sooritati äärmise hädavajalikkuse tarbeks – kaitstes kellegi elu ja inimväärikust kuritegelike kallaletungimiste puhul, aga samuti EDL kaitseks.

Kuid ka EDL kaitsemisel pole lubatud järgmisi tegevusi:

– end vangi andnud vaenlase tapmine;

– relvastamata vastase tapmine (v.a. isikud, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja selle otsusega asetatud väljapoole seadust);

– repressioonid relvastamata vastase ja tema perekonnaliikmete suhtes;

– repressioonid rahvustunnuse järgi;

– isiku ja ühiskonna vara röövimine ning vargus ja muud teod isiku loomulike õiguste ja vabaduste vastu.

Märkus: äärmise vajaduse korral võib esineda vajadus isikliku vara – transpordivahendi, relvade, riietuse või teiste esemete – konfiskeerimiseks tingimusel, et nende väärtus kompenseeritakse rahaliselt või vastava võlakirja väljaandmisega, mille järgi kannatanul või tema pärijal on õigus kompensatsioon välja nõuda peale vaba-demokraatliku korra kehtestamist. Eravara omanik, kes režiimivastase võitluse käigus EDL operatsioonide tulemusena sai kannatada, omab õigust esitada hagi kompensatsiooni saamiseks Eesti Vabariigilt, viimane on aga kohustatud seda hagi rahuldama.

Kõik õiguslikud konfliktid EDL liikmete vahel, kriminaalsed kuriteod kaasa arvatud, lahendatakse EDL kohtutes. EDL liikmel pole õigust oma hagiga pöörduda nõukogude kohtuorganitesse teise EDL liikme või teise poliitilise liikumise osavõtja vastu, kui viimasel pole midagi asja arutamise vastu EDL kohtus.

Kuriteod, mis sooritati EDL liikme poolt isikute vastu, kes ei kuulunud EDL-i, arutatakse EDL kohtutes juhul, kui need kuriteod pole veel avastatud nõukogude juurdlusorganite poolt.

Juhul kui EDL liikme poolt EDL-i mittekuuluva isiku vastu sooritatud kuritegu on juba nõukogude juurdlusorganite poolt avastatud, siis viiakse EDL kohtus läbi selle asja täiendav arutamine.

EDL liikmed, kes on sooritanud raskeid kuritegusid (tapmine, relvastatud või relvata röövimine, vägistamine, reetmine) heidetakse EDL-st välja ja karistatakse vastavalt käesolevate õigusnormide alusel.

EDL liikmed, kes on sooritanud teisi kuritegusid, mis ei kuulu raskete kuritegude loetellu, karistatakse käesolevate õigusnormide alusel, juhul aga, kui kuritegu korratakse enne eelmise kuriteo kustumist, siis heidetakse kuriteo sooritanud isik EDL-st välja ja karistatakse vastavalt käesolevates õigusnormides ettenähtud korrale.

Nõukogude võimu esindajad, nende hulgas ka KGB-organite töötajad, kohtu, miilitsa, prokuratuuri ja kinnipidamiskohtade töötajad võidakse anda EDL kohtute alla, kui nad võitluses EDL-ga või teiste poliitiliste liikumistega rikkusid Nõukogude Konstitutsiooni ning Eesti ja teiste nõukogude vabariikide Kriminaalprotsessi Koodeksi sätteid.

Asjaolu, et nad võisid tugineda oma tegevuses Nõukogude Konstitutsiooniga vastuolus oleva Kriminaalkoodeksi sätetele, ei vabasta neid vastutusest.

Ilmtingimata allutatakse kohtulikule vastutusele EDL kohtute ees nõukogude vägivallaorganite töötajad, kui nad on kasutanud nii vahialuste kui ka vabade inimeste ülekuulamisel Nõukogude Õiguse järgi ebaseaduslikke meetodeid – piinamisi, peksmist, piinamise või karistuse suurendamisega ähvardamist, või kes kasutas vahialuse juures käeraudu, või asetas vahialuse kartserisse, või paigutas kas terve või ka haige vangi kinnist tüüpi psühhiaatrilisse haiglasse, või karistas näljaga, külmaga ja muude inimväärikust alandavate mõnitustega.

Märkus 1: Agendid, pealekaebajad ja provokaatorid, kes on salaja pugenud EDL gruppidesse, KGB operatiivtöötajad, kes jälitavad EDL liikmeid või teisi poliitilisi režiimivastaseid, kui nad pole vormiriietuses või kui neil puuduvad sõjalised eraldusmärgid:

– seisavad väljaspool seadust ning igal EDL liikmel on õigus ilma kohtu ning uurimiseta nende suhtes rakendada mistahes käepärastolevaid abinõusid;

– samal ajal võivad nad olla allutatud ka kohtule.

Märkus 2: Nõukogude Konstitutsiooniga vastuolus on järgmised Eesti NSV Kriminaalkoodeksi paragrahvid:

  • 62 – kodumaa reetmine;
  • 64 – terroristlik akt;
  • 66 – diversioon;
  • 68 – nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda;
  • 70 – organisatsiooniline tegevus ja osavõtt nõukogudevastasest organisatsioonist;
  • 77 – osalemine massilistest korratustest;
  • 78 – kõrvalehoidmine järjekordsest sõjaväeteenistusse kutsumisest;
  • 79 – mobilisatsioonist kõrvalehoidmine;
  • 81 – ebaseaduslik sõitmine välismaale või Nõuk. Liitu;
  • § 213-215 – ülemuse käsule vastuhakk ja mitteallumine väeteenistuses viibimisel.

Kõik isikud, kes on sooritanud kuriteo, mis on loetletud p. .-  . kui nad jäävad karistamata võitluse käigus, siis tuleb nad anda kohtu alla pärast vaba-demokraatliku korra kehtestamist.

Loetletud kuritegusid mittesooritanud isikuid kohtu alla ei panda ega karistata.

EDL KOHTUD luuakse vastavalt vajadusele AI-gruppides ja nad koosnevad kolmest inimesest.

KOHTUNIKEKS määratakse küllaldase juriidilise hariduse (ettevalmistuse) saanud ja loogiliselt mõelda oskavad isikud, kellel on lai silmaring.

Asja arutamisel lähtuvad kohtunikud eranditult loomuliku õiguse, ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni ja käesolevate Õigusnormide põhimõtetest. Kuriteod, mis rikuvad inimõigusi ja vabadusi, kuid mida käesolevad õiguslikud normid ei haara, vaadeldakse EDL kohtutes Eesti Vabariigi Kriminaalseaduse või kaasaegse Lääne Õiguse alusel, karistus aga valitakse kohtu poolt analoogia põhjal.

Mingi asja kohtulikku algatamist võib nõuda iga isik, kellel on kontakte EDL gruppidega.

SÜÜDISTAJAKS võib olla iga EDL liige või mõni muu isik.

KAITSJAKS võib olla iga EDL liige või mõne teise poliitilise liikumise esindaja.

Asja EELUURIMINE usaldatakse isikule, kes määratakse grupi juhtkonna poolt ja on selleks küllaldaselt kompetentne.

KOHTUISTUNG viiakse läbi nii kaebealuse kohalolekul kui ka ilma kaebealuseta, juhul kui tema kohaletoomine või ilmumine pole võimalik.

KOHTULIK VAIDLUS algab süüdistaja süüdistuskõnega, milles peab sisalduma kaebealuse süüd tõendavate tõendite täpne loetelu.

Peale süüdistuskõnet saab sõna kaebealune ja kaitsja, kellel on õigus süüdistust tagasi lükata, esitades kohtule süütuse tõendeid iga süüdistuse punkti kohta.

Kogu protsess kujutab endast süüdistaja, kaebelause ja tema kaitsja vahelist veenmisvaidlust.

Kui seda ei ohusta dekonspireerumise oht, siis võib kohus kohale kutsuda ka tunnistajaid. Kohtuotsuse langetamisel arvestatakse ka nende tunnistusi. Tunnistused võivad olla kirjalikud, kirjutusmasinal kirjutatud.

Valetunnistusi andvad tunnistajad antakse kohtu alla.

Kirjalikke tunnistusi võetakse reeglina ainult üsna raskete juhtumite arutelul. Peale kohtupidamist kõik kirjalikud tunnistused hävitatakse.

Kohtunikud ei sekku poolte vaidlusse ja võivad esitada vaid täpsustavaid küsimusi.

KOHTUOTSUS koosneb süüdistavast osast, kus loetletakse süü episoode ja tõendeid ning kohtuotsusest endast, mis määrab karistusviisi ja suuruse.

Seoses illegaalsete töötingimustega on kohtul vaid piiratud võimalused karistuse määramisel.

KARISTUSVIISIDEKS ON:

– ühiskondlik laitus;

– rahatrahv;

– tinglik vabadusekaotus;

– kodune arest tööst vabal ajal;

– varandusliku kahju tekitamine;

– surmaotsus, mis langetatakse provokaatoreile, salaagentidele, reeturitele ja väljaspool seadust seisvatele isikutele.

ÜHISKONDLIK LAITUS kuulutatakse süüdimõistetud isikule suuliselt ja tehakse grupijuhtkonnale ning kõigile süüdimõistetuga otseselt kontakteerunud isikutele teatavaks.

Karistuse kustumise ajaks loetakse 6 kuud kohtuotsuse väljakuulutamise hetkest.

RAHATRAHV kuulutatakse suuliselt või kirjalikult süüdimõistetu kohalolekul või puudumisel. Trahvi suurus tehakse teatavaks grupi juhtkonnale ja süüdimõistetuga otseselt seotud isikutele. Kui trahvi suurus on üle 20% süüdistatava palgast, siis jaotatakse trahvisumma pikemale ajale sellise arvestusega, et süüdimõistetu maksab igakuiselt mitte üle 10% oma palgast.

Trahv makstakse liikmemaksu kogujale. Karistus kustub kogu trahvisumma täieliku laekumise momendist.

KODUNE AREST mõistetakse kohtu poolt kaebealuse juuresolekul või puudumisel. Kodune arest tähendab, et süüdimõistetu on kohustatud tööst vabal ajal, s.t. poolteist tundi pärast tööpäeva lõppu kuni järgmisel päeval tööle minekuni kodus viibima. Ka tööajal on süüdimõistetul keelatud külastada ühiskondlikke asutusi – kinod, staadionid, kohvikud, restoranid, baarid, teatrid jne. Kui tehakse kindlaks, et süüdimõistetu on karistusrežiimi rikkunud, viibimisega peale tööaega väljaspool kodu, karistatakse täiendavalt rahatrahviga 10 rbl., v.a. hädaolukorra juhtumid nagu arsti kutsumine või haigla külastamine.

TINGLIK VABADUSEKAOTUS mõistetakse kohtu poolt kohtualuse juuresolekul või puudumisel ja tähendab vabadusekaotust ilma võimaluseta süüdimõistetut vahi all hoida. Karistus kustub tingliku vabadusekaotuse aja lõppemise momendist.

VARANDUSLIKU KAHJU TEKITTAMINE mõistetakse kohtu pool süüdimõistetu juuresolekul või puudumisel ja võidakse dekonspiratsiooniohu kaalutlusel süüdimõistetule eelnevalt mitte teatavaks teha. Varandusliku kahju tekitamise karistus võib asendada rahatrahviga kooskõlastatult süüdimõistetuga, kuid mitte alla 200 rbl., mis tuleb tasuda kindlaksmääratud aja jooksul, aga mitte hiljem kui 6 kuu jooksul.

Kohtuotsus viiakse täide grupi julgeolekuteenistuse jõududega.

Tekitatav varanduslik kahju määratakse kohtu poolt suuruse järgi:

  1. a) Väiksem varanduslik kahju – kuni 100 rbl. – kantavate esemete: palitu, ülikonna, jalanõude hävitamine või kasutuskõlbmatuks tegemine, akende sisselöömine, auto ja mootorratta üksikdetailide rikkumine.
  2. b) Suurem varanduslik kahju – isikliku auto rikkumine; suvila või korteri mahapõletamine või õhkulaskmine, korterisisustuse rikkumine või hävitamine. Mitte mingil juhul ei tohi rakendada maja või suvila mahapõletamist või õhkamist, kui on oht laste hukuks.

SURMANUHTLUS määratakse kohtuotsusega süüdimõistetu juuresolekul või puudumisel ja ainult kitsa kategooria isikutele: provokaatoritele, salaagentidele, reetureile ja väljapoole seadust asetatud isikutele – režiimi vägivallaaparaadi töötajatele, kes on vastu võtnud või määranud kohtuotsuse, mille põhjal isikuid nende poliitilise tegevuse eest on mõistetud psühhiaatrilistesse erihaiglatesse või allutatud piinamistele, peksmisele, või kelle juures on kasutatud medikamente ülestunnistuse saamiseks; isikutele, kes tapsid vangi põgenemiskatsel.

Samal ajal ei tohi nende isikute suhtes mitte mingil tingimusel kasutada piinamisi, peksmist või muid ebahumaanseid toiminguid.

Süüdimõistetutele tuleb pakkuda enesetapu võimalust. Kui süüdimõistetu sellega ei nõustu, siis viiakse kohtuotsus täide grupi julgeolekuteenistuse jõudude poolt või selleks määratud isiku poolt.

Surmanuhtlus on erakordne karistusviis ning teda rakendatakse režiimivastaste võitlejate enesekaitseks ja vastukaaluks ebahumaansete võitlusvõtete kasutamise vastu režiimi poolt.

Surmanuhtlus kaotatakse täielikult peale vaba-demokraatliku korra kehtestamist.

Märkus: Jälitust teostavate KGB agentide ja vahistamist teostavate KGB operatiivtöötajate tapmine pole surmanuhtlus, vaid nende hukkamine võitluses poliitiliste vastastega.

 

III-2  KARISTUSSEADUS

 

  • 1. (1) Konkreetsele isikule kuuluva vara varguse või selle omandamise eest EDL liikme poolt, – karistatakse omandatud vara maksumuse suuruse rahatrahviga koos selle eseme omanikule tagastamisega või selle maksumuse kompenseerimisega süüdlase poolt.

(2) Sama tegevuse eest EDL-i mitte kuuluva isiku poolt, kui kannatanuks oli EDL liige,

– karistatakse varastatud eseme maksumuse suuruse rahatrahviga, varastatud eseme tagastamisega kannatanule ja kohtukulude katteks mitte üle 50 rbl.

  • 2. Röövimise eest vägivalla kasutamisega EDL liikme või EDL-I mittekuuluva isiku poolt ükskõik kelle suhtes,

– karistatakse rahatrahviga 200 rbl., röövitud vara tagastamisega ja kannatanule tekitatud moraalse kahju kompenseerimisega 50 rbl. ulatuses.

Moraalse kahju kompensatsiooni ei määrata neil juhtumeil, kui kannatanu oli võimeline röövijale vastu seisma, kuid oma argusest seda ei teinud.

  • 3. (1) Inimesele kallaletungimise ja peksmise eest, kui see ei olnud esile kutsutud kannatanupoolsete inimväärikust alandavate solvangutega, kusjuures need solvangud omakorda polnud esile kutsutud kallaletungija poolt,

– karistatakse rahatrahviga 100 rbl., moraalse kahju hüvitamisega 50 rbl. ja kulutuste hüvitamisega, kui peksmise tulemusena kaotati ajutiselt töövõime.

Moraalse kahju kompensatsiooni ei määrata, kui isik oli võimeline end kaitsma, kuid ei teinud seda.

(2) Sama teo eest, kui selle tagajärjel tekitati invaliidistumine,

– karistatakse rahatrahviga 100 rbl. ja pideva valuraha maksmisega kannatanu kasuks 20-30% ulatuses kuu töötasust kogu invaliidsusperioodi jooksul.

  • 4. (1) Inimese tapmise eest EDL liikme poolt isikliku vaenu motiividel või omakasu eesmärkidel, ükskõik milles need eesmärgid ka ei seisnud, ja kui tapetu oma tegudega ei ohustanud otseselt tapja elu ja tervist,

– karistatakse koduse arestiga 10 aastaks, igakuise trahvimaksuga 50% palgast EDL kasuks kogu karistusaja jooksul.

(2) Sama teo eest, kui lisandub reaalne oht, et tapja avastatakse nõukogude uurimisorganite poolt, millega võib kaasneda EDL saladuste reetmine,

– karistatakse surmanuhtlusega.

Märkus: Kui tapja, oma elu päästes, andis välja võimudele teisi EDL liikmeid, siis asetatakse ta automaatselt väljapoole seadust ning talle kohaldatakse surmanuhtlus kui reetjale.

  • 5. (1) Inimese vägistamise eest, kui kannatanu oli suguküpses eas,

– karistatakse rahatrahviga 100 rbl. ja kannatanule tekitatud moraalse kahju hüvitamisega 500 rbl.

(2) Sama teo eest, kui kannatanu oli abielus naine või lahutatud või lesk,

– karistatakse rahatrahviga 100 rbl. ja kannatanule tekitatud moraalse kahju hüvitamisega 200 rbl.

(3) Sama teo eest, kui kannatanuks oli veel suguküpsust mittesaavutanud tütarlaps ja kui vägistaja polnud EDL liige,

– antakse vägistaja nõukogude organite käsutusse.

EDL liikme suhtes kohaldatakse aga surmanuhtlus.

(4) Kui vägistajaks oli EDL relvastatud liige eri- või sõjaolukorras,

– karistatakse 50 painduva vitsahoobiga paljastatud tuharatele, või raskendatud asjaoludel mahalaskmisega.

  • 6. Sõnalise solvangu eest isiku suhtes, kellel polnud mingil põhjusel võimalust oma au kaitsta,

– karistatakse rahatrahviga 20 rbl. ja kannatanule tekitatud moraalse kahju hüvitamisega 20 rbl.

Moraalse kahju hüvitamist ei määrata, kui solvatul oli võimalus end kaitsta, kuid ta ei teinud seda.

  • 7. Eraisiku vara kahjustamist EDL liikme poolt mingi operatsiooni läbiviimisel, kui see oli tingitud hädavajadusest ja olukorrast,

– ei loeta kuriteoks ning ei kuulu karistamisele.

Kannatanul on õigus esitada EDL vastu hagi ja tal on ka õigus saada vastavas suuruses kompensatsiooni peale olemasoleva korra kukutamist.

  • 8. (1) Konspiratsioonireeglite rikkumise eest, kui see rikkumine ei kutsunud esile sissekukkumist,

– karistatakse ühiskondliku laitusega.

(2) Konspiratsioonireeglite korduva rikkumise eest, kui sellega ei kaasnenud sissekukkumist,

– karistatakse rahatrahviga 10 rbl.

(3) Konspiratsioonireeglite rikkumise eest, mis kutsus esile rikkuja isikliku sissekukkumise, kuid millega ei kaasnenud teiste EDL osavõtjate paljastamist, ja kui rikkujat ei vahistatud,

–  karistatakse rahatrahviga 100 rbl. ja koduse arestiga üheks aastaks.

  • 9. Isikut, kes juhuslikult või teadlikult tungis EDL saladustesse ja andis informatsiooni EDL kohta KGB-sse või teisele isikule, kes selle informatsiooni KGB-le või nõukogude võimudele edastas,

– karistatakse surmanuhtlusega kui reetjat.

  • 10. (1) Oma postkastist, korterist, taskust või mujalt leitud lendlehe või EDL väljaande võimudele edastamise eest,

– karistatakse seda isikut rahatrahviga 10 rbl., mis kaetakse administratiivkorras või varalise kahju tekitamisega mitte vähem kui 10 rbl. ja mitte rohkem kui 50 rbl. väärtuses.

(2) Sama teo eest, kui materjale üleandnud isik esitab võimudele ka arvamusi ja ennustusi selle kohta, kes neid materjale võisid talle sokutada,

– karistatakse rahatrahviga 50 rbl. või varalise kahju tekitamisega kuni 200 rbl. väärtuses.

Märkus: käesolev paragrahv käsitleb kõiki materjale, mida EDL levitab.

  • 11. (1) Lendlehe või mõne muu taolise kleebise ärarebimise eest, kui selle eesmärgiks oli lendlehe üleandmine võimudele,

– karistatakse § 10 kohaselt.

(2) Sama teo eest, kui eesmärgiks oli lendlehe paljundamine või oma tutvusringkonnas levitamine,

– siis seda kuriteona ei käsitleta.

  • 12. (1) EDL ülesande täitmisele ilmumise eest ebakaines olekus, olenemata ülesande liigist,

– karistatakse EDL liiget rahatrahviga 20 rbl., mille ta peab tasuma ühe kuu jooksul.

(2) Sama teo eest, kui selle tõttu jäi ülesanne täitmata ja ülesanne oli tähtis, kuid sellega ei kaasnenud sissekukkumist,

– karistatakse kahekordse rahatrahviga, s.o. 40 rbl.

  • 13. Kui liikumisest osavõtja jätab talle usaldatud ülesande ettenähtud tähtajaks täitmata isikliku laiskuse, hoolimatuse, kergemeelsuse vms. põhjusel ja kui see ülesande täitmatajätmise ei toonud kaasa sissekukkumist, siis selle eest karistatakse rahatrahviga, arvestades üks trahvipäev iga ettenähtud tähtpäevast üleläinud päeva kohta, kusjuures ühe trahvipäeva maksumuse määrab grupi juhtkond.

Kui süüdlane sellega ei nõustu, siis antakse asi kohtusse.

  • 14. Poliitilise vastase või tema perekonnaliikme, või end vangi andnud vastase, või rahvusliku kuuluvuse pärast eraisiku tapmise eest relvastatud EDL liikme poolt, kui tapetu polnud relvastatud ega kuulunud ka väljapoole seadust asetatud isikute kategooriasse,

– karistatakse surmanuhtlusega.

  • 15. Vangivõetud vaenlase peksmise, piinamise ja mõnitamise eest,

– karistatakse 25 kuni 100 painduva vitshoobiga katmata tuharatele.

Märkus : vangivõetuks loetakse igat inimest, keda hoitakse EDL jõudude valve all.

  • 16. Režiimi kuritegusid varjata püüdvate ja tegelikkust moonutavate artiklite, kirjutiste ja teoste kirjutamise eest, allkirja andmise eest samal eesmärgil valmistatud kirjadele, samuti tööde kirjutamise eest massiinformatsiooni vahenditele, samuti avalike esinemiste eest, kus teadvalt moonutatakse EDL või teiste vabastusliikumiste või vabadusvõitlejate tegelikke eesmärke,

– isik kuulutatakse režiimi mahitajaks ning karistatakse rahatrahviga saadud honorari suuruses kuid mitte vähem kui 100 rbl. või varalise kahju tekitamisega mitte vähem kui 500 rbl. väärtuses.

  • 17. Isikuid, kes on asetatud väljapoole seadust:

– kes on kasutanud piinamist, peksmist ja mõnitamist vangistatute suhtes, või andnud sellekohase käsu või täitsid sellist käsku, mille järgi kasutati vangil käeraudu, pandi kartserisse, tapeti või viidi vangistatu enesetapuni, või tapeti põgenemiskatsel (ja kui vang ei olnud relvastatud);

– kes süütu inimese süüdi mõistsid või nõudsid tema süüdimõistmist, ilma tõendeid omamata tema kuuluvuse kohta EDL-i või mõnesse teise poliitilisse liikumisse; kes provotseerisid kakluse kellegi kinnipanemise eesmärgil; kes andsid resolutsiooni inimese süüdimatuse suhtes või sellekohase korralduse, mille põhjal inimene suleti psühhiaatrilisse haiglasse;

– kes töötavad vanglate, laagrite vangivalvuritena ja järelevaatajatena, samuti ei tüüpi psühhiaatriahaiglate meditsiinipersonali ja arstidena, kui seal hoitakse poliitvange;

– kes on provokaatorid, salaagendid, keelekandjad ja nii vabatahtlikud kui ka sunnitud reeturid,

— neid kõiki võib tappa iga inimene ilma kohtu ja uurimiseta.

Antud paragrahv kehtib kuni võimu üleminekuni EDL kätte.

  • 18. KGB töötajad, miilitsa või sõjaväeteenistujad, kes osalesid rahumeelsete meeleavalduste laialiajamisel ning peksid demonstrante, – asetsevad samuti väljaspool seadust.
  • 19. Töölt vallandamise eest poliitilistel või religioossetel motiividel, samuti poliitvangide perekonnaliikmete töölt vallandamise eest samadel ajenditel, või korterist ilmajätmise või korteritaotlejate nimekirjast kustutamise eest samadel motiividel,

– karistatakse igat süüdlast: partorgi, direktorit ja a/ü esimeest varalise kahju tekitamisega mitte vähem kui 500 rbl. väärtuses.

  • 20. (1) Miilitsatöötaja poolt trahvi määramise eest passita või sissekirjutamiseta elamise kohta, samuti sissekirjutamata isikute avastamise eest,

– karistatakse rahatrahviga 100 rbl. või varalise kahju tekitamisega 500 rbl. väärtuses.

  • 21. (1) Valesüüdistuse eest, valesüüdistuse loomise eest, kohtu poolt teadvalt ebaõiglase kohtuotsuse väljakuulutamise eest süütu inimese kohta,

– asetatakse sellist kohut fabritseerinud isikud väljapoole seadust.

(2) Valetunnistuste andmise eest, sellel protsessil esinenud tunnistaja poolt, samuti valesüüdistust kummutavast tunnistusest keeldumise eest,

– karistatakse rahatrahviga 50 rbl.

  • 22. (1) KGB, prokuratuuri ja miilitsatöötajad, vanglate ja laagrite administratsioon ning vahtkond, KGB salaagendid, kohtunikud ja teised režiimi karistusorganite töötajad, kui nad on sooritanud mõne kuriteo, mis on loetletud käesolevas Karistusseaduses, kuid kui nad lõid ennast lahti sellest režiimi teenistusest, ja andsid seletusi avalikult – kas suuliselt või kirjalikult – oma kuritegelikust tegevusest, tuues selles seletuses täpseid fakte ja paljastusi režiimi räpastest telgitagustest, tunnistades seega, et nad on aru saanud režiimi kuritegelikkusest,

– siis selliste isikute kategooriad ei kuulu kohtuliku uurimise alla ja nad allutatakse seaduse kaitse alla.

(2) Samad kategooriad, kui nad süstemaatiliselt soodustavad režiimivastast võitlust, kui nad ei ilmuta innukust inimeste poliitilistel tagakiusamistel, kui nad läbiotsimisi tehes ei leia süüdistusmaterjale, kui nad aitavad režiimivastastel end õigustada, kui nad kergendavad vangirežiimi, aitavad vangidel kergemalt üle elada vangipõlve, aga samuti, kui nad annavad režiimivastastele tasuta informatsiooni KGB töö üle jne.,

– allutatakse EDL seaduse kaitse alla.

(3) Need isikute kategooriad aga, kes töötades KGB-s jätkuvalt sooritavad kuritegusid, mis on loetletud käesolevas Karistusseaduses, kuigi nad samaaegselt teistel puhkudel võivad sooritada ka humaanseid akte,

– kuuluvad karistamisele käesoleva Karistusseaduse alusel.

 

III-3  SÕJAÕIGUS

 

SÕJAKS, SÕJALISEKS TEGEVUSEKS nimetatakse relvade abil tehtavat vägivalda, mida sooritab üks riik või üks rahvas või osa rahvast või mitu riiki või mitu rahvast mingi teise eraldi riigi või eraldi rahva või rahva osa või mitme riigi või mitme rahva vastu poliitilistel eesmärkidel, ja nimelt – võõra territooriumi okupeerimiseks, või sõltuva riigi loomiseks, või välismaisest abist vabastamiseks, või antud poliitilisest režiimist vabastamiseks.

Sõjaline tegevus loetakse alganuks kui kasvõi üks sõdivatest pooltest laseb käiku mingi relva vastase hävitamise eesmärgil.

Õiguslikud on need sõjalised tegevused, millede puhul mõlemad sõdivad pooled on relvastatud relvadega, mis on ette nähtud vastase hävitamiseks.

Ebaseaduslikud ning karistatavad kriminaalkuritegudena on seevastu relvastatud ründajapoole sõjalised tegevused relvitu vastase vastu.

Iga isik, kes osaleb relvastatud võitluses, sõltumata sellest, kas ta kuulub ühe sõdiva poole relvajõudude koosseisu või on ta vabatahtlik võitlusest osavõtja, kellele loomuliku õiguse valguses on antud õigus enesekaitseks ja ka teiste isikute loomulike õiguste ja vabaduste kaitseks, – on SÕDALANE, VÕITLEV ISIK.

Võitleva isiku tunnuseks on ainult relva olemasolu temal ning selle kasutamine vastase hävitamiseks, või valmisolek selle kasutamiseks.

Märkused:

  1. Valmisoleku märgiks on sõjaväelastele ettenähtud vormiriietus, sõjamäärustiku olemasolu, tema avaldused jne.
  2. Kõik relvajõudude koosseisu kuuluvad isikud peavad kandma erilist sõjaväe vormiriietust ning kaugelt eraldatavaid eraldustunnuseid, kandma avalikult relvi ja täitma sõjaõiguse norme.

Iga tsiviilisik, kes tungib kallale relvastatud vastasele, isegi kui ta ise on ilma relvata, – on VÕITLEV ISIK.

Kõik PARTISANID ja ORGANISEERITUD VASTUPANU-LIIKUMISEST OSAVÕTJAD, sõltumata sellest, kus nende võitlustegevus toimub – kas maakohas või linnas, maa peal või vees või vee alla või õhuruumis, – on VÕITLEVAD ISIKUD.

Partisanide ja vastupanuliikumisest osavõtjate vangilangemisel tuleb neid kohelda kui sõjavange, mitte aga kriminaalkurjategijatena.

Iga võitlev isik loetakse SÕJAVANGIKS tema vastaspoole kätte langemise momendist. Vangilangemine tähistab relvastatud vastupanu katkestamist, kusjuures allaandmise märgiks on relva käest maha viskamine, käte üles tõstmine või valge lipu heiskamine.

Vangi langenud või end vangi andnud võitlevat isikut ei ole vastasel õigust tappa ega tema kallal vägivalda tarvitada.

Sõjavangid pole kurjategijad, vaid MITTEVÕITLEVAD VASTASED.

Sõjavangidele peavad kehtima kõik loomulikud õigused ja vabadused, välja arvatud liikumisvabadus.

Sõjavangidega peab käituma inimlikult. Nende ülalpidamistingimused, toitumine ja arstiabi peavad olema tagatud vähemalt samal tasemel kui oma sõjaväelastele.

Sõjavangidele kindlustatakse järgmised õigused: õigus elule, isikupuutumatusele ja kohtulikule kaitsele.

Sõjavangide isiklikud asjad, välja arvatud relvad ja sõjalise tähtsusega esemed, tuleb neile alles jätta, samuti on neil õigus säilitada oma sõjalisi eraldusmärke.

Sõjavangid võivad pidada kirjavahetust omaste ning sõpradega rahvusvahelise Punase Risti kaudu. Neil on õigus informatsioonile, s.o. saada perioodilist kirjandust ja ajalehti kodumaalt, aga samuti saada pakke toiduainetega, medikamentidega ja riietusega.

Sõjavange ei tohi sundida töötama kaitsetöödel või teistel töödel, mis on suunatud nende vaenlase kasuks.

Sundkorras võib neid rakendada sõjavangilaagri iseteeninduslikel ja majanduslikel abitöödel, jõukohasel füüsilisel tööl, ulualuse ja söögipoolisega varustamisel.

Sõjavangi või poliitvangi PÕGENEMINE pole kuritegu, vaid on täiesti seaduslik.

Kui sõjavang pole relvastatud ega kasuta põgenemisel vägivalda, siis tema pihta ei tohi tulistada.

Relvastatud sõjavang muutub automaatselt võitlevaks isikuks ning tema vastu tulirelva kasutamine on seaduslik.

Kui põgenenud sõjavang uuesti vangi langeb, siis muutub ta otsemaid sõjavangiks ning teda ei tohi kriminaalvastutusele võtta, kui ta põgenemisel ei tapnud ega haavanud ühtegi laagri vahtkonda mittekuuluvat relvitut isikut.

Samuti ei kanna uuesti sõjavangi staatusesse sattunud sõjavang enam vastutust põgenemisel relvaga tegutsemise eest relvastatud isikute vastu, sõltumata selle tegevuse tagajärgedest.

Sõjavangide mõnitamine ükskõik millises vormis see ka väljenduks on seadusevastane ning seda hinnatakse kriminaalkuriteona.

Sõjavangi perekonda ei tohi taga kiusata.

Invaliidistunud ja raskelt haiged sõjavangid võidakse saata nende soovil omade poolele.

SANITAARPERSONALI vangilangemisel ei loeta neid sõjavangideks. Nad kas saadetakse omade poolele tagasi või kasutatakse nende oma poole haavatud sõjavangide ravimisel. Sealjuures peetakse neid ülal ja tasustatakse nende tööd samadel alustel kui antud sõdiva poole vastavaid sanitaartöötajaid.

Sõjategevus eraldustunnustega sanitaarpersonali ja asutuste vastu on keelatud. Samal ajal on keelatud nende eraldustunnuste kasutamine sõjaliste objektide varjamiseks.

Peale sõjategevuse lõppu tuleb sõjavangid kolme kuu jooksul repatrieerida või endisele vastasele üle anda, välja arvatud isikud, kes keelduvad kodumaale tagasi pöördumast. Nendel isikutel lubatakse jääda või sõita edasi teistesse riikidesse.

Võitlevat isikut, kes tungib relva kasutades kallale relvitule inimesele, – tuleb lugeda kriminaalkurjategijaks ja allutada kohtulikule karistamisele, välja arvatud juhul, kui too isik oli kohtu poolt surma mõistetud või kui ta tegi katset kallale tungida relvakandjale sellelt relva omandamise eesmärgil.

Relvata isik, kes sattudes sõjategevuse tsooni seal hukkus või sai haavata, – loetakse kannatada saanuks sõjategevuse läbi ning nii tema enda kui ka tema lähedaste üle langeb võitja poole kaitse- ja abikohustus.

Tsiviilisikute vara, mis läks sõjategevuse tõttu kaduma, peab võitja poole poolt kannatada saanule hüvitatama.

Mingi territoorium loetakse OKUPEERITUKS, kui seal rahvuslike kaitsevägede vastupanu on purustatud ja see on läinud vastaspoole sõjaväelise võimu alla.

Vastase poolt okupeeritud territooriumil võivad trofeedeks osutuda ainult sõjavarustus ning sõjamoona laod. Kogu muu era- ja ühiskondlik vara loetakse puutumatuks.

Okupeeritud territooriumil tuleb austada kodanike au ja perekonnaõigusi, nende usulisi ja rahvuslikke veendumusi ning tavasid, tuleb kaitsta kodanike elu ja eraomandit.

On keelatud kodanikke taga kiusata, kallale kippuda nende inimväärikusele, neid alandada ja mõnitada, neid ilma kohtuotsuseta süüdi mõista ja karistada.

Selline nõue kehtib ka siis, kui okupeerija ei kohanud mingit sõjalist vastupanu või kui koguni üks pooltest ei tunnista sõjalise konflikti olemasolu.

Sama kehtib ka nende sõjaväelaste suhtes, kes relvad maha panid.

Vastase territooriumi okupeerimine ei tohi kesta kauem kui 3 aastat. Okupatsiooniperioodil tuleb kehtestada okupeeritud territooriumil demokraatlik kord ja kindlustada kogu elanikkonnale kõik loomulikud õigused ja vabadused.

Suveräänsuse kaotanud rahval on täielik õigus anastaja vastu võidelda, sealhulgas ka relvadega. Vastase kätte langenud selline patrioot-võitleja kuulub sõjavangi staatusesse ja temasse tuleb ka vastavalt suhtuda.

On keelatud partisane bandiitideks kuulutada. Sellises teos süüdiolevad isikud võetakse kriminaalvastutusele.

Ükski sõdiv pool ei oma õigust oma vastase suhtes levitada laimavaid väljamõeldisi. Väljamõeldiste levitamine repressioonidest, mis tegelikult aset pole leidnud, – on kriminaalkuritegu, milles süüdiolev isik tuleb anda kohtu alla ja karistada.

Kõiki neid, kes tulistavad RAHULIKKE MEELEAVALDAJAID, tuleb anda kohtu alla ja karistada.

Märkused:

  1. Rahulikeks loetakse meeleavaldust, kus ei kasutata füüsilist vägivalda, ei teostata pogromme, põletamisi ega tapmisi. Rahulikuks loetakse ka relvastatud meeleavaldust, kui relvi käiku ei lasta.

2. Peale esimest lasku demonstrantide pihta, omandavad viimased sõdiva poole staatuse ja neil on õigus enesekaitseks kasutusele võtta kõik abinõud aga samuti rünnata relvastatud vastast.

Autor: EDL


Aasta(d): 1974