Vene koloniaalimpeerium ja seejärel Nõukogude totalitaarne koloniaalimpeerium kujutavad endast väga lähedaselt seotud süsteeme, mis koosnevad metropolist, s.t. Venemaast ja sellele kuuluvatest kolooniatest.

Selle koloniaalimpeeriumi omapäraks on:

– metropoli rahvas, s.o. venelased on mistahes teise eraldi võetava rahva suhtes arvulises, enam kui kolmekordses ülekaalus (venelased : ukrainlased = 3:1), venelased : valgevenelased = 14:1, venelased : eestlased = 114:1);

– kolooniad on liidus metropoliga;

– vene rahva huvide täielik eiramine Venemaa valitsuste ja valitsejate poolt, kes on põhiliselt mittevenelased. Sealjuures kasutatakse vene rahvast erakordse oskusega ära valitsejate endi huvides;

– sõltuvaid rahvaid kasutatakse oskuslikult ära vene rahva allumises hoidmisel;

Sajandite jooksul on vene kolonialism välja töötanud isereguleeriva totalitaarse-koloniaalse süsteemi, mille juhtimine ei valmista erilisi raskusi.

1. A) METROPOLI RAHVAS hoitakse sajandeid ränkades pärisorjuslikes tingimustes. Kehtib õigusetud, vägivald, vaesus. Kõik, kes hakkavad selle vastu protesteerima, raiutakse maha juurelt. Ainsaks võimaluseks venelasele oma vabaduse ja võimalusi laiendada – on ülekolimine kolooniasse. Seal muutub venelane kohe tagaaetava rollist tagaajajaks. Tasuks saab ta rea privileege ning hakkab end tundma inimesena, kellel on kaalu ja tähendust. Aktiivne osa venelasi, kes on valmis mässama, puksitakse kolooniatesse, kus varustatakse privileegidega ning tahes-tahtmata kistakse kohalike elanikega võitlusesse. Kolonisaatori-roll on paljudele miljonitele venelastele traditsiooniline. Kasulik on see selleks, et päästab ebaseaduslikkuse korralagedustest Venemaal ja muudab venelase väikeseks härraks. Mehikene Vologdast või Rjazanimaalt on armeesse sattudes isegi paremini riietatud, rohkem söönud, vähem tunneb oma nahal seadusetust ja omavoli kui kodumaal. Kuna armees kehtib kindel kord, milles omavolitsemine on viidud miinimumini, paistab sõdurielu hoolimata seal kehtivast distsipliinist argieluga võrreldes lausa paradiisina.

Üleminek kolooniasse ja seal mistahes teenistusse astumine on venelasele nagu tõusmine kõrgemasse sotsiaalsesse klassi ning muutumine viimase sordi inimesest esimese sordi inimeseks. Koloonias tunneb venelane oma tähendust. Kohaliku elanikkonna vaenulikkust kolonialismi suhtes hindab ta kui isiklikult tema isiku vastu suunatud vaenulikkust. Ja oma privileege välja teenides rõhub pärisrahva vabaduspüüdluste mistahes ilminguid maha mitte hirmust, vaid solvatud sisetundest.

Propaganda töötleb ajusid ning ujutab nad üle näiteks järgmise meloodiaga: “Vaata, kohalik elanikkond elab majanduslikult paremini kui sina Venemaal elasid. Paremini elab ta aga ainult tänu meie headusele, tänu sellele, et meie neid toidame ning kõik neile anname. Nemad aga, tänamatud lurjused, veel hädaldavad, ikka veel vähe neile. Ei hinda nad meie vene headust ja hoolitsust. Aga kui poleks meid, oleksid nad juba ammugi orjaks tehtud.”

Venelane, kes on ilma jäetud õiglasest informatsioonist, ninapidi veetud valepatriootlikust propagandast, usub tõesti, et vene valitsus ja venelased on ennast ohvriks toonud tänamatutele lurjustele – usbekkidele, ukrainlastele, lätlasteke, eestlastele. Hiljem Venemaale tagasi pöördudes, olles nüüd juba täiesti rikutud privileegide ja kontrollitu võimu poolt, jutustavad oma kodustele ja tuttavatele armeenlaste metsikusest, tšuktšide kultuuritusest, eestlaste verejanulisusest, ukrainlaste kangekaelsusest ja kavalusest. Ning ühtlasi räägitakse üldisest vaenust Venemaa vastu. See kõik mõjub uute kasvavate kolonisaatorite meelsusele tunduvalt tagajärjekamalt kui ametlik propaganda.

1. B) SÕLTUVAD RAHVAD, tundes endi turjal kolonialismi iket, vihkavad venelasi, samastades neid võimuga. Sageli kütab režiim seda viha ise üles, kuigi jälgib, et see päris kontrolli alt välja ei läheks, kuid oleks koloonia venelastele ometi selgelt tunnetatav. See toimib samuti mõjusamalt igast muust propagandast. Eriti praegu loob režiim selliseid tingimusi, et tekiksid konfliktolukorrad konkreetsete venelaste ja mittevenelaste vahel. Nendes konfliktides jäävad venelased tihti kaotusseisu ning muutuvad mittevenelase ägedateks vaenlasteks. Sellise vastastikuse vihkamise tõttu on kontaktid ja üksteisemõistmine venelaste ja mittevenelaste vahel kolooniates raskendatud ning kohati lausa mõeldamatu. Sel moel on nii venelased kui ka mittevenelased kolooniates kistud omavahelistesse väiklastesse jagelemistesse, kulutavad selleks oma aega ja energiat ning jäävad kõrvale nii venelaste kui ka mittevenelaste jaoks tegelikult tähtsamatest probleemidest. Nendest väikestest, kuid kõikehaaravatest tormidest veeklaasis lõikab kasu valitsev režiim – see kindlustab talle ohutuse. Lihtsamalt öeldes: režiimil pole vaja rakendada erilist jõudu, et orjad üksteisel kõrisid pihus hoiaksid.
2. C) VENELASED VAHENDAVAD SÕLTUVATE RAHVASTE OMAVAHELISI SUHTEID. Sõltuvate rahvaste ja venelaste vahelised põlglikud suhted kanduvad venelaste vahendusel ka sõltuvate rahvaste endi vahele. Venelased on vahendajaiks sõltuvate rahvaste omavahelistes suhetes ja oma suhtumise, näiteks armeenlastesse süstivad ka teistesse rahvustesse. Tihti toimub see armeeteenistuses, kus eestlane või lätlane asub vene keelt kõnelevas keskkonnas. Seal kuuleb ta halvustavat suhtumist kohalikku elanikkonda. Olles ise küll venelaste vastu vaenulikult häälestatud, mõjuvad talle venelaste arvamused teistest rahvustest. Mõnes teises koloonias olles ja seal sattudes konflikti kohaliku elanikkonnaga, asub ta selle keskkonna poolele, kus ta ise paraku viibib s.o. venelaste poolele. Ja ülestõusude ning mässude mahasurumisel aitab kerge südamega oma vaenlast, oma rahva vaenlaste teise rahva mahasurumisel, kes tegelikult peaks olema tema loomulik liitlane. Sel moel toimub kolonisaatorite jõutäiendus kolooniate arvel.

Venemaa ajalugu tunneb sadu ülestõuse viimase 700-aastase perioodi kestel, kus mingi rahva ülestõus suruti maha sõjavägede poolt, milles ligi pooled olid teiste sõltuvate rahvaste esindajad. Venemaalgi on tema valitsejad alati armastanud venelaste ülestõuse maha suruda peamiselt mittevenelastest koosnevate sõjaväeosade abil, kasutades ära nende vaenu venelaste suhtes. Ka praegusel ajal valvavad vene laagrivange armeenlased, osseedid, usbekid, ukrainlased…

1. D) JAGA JA VALITSE! – see juhtlause leiab laialdast kasutamist ning tänu sellele aitavad sõltuvad rahvad ja venelased üksteist hoida totalitarismi ja kolonialismi orjuses.

Demokraatliku ja rahvuslik-vabastusliku revolutsiooni vältel, mis algas 1917. aasta märtsis, tegid praktiliselt kõik Venemaa rahvad katse saada sõltumatuks. Nende seas olid ka sellised rahvad nagu kaasani tatarlased, baškiirid, altailased. Vene impeeriumi territooriumil tekkisid iseseisvad riigid – Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Valgevene, Ukraina, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan -tekkisid riikluse kolded Kesk-Aasias, Altais, Doni-ääres, Kubaanimaal ja Põhja-Kaukaasias.

Esmane ja kõige iseloomustavam nähtus, mis seda perioodi iseloomustab, oli  KITSAS BIOLOOGILINE NATSIONALISM.

Iga ülestõusnud rahvas püüdles oma piiratud egoistliku sihi poole – luua oma riik. Kui selline siht saavutati, tekkis iseseisev riik. Kui nüüd Moskval ei jätkunud jõudu selle mahasurumiseks, siis oli värske riigi esmaseks sammuks Moskvaga rahu sõlmimine ja sõjast väljumine. Mõningal juhul isegi abistati Moskvat, nagu näiteks Aserbaidžaan naftaga. Moskva, nähes, et ta kõigiga kohe arveid õiendada ei suuda, viis rahusõlmimisega sõjast välja esmalt Soome, sest Piiteri langemine tähendanuks kogu nõukogude totalitarismi ja kolonialismi hukku. Seejärel sõlmiti rahu Taga-Kaukaasia kolooniatega.

Rinne Baltikumi riikidega stabiliseerus peale seda, kui need oma territooriumidelt Punaarmee välja olid löönud. Balti riigid ei teinud isegi katset jätkata pealetungi sise-Venemaale. On täpselt teada, et hoolimata sõjast oli Lätiga sõlmitud salajane leping, mille põhjal kumbki pool peale ei tunginud. Selle tulemusena vabanesid Moskval miljonilised armeed, kes kasutati kõige ohtlikuma vaenlase – Ukraina vastu. Sest kui oleks kaotatud Ukraina, oleks ka vene kolonialismil olnud kiire kadu.

Ukraina peale langes koguni kolmekordne armaada – idast punased, lõunast valged, läänest Poola, kes samuti igatses tükikest endale. 1919. aasta jooksul Ukraina võideti ja köideti.

Peale seda õiendati ükshaaval arved kõigi eraldunud kolooniatega (v.a. Soome), ühega varem, teistega hiljem. Seda kõike poleks juhtunud, kui eraldunud kolooniad, õigemini öeldes, nende poliitikud ja juhid, oleksid olnud kasvõi veidigi ettenägelikumad (kui nad just ei saanud olla lihtsalt humaansed ja näha teistes rahvastes õnnetuse kaasosalisi).

Bioloogilise natsionalismi eest, poliitilise lühinägelikkuse eest, egoismi ja eraldatuse eest karistas ajalugu kõiki rahvaid tohutute ohvritega, orjuse ning kolonialismi taastamisega veelgi hirmsamal kujul ja asetas paljud nendest rahvastest oma etnilise huku lävele.

Juhtunu algpõhjused on eelpoolkirjeldatud mehhanismis.

Vigade ja egoismi patu eest maksavad miljonid inimesed, sõltuvate rahvaste terved põlvkonnad.

Peab märkima ka seda, et 1917-1920 aastatel kasutas Moskva üsna kavalalt kolooniate rahvaste vastu nende omi esindajaid. Kuna tavaliselt sõditakse oma suguvendade vastu halvasti, sageli aga minnakse üle oma rahva poolele, siis sõltuvatest rahvustest rahvusväeosad ei suunatudki oma, vaid teiste rahvuste vastu. Näiteks kaks eesti diviisi võitlesid välja kustumatu kuulsuse (täpsemalt väljendudes küll rahvusliku häbi) Ukraina anastamisel. Teiselt poolt oli Eesti rindel terved pataljonid ukrainlasi. Seega samal ajal, kui Punaarmee koosseisus Ukrainasse paisati sajad tuhanded eestlased, lätlased, tatarlased, baškiirid, kalmõkid jt., võitlesid nimetatud rahvaste vastu samasuguse innuga ka ukrainlased.

Vene demokraatia vastu paisati sõltuvate rahvaste sõjajõud, mis otsustaski tema saatuse lõplikult.

 

PUHT(ALT) EESTI VIGADEST

 

Kuigi Eesti on pindalalt väikene maa ja väikesearvuline on ka tema elanikkond, siis ometi oli ajaloo teatud momentidel Eestil võimalus mõjutada kogu Venemaa rahvaste saatust ja seega ka maailma ajaloo käiku peale 1917. aastat. Kahjuks neid avanenud võimalusi ei kasutatud.

1)    1918. aasta jaanuaris oli Peterburis umbes 45 tuhat eesti sõjameest, koondatud distsiplineeritud sõjaväeosadesse, kes ei allunud kõrvalpropagandale. Bolševikel oli sel momendil jõudusid ligi kolm korda vähem, ning needki nõrga distsipliiniga. Asutava Kogu moodustamise järel arutati seal ühelt poolt vene kadettide ja esseeride ning teiselt poolt eesti delegaatide vahel küsimust, et kuna oli oodata Asutava Kogu laialisaatmist, siis oleks eestlastel vaja Asutav Kogu võtta oma kaitse alla. Eesti delegatsioon nõudis, et kõik demokraatlikud parteid tunnistaksid Eesti õigust iseseisvusele. Vene demokraatia esindajad aga seda teha ei soovinud. Selle tulemusena teatasid Eesti delegaadid oma väeosade esindajatele, et eestlased ei hakka vahele sekkuma Vene asjadesse. Ometi olid eesti väeosade esindajad ise teinud ettepaneku Lenini ja ta valitsuse arreteerimiseks ning bolševike kaitseväge kujutava marodeeriva purjus madrustebande laialipoksimiseks.

2)    Judenitši vägede pealetungi ajal Peterburile, loobus eesti armee peale oma territooriumi vabastamist, rahvuslike hõõrdumiste tõttu selle pealetungi toetamisest. Kuigi selline toetus oleks bolševike saatuse otsustanud. Valged venelased aga ähvardasid peale Piiteri vallutamist pöörata väed Eesti vastu. (Muuseas samal põhjusel ei osalenud pealetungist Peterburile ka Soome).

3)    Eestlased vallutasid osa Pihkva kubermangust, kuid ei teostanud siin mingeid kodanlikke reforme, kuigi oleksid võinud seda teha. Ei aidanud luua vene demokraatlikku valitsust, ei loonud vene armeed, mis oleks soodsalt mõjutanud bolševismivastast võitlust. See anti kõik üle valgetele, keda Venemaa elanikkond vihkas nende püüete pärast restaureerida ennerevolutsiooniaegset korda, ja sellepärast, et talupoegadele ei lubatud anda maad. (Eestis andsid eestlased maa oma talupoegadele).

4)    Peale Tartu rahu sõlmimist 1920. aastal, ei teinud  Eesti praktiliselt midagi, et kindlustada kollektiivset julgeolekut kasvõi Balti riikide jaoks. Vähe sellest, Eesti oli esimene, kes alludes Moskva diktaadile laskis nõukogude väed oma territooriumile. Saatuse iroonia on see, et kui Eesti palus abi Lätilt ja Soomelt kasvõi sõjamoona osas, siis need riigid keeldusid abistamast. Aga peale Eesti langemist, osutusid ise agressiooni ohvriteks.

Soome-Vene sõda 1939-1940 näitas, et kui need neli maad oleks ühinenud (Eesti, Läti, Leedu ja Soome), siis oleks sellest küllalt olnud, et tagada pikaajalist kaitset. Meie riikide sõda NSVL-I vastu oleks kahtlemata tõmmanud Nõukogude Liidu vastasesse sõtta ka  Lääneriigid. Seega oleks Nõukogude Liit jäänud ka edasi hitlerliku Saksamaaga blokki, mis oleks juba ette määranud tema lõpliku saatuse.

STRATEEGILIS-TAKTIKALISTE VIGADE JUURED sõltuvate rahvaste rahvuslikus vabadusvõitluses peituvad rahvuslike jõudude eraldatuses ja selle peatüki alguses kirjeldatud süsteemis.

Kolooniate rahvad ja nende poliitilised rahvajuhid, kes olles küll enamikult karastatud poliitilises võitluses, ei suutnud ometi endale selgeks teha järgmisi elementaarseid tõdesid:

1. a) kui venelane või vene kolonialism on iga eraldi võetava rahva vaenlane, siis tähendab see seda, et kõigil sõltuvail rahvail on üks ühine vaenlane;
2. b) ühe sõltuva rahva kaotus nõukogude kolonialismile on osaliseks kaotuseks kõigile rahvastele ja suurendab järelikult ka teiste rahvaste kaotuse šansse;
3. c) minu vaenlase vaenlane on minu liitlane ja tema kaotus suurendab ohtu minu rahvale;
4. d) minu liitlase võit minu vaenlase üle on ka minu võit;
5. e) korraga pole võimalik aktiivselt võitlevaid kolonialismi vaenlasi, sest üheskoos moodustavad nad küllalt suure jõu, mis ei jää alla metropoli jõule;
6. f) kolonialismivastase võitluse peatamine hetkel, kui vaid oma territoorium on päästetud, asetab selle võidu uuesti surmaohtu.

 

NÕUKOGUDE LIIDU RAHVUSLIKE VABASTUSJÕUDUDE JA POLIITILISTE LIIKUMISTE NÕRKUSE ALGPÕHJUSED

 

Nõukogude totalitaarse koloniaalrežiimi vastased nii Eestis kui ka mujal loevad enese nõrkuse algpõhjuseks rahva rikutuse ning režiimi määratu võimsuse, mis kasutab ja käsutab maa kõiki jõudusid ja varasid. Selline lähenemine on aga ühekülgne ja ei saa olla õige.

Ettekujutus rahvast kui rikutud karjast näitab, et ei tunta rahvast, tema psühholoogiat, püüdlusi, ideaale. (Vt. Ptk. “Rahvast”).

Režiimi jõud aga moodustub ka meie jõust, mille me oleme andnud režiimi käsutusse selle asemel, et teda rakendada režiimi vastu.

Režiimi üle võib nuriseda alles peale seda, kui me kõik lakkame teda teenimast ning hakkame tema vastu tõeliselt võitlema.

Režiimi poliitilistel vastastel on nende nõrkuse alglätteks hingeline vangisolek, intellektuaalne võimetus ületada (tuhandeaastaseid) totalitaarseid dogmasid.

Režiimivastased oma senises võitluses režiimiga kopeerivad tema ideoloogiat, tema metoodikat, tema ideaale, s.t ei suuda totalitaarsete dogmade nõiaringist väljuda.

Režiimivastaste hingeline seis ja loominguline tase on madal. Siiani pole suudetud välja töötada oma maailmavaadet, ideoloogiat, mis sisuliselt erineks totalitaarsest.

Režiimivastased ei suuda omandada inimese loomulikust õigusest tulenevaid lihtsaid tõdesid.

Mõtlemise inertsus, (tuhandeaastaste) traditsioonide pimesi järgimine teid mööda, mida välja pakub totalitaar-dogmaatiline mõtlemine või mis on kujundatud erinevate filosoofilis-religioossete kontseptsioonide poolt, muudab inimese lõpuks ikka vaid vahendiks ja abinõuks mingite maapealsete või hauataguste jõudude teenistuses.

Selline oleks väärtushinnang praeguste režiimivastaste kohta.

Režiimivastaste maailmavaatelise konservatismi eest kannavad vastutust eelkõige FILOSOOFID JA IDEOLOOGID, kelledel meeldib hõljuda kõrgetes viljatutes abstraktsioonides ning kes suudavad luua vaid selliseid õhulosse, mis inimestele ei sobi, kuid mille nimel nad peavad end ohverdama.

Juba vanaaja filosoofid ja ideoloogid rebisid endid lahti reaalsest elust ning asusid opereerima selliste abstraktsioonide ja viljatute mõistetega nagu “igavene elu”, “absoluut”, “maailma hing” jne. Need mõisted oma sisult midagi reaalselt olemasolevat ei kaasa ega tähista. Need on vaid filosoofide jõudeaja väljamõeldised, mida iga inimene vastu võtab ning tõlgendab omamoodi, sageli nii, nagu talle on kasulikum. Filosoofid ja ideoloogid opereerivad nende mõistetega nii, nagu oleks tegemist sellistega, mis tähistavad reaalsust. Inimesele on ahvatluseks lõputu elu illusioon, mida igasuguseid mõttetuid sümboleid kasutades luuakse sõnalise abstraktsiooni meistrite poolt. Lõpptulemusena luuakse mulje, et inimene ühinebki totaalse elu ja tema vaimse sisuga. Kuna inimene on reaalne olend, kes tööga teenib leiba ja loob oma eksistentsi tingimusi, kusjuures üsna sageli toimub see talle vaenulikus keskkonnas, siis meeldivad talle müüdid, mis vabastaksid ta raskustest, muredest ja hädaohtudest.

Mistahes filosoofilis-religioosse süsteemi poolt loodud müüdid pole sugugi nii süütud, kui nad esimesel pilgul näida võivad. Nende süütus lõppeb tavaliselt hetkel, kui neid müüte asutakse ellu rakendama, kui püütakse luua müütidele põhinevat süsteemi.

Kuna müüdid pole elluviidavad, siis luuakse mingi reaalne süsteem, kus kõik allutatakse müütilisele ideele ning kõik jõud rakendatakse püüetele müüte reaalsuseks muuta. Müütilisele ideele lisanduvad nüüd reaalsed tunnused nagu võim, sunnitöö, vägivalla organid. Inimene viiakse paratamatult alluvusse – ta peab oma lähedastest lahti ütlema sellise idee nimel, mis tegelikult on vaid abstraktsioon ja utoopia. Müütiliste ideede levitajad, kes lõpuks võimu ligi on pääsenud, hakkavad teiste inimeste tööd ja sõltuvust kasutama isikliku muretu elu huvides. Kui nüüd inimene protesti tõstab idee ja ekspluateerimise vastu, siis süüdistatakse teda kuriteos üleüldise heaolu vastu, korra vastu, mis olevat loodud kõrgemate huvide nimel, mille kõrval inimese enese huvid on tähtsusetud.

Abstraktsete filosoofiate kahjulikkus ilmneb selles, et nad suhtuvad põlastavalt iga eraldi võetava isiksuse huvidesse mingi üleüldise headuse idee nimel, Jumala või Kommunismi abstraktse idee nimel, ja et nad põhjendavad inimese alluvuslikku seisundit.

Peaaegu kõikide filosoofiliste ja religioossete õpetuste kui ka filosoofide endi tragöödia väljendub selles, et elades hierarhilises ühiskonnas, mis põhineb inimese allutamises inimesele ja müütide teenimisele, ei suudeta end lahti rebida ümbritseva keskkonna mõtteviisist ning olemusest. Lihtsalt kopeeritakse ümbritsevat keskkonda ja selle mõtteviisi ning olemasolevatest elementidest ehitatakse uusi süsteeme, mis erinevad vaid vormi poolest, mille sisuks on aga ikkagi inimisiksuse alluvuslik seisund ja teisejärgulisus.

Kuigi kommunistid sõnades eitavad kõike idealistlikku ning jumaluse ideed, on nad tegelikult täiesti idealismi ning abstraktsete jumalike kontseptsioonide vangis – kuulutades ülemaailmset abstraktset heaolu, paradiisi ja inimese alluvust abstraktsioonidele. (Vt. Ptk. “Kommunistlikust doktriinist”).

Ühiseks jooneks kõikide filosoofilis-religioossete õpetuste juures, kommunistlikud kaasa arvatud, on inimõiguste ja inimvabaduste eiramine abstraktse ebareaalse utoopia nimel, inimese allutamine, mille tulemusena teatud inimeste kuritegelik tahe saab laiutada teiste üle. Teised aga olles idee vangis arvavad, et teenivad ideed ning näevad-peavad kurjategijaid müüdi ülempreestreiks.

FILOSOOFID kasutavad tihti selliseid mõisteid ja termineid, mis jäävad suuremale osale inimestest lihtsalt mõistetamatuks. Mõnikord ei mõista aga neid filosoofid isegi. Ometi nende mõistete loogiliste ülesehituste keerulisus sisendab inimestesse austust, nende teadusesarnasust võetakse tõelise teadusliku lähenemisena. Seda sorti filosoofilised süsteemid katavad oma mädasuse, pettuse või enesepettuse teaduslikena näivate sügavmõtteliste targutuste kireva rüüga. Täpselt samamoodi võib end kõlvatu süfiliitik peita uhkete riiete ning peenete kommete taha.

Loodusfilosoofia ja loomulik õigus nende kirevate uhkete filosoofilis- religioossete süsteemide kõrval näib nagu terve ja tõsine maamees linna kehkenpüksi kõrval.

Lihtsalt ja kõigile arusaadavalt kuulutab ta:

– et inimene on maailma ja universumi võrdväärne osa ning sellisena omab õiguse vabale elule;

– et inimesed on võrdõiguslikud nii looduse kui ka üksteise ees;

– et inimesed sünnivad, elavad ja surevad nagu kõik muu looduses;

– et reaalseks tuleks lugeda seda, mis on tunnetatav, inimese tunnetusega haaratav, aga kõike ülejäänut võib paremal juhul võtta vaid hüpoteesina;

– et pole mõtet, pole arukas kummardada abstraktsioone ning nende abstraktsioonide nimel ohverdada oma elu.

Selle asemel, et muuta oma filosoofiad loogilise mõtlemise vahendiks, arendajaks ja väärtuste hindamise praktilisteks meetoditeks, filosoofid hoopis püüdlevad universumit hõlmavate süsteemide loomise ja ehitamise poole. Ümbritsevale reaalsusele toetuva mõtteselguse asemel kavaldavad ja keerutavad nad vaid, püüdes inimesi toppida oma loomuvastastesse süsteemidesse, risustada nende mõtlemist ning sundida neid tegelema viljatu sõnalise onanismiga.

Reeglina tunnevad filosoofid nõrgalt tehnilist tsivilisatsiooni ning füüsilist maailma, ei mõista selle füüsikalis-keemilist olemust. Ometi, mida vähem nad seda teavad, seda rohkem on neil pretensioone õigusele esineda ettekuulutajate ja seaduseandjatena, luues oma põletikulises ajus müütilisi losse, mida keegi üles ehitada ei suuda.

IDEOLOOGID seisavad küll elule lähemal kui filosoofid, kuid oma maailmavaate võtavad nad ikkagi viimastelt, kas ekslikult või teadlikult.

Need, kes võtavad ekslikult, näevad oma naiivsusest filosoofide  mõttemaailmas tõde ning püüavad selle baasil luua oma ideoloogiat. Baasiks on aga siin inimisiksuse eiramine kõrgema idee nimel.

Need, kes teadlikult lähenevad filosoofidele, püüavad filosoofide ideede ebakohti kasutada omakasu eesmärkidel.

Ülemaailmsete ideede orjameelne kummardamine hoiab ideolooge vangis. Kui sellised ideoloogid püüavad režiimiga võidelda, pakuvad nad tavaliselt välja süsteeme, mis vaid detailide asetuses erinevad olemasolevast, kuid mitte oma olemuselt. Inimene, kes pole rikutud teadusenäilikust filosoofiast ega tunne teda, mõistab selliste ideoloogiate juures instinktiivselt ära kõige olulisema – et jälle tahetakse teda petta ning kasutada mingitel kahtlastel eesmärkidel!

Võiks tuua mõned konkreetsed näited.

1)  VENE NEO-SLAVOFIILID. Need on vene rahva huvide eest täiesti siiralt murettundvad inimesed. Kuid kuulutavad nad ideed, mis õige vähe erineb praegu reaalselt eksisteerivast totalitarismist. Piibli vanast judaismist võeti idee jumalast valitud rahva olemasolust, kellel on messianistlik siht – üleüldise headuse loomine. Kristluses see idee puudub, vähemalt ei ole ta otse välja öeldud. Seega Piiblist, kus valitud rahvaks on muidugi juudid, võtavad nad selle idee, aga valitud rahvaks seavad vene rahva. Lisaks sellele laenavad nad kommunistidelt kollektiivsuse idee. Põhikontseptsiooniks on neil õigeusu ja leninismi ühendamine. Et aga vene rahvas on jumalakandja, siis on loomulik, et ta peab ka kõiki teisi rahvaid valitsema. Tegu on seega kõige pesuehtsama piibli-juudi rassismi ja šhovinismiga. Neo-slavofiilid on ise ägedad juutide vaenlased.

Sellisel moel hoitakse ülal rahvastevahelist vihkamist ning õigustatakse mitme sajandi pikkust vene kolonialismi. Inimõigused nende arusaamade järgi peavad lahustuma kollektiivis ja olema sellele allutatud. Sest kollektiiv teadvat paremini, mis on hea ja mis on halb, s.t. inimisiksus antakse kollektiivile ärasöömiseks. Loomulikult on iga normaalselt mõtlev venelane selletagi kollektiivis “ära lahustatud” ja ilma jäetud oma elementaarsete vabaduste ning õiguste õiguslikust kaitsest. Seetõttu eelistab ta pigem viinaviskamist taolise idee kaitsmisele.

2)  “MORAALSE TAASSÜNNI” LIIKUMINE teatud perioodil liitus ka Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumisega. Nende peamine eesmärk on teokraatiline kord, mis põhineb inimese armastusel Ülemaailmse Mõistuse vastu ja selle teenimisel Armastuse läbi. Demokraatiat tunnistavad nad üleminekufaasina. Nende teokraatlikus ühiskonnas nähakse ette Armastuse hierarhiat, aga mitte õiguslikku korda. Seda peab asendama neil hierarhide arvamused. Nad leiavad, et täiuslikud inimesed, kes on tunnetanud Ülemaailmset Mõistust, juhivad ka ühiskonda õiglaselt. Ühiskonna eesmärgiks on aga Igavese ja Lõputu teenimine. Sõna Armastus on neil kirjutatud suure algustähega.

Rääkimata loogilistest ebakohtadest ja vasturääkivustest, milledest kubiseb nende teokraatiline idee, peab ütlema, et praktikas on nad ülimalt sallimatud teiseusuliste ja eriti “uskumatute” suhtes. Nende illegaalne kirjandus sisaldab alatasa vaenulikke pisteid ja süüdistusi ka demokraatide aadressil, kes püüdvat jälle peale suruda mingit mehhaanilist süsteemi, mis toovat vaid õnnetust. Ometi loevad nad ise end demokraatideks. Muidugi, kui demokraadid võtaksid omaks nende Armastuse idee ja ülemaailmse süsteemi teenimise, siis oleksid nad vist küll väärilised ka nende arvates.

3)  Kolmandaks võiks nimetada Eestis teatud ajal laialt levinud ideed selle kohta, et eesti intelligentsil oleks vaja omada oma erilist filosoofiat. Ja kuni sellist filosoofiat väljatöötatud pole, pole mõtet ka alustada aktiivset võitlust. Milles peaks see filosoofia seisnema, seda paraku keegi ei tea, kuid ometi arutleda selle ümber võib. Sest see tegevus on eelkõige ohutum ja ei nõua muud, kui tassitäit kohvi ning vestluskaaslast.

Paljude Nõukogude Liidus leviku leidnud erinevate teooriate analüüs näitab, et peaaegu kõik peale demokraatide vaba-demokraatliku ideoloogia sisaldavad endas totalitarismi algeid. See asjaolu muudab nad viljatuiks ja vastuvõetamatuiks laiadele rahvamassidele. See aga tähendab, et nad ei saa muutuda selleks vedruks, mis koguks enda ümber ja ühendaks erinevaid jõudusid võitluses nõukogude totalitarismiga.

Tänu filosoofide ja ideoloogide MÕTTEINERTSUSELE jäävad režiimivastased ideoloogiliselt relvituks. Tänu sellele omavad nad vaid mosaiikset maailmavaadet, mis kujutab endast segapudru erinevatest ja tihti vastuolulistest vaadetest, mis veel enamuses pärinevad mõnelt totalitarismi doktriinilt.

On loomulik, et omamata ise selget ja reaalselt põhjendatud maailmavaadet, pole võimalik enda järele tõmmata ka teisi või isegi neis kaastunnet esile kutsuda. Sest just mosaiikse maailmavaate juures tulevad loogilised ebakohad selgelt nähtavale. Tihti võib ära tabada, et paljude ideede kuulutajad ise siplevad kahtlustes ja ebakindluses. Rumal oleks seega loota, et sellised hübriidsed ideed võiks leida paljusid pooldajaid, kes nende ideede nimel valmis oleks oma pead pakule panema.

Selle asemel, et pretendeerida oma doktriinide universaalsusele, peaksid filosoofid ja ideoloogid kindlaks määrama piirkonnad, millistes ühed või teised süsteemid võiksid olla rakendatavad, peaksid laskuma alla abstraktsetest kõrgustest ja pilvedevahel hõljumisest, laskuma patusele maale ning siinset konkreetset ainestikku kasutades asuma nende teede otsinguile, mis viiksid inimvabaduse saavutamisele.

Abstraktsioonide asemel tuleb tugineda kaasaja sotsiaalpsühholoogia, informatsiooniteooria jms. saavutustele. Tuleb leida tee inimsüdametesse, tuleb neid ärgitada võitlusele elementaarsete inimõiguste ja vabaduste saavutamise eest.

Eesti Omakirjastuse analüüs näitab, et faktoloogiline ja kriitiline osa on seal tugev. Kuid tuleviku osas valitseb täielik ikaldus. See tähendab, et tegemist on kõige vulgaarsema JÕUETUSEGA. Pakutakse selliseid teid, mis iseloomustavad autoreid kui täielikke võhikuid sotsioloogias, võitlustaktikas ja strateegias. Näiteks ühes kirjutises, mida eesti rahva olukorra analüüsi osas võib hinnata, teiselt poolt aga soovitatakse luua eriline vaimne eliit, kes töötaks välja ja säilitaks vaimseid väärtusi, sellega ära hoides eesti rahva huku. Kuid kuidas meie aja tingimustes need väärtused leiavad tee rahva juurde ja millega ärgitada rahvast üles säilitama oma rahvuskultuuri, mida oleks vaja teha konkreetselt – sellest artiklis juttu pole. Taolisel tasemel kirjutis võib vaid suurendada lootusetusetunnet ning mistahes võitluskatsete perspektiivitust.

OMAKIRJANDUSE erinevate dokumentide nõrkuse taga on:

1. a) Intellektuaalne laiskus, mis takistab süvenemast võitlusvõimaluste tundmaõppimisel, nõukogude totalitaarse režiimi olemuse ja struktuuri mittetundmine, samuti võitlusmetoodika mittetundmine.
2. b) Režiimi poolt sisendatud hirm ning autorite isiklik võitlusvõimetus.
3. c) Raskused väljuda režiimi poolt sisendatud maagilisest nõiaringist: – “Selles riigis ei toimu mitte midagi!” -“Režiim on nii võimas, et murrab mistahes vastupanu!” – jne. jne. jne.

Kõik eelpoolöeldu kehtib ka venekeelse “SAMIZDATi” kohta, välja arvatud sellised erakordsed nähtused nagu Solženitsõn, Sahharov, Grigorenko ja NLDL programmilised dokumendid.

Selles riigis tõepoolest ei juhtu ega toimu senikaua midagi, kuni veel sõgedad filosoofid ja veel sõgedamad ideoloogid talutavad nägijaid, need aga püüavad esineda juhtijate rollis.