VII-1 VÄLISSEKKUMISE TÕTTU
Rahva hulgas on laialt levinud ekslik arvamus, et režiimi langemine on mõeldav ainult välissekkumise tulemusena. Siinjuures nähakse Nõukogude Liidu võimalike vaenlastena põhiliselt USA-d, lääneriikide NATO-blokki ja Hiinat. Tõepoolest teisi potentsiaalseid vastaseid, kes oleksid võimelised Nõukogude Liitu purustama, lihtsalt pole.
Vaatamata oma erakordselt tugevalt väljaarendatud sõjamasinale ei suuda Nõukogude Liit sõjas USA ja NATO-riikidega vastu seista.
Sõda totalitaarse Saksamaaga 1941-1945 oli Nõukogude Liidule võidukas ainult tänu paljudele asjaoludele:
– see oli sõda vastasega, kellel oli samasugune poliitiline kord ning kes kuulutas ja viis ellu oma inimvastaseid teooriaid;
– oma rassistliku rahvuspoliitikaga, mis väljendus teiste rahvaste rahvushuvide eiramises ja massilistes repressioonides, tegid sakslased endid eranditult kõigi Nõukogude Liidu rahvaste vaenlaseks. Oleksid nad aga loobunud rassismist ning arvestanud nende rahvaste rahvuslike huvidega, oleks nõukogude režiim lagunenud tema enda alamate käte läbi, sest 1929-1934 aastate kollektiviseerimist polnud keegi unustanud. Isegi sõja eelviimasel aastal ei riskeerinud sakslased anda võimalust vajaliku suurusega rahvusväeosade moodustamiseks. Näiteks kindral Vlassovil lubati luua vaid kaks diviisi, kuigi vabatahtlikke oleks jätkunud 12 diviisi loomiseks. Sakslased teadsid, et kui ka nende abil bolševism puruks löödaks, jääksid nad kolooniatest ometi ilma;
– nõukogude armee oli söödetud-riietatud Ameerika saadetistega, sõideti ameerika autodel, kasutati ameerika sõjavarustust jne.
– lääneliitlased ja okupeeritud maade partisanid hoidsid pooli saksa vägesid teistel rinnetel. Sellegipoolest oli võidu hinnaks iga tapetud saksa sõduri kohta 6,5 langenud nõukogude sõjameest.
Sõja puhul lääneriikidega tekib kahtlemata järgmine olukord:
– kõikide mittevenelaste ning ka osa venelaste puhul antakse end vangi esimesel võimalusel, sest venelane pole hirmus juba ainuüksi seepärast, et pole tegemist totalitaarse süsteemiga ja seega ei hakata hävitama sõjavange ning tsiviilelanikkonda, nagu seda tehti hitlerlike natsionaalsotsialistide poolt;
– üsna peatselt tekib toiduainete puudus ja võtta pole neid kusagilt, sest vilja saatnud riikidega ollakse sõjaseisundis. Oma majandus siin jääb endiselt abituks, kuna isegi praegusel rahuajal valitseks ilma vilja ja muude toiduainete välissaadetisteta riigis totaalne nälg;
– kõigis põhilistes nõukogude kolooniates puhkeb partisanlik vabadusvõitlus, mis annab valusaid lööke kommunikatsioonide pihta, ning läheb vaja suuri väeosasid, et kaitsta sõjalisi ja tööstuslikke objekte;
– nälja ja sõjaväe ebakindluse tõttu tekib selline varing, mis viib režiimi lagunemisele.
Lääneriikide okupatsioon ei kohuta kedagi. Ta saab olla vaid ajutine, nagu see oli Jaapanis, kus võim demokratiseeriti ning anti rahvale üle. Sellisel juhul on lääneriigid ise huvitatud omama tugevaid rahvusriike praegusel NSVL territooriumil, nii Venemaad kui ka teisi, vastukaaluks Hiinale. See on täiendav faktor iseseisvate demokraatlike riikide loomiseks.
Ometi on sõjaline konflikt Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel vähetõenäoline. See võib puhkeda vaid ettenägemata juhuslikkuse läbi. Asi on selles, et iga aastaga üha enam on mõlemad pooled, nii Nõukogude Liit kui ka lääneriigid vastastikku huvitatud üksteise olemasolust. Lääne demokraatlike riikide jaoks, kes oma kõrge arenguga on oma kodanikele kindlustanud küllaltki kõrge elatustaseme, on Nõukogude Liit vajalik kui määratu turg, kuhu paisata ületootmisest tingitud toodangu ülejääke.
Kaubapartnerina on Nõukogude Liit eelistatud seepärast, et ta esineb tehinguid ühtse tervikuna ning seega aitab oma suuremahuliste ostulepingutega parandada konjunktuuri ja lühikese ajaga suurendada töökohtade turuseisu. Nii likvideeritakse lääneriikides pidevast ületootmisest tingitud kriise.
Nõukogude Liit nõustub kergelt nende toodete, sisseseadete ja materjalide eest maksma kullaga, väärismetallidega ja toorainetega, millede tootmine ja kaevandamine pole keeruline ega kallis, kuna selleks kasutatakse miljoneid orje-sunnitöölisi, kes peaaegu tasuta töötavad oma leivaportsjoni ning laagrivattikuue eest. Näiteks on nõukogude allikatestki näha, et 1931-1934 aastatel suurenes kulla kaevandamine Nõukogude Liidus neli korda. Seda tootsid eilsed talupojad, kes olid välja saadetud ning suletud kullakaevandustesse, kus külma, nälja ja järelvaatajate kuulide läbi surid miljonite kaupa. Kuid kuld ei haise ja ameerika tööline saab kõrgendatud töötasu selle mittehaisva metalli arvel.
Juba bolševismi tekkimise algusest peale on lääneriigid olnud huvitatud tema säilitamisest. Nad ei aidanud teda hävitada 1917-1920 aastatel. Ameerika Ühendriikide president Wilson teatas 14. Märtsil 1918. a., et tagab Venemaale täieliku suveräänsuse ja sõltumatuse siseasjades. Seda põhimõtet hoiavad lääneriigid tänapäevani aus lausa erakordse järjekindlusega. Ja polnud ka mingit Nõukogude vastast interventsiooni 14 riigi poolt, kuigi sellest pasundab nõukogude propaganda. Need kontingendid, mis olid lähetatud Venemaa territooriumile olid väikesearvulised ning isegi nõukogude allikais pole ühtegi konkreetset märget selle kohta, et punaväed nendega sõdinud oleksid. (Kes seda ei usu, tuhnigu ise nõukogude kirjanduses ning leidku ja tõestagu vastupidist.)
Igasugused kaubanduslikud kitsendused tühistati juba 12. Juunil 1920. a. Edasi oli USA see, kes ??? lipu all päästis bolševismi teise alanud kodusõja ajal 1921-1923 aastatel, mil päästeti näljasurmast üle 15 miljoni inimese, kulutades selle peale 136 miljonit rubla kullas. Täiendavalt jagati nõukogude kodanikele ameerika jalanõusid ja riietusesemeid 1,5 miljoni dollari väärtuses, arstliku varustusega kindlustati 14 tuhat ettevõtet – haiglaid, ambulatooriume, lasteaedu, täiendavalt jagati 12,5 miljoni dollari väärtuses toiduainelisi ja esemelisi pakke. Ei ole unustanud lääneriigid bolševikke ka viimastel aastatel, tarnides sisseseadeid, tehnilisi projekte, ehitades tehaseid ja elektrijaamu (näiteks Moskva kuullaagritehas, Harkovi traktoritehas, metallurgiatehased Uraalis jne.).
Viimastel aastakümnetel on lääneriigid kahel korral päästnud Nõukogude Liidu näljast, laosest, varustades teda tohutus koguses viljaga. Jutt on perioodidest 1963-1964 ja 1970-1973. Praegugi võimaldatakse soodustatud tingimustel miljardilisi krediite, ehitatakse kümneid kaasaegseid tehaseid, tarnitakse sisseseadeid, töödeldakse maavarasid, ammutatakse odavat toorainet, mis on toodetud nõukogude alamate odava orjatööga.
Asjaolu, et Nõukogude Liit pasundab Lääne imperialismist, see on vaid suitsukate ja on määratud lihtsa nõukogude inimese jaoks, et teda kuulekuses hoida ja et talle kõiki piiranguid motiveerida välishädaohuga.
Meie ees seisab täies hiilguses lääneriikide ja nõukogude bolševismi VASTASTIKKU KASULIKU KOOSEKSISTEERIMISE FAKT. Sellise kooseksisteerimise alandatud ohvriteks on lihtsad inimesed, keda ekspluateeritakse nii omade Kremli isandate kui ka lääneriikide poolt.
Demokraatliku korra kehtestamise korral Nõukogude Liidu territooriumil, võivad lääneriigid üsna lühikese aja jooksul ilma jääda kasulikust majanduslikust neo-kolooniast ja saada endale uue majandusliku võistleja, nagu see juhtus Jaapani puhul. Selline lääneriikide huvitatud on kahtlemata negatiivne faktor abi suhtes demokraatliku korra loomisel Nõukogude Liidus.
Suurema tõenäosusega on kokkupõrge Hiinaga. Kuid Hiina ei saa esineda päästja rollis, sest ta on ise samuti totalitaarne riik. Ja mädarõigas pole redisest magusam.
Sellise kokkupõrke puhul kujuneb sõda pikalevenitatuks ning võib lõppeda Nõukogude Liidu lüüasaamisega. Igal juhul kaotab viimane osa oma idapoolseid valdusi – Kaug-Ida ja Siberi, praeguste asumiselesaatmiste ja vangistuskohtadega. Kaotuse korral režiim murdub ja osa kolooniaid vabaneb sõltuvusest. Palju sõltub siis sellest, kas lääneriikide blokk abistab Nõukogude Liitu või Hiinat. Kui abistab Nõukogude Liitu, siis saab kolooniate vabanemine olema raskendatud ning sõltub eelkõige rahvuslike vabastusjõudude otsustavusest, jõust, organiseeritusest ja sihikindlusest.
Sõda Hiinaga kutsub esimesel perioodil esile ka vene rahva patriootlike tunnete purske, mis raskuste kasvades uuesti langeb.
Sõjalise variandi puhul on tähtis, et võimalikult palju inimesi hoiduksid eemale mobilisatsioonist ja alustaksid partisanivõitlust kõigis kolooniates, kui võimalik siis ka Venemaal, kus abi võib loota vene demokraatidelt.
Mõlema variandi puhul (p.???-) võib vabanemisele loota vaid laialdase põrandaaluse olemasolu korral kolooniates ja hästi ettevalmistatud gruppide olemasolul, kes otsustavalt ja viivitamatult alustavad võitlust. Signaaliks relvastatud võitluse alustamiseks saab sõjategevuse algus ja mobilisatsiooni väljakuulutamine.
Demokraatlik Liikumine ja teised rahvuslikud vabastusliikumised võivad välisriikidelt abi loota vaid alates sellest momendist, mil edu võitluses juba nende poolele kalduma hakkab. Varasemad abilootused on asjatud ja isegi kahjulikud, kuna halvavad võitlusvaimu ja sünnitavad illusoorseid lootusi.
VII-2 SISEPÕHJUSTEL
Kõige tõenäolisem on režiimi langemine sisemistel põhjustel. Selliseid variante on mitu. Ja peaaegu kõik nad sõltuvad režiimi opositsioonijõudude arengust ja otsustavusest, nende oskusest võitlus.
Olles tsentraliseeritud, omab Nõukogude süsteem suuri võimalusi kontsentreerida oma jõude sinna, kus olukord talle kõige tulisemaks läheb. Elatustaset ja tootmist reguleeritakse kunstlikult nii, et poleks ei küllust ega ka totaalset (nõukogude ettekujutuses) nälga ja puudust. (Vt. ptk.???.. “Nõukogude totalitaarse süsteemi olemus ja ühiskondlik struktuur”, p???…). Terve rea majanduslike seaduspärasuste tõttu pole aga võimalik majandussüsteemi hoida selliselt, et see ei areneks kõrgemale ettenähtud maksimumist ja ei langeks allapoole ettenähtud miinimumi. Seal, kus puudub progress, seal ilmub ilmtingimata regress. Läänest tulevad almused küll suurel määral tasakaalustavad regressi poolt põhjustatud languse, kuid nad pole siiski küllaldased, et olukorda pidevalt tasakaalus hoida.
Poliitiline süsteem pole oma olemuselt muutunud Lenini aegadest alates. Muutunud on aga süsteemi võimalused. Kui ta varem võis endale igal aastal peaaegu valutult lubada mitme miljoni inimese hävitamise, siis praegu on see mitmetel põhjustel muutunud võimatuks ning tähendaks praktiliselt iseendale surmaotsuse väljakirjutamist. Sõjaeelsete aastate elanikkond oli propaganda poolt ogaraks muudetud ja õiendas ise üksteisega arveid kasvõi seetõttu, et selliste repressioonide korral võis vaesem osa saada oma käsutusse represseeritute varanduse ning osa plebeidest seega tõusta kõrgemale sotsiaalsele astmele, s.t. oli otseselt huvitatud repressioonide läbiviimisest. Praegusel ajal pole praktiliselt kedagi, keda riisuda. Kõik on kerjused ja nende rikkused nii tühised, et neid ei saa arvestada. On loodud uus intelligents, kes vastumeelselt tahab jagada oma asendit plebeidest tõusikutega. Selline intelligents moodustav mitte vähem kui 25% kogu elanikkonnast.
Täidesaatev võim on intelligentsi kätes.
Elanikkonna valdava osa usk kommunistlikku paradiisi on kustunud ja paradiisipropaganda on ka kõige tavalisema oleskleja ära tüüdanud ning kutsub tas esile jälestuse. Kõik see, mis kunagi oli tundunud elavana ja sütitanud lootusi, on nüüd täielikult kivinenud. Täielikult on kadunud usk juhtidesse, keda nüüd kirutakse ilma südametunnistuse piinata. Asi on koguni niikaugele läinud, et isegi püha prohvet Leninit pilatakse anekdootides. Massiliste repressioonide järel on kasvanud uus põlvkond täis kahtlusi ja küünilisust. Vähe on leida tõelisi entusiaste. On vaid nahahoidjad ja karjeristid, kuid pole režiimi uskujaid.
Nendes tingimustes on tekkinud režiimivastane põrandaalune liikumine, mis üha laieneb kogu territooriumil. Ta on küll nõrguke igas suhtes, kuid oma ülesannet nõukogude mõtteviisi mahauhtumisel, ei täida ta mitte halvasti.
Inimesed on muutunud julgemaks ning jultunumaks. Sellises olukorras võib plahvatus tekkida igal hetkel ja mistahes ajendil.
Tsaarivenemaa ei langenud mitte niivõrd oma nõrkusest, kui asjaolust, et usk temasse kadus. Väliselt näis kuni veebruarini kõik stabiilsena ja keegi ei osanud ette näha, et toimub võimu langemine. Ajendiks ja esimeseks tõukeks sai juhuslik häire Petrogradi leivaga varustamises veerevkoosseisu puuduse tõttu. Leivavarud olid samal ajal piisavalt suured (mitte nagu tänapäeval) ja praktiliselt keegi Venemaal tookord otse ei nälginud. Naiste jõugud hakkasid ründama mitmeid leivakauplusi. Nendega ühinesid tööleminevad mehed ja seejärel ka soldatid. Kõrgem bürokraatia kasutas rahvamässu ettekäändena ja nõudis tsaarilt, et see loobuks troonist. Edasi vallandus ahelreaktsioon ja veel eile end vankumatuna tundnud vana võim lendas ilma vastupanuta uppi. Toimus see kõigile niivõrd ootamatult, et selliseks pöördeks polnud valmis ükski partei, sealhulgas ka bolševikud, keda loetleti kõigest 13,5 tuhande ümber. Revolutsiooni kasutasid ära aga just bolševikud, sest nad olid paremini organiseeritud ja järgisid oma otseseid sihte sel ajal, kui teised tegelesid lobisemisega. Oma jõudude organiseerimiseks läks bolševikel vaja vaid kahte kuud.
Täpselt samuti algasid sündmused Poola mereäärsetes linnades 1970. a. detsembris. Naised hakkasid ründama kauplusi. Sekkus miilits. Naiste kaitseks astusid vahele tööleminevad mehed. Mereäärsete linnade mäss haaras mõne päevaga kogu mereranniku ning hakkas levima sisemaalegi. Mässu tulemusena lendas pukist valitsus Gomulkaga eesotsas. Ometi ei arenenud sündmused suuremaks revolutsiooniks ainuüksi seetõttu, et polnud kedagi, kes oleks rahvast juhtinud. Ei olnud juhte ega gruppe, kes oleks stiihilisi sündmusi suunanud üldrahvalikuks ülestõusuks.
Eelpooltoodud variandid võivad tekkida igal hetkel ka Nõukogude Liidus. Ning oleks väga kahju kui nad tekiksid, režiimivastased aga poleks valmis koondama ja suunama mässavat rahvast vajalikus suunas ning vältima võimalikke kompromisse mässajate ja võimude vahel.
Kui sellised sündmused peaksid puhkema kasvõi üheski suuremas linnas, siis režiimivastaste ülesandeks on samasuguseid sündmusi ärgitada ka teistes linnades. Äikeselises atmosfääris on seda kerge teha, kui ilmutada otsustavust ning kiiret tegutsemist.
Stiihiliste mässude üheaegselt toimivaid tõukepõhjuseid on kaks: ühelt poolt kõige hädavajalikemate elutarvete terav nappus ja teiselt poolt illegaalsete gruppide ning režiimivastaste selgitustöö elanikkonna hulgas nõukogude seadusetuse suhtes.
Esimene põhjustest on ilmselt olemas ja pidevalt süveneb. Isegi kui režiimil õnnestuks edaspidi säilitada praegustki taset, kutsub see lõppudelõpuks ikkagi esile plahvatuse.
Ka teine põhjus on olemas ja käibel ning mõne aja kuludes võib muutuda põhiliseks tõukejõuks. Juba praegu sajab Kremli juhtidele pähe needmisi ja süüdistusi, kõikjal valitseb töödistsipliini lagunemine, joomarlus, “haltuuratsemine” ja vargus, mis on juba ammu väljunud režiimi poolt ettenähtud raamidest. Oma ülesandeid teadvate ning tõeliselt tegutsevate illegaalsete gruppide ligiolekul muutub ka inimmass julgemaks ja vastuhakkajalikumaks režiimi suhtes.
Kõikide režiimivastaste ja kõikide illegaalsete gruppide ülesandeks on olukorda pingestada rahulolematuse külvamisega ja rahva emotsioonide mõjutamisega.
Rahutuste puhkemisel peab osa igast grupist liituma rahvaga ning teda suunama, organiseerima löögiüksusi ja haarama kohaliku võimu. Osa grupist peab suunduma kõrvallinnadesse, ühinema seal kohalike gruppidega ja püüdma ka seal rahutusi esile kutsuda. Samal ajal peab looma ühenduse oma linnaga ning looma juhtimiskeskusi.
AI-gruppide konkreetsema tegutsemise kohta vt. ptk.???
Tegutsemine peab olema otsustav, kiire ja arukas. Ooteseisundisse jäämine taolistes situatsioonides on kuritegu.
Teiseks variandiks võib olla sõjaline paleepööre. Ka selline võimalus pole välistatud. Peale Stalini surma on olnud juba kaks-kolm paleepööret. On teada, et nii mõnedki sõjaväelased seda varianti kaaluvad. Näiteks 1968. aastal pöördusid mõned sõjaväelased Moskvas ühe opositsiooniliidri poole ettepanekuga Kremlis võim haarata. Sõjaväelased panid mainitud liidrile ette hakata peaministriks ning astuda valitsuse etteotsa. Nagu selgus oli ettepanek tõsiselt mõeldud.
Ainult et kumbki pool polnud vajalikul tasemel. Sõjaväelased oma juhmuses kartsid, et nende võim ilma kõlava nimeta ei kujune populaarseks, too liider aga lõi lihtsalt kartma, kuna oli hingelt pool-õiguslik marksist, lobamoka emotsioonidega ja võhik taktika ning strateegia küsimustes, nagu muide kõik dogmadesse uppunud marksistid.
Radikaalse sõjalise võimuvahetusega ja paleepöördega võib saavutada palju. Kuid selleks on vajalik illegaalsete gruppide väljaastumine stiihiliste rahutuste mühinas. Saavutada saab paljugi, kui illegaalsed grupid on ühendatud ühise idee abil. Üleliidulises ulatuses võiks täiesti kõlblikuks baasiks kujuneda “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise” programm, mida sel puhul tuleks laialt levitada ja võimalikult paljude inimeste teadvusse juurutada. Sõjalise riigipöörde puhul sõltub vabaduste ja õiguste laiendamine eelkõige Moskva ja teiste suuremate poliitiliste keskuste illegaalsete gruppide võimekusest. Kui illegaalsed grupid seal ei osutu tasemel olevaiks, siis toimub vaid valitsejate vahetus ilma eriliste muutusteta.
Tähtis on, et illegaalsetes gruppides saadaks alanud sõjalisest riigipöördest võimalikult kiiresti teada. Illegaalsete gruppide luure peab seda kindlustama. Rumal ja kuritegelik on ootama jääda neil momentidel, mil riigi saatus otsustatakse tundide või isegi minutitega. Seepärast peabki taoliseks sündmuseks olema õigeaegselt ettevalmistatud, s.t. omama praktiliselt igas grupis mobilisatsiooniplaani ja tegutsemise näidiskava.
Kui illegaalsete gruppide ja opositsiooni tegudes on tunda usaldust äratavat jõudu, siis võib täiesti eeldada ka sõjaväelaste osavõttu riigipöördest. Kui aga illegaalsed grupid ja kogu opositsioon ilmutavad ennast vaid lobisemisega, ei oma selgeid eesmärke, selget maailmavaadet ega ideoloogiat, siis sellised eeldused muutuvad ebareaalseteks.
VII-3 “FANTASTILISED” VARIANDID
Tsentraliseeritud totalitaarne süsteem erineb teistest ühiskondlikest süsteemidest selle poolest, et tema normaalseks funktsioneerimiseks on vaja operatiivset sidet “ülevalt alla” ja “alt üles”, sealjuures “all” puuduvad õigused ja seal ollakse võõrutatud vastu võtma mistahes iseseisvaid otsuseid. Kui katkeb side ladviku ja alluvate vahel, siis jääb alaosa ilma juhtijata ning ta pole võimeline iseseisvaid otsustusi vastu võtma, sest see oleks tema arusaamade järgi kehtestatud ja väljakujunenud reeglite rikkumine. All ollakse võimelised iseseisvalt tegutsema oma tegutsemispiirides vaid selle momendini, kuni selgub, et side ladvikuga on katkenud.
Just seetõttu on valutult õnnestunud kõik paleepöörded (Beria likvideerimine, Molotovi ja tema kaaslaste kõrvaldamine, Brežnevi pööre). Praktiliselt on see, kes hõivab Poliitbüroo, Genstaabi ja KGB-hoone Moskvas, olukorra peremees. Isegi kui selleks hõivajaks osutuks kirjaoskamatu kojamees, kes ei oska kahte sõnagi lauseks ühendada. Paleepöörded on Moskvas toimunud vaatamata hoolsale üksteise järel nuhkimisele, Moskva garnisoni sõjaväeosadesse laialipuistatud agentuurile.
Lõuna-Ameerikas toimuvad sõjalised- ja paleepöörded üsna tihti, kuigi võimuorganite kaitset kindlustav süsteem pole väiksem kui Moskvas. Põhjuseks on see, et seal on sõjalistel kohtadel enam arenenud ning otsustavalt tegutsevad inimesed, kes on harjunud vastu võtma ka iseseisvaid otsuseid. Meil seevastu on ladviklik kontingent üsna nüripäine ja vähe arenenud, kasvatatud vaid käskude täitmise vaimus.
Ometi pole välistatud mõningad järgmised variandid:
1) Mõni kõrgesse sfääri kuuluv isik soovib võimu ja populaarsust. Ta juhib osa garnisonist režiimi aju peale ja vallutab selle. Kui see isik tahab tõesti minna ajalukku enamaga kui keskpärase halli isiksuse mainega, siis alustab ta kohe riigi demokratiseerimisega. Ja juba praegu oleks tal neid, kellele toetuda. Seda enam, et kogu nõukogude aparaat alistub hääletult sellele isiksusele.
2) Lähedalasuvate sõjaväeosade komandör paiskab oma osa peameeste asukohta. Olukorda hästi teades, on selleks küllaldane, kui omada kümmet usaldatavat ohvitseri ja poolteist-kahte pataljoni pimesi alluvaid võitlejaid. Enne rünnakut on kerge kogu agentuur ja ebausaldatavad ohvitserid vahi alla võtta ja neid kahjutuks teha. Operatsioon ise ei tohiks kesta üle kahe tunni. Valitsuse etteotsa võib asuda iga isik. Ta saab kõigilt rahvastelt otsemaid toetust, kui ta esineb reaalsete lubadustega, sellega kaasatundlikult suhtudes rahva soovidesse: töötasu tõstmise, pensionite suurendamise, hindade alandamise, kindla seaduslikkuse kehtestamise, kohalike võimude omavoli piiramise, jms. osas.
3) Kogu ladviku vahistamine kongresside või taoliste rituaalsete kogunemiste ajal. Mõnesaja inimeseline grupp suudaks otsustava rünnakuga kõrvaldada vahtkonna ja saada olukorra peremeheks, sundides relvaähvardusel süsteemi ladvikut andma vajalikke käsklusi.
4) Ladviku likvideerimine rituaalsete kogunemiste ajal pommitamise või lennuki pealesööstuga hoonele, kus nad asetsevad.
Võimalikud on ka teised “fantastilised variandid”. Need variandid osutuvad fantastilisteks kuni selle momendini kuni kaob väär võimetuse-kompleks ja kui leidub mõni otsustav täideviija.
Enne Iljini laske Brežnevi pihta näis ka see aktsioon võimatuna, silmas pidades läbitungimatut kaitset. Kuid kui ületati psühholoogiline barjäär, siis see aktsioon ka teostus, kuigi ebaõnnestunult. Näis võimatuna ka Punasel väljakul midagi nõukogudevastast korda saata. Kuid ometi leidus seitse julget inimest ja see toimus (demonstratsioon Litvinoviga eesotsas 1968. aasta augustis). Sellest ajast peale on juba mitmel korral nõukogude Mekat – Punase väljaku pühimat pühasust rikutud. On toimetatud isegi plahvatus Lenini “pühade säilmete” lähedal.
See, kes tõsiselt ja järelemõtlikult võimalusi otsib ja kaalub, see leiab ka mõne reaalse võimaluse ning omab küllaltki soliidset šanssi edu saavutamiseks. Kuid esmajoones on selleks hädavajalik ületada endas psühholoogilised barjäärid, teadmiseks võttes seisukohta, et kõik mis inimese poolt on loodud, on ka tema poolt hävitatav.
Võib täie veendumusega kindel olla selles, et igasuguseid paleepöörete, vandenõude ja rünnakute variante hakkab pudenema kui küllusesarvest, kui opositsiooni tegevus hakkab režiimile märkimisväärset survet avaldama, kui temast ei hakata mitte ainult rohkem teada saama, vaid kui tema olemasolu saab nõukogude elu tavapäraseks nähtuseks. Igal juhul pole ülalmainitud fantastilised variandid vähem fantastilised, kui sotsialismi või veelgi vähem – kommunismi ülesehitamine.
Meid võidakse siin süüdistada vandenõudele üleskutsumises. Bolševikud ajavad maruliselt taga vandenõusid. Kuid ise nad tulid võimule just tänu sellisele vandenõule, mida nad nüüd tänitavad. Seda tehakse kahel eesmärgil: esiteks, et näidata nagu oleks nende võimuletulek toimunud laiade rahvahulkade tahtel ja teiseks, et keegi ei teeks katsetki korrata nende kogemust. Ainult neil põhjustel moonutavad nad oma võimuletuleku ajalugu. Võib lisada, et taolisi vandenõulisi katseid oli bolševikel mitu, näiteks Eestis 1924. aasta 1. detsembril, kus mingi 320-pealine jõuk oleks peaaegu saanud olukorra peremeheks. Neil ei vedanud ainult tänu mitmete üksuste ebakindlusele, kes taandusid juba esimeste laskude kõlades. Üldiselt võib ka vastaselt üht-teist õppida, kuid nende kogemustele ei maksaks läheneda eelarvamustega.
Täiesti reaalne on mitme variandi koosrakendamine. Neid võimalusi peab arvestama. Režiimivastaste püüdeks peab saama luua situatsioone, mis võimaldaksid mitme (kahe või enama) variandi üheaegse kasutamise.
Eesti rahva saatus on ajalooliselt ühendatud teiste rahvaste saatusega. Ja ka edaspidi meie rahva saatus otsustatakse koos teiste sõltuvate rahvaste saatusega. Eestil üksinda ei õnnestu välja rabeleda sõltuvusest. Kuid Eesti jõupingutuste osast vabanemiseks sõltub nii tema enda kui ka teiste sõltuvate rahvaste ajalooline saatus.