Oma varasemates, marksieelsetes vormides lähtus kommunism hoolimatusest inimisiku õigustesse ja vabadustesse. Seda on mitmetest ühiskonnamudelitest selgelt näha.

Juba kommunismi vaarisa Platon viskas oma kommunistliku ühiskonna mudelist vabaduse välja, andes ühiskonnastatud omandiga ühiskonna mudeli. Tema mudeli juurde kuulusid lahutamatu osana – ORJAD.

Vanas Spartas kehtisid Lykurgose seadused, mis on paljuski sarnased nõukogude seadustele. Ühiskond oli jagatud kolme klassi: 28-st inimesest koosnev valitsev senat, kodanikud ja heloodid (orjastatud põliselanikud). Sparta kodanikud maitsesid vaid ainust vabadust – tõrkumata teenida riiki, s.t. nad olid privilegeeritud orjad. Riik hävitas raha, keelas omaette toitumise. Toituti ühissööklates, kus kõik said teistega võrdset toitu ja kuhu igaüks tõi produkte. Siin on tegemist riigi kontrolliga kasutamise ja jaotamise üle. Kodanikke kasvatati ülimalt rangelt. Kasvatuse põhieesmärgiks oli valmistumine sõdadeks. Autasudeks oli põhiliselt kiitus või laitus. Noorsugu kasvas kasarmutes ja hoiti poolnäljas. Kui noorukil tekkis tahtmine rohkem süüa, tuli tal hankida söödavat varguse teel. Neid, keda tabati asitõenditega, ootas range karistus ning häbi. Riik valis sellise süsteemi, et maast-madalast arendada noortes leidlikkust ja kavalust, omadusi, mida on vaja sõja orjale. Vargus ise ei võinud Spartas tekitada erilist kahju. Sest omand oli ühine ja tema kaitsele omistati tähelepanu vaid selleks, et hoida kodanikke pihus. Seega riik teatud eesmärkidel lausa ergutas vargust. Sõjas lubati mõningast distsipliini nõrgenemist ning üleastumisigi ei karistatud eriti rangelt. Siit tulenes, et sõda oli spartalastele isikuvabaduste laienemise võimalus, mistõttu teda tervitati kui rõõmsat sündmust.

Kommunism ei ole uus doktriin, nagu seda praegu püütakse ette kujutada. Ta on tuntud juba iidsetest aegadest. Praegune nõukogude ja teised kommunismi vormid on vaid vanade modifikatsioonid, s.t. kohandatud tehnilise tsivilisatsiooni kaasaja tasemele.

Marx, Engels ja teised kaasaegse kommunismi loojad nägid üsna peenelt kapitalismi pahesid, mõistsid isiksuse seisundit kapitalismis, teadsid, mis asi on demokraatia, sest nad seda praktiliselt ise kasutasid. Teadsid nad ka suurepäraselt ajalugu ja kommunismi iidseid vorme. Ja mitte juhuslikult ei läinud nad oma kommunistlikus doktriinis mõõda isikuvabaduse küsimusest.

Kogu kommunistlik doktriin on programmeeritud nii, et juhib tema ellurakendamisel automaatselt totalitaarse režiimi juurde ja kogu ühiskonna orjastamisele, v.a. juhtiv ladvik.

Nad andsid võimuhaaramise mudeli, õigemini selle taktika, asendades ühiskonna tulevikumudeli maapealse paradiisi demagoogiaga. Ja kui nende kriitika XIX sajandi kapitalismi üle on teaduslikult tasemel, siis tulevikumudel sotsialistlikest ning kommunistlikest suhetest on esitatud uduselt ja segaselt.

Nende panus tavalise, halli inimese psüühikale osutus õigeks – inimene elab enam olevikus ega pühendu võimaliku tuleviku detailidele, ta ei oska prognoose teha ega isegi loogiliselt mõelda. Emotsionaalne lähenemine asendab tal intellektuaalset. Ja just nimelt seda inimnõrkust kasutasidki kommunismiprohvetid ära.

Ärgu olgu mingit juttugi kommunismiprohvetite vigadest. Nad teadsid, mida tahtsid. Tahtsid nad aga võimu, sealjuures kontrollimatut. Sellest tunnistavad valitsemiskorrad kõikides kontsernides ja teistes kommunistlikes organisatsioonides.

Kommunismi doktriin osutus selleks söödaks õngekonksu otsas, mida ühed ei märganud tänu oma nürimeelsusele, teised aga nägid ja kasutasid ära oma isiklikel egoistlikes eesmärkidel. Demagoogiline sööt varjas osavalt rafineeritud totalitarismi konksu.

Kommunismiprohvetite isiksused ei kujuta mingit saladuslikkust. Nende puhul on kõik selge – neid juhtis isiksusse kätketud võimuinstinkt, mida ei suutnud tagasi hoida humaanne kõlblus. Intellekt läks kasutusele vahendina. Ja kogu nende töö oli suunatud mitte ainult ühiskondlike suhete purustamisele, vaid ka väljakujunenud kõlbelisuse ning moraali purustamisele, isiksuse otsesele laostamisele.

Nõukogude süsteem on võimeline kindlustama elanikkonnale talutava elatustaseme ja isegi kindla seaduslikkuse. Kuid ta ei tee seda täiesti teadlikult. Ta on just huvitatud asjade seisust nii, nagu nad meil praegu on.

Tavalisele inimesele luuakse pettemulje, et nõukogude süsteemis valitseb nüripäine bürokratism, majandusliku juhtimise oskamatus, tohuvabohu, dogmatism. Selline arusaam on jämedalt vigane, mis paneb opositsiooni tulistama pettemärklauda, säästes sellega režiimi ennast.

Nõukogude süsteem on programmeeritud just nimelt nii, et raske oleks asjasse pühendamatul leida sõlmpunkte. Ta pole dogmaatiline. Otse vastupidi, ta on paindlikum kui mistahes teine ühiskondlik süsteem, kuna pole seotud mingite normide, seaduste või reeglitega. Siin käib mäng ilma mistahes reegliteta, välja arvatud üks – hoida orje alluvuses!

Süsteemi nüripäisus kõikides tema osades on vaid näiline. See on ette nähtud ja seda kontrollitakse üsna hoolikalt igas valdkonnas. /???/ Ja kui majanduslikud näitajad mõnes osas peaksid järsult tõusma, siis leitakse peatselt moodus, kuidas neid alla tagasi kiskuda. Kui aga näitajad langevad teatud piirist madalamale, siis upitatakse nad kohe kõrgemale.

Nõukogude ettevõtted ei saa pankrotistuda mistahes tingimustes. Raha, kasum ja muud majanduslikud näitajad ning seadused ei oma siin mingit tähendust. Raha kujutab endast vaid talonge orjade söötmiseks, minimaalsete produktide jaotamiseks, selleks, et tagada rääkiva inventari hingespüsimine ja taastootmine. Riigi peremeestel pole raha vaja – neile kuuluvad niigi kõik riigi rikkused. Nende jaoks kauba väärtus omistub välisturul. Siseriigis raha ei kajasta kauba maksumust.

Riigi kogu majandus kujutab endast tsentraliseeritud naturaalmajapidamist, mis natuuras pakub oma vilju. Valitsev klass saab need mitte raha eest, vaid kaubana, mis on toodetud isiklikus majandis. See on tõepoolest võrreldav näitega, kus talupoeg oma individuaalmajapidamises produktide tootmisel kasutab hobuseid. Kogu tulu kasutab talumees ise, jättes vaid teatud osa hobustele sööda muretsemiseks, et need töövõimelised oleksid. Seega mingeid rahalisis suhteid peremehe ja hobuste vahel ei eksisteeri, kuigi osa sissetulekust kulutatakse söödale, tallide hooldamisele ja ravimitele.

Täpselt samasugused on suhted riigi valitsejate ja elanikkonna vahel.

Nõukogude riik on huvitatud vaid sellisest tootmisest, mis kindlustaks orjadele minimaalse toidu, peavarju ja riietuse, mis hoiaks neid elus ja väldiks meeleheitesse sattumist ning tääkide otsa ronimist. Valitseva klassi enese tarbeks läheb vaja nii vähe, et tootmise tase ei mängi selle juures erilist rolli. Ja kui poleks vaja ülal pidada tohutut sõjatööstuslikku kompleksi kaasaja kõrgel tasemel, siis oleks primitiivsema tehnilise taseme säilitamise tootmises loomulik. Tootmisvahendeid, mis kindlustaksid nõukogude majanduse taseme, võiksid täiesti piisavalt olla orjade musklijõud.

Nagu juba näidatud – korralagedus ja dogmatism /???/. See on kasulik selleks, et inimesed oleksid sunnitud rakendama oma intellekti ja energiat selleks, et ületada kunstlikke takistusi, jääda pidevalt hõivatuks ning tunneksid end kaassüüdlastena vähetootmises, korralageduses ja seadusetuses.

Üks vaaladest, millele süsteem toetud – on ÜLEÜLDINE HÕIVATUS. Praegune tootmise tase, tema tehniline varustatus on küllaldane, et toota kogu praegune toodete hulk 50-70% hõivatute arvu vähendamisel. Vähemalt abielunaised võiksid olla vabastatud töökohustuslikkusest. Režiim aga ei lähe sellele ainult seepärast, et üldine hõivatus loob ideaalseid tingimusi kontrolliks iga inimese üle.

ELUSTANDARDI PARANEMISE LOOTUSI POLE! Režiim hoiab olukorda sellisena niikaua kuni ta ise püsib. Massilevi vahenditega, näruste almustega luuakse vaid paranemise illusioone, KUID SÕLTUMATUST EI ANTA.

Režiim ei püüagi võita maailmamastaabis. Talle on soodus, et on olemas Läänemaad kui ülespuhutud oht, millega saab hirmutada oma orje. Teiselt poolt on Lääneriigid heaks majandusliku abi reserviks, mis võimaldab režiimil end päästa kriitilistel momentidel.

OPOSITSIOON ei tohi lüüa režiimi pettekujusid, vaid peab lööma režiimi ennast. Arutu ja asjatu on tõestada, et nõukogude süsteem pole võimeline dogmaatiliste pahede tõttu tagama vabadust ja seaduslikkust või vastuvõetavat elatustaset. Asjatu on otsida juhtkonna eksimusi dogmatismis. Neid pole. ON VAID ETTEKAVATSETUD, TEADLIKULT ETTENÄHTUD JA KULTIVEERITAV ORJUS!

Režiimi petlik dogmaatika kommunistlikust doktriinist tõukab opositsiooni otsima pahede põhjust sealt, kus neid pole, s.t. probleemi uurijad, hingelise hüpnoosi mõju all olles tegelevad režiimi tagajärgedega, mitte jõudmata juurteni, režiimi olemuseni. Siit saavadki alguse kümned teooriad kommunismi parandamisest, inimliku näoga sotsialismist jne.

Režiimile on seda liiki eksimused aga kasulikud, kuna see juhib tähelepanu eemale tegelikust olemusest. Ja januseid joodetakse illusioonidega, et süüdi pole kommunism, vaid tema üksikud täidesaatjad. Ning seetõttu on lootus paranemisele ilma, et peaks muutma või murdma doktriini ennast.

Nõukogude Liidu opositsiooni üheks tähtsamaks ülesandeks on läbi tunnetada kommunistliku režiimi olemus ning oma võitluses lähtuda sellest. Kommunismi moonutatud pilt nõrgendab opositsiooni, jätab orjadele võimaluse säilitada illusioone, mistõttu nad ei näe oma tegelikku olukorda süsteemis. Kõik illusioonid tuleb hajutada kasvõi osagi orjade juures. Ainult siis võib loota mingile reaalsele muutusele demokraatia kasuks. Kasvõi osa orjadest peab tunnetama oma tegelikku olukorda ja minetama lootused paranemisele režiimi poolt.

AINULT REŽIIMILT JÕUGA VÄLJAREBITU VÕIB TUUA KERGENDUST KANNATUSTES!