XI-1 RAHVAST, INTELLIGENTSIST, KÕLBLUSEST, VÕITLUSEST…

 

Režiimi opositsioon nii Eestis kui ka kõikjal Nõukogude Liidus hurjutab kõige enam rahvast. Harva jätab mõni režiimivastane kurtmata rahva rikutuse üle. Rahvale heidetakse ette orjameelsust, karjameelsust, sulaslikkust, salakavalust, egoismi, argust ja muid patte. Opositsioonijüngrid leiavad, et režiimi olemasolus on süüdi rahvas oma rikutuse ja loomasarnasusega. Igat liiki moralistid leiavad, et rahval puudub positiivne kõlblus ja et režiim ongi kõlbluse puudumise tulemus. Intelligents tegelikult vihkab rahvast, nähes selle väiklust, nahahoidjalikkust, ohjeldamatut joomist…

Sellised hinnangud rahva kohta on leidnud laia leviku nii kuulujuttudena kui ka omakirjastuses. Intelligentsilt on selline määrang tuhandete mikrokanalite kaudu imbunud ka rahva enda teadvusse, kes samuti peab enese rikutust kõige häda põhjuseks. Sellised määrangud on kerged, arusaadavad ega nõua erilist ajudetööd. Vähe sellest – kui mitte teadlikult, siis vähemalt alateadlikult on nad isegi meeldivad. Igaüks, kes väidab rahva rikutust, sellega nagu õigustab ennast nii iseenese kui ka kuulajate silmis. See aitab taolistel inimestel säilitada hingerahu ja lepitada oma südametunnistust enese tunnetatud rikutusega, mille väljenduseks on hirm ja võimetus vastu seista režiimivägivallale. Selline inimene rahustab ennast nii: “Ma mõistan kõike suurepäraselt, kuid üleüldise rikutuse taustal olen ma üksik nagu ümmargune null. Minu väetid jõupingutused oleksid kasutud ja seega pole ka mõtet üldse ponnistada.” Selline lõpptulemus aitab inimesel leida kergema vastupanu teed – elada partei ja valitsuse juhtnööride järgi, mitte vahele sekkuda, mitte mässata, mitte mässumõtteidki heietada ja seda vähem veel režiimi vastu võidelda.

Režiimivastaselt meelestatud intelligents ja eriti see osa, kes üldiselt siiralt inimestele kaasa tunneb, nimetab rahvast rikutuks vaid seetõttu, et ta ei tunne rahvast, ei tunne üldist ühiskondlikku psühholoogiat ega ka üksikisiku psühholoogiat. Ta on dogmade vangis, autoriteetide hüpnoosi all, olgu see siis kristlik dogmaatika või marksistlik või mõni muu. Ta ei oska väljuda minevikus loodud mõtlemise šabloonsusest. Kasvatatud autoriteetide kummardamise vaimus, läbi immutatud marksistlikust maailmavaatest oskab ta isiksusest ja rahvast mõtiskleda vaid abstraktsetes kategooriates ning arvab, et vastuseid ühiskondlikele probleemidele võib leida vaid kõrgetes filosoofiates või religioonis. Üldistatud arutlustes aga haihtud inimisiksus, kaob elav rahvas ja jäävad vaid alasti ideed. Alasti ideedega püütakse ka rahvast ümber kasvatada, sealjuures veel selliste ideedega, mis inimisiksusi püüavad rakendada mõne järjekordse utopisti haiglastes ajudes loodud utoopiate teenistusse.

Sageli meenutavad sedasorti abstraktsioonid inimest, kes oma aiamaa kaevamisel loobub kõige täiuslikumast töövahendist – labidast ning püüab maad kaevata mingi kavalama riistapuuga, näiteks õmblusmasina ja samovari hübriidiga. Ja on loomulik, et selliselt ettevalmistatud mullas muud peale umbrohu ei tärka.

Kuna marksistliku maailmavaat poolt külmatud dogmatism on vaid utoopiline eksiarvamus, siis on ka selge, et tema viljadeks saab olla ainult sügav asjatundmatus ühiskondlikes küsimustes, mis tekib oskamatusest realist olla ning loogiliselt mõelda. Ebaloogilisus süstitakse sisse juba marksismi klassikute töödega, kus miski ots otsaga kokku ei sobi, kus valitseb vaid kirev sofismide ja keeruliste teadusesarnaste arutluste kaos.

Rahva kui rikutud olendi määrang on sügavalt ekslik nagu on ekslik iga määrang, mis pretendeerib kõikehaaravusele. Selle vea üks juurtest on marksistlik käsitlus rahvast kui kangelasest, kes teeb ajalugu ja kes on varustatud üldise tahte ja ühtse püüdlemisega. Lisaks sellele toimib ka teine marksistlik müüt ühiskondlike süsteemide ilmtingimatust evolutsioonilisest arengust vähem-täiuslikest formatsioonidest enamtäiuslikemate poole. Selle järgi ürgaegne ühiskond vahetub kindlasti orjanduslikuga, orjanduslik feodaalsega, feodaalne kapitalistlikuga, see sotsialistlikuga jne. See šabloon on levinud laialt.

Kui küsida peaaegu ükskõik millise opositsionääri käest kumb on halvem, kas rooma orjanduslik või nõukogude ühiskond, siis vastatakse alati, et esimene oli halvem. Selle marksistliku vaate tõttu (sealjuures suurem osa režiimivastastest ei loe ennast üldse marksistideks), mille järgi ühiskonnad arenevad üha täiuslikemaks ja mille juures ajaloolised formatsioonid sõltuvad tootmisvahendite arengust, suurem osa erinevaid utopiste jäävad tehnilise tsivilisatsiooni hüpnoosi ohvriks. Kas otseselt või kaudselt arvatakse, et tehnika areng ja tehniline tsivilisatsioon arenevad kõrvuti ühiskondlike (sotsiaalsete) suhetega, s.t. mida kõrgem on tehniline tsivilisatsioon, seda täiuslikumad on ka ühiskondlikud suhted.

Selline ekslik vaade loob väärjärelduse enamkultuursetest ja vähemkultuursetest rahvastest. Ning sellest omakorda koorub välja veelgi ohtlikum järeldus – õigus vähemkultuursete rahvaste hõivamisele, õigus igasuguste tsiviliseerimisemissioonide läbiviimisele, millest tekivadki kolonialism, rassism ja shovinism. Nagu vastukaaluks sellele tekivad erinevad kategooriad salapärastest jõududest, mis juhivad ühiskonna arengut.

Tegelikult ükski rahvas ei kujuta endast ühtset olendit, kes on varustatud ühtse tahtega. Ja süüdistada rahvast rikutuses on sama, kui nimetada kogu metsa tammikuks ainult seepärast, et selles metsas kasvab ka tammi.

Rahvas koosneb eraldi autonoomsete isiksuste summast, kes on üksteisega sarnased vaid selles mõttes, et nad on elu nimel sunnitud üksteisega lävima. Samal ajal on iga üksik inimene omaette maailm, varustatud isikupäraste omadustega. Isegi kaksikud vennad erinevad teineteisest. Seda vähem on sarnased erinevate perede liikmed, kes pole veresuguluses. Veelgi rohkem erinevad erinevate rahvaste esindajad.

Reaalselt näeme me inimest vaid bioloogilise olendina, kes erineb teistest elusolenditest sellega, et tal on võime aktiivselt ja isegi sihikindlalt muuta oma elukeskkonda. See võime on asetanud inimese teistest elusolevustest ellujäämise mõttes soodsamasse olukorda.

Ümbritsevat keskkonda aktiivselt ümber muutes rakendab inimene oma füüsilist jõudu, mida ta erinevate vahendite ja mehhanismidega oskuslikult suurendab. Sealjuures on inimene rikkunud paljusid looduslikke reegleid ja seadusi, mis seni on aidanud bioloogilisel liigil elus püsida. Ta on hakanud ka enesesarnaste liigikaaslaste elu ja vabaduse kallale kippuma. Sellisel kallalekippujal tekkis vajadus eneseõigustuse järele. Selleks eneseõigustuseks said erinevad religioonid, filosoofiad ja ideoloogiad.

Teatavasti ükski teine bioloogiline liik peale inimese ei kipu oma liigikaaslase elu kallale, kui just see ei toimu tema eluruumi ahendamisel, s.t. kui ei toimu ülerahvastumist.

Eranditult igale inimesele. Tema rahvuslikule või sotsiaalsele päritolule vaatamata, on omased ühed ja samad inimlikud tunded: näljatunne, külmatunne, soojatunne, mugavusetunne. Olgugi et iga inimene kannab ja säilitab oma erilist individuaalsust, on temasse kui kariolendisse geneetiliselt sisseprogrammeeritud headus, kaastunne nii oma liigikaaslaste kui ka kogu elusmaailma suhtes, armastus oma vanemate vastu, armastus oma laste ja sõprade vastu jne. Pole sünnipäraseid kurjategijaid normaalse psüühikaga inimeste seas, s.t nende seas, kes pole just psüühiliselt haiged.

Igas inimeses on programmeeritud elusäilitamise instinkt, mis toimib mistahes ebasoodsates tingimustes. Eranditult igas inimeses on programmeeritud ka vabadusepüüe.

Need kaks tõukejõudu on omavahel tihedalt seotud ning määravad inimese käitumise, tema reageeringute vormi ja sisu, millega ta ületab tema vabadust ahendavaid ja tema elu ohustavaid takistusi. Olles mõtlev olend, kes suudab tekkinud olukordi hinnata ja teatud määral isegi tulevikku ette prognoosida, püüab inimene igal juhul käituda võimalikult ratsionaalsemalt, s.t. valida enamratsio-naalsem käitumisviis.

Kuid ratsionaalsema variandi valik sõltub mitmetest tingimustest. Inimene, kes asub tekkinud olukorda hindama, peab teadma ka sellele olukorrale kaasnevaid situatsioone, s.t. ta peab omama täielikku ja igakülgset informatsiooni. Kui selline informatsioon puudub, siis teeb ta tõenäoliselt alati vigu. Sageli ei osata aga ka täieliku informatsiooni olemasolul selles orienteeruda ning võimalikult ratsionaalsemat valikut teha. See sõltub inimese mõtlemisvõimest ja olukorra keerulisusest.

Kui inimene on tema ees seisva takistuse suuruse hinnanud, siis võrdleb ta seda oma jõu ja isiklike võimetega. Leiab ta selle võrdluse tulemusena, et takistus on ületamatu, siis otsib ta takistusest ümbermineku teid.

Seega inimene Nõukogude tingimustes, kui ta püüdleb elusäilitamise ja vabaduse poole, kuid leiab nõukogude võimu olevat ületamatuna, laiendab oma võimalusi mitmesuguste kõrvalteede leidmise abil: vargus, spekulatsioon, ülemuste äraostmine, orjatööst kõrvalehiilimine, pettus jne. Sealjuures tegelevad sellega samuti need, kes ise on punased juuste juurteni.

Materiaalsete väärtuste kogumise püüe pole muud kui inimese püüe oma vabadusi laiendada. Patoloogiline ahnitseminegi kuulub taoliste nähtuste hulka.

Et nõukogude tingimustes puudub küllaldane informatsioon õigeks otsustuseks, siis vahetatakse see välja primitiivse ratsionalismiga. Inimene selleks, et kaitsta oma loomulikku õigust elule, hakkab varastama, spekuleerima, ligimesele jalga taha panema jne. On loomulik, et ta ei näe, et teine kahejalgne on samasugune inimene kui ta ise. Talle tundub, et kõik need teised kahejalgsed, kuigi temaga sarnased, võimutsevad tema üle ja püüavad teda üha asetada ebainimlikematesse tingimustesse. Teistes inimestes näeb ta vaid oma vaenlasi ning on veendunud, et kõik soovivad talle halba. Ta maksab neile kätte omapoolse halvaga, pisikavalustega ja jala taha panemisega.

Inimene pole loomu poolest halb, kuid teatud tingimustes muutub ta halvaks ja kuritegelikuks. Kui ta on ilma jäetud vabadusest ja informatsioonist, et ta ei suudaks endasarnaste üle õiglaselt otsustada. Kui teda lollitatakse paljude müütidega, ideoloogiatega ja religioonidega, mis lubavad küll talle paradiisi, kuid juhivad ta tegelikult põrgusse. Kuigi ta loomu poolest pooldab headust ja usub head sõna, kuid on sunnitud pidevalt nägema, kuidas neid sõnu kuritarvitatakse ja et neid kannavad tema tõelised vaenlased. Et ta kunagi ei näe neid kõige kõrgemaid vaenlasi ja kurjategijaid, siis suunab ta kogu sapi ja viha nende pihta, keda ta näeb ja kes talle vahetult kannatusi meisterdavad, s.t kohalike ja kõige madalama astme ülemuste pihta. Nõukogude patrioot võib küll kõigutamatult uskuda kõrgemat võimu ja tema rikkumatust, kuid tavaliselt vihkab ta selle võimu alamaid lülisid, tema konkreetseid kohalikke esindajaid – meistreid, tsehhiülemaid, majavalitsejaid, miilitsamehi, partorge, rajoonikomitee sekretäre jt.

Inimest on raske ja isegi võimatu sundida tegema seda, mida ta peab ebamoraalseks. Mistahes surmaähvardusel ei saa sundida näiteks ema või isa omalast tapma või poega oma isa-ema tapma. Mõeldamatu, et sõber reedaks oma tõelise südamesõbra. Inimene ei tee kunagi kurja sellele, kellega ta ennast samastab, kelle arvamust kalliks peab.

Asi on selles, et inimene isegi kõige üllamates pürgimustes jäljendab kedagi, kes talle imponeerib ja kelles talle meeldib näha iseennast. Igal inimesel on selline kangelane, kelle sarnaseks ta tahaks saada. Selleks võib olla isa, vanem vend, sõber, mõni raamatukangelane. Inimene samastab enda sellise kangelasega. Kui see kangelane aga suhtub inimestesse halvasti, siis teeb sedasama ka tema jäljendaja. Režiim mõistab seda mehhanismi ja kasutab suure eduga enda huvides, luues kunstlikult sobivaid kirjanduslikke kangelasi.

Režiim on inimesed asetanud lõhestatud olukorda, sundides neid tegema igasuguseid alatusi ning igati takistades inimeste lähenemist. Selle tulemusena näevad inimesed üksteises vaenlasi. Inimene on meelestatud nii, et leiab, et miks just tema peaks teisele head tegema, kui see talle sedasama ei tee ja on pigem valmis vajaduse korral teda maha tallama.

Oma kasvatussüsteemiga, kus valitsevad pealekaebamine, äraostmine ja vägivald, on režiim inimestesse sisendanud usaldamatuse üksteise suhtes, kahtlustamise, vaenulikkuse. Ja selliste mõõdupuudega lähenevadki inimesed üksteisele – juba eelnevalt teises inimeses vaenlast nähes. Loomulikult tajub toogi seda õhkuvat vaenulikkust ja reageerib vastavalt. Tuleb nii välja, et kaks normaalset inimest on valmis teineteist nahka pistma ainuüksi seepärast, et ei näe ega oska näha teises iseennast

Sellise olukorra tekkimisele aitab kaasa režiimi sihikindel töö perekonna lagundamisel. Majanduslike ja administratiivsete meetmete abil sunnitakse emasid töötama tootmises, lapsi aga jätma tänava ja riigi kasvatada. Perekondlikke sidemeid püütakse lõhkuda kõigest väest. Lapsed näevad vähe oma vanemaid, sageli vaid ööbitakse koos. Perekonnasidemete lõdvenemine on aga soodne pinnas vaenu ja viha vohamisele.

Juhul kui inimene samastab end teise inimesega, kui ta teises näeb enesesarnast, siis viha kaob. Näiteks vihkasid venelased sõja ajal sakslasi lausa elajaliku vihaga, pidades neid põrgu sigitisteks, s.t. ei näinud neis inimesi. Paljud sakslased, kes end venelastele vangi andsid, löödi raevukate vastaste poolt maha juba vangipõlve esimestel minutitel. Peale seda, kui needsamad tapjad sakslastega otsesesse kontakti astusid vangivalvuritena, hakkasid nad pikapeale ka sakslastes nägema samasuguseid sõdureid, nagu nad isegi olid. Siis juhtus, et pakuti vangidele isegi suitsu ja süüa. Eneseõigustuseks aga rääkisid: “Kui ta juba ellu jäi, siis tahab temagi suitsu teha ja süüa, temagi on ju inimene ning küllap tedagi, fritsu, ootavad kodus väikesed fritsukesed!” Selliselt toimuski personifikatsioon – teise samastamine iseendaga.

Taoline on ka vene-probleem Eestis. Eestlased näevad venelases oma põlist ja hirmsat vaenlast. Venelased omakorda näevad eestlases reeturit ja fažisti. Vastastikuse viha tulemusena säilib pidev pinge ja toimuvad pidevad kokkupõrked eestlaste ja venelaste vahel. Kuid tarvitseb vaid eestlasel ja venelasel üksteisega lähemalt tutvuda, teineteist kasvõi tühjas-tähjas abistada ja juba toimubki üksteise “inimestamise” akt. Ja see eestlane seda venelast enam oma isiklikuks ja rahvusvaenlaseks ei loe, öeldes, et ka venelaste seas on häid inimesi. Ja venelased omakorda leiavad, et nende fašistide seaski on täiesti mõistlikke inimesi.

Samas tähenduses tuleks vaadelda ka rahvuskultuuriga kelkimist. Palju halba toob see rahvustevahelistesse suhetesse. Teatav osa rahvuslikust haritlaskonnast, kes kultuuriga tegeleb, propageerib ja sisendab mõtet, et tema rahva kultuur on kõige kõrgem, kõige erakordsem ja et teiste rahvaste kultuurid on kasvõi vähesel määral, aga madalamal tasemel. Leitakse, et naabritel on harjumused ja traditsioonid metsikud. Näiteks kostub tihti, et kasahhid on metslased, kuna söövad kätega, et venelased on kultuuritud, kuna ei oska kasutada nuga ja kahvlit. Venelased arvavad, et eestlased on ebasõbralikud, kinnised ja vaid jäljendavad teisi ise oma kultuuri omamata. Eestlased ärplevad, et nende keel on kauneim ja kõla ilu poolest teisel kohal peale itaalia keelt, vene keel aga jäme. Venelased peavad eesti keelt siutsuvaks ja turueidelikuks…Kõik see on tingitud nii eest kui ka vene “kultuurikandjate” nõmedusest.

Oma rahva kultuuri tavaliselt hinnatakse üle ja kiputakse selles nägema midagi erilist, mis nagu iseloomustaks ka rahvuslikku erilisust ning seega ka teatavat üleolekut teistest rahvustest.

Üldiselt ei peaks kultuuri üle targutama. Kultuurgi pole midagi muud, kui rahva, ühiskondliku kihi omavahelise suhtlemise keel. Need on suhtlemisreeglid, mis meenutavad tänavaliikluse eeskirju. Üksteisega erinevatel ajenditel suhtlevad inimesed peavad neid reegleid austama. Vastasel juhul tekivad lõputud arusaamatused, mis nagu tänavaliiklusreeglite rikkumisegi puhul võivad lõppeda avariidega ja inimohvritega.

Iga rahvas on oma käitumise ja suhtlemise reeglid hoolikalt välja töötanud ja lihvinud. Seda on tehtud kohalikest nii looduslikest kui ka sotsiaalsetest tingimustest lähtudes. Tingimuste muutudes muutuvad ka need suhtlemisreeglid, s.t. kultuur. Näiteks külatänaval inimesed tavaliselt teretavad üksteist, sealjuures isegi võõrad. Linnatingimustes on see praktiliselt võimatu. Linnas mitteteretamist ebakultuurseks ei loeta, seevastu maal oleks see mühaklikkuse tunnus. Või teine näide: linnapeldiku kasutamine on linnakodanikule tavaline asi, eskimole näib see aga lihtsalt metsik, kui mõni linnaelanik tema maja ümber klosetti otsib.

Suhtlemisreeglid väljenduvad nii näitlikes keelusiltides (nagu: Sülitamine keelatud!) kui ka raamatutes, teatrietendustes, filmides, muusikateostes, mängudes ja traditsioonides.

Kultuurimõiste on seega üsna suhteline. Näiteks inimžestid ja miimika, mis on ühes kohas kõigile mõistetavad, võivad teisal esile kutsuda hoopis vastupidise reaktsiooni. Näiteks päraniaetud silmad tähendavad hiinlastele raevu. Seepärast peavadki hiinlased eurooplasi nende suurte silmade pärast tigedateks. Või nagu ühes indiaanlaste suguharus peetakse inimese peale sülitamist suurimaks lugupidamise väljenduseks. Katsuge aga sülitada eurooplasele või hiinlasele näkku…

Samasugune lugu on ka keelega. Eskimote keel  sisaldab sadu nimetusi lume ja jää erinevate seisundite kohta, mis aga puuduvad teistes nn. Kultuurkeeltes. Keel on ümbritseva kajastus ning informatsiooni edasiandmise vahend. Ja ta on täiuslik ka kõige “metsikuma” rahva juures. Seepärast pole põhjust oma rahvuskeele ja kultuuriga teiste ees eputada.

Ja pole tõepoolest tähtis kuidas keegi sööb: kas kätega, kahvliga, lusikaga või pulgakestega, pole tõesti tähtis, kuidas keegi joob: kas pitsist või teeklaasist, kas ühe sõõmuga või väikeste lonksudega. – Tähtis on, et inimene saaks söönuks, joonuks ning oleks rahul.

Kultuuris tuleks rangelt jälgida vaid ühte põhimõtet: kas mingi norm, reegel, harjumus või traditsioon on suunatud inimese, tema vabaduse ja elu vastu või mitte. Meie loeme nõukogude esimese mai rongikäiku, parteikoosolekut, kohtuistungit jms. Ebakultuuri väljenduseks, kuna selline suhtlemisvorm alandab inimest ja on suunatud inimese vastu.

Solženitsõni vene keelt loeme me üheks kultuursemaks keeleks, sest ta räägib tõde ja kaitseb inimisiksust, tema vabadust ja elu. Samal ajal tundub sama keel Ljonka suust vastikuna, kuna see on okupandi ja vägivallatseja keel. Samal põhjusel põlgame eesti keelt end okupandile müünud eestlase suust, sest see on orja ning tallalakkuja keel, vahend, mille abil hoitakse meie rahvast orjuses.

On vaid üks tõde – inimlikkus igaühe suhtes, kes ei tungi kallale kellegi teise vabadusele ega elule. Ja kui kuidagi ei raatsita loobuda mõne lemmiksõnast “KULTUUR”, siis lugegem kultuurseks ainult seda, kes pole ori ja võitleb orjuse vastu, kes ei taha ka ise olla orjapidaja ega järelvaataja…

Nagu eeltoodud arutlustest nähtub on kõik rahvuskultuurid, nende eriilmelisusele vaatamata oma põhiolemuselt üheväärsed, sest nad kõik täidavad oma rahvaste eksistentsi põhitingimust.

Rahvustevahelised erinevused on praktiliselt vaid välised ja formaalsed. Mistahes rassist või rahvusest inimesed on üldiselt võttes ühtemoodi inimlapsed ja vaid olles lühinägelike rahvuslike kultuurireeglite mõju all, hakkavad kandma endis müüte rahvuste väärtuselisest erinevusest. See kultuurireeglite lühinägelikkus toob inimestele vaid häda ja kannatusi.

Võib tekkida täiesti loomulik küsimus: Kui kõik inimesed on ühesugused, kas tasub siis üldse oma rahvust säilitada? Vastus saab siin olla ainult üks – rahvuse ja iga rahva säilitamine on hädavajalik nagu on hädavajalik iga üksiku perekonna säilitamine. Põhjuseid on siin mitu.

Esimeseks on tõsiasi, et inimesi on maakeral palju. Erinevad nad kõik üksteisest mitte ainult füüsiliste (rassiliste) tunnuste järgi, vaid ka keeleliste, kultuslike tunnuste ja traditsioonide poolest, mis on välja kujunenud tuhandete aastate jooksul. Neist loobuda ei suudaks inimesed kasvõi samadel põhjustel, nagu oleks ebareaalne kogu maakera elanikkonda sundida rääkima mingis ühes keeles ning elama mingisuguse ühise standardi järgi.

Iga inimene püüab säilitada oma väljakujunenud isiksust. Ja igaüks läheneb eelkõige sellele, kes on talle lähedasem. Ühte rahvuskeelt rääkivad inimesed näevad tahes-tahtmata alati oma kaasmaalastes enamlähedasi inimesi kui teiste rahvaste esindajais. Teisest rahvusest isikuis nähakse eelkõige võõraid, paremal juhul nende suhtes lojaalseid isikuid. Ja samal moel nagu ühe perekonna liikmed annavad abi ja tunnevad kaasa eelkõige oma lähedastele, nii teevad ka ühe ja sama rahvuse esindajad oma hõimukaaslaste suhtes.

Assimileerumine osutub võimalikuks ainult sel juhtumil, kui rahvas on sunnitud elama mingi teiserahvuselise riigi koosseisus ja selle teise riigi esindajaid on küllalt palju. Assimileerimise protsessiga kaasneb paratamatult konfliktsituatsioone isiksuste tasandil. Kuna oma riigi poolt igasugust toetust leidev võõras, assimileeriv rahvas hakkab majanduslike ja poliitiliste vahenditega avaldama survet, siis leiab aset vägivaldse assimileerimise protsess, mille käigus haarab võõras oma kätte kõik võtmepositsioonid antud riigis.

Igale kuitahes rahumeelsele vägivallale osutatakse vastupanu. Keegi ei soovi vabatahtlikult omast loobuda. Väliselt rahulik kooseksisteeriminegi sellistes tingimustes kujutab endast pingerikast psühholoogilist sõda, mis hõivab kogu riigi elanikkonna. Võib-olla pole selles sõjas tapetuid füüsilises mõttes, kuid kes suudaks kokku lugeda psühholoogiliselt tapetud ohvrite hulka. Nii assimileeriv rahvas kui ka assimileeritavad moodustavad asjaolude sunnil suurearvulisi rahvuslikke klikke, kes kasutavad kõiki võimalusi, et teise rahvuse esindajaid alla suruda. Näiteks võiks tuua ettevõtted, kus ühtedes põhiline kontingent on venelased, teistes eestlased. Neis sõltub töölevõetavate inimeste rahvusliku kuuluvuse järgi tehtav valik põhiliselt ettevõtte juhtkonna rahvuskuuluvusest. Sellise võitluse tulemuseks on kohutavalt suur hulk isiklikke tragöödiaid.

Assimileerimisprotsess võib venida sajanditepikkuseks. See aga tähendab pidevat pingulolekut, pidevaid tragöödiaid ning teatud tingimustes võib puhkeda ka halastamatu tapatalgu, kus saavad hukka nii süüdlased kui ka süütud. Assimilatsiooni pingelistes tingimustes mingid arukad arutlused ei aita – mõistuslikkus on asendatud siin emotsioonidega.

Seepärast tuleb rahvale väljapääsuteede pakkumisel lähtuda reaalsest inimesest ja reaalsest hädast ning mitte suruda teda ebaloomulikesse raamidesse tema vaba valiku kitsendamist motiveerides tulevaste põlvkondade võimaliku heaolu meloodiatega.

Igal rahval on looduse ja saatuse poolt ettemääratud missioon. Selleks on iga rahvas varustatud oma keele ja oma kultuuriga. Ja kellelgi pole õigust seda olukorda lõhkuda.

Kõige arukam rahva säilitamise tingimus on suveräänses rahvusriigis elamine. Rahvusriikide hävitamine on sama lubamatu kui perekonnagi hävitamine.

Kõige reaalsem vahend vägivalla ja kurjuse hävitamiseks maailmas on sellise õiguse tunnistamine, mille järgi rahvad igast rahvusest saavad elada oma suveräänses rahvusriigis, ilma püüeteta oma naabreid hõivata.

Rahvas pole arg. Õigemini arguse ja rikutuse mõisteid ei saa kasutada rahva juures, kuna rahvas pole üksikolend vaid on indiviidide summa, milles igaühte tulev vaadelda eraldi ja individuaalselt. Nagu juba mainitud, on igas inimeses geneetiliselt sissekodeeritud instinktid ja püüdlused nagu enesesäilitamisinstinkt, püüdlus vabaduse poole, püüdlus takistuste ületamisele, heaolule, halastamatus vägivalla suhtes jne.

Inimesed realiseerivad neid instinkte igaüks eraldi, kuid hädavajalikel juhtumeil ka enesesarnastega koopereerudes. Nõukogude inimene on riigi poolt asetatud väljakannatamatutesse tingimustesse, kus koopereerumisvõimalused on viidud miinimumini. Kui ta püüab elada nende talle ettekirjutatud kaanonite järgi, siis on tema elu üks pidev füüsiliste kannatuste ahel, mille põhjustavad külm, nälg ja vägivald. Otse režiimile vastu hakata ta aga ei söanda – riigimehhanism hõõruks ta momentaalselt pulbriks. Kuna inimene on ilma jäetud tõepärasest informatsioonist, siis ei oska ta ka olukordi õigesti hinnata.

Nendes tingimustes jääb nõukogude inimesele vaid üks väljapääs – rabeleda oma füüsilise olemasolu eest ning kindlustada end füsioloogiliste vajaduste miinimumiga: toiduga. peavarjuga, perekonnaga. Ja sellesse võitlusse lülitub ta otsekohe peale oma vahemate hoole alt väljumist. Ja selleks kulub tema kogu vahvus, leidlikkus ja tarkus.

Nõukogude inimese nutikust selle kavala võitluse pidamisel võib kadestada iga jesuiit. Ta on pehme kui on vaja pehmust, julm kui on vaja julmust, lihtne kui on vaja lihtsust, diplomaat seal, kus läheb vaja diplomaatiat, demagoog seal, kus on vaja demagoogiat. Ebasoosivatest tingimustest hoolimata oskab ta koguda endale mingi varanduse, leiab võimaluse end igasuguste asjadega varustamiseks, et mitte alasti olla, hangib toiduaineid, et mitte nälga surra, petab ülemusi, veab võime ninapidi, varastab kõike, mida varastada annab, spekuleerib ja nii saavutab isegi nõukogude mõistes rikkuse.

Miljonid inimesed lähevad riski peale välja, kuigi teavad, et riiki varastades ootavad vahelejäämisel tohutud kannatused, tihti isegi surm. Drakoonilistele seadustele vaatamata riskeeritakse ometi kõiges – varguses, omataolistele kallale tungides, enesekaitsel. Kuritegevuse maht ja mastaabid kasvavad aastast aastasse. Kuid inimene on realist. Varastades ja riskeerides ta teab, et on võimalus ka kuivalt veest väljuda ja saaki kasutada, et kuidagiviisi rahuldust leida oma nõudmistele.

Kui sellisele nõukogude inimesele mõni opositsionäär teeb ettepaneku lülituda režiimivastasesse võitlusesse, siis ta keeldub tavaliselt ainuüksi seepärast, et ei näe kuidas realiseerida seda võitlust. Ta ei keeldu argusest, vaid pakutavat hinnanud, ta leiab, et võitlusse lülitumine näiteks mingi surnud abstraktsiooni nimel oleks lollus sest teab, et see võib maksta ta pea. Õige tihti ei tõuka inimest võitlusest eemale mitte hädaoht, vaid ettepaneku ebareaalsus. Seda enam, et talle pakutakse konkreetse tegevuse asemel mingit abstraktset võitlust nagu moraalset täiustumist, filosoofilist targutamist või režiimi kriitikat. Kriitika kriitikaks, kuid ta soovib näha konkreetseid teid. Neid talle aga ei näidata, sest ettepaneku tegijad ise ka neid ei tea ega oska võitlust pidada. Opositsionäärid ise hõljuvad tihti abstraktsioonide pilvedel ja reeglina viidavad võitlemise asemel aega ägeda polemiseerimisega, kus asjalikud argumendid on asendatud emotsioonidega.

Rahvale on vaja konkreetseid tegevusplaane. Ja rahvas peab juba teatud tegusid nägema, neid tunnetama. Alles siis sekkub ta võitlusse. Kõrged abstraktsed asjad talle ei sobi. Talle on vaja tegu ja eeskuju. Ja nimelt tarka, võitlevat, tabavat eeskuju, mitte aga meeleheidet jõuetut, mis paiskab kangelase vaid režiimi tääkide otsa. Mitte kuitahes mehist kannatamise eeskuju pole talle vaja, vaid eelkõige näidet, kuidas tekitada režiimile märgatavat kahju.

Nõukogude inimene sarnaned eelajaloolisele metslasele. Nõukogude võim kujutab endast talle neid ületamatuid ja saladuslikke loodusjõude, millele ta on sunnitud alluma nagu tema metslasest eellane kummardas oma puuslikku. Kummardas, kui möllasid loodusjõud, kuid nüpeldas ja maksis talle kätte oma ebaõnnestumiste eest muul ajal.

Tänu propagandale ja muu informatsiooni puudumisele on võim kasvanud ületamatuks kaljuks. Piisab aga sellest kui võimul paljastuvad mõned ebaõnne või nõrkuse hetked, kui nõukogude inimene juba plaksutab rõõmsalt käsi või hakkab tema peale isegi urisema, hoolimata oma usust võimu kõikvõimsusse. Midagi taolist võis tähele panna näiteks Sahharovi ja Solženitsõni vastaste kampaaniate ajal.

Tegelikult võib-olla kümned miljonid ainult ootavad, millal neid Kremli kantsi peale tormijooksule viidaks. Ja vaid režiimivastaste lühinägelikkus, nende politiseerimine konkreetse tegevuse asemel, nende asjaarmastajalik võitlustase tõukab neid rahvast eemale. Kui isegi haritud ja õpetatud haritlased, kelledesse üldiselt suhtutakse lugupidavalt, ei suuda end rohkemas ilmutada kui hambutus režiimi poole urisemises, mida siis veel nõuda rahvalt? Rahvas on aga juba praegu valmis plahvatama. Ja oleks häda kui ta plahvataks, meie intelligendid aga osutuksid jännipunnideks ega asuks teda juhtima. Lõpptulemusena voolaks terve meri verd ja notitaks maha nii süüdlased kui ka süütud.

Mitte rahvalt pole vaja oodata ja nõuda võitlust, vaid esmajärjekorras neilt, kes teisi üles kutsuvad võitlusele. Neilt tuleb nõuda võitlusviiside tundmist, illegaalsete võitlusstruktuuride loomist, võitluse enese loomist. Küll rahvas kaasa tuleb, kui juba tegu näeb.

Me peame rahvast õppima nägema sellisena nagu ta on. Kuritegelik on teda nii idealiseerida kui ka näha temas vaid pahelisust.

Iga režiimivastane vaadaku ennast erapooletult ja otsustagu, kas mitte tema ise paheline pole, kas elab ta ise nende väljakuulutatud reeglite järgi, näeb ta ise neid vabanemise teid, millele ta rahvast kutsub, on ta ise õppinud tundma ühiskondlikke nähtusi ja teeb ta üldse midagi konkreetset peale rahva siunamise? On häbiväärne tõdeda, et see režiimivastaste armee, kümned tuhanded opositsionäärid, sealjuures veel põhiliselt tehnilise intelligentsi hulgast, kes pusivad omakirjastuse väljaandmisega, pole suutnud siiani luua oma trükikodasid ja oma väljaandeid paljundada massilistes tiraažides. Selle asemel tikitakse ikka vaid trükimasinal ja fotokoopiate tegemine on jäänud pea ainsaks meetodiks. Samal ajal pole tüpograafilised võimalused hoopiski nii keerulised ja on täiesti realiseeritavad. Selleks on vaja paari inimest, kes oma jõududega võiksid leida sobivad menetlused ning luua trükikoja materiaalse baasi. Häbiks on see asjaolu kasvõi juba sellepärast, et isegi Ivan Groznõi aegsete tehniliste vahenditega trükiti raamatuid, meie ajal aga ei suudeta trükikoda luua. Trükitoodangu efekt paljundatuna tuhandetes eksemplarides on sada tuhat korda suurem praeguse omakirjastuse tasemega võrreldes. Huvitav, kas on üldse mõni proovinud graveerimise kunsti laokirja tähtede valmistamiseks, või proovinud luua ERA-taolist elektrofotograafia põhimõttel töötavat aparaati, või proovinud lametrükki, või kasvõi klaasitrükki, või kasutanud hektograafi trükimasina kõrval?!

Vähem tuleb rahva üle kurta ja rohkem iseennast puhastada rikutusest, lodevusest, laiskusest, piiratusest. Iseendil tuleb vabaneda “VÕIMATUSE” psühholoogilisest barjäärist, mida režiim meie ajudesse on siirdanud. See on põhiline ja esmatähtsusega võitlusülesanne kõigile režiimivastastele. Peale hingelist ja psühholoogilist enesepuhastust läheb vaja igapäevast sihiteadlikku “musta” tööd: illegaalsete võitlusgruppide loomisel, kes oleksid võimelised täitma mistahes eesseisvat ülesannet.

Ei ole režiim kõikvõimas ega ole rahvas üdini rikutud.

On vaja kõigil mehistuda ja meie vastane – režiim – muutub kääbuseks.

Võidelda ja võita saavad vaid need, kes seda teha oskavad. Selleks, et osata on vaja pingsalt õppida ning teadmisi koguda. Ilma teadmiste ja oskusteta ei suuda me vaenlast võita. Meie ise aga kannatame tihti isikliku alaväärsuskompleksi all ning isegi ei tee katset väljuda režiimi poolt sisendatud raamidest.

Oleme intelligendid, lahendame pead pööritama panevaid tehnilisi probleeme, külastame kosmost, käime ookeanide põhjas, siirdame inimsüdameid, loome täiuslikke elektronarvuteid, sukeldume aju saladustesse ja uurime pärilikkust – kuid ühiskondlikes küsimustes käitume kui metslased. Režiimivastasele võitluselegi vaatame nagu lasteaia kasvandikud vaatavad auruvedurit – suure hirmu ja imestusega: oi, mis ime see on!

Olles piiratud režiimi mitmesugustest tabudest, ei suuda me neid endis kuidagi ületada. Milleks on siis meile looduse poolt antud ajud, intellekt, jõud, tahe?

Kõik, kes oma vabaduse eest võitlusse ei astu, ei oma ka õigust lugeda ennast täisvereliseks inimeseks. Ta on vaid ori, režiimi rääkiv inventar. Ja ta on seda hoolimata mistahes õigustusest, sellest, kuidas ta ka ennast ei ülistaks, milliseid leiutisi ka ei looks, milliseid teaduse kõrgusi ka ei vallutaks, milliseid keni abstraktsioone ja utoopiaid ka ei ehitaks…

Rahvas tuleb meiega, kui näeb meie jõudu ja otsustavust. Jõudu on meil küllaga. Seda tuleb vaid ilmutada ning suunata vajalikus suunas selleks, et neetud režiim kukuks!

 

 

 

XI-2  VEEL RAHVAST KUI LAKEIST

 

Igal rahval on just selline valitsus, mida ta väärib – nii kõlab tuntud vanasõna. Ja SEE ON KARM, HALASTAMATU TÕDE!

Eestlased andsid praktiliselt ilma vastupanuta käest oma suveräänsuse ning allusid okupandile. Peaaegu kogu rahvuslik jõud ja energia läks totalitaarse koloniaalrežiimi jagamatusse valdusse. Meie vaenlase tugevus koosneb meie jõust. Rahvas rakendab kogu energia oma verivaenlase heaolu tootmiseks. Sellega maksab ta õiguse eest elada orjalikku elu.

Vähe sellest, et eestlased oma usina töökusega loovad oma vaenlasele heaolu, nad teenivad ka ustavalt režiimi selle koloniaal-administratiivaparaadi järelvaatajate rollis. Meie rahvale on häbiks eestlastest tšinovnikud, tehniline intelligents, prokurörid, julgeoleku- ja miilitsatöötajad jt., kes oma ametikohustusi täidavad veelgi agaramalt ja püüdlikumalt kui idapoolt saadetud venelastest ametivennad.

Okupant tunneb end allutatud maal alati halvasti kui ei jätku küllaldast hulka pärismaalastest reetureid, kes tal aitavad tungida rahva kõikidesse kihtidesse ja pooridesse ning kes ronivad kasvõi nahast välja, et aga ära teenida isanda armulikkust. Eks nimelt ka eestlaste südametunnistusel lasu süü nimekirjade koostamisel, millede järgi lasti maha või küüditati itta kümneid tuhandeid eesti patrioote. Eestlased aitasid organiseerida kolhoose, eestlased võtsid ära varanduse teistelt eestlastelt, eestlased langetasid kohtuotsuseid, kuulasid üle ja mõnitasid oma kaasmaalasi. See olukord jätkub tänapäevalgi.

Igaüks võib endale ette kujutada, mis oleks kui režiimil poleks kasutada rahvuslike reeturite abi: venelane ei tunne keelt, ei tea, kes on kes ja tal ei õnnestu nii kergelt rahvast endale allutada.

Rahvas on ära hirmutatud. Ja kuigi ta sisemiselt vihkab kolonialismi ning on totalitarismi veendunud vastane, teenib ta sellest hoolimata alandlikult ja orjalikult riiki.

Inimene saab sündides kaasa vaid teatud psüühilised kalduvused, mis on programmeeritud vanemate geenides. Teda ümbritsevalt keskkonnalt: vanematelt, sõpradelt, koolilt, riiklikult propagandamasinalt omandab ta peale keele ka vaated ja mõtlemisviisi. Need välised mõjutused tungivad psüühika siseehituse kaudu inimesesse. Omandades ühtesid või teisi teadmisi, allutab inimene need oma enesesäilitamise ja -teostamise instinktile ning kasutab oma Mina kaitseks ja elushoidmiseks. Ühiskonnaga, riigiga suhtlemise kogemus õpetab leidma kõige lähedasemaid ja ohutumaid enesesäilitamise viise. Ja ainult vähestel jätkub peale selle ka perspektiivset mõtlemist. Seda saab aga omandada ainult vaba hariduse ja vaba kasvatuse tingimustes, ning ka siis mitte iga isiksuse juures. Seepärast näeb keskmine inimene keerulistes olukordades vaid lähemaid võimalusi.

Oma eesmärkide saavutamiseks kasutab ta selliseid teid, mida talle ette ütlevad instinkt, intellekt ja informatsioon, mida ta tihti valesti hindab. Kaugem perspektiiv on alati seotud ka suurema riskiga, mis võib ohtu asetada juba saavutatud heaolu taseme. Poliitilistes küsimustes võib risk sisaldada ka kannatusi ning isegi ohtu elule. Seega igat ettevõtmist hindab inimene lõppkokkuvõttes sellest vahenditult kasusaamise seisukohalt. Kui kasu tundub suhteliselt suurena ja risk seejuures on minimaalne, siis asub ta seda ellu viima ja soovib koheselt maitsta ka teo vilju. Kui ettevõtmise kasulikkus on küll tohutu, kuid see on seotud ka suure riskiga ning head tagajärjedki ei anna end kohe tunda, siis inimene tavaliselt hoidub kõrvale, isegi kui ta mõistab asja kasulikkust. Siinjuures ei peeta silmas ainult materiaalset kasu vaid ka hingelist, ühesõnaga seda, mis antud isiksusele rahuldust pakub.

Näiteks võiks vaadelda praegu laia leviku omandanud nii riiki- kui ka eravara vargust. Kriminaalseadused näevad ette üsna range karistuse varguse eest. Sellegipoolest praktiliselt kõik töötajad omandavad riigi vara ja soodsatel juhustel ka isiklikku vara. Teatud osa täiskasvanud elanikkonnas (umbes 5%) läheb selle riski peale välja, ise suurepäraselt teades, et see on karistatav. Käesoleval ajal vähemalt kaks ja pool miljonit inimest Nõukogude Liidus kannab laagrikaristust, kusjuures umbes 85% neist raiskamise ja riisumise eest. Kuid nähtava kasusaamise võimalus sunnib inimesi selles oma initsiatiivi rakendama, tõukab neid riskile.

Riskile minek režiimivastases võitluses ei anna mingit otsest materiaalset kasu vaid tagajärjed on tihti üsna rasked. Sellel juhul kaalutleb keskmine inimene nii: parem varblane pihus kui tuvi katusel! Küllap tahakski tuvi kätte saada, kuid ta ei tea, kuidas seda teha. Tuvi püüdmiseks oleks talle vaja tiibu. Piiratud intellekt aga tiibu ei anna. Seda kõike võib nimetada paheks või praktilisuseks või realismiks või milleks veel, olenevalt sellest, millisest vaatepunktist lähtuda.

Inimeses on sisseprogrammeeritud vabaduse- ja iseseisvuspüüe. See hõlmab eranditult kõiki inimesi. Isiksuse püüdlemine vabaduse ja iseseisvuse poole väljendub tema tegevuses. Kuna mõlema püüdluse täpseks tunnetamiseks on hädavajalik haridus ja positiivne kõlbeline kasvatus, siis mittevabas ühiskonnas on see kõik varjusurmas. Selle tulemusena mõlemad püüdlused võivad väljenduda värdjalikus vormis, kuigi võetakse loomulikena: varanduse kokkuahnitsemises, lõbude tagaajamises, karjerismis, sulaslikkuses jne. Sest eks laiendab ju isikliku auto muretsemine moraalse rahulduse võimalusi ja kõrgema ametikoha saamine muudab inimese vähem sõltuvaks, s.t kahandab nende inimeste arvu, kellest ta sõltub. Ja isegi kui uus ametialluvus on rangem, moraalsete ja materiaalsete vajaduste rahuldamise võimalused, mis kokkuvõttes laiendavadki tema sõltumatust, kuigi illusoorset.

Kuidas me ka endale rusikaga vastu rindu ei trummeldaks, hukka mõistes jämedat materialismi, ei saa me unustada, et nimelt mistahes vormis eraomandus teeb inimese sõltumatuks ja lõppkokkuvõttes vabaks. Kommunistid said sellest suurepäraselt aru ja andsid idealistidele maksahaagi just sellesse kohta. Nad likvideerisid eraomanduse ja tänu sellele maitsevad võidurõõmu. Muidugi oli kommunistide võidumehhanism keerulisem, kuid eraomanduse küsimus oli üks põhilisem, mille nad endi kasuks ära oskasid kasutada.

Nõukogude totalitarismi antud tingimustes leiavad inimisiksuse püüdlused vabaduse ja sõltumatuse poole tulemusi vaid teiste inimeste vabaduse ja sõltumatuse arvel kas otsest või kaudselt. Ning selles pinnases kasvavadki režiimi abistajad ja lakeid.

Positiivse kõlbelise kasvatuse puudumist võib täheldada valdava osa rahva juures. Selle tulemusena puuduvad inimvahelistes suhetes sellised nähtused nagu vastastikune abistamine pisemagi kaasneva riski puhul, jms. Mille nimeks on humanism ja inimlikkus. Selle asemel inimesed petavad üksteist isiklikes huvides.

Seal, kus pole riski ja isiklikud huvid pole häiritud, inimesed ilmutavad nii abivalmidust kui ka õilsameelsust ja on valmis sooritama humaanseid tegusid. Näiteks, kui jalakäija saab müksu möödasõitvalt autolt, siis leidub alati neid, kes kiirabi välja kutsuvad, kannatanule esmaabi annavad, sellest kodustele teatavad jne. Kui aga inimest tahetakse näiteks töölt ebaõiglaselt vallandada, siis needsamad heatahtlikud ja abivalmis humanistid hoiduvad kõrvale, ei astu ebaõigluse ohvri kaitseks välja vaid vastupidi, võivad tõsta usinasti kätt vallandamise poolt. Seda tehakse kõik selle nimel, et mitte ülemuste vastu minna, et need mõnd almust andmata ei jätaks.

Igaüks tahab, et temaga õiglaselt käitutakse, kuid ise leiab võimaliku olevat teiste suhtes ebaõiglaselt käituda kui see talle kasulik on.

Seega on meie ees keskmise inimese üldistatud kujund. Temast koosneb meie rahvas.

Kõik, mida siin sai räägitud rahvast, kehtib mitte ainult meie rahva kohta, vaid ka kõigi teiste rahvaste kohta. Ja pole mõtet jutlustada ühe rahva eelistatavamast kvaliteedist teiste suhtes.

Näiteks rakendas saksa rahvas end 1933. aastal kergelt ning isegi vabatahtlikult totalitaarse natsionaal-sotsialistliku süsteemi teenistusse. Olgugi, et sellel rahval oli seljataga rikkalike demokraatlike traditsioonide pagas, kes seisis tehnilise tsivilisatsiooni kõrgel tasemel, kellel oli kõrge kultuur ja isegi kõlbelisus, mis katsumustes osutus küll formaalseks ja lihtsalt väliseks.

Endagi rahva võltsuhkuse sulgi peaksime kärpima, kui võrdleme oma rahva kultuuri näiteks vene rahva kultuuriga. Kuigi omame euroopaliku elukultuuriga palju ühist, pole me oma kõlbelisusega vene rahvast sugugi kõrgemal. Ei ole õige teist metslaseks lugeda, nagu seda kiputakse tegema, kui me ise ka kahjuks oleme tihti samasugused moraalitud metslased nagu nemad. Moodne lips ega moodsad kingad pole aga tunnusteks ja kriteeriumiks, mille järgi saaks inimesi asetada rohkem tsiviliseeritumatesse suguharudesse.

Lõpuks olgu lisatud, et vaatamata kõigele, siin kirjeldatud keskmine inimenegi tahab alateadlikult olla õiglane, õilis, suuremeelne ja humaanne. See tema sisemine soov võib elu teatud momentidel konflikti sattuda negatiivse kõlbelisusega temas. Ühiskonna kriitiliste momentide tingimuses ja olukorras, mida teadlased nimetavad “massipsühhoosiks” võib see faktor saada võtmeks masside juurde.

Ilmaasjata kurdetakse rahva rikutuse üle. Rahvas pole oma võimalikus rikutuses süüdi. Tal pole kuskiltki positiivset kõlblust omandada. Sest ta elab mürgitatud hingeelu atmosfääris. Oodata seda, millal ta ükskord ise nägijaks saab, tähendaks soovitut pakkuda tegelikkuse pähe.