Esimene küsimus, mis kostub režiimivastaselt, kes seni ühtegi gruppi kuulunud pole, kõlab: “Aga palju teid on?” Ja saanud vastuseks, et Eestis0 võiks meid koguneda näiteks 200 tuhat, aga üle kogu Nõukogude Liidu vähemalt 30-40 miljonit, eelistab ta tagasi tõmbuda oma urgu, kus tal seni jätkus julgust haukuda režiimi poole, seda küll enamasti teki alt, naise selja tagant. Aga mitte alati ei julgeta isegi seda teha. Tavaliselt armastab selline vennas teiste inimeste ees nii sõnades kui ka tegudes, ettevaatuse mõttes, näidata oma lojaalsust režiimi suhtes.

Arvukuse probleemi on meile pähe määrinud režiim, kes pidevalt sisendab meisse kõigis eluvaldkondades arvude gigantomaaniat. Suurte arvude mängu taha varjab režiim asjade madalakvaliteetsuse ning defitsiitsuse.

Jõudu ei hinnata aga mitte ainult arvudega, vaid ka kvaliteediga. Parem omada näiteks sada väärtuslikku võitlejat, kes on otsustavalt valmis kõigeks, kui sajatuhandest karja arutuid ning võitlusvõimetuid lobamokki.

Režiimi käsutuses on kogu maa ressursid ning vara. Ta on hambuni relvastatud tänapäeva tehnika viimase sõna järgi ning varustatud kaasaegsete relvadega. Paari päeva jooksul võib ta püsside alla koguda kuni 30 miljonit inimest (iga eestlase kohta seega 30 relvastatud inimest!).

Peale selle tuleb režiimi jõududele lisada nn. rahvademokraatia maade jõud ning demokraatlike Lääneriikide (USA, KANADA, INGLISMAA, PRANTSUSMAA, LÄÄNE-SAKSAMAA jt.) majanduslik, tehnoloogiline ja teaduslik abi.

Eesti patrioodid, ühinenud mitmesse erinevasse poliitilisse liikumisse võiksid praegu omalt poolt välja panna mitte enam kui paar diviisi, /…/.

Eesti patrioodid pole kahjuks enamuses kas üldse, või on siis vähe omavahel seotud, nad ei oma küllaldast tegevuse koordinatsiooni ega suuda kogu rahvast võitlusele üles kutsuda. Jne. Jne. Jne.

Selline jõudude vahekord võtab orjameelsel olesklejal põlved võbisema. Tavalisele inimesele, eestlased on aga veel eriti realistlik rahvus, tähendab mistahes võitlus ettekavatsetud enesetappu, võitlevad patrioodid aga näivad neile hullumeelsetena. Režiim muidugi püüab seda mõtet pidevalt elus hoida ja kinnitada pideva musklitenäitamisega ning oma paabulinnusulgedest saba kohevileajamisega. Ning režiimil on seni õnnestunud hirmus ja alluvuses hoida oma orje, kellel pole jätkunud julgust režiimi sulgede alla piilumiseks, et näha režiimi vägevuse tegelikku pilti.

Terve mõistusega inimesele, kes on harjunud hinnanguid andma mitte tunnete ega emotsioonidega, vaid igakülgse analüüsi alusel, ei näi eelpoolkirjeldatud jõudude vajekord üldsegi nii hirmus ja fantastiline. Toodud suhteil on formaalne iseloom, tegelik pilt igatahes on hoopis teine.

Vastase jõudude õigeks hinnanguks tuleb arvuliste näitajate kõrval arvesse võtta ka kvalitatiivseid: vastase moraalne pale, maailmavaade, tema doktriinide populaarsus, täideviijate psüühika, elanikkonna elatustase, kommunismiideede pankrotistumise nivoo, režiimivastase võitluse potentsiaalsete poolehoidjate ja liitlaste arv ning tase, elanikkonna huvitatus režiimi säilitamisest, süsteemi juhtimismehhanism ja olemus, süsteemi võimalused elanikkonna materiaalse olukorra parandamiseks, nõukogude vägivallaorganite ohvrite arv (s.o. vangide üldarv, kriminaalsed kaasa arvatud), bürokratiseerumise tase, igat sorti ülemuste ja käsutäitjate formaalne suhtumine oma kohustustesse. Jne. Jne. Jne.

Üheks režiimi nõrkuse allikaks on asjaolu, et ta kuidagi ei suuda ilma välisabita oma elanikkonda toiduainetega rahuldada. Ainult tänu Lääneriikide vastutustundetute ringkondade abile, suudetakse elanikkonnale anda minimaalne kogus toiduaineid. Kui režiim oleks kõikvõimas, siis ei pruugiks ta Lääneriikide poole kummardades kerjata. Režiim kardab hullupööra oma vastaseid. Viimased, paraku küll, ei kujuta endast võitluse suhtes eriti tähendusrikast jõudu, sest on killustatud ja haiged, täpsemini öeldes – on nõukogulikult pehkinud ning võitlusvõimetud.

Režiim ei karda mitte ainult oma otseseid vaenlasi poliitilisi, vaid ka orjalikult taltsast rahvast. Ta teab, et ori on alandlik vaid teatud ajani. Piisab pilguheitmisest kriminaalkoodeksisse, et veenduda režiimi paanilises hirmus mistahes, kasvõi kõige süütumategi ebalojaalsuse ilmingute suhtes. Peaaegu mitte midagi tähendava lobisemise eest, millega mingil moel režiimi sarjati, võib saada 3 kuni 10 aastat range režiimiga laagrikaristust, s.t. sattuda sunnitööle, kus piinatakse külma ja näljaga. Tõsisema tegevuse eest võib saada vähemalt 10 aastat kui mitte kuuli.

Läänemaades on vabalt müügil kommunismi klassikud, eksisteerivad legaalsed kommunistlikud parteid, mis teotavad riigikorda ja valitsust, kuid ometi neid keegi ei jälita ega karda. Neid mitte ainult ei kardetaks, vaid neile ei osutata üldse tähelepanu. Rahulik suhtumine poliitilistesse vastastesse annab tunnistust vähimagi hirmu või kartuse puudumisest.

Nõukogude režiim kardab, paljastades sellega oma nõrkuse ja ebakindluse, oma olukorra ebastabiilsuse. Ja kui palju ka ei vannutaks ametlik propaganda, kõik need ülikarmid, drakoonilised abinõud, mida kasutatakse teisitimõtlejate vastu ja millised tsiviliseeritud ühiskonnas peaksid olema täiesti mõeldamatud, näitavad kätte õige pildi režiimi olukorrast. Praktiliselt iga poliitilise tegevuse eest, mis ei sobi ametlikuga, on ette nähtud sunnitöö pikkadeks aastateks või surmanuhtlus.

Selle kõige taga pole aga jõud, vaid jõuetus. Ja meie ülesandeks on leida režiimi nõrgad kohad ja sihtida oma löögid sinna, targalt ning otsustavalt lüüa neisse seni, kuni inimvaenulik kord langeb.

Meie üldine strateegia põhineb loomuliku õiguse kindlatel põhimõtetel ja tema üheks iseloomulikuks tunnuseks on see, et ta ei lähtu ainult eesti rahva huvidest, vaid esindab ka kõiki teisi rahvaid, sest on suunatud kõigi rahvaste ühise vaenlase – nõukogude totalitarismi ja kolonialismi vastu. Tema eesmärgiks on kätte võidelda suveräänsus eest rahvale, kuid aidata kaasa sama eesmärgi saavutamisele kõikidel teistel rahvastel, vaatamata nende arvukusele. Meie strateegiaks pole era- või egoistlikest huvidest dikteeritud salakavalus.

Meie ja teiste rahvaste ajaloo kibedad õppetunnid peaksid olema küllalt hästi tõestanud, et kitsas rahvuslus koos hoolimatusega teiste rahvaste saatusesse, eriti ajaloo pöördelistel momentidel, pöördub lõpptulemusena oma rahva vastu, viib iseseisvuse kaotamiseni ja lõputute kannatusteni. Just sellel põhjusel on eesti rahvas sattunud uuesti orjaseisusesse, kaotades seejuures ligi neljandiku oma kaasmaalastest. Tänased põlvkonnad peavad rängalt maksma oma isade ja vanaisade pattude eest.

Meie lähtume reaalsest seisukohast, et Eestil üksinda ei õnnestu end lahti rebida koloniaalsest sõltuvusest. Vabanemine võib kõne alla tulla vaid tingimusel, et vabastusliikumine haaraks kasvõi osaliselt teisi sõltuvaid rahvaid – lätlasi, leedulasi, valgevenelasi, ukrainlasi, moldaavlasi, grusiinlasi, armeenlasi, aserbaidžaanlasi, turkmeenlasi, tadžikke, usbekke, kirgiise jt. Kolonialism peab murtama kogunisti!

Sõltuvate rahvaste rahvusliku vabastusliikumise kõrval on vajalik ka vene rahva võitlus totalitarismi ning internatsionalistliku kommunismi vastu. Vene rahvust me vaatleme rahvusena, kellel samuti pole rahvuslikku suveräänsust ja kes asetseb talle vaenuliku internatsionaalse Kremli kliki võimu all, kes petlikult kasutab venelaste patriootlikke tundeid oma huvides, samal ajal sülitades vene rahva huvidele.

“EDL Programm” asetab totalitarismivastases võitluses edu saavutamise esmatingimuseks liitlaslikud ja reaalselt vastastikku toimivad suhted kõikide vabadus- ja demokraatlike liikumistega. Vastastikune abi ning liitlus võib edukas olla vaid sel juhul, kui me hindame oma liitlaste tegusid nagu isiklikke rahvuslikke huvisid. See tähendab, et oma liitlaste edu heaks rakendame samasugust energiat kui omagi edu nimel.

Eestlasesse, kes hoole ja truudusega teenib nõukogude totalitaarset režiimi, me suhtume nagu oma verivaenlasesse.

Igas venelases, kes võitleb totalitarismi vastu, näeme me venda, liitlast ja sõpra.

Iga inimene, olgu ta mis rahvusest tahes, kui ta võitleb režiimi vastu, on ta meile lähem kui režiimi kaitsev eestlane.

Sellest printsiibist lähtudes on kuritegelik vaadelda mingit tervet rahvust vaenlasena. Ainult individuaalne hinnang iga üksiku isiksuse üle tema tegude põhjal võib tulla kõne alla. Teistsugune lähenemine oleks ebahumaanne ja kuritegelik, mis pigem sobib neile inimestele, kes palju lobisevad, kuid vähe teevad.

Seega kõikidele inimestele, vaatamata nende rahvusele, me läheneme individuaalsuse mõõdupuuga ja meid huvitab eelkõige, millised suhted on tal režiimiga ning kuidas ta end ilmutab tegudes, mitte ainult lobas.

Liitlaslik kohustus ja liitlaslik abi peavad kinnitust leidma reaalsetes tegudes, siirusega, mis välistab pisemagi kavaldamise suhetest. Vastasel juhul kaevame me endale hauda. Iga kavala tagamõttega suhe liitlasega, olgu liitlaseks terve rahvas, mõni poliitiline vool või eraldi isiksus, kutsub esile vaid õigustatud usaldamatuse ning kokkuvõttes nõrgestab nii meid kui ka neid.

Kõikides suhetes teiste totalitarismi- ja kolonialismivastaste jõududega tuleb otsida alati huvide kokkulangevaid punkte, aga mitte otsida erinevusi. Kui teine režiimivastane ongi meie omast erinevate põhimõtetega, siis võib ometi alati leida ja piiritleda koostöö raame.

On kuritegelik üles puhuda ideoloogilisi erinevusi ja raisata energiat üksteisega pusklemisele. Või tegeleda mahalaskmata karu naha jagamisega. Ainult idioot pole võimeline mõistma, et ainult kõikide totalitarismivastaste jõupingutuste ühendamine soodustab ja kindlustab võidu totalitarismi üle.

Et luua tihedat sidet rahvuslike vabastusliikumiste vahel on hädavajalik kindlustada sidemeid eri rahvaste vahel ja esmajärjekorras isiklike kontaktide abil, vastastikku tundma õppides üksteise ajalugu ning kultuuri.

Eriti on vaja tundma õppida oma rahva minevikuvead, samuti teiste rahvaste omad ning seejärel otse, ilma valepatriotismita, rääkida ja kirjutada neist.

MINEVIKUVIGADES SORIMINE EI OLE OMA KAEVU SÜLITAMINE, nagu seda mõned uraa-patrioodid arvavad. Otse vastupidi, see on tõusmine hoopis kõrgemale patriotismi astmele. Kes oma tegelikku minevikku ei tunne, see loob endale üsna kindlalt troostitu tuleviku, kuna ta ei suuda vältida minevikuvigade kordumist. Mineviku tundmine ning selge ettekujutuse omamine sellest – see on meie võitluses võimas relv. Suurustav patriotism, minevikuvigade kinnimätsimine aga viib vaid sõgedusele ja asjatuile ohvritele. Iga patrioot peab teadlikult kandma täit vastutust oma rahva saatuse eest.

Kõik Nõukogude Liidu elanikkonna kihid, eranditult kõik rahvad peavad meie võitluses nägema ka eneste vabanemist orjusest, ka oma võimaluste avardumist, oma elatustaseme tõusu, garantiisid nende isikliku vara kaitseks. Sama kehtib ka NLKP, riigiametnike ja muude režiimiteenijate kohta. Kõik nad peavad võitluse käigus veenduma, et meie ei ihka verist kättemaksu, vaid võtame ka nende inimväärikuse ja vara oma kaitse alla. Ning et ainult konkreetsed süüdlased praegustes arveteõiendamistes inimestega peavad saama teenitud karistuse, mille määrab demokraatlik kohus.

Kõigil klassidel ja sotsiaalsetel kihtidel peavad avanema silmad nende orjaliku oleku ning täielikult õigusetu seisundi suhtes. Kõik peavad veenduma selles, et nende lootused mistahes paranemisele režiimi initsiatiivil on asjatud ning et režiim veab neid  vaid nagu tobukesi ninapidi.

Iga inimene, välja arvatud valitseva klassi ladvik, peab meie kontseptsioonides ja meie põhimõtetes leidma oma jaoks selle, mis kõige enam vastab tema kalduvustele. On tähtis, et meie põhimõtted ja meie ideoloogia jõuaks igale kihile tema enda keeles, terminite ja kujunditega, mida ta on võimeline mõistma. Meie abiga peab igaüks leidma režiimis enese jaoks midagi vastuvõetamatut ja igaüks peab režiimis nägema eelkõige mitte vaid kohalikku halba, vaid halba, mis on tingitud režiimi olemusest. Sellele asjaolule tuleb ühiskondlike nähtuste seletamisel eraldada erakordselt suurt tähelepanu. See on ka meie vabadusvõitluse üks tähtsamaid rindeid. Selleks aga, et tagada sellel rindel pealetungi, on tarvis selgelt ja arukalt organiseerida gruppe, õppida ja õpetada võitlusvõtteid ning taktikat.

Väljaastumised nõukogude koloniaalimpeeriumi ühes osas peavad esile kutsuma väljaastumisi ka teistes osades, kusjuures väljaastumiste laiendamine peab muutuma reegliks. Ükski väljaastumine pole kasutu, kui teda toetavad teised. Ja just see, kes ei kõhkle ning astub otsustavalt välja, see võib arvestada ka teiste toetusele. Kui me aga jääme kõhklema ja ootame, kuna teine alustab, siis jääbki ootamine nii meie kui ka teiste ainsaks osaks.

Kriitilistel momentidel, eriti kui peaks puhkema relvastatud võitlus, ei oma keegi õigust elu võtta relvitult vastaselt või rakendada tema suhtes vägivalda (vt. ptk… Sõjaõigusest), kellelgi pole õigust sooritada vägivalda vastase perekonnaliikmete suhtes või röövida nende omandit. Sellist tegu tuleb hukka mõista kui otsest kuritegu vabastusliikumise vastu ja sellele peab järgnema range karistus. Me ei saa endale lubada olla ebahumaansed ja nii suurendada oma vastaste hulka, luua oma kätega vaenlase jõudu. See oleks nii kuritegelik, kui ka rumal. Kuigi teiselt poolt, humaanne suhtumine vastasesse ei tohiks muutuda ilatsemiseks, loiduseks või lohakuseks.

Üheks meie strateegiliseks eesmärgiks on VABADUSVÕITLUSE STIMULEERIMINE sateliitmaades: Poolas, Tsehhoslovakkias, Ungaris jt. Mistahes Nõukogude Liidu sündmused leiavad seal vastukaja. Mistahes sealseid sündmusi tuleb siin aktiivselt toetada. Juhul kui ülestõusude mahasurumisel satelliitmaades rakendatakse nõukogude vägesid, siis on iga ausa inimese kohus pöörata relv nende komandöride poole ning üle minna ülestõusnute poolele. Ülestõusude puhkemisel satelliitmaades, tuleb Nõukogude Liidu sisepiirkondades samuti välja astuda ja isegi alustada aktiivset partisanivõitlust.

EESTI EMIGRATSIOON JA PAGULASKOND, kõigis maades, kus ta viibib, kui ta loeb ennast seotuks kodumaaga, peab lõpetama sisemised poliitilised hõõrumised ning looma ühtse bloki kõikidest poliitilistest grupeeringutest ja lülituma tõelisse võitlusse nõukogude režiimiga.

Esmajoones peab emigratsioon ja pagulaskond võitlema Lääneriikide: USA, KANADA, PRANTSUSMAA, SFV jt. mistahes abi vastu, mida need annavad Nõukogude Liidule. Ei tohi unustada, et nimelt tänu lääneriikide abile on nõukogude totalitaarne režiim siiani püsinud.

Selle asemel, et taga nutta kaotatud kodumaad, tuleb eesti emigrantidel ja pagulastel asuda looma liitlaslikel alustel blokki kõikide Nõukogude Liidu emigrantide ja pagulaste vahel koos Ida-Euroopa rahvaste ja muude Nõukogude Liidust sõltuvate rahvaste emigrantidega. Selline emigrantide ühtne rinne, mida koguneks mitme miljoni ümber, saaks osutada küllaltki suurt survet nende maade valitsustele, kes abistavad Nõukogude Liitu.

Emigrandid ja pagulased, kes sellele tingimusele vastu töötavad, ei oma moraalset õigust kodumaale tagasi tulla.

Emigrandid nende põlisrahvaste hulgas, kellede seas nad viibivad, peavad äratama ja kujundama ühiskondlikku arvamust, laskma välja raamatuid ja ajalehti kohalikus keeles, organiseerima üritusi, mis tõmbaksid kohaliku rahva tähelepanu meie probleemidele, selgitama rahvale nende valitsuste kahjulikku poliitikat (Nõukogude Liidu abistamise suhtes).

 

Meie kasuks töötavad asjaolud:

– üleüldine viha okupatsioonirežiimi vastu eesti rahva valdava enamuse poolt (ca 90-97%);

– sama viha totalitaarse korra vastu (üle 70% eesti rahvast);

– samasugune olukord Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes, Lääne-Ukrainas, Moldaavias, Gruusias, Armeenias, Põhja-Kaukaasia rahvaste keskel;

– sama nende rahvaste keskel, kes režiimi poolt on täielikult ümber küüditatud oma põlistelt elutsemisaladelt: kalmõkid, Volga sakslased, Krimmi tatarlased, tšetšeenid, ingušid, korealased, kreeklased jt.

– need mitte vähem kui 15-20 miljonit inimest, kes nii või teisiti on nõukogude paradiisiga kokku põrganud vanglates ja laagrites;

– okupatsioonirežiimi vastu meelestatud Kesk-Aasia rahvad: usbekid, tadžikid, turkmeenid, kirgiisid, karakalpakid jt. (vähemalt 90%);

– kolonialismivastaselt meelestatud ukrainlased ja valgevenelased idapoolsetest oblastitest (vähemalt 50%);

– opositsioon vene intelligentsist, usklikud venelased, represseeritute järeltulijad, maa- ja väikelinnade rahvas, mis moodustab ligi 30-40% vene rahvast;

– üldine passiivsete režiimivastaste hulk Nõukogude Liidu territooriumil moodustab vähemalt 60%. Osa sellest passivast lülituksid juba praegu aktiivsesse võitlusse, kui neid juhiks võimekad ja otsustavad inimesed. Teine osa passivast lööb kaasa peale seda, kui võitlus muutub avalikuks.

Meie kasuks töötab ka suurema osa elanikkonna skepsis ja isegi vaenulik suhtumine konkreetsetesse võimukandjatesse, loosungitesse ja lubadustesse mitteuskumine. Ainult tölplus on see, mis segab neil ühendamast konkreetseid võimukandjaid nõukogude võimuga.

Siit meie lähim ülesanne – kõigi käepärastolevate vahenditega ühendada selle kontingendi inimeste teadvuses konkreetsed võimukandjad ja võim ise, s.t. Brežnevit koos oma käealustega personifitseerida kui nõukogude võimu väljendust. Samaaegselt tuleb tekkiv vaakum nende teadvuses täita demokraatliku ja loodusõigusliku tunnetusega.

Režiimi veendunud pooldajaid, seega ka tema kaitsjaid ideoloogilises plaanis on üsna vähe – mitte rohkem kui 6-7% kogu elanikkonnast. Ülejäänud kaitsjad on sunnitud või üldse ilma ajudeta, kes kuuletuvad mistahes jõududele ning valivad üleminekuks tugevama poole.

VENE RAHVAS on meie strateegilistes sihtides erilisel kohal. Tema rahvuslik tragöödia on selles, et oma rahvusliku tunnetuse kaotanud võimueliit sunnib teda ennast ohverdama eesmärkide nimel, mis midagi ühist vene rahvuslike huvidega ei oma. Seda tehakse spekuleerides ning mängides venelaste patriootlikel, rahvuslikel tunnetel.

Venemaad ennast, iidset vene maad laastatakse pidevalt valede eesmärkide nimel. Piisab kui vaadata Pihkva, Volgda, Rjazani jt. oblasteid ning neid võrrelda kolooniatega. Avaneb hämmastav kontrast, ja mitte nende oblastite kasuks.

Vene rahva tragöödiat süvendab asjaolu, et vene intelligents hävitati ega ole lastud kunagi uuesti sündida. Vene intelligentsi asendas nii vere kui ka hinge poolest võõras intelligents – väliselt venestunud võõramaalased. Näiteks, kaasaegne vene kirjandus koosneb 80% mittevenelastest – juudid, ukrainlased jt. Ligi 80% vene muusikutest, režissööridest, teatrinäitlejaist, kunstnikest, õpetlastest, eriti humanitaaraladel pole vene rahvusest. Loomulikult pole sellisele intelligentsile vene huvid kallid. Ning oma eesmärgid ja vaated ta pakub välja venelaste eesmärkide ja vaadete pähe.

Osa tõelisest vene intelligentsist, olles end vaid venelasteks maskeerivate mittevene intelligentide totaalses piirangus, ei orienteerugi enam ja võtab talle vaenulikud ideed vastu vene ideede pähe. See sünnib isegi nendega, kes vene rahva saatusele siiralt kaasa tunnevad. Näiteks nn. vetšelased, ja vene natsionaalsotsialistid. Vale-vene intelligents just sellepärast võttis ka “NLDL Programmi” vastu tääkidega, sest tundis, et juhul kui see ellu viiakse, lõppevad nende pidupäevad ning võib-olla tuleb ükskord päris-vene rahvale isegi aru anda oma rahvusevastase ja venevastase tegevuse üle.

Meie eesmärgiks on leida kontakte venelastega, selgitada neile tegelikku olukorda ja püüda neutraliseerida vale-vene intelligentsi mõju. On olemas enam kui küllalt faktilist materjali, mille põhjal saab näidata pseudovenesuse olemust ja tema vaenulikkust kõige tõeliselt vene suhtes.

Osa EDL intellektuaalseid jõude tuleb ümber lülitada pseudo-vene intelligentsi kuritegevuse paljastamisele ning tema tõelise reeturliku ja vaenlasenäo näitamisele. Sellised faktid nagu Jakiri ja Krasini kaksikmäng ja vene rahva huvide reetmine peavad saama laialt valgustatud, kilbile tuleb aga tõsta tõelised vene patrioodid ja võitlejad, nagu Solženitsõn, Sahharov jt.

Nõukogude propaganda neutraliseerimiseks oleks väga väärtuslik uurimus, mis näitaks, et kõik valitsejad Leninist alates olid mittevenelased, võõramaalased, kes järgisid oma huvisid.

Pseudovenesuse paljastamisel on suur tähtsus nii meie kui ka vene rahvuslike huvide suhtes.

PEALETUNG REŽIIMILE PEAB TOIMUMA KÕIGIL RINNETEL JA IGAST KÜLJEST!

Meie asume nõukogude kindluse sees ja meil on jõudu tema lammutamiseks, kui rakendame selleks kogu oma intellekti ja jõu.

Ei tohi mingit ühtainust võitlusvormi eelistada teistele. Tuleb hoolikalt harrastada kõiki võitlusvorme: legaalseid, pool-legaalseid ja illegaalseid.

Võitlus peab tungima nõukogude režiimi igasse lõhesse. Režiim on kui lõvi, kellel juba praegu kiheleb kogu keha paisetest. Need paised tuleb avada, ärritada kõigi jõududega ning mitte talle rahu anda kuni hukuni.

Valmis tuleb olla ka relvastatud võitluseks, kui selleks tulevad soodsad tingimused. VALMIS TULEB OLLA KÕIGEKS: SELLES ON TULEVASTE VÕITUDE PANT!