ESIMENE MUDEL
EDL seab oma eesmärgiks võidu nõukogude totalitarismi üle.
Näitlikkuse huvides on ratsionaalne režiimi ette kujutada kindlusena, mis meil tuleb vallutada. See kindlus laiub kogu maa territooriumil, tema müürideks on Nõukogude Liidu riigipiir. Kindluse kaitsjateks on režiimi relvajõud, KGB, partei- ja riigiaparaat (need kaks on nii läbipõimunud, et pole mõtet katsetki teha neid üksteisest lahutada) ja osa elanikkonnast.
Meie, režiimivastased, asume selle kindluse sees. Seega puudub meil vajadus tema seintele tormi joosta, neid lammutada, läbi murda tema sõjalisest kaitsekilbist ning tema territooriumi väljastpoolt hõivata.
Meie asetsemine seespool kindlust annab meile terve rea eeliseid: meie käsutuses on palju informatsiooni vaenlase üle; me võime paljusid kindluse kaitsjaid endi poole meelitada, sest oleme nendega pidevas kontaktis; meie vastu ei saa kasutada lennukite eskadrille, aatomrelva; meie positsioonidele ei saa paisata tankidiviise ega suurtükituld. Me oleme vaenlase jaoks nähtamatud, kuigi ta meie olemasolu pidevalt tunnetab. Vastane näeb meid igas kindlusekaitsjas, keda ta on sunnitud kahtlustama. Jah, viibimine seespool kindlust annab meie käsutusse palju eeliseid, mida peaksime oskuslikult kasutama.
Aineliselt kulutab režiim juba praegu iga meie võitleja peale vähemalt paarsada rubla päevas – KGB-meeste palgad, kulutused nende tehnikale ja relvastusele, transpordile, sidele jne. Ühe režiimivastase jälitamise üksainus päev läheb ilma kapitaalmahutusi arvestamata režiimile maksma: ligi 40 rubla nuhkide palkadeks, ligi 10 rubla autobensiinile ja määrdeainetele, ligi 5 rubla kirjatarvetele, ekspertiisidele ja andmete ümbertöötlemiskuludeks.
TEINE MUDEL
Ratsionaalne on režiimi kujutada kuubikuna, mis lebab tasapinnal. Režiimi kõik jõud on suunatud kuubi hoidmisele tasakaaluolekus, sest selle ülemisel tahul istub võimutroonil mõni järjekordne Gen. sek.
Režiimivastaste jõupingutused on suunatud sellele, et kuupi oma tasakaalust välja viia, teda teisele tahule veeretada ja sellega istuv Gen. sek uppi lennutada. Sealjuures on aga režiimivastaste jõud rakendatud väga ebaratsionaalselt: nad mõjuvad erinevatele pindadele ja on suunatud eri suundadesse ning üksteise vastu.. Selle tulemusena on erinevate jõuvektorite summa üsna nullilähedane ja järelikult väike on ka oht režiimile meelepärast kuubi tasakaalu väärata. Vt. joonis nr. 1.
Joonis nr. 1. Režiimivastased pusivad kuubi eri külgede kallal ja tõukavad teda eri punktidest, mille tulemusena kuubi tasakaal säilib.
Selleks, et režiimi võita, s.o. veeretada kuupi mõnele teisele tahule on tarvis rakendada režiimivastaste jõupingutused mingile ühele küljele, suunata jõud sellistesse punktidesse ja sellise kõige ratsionaalsema nurga all, et summaarne jõud oleks küllaldane režiimi kukutamiseks. Vt. joonis nr. 2.
Joonis nr. 2. Režiimivastased on leidnud ratsionaalsema tee: kogunenud ühele küljele, suunanud oma ühendatud jõud õiges suunas ja … režiim lendab!
Selliseks ühendavaks elemendiks režiimivastaste jõudude koondamisel sobib üleliidulises mastaabis NLDL Programm, Eestis EDL Programm ja Taktika ning samalaadsed ja samadel alustel väljatöötatud juhendmaterjalid teistes nõukogude kolooniates.
On arutu ja kuritegelik praegusel ajal viita aega multiparteilise kemplemisega selle asemel, et ühendada jõupingutused ühes kindlas sihis – totalitaarse režiimi uppilöömiseks ja vaba-demokraatliku korra kehtestamiseks. Kõik, kes seda ei mõista või ei taha mõista ning kulutavad oma energiat kitsarinnalistes sihtides, saavad saatuse poolt karistatud nagu juba on karistatud kümneid miljoneid. Režiim on halastamatu mitte ainult oma vaenlaste suhtes, vaid ka oma õiguslike järeltulijate vastu.
KOLMAS MUDEL
Kolmandaks võitlustaktikat selgitavaks mudeliks kõlbab ettekujutus Nõukogude Liidu territooriumist kui tohutust mänguväljakust, millel võistlevad kaks mängijate võistkonda: Režiimi võistkond (“R”) ja Opositsiooni võistkond (“O”). Samaaegselt on mänguväljakul ka pealtvaatajad – kogu ülejäänud elanikkond, kes soovi kohaselt võivad osaleda mängus nii režiimi kui ka režiimivastaste poolel. Lisaks neile ümbritseb mänguvälja veel suur pealtvaatajate hulk, mis kujutab endast põhiliselt välisriike, kelledest enamus (Lääneriigid) on huvitatud võitluse sellisest käigust, et see ei lõppeks režiimivastaste võiduga, kuid et režiimivastased ei saaks ka täieliku hävingu osaliseks.
Seega režiimi ja opositsiooni vaheline võitlus kujutab endast kahe võistkonna vahelist mängu. Režiimivõistkond omab tsentraliseeritud juhtimist ja kõiki hädavajalikke vahendeid võitluse pidamiseks. Kogu elanikkond on praktiliselt lülitatud režiimivõistkonna poolele kas mängijatena või vähemalt pealtvaatajatena. Üks mängureegel lubab lülitada igat pealtvaatajat mängijaks.
Opositsiooni võistkonnal, kes asub samal kogu riiki hõlmaval mänguväljakul, puudub tsentraalne juhtimine ja tema mängijad on laiali pudenenud väikeste gruppidena pealtvaatajate ning vastasvõistkonna sekka.
Heitlused “R” ja “O” vahel on suuremas osas pealtvaatajate jaoks varjatud. “R” võistkond varjab nii kahevõitlusi endid kui ka võitlustulemusi pealtvaatajate ning isegi oma mängijate eest. “R” võistkonna hüveks peale tsentraalse juhtimise olemasolu on veel mängijate ülekaalukam hulk ning mängureeglite vabadus. Nii näiteks ei karistata “R” mängijaid mistahes toorete võtete kasutamise eest tingimusel, et seda ei näe pealtvaatajad.
“O” võistkonna mängija, kelle “R” komando on avastanud, lüüakse mängust välja ning ta maksab selle eest sõna tõsises mõttes oma nahaga ja kaotab ka oma liikumisvabaduse.
“O” mängijate ülesandeks on rikkuda “R” süsteemi tasakaalu löökidega… Ent killustatud “O” võistkond, mängides väikestes gruppides, annab hoope huupi, eri suundades ning sageli ühe ponnistused neutraliseerivad teise grupi tegevuse.
“R” võistkonna eesmärgiks on mitte lasta “O” võistkonnal jõuda koonduda ja ühiseid sihte seada. Selleks püütakse igati takistada sidemete tekkimist “O” grupeeringute vahel ning hoitakse “O” gruppe sattumast pealtvaatajate nähtavusse, et need ei saaks “O” võistkonda lülituda.
“O” võistkonnal on see küll eeliseks, et nende mängijaid on “R” mängijatel pealtvaatajate seast raske üles leida, kuid teiselt poolt, vähendab see “O” võistkonna efektiivsust ning pidurdab nende täiendamist uute liikmetega.
Alljärgnevalt on püütud kokkuvõtlikult iseloomustada ja võrrelda mõlemaid võistkondi heitluse käesoleva momendi seisus. Sellele võrdlusele on lisatud režiimivastase võistkonna soovitavad tunnusjooned EDL strateegilise mudeli järgi.
“R” – Režiimi võistkond
“O” – Opositsiooni (režiimivastaste) võistkond
“E” – EDL eeldatav Vastupanuliikumine
“R”: On ühendatud ühtse ideoloogia alla ja omab jäik-ranget tsentraliseeritud juhtimist. Omab ühteainsat põhieesmärki – säilitada olemasolevat korda ja mitte lasta režiimivastaseid võimu juurde.
“O”: Puudub nii ühtne ideoloogia kui ka ühine eesmärk. Eesmärgid ja püüdlused on üsna erinevad, alates režiimi subjektiivsest parandamisest kuni tema kukutamise ja väljavahetamiseni kõige erinevamate mudelitega. Tsentraliseeritud juhtimine puudub.
“E”: Omab ühtset vaba-demokraatlikku ideoloogiat ja ühist eesmärki: režiimi kukutamist ning demokraatliku korra loomist. Tsentraliseeritud juhtimine puudub. See on asendatud vaba initsiatiiviga Demokraatliku Liikumise programmdokumentide raames.
“R”: Omab täpset väljatöötatud võitlustaktikat ja strateegiat, kõik tema võtted on väljalihvitud, kõik mängijad on saanud professionaalse väljaõppe. Igale mängijale on kätte näidatud tema koht. Initsiatiivi ilmutab ainult juhtimiskeskus. Mängijaid liigutab Keskuse tahe ja käsk.
“O”: Ühtset sõitlustaktikat ja strateegiat ei oma. Mängijad ei tea oma kohta ega tunne võitlusviise, nad pole saanud võitluseks mingit väljaõpet. Kasutatav taktika on meetodite arvu poolest vaene ning kõlbmatu.
“E”: Mängijate käsutuses on laiahaardeline taktika. Iga mängija teab oma kohta, tal on võimalus iseseisvalt oma professionaalsust arendada. Iga mängija ja grupp ilmutab initsiatiivi.
“R”: Mänguvõtted pole reglementeeritud. Põhiliseks meetodiks on füüsiline arveteõiendamine vastastega ja pealtvaatajate hirmutamine. Toimub miljonite inimeste hävitamine või isoleerimine aeglase suretamise eesmärgil laagrites, vanglates ja psühhiaatrilistes haiglates. Kehtib mängijate karistamatus ning materiaalne hüvitamine, kuigi üsna piiratud koguses.
“O”: Kõik mänguvõtted piirduvad agitatsiooni ja propaganda üsna kesisel tasemel ning piiratud võimalustega. Osavõtu eest karistatakse kuni füüsilise arveteõiendamiseni, kõigi materiaalsete hüvede kaotusega ja mängijate perekonnaliikmete tagakiusamisega.
“E”: Võitlusvõtted on reglementeeritud ainult Loomuliku Õigusega. Relvastatud vastasmängijate suhtes on lubatud mistahes kaitsevõtted. Mängijaid karistatakse mängureeglite rikkumisel.
“R”: Põhitaktikaks on režiimivastaste võimaliku kokkukoondumise ärahoidmine ja profülaktikas isegi kontaktide loomise takistamine. Panus tehakse sundimise jõule.
“E”: Taktikaks on vastasega otsese kontakti vältimine, kuid samaaegselt hoopide andmine vastase nõrkadesse kohtadesse. Esialgsel perioodil pealtvaatajate seast poolehoidjate kaasatõmbamine aktiivsetele tegudele. Panus tehakse reaalsele rahvale ja tema vajadustele.
“R”: Valitseb jõuga hoitav sõjaline distsipliin.
“O”: Distsipliin puudub.
“E”: Distsipliin hoitakse ülal autoriteedi ja jõu abil.
“R”: Pole informeeritud võitluse haardest. Kõik, mis toimub juhtkonna ladvikus kujutatakse erandnähtusena. Samaaegselt sisendab juhtkond mängijatele režiimi võitmatut jõudu.
“O”: Pole informeeritud võitluse haardest. On režiimi desinformatsiooni ja valepropaganda mõju all. Seepärast ülehindab režiimi jõudu ning kannatab isikliku alaväärsuskompleksi all. Ei tunne ega näe režiimi nõrku kohti ja seetõttu orienteerub ümbritsevas olukorras halvasti.
“E”: Omab selget ettekujutust vastasest, näeb tema nõrku kohti, tunneb ka iseennast ning oskab õigesti hinnata olukordi ja jõudude vahekordi. Tänu süstemaatilisele tööle ja sidemetele omab küllaldast informatsiooni võitluse käigu kohta.
“R”: Komplekteerib oma võistkonna pealtvaatajatest, põhiliselt otsese või kaudse sunni teol.
“O”: Komplekteerib võistkonna pealtvaatajatest vabatahtlikkuse alusel, sealjuures nende osavõtt võitlusest näib küll pigem ohtliku hobina.
“E”: Komplekteerib võistkonna pealtvaatajatest erinevas väljenduses praktilise jõunäitamise abil ja veendumuse süvendamisega võidu reaalsusesse.
“R”: Lõpptulemusena tekitab võistkond nii pealtvaatajates kui ka mängijais endis kas teadliku või alateadliku rahulolematuse. Kehtiv kord alles säilib.
“O”: Ei tekita pealtvaatajates mingeid erilisi tundeid, sest pealtvaatajad lihtsalt vähe teavad neist. Mängijate arv ent siiski vähehaaval kasvab, kiiremini kasvab passiivsete kaasatundjate arv. Kõiki aga haarab üleüldine skepsis.
“E”: Võistkond kutsub pealtvaatajates esile sümpaatia, sest ta paljastab režiimimeeskonna parasiitluse ja alatuse ning kõik tunnevad end režiimi poolt petetutena. Järk-järgult muutub arvestatavaks jõuks.
Nagu nähtub võistkondade “R” ja “O” võrdlusest, kannavad režiimivastased uskumatult suuri kaotusi, millega võrreldes on saavutanud üsna tagasihoidlikke tulemusi: ainult valdava elanikkonna skepsise ning mõningase režiimi piirangu massiliste arveteõiendamiste osas. Võrdlusest nähtub ka, et režiimivastased kasutavad ebaratsionaalselt olemasolevaid jõude ning võimalusi.
“R” ja “O” võistkondade võrdlusest koorub välja ka põhiline hädaoht – võitlus sellisel tasemel võib ettearvatult lõppeda varem või hiljem revolutsioonilise plahvatusega, sealjuures stiihilisega, milleks režiimivastaste “O” võistkond pole valmis ei praegu ega ka tulevikus. S.t. võib korduda järjekordne vene variant verisest rahvamässust, mida ei suuda ära hoida ei sõjatehnika ega totalitaarne kord. Ja 1917. aasta võib korduda veelgi suuremate ja hirmsamate ohvritega – üleüldise veresaunaga.
Selliseid sündmusi ei suudaks praegused režiimivastased peatada. Ei suudaks seda tõkestada ka totalitaarne barjäär. Totalitaarne režiim oma olemusega ise sünnitab vastaseid, üleüldist rahulolematust, vastastikust vihkamist ja julmust.
Ainsaks teeks, kuidas saaks vähendada järjekordse rahvatapu ohvreid või seda isegi täiesti vältida – oleks olukorra ja rahva stiihilise jõu kontrolli alla võtmine teisitiorganiseerunud ja ettevalmistunud režiimivastaste poolt. Praegu lebab režiimivastaste südamel suur vastutusrikas ajalooline ja humaanne ülesanne – ära hoida stiihilist tapatalgut, mis lõppeks mõne uue totalitarismiga.
See ülesanne on teostatav kui režiimivastased vahetavad praegused võitlusvormid välja aktiivse võitlusega, mis põhineks arukale ja oskuslikule alusele ning oleks sihiteadlikult suunatud demokraatliku korra kehtestamisele.
Toodud mudeli võrdluses esindab seda EDL strateegiale ja taktikale põhinev “E” võistkond. Võrdlusest järgneb, et hädavajalik on režiimivastaste täpne organiseeritus, ühine tahe ja püüdlus vabaduse poole. See saab võimalikuks, kui režiimivastased hakkavad mõistma, mida nad tahavad, hakkavad mõistma kuidas võidelda, milliseid konkreetseid ülesandeid peavad lahendama nii grupid kui ka iga üksik režiimivastane.
Hirmus pole režiimi jõud, hirmu tekitab režiimivastaste leeris valitsev anarhism ning koostöö puudumine, režiimivastaste oskamatus ja peamine – tahe mitte õppida.
Nagu minevikuski, nii on ka tänapäeva tsaar kaotanud oma pühaduseoreooli. Jäänud on vaid pühaduse oreool abstraktse nõukogude võimu ümber. Tsaariimpeerium purunes sisemiste käärimiste tulemusena, mida muuseas soodustas kohtuliku võimu teatav suhteline sõltumatus, mis oli võimeline tõkestama Ohraana omavoli. Nõukogude režiim võttis sellegi asjaolu arvesse ja praegu on kohtuvõim vaid vägivallaorganite ripatsiks ning truuks tööriistaks.
Oskuslikult on rahva rahulolematus režiimi suhtes suunatud rahulolematuseks inimestega vahetult kokkupuutuvate täidesaatjate vastu. Kui opositsioon kord suudab silmad avada kurja juure avastamiseks, SIIS TA VÕIDAB MÄNGU!
Eelkõige peame ümber seadma oma tegevuse, seejärel tõmbama endi poole rahva ja otsustavalt minema pealetungile režiimi vastu kuni too kukub. Seejärel tuleb luua demokraatlik kord.
Isegi praeguste režiimiga heitlevate jõududega on see läbiviidav, kuid ainult tingimusel, et asjale lähenetaks arukalt.