Meie suurimaks ja ohtlikumaks vaenlaseks pole mitte nõukogude režiim kelle vastu me võitleme, vaid meid käsist ja jalust kammitsev taktikaline dogmatism. Kogu opositsioon Nõukogude Liidus, sealhulgas ka Eestis, pole küllaldaselt ettevalmistatud võitluseks ja seda vähem veel võiduks vastase üle.

Käesoleval ajal nõukogude režiim ei võitle opositsiooniga kui füüsilise jõuga, sest see ei kujuta otsest ohtu tema olemasolule. Küll võitleb režiim aga opositsiooni katsete vastu ületada oma taktikalist dogmatismi. Sest kui opositsioonil õnnestuks lahti saada oma taktikalisest dogmatismist, siis oleks režiimi päevad loetud.

Praegu kaotab opositsioon igal aastal mitu diviisi vahistatute, laagrites, vanglates ja psühhiaatrilistes haiglates hukkunute näol. Sealjuures 99% neist, kes režiimi küüsi sattusid, polnud suutnud veel režiimile mingit olulist kahju tekitada. Neid võeti hetkel, kui nad püüdsid hakata ümbritsevas orienteeruma. Need igal aastal sunnitööle suubuvad diviisid võinuks moodustada võimsa ja režiimi olemasolu ähvardava jõu, polnuks nad aga pimestatud oma taktikalisest dogmatismist.

Meie vastane – režiim – võitleb meiega kaugel oma elulistest keskustest, võitleb otse meie eneste leeris. Meie võitlejad satuvad sõjavangi juba enne seda, kui nad võitlusvõimelisteks võitlejateks välja areneda jõuavadki.

Meie võitlejad võivad muidu olla küll kartmatud ja vaprad rüütlid, kuid nõukogude reaalsetes tingimustes on nad saamatud. Selle asemel, et anda otseseid lööke režiimi pihta, löövad nad sihist mööda ja materdavad vaid režiimi varju.

KAS PRAEGUSED VÕITLUSTINGIMUSED ON ÜLEMÄÄRA RASKED JA OHTLIKUD?

 

Paljud praegused režiimivastased räägivad, et võitlus nõukogude režiimi vastu on kirjeldamatult raskem ja ohtlikum kui eelnenud ajastutel. See on äärmiselt vigane seisukoht. Möödunud aegadel võitlus mistahes totalitaarse režiimi vastu polnud põrmugi vähemraske või vähemohtlik. Mistahes võitlusest osavõtjad saavad tunda valu, kannatusi ja surmahirmu. Aga kannatused, hirm vägivalla ja surma ees on igale inimesele üheselt tunnetatav. Ja millisel ajajärgul inimene ka ei tegutsenud, valu jääb ikkagi valuks, kannatused, hirm ja surm jäävad talle ikka kannatusteks, hirmuks ja surmaks. Seepärast möödunud sajandi rahvavõitleja ja 1905. aasta mässav eestlane ei tundnud vähem kannatusi kui tema praegusaegne kolleeg.

Valu suurus, kannatused ja surmahirm pole oma olemuselt muutunud tänapäevalgi. Ainus vahe on selles, et režiim on kasutanud massilisi kannatusi, massilist valu ja massilist surma. Kuigi asjaolu, et nüüd režiim arveid õiendab tuhandetega ei muuda iga üksiku inimese valu, kannatusi ja hirmu suuremaks ega väiksemaks võrreldes aegadega, mis kannatustele allutati vaid kümneid ja sadu inimesi, siis omati kannatuste ja surma mastaabid mõjutavad inimese emotsioone ja ettekujutust. Sellest kurat muutub tunduvalt suuremaks ja hirmsamaks.

Käesoleval ajal on muutunud võitlustingimused, kuid need pole muutunud raskemaks iga eraldi võetava võitleja suhtes. Ja kuidas ka ei muutuks võitlustingimused – võitlusest osavõtjale on alati sihitud ohu teravik ja ta on alati allutatud surmariskile. Nii oli see enne, nii on see praegu, nii saab see olema ka tulevikus.

 

XV-1 PSÜHHOLOOGILISED BARJÄÄRID MEIE TEADVUSES ON REŽIIMI KINDLAIM TUGI!

 

Meie põhiline häda ja põhiline viga seisneb režiimivastaste taktilis-strateegilises harimatuses ja traditsioonilises mõtlemises. See aga kutsub esile terve rea psühholoogilisi barjääre, mida on raske ületada. Psühholoogilised barjäärid režiimivastaste teadvuses – see on režiimi kõige kindlam kilp ja mõõk, üks kindlamaid režiimi jõududest. Seepärast ongi režiimi suurim mure ja hool suunatud psühholoogiliste barjääride kultiveerimisele ning siirdamisele rahva teadvusesse.

Psühholoogilised barjäärid tekivad tänu õige ja õiglase informatsiooni puudumisele, tänu oskamatusele loogiliselt mõelda, tänu kindla õigusliku maailmavaate puudumisele, tänu traditsioonide ja sajanditega väljakujunenud ühiskondlik-poliitiliste kontseptsioonide pimesi järgimisele.

KAS MEIE VAENLASE TAKTIKAST ON MIDAGI ÕPPIDA?

Põhiline faktor, mis pidevalt on soodustanud bolševismi võitu ja tema vastaste lüüasaamist – see on paindliku taktika kasutamine ja traditsionalismist loobumine poliitilises võitluses. Bolševike võitluses ilmneb taktikaline revolutsioon, mille olemus on analoogiline sõja pidamisega traditsioonilise koondrivi asemel hajutatud rivis. Bolševikud lähtusid reaalsetest jõududest ja tingimustest. Seal, kus oli kasulik, kasutati parlamentaarset võitlust. Parlamentaarselt võitluselt mindi kergelt üle terrorismile, terrorismilt rahulikumale poliitilisele võitlusele, rahulikult poliitiliselt võitluselt vandenõule ja sõjalisele võimuhaaramisele, sotsiaalsete instinktide vallandamiselt nende taltsutamisele, kaubanduslikelt suhetelt sõjalistele tegudele, sõjaliselt kommunismilt NEP-ile, NEP-ilt orjusesse. Eilne liitlane muudeti vaenlaseks, eilne vaenlane muutus liitlaseks. Bolševism ei kannatanud piiratud ambitsioonide all, kui selles peitus kasu. Peale selle, bolševism teadis ja kasutas oskuslikult ära kõik oma vaenlaste puudused ja nõrkused.

Bolševikud tegid panuse ja mängisid inimese igavesel püüdlusel õigluse ja õnne järele, mitte aga tema madalatel instinktidel nagu see paljudele võib näida. Kaalukas osa inimesi läks bolševikega kaasa õigluse ja õnne nimel. Aga see, et massil puudusid teadmised ja õige mõistmine õiglusest ning et teda oli kerge ninapidi vedada, see polnud massi süü. Sest polnud massil neid teadmisi kuskilt võtta. Intelligents, selle asemel, et rahvast valgustada, tegeles põhiliselt abstraktsete filosofeerimistega, mis oli kaugel reaalsest elust. Pealegi oli intelligents ise sageli traditsioonilise ebaõigluse kandjaks.

Bolševismile oli omane veel üks tähtis joon – tema otsustavus ja vastutuse enda peale võtmine võimalike tagajärgede eest – see, mis nii väga puudus bolševismi vaenlastel ja puudub praegugi.

 

OPOSITSIOONI SENINE VÕITLUSTAKTIKA ON REŽIIMI ENESE POOLT PEALE SURUTUD!

Psühholoogiliste barjääride tõttu osutuvad režiimivastased suures osas režiimi lõa otsas olevaiks. Mitte režiimivastased ise vaid just režiim surub neile peale võitlusvormid. Senise võitlustaktika olemus seisneb võitluses ilma põrandaaluste (illegaalsete) organisatsiooni-deta, s.t. võitlusvormiks on propaganda ja agitatsioon ning võimu olemust paljastava tõe levitamine.

Praegu kasutavad režiimivastased enamuses järgmist taktikalist võitlusmoodust:

Režiimi suhtes kriitiliselt meelestatud “Omakirjastuse” loomine ja levitamine elanikkonna, esmajärjekorras intelligentsi seas;

Protestid KGB tegude vastu (arestid, kohtud) ja administratiivsete repressioonide vastu;

Suuline agitatsioon ja propaganda elanikkonna /…/ enamasti repressioonide vastu vabamõtlemise üle.

Arvatakse (eeldatakse), et need tegevused peavad esile kutsuma rahva seas massilisi proteste ja seega režiimi liberaliseerimist.

Režiimi ideoloogilised vastased püüavad mitte puutuda nõukogude korra aluseid, vaid mõistavad hukka selle täidesaatvat ja praktilist tegevust, kritiseerivad tema karistusorganeid. See aga desorienteerib inimesi: kõik on üksikult võttes halb, kuid kord ise on hea, ja seepärast tuleb teda kaitsta.

Põhilisi kriitikanooli lastakse ikka vaid Stalini ja KGB peale. Ning ainult vähesed on jõudnud arusaamisele, et režiim on paheline põhiolemuslikult. Ja midagi enamat kui see, mis on, pole tulemas.

Režiim on kriminaalkoodeksisse pannud terve rea paragrahve, millede järgi igasugust organiseeritud tegevust karistatakse üsna rangelt kuni surmanuhtluseni. Samal ajal on karistus nõukogude-vastase propaganda ja agitatsiooni järgi (ENSV KrK §68) väiksem.

Osa režiimivastaseid valivad teadlikult, osa alateadlikult väiksema karistusvõimaluse ning tegelevad vaid propaganda ja agitatsiooniga. Sellega tegelemine ilma kindla organisatsioonilise aluseta on aga režiimile kasulik. Varem või hiljem selline inimene satub kokku mõne agendi või koputajaga ning jõudmata režiimile mingit erilist kahju tekitada satub trellide taha.

Halb on nähtus, mis esineb äärmusliku reaktsioonina nõukogude töödistsipliini ja vabaduste puudumisele – isiklik anarhism. Režiimivastased, kuuludes küll rohkem või vähem organiseeritud gruppidesse, sageli eitavad mistahes distsipliini, pidades seda bolševismi päranduseks. On vähe gruppe, kus mingi üsna kergeltki täidetav ülesanne oleks täidesaatjale kohustuslik. Ülesanne täidetakse vaid eetilistel kaalutlustel. Eetika on aga gruppi kuuluvate isikute jaoks üsna veniv mõiste, mida tõlgendatakse kuidas keegi tahab. See asjaolu aga nõrgendab gruppe äärmiselt.

Kuna režiimivastased on isegi gruppides organisatsiooniliselt vähe seotud, siis ei olda ka võimelised looma küllaldaselt kindlat materiaalset alust selleks, et omakirjastuslikku kirjandust suurtes tiraažides paljundada ja seda laialdasemalt levitada. Seega jäetakse kõige radikaalsemalt meelestatud lihtrahvas täiesti isolatsiooni.

Ometi pole ka karistusmäär mitte kõige peamine põhjus, mis ahistab režiimivastaste võitlust. Meie seas leidub hulganisti kartmatuid ja uljaid tegutsejaid, kes oleksid võimelised paljuks. Kuid nende tegutsemist ahistab taktikaline dogmatism.

Nõukogude režiim oma haridussüsteemi ja massiinformatsiooni vahendusel on meisse sisendanud mitmeid müüte, mis aktiivselt mõjutavad režiimivastaste teadvust ning seega ka tegevust.

 

 

XV-2  MÜÜDID, MILLEDEST MEIE TEADVUS PEAKS EELKÕIGE VABANEMA:

 

Esimene MÜÜT: ÜHISKONNA EVOLUTSIOONILISEST ARENGUST.

Teine MÜÜT: LAIADE RAHVAMASSIDA VABATAHTLIKU OSAVÕTU VAJADUSEST REŽIIMI MURDMISEL.

Kolmas MÜÜT: NÕUKOGUDE REŽIIMI JA TEMA KARISTUSORGANITE KÕIKVÕIMSUS.

Neljas MÜÜT: TSENTRALISEERIMISEST.

 

MÜÜT ÜHISKONNA EVOLUTSIOONILISEST ARENGUST

Bolševikud püüavad sisendada, et ühiskondlikud formatsioonid muutuvad vaid ranges järjepidevuses: ürgkogukondlik – orjanduslik – feodaalne – kapitalistlik – sotsialistlik – kommunistlik. Ning nad väidavad, et see protsess ei saa kulgeda vastupidises suunas.

Siit tehakse valesid järeldusi, nagu selline, et inimesed ei saa minna ühelt ühiskondlikult korralt teisele ilma pikaajalise ettevalmistuseta. Sellest lähtudes paljud režiimivastased ei püstitagi radikaalseid nõudmisi, ei mõista hukka ebainimlikku nõukogude korda, vaid püüavad teda reformeerida, kuulutades näiteks, et leninism on pääsemine stalinismist.

Selle asemel, et täielikult hukka mõista nõukogude sotsialismi kui üht tänapäeva orjanduslikku süsteemi (nõukogude süsteemi, olgugi, et ta omab kõiki orjandusliku korra tunnuseid, ei suudeta sellega samastuda vaid seetõttu, et nende vahel asetsevad feodalism ja kapitalism), kutsuvad nad üles inimesi riskeerima oma peaga mingite tühiste paranduste nimel. Selline asjaolu viib inimeste teadvuse segadusse, kuna ei teata, kus on tõde. Rahvas oma loomupärase vaistu poolest pole aga nii rumal, et lülituda võitlusse mingite pooliklike muudatuste nimel, mis ei suuda põhjalikult ümber muuta tema heaolu aluseid.

Märkusena peaks siinkohal lisama, et ajalugu teab paljusid juhuseid, kus hüpe ühelt poliitiliselt süsteemilt teisele toimus ilma mingi evolutsioonita. Näiteks: üleminek pool-totalitaarselt laialdasele demokraatiale Venemaal 1917. aastal, samal aastal üleminek demokraatlikult jäiktotalitaarsele; 1933. aastal Saksamaal demokraatlikult totalitaarsele; 1945. aastal totalitaarselt demokraatlikule Itaalias, Lääne-Saksamaal ja Jaapanis, kusjuures viimane oli totalitaarne kahe tuhande aasta vältel. Samuti üleminek demokraatlikult süsteemilt totalitaarsele Bulgaarias, Rumeenias, Jugoslaavias, Ungaris, Tšehhoslovakkias, Poolas, kusjuures  tõelist vastupanuvõitlust totalitarismi vastu peeti vaid Poolas.

Selle müüdi levitajad eksivad selles, et nad ei mõista, et eksisteerib ainult KAKS poliitilist süsteemi – demokraatlik ja totalitaarne. Kogu inimkonna ajaloo vältel on need kaks süsteemi olnud omavahelises võitluses. Inimene nendes süsteemides muutub kas vabast isiksusest orjaks või vastupidi – orjast vabaks isiksuseks.

 

MÜÜT RAHVAMASSIDE VABATAHTLIKU OSAVÕTU VAJADUSEST REŽIIMI MURDMISEL

Selle müüdi juured on bolševismi ja tema poolt võimuhaaramise moonutatud ajaloos.

See müüt on režiimi poolt loodud kahel eesmärgil: esiteks, et õigustada ebaseaduslikku võimuhaaramist 1917. aastal käputäie rahvusvaheliste avantüristide poolt ja teiseks, et režiimivastased ei kasutaks bolševike võimuhaaramise tegelikku retsepti, vaid ootaksid kuni rahvamassid ise tõusevad üles võitlusse, s.o. inimeste teadvusesse sisendatakse üldrahvaliku ülestõusu mudel.

Sellest müüdist on läbi imbunud peaaegu kõik režiimivastased. Asjaolu, et ei usuta võitu ilma suurte rahvamasside osavõtuta, nõrgendab režiimivastaste võitlusvaimu ja otsustavust.

See müüt mõjub kõikidele elanikkonna kihtidele.

Vahemärkusena olgu toodud järgmine tõsiasi: Asutava Kogu valimiste andmetel oli mitte vähem kui 80% rahvast bolševike vastu.

Tegelikult on rahvamassid kõiksugu pöörete juures ooteseisundis ning püüavad vältida sekkumist poliitilisse võitlusesse. Poliitilises võitluses osaleb kummalgi poolel tavaliselt väga väikene osa rahvast, mis ei pruugi ületada 2-3%. Ülejäänud aga võivad osutuda olevaks nii siin- kui sealpool barrikaade, seda sõltuvalt erinevatest situatsioonidest ja tingimustest. Massid tavaliselt osalevad võitluses kas heakskiitva või halvakspaneva vaikimisega ühe või teise võitleva poole suhtes. Kuid kui rahvas ei karda kaotada seda, mis tal käes on, sees ta tavaliselt pooldab uuendusi.

 

MÜÜT REŽIIMI JA TEMA KARISTUSORGANITE KÕIKVÕIMSUSEST

See müüt seisneb jõu kultuses ning hoitakse ülal kõikide informatsioonivahenditega ja võimu demonstreerimisega.

Režiim on tõepoolest totaalne ning on tunginud ühiskondliku elu kõikidesse harudesse, kontrollides tootmist, kultuuri, informatsiooni jne. Kuigi ta oma ametlike institutsioonidega mõjutab kahtlemata erandlikult kõiki pole ta siiski suutnud üksikisikut täielikult oma kontrolli alla saada. Inimesed arvestavad režiimi poolt neile ettekirjutatud normide ja keeldudega, kuid püüavad ikkagi elada ja tegelikult elavadki oma tahtmist mööda.

Ühelt poolt surub režiim inimestele peale majanduslikud suhted, poliitilise korra, kodanikuvabaduste astme, ametliku ideoloogia, moraali, tehes seda mitte ainult otseste või kaudsete vägivallaorganite abil, vaid ka oma massikommunikatsiooni monopoliseeritud vahenditega – trükisõna, raadio, televisiooni, kino, õppeasutuste võrguga jne.

Kuid teiselt poolt kõik sotsiaalsed grupid, ametkondlikud, rahvuslikud, religioossed, kultuurilised makrogrupid kui ka perekondlikud, isiklike sõprade ja tutvusringkondade mikrogrupid elavad oma ühiskondlike reeglite järgi, järgides oma moraali, eetikat ja tavasid. Nendes gruppides on inimesed enaminertsed ja vähemallutatavad kontrollile, ning tihti ei kajastu neis kehtiva totalitaarse režiimi olemus. Inimeste sidemed mikrogruppidega on veelgi suuremad perekonnas, naabritega, töökaaslastega, sõprus- ja tutvusringkonnas, kelle arvamusega arvestatakse ja kelle arvamusele allutatakse ka oma “mina”.

Tegelikult elavad inimesed massi hulgas ametliku elulaadi suhtes vaenulikku elu ja ametlik võim pole suuteline sellist olukorda muutma. See ongi asjaolu, mis loob võimaluse režiimivastaste süsteemide tekkimisele ja “Omakirjastuse” laialdase leviku.

Tõepoolest, režiim on seni välja tulnud võitjana oma vastaste üle. Kuidas ta seda saavutab, ei oska keegi öelda. Seepärast võtab režiim kasutusele mõne talle kasuliku versiooni.

Bolševism kirjutab kõik oma võidud eranditult sõjalise jõu ning võimsuse arvele. Kuid enamus võite saadi vaid seetõttu, et talle seisid vastas mittesuured killustatud jõud, milledega ta õiendas arved järgimööda. Tavaliselt valitsesid nende jõudude vahel lahkhelid ning nad kaitsesid ise pankrotistunud süsteemi. Ja selle asemel, et üheskoos peale tungida, ootasid vaid oma järjekorda, millal bolševism nad alla neelab.

Näiteks oli ligi 90% Venemaa talupoegadest kollektiviseerimise ägedad vastased. Nad osutasid visa vastupanu, mässasid, kui tuldi neile koju, tihti lõppesid need mässud verevalamisega, kus tapeti mõned volinikud. Kuid need lokaalsed mässud ei kasvanud üldiseks pealetungiks. Ja tasahilju neelas bolševism kogu talupoegkonna.

Bolševismil õnnestus küllalt kergelt arveid õiendada kümnete miljonite inimestega, keda ta hävitas süsteemikindlalt laagreis. Ja tänu ainult sellele, et keegi ei hakanud vastu, lasi end rahulikult vahistada, läks alandlikult laagri ning mahalaskmisele. Muide, massilisi vahistamisi pidurdati 40-ndate aastate lõpul ja 50-ndate aastate alguses seoses ülestõusulainetega GULAG-I laagrites Pihkvast Kaug-Idani. Sest oli ohtlik suurendada vangide hulka.

Vaatamata oma määratule võimsusele, bolševism kardab ning on seetõttu sunnitud pidevalt demonstreerima oma sõjalist jõudu. Sellise jõunäitamise tegelikku väärtust välisriigid teavad ka ilma demonstratsioonideta. Demonstratsioonid on vajalikud siseriiklikult, et hirmutada, et lämmatada juba eos isegi mõte režiimi kukutamise võimalikkusest. Millegipärast me unustame siin selle tõsiasja, et Nõukogude Liidu sõjalise jõu moodustame meie ise! Ja seepärast ei tulegi esmajärjekorras võidelda mitte tankide vastu, vaid inimajude ja maailmavaateliste küsimuste eest, sealhulgas ka nende inimeste suhtes, kes on tankides.

KGB kõikvõimsus, tema kõiketeadmine – on ülespuhutud. KGB on võimas organiseerituse astme poolest, ta on oma tundlad kõikjale laiali ajanud, kuid ta pole ometi kõiketeadev ja kõikvõimas.

KGB õiendab kergelt arveid rahulike elanikega, üksikisikutega. Kuid olukord muutub järsult, kui tema vastas seisab mingi süsteem, teadlikkus, võitlusoskus. Asi on selles, et kuigi KGB võimas mehhanism on tehniliselt hästi varustatud, kannatab ta üldiselt võimekate kaadrite puudumise all. See on tingitud kaadrite valikul hinnatavatest omadustest, nagu poliitiline usaldatavus, päritolu, julmus, pime kuuletumine jne. Ilmne seadusetus isegi nõukogude seaduste suhtes tõukab normaalseid inimesi eemale sellest organisatsioonist. Jäävad igasugused kismamehed, konjuktuurijüngrid, kes rohkem tegelevad karjerismi meetodite täiustamisega kui põrandaaluste püüdmismeetoditega.

Ajal, mil puudub massiline terror, osutub KGB aparaat suhteliselt küündimatuks ja väheefektiivseks. Selle tunnistuseks on “Samizdati” ja “Omakirjastuse” laialdane levik ning ka paljude selliste illegaalsete gruppide tegutsemine, kelle konspiratsiooni tase, võitluse asjatundmatu tehnika, grupiliikmete distsiplineerimatus, lohakus ja ebatõsine suhtumine asja on lihtsalt kirjeldamatu. Võiks öelda, et Gestapo puhul see sugugi nii kergelt läbi ei läheks.

KGB saamatuse teiseks näiteks võiks tuua “Jooksvate sündmuste kroonika”, mis ilmub regulaarselt juba 1968. aastast. Hoolimata väljaandjate uisapäisasusest, kindla organisatsiooni puudumisest, asjaarmastajalikust valmistamise tasemest pole KGB-l ometi korda läinud tema tegevust seisatada. Kuigi tema likvideerimiseks paisati kõik jõud, eriti peale Jakiri ja Krasini reetlikke paljastusi.

KGB kõiketeadmise müüt on dešifreeritav väga lihtsalt. KGB teab ainult seda, mida me ise oleme välja lobisenud tänu oma kergemeelsusele, lapsikusele, kretinismile ja lollusele. Kõik ülejäänud on vaid enesereklaam, mis on üsna mõnus oleskleja südametunnistusele.

Seega mitte KGB pole kõikvõimas ning kõikjalolev, vaid meie ise pole alati vajalikult tasemel. Müüt aga ometi toimib ja on üks ohtlikuim.

 

MÜÜT TSENTRALISEERIMISEST

Oma partei ajaloo arvukate variantide kirjutamisel, alates poliitilise partei loomise esimestest sammudest kuni tänapäevani välja on bolševikud erilisele kohale seadnud tsentraalse juhtimise probleemi. Nad püüavad meid kõigest hingest veenda, et just tsentraalne juhtimine otsustas ajaloo käigu. Seda väidet näivadki uskuvat nüüd nii režiimi pooldajad kui ka vastased. Bolševikud moonutasid oma ajalugu kahel põhjusel: esiteks – et veenda masse selles, et just bolševism kukutas tsaarirežiimi, ja teiseks – et praeguse režiimi vastastel ei tekiks mõtetki otsida mittetsentraliseeritud võitlusvorme.

Mõlemad eesmärgid on režiim seni õnnestunult saavutanud. Kuid nagu alati on bolševikud tegelikult rääkinud siin vaid poolikut tõde. Tsentraliseerituiks said nad alles peale oktoobripööret. Enne seda, kuni 1917. aasta veebruarini kujutasid bolševikud endast kolmandajärgulist parteid, mis sündmuste käigule peaaegu mingit mõju ei avaldanud. Tsaarivõim langes eelkõige detsentraliseeritud intelligentsi löökide all, kusjuures intelligents vaid osaliselt kuulus tsentraliseeritud parteidesse.

Nõukogude elulaad, ajaloo võltsimine on sünnitanud meie teadvuses müüdi tsentraliseerimisest. Nõukogude tsentraliseeritud ühiskonnas kasvanud inimesele ei tule mõttessegi, et võiks elada ka ilma keskse juhtimiseta või et seda osa võiks tunduvalt vähendada. Maailmavaateliselt on nõukogude inimene muudetud kariinimeseks, kellele on piitsaga karjuse olemasolu enesestmõistetavalt vajalik korra ülalhoidmiseks. Ollakse oma veendumustelt muutunud samasugusteks tsentraliseerituteks kui bolševikud.

Seetõttu asuvad opositsionäärid illegaalsete gruppide loomisel looma nõukogude omale sarnast tsentraliseeritud süsteemi. Tekkinud grupid hakkavad ruttu laienema ja muutuvad peaaegu keskkomiteedeks uutele üleliidulistele parteidele. Aastas likvideerib KGB kogu Nõukogude Liidu territooriumil hulganisti selliseid rühmitusi. Hoolimata sellest /…/ uued grupid ikka sama rumalalt ja põikpäiselt kopeerida bolševistliku  põrandaaluse meetodeid, mida neile pakutakse populaarteaduslikest memuaaridest ja kinofilmidest.

Tsentraliseerituse müüt on niivõrd hõivanud inimeste ajud, et kui veendutakse tsentraliseeritud režiimivastaste gruppide loomise võimatuses nõukogude tingimustes, siis lastakse lihtsalt käed lootusetult rüppe ning muututakse tavaliseks olelejaks.

Ometi on selgeid näiteid kasvõi majanduselust, kus vähetsentraliseeritud süsteemid annavad tunduvalt suuremaid tulusid kui tsentraliseeritud. Tsentraliseerimine pole ainus võimalus ja ainupääsemine: otstarbekaim on mõistlik ja õiges suhtes kombineeritud süsteem tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud vormidest.

(Tsentraliseerituse ja detsentraliseerituse õigele vahekorrale omistab EDL erakordse tähtsuse. Vt. ptk. XVI “Keskjuhtimisest ja autonoomsusest”.)

 

XV-3  TRADITSIOONILISEST MÕTTEVIISIST TINGITUD KAMMITSAD

 

Peale režiimi poolt pealesurutud müütide, luuakse psühholoogilise barjääre traditsioonilise poliitilis-ajaloolise mõtteviisi poolt. Ohtlikeks tendentsideks tuleb lugeda siin eelkõige kahte.

Esiteks: Mittetotalitaarsete süsteemide poliitilise elu jäljendamist. Luuakse kümneid poliitilisi voolusid, mis sageli üsna vähe üksteisest erinevad. Ja selle asemel, et võidelda režiimi vastu, vaba-demokraatliku korra eest, mis tegelikult garanteeriks vaba ja vägivallatu ideede võitluse, need voolused sulguvad enestesse ning kõigi jõududega võitlevad hoopis teiste samasuguste poliitiliste voolustega. Seega on tegu ebaratsionaalse jõu ja energia kulutamisega. Selle asemel, et ühendada kõiki jõude ning suunata võitluse teravik ühise vaenlase – totalitaarse režiimi vastu, tegeldakse piltlikult öeldes mahalöömata karu naha jagamisega. Kuna sellega kaasneb tohutute jõudude kammitsetus, siis on taoline tegevus mitte ainult arutu, vaid ka lausa kuritegelik.

Teiseks: Traditsioonilist bioloogilist šovinismi.

Selle asemel, et ühendada kõiki rahvuslikke jõude ühtseks rusikaks ja suunata see režiimi vastu, ei suuda sõltuvad rahvad kuidagi ületada traditsiooniliselt halbu suhteid üksteise suhtes. Eriti on selles süüdi vene uusslavinistid, kes kuidagi ei suuda lahti öelda koloniaalsest mõtlemisest ning faktiliselt kuulutavad rassismi ja vene suurriiklust. Kuigi just nimelt suurriikluse ja kolonialismi tõttu kannatab vene rahvas juba sajandeid. Isegi armeenlased ja teised Kaukaasia ning Kesk-Aasia rahvad vihkavad teineteist, sealjuures ilma eriliste konkreetsete põhjusteta. Aga ühisele vaenlasele seda just vaja ongi.

 

KOKKUVÕTTEKS

Meie põhiliseks hädaks ja ühtlasi põhjuseks, miks Demokraatlik Liikumine areneb lausa kilpkonna kiirusega pole mitte režiimi jõud, mitte KGB multimiljoniline armee, vaid hoopis elementaarne võhiklikkus, mis on omane valdavale osale režiimivastastest.

Režiimil on kümneid miljoneid rahulolematuid, neist mitu miljonit aktiivset vastast. Kuid tavaliselt puudub enamikul neist maailmavaade, mis oluliselt erineks ametlikust. Erinevus on vaid selles, et nad tunnevad režiimi survet, mis nagu rahustussärk kägistab ja rõhub. Selletõttu nad perutavadki, ja ainult sellepärast.

Kasvatatud nõukogude režiimi umbses õhus ja vaimus, ei suuda režiimivastased lahti rabelda nõukogude süsteemi poolt sissejuurutatud mõtteviisist. Kopeeritakse vaid režiimi poolt propageeritut ning püütakse seda siis asjatult režiimi vastu kasutada.

Nõukogude režiim on oma üle poolesajaaastase eksistentsi jooksul produtseerinud nii palju udu, et pole võimalik leida nõukogude maailmavaate mõnd tõelist suunda, mis aitaks kompassina selles orienteeruda.

Kui analüüsida venekeelset “Samizdatti”, siis üle 90% sellest on pühendatud repressioonidele, kusjuures põhiliselt 1937-1939. aastatel. Harva puudutavad põrandaaluse “Samizdati” autorid varasemaid repressioone. Aga neid, kes tõstaksid käe kõige suurema pühaku Lenini ning 1917. aasta revolutsiooni vastu – neid on vaid mõni üksik. Kogu õudus aetakse tavaliselt Stalini ja karistusorganite arvele. Sellest, et nõukogude süsteem ise ebardlik on ning seega kõikide veriste õuduste algläte – sellest räägitakse vähe.

Isegi ei tehta katset süsteemi olemust mõista. Ja kui ka mõned ongi jõudnud järeldusele, et asi pole täideviijates vaid süsteemi olemuses, siis jõudsid nad selleni emotsionaalselt, mitte loogiliselt.

Paraku puudub režiimivastastel ettekujutus sellest, kuidas ja millega murda ebainimliku režiimi selgroogu.

ÜLIM AEG OLEKS ÄRGATA TARDUMUSEST!

Peame minema pühkima mistahes dogmatismi oma taktikast. See tähendab, et meie taktika peab muutuma paindlikuks. Me peame olema valmis kõigeks ja oskama kiirelt ning otsustavalt üle minna ühelt vormilt teisele ja olenevalt konkreetsetest tingimustest varieeruma kahe, kolme või enama võitlusvormiga.

Meie taktika põhijooneks peab muutuma erakordne otsustavus ja oskus julgelt enda peale võtta vastutus kriitilistel momentidel, kus mitte päevad vaid tunnid otsustavad tuleviku.

Peame muutuma realistideks ning suutma õigesti hinnata igat olukorda, oma jõude, omi võimalusi ja ka vastase omi. Realistiks on aga võimalik saada vaid tingimusel, et vabaneme oma dogmaatilistest ja psühholoogilistest barjääridest.

Seni kuni iga üksik režiimivastane pole õppinud vabalt mõtlema, s.t. kui ta pole vaimselt vabanenud oma vaenlase mõjust, kuni ta pole endas hävitanud orja – seni pole loota ka edu võitluses. Ilma initsiatiivi vallandamiseta, ilma vaba ettevõtlikkuseta pole ka meie võitlusel edukust.