Teie ja meie vabaduse eest!
1. Kommunistliku totalitarismi olukorrast Nõukogude Liidus.
Vaatamata sellele, et väliselt näi meie ida-kommunistlik impeerium esimesel pilgul tugeva ja elujõulise riigina, on viimasel aastakümnel alanud tema võimsuse loojang. Totalitaarne režiim, surudes maha isikuvabadused ja muutes oma kodanikud täitur-mehhanismideks, kirjutas sellega juba oma sündimise ajal alla oma surmaotsusele. Kommunistlikud kontseptsioonid võiksid olla elujõulised, kui inimeselt saaks võtta kõik tema individuaalsed omadused, muutes ta millekski sipelgasarnaseks. Inimkonna õnneks on tal kaasasündinud püüd vabadusele, mida küll sageli teadlikult ei tunnetatagi. Kommunismi edu meie sajandil on seletavat sellega, et kommunistid kasutasid inimese püüdu vabadusele, meelitades teda oodatava paradiisiga, mille nimel võiks taluda ajutisi piiramisi ja puudusi. Rahvamasse petta oli lihtne – olles poliitiliselt kirjaoskamatu ja nähes, et kommunism pühib minema eilsed rõhujad, laskis ta ennast kergesti panna lubadustega kaunistatud totalitarismi ikkesse. Kommunismi edu lääneriikides, kus rahvas oli poliitiliselt arenenum, oli ja on tühine.
Totalitaarne režiim on alati roninud nahast välja, et hävitada inimeste teadvusest vabaduse ideid, kasutades koos monopoliseeritud informatsioonisüsteemiga verist terrorit. Riigi juhtimiseks oli režiim sunnitud looma ülikeerulise bürokraatliku juhtimissüsteemi, millel on terve rida parandamatuid puudusi. Ilma selle süsteemita režiim ei saa eksisteerida. Kui vabas ühiskonnas peab igaüks hoolitsema enda eest ja ühiskond tervikuna võtab enda peale oma kodanike isikuvabaduste kaitse, siis nõukogude ühiskonnas peab režiim jälgima iga inimese tegevust, mõtteid, elulaadi ja materiaalset kindlustatust. Seepärast on kulukas riiklik püramiid ülalt kuni alla läbiimbunud vastastikusest nuhkimisest, järelvalvest ja usaldamatusest. Kogu juhtimisaparaat komplekteeritakse ainult pimeda käsutäitmise printsiibil, mida ametlikus keeles nimetatakse “ühtsuseks ja ustavuseks”, see aga tähendab, et juhtimissüsteemis puudub algatusvõimeline, mõtlev ja loominguline element. Iga valitseva ladviku algatus, kui tal ka ongi ratsionaalne tuum, muutub paindumatu, täht-tähelise täitmise tõttu kohtadel järjekordseks möödalaskmiseks. Siit tulevad kõik režiimi hädad – elanikkonna vaesus, tehniline mahajäämus, maanduskriis, inflatsioon jne. Väljapääs ummikust on ainult üks – lahti ütlemine dogmadest, poliitilistest ja kodanikevabaduste elluviimine, see aga tähendab partei eliidile loobumist võimust ja oma priviligeeritud seisundi kaotamist. Sellepeale režiim välja aga ei lähe. Režiimil tuleb balansseerida nagu köie peal. Masside usk kommunistliku paradiisi tulekusse on jäädavalt kadunud. Entusiasm on muutunud skeptitsismiks. Kommunistlikust religioonist on järele jäänud ainult väline rituaal, mida režiim hoolega kultiveerib. Iga kodanik praegusel ajal tunneb huvi ainult selle vastu, kui palju talle makstakse, kuna ta teab, et ta võib arvestada ainult selle tükiga, mis on tal endal peas. Igaüks teab, et initsiatiivi ja loomingulise lähenemise ainsaks tagajärjeks on oma ametikoha kaotamine ja seepärast eelistab elada põhimõtte järgi: “las ülemus mõtleb”.
See kõik näitab, et ida-sotsialism jõudis raugastuda juba imikueas ja tal puudub tuleviku perspektiiv. Raugastumise tagajärjed on ilmsed.
E s i t e k s on toimunud maailma kommunistliku liikumise lõhenemine reaks lokaalseteks kommunistlikeks liikumisteks – nõukogude, Hiina, Jugoslaavia, Rumeenia, Kuuba ja Lääne-Euroopa. Moskva on kaotanud ülemaailmse kommunistliku Mokka osa. See aga tähendab viienda kolonni kaotamist, mis asendas impeeriumile kümneid diviise. Agressiivse ideoloogiaga, lokaalseteks liikumisteks lõhenenud kommunistlik liikumine on iseenda jaoks muutunud ohtlikumaks, kui ole tema jaoks ülemaailmne kapitalistlik imperialism. Selle näiteks on Hiina ja Nõukogude Liidu suhted.
T e i s e k s satelliitriigid lakkavad sõna kuulamast. “Tšehhoslovakkia kevad! 1968. aastal, mis põhjustas nõukogude invasiooni, aitas kaasa Kremli režiimi poliitilisele isoleerimisele ja ideoloogilisele pankrotile. Pärast Tšehhoslovakkia sündmusi Ungari viis läbi kõik reformid Tšehhoslovakkia eeskujul, kuid Moskva ei julgenud neid isegi hukka mõista, püüdes “halva mängu juures teha head nägu”. Sedaliiki sündmuste krooniks olid rahutused Poolas möödunud aasta detsembris, mis olid Kremlile raskeks löögiks. Tuli mitmed Moskva lakeid valitsuses ja partei juhtkonnas väljavahetada, kes olid truult teeninud omi peremehi. Tuli anda suur laen kindlas valuutas ja saata 2 miljonit tonni vilja, samal ajal, kui omal maal tullakse vaevalt ots-otsaga kokku.
K o l m a n d a k s NLKP XXII kongressil vastuvõetud majandusprogramm, kus lubati kommunismi ajastu saabumist 1970. aastaks, kukkus häbiväärselt läbi. Märksa tagasihoidlikum programm, mis võeti vastu XXIII kongressil, jäi samuti täitmata. Sellega režiim diskrediteeris ennast lõplikult. Neil päevil toimunud XXIV kongress nägi välja äärmiselt ilmetu. Lubatav toodangu juurdekasv ei vasta isegi elanikkonna juurdekasvule.
N e l j a n d a k s, võib olla isegi peamiseks, on aktiivse opositsiooni tekkimine režiimile.
2. Opositsioon.
Esimesed opositsiooni väljendused toimusid juba Hruštsovi valitsemise ajal 60-ndate aastate alguses. Juba siis toimus rida poliitilisi protsesse ja algas poliitvangide saatmine vanglatesse ja laagritesse. Samal ajal algas ka stiihiline käärimine rahva seas, mis viis rahutusteni Rostovis, Groznõis, Krasnodaris ja mujal, mis suruti maha sõjalise jõuga. Pärast brežnevlikku palee pööret võttis partei eliit kursi stalinismi restaureerimisele, mis aga ei vähendanud, vaid hoopis suurendas režiimi vastaste arvu. 60-ndate aastate keskpaiku põhiline osa opositsioonist baseerus leninismi mitmesugustel modifikatsioonidel. 60-ndate aastate lõpuks oli leninism opositsiooni olulisele osale muutunud läbitud etapiks.
Osa opositsioonist astus ja astub ka praegu välja legaalselt. Julmad repressioonid sundisid opositsiooni põhiosa üle minema kas poollegaalsele või illegaalsele võitlusele. Selle perioodi lõpul hakkas arenema demokraatlik liikumine.
60-ndate aastate lõpul, tänu NLKP poliitilistele läbikukkumistele ja suurenevatele repressioonidele, opositsioon, kellel puudus oma ideoloogiline baas, alustas oma ideoloogiliste aluste välja töötamist. Selleks, et võidelda, pidi selgelt mõistma, mille nimel ja kuidas.
Esimeseks üldistavaks dokumendiks, ehkki suhteliselt nõrgaks, oli akadeemik A. Sahharovi memorandum 1968. a., mis andis otsustava tõuke opositsiooni jõudude arengule. See dokument tekitas laialdase vastukaja ja mitmes kriitilised artiklid illegaalses kirjanduses, samuti ka vastukajad Eesti intelligentsi seas. Kuid tänu akad. A. Sahharovi memorandumile hakkas väljakujunema opositsiooni ideoloogia, muutusid selgeks opositsiooni eesmärgid ja ühiskondlike suhete ümberkujunemise teed. Loodi arvukalt programmilise iseloomuga dokumente, nagu näiteks “Avalik kiri Nõukogude Liidu kodanikele” (Eesti territooriumil asuvate nõukogude sõjaväelaste loodud “poliitiliste vabaduste eest võitlemise liidu” manifest), vene sotsialistide programm, rida rahvuslikke poliitilisi programme.
1969. aasta oktoobris ilmus “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programm”, mis oli vastu võetud Vene, Ukraina, Leedu, Läti ja Eesti demokraatide esindajate poolt. Programmi iseloomulikuks jooneks on igat liiki ideoloogiliste dogmade hukkamõistmine vaadeldakse põhilisi poliitilisi, sotsiaalseid, majanduslikke ja rahvuslikke küsimusi. Programmi põhiliseks postulaadiks on isikuvabaduse printsiip “r i i k i s i k s u s e j a o k s, a g a m i t t e i s i k s u s r i i g i j a o k s”, poliitiliste vabaduste primaarsus majanduse ees, rahvaste vaba arenemise õigus ja kolonialismi hävitamine. Programm koondab endasse mitmesuguste ühiskondlike formatsioonide positiivsed jooned ja näitab ühiskonnale uue arengu tee, mis on vaba kommunistlikust totalitarismist, kapitalistlikust anarhismist ja orjapidajalikest tendentsidest. 1970. aasta juunis ilmus “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise taktika alused”, millele on kirjutanud alla Vene, Ukraina, Armeenia, Leedu, Läti ja Eesti demokraatide Koordineeriv Nõukogu. Selles tähtsas dokumendis on Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine kuulutatud parteidest ja rahvustest kõrgemal seisvaks liikumiseks. Demokraatlikusse Liikumisse võivad kuuluda mistahes parteid, grupeeringud, rahvuslikud liikumised ja usulised liikumised tingimusel, et nad kõrvuti oma spetsiifiliste eesmärkidega võitlevad isikuvabaduste eest. Selline lai ja humaanne baas annab võimaluse vältida viljatut parteidevahelist ideoloogilist võitlust, mille kurvaks väiteks on aastad 1917-1921. Demokraatide põhieesmärgiks on ühiskonna ümberkujundamine demokraatlikel alustel, seepärast tuleb ühendada kõigi totalitarismivastaste jõud võitluseks rahvavaenuliku kommunistliku režiimiga.
Suur tähtsus võitluses režiimiga on illegaalsel kirjandusel. Venemaal, Ukrainas, Armeenias, Leedus, Lätis, Eestis ja Kesk-Aasias ilmuvad illegaalsed perioodilised väljaande, nagu näiteks “Demokraat” (Demokraatliku Liikumise häälekandja), “Jooksvate sündmuste kroonika”, “Ukraina Teataja”, “Paros” (Armeenias) jne. Illegaalsete väljaannete, artiklite, raamatute ja teaduslik-sotsiaalsete tööde arv kasvab pidevalt. See näitab, et vabaduse, demokraatia ja rahvusliku sõltumatuse ideed leiavad iga päevaga järjest rohkem a k t i i v s e i d pooldajaid hoolimata partei ohranka repressioonidest.
Demokraadid ei pane pahaks, kui neid kritiseeritakse ja kui neil lastakse nõrku külgi. Vaba mõtete ja ideede vahetus ning kriitika, isegi kui ta tuleb ideelistelt vastastelt, aitab vältida vigu, hoiab ära dogmade ülemvõimu ja seisaku. Demokraadid tutvustavad kõiki asjahuvilisi materjalidega, mida nad saavad teistelt liikumistelt ja aitavad kaasa nende levikule.
Käesoleval momendil opositsiooni režiimile koosneb mitmetest ideoloogilistest vooludest: demokraatlik liikumine, sotsialistlik liikumine, liikumine inimõiguste ja isikuvabaduste eest, usuline liikumine, rahvuslik-vabadusliikumine, opositsioon neostalinismile ja isegi kommunistlik opositsioon partei enda ridades.
3. Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine ja rahvuslikud vabadusliikumised.
Demokraadid ütlevad “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programmis” otseselt välja, et “Nõukogude Liit on rahvaste vägivaldne ühendus suurvene rahvustuumika ümber” (vt. “Rahvusküsimus” punkt 1.). Demokraadid, olles igasuguse ebaõigluse vastased, loevad, et i g a l r a h v a l o n õ i g u s i s e o t s u s t a d a o m a s a a t u s e ü l e. S e e o n l o o m u l i k j a v õ õ r a n d a m a t u õ i g u s. Sellele alusele on rajatud demokraatide suhted rahvuslike vabadusliikumistega. Tuleb rõhutada, et Demokraatlik Liikumine ei ole mingil juhul puhtvene liikumine. Vene Demokraatlik Liikumine on ainult Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise võrdõiguslik liige, kellel ei kuulu mingeid privileege ega erilisi õigusi ja kes ei pretendeeri liikumise juhi osale. D e m o k r a a t i a o n m õ e l d a m a t u i l m a r a h v u s t e v a b a d u s e t a. Demokraatia on tugevaks vastumürgiks kolonialismile. Kõik rahvuslikud demokraatlikud liikumised on täiesti iseseisvad ja nende vastastikud suhted on võrdsete liitlaste suhted. Demokraatide suhted rahvuslike vabadusliikumistega on rajatud vastastikusele abistamisele, võrdõiguslikkusele ja vastastikusele lugupidamisele.
4. Rahvuslike vabadusliikumiste ülesanded.
Valitsev nõukogude režiim on huvitatud kolooniate säilitamisest, kuna need on talle materiaalsete rikkuste ja ressursside allikaks. Peale selle on kolooniate olemasolu üheks peamiseks kommunistliku režiimi eksisteerimise garantiiks. Asi on selles, et Vene rahvas on ise õigusetus olukorras ja teda ekspluateeritakse halastamatult. Venemaa elanikkonna elatustase on märgatavalt madalam kui näiteks Baltimaade rahvaste elatustase. Ja selle madala elatustaseme põhjuseks pole mitte see, et venelased oleksid laisad ja poleksid võimelised töötama, vaid asjaolu, et nõukogude võim eksisteerib Venemaal 25 aastat kauem kui Eestis. Kui võrrelda 1940. aasta Eesti töölise või intelligendi töössesuhtumist ja kvalifikatsiooni 1971. aasta Eesti töölise või intelligendi omadega, siis muutub ka venelaste “laiskus” ja töössesuhtumine arusaadavaks. Nõukogude Liidus ei ole keegi huvitatus täie pingega töötamisest, sest selle eest ei tasuta vääriliselt. Illusioon, nagu võiks täie pingega töötades rikkamaks saada, on ammu haihtunud. Rahulolematus maksva korraga kasvab aga iga päevaga. Seepärast on režiimile vaja patuoinast, on vaja rahulolematus kõrvale suunata. Üheks mooduseks on rahva hirmutamine nn. kapitalistliku hädaohuga ning hirmu- ja õudusjuttude levitamine lääneriikides valitsevast tööpuudusest ja viletsusest. Sellest pole aga küllalt, ja režiim hakkab oskuslikult küvama rahvuslikku vihavaenu. Ta asustab venelasi teiste rahvuste aladele. Kohalik elanikkond on rahulolematu ja osutub venelastele “vaikivat vastupanu”.
(Toimetuse märkus:
Ei maksa unustada, et tsaari-ajal paljud eestlased, põgenedes mõisaorjuse eest, rändasid välja Venemaale. Kuna Venemaal paljudes kohtades elavad inimesed veel praegugi samasuguses viletsuses nagu elasid eestlased mõisnike ajal, siis pole midagi imestada, et nad samuti püüavad inimväärsete elamistingimuste otsinguil on kodukohast välja rännata, nagu tegid seda minevikus meie esiisad. Et aga praegused sisserändajad sageli kasutavad mitmesuguseid privileege, selles on süüdi maksev kord, kes teab seda põhimõtet – “jaga ja valitse”.)
Juhul, kui eestlastele antakse korter, siis korterist ilmajäänud venelane muutub rahulolematuks ja kirub “neetud fašistide ja tšuhnaade??? Sobinguid”. Kui aga korteri saab venelane, siis korterist ilma jäänud eestlane kirub “neetud tiblasid, kes on tulnud siia paremat elu otsima”. Siinjuures ei jõua ei venelane ega ka eestlane sageli järeldusele, et elamispinna puuduses on südi nõukogude võim, et kõik viletsused tulenevad kehtivast režiimist. Kuna aga pooled Nõukogude Liidu elanikkonnast on mittevenelased, siis tuleb peaaegu iga venelase kohta mittevenelane, kellel tuleb “silma peal hoida”. Rahulolematus pöördub üksteise vastu; seda aga valitsev juhtkond tahabki. Seetõttu sisendatakse venelastele, et vene rahvas on “teiste rahvaste vanem vend”, et venelased päästavad terve maailma ja neil on palju selliseid väärtuslikke omadusi, mis puuduvad teistel rahvastel. Šovinismi nakkus on aga külgehakkav ja ei sõltu mitte niivõrd intellektist, kuivõrd vaba informatsiooni olemasolust või puudumisest. Selle näiteks võib olla rassistlike ideede populaarsus hitlerlikul Saksamaal.
Nõukogude garnisonide sõduritele sosistatakse pidevalt, et eestlased ja lätlased on kaabakad ja kõrilõikajad. Sõdurid on veendunud, et üksinda linna minna on ohtlik, ja olles saanud linnaloa, lähevad tavaliselt gruppidena, olles juba algusest peale valvel ja agressiivsed. Tarvitseb ainult mõnele jala peale astuda ja juba lähebki löömaks. On muuseas huvitav märkida, et selle pettuse õnge lähevad mitte ainult venelased, vaid ka eestlased, kes teenivad aega Armeenias või Moldaavias.
Vastastikust arusaamist takistab ka kohalike keelte mittetundmine venelaste poolt. Nõukogude võim faktiliselt takistab kohalike keelte õppimist venelaste poolt: eesti keele õpetamine vene koolides on puht sümboolne ja formaalne; puuduvad massilised kursused; eesti keele õpik venelastele anti viimati välja 15 (!) aastat tagasi. Nõukogude režiimile pole mitte niivõrd tarvis ühe miljoni eestlase venestamist kui poole miljoni venelase ja ühe miljoni eestlase tähelepanu kõrvale juhtida ühiskondlike suhete probleemidest.
Sõltuvate koloniaalrahvaste lootused väljastpoolt tulevatele vabastajatele on asjatud. Lääne demokraatiad püüavad elada ainult enda jaoks. Kui poleks olnud seda egoismi, poleks kommunistlik režiim saanud Venemaal võitu pühitseda. Lääneriigid omal ajal reetsid praktiliselt nii Balti riigid kui ka praegused nn. rahvademokraatiamaad oma lühinägelikkuse ja egoismi tõttu. On iseloomulik, et küsimust nõukogude kolooniaist pole seni veel kordagi võetud ÜRO päevakorda, nagu poleks sellist probleemi olemaski.
S õ l t u v a t e r a h v a s t e v a b a s t a m i n e o n r a h v a s t e e n d i k ä t e s . Kolonialism ähvardab nende eksisteerimist üldse. Kui sõltuvad rahvad lepivad oma saatusega, siis jäävad neist lõpuks järele ainult geograafilised nimetused. Rahvuslikku kultuuri surutakse maha ja nivelleeritakse ühtsele nn. sisult sotsialistlikule tasemele. Ajalugu moonutatakse, rahva äraandjaid kujutatakse “kangelastena” (nagu Lauristin ja Vares),
(Toimetuse märkus: Aga Anvelt, Pöögelman jt. nii kohapealsed kui üle piiri odast tulnud spetsiaalse väljaõppe saanud mässajad ja mõrvarid, kes 1924. aasta 1. detsembril tegid katset eesti rahvast une pealt tappa ja maad verega üle ujutada? Aga 1940. aasta juunipöörde või nn. sotsialistliku revolutsiooni teised tegelased? Ja nn. Eesti rahvuskorpuse Venemaal ja Siberis sündinud ja kasvanud “kangelased”?)
Kultuuripärandit labastatakse. Kahjuks leidub sõltuvatel rahvastel küllaldases koguses äraandjaid, kellest komplekteeritakse juhtimise ja rõhumise aparaat. Ilma rahvusliku kaadrita oleks kommunistlikul režiimil märksa raskem oma kolooniaid valitseda. Armuandide ja õlalepatsutamise eest koostasid paljudki eestlased Siberisse saadetavate nimekirju, jälitasid metsavendi, võtsid osa rekvireerimistest, “natsionaliseerimistest” jne. Nüüd aga teenivad truult miilitsas, julgeolekus, kohtutes, prokuratuuriorganites, tegutsevad partorgidena, kolhoosiesimeestena ja muude koloniaalaparaadi tööriistadena. Isegi need, kes on opositsiooniliselt meelestatud, panevad pahaks, kui neile ei anta autasusid – ordenit, medalit või “halvemal juhul” aukirjagi… See kõik näitab, et rahva hinge puhtus on haaratud kõdunemisest.
Üheks Eesti rahva puuduseks on ka liigne varanduse kogumise kirg. Inimesed kipuvad unustama, et nende kogutud vara, mille nõukogude võim võib iga hetk ära võtta (Toimetuse märkus: meenutagem – “mittetöise tuluga” saadud ja ehitatud majade ning “liiga suurte” mõõtmetega aedade ja kasvuhoonete konfiskeerimised ja riigistamised muudab nad asjade ja režiimi orjadeks. Paljud eestlased on Tallinnas kulutanud aastaid individuaalelamute ehitamiseks, mattes sinna oma raha, aja ja tervisegi. Nüüd, kus nõukogude valitsusel läheb vaja maad ehitamiseks, need majad lihtsalt võetakse ära, kusjuures vastu antakse ainult korter, ja seegi kuulub riigile; tähendab – inimesi röövitakse järjekordselt. Praegu on hoogu läinud Eestis suvilate ehitamine, mis juhib inimesi kõrvale aktiivselt võitluselt. Paljud matavad nüüd sinna kogu oma vaba aja, naiivselt lootes, et leiavad seal lõpuks varjupaiga argipäevaste murede eest. Nõukogude võimule aga on kasulik inimeste tähelepanu tegelikult alult kõrvale juhtida. Peale selle, kartus kaotada neidki tühiseid materiaalseid hüvesid, aheldab pajusid ja nad jäävad võitlusest kõrvale. See tähendab – faktiliselt aitavad kaasa nõukogude totalitarismi eksisteerimisele. Asi läheb selleni, et isegi mõned Eesti Demokraatlikust Liikumisest osavõtjad, kes hinge põhjani vihkavad nõukogude koloniaalrežiimi ja on tema läbi palju kannatanud, nõustuvad suure vaevaga andma liikumise kassasse sõna otseses mõttes kopikaid. Näib, et paljud Eesti rahva paremad pojad ja tütred on praegugi Mordva laagrites; siinjuures tuleb aga märkida, et Mordva laagrite poliitvangide arvates on eestlased ühed kõige k i n d l a m e e l s e m a d j a k o m p r o m i s s i t u m a d poliitvangid.
Ja veel. Eestis on sageli kuulda sellist ütelust, et väike rahvas ei tohi ennast lasta kaasa tõmmata võitlusele oma vabaduse eest, muidu saab talle osaks täielik häving. Raske öelda, kelle idee see on, kes julgeoleku või lihtsalt nahavedajate oma, kuid tal leidub siiski pooldajaid, kes leiavad temas moraalse õigustuse oma passiivsusele. Ajalugu näitab aga vastupidist. Ainult need rahvad, kes on seda aktiivselt kaitsnud. Need rahvad, kes on olnud passiivsed, on aga hukkunud. Ja kui poleks olnud sisemist kindlusetust ja enese sugereerimist, oleks Eesti riik ja rahvas võinud küllaldase otsustavuse korral 1939. aastal koos Soomega vastu panna nõukogude agressioonile. Ja kui “riigiisad” oleksid olnud küllalt kaugelenägelikud ning kogu jõudu mängu pannes loonud Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Jugoslaavia ja Bulgaaria bloki, siis see blokk oleks suutnud vastu panna nii Hitlerile kui ka Stalinile. Kui Baltikumi rahvad oleksid võidelnud noo, nagu aastatel 1918-1920, siis oleks nende olukord praegu teistsugune ja ka ohvreid poleks rohkem olnud. Olles alistunud ilma võitluseta, kaotas Eesti rahvas umbes 204 000 inimest, s.o. ligi viiendiku elanikkonnast! Ja sealjuures peamiselt Eesti rahva paremiku!
Selliseid realiseerimata jäänud “kui’sid” oli palju. Selliseid on ka praegu. H ä d a r a h v a l e , k e s k a o t a b a k t i i v s u s e!
Kuid meie päevil siiski kõrvuti demokraatliku liikumisega hakkab järjest enam hoogu võtma r a h v u s l i k v a b a d u s l i i k u m i n e. selline väike rahvas nagu seda on Krimmi tatarlased, keda on ainult ca 500 000 inimest, ja needki Stalini opritšnikute poolt üle terve Kesk-Aasia laiali paisatud, on suutnud organiseeruda tugevaks tervikuks. Nad organiseerivad massimiitinguid ja demonstratsioone, tulevad sadade kaupa oma protestidega Moskvasse, neil on suurepäraselt funktsioneeriv illegaalne kirjandus. Vanglatesse ja laagritesse saadetud juhtide asemele ilmuvad uued. Tatarlaste võitlus oma kodumaale – Krimmi – tagasipöördumise eest, oma etnilise eksisteerimise eest, äratab hämmastust ja vaimustust. Paljud venelased ja ukrainlased on astunud nende kõrvale. Seejuures paljud venelased ja ukrainlased on sattunud Krimmi tatarlaste liikumise toetamise eest vanglatesse ja vangilaagritesse, nagu näiteks kindral Grigorenko. Krimmi tatarlaste võitlus andis tugeva tõuke ka teiste Kesk-Aasia rahvaste – usbekkide ja kirgiiside rahvuslikule vabadusliikumisele.
V õ i t kommunistliku koloniaalrežiimi üle o n v õ i m a l i k j a v ä l t i m a t u. võidu saabumise kiirus sõltub aga kogu operatsiooni, sealhulgas ka rahvusliku vabadusliikumise a k t i i v s u s e s t.
V õ i t t o t a l i t a r i s m i ü l e p o l e v õ i m a l i k i l m a r a h v u s l i k e v a b a d u s l i i k u m i s t e o s a v õ t u t a .
Eesti rahvas on küllaltki kõrge kultuuriga rahvas. Ta on juba andunud hulgaliselt kindlameelseid nõukogude totalitaarse režiimi vastu võitlejaid. Kuid Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise teatud ringkondade arvates, kes tunnevad Eesti kohalikke olusid, seisavad Eesti rahvusliku vabadusliikumise ees mitmed vältimatud ülesanded.
E s I m e n e ü l e s a n n e – iga rahvuslikust vabadusvõitlusest osavõtja enesekasvatus, lahtisaamine väikekodanlikest kalduvustest, oma rahva ajaloo tundmaõppimine, mitmesuguste revolutsiooniliste liikumiste võitlusmeetodite tundmaõppimine, maksva korra t e g e l i k u majandusliku ja poliitilise olukorra tundmaõppimine, ustavuse kasvatamine isikuvabaduse ideedele, demokraatlike vaadete kasvatamine, leppimatus i g a s u g u s e rõhumisega, valmisolek abistada neid, keda kehtiv nõukogude totalitaarne režiim taga kiusab. Seejuures ei tohi aga unustada ka oma füüsiliste võimete arendamist, sest “terves kehas on terve vaim”.
Teine ülesanne – kasvatada samas vaimus ka oma perekonnaliikmeid: abikaasat, lapsi. Koosneb ju rahvas esmajärjekorras perekondadest. Igaüks peab tegema kõik võimaliku, et ta võiks oma perekonnaliikmete peale kindel olla. See on vajalik ka tulevaste põlvkondade jaoks.
Kolmas ülesanne – kasvatada oma lähikondseid isamaalises vaimus: nii sõpru, tuttavaid kui ka töökaaslasi jne. Erilist tähelepanu tuleb pöörata noortele, oma sõprade lastele ja lastele väikekodanlikest perekondadest. On vaja, et noortest saaksid oma rahva väärilised pojad ja tütred, kes annaksid oma osa rahva vabastamise eest.
Neljas ülesanne – võltsile kommunistlikule ajalooteadusele, sotsioloogiale ja majandusteadusele tuleb vastu panna tõele vastavad tööd ja levitada neid kas või illegaalsete väljaannetena. Selleks tuleb koguda ajaloolist materjali rahva lähema mineviku kohta seni, kuni on veel elus nendest sündmustest osavõtjad.
Viies ülesanne – teha kõik sõltuvate rahvaste bloki loomiseks Nõukogude Liidus. Seda ülesannet juba mingil määral täidab Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine, kuid otsesed kontaktid ja tegevuse koordineerimine on kasulikud kõigile rahvuslikele vabadusliikumistele, eriti seoses natsionaal-kommunistliku riigipöörde reaalsete võimalustega Venemaal (šovinistliku partei “Rossija” moodustamine ja poollegaalse häälekandja “Vetse” ilmumine 1971. a.).
Kuues ülesanne – omariikluse ja rahva suveräänsuse taassünni laiaulatusliku programmi väljatöötamine. Demokraatide arvates on kõige vastuvõetavamaks poliitiliseks vormiks demokraatlik natsionalism. Tuleb välja töötada rahvusliku vabadusvõitluse taktikalised demokraadid ja tegevusjuhised. Selles töös võivad abistada demokraatide “Taktikalised alused”.
Seitsmes ülesanne – Illegaalse informatsioonisüsteemi laiendamine, s.t. kogumike, ajakirjade, ajalehtede, samuti artiklite väljaandmine kõigi oluliste küsimuste kohta. Informatsiooni süsteemi ülesannete hulka kuuluvad tingimata teated julgeoleku ja partei poolt teostavatest jälitamistest ja tagakiusamistest. Ükski sündmus ega fakt selles osas eo tohi jääda saladusse! Kõige selle avalikkuse ette toomine on mõjuvaks relvaks kehtiva totalitaarse kommunistliku režiimi vastu.
Kaheksas ülesanne – sallimatuse õhkkonna loomine kõigi nõukogude okupatsioonivõimude omavoli, esindajate, okupatsioonivõimudega kaasajooksjate, rahvuslike huvide reetjate ja nõukogude julgeoleku agentide suhtes. Praegu võib sageli märgata liiga sallivat suhtumist sellisesse elementi ja isegi nende ees lipitsemist.
Üheksas ülesanne . töötada välja õige suhtumine sissesõitnud vene elanikkonnasse, diferentseerides teda poliitiliste tundemärkide järgi. Ei tohi üles kütta pimedat vihkamist ja vaenu, vaid tuleb kannatlikult ümberkasvatanud neid, kellest võib saada võitluskaaslasi ühise vaenlase – nõukogude totalitaarse kommunistliku režiimi vastu. Selleks on aga tarvis väljatöötada spetsiaalne metoodika. Vaenulik suhtumine kõigisse venelastesse viib vastupanule nende poolt ja toob lõppkokkuvõttes rohkem kahju kui kasu. See oleks ebaõige nii taktika seisukohast kui ka humanistlikust printsiibist lähtudes ja tugevdaks ainult kehtivat nõukogude okupatsiooni. Demokraadid on seisukohalt, et rahvusliku vabadusliikumise ringkonnad peavad väljatöötama teaduslikult põhjendatud sisserändajate arvu, mis ei ähvardaks eesti rahva etnilist tervislikkust. Tuleb töötada välja seisukohad, milline osa sissesõitnud venelastest tuleb repatrieerida Venemaale, kusjuures selline repatrieerimine peab toimuma ÜRO täidevolilise komisjoni järelvalve all.
Kümnes ülesanne – loobuda Venemaalt sissesõitnud eestlaste diskrimineerimisest ja hakata tegelema nende kasvatamisega. Nende diskrimineerimine viib selleni, et nad muutuvad okupatsioonirežiimi püüdlikeks teenriteks. Tuleb leida ühine keel oma rahvuskaaslastega.
Üheteistkümnes ülesanne – rahvuslik vabadusliikumine koostöös Eesti Demokraatliku Liikumisega peab välja töötama spetsiaalse memorandumi Eesti koloniaalse sõltuvuse ja omariiklikuse puudumise kohta. Selline memorandum Eesti Rahvusliku Vabadusliikumise nimel tuleb saata ÜRO-sse. Tuleb koputada maailma avaliku arvamuse uksele. Selline memorandum oleks tähtsaks poliitiliseks ja ajalooliseks aktiks Eesti maa ja rahva jaoks.
Need ülesanded on aga kõige üldisemad. Rahvusliku vabadusliikumise juhid võivad ja peavadki neid loomulikult täpsustama. Tähtis on, et rahvas ei oleks letargias, vaid oleks aktiivne. Rahvas peab võitlema ja opositsioonilised jõud peavad teda oskuslikult ja arukalt juhtima. Kuna aga okupatsiooni režiimil on olemas väljatöötatud plaan vastuhakkude ja rahutuste mahasurumiseks igas linnas ja maakohas, siis tuleb sellele vastu astuda kogu maa oskuse ja intellektiga.
Kasutades juhust soovivad Vene demokraadid Eesti rahvuslikule vabadusliikumisele edu ja meelekindlust võitluses ebainimliku totalitaarse kommunistliku režiimiga.
Demokraadid kinnitavad, et nad tugevdavad kõigi rahvuslike huvide ja isikuvabaduste eest võitlejate vendlust.
Demokraadid osutavad jõukohast asi kõigile rahvuslikele vabadusliikumistele ja võtavad ise heameelega vastu igasugust abi rahvuslikelt vabadusliikumistelt.
Tugevnegu Nõukogude Liidu sõltuvate rahvaste rahvuslike vabadusliikumiste relvavendlus!
Teie ja meie vabaduse eest!
Moskva, 3. aprillil 1971. a.
Juri Sablin, demokraat.
Toimetuse märkus: ülaltoodud artikkel on kirjutatud Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise osavõtja Juri Sablini poolt ning käsitleb mõningaid rahvusküsimuse aspekte. Kuna Moskva elaniku pilguga on raske õigesti tabada meie kohalikke probleeme ja olusid, siis sisaldab eespooltoodud kirjutis diskuteeritavaid seisukoti ja väärtõlgendusi. Nõiteks Venemaal sündinud ja kasvanud eestlaste olukord Eestis (diskrimineeritavus). Kuid tema poolt avaldatud seisukohad on enamuses küllaltki asjalikud, huvi rahvusküsimuse vastu üldse siiras ja esitatud mõtted pakuvad kaheldamatult huvi. Toimetus avaldab tänu NLDL’ile, kes oma esindaja näol on teinud kaastööd käesolevas rahvuslikus väljaandes. Toimetus palub arvesse võtta, et tegemist on venekeelse käsikirja eestikeelse tõlkega ning ootab lugejaskonna omapoolset kriitikat, ettepanekuid, täiendavais fakte jne.