Eesti ema on karm Põhjamaa naine, kus loodus ei paita ega kellita, kus olevik ja tulevik tuleb luua visa ja lakkamatu tööga. Kümneid ja kümneid inimpõlvi on eesti ema töötanud väsimatuna mehe kõrval – põllul, merel, heinamaal – luues väärtusi tulevastele põlvedele. Voki vurisedes peerutule valgusel ta on õpetanud oma lapsi tähti veerima, heinakaart keerutades laulnud nelie hällilaulu, olles nii kandnud edasi meie rahvaluulet, rahva traditisioone ja oma rahva kangelaslikku minevikku põlvest põlve. Alatasa loovana, kujundavana, kasvatavana liigub ta eeskujuna välejalgselt oma perekonna keskel, jagades võrdselt hoolt nii perele kui karjale.
Kalevi kaasa Linda, Punasoo Mari, Vargamäe Krõõt ja paljud, paljud teised nende kirjanduslike kujude taolised eesti emad on need, kes on kandnud edasi elu siin, Maarjamaal, on ennastsalgavalt ja pisaratega saatnud inimpõlvede vältel omi poegi sõjateele, valvanud kodu ja asendanud mehi, kus iganes vaja kui nõudis aeg.
Hommikul esimesena, õhtul viimasena on kajanud nende jalaasted lauda ja tare vahet, veel hilja õhtul on tallanud vokki nende jalg peretoas kui kogu pere oli suikumas sügavat und.
Töö ja mure vaod tõsises näos, hellus kardais kätes on meie esiemad kandnud selle eest hoolit, et ei lakkaks olemast meie rahvas, et kestaks edasi elu meie järeltulijate kaudu, et teostuks meie rahva saatus. Tänu eesti emale on püsinud meie rahvas vitaalsena ja elujõulisena, tänu temale on pärandunud järeltulevatele põlvedele kõrgemaid aateid, rahvuslikku enesehindamist, töökust ja visadust.
Kodu sümbolina, kodu hea haldjana on eesti ema hoidnud koos perekonda, hoidnud kodu kaudu koos rahvast. Kodu on, kuhu igatseme lähedalt ja kaugelt tänu emale, kes annab kodule sisu, kelleta kodu on tühi.
Millal maksan memme vaeva? – kui palju tänu kätkevad endas need sõnad ! Eesti pojad ja tütred ! Kas oleme teinud kõik selleks, et oma tänu näidata? Kas oleme aidanud hoida meie emal oma kodukollet puhtana ja puutumatuna ? Meenutagem, kuidas nõukogude võim ja hukutavad punased okupatsiooniaastad on tabanud meie kodusid, hävitanud neid ja pillutanud nad laiali koos perekondadega…
Kuid olgugi, et aeg on praegu karm ja võõraste jalad jällegi tallavad peremeestena Eesti pinnal, ei tohi eesti ema esiemade viisil unustada omi kohustusi oma rahva vastu, mis loodus ja saatus temale on asetanud. Ja seda e r i t i n ü ü d, kus kaotused on olnud nii suured. Tänu kangelaslikele esiemadele oleme Euroopa vanema rahvana suutnud püsida siin läänemere kallastel, tänu eesti emale suutnud säilitada oma emakeele ja rahvapärimused siin kodumaal kui ka võõrsil. Püüdke, eesti emad, olla oma esiemade väärilised !
Tänu Sulle, eesti ema, kõige eest !
Tänu sulle hauassagi, musta mulla katte alla !
M.J.