Ei, see kõik polnud nii lihtne –

See kõik polnud sugugi lihtne

Minna üksinda –

minna, ristipuu raskus

rõhumas õlga.

Kanda veristavat, häbistavat krooni

ja ometi teada:

Ei maailmale pole ma võlgu –

ei maailmale pole ma võlgu.

 

Õilsam ja parem ja õigem

oli anda kui võtta.

Anda rohkem

ja võtta ei midagi.

 

EI SEE KÕIK POLNUD NII LIHTNE

minna üksinda, minna

ristipuu õlal,

peaaegu aimates,

peaaegu nähes,

peaaegu tundes,

kuidas naelad,

teravalt, valusalt

tungivad kätesse,

jalgadesse,

inimesesse.

 

Oleks kui tuhat vasarat löömas,

oleks kui tuhat naelateravikku,

oleks kui tuhat risti rõhumas.

Ei see kõik polnud nii lihtne…

aimata kõike seda,

näha kõike seda,

tunda kõike seda.

 

Ja ometi minna,

ja ometi minna

ülesse mäele;

komistada mäenõlvale,

tõusta jälle,

minna edasi

rasket ristipuud vedades järele.

Kandmisest väsinud

jõuda mäele

ristide mäele

raevuga,

valuga,

kogu inimkonna vaevaga –

praeguse ja tulevase valuga.

EI SEE KÕIK POLNUD NII LIHTNE –

see kõik polnud nii lihtne…

 

T.K