Pärast II Maailmasõda algas maailmas uus ajajärk – endiste koloniaal- ja sõltuvate rahvaste vabanemise ajajärk. Vabanenud rahvad koondusid ÜRO lipu alla – rahu, julgeoleku, sõpruse, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurse rahvusvahelise koostöö edendamise eesmärgil.
Kümned eilsed primitiivsed ja vähearenenud rahvad Aasias, Aafrikas ja teistes maailmajagudes muutusid poliitiliselt suveräänseteks ja sõltumatuteks. Kui asumaade, poolasumaade, ja dominioonide territoorium 1919. aastal moodustas 104,5 miljonit ruutkilomeetrit ( 77,2% üldpindalast) ja elanikud 1, 23 miljardit inimest ( 69,2% inimkonnast), siis 1964. aasta alguses olid need arvud vastavalt ainult 9,3 miljonit ruutkilomeetrit ( 6,8%) ja 45,8 miljonit inimest (1,4%). Pärast 1964. aastat astusid Ühinenud Rahvaste peresse veel Barbaros, Botsvaana, Ekvatoriaal-Guinea, Guinea, Guajaana, Lesoto, Lõuna-Jeemen, Malaavi, Maleviidid, Mali, Mauritius, Sambia, Singapur, Svaasimaa. Seisuga 1. oktoober 1969. aasta kuulus ÜRO-sse 126 riiki, kes täiel häälel räägivad kaasa tähtsate maailma probleemide lahendamisel ja arendavad omavahel tõhusat ja igakülgset koostööd.
Hoopis vastupidine traagiline saatus on tabanud Balti mere ranniku vanemat kultuurrahvast – eesti rahvast. Noor, 23-aastane Eesti Vabariik kisti sõjalise vägivalla abil Euroopa rahvaste perest, kuhu ta orgaaniliselt kuulus, likvideeriti täielikult tema poliitiline suveräänus ja aheldati sunniviisiliselt kultuuriliselt ja poliitiliselt võõra suurriigi – Vene suurriigi külge. Kahekordse sõjalise okupatsiooni tagajärjel, mille läbi hukkus või kaotas oma kodumaa vähemalt iga viies eestlane, hävis intelligents ja rahve aktiivsem ja elujõulisem osa, muudeti endine sõltumatu vabariik üheks Venemaa kolooniaks ja eesti rahvas – koloniaalrahvaks. Eestis kehtestatud koloniaalrežiim omab ainsat eesmärki – majanduslikult ekspluateerida eesti rahva tööjõudu ja loodusvarasid Vene suurriigi huvides. Selle Vene suurriigi koloniaalreziimi ülalhoidmise ja säilitamise eesmärgil kasutatakse mitte ainult sõjalist jõudu, vaid rakendatakse ka teisi abinõusid. Et takistada ja mahasuruda eesti rahva iseseisvuspüüdlusi, kasutatakse rahva aktiivsema osa vastu:
- a) riikliku korruptsiooni (karjerismi soodustamine, karjeristide edutamine, mõningaste majanduslike võimaluste loomine ) ;
- b) poliitilisi repressioone
Et takistada ja maha suruda eesti rahva ülemaailmse konsolidatsiooni püüdlusi, kasutatakse:
- a) eesti rahva ranget poliitilist isolatsiooni, mis halvab igasuguse iseseisva suhtlemise teiste rahvastega;
- b) salajast järjekindlat poliitilist järelvalvet eesti intelligentsi üle.
Vaatmata “jaga ja valitse”, “piitsa ja prääniku” põhimõtete sihikinlale elluviimisele, pole totalitaristlikul reziimilkorda läinud lagundada eestlaste vaimset ja kõlbelist jõudu. Siiamaani on eesti rahvas auga täitnud ülesande – säilitada iseseisvuse ja sõltumatuse aadet, hoida eest kultuuripärandit. Tänapäeva ülesanne on, aga mitte ainult säilitada, vaid ka aktiivselt kaitsta ja maksma panna eesti rahva püüdlused. Seda sellepärast et, et eesti rahva tulevik – tema noorus, kelle teadvust püüab pidevalt tumestada punane propaganda – vajab kindlaid orjentiire oma elus ja tegevuses. Seda ka sellepärase, et sisepoliitiline olukord soodustab rahvuspüüdluste tõhustumist. (Üha enam hoogustuv rahvusliikumine Ukrainas, Kesk-Aasias, Krimmi tatarlaste seas, pidevalt kasvava NLDL eksisteerimine, tugev babtistide nn. initsiativnikute liikumine jne., millised küll ei ole veel nii võimsad, et ennast täiel määral poliitiliselt maksma panna, kuid millised arenevad üha jõudsamalt ja millistele kuulub tulevik.)
Siit tulenev esimene ülesanne on üldistav dokumendi – programmi väljatöötamine, milles kajastuks eesti rahva kõige sügavamad soovid ja mõtted. Selles programmis peab olema kindlalt ära määritletud eesti rahva vabadusliikumise ülesanded, antud selged sihid ja eesmärgid. Aeg aga dikteerib abinõud.
Teiseks ülesandeks on Eestis kehtiva Vene suurriigi koloniaalsüsteemi tühistamise taotluse esitamine ÜRO-sse. Vastavalt 14.dets. 1960. a. ÜRO peaassamblee poolt vastu võetud deklaratsioonile kolooniatele sõltumatuse andmise kohta, on rahvaste allutamine välismaisele
ülemvõimule ja ikkele rahvaste põhiõiguste eitamine, mis rikub ÜRO põhikirja, takistab koostöö arendamist ja rahu kindlustamist kogu maailmas. Kõigil rahvastel on õigus enesemääramisele, mille alusel nad määravad vabalt oma poliitilise saatuse ja juhivad oma majanduslikku, sotsiaalset ning kultuurilist arengut.
Rahvaste enesemääramise õigus on kaasaja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõte, mis leiab selge väljenduse ÜRO põhikirjas.
Temast tulenev poliitilise staatuse valimine peab toimuma rahvahääletusel ilma igasuguse vahelesegamiseta endise “emamaa” poolt ja ÜRO vaatluskomisjoni juuresolekul. Eesti rahvas nõuab kindlalt temale kuuluvate kuuluvate põhiõiguste tagastamist !
Toimetuse kollegium