Helge Tuleviku nimelises mõisas pidi toimuma orjade karneval. Nii oli lubanud meie kõigi tark ja armastatud toitja isa senjoor Bluffino * tema sõnades polnud keegi kunagi kahelnud. Vähemalt avalikult poplnud keegi mingit kahtlust väljendanud üle ühe korra (peale esimest korda löödi tavaliselt pea maha). Kuna keegi ei kahelnud selles, et karneval tuleb, siis võis tema tulekus kindel olla.

Karnevali eelõhtul said senjoor Buffino aias kokku kaks tema orja * ja Muki. Muki oli elupäevad pidanud tallipoisi austavat ametit ja luges ennast kui orja väga tähtsaks, sest Rooma oli ju orjade riik.

Mukil oli küll olnud silmapaistev edu töös, kuid õnnega isiklikus elus olid asjad palju kehvemad. Hiljuti oli olnud mõisa aastapäev ja sel puhul toimunud suurel orjade koosolekul oli Kaki sõna võtnud ning tänanud meie kõigi tarka ja armastatud toitjat isa senjoor Bluffinot selle eest, et see terve nende suguharu oli võtnud enda kaitse alla. Seejuures oli ta olnud veidi ebatäpne, sest sest senjoor Bluffino ei võtnud mitte tervet suguharu enda kaitse ja hoolitsuse alla, vaid ainult pooled selle liikmetest, kes jäid ellu pealemõningaid senjoor Bluffino ja tema sõdurite poolt tehtud vigu. Kaki pruut Viktoria, kelle teadvus oli olemisest maha jäänud ning kes seetõttu oli igandite kammitsais, ei teinud peale koosolekut Kakiga enam üldse tegemist. Kaki oli küll väga kurb, kuid lootis sellest pikapeale üle saada. Pealegi oli, ta hea töö ja truualamlikkuse eest saanud vanema toapoisi kohale. Muki, kes oli elupäevad olnud noorema tallipoisi amaetikohal, tundis Kaki vastu siirast kadedust, mida ta muidugi välja paista ei lasknud.

Sõbrad olid kohtumise üle väga rõõmsad, kallistasid teineteist nagu vennasparteide esindajad ja mõlemad lugesid ette päevakohase tervituse. “Kallis Kaki, õnnitlen sind kogu talli kollektiivi nimel vanema toapoisi ametikohale määramise puhul ja soovin sulle edu töös”. (Õnne isiklikus elus ta ei soovinud, kuna ei tahtnud ebameeldivaid asju meelde tuletada).

“Kallis Muki, tänan sind südamest õnnitluse eest ja luban kogu toapoiste kollektiivi nimel õigustada mulle antud suurt usaldust. Meie kõigi pühaks kohuseks on anda kõik oma jõud selleks, et meie mõis (jah, just nii ta ütles – meie mõis) oleks veel jõukam ja rikkam kui ta on praegu. Mida rikkalikum on isandate laud, seda rohkem pudeneb sealt ka meile raasukesi”.

Pärastm päevakohaste tervituste ettelugemist hakkasid sõbrad otsekohe ühiselt arutama  tähtsamaid maailmaprobleeme.

“Kallis sõber Muki, * pean sind veidi kurvastama. * tingituna mõningatest ajutistest raskustest pole mul seni õnnestunud saada muulanahast sandaale, mida sa nii kangesti tahtsid ja mida ma sulle * lubasin”.

“Kallis sõber Kaki, ka mina pean sind veidi kurvastama. Veini sees marineeritud vihmausse, mis ma sulle lubasin, ma pole veel saanud, kuid loodan siiski varsti saada. Peale selle on mul sulle ka üks meeldiv uudis. Neid pronksist sõlgesid ja muulanahast sandaale, mida Kalaabrias kantakse ja mis viimasel ajal on ka meil väga moes, ja mida meie mõisas pole mitte ühelgi orjal, on lootust lähemal ajal saada ”.

“Kas tõesti? Ja kuidas siis?”

“See on suur saladus. Räägin ainult sulle kui oma parimale sõbrale. Kuulsin ise, kui meie isa senjoor Bluffino rääkis sellest meie vanemale järelvaatajale”.

“Kas tema siis rääkis sellest, kust saab pronksist sõlgi ja marineeritud vihmausse? Tal on juba neid sõlgesid mitu tükki olemas ja marineeritud vihmausse samuti külluses. Viimase orgia ajal, kui lauda koristati, sain ise ühe taldriku pealt mitu tükki.Olid küll hirmus vastikud, aga nad on ju ikkagi moes, neid söövad kõik peened inimesed “.

“Ei, seda otse ta ei öelnud, kust neid sõlgesid ja vihmausse saab, aga tema jutust võis järeldada, kust sõlgesid ja sandaale on võimalik saada. Asi on selles, et mingisugune Spartacus on mässu tõstnud ja liigub orjadest koosneva sõjaväega Rooma poole. Tema väes pidi olema orje tervest Itaaliast ja küllap on seal neid siis ka Kalaabriast. Noh, aga kui nad siia peaksid jõudma, küll me siis juba nende käest mõne sõle ja mõne paari sandaale millegi muu vastu välja vahetame “.

“Ja kes see Spartacus siis õige on?”

“Mingisugune koolist ärajooksnud gladiaator, kes oma mahajäänud teadlikkuse tõttu polnud aru saanud, et orjus kui ühiskonna arengu kõrgeim * on igavene ja kes nüüd püüab ajalooratast tagurpidi käima panna “.

“Ja mida sellele Spartacusele veel tarvis oli, kui ta juba gladiaatorite kooli oli vastu võetud. Talle ju anti tasuta haridus, toit, riietus ja elamispind ning p ärast kooli lõpetamist oleks teda tööga kindllustatud kuni elu lõpuni. Ja temale, tänamatule, oli sellest kõigest veel vähe !

Ja mis siis sellel orjusel nii viga on, et peaks kohe mässu hakkama tõstma. Kõik, kes eluaeg on orjad olnud, usuvad, et elu ei saagi parem olla kui orjuse ajal. ka mina olen eluaeg ori olnud ja ma ei oska paremat elu üldse ette kujutadagi. Isegi meie eluajal on orjade elu läinud palju paremaks. Minu isa rääkis, et siis, kui tema veel noor oli, oli elu raskem kui praegu, siis anti orjadel üle päeva süüa ja iga päev peksa, praegu aga antakse iga päev süüa ja üle päeva peksa. Kas saab üldse paremat elu olla?”

“Pealegi pole orjuse ärakaotamine üldse võimalik, sest orjadel ei jätku selleks lihtsalt jõudu. Iga kümne orja kohta on ju üks järelvaataja, seega on neid ju päris palju. Ja tarvitseb ühel järelvaatajal korra piitsa plaksutada, kui sada orja jookseb laiali, ilma et nad julgeksid tagasi vaadatagi “.

“Eks orjuse ärakaotamine oleks mõnes mõttes hea küll, aga see võib kaasa tuua ka ebameeldivusi. Mul on aia nurgas põõsas savipudel, kuhu iga kord , kui orgia jaoks ettevalmistusi teen, viin veini . Oma sünnipäevaks peaks ma ta täis saama. Kui aga Sprtacuse sõdurid Rooma jõuavad, võib mõni neist meie aiast läbi sõita ja hobune võib kabjaga minu veinipudeli katki lüüa. Parem jäägu nad siis tulemata, nüüd on mul vähemalt suur savipudel poolest saadik veini täis, aga mine tea, mis pärast saab. Ja ega see meie elu nii vilest ei olegi, kui mõni arvab. Ma joon praegu peale orgiat kõik poolikud peekrid tühjaks, aga kelle peekrist ma siis jooma hakkan, kui orjust enam ei ole?”

Ja kui me tahaksimegi orjust ära kaotada, siis lõpeks see meile väga halvasti.Isad võivad ju vihaseks saada, kui näevad, et me tahame orjust ära kaotada, ja mõne meist isegi maha lüüa. Parem ärme topime oma nina sinna, kuhu pole vaja. Kes tahab kaua elada, peab olema tark lammas. vaata meie mõisa lambaid seal karjaiaal. Eile aeti veerand neist tapamajja, aga järeljäänutel pole sellest sooja ega külma. Kõik on oma eluga rahul ja mõtlevad:”Elu on ilus – kõht on täis ja kasukas on seljas, rohkem pole ju lambale vajagi “.

Sõbrad, olles niimoodi kõik tähtsamad maailmaprobleemid läbi arutanud, läksid mõlemad oma töö juurde, et anda ennastsalgava tööga p oma panus nende mõisa jõukuse ja rikkuse suurendamiseks ja luua niimoodi soodsad tingimused kauaoodatud karnevali kättejõudmiseks.

Nädala pärast oli Kaki jälle samas kohas ja ootas oma sõpra Mukit. Mukit aga ei tulnud ei sellel ega järgmisel nädalal. Teda ei tulnud enam kunagi.Mukil oli jätkunud jultumust küsida meie kõigi targalt ja armastatud toitjalt isalt senjoor Bluffinolt, et millal see karneval siis lõpuks tuleb, mille eest tal siis, ka pea maha löödi. nii et võid küll olla tark nagu lammas, kes muud ei tahagi, kui et kõht oleks täis ja kasukas oleks seljas, kuid eks lambaid saadeta ja ka vahest tapamajja. Selline on elu ja sinna pole ju midagi parata, nagu tegid oma arutlustega kindlaks orjafilosoofia silmapaistvad esindaja Muki ja Kaki.

Keegi avaldas pahameelt, et miks temast siin nii halvasti on kirjutatud. Siin on küll tegemist ilmse arusaamatusega.Kogu see lugu juhtus ju enam kui kaks tuhat aastat tagasi. See oli, siis, kui iga endast lugupidav inimene püüdis enda peolauale muretseda marineeritud vihmausse, kui pronksist sõlgesid ja muulanahast sandaale oli mõningate ajutiste raskuste tõttu isegi tutvuse kaudu raske saada, ja kui mingisugune Spartacus kas pol polnud aru saanud, et orjus kui ühiskonna arengu kõrgeim aste n igavene, püüdis ajalooratast tagurpidi käima panna, mis tal loomulikult ebaõnnestus. Karnevali pole aga senini olnud. Mõned skeptikud, neid on küll tühine vähenik, väidavad, et seda ei tulegi.

Paul Irving