“Mitte elu ei ole kallis, vaid vabadus…”
( Peaminister A. Piibu kõnest Jüri Vilms’i leinaaktusel 1920. a. detsembris “Estonia” kontsertsaalis. )
Oleme jõudnud inimkonna kõige kannatusrohkema sajandi seitsmekümnendatesse aastatesse. Ka eesti rahvale on see sajand olnud suurimaks ja verisemaks katsumusajaks terve ajaloo vältel. Raske hinnaga pärast 700 aastat kestnud orjapõlve võideti Vabadussõja tulemusena Eesti omariiklus.
Tänavu möödub 31 aastat noore Eesti vabariigi surmapäevast.
Sellest saatuslikust päevast alates on eestlane võidelnud aastaid nii relvaga käes kui ka ilma on õiguse eest vabale ja iseseisvale elule. Võitles ülekaalukate jõudude ees… Eesti mandrile laskus stalinliku terrori pime öö… Ajavahemikul 1940 – 1951 kaotas eesti rahvas oma paremiku, suurema osa oma intelligentsist, peaaegu kõik oma juhid – langenutena, mõrvatutena, küüditatutena ja välispagulastena. 1944. aasta lõpuks ulatusid eesti rahva kaotused 204 000-ni (s.t iga viies eestlane !). Lisaks sellele küüditati 1949.a. märtsis oa 100 000 eestlast nn. kollektiviseerimise käigus Siberisse.
Kunagi pole löödud eesti rahvakehasse raskemaid ja verisemaid haavu ! Ülejäänud eestlased aga alistati Vene suurriigis kehtiva totalitaarse süsteemi teenistusse.
Ja täna, mil valud vaibumas ja haavad kinni kasvamas, mälestused tuhmumas ja tuleviku lootused purunemas, tuleb kainelt hinnata läbitud teed, analüüsida tekkinud olukorda ja heita pilk tulevikku.
Viimased 25 aastat olid eesti rahvale, tema arengule – s u r n u d a j a k s , kui hinnata seda tõeliste väärtuste loomingu seisukohast. Hoolimata valepropaganda põrgu kisast ja igasuguste väliste kvantitatiivsete näitajate suurenemise kohta näeme me, et need veerand sajandit olid ühiskonna sisemiste kvalitatiivsete väärtuste hävingu ajaks. Me märkame sügavat vaimset, kultuurset ja poliitilist allakäiku eesti ühiskonnas võrreldes iseseisvusajaga. Erilise südamevaluga tunnetame seda moraalset kahju, mida on totalitaarne süsteem tekitanud eesti rahvale. On ju igasuguse positiivse arengu põhinäitaja – uue ja parema, vaimse ning kõlbelisema isiksuse kujundamine. Onju loomingu põhieesmärk – inimese täiuslikkus, tõe, headuse ja ilu kehastumine temas. Kaasaaegses inimeses on jäljetult kadumas kodaniku ja isiku voorused. Põhiliseks suhtumisviisiks on saanud alandav orjalik hoiak ja truualamlikkuse ülesnäitamine riigi vastu, kahtlus, umbusaldus, kartus ja hirm oma kaaskodaniku ees. Valdavaks on saanud perspektiivitu ürgegoistlik eluvorm, mille ainsaks eesmärgiks on agar elatisraasude üleskorjamine. Inimene on muutumas tühipaljaks tootmisühikuks, elutuks hammasrattaks hiiglaslikus riigimasinas, mille teravik on suunatud ülejänud inimkonna vastu. Tekkinud moraalset vaakumi püütakse totaalse riigi huvides täita nn. tööetiketiga, mille järgi töö riigi heaks on elu ainus mõte, sisu ja eesmärk. Tegelikult aga võib töö saada moraalse tähenduse ja mõtte ainult oma eesmärgilt ning võib olla ainult vahendiks inimese vaimseks ja moraalseks täiustamiseks.
Vaimses elus on tõeline kultuuri looming asendatud laiatarbelise pseudokultuuriga. Tõde kuntstis ja teaduses sõimatakse siin kodanlikuks objektivismiks, vabaduse ideed – kapitalistlikuks igandiks. rahvusaadet – natsionalistlikuks mürgiks, usku – tagurlikuks eelarvamuseks jne. On katkestatud osavõtt ja puudub orgaanilinie side maailma rikkaliku kultuurieluga … Ei ole mõtet edasi lugeda neid laostumise ja hävingu lõpmatuid tundemärke, mida n ä g i j a pilk märkab ühiskondliku elu kõikidel aladel.
Selle üldise hävingu taustal on aga tekkinud uus karjeristlik ja kainelt arvestav inimtõug, kes küüniliselt hülgab igasugused aated ja moraalsed põhimõtted.
Häbi ja sündsusetundeta, ilma au ja südametunnistuseta kasvavad nad mürgiste seentena kõduneva ühiskonna kehal. Taotletakse ainult ühte – iga hinnaga “haljale oksale” jõuda ! Külma hingega ja tühjade silmadega istuvad nad oma saavutatud “kõrgel positisioonil”, kuulates üle või avalikult laimates, vallandades töölt või takistades tööle võtmast, rikkudes vaid nõukogude võimule vajalikke isiku- “karakteristikaid” ja tehes intrigeerivaid ettekandeid, nuhkides või esitades salakaebusi, aidates igal moel ja viisil tagakiusata kõiki neid, kes ei ole totalitaarse reziimi poolt soositud. Nende sabarakkude nimede ja aadresside avaldamine on vaid aja küsimus. Häbi sellele uuele kupjatõule ! Ja teadku nad, et kunagi ütleb eesti rahvas nende kohta oma sõna !
Õnneks ei ole totaalne süsteem suutnud eesti rahvast täielikult vaimselt ja moraalselt laostada. Otse imekspandavalt palju on rahva hinges säilinud tõe ja headuse kuldseid sädemeid. See aga innustab ja kohustab…
Tänapäeva tardunud olukorras tajume ilmselgelt, et elame suurte sündmuste eelõhtul. Nad võivad minna kas totaalse hävingu või totaalse taassünni teed. Põhiline vastutus selles osas lasub maailma suurrahvastel. Kuid siin saab ja peab kaasa rääkima koos teiste rahvastega ka eesti rahvas !
Sellepärast peab eesti intelligentsi elutööks saama purustatud väärtuste taastamine ja uuesti loomine. Sellepärast on meie kõikide – ausate ja mõtlevate inimeste pühaks kohustuseks totalitarismi pilkases pimeduses süüdata kõrged tähised eesti rahva tuleviku teel !
Nimetagem siis need kolm ülimad väärtused nende kättevõitmise ajaloolises järjekorras.
VABADUS
Orjus, varjatud või otsene on inimese kõige alandavamaks ja vääritumaks eksistentsi vormiks. Tema alalisteks teekaaslasteks on: hirm, vihavaen, vägivaldsus, ainelisus, s. t. kõik see, mis viib inimese hukkumisels. Orjastatud ühiskonnas toimub vaimu- ja moraalisiksuse sihikindel hävitamine; kõik ülejäänud aga muudetakse vormituks massiks, riigi orjadeks.
Sellepärast on vabadus inimhinge sügavaim tung ja igatsus, kuna ta on väärika olemise eetiline alus. Vabadus on ka täisväärtusliku ja igakülgse inimarengu põhitingimus oma sisemiste seaduste järgi.
Tema ainsaks piiritingimuseks on – mitte takistada oma kaasinimeste vaba arengut. Ainult vabadus saab olla inimese ja ühiskonna loomingulise elu kujundamise ning isetegevuse liikuma panevaks jõuks.
Ainult vabaduse õhkkond avaldab positiivset kasvatavat mõju, mille tagajärjel pidurdub võõrandumine, kasvab inimese kohuse ja vastutustunne…
On tuntud vastuväide, et demokraatlikus ühiskonnas saavad vabaduse ka negatiivsed jõud: kurjategijad hakkavad looma sündikaate, hoogustub narkootikumide ja pornograafia levik, saavad soodsa tegevusvälja terroristlikud rühmitused, toimub ühiskonna teatud osa “lõdvenemine”… Kuid peetagu silmas, e:
1) veel suurema vabaduse ja mõju saavutavad positiivsed jõud;
2) kaob maapinnalt üks suurim kurjuse kolle – totaalse riigi kuriteod isiksuse vastu;
3) Ühiskonnale avaldab oma tervendavat toimet vabaduse kosutav moraalne kliima.
Vabaduse taassünni eeltingimuseks Eestis saab olema:
a) kas Vene totaalse suurriigi üldine demokratiseerumine
b) või tema sõjaline kokkuvarisemine
RAHVUS
Rahvusluse põhimõte peab olema üheks tähtsaks aluseks rahva moraalses kasvatuses solidaarsuse ja ühinemise vaimus.
Solidaarsuse põhiliseks toiteallikaks on inimese võime tõusta üle enda või piiratud rühma kitsaste huvide avardatud hingeelu, ideelise ja moraalse teadvuse kaudu. See aga on võimalik siis, kui on välja arendatud võimas vaimse ja moraalse üksikisiku kokkukuuluvustunne rahvusliku tervikuga, kui on olemas terav ühise saatuse alamuslik ja mõistuslik taju. Rahvusaade peab olema just eriti tugev väikerahvastel, kelle eksistentsi on tõsiselt ohustatud vaenulika ja agressiivsete suurrahvaste poolt. On ta ju enesekaitse instinkti kollektiivne avaldusvorm.
Terve ja humanistlik rahvuslus eeldab sõbralikku ja austavat suhtumist kõikidesse rahvastesse, kes ei sea endale ebainimlikke eesmärke ning näitavad teiste rahvaste vastu üles head tahet.
Et eesti rahval oleks vabade maailma rahvaste peres väärikas koht, peab ta oma tulevikus saavutama alljärgnevaid eesmärke:
A. P o l i i t i l i s e d. 25 aastat kehtib Eestis nõukogude kord ja riiklik side Venemaaga, mille kohta pole eesti rahva arvamust küsitud. ÜRO vaatluskomisjoni juuresolekul peab eesti rahvas üldisel, otsesel ja salajasel rahvahääletusel otsustama, kas jääda Venemaa liiduvabariigiks, astuda föderatiivsesse liitu mõne skandinaavia riigiga või olla iseseisev vabariik.
B. M a j a n d u s l i k u d. 25 aastat on Vene suurriigi huvides röövitud Eesti loodusvarasid, “arendatud” tööstust Venemaalt sisseveetud toormaterjali baasil, väljapumbatud tohutuid toiduainete ressursse, ekspluateeritud tööjõudu, konfiskeeritud eesti kodanike vara jne. Tulevikus peavad kõik Vene suurriigi kapitaliga loodud majanduslikud ja materiaalsed väärtused üle minema eesti rahva omandiks. Eesti kodanikele tekitatud kahju ja katmata võlg eesti rahvamajandusele peab olema tasutud Vene suurriigi poolt.
C. D e m o g r a a f i l i s e d. 25 aasta jooksul on ühelt poolt kuntstlikult ja sihipäraselt soodustatud võõrrahvaste sisserändamist Eesti maa-alale ja teisel poolt. sunniviisiliselt Eestist hulgaliselt ära küüditatud Eesti kodanikke. Seisuga 1959. a. oli 892 000 eestlast ja enam kui 20% slaavi rahvaste kontingent (1939.a. oa 8,0% ). Lähtudes rahva elulistest huvidest tuleb vastava seadusandlusega viia vähemusrahvaste protsent vähemalt iseseisvusaja tasemele, repartreerides üleliigse võõrrahvuste kontingendi Vene suurriiki. Samal ajal tuleb repatrieerida Eestisse kõik soovi avaldanud eestlasi, kes elunevad Venemaal ja teistes maailma riikides.
D. M o r a a l s e d. Lugematuid haudasid, traagilisi saatusi, purustatud elusi ja teisi kannatus ining kahjusid, mis said osaks eesti rahvale Vene suurriigi süü tõttu ei saa enam kompenseerida ükski maapealne jõud… Et tekitatud kurja osaliselt heastada, peab tulevane Vene riik, mis oma olemuselt saab olema demokraatlik ja vaba, üles näitama siirast head tahet, osutama igakülgset tõhusat majanduslikku, kultuurilist ja poliitilist abi tuleviku Eestile.
Niisiis, eesti rahva tulevane eluvorm peaks olema rahvuslik ühiskond, kus toimub isiku aktiivne seostumine rahvusega vabaduse vaimus ja õhkkonnas.
KRISTLUS
Vabadus ja rahvuslus, vaatamata nende tohutu suurele tähtsusele ei anna veel iseendast kõikide inimlike probleemide ammendavat lahendust. Seepärast ei saa nad olla lõppeesmärgiks, vaid ainult teeks selle juurde. Ka vabas rahvuslikus ühiskonnas võivad tekkida venulikkuse ja võõrandumise kolded, ilmneda vastuolud – ideoloogilised, sotsiaalsed, grupilise, isiklikud jne. Sest inimlik tahe ja mõistus ilma olemusliku sidemeta ülemaailmse keskusega – jumalaga – kaldub kaosesse. Ilma Jumalata on inimhing kui meresõitja ilma kompassita – ekslev, ilma suunata, tormide meelevalla ohver.
Sügava ängistuse ja kibedustundega näeme aga, et usk – inimkonna suurim eluläte – on kaotanud oma kosutava toime ning ära kuivamas. Öeldakse, et süüdi olevat võidutsev ratsionalism ja positivism, millised on vastutavad kujunenud ohtliku olukorra eest maailmas, kuid millised loomingulised võimalused ei ole veel ammendatud. Väidetakse, et süüdi olevat ainult totaalse riigi tagakisumised kiriku vastu… Kuid need tõsiasjad on ise teatud põhjuste tagajärjed.
Kiriku kui vaimse suunava jõu autoriteedi sügav langus ei ole juhuslik. Näib, et paheline ühiskond on oma Jumala vahendajale – kirikule suutnud peale vajutada temale iseloomuliku pitseri. Kirik aga pole leidnud endas kõlbelist sisemist jõudu kaitsta end selle eest. Tõmbudes tagasi arengu põhivoolust on ta jäänud eluvööriks ja elukaugeks. Kõige olulisimaist ja teravamaist ühiskonna ja isiku probleemidest läheb kirik laias kaares mööda, jättes nad lahendamata. Abstraktselt spekuleerides ei märka ta, et 20. sajandi küsimustele ei saa vastata ainult Uue ja Vana testamendi keeles ning sümboolikas. Ennast õigustades kuulutab kirik end maapealsetest asjadest kõrgemal olevaks. Tegelikult mässib ta end maapelasete kaalutluste sisse rohkem, kui seda sündsuse tunne võib lubada. Sisuliselt rajavad kirik ja osa tema ümber koondunud inimesi oma elu hoiaku alalhoiu instinktil ja hirmul heaolu kaotuse eest, mis on aga karjuvas vastuolus tõelise kristliku tundemaailmaga. Hirmu ja alalhoiu kompleks leiab endale sobiva viigilehe usulises fatalismis ja egaoismis, mis on mugav ja tegevusetu isikliku “päästmise” vorm. Kuhu aga jääb kristlik kohus oma ligimese vastu?
Hirmu ja alalhoiuga on seletatav ka see häbistav ja hukkamõistetav side riigiga, mida lubavad endale mõnikord kiriku juhid ja realiikmed. Ilmneb paradoksaalne nähe: kui kirik oli võimul, siis rüvetas ta end vägivalla tarvitamisega (ususõjad, inkvisitsioon). Olles nüüd tagakiusatav, keeldub ta tõhusalt kasutamast isegi ürgkristluse vaimseid ja moraalseid võitlusvahendeid.
Äärmise loidusega võitleb kirik kurjuse vastu. Antiikaja ürgkristlaste ja kaasaegse M. L. Kingi helged eeskujud ei sütita kirikuinimeste südameid. Üks võitlusväli teise järel loovutatakse vastastele. Erilise kabuhirmuga välditakse poliitiliste probleemide käsitlemist, sest see nõuab ju eriti suuri ohvreid. Kuid poliitika on inimsuhetes üks tähtsamaid ja üldisemaid vorme, mille iseloom võib olla saatrusliku tähendusega miljonitele inimestele. Poliitiliste suhete metsistumise ja julmemaks muutumise eest on kirik üheks kaassüüdlaseks oma passiivse pealtvaataja hoiaku suhtes.
Totaalne riik ! Kui su kurjuse vastasrinnas peaks seisma ainult kaasaegne kirik, siis võid sa veel tuhat aastat võidukalt kasutada oma saatanlikku võimu ja vägivalda õnnetu inimsoo vasta!
Tõeline ja vaba kristlus peab elama ja võitlema väljaspool orjastatud kiriku müüre.
Väljapääsu kujunenud olukorrast me näeme kristluse uuendumises.
Kristlus vajab uut Reformatsiooni mis tagastaks talle ürgkristluse puhtuse, värskuse ja võitlusvaimu, viiks ta kooskõlla kaasajaga ning teeks ta võimeliseks teostama Jumala tahet maapeal – aktiivselt rünnata kurjust. Ka mõned ekslikud ajastu nõuetele mittevastavad kristluse alused tuleks läbi vaadata. Näiteks:
1. “Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile…” (Matteus, 22, 21. Mark. 12, 17) Kas sellest ebamäärasest reeglist ei kasvanud välja kiriku ebaõiged ja patused suhted riigiga?
2. “Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid vaenavad,” (Matteus, 5, 44. Luuk. 6, 27 ) Kas me peaksime armastama ka seda kurjust, mis meie vaenlastes on ja maailma voogab?
3. “Ärge pange vastu kurjale, vaid see kes sind lööb vastu su paremat kõrva,
kääna temale ka teine;” ( Matteus, 5, 39. Luuk. 6, 29 ) Kas ei ole see käitumise viis mitte kurjuse provotseerimine ja üleskasvatamine? Õigem on mitte kätte maksta, vaid lööjal tugevalt käest kinni võtta ja selgitada talle ta kuriteo olemust. Mitte mõõk, vaid kilp peab olema kristluse relvaks…
Kaugema tuleviku ülesandeks jääb sooritada usuline pööre, mis täielikult muudaks Jumala tunnetuse tee. Oletatavalt luuakse üliusk, mis oleks Euroopa ja Aasia, Ida ja Lääne, kõikide maailma jagude usundite hinnalisemate elementide süntees.
Tuleviku inimese maiseks elueesmärgiks ei saa olema mitte petlik õnnemiraaz, vaid sümpaatia ja solidaarsus inimeste vahelistes suhetes. Vaimses sidemes Jumalaga loob inimene maapeal Jumal – ühiskonna ****************************
*********************************
X X X X
On nimetatud ülimad väärtused – Vabadus, Rahvus ja Kristlus.
Eesti rahvuse paremate poegade ülesandeks jääb kehastada need väärtused meie maistes oludes.
Iga ausa, julge ja mõtleva inimese kohustuseks on olla nende aadete kandja, kaitsja ja edutaja, teha oma jõukohane panus nende elluviimiseks.
Tõde elab inimeste sees alates tema esimesest eestvõitlejast ja tugevneb iga tema järgneva poolehoidjaga.
Noorele aatelisele liikumisele ei saa läheneda väiklase arvestuslikkuse ja pudukaupmehe mõõdupuuga: Palju on seal algkapitali?
Milliseid kulutusi ma kannan? Kui palju saan ma kasu?
Võitlus tõe eest nõuab kõrget hinge ja avarat südant. Võitlus tõe eest nõuab inimeselt:
ü l l u s t, mis toetab võitlust j u s t s i i s , kui ta poolehoidjate arv väike ja takistused suured;
o m a k a s u p ü ü d m a t u s t, mis toetab võitlust k a s i is, kui lootust oma silmadega võitu näha ei ole ja võiduvilja maitsevad ainult järeltulijad;
o h v r i me e l s u s t, mis toetab võitlus isegi siis kui ta on seotud vara, vabaduse ja ka elu kaotusega.
Vabad ja julged südamed ! Tõstke rahvuslipp, millele oleksid kirjutatud –
V A B A D U S E
I S A M A A
J U M A L A N I M E L
Ärgu ükski hädaoht ega võim heidutagu teid sellel karmil võitlusteel !
– der.