Valus on kuulata, et enne 1940.a. juunit eksisteerinud iseseisvaid demokraatlikke Eesti, Läti ja Leedu vabariike nimetan NSV Liidu uudisteagentuur TASS ja teised kommunikatsioonivahendid üha sagedamini “Pribaltikaks”. Selle mõistega püütakse unustada Hitleri-Stalini pakti alusel vägivaldselt NSV Liidu Koosseisu inkorpeeritud iseseisvate riikide nimetusi, rahvaid ja nende ajalugu.
Moskvas oodatakse seda hetk, kui ei ole enam ühtegi eestlast, lätlast ega leedulast. Väikerahvaid on kerge küüditada Siberisse.Veel kergem on tuua venelasi või teisi rahvaid põliselanike asemele. Tegelikult neid ei olegi vaja käekõrval tuua. Nad tulevad ise heameelega sööma balti leiba, piima, liha, juustu ja vorsti, mida Venemaal ei järku. Sellest on vähe – nad korjavad metsadest isegi marjad ja seened ära, sõites selleks maha küll autode ja mootorrataste ning rongidega sadu kilomeetreid. Ka meie kalad jõgedes, järvedes ja meres, metsloomad metsades jäävad neile saagiks.
Kõik need uued asukad hakkavad rääkima vene keelt ja üha harvemaks jääb kohalik keel, mida ei märka välismaalt, isegi Rootsist külasõitnud nn. progresiivsed ajakirjanikud, kes hiljem oma ajalehtedes kiidavad Balti riikide elu pärast oma külaskäiku mõnda mustertehasesse, näiteks “Marat” või musterkolhoosi, näiteks Kirovi-nimelisse, kus elatustase ja paigad on Nõukogude Liidu keskmisest 2-3 korda suurem.
Sellised poolpimedad ajakirjanikus tungivad üha sagedamini kallale Balti riikide emigrantidele Rootsis, sõimates neid rassistideks. See aga on vesi NSV Liidu propaganda veskile ja ei vii iialgi nende orjusse sattunud väikeriikide vabanemisele ja rahvusvahelise õiguse alusel.
Balti riikide meestel tuli II Maailmasõja ajal võidelda kas ühe või teise okupandi armees, sest kõik metsa poleks nagu nii mahtunud. On teada, et Rootsi andis II Maailmasõja ajal Hitleri-Saksamaa sõjamasinale terast ja muudki vajalikku. See ei olnud ju sunduslik, nii nagu rootslate arvates ei olnud sunduslik eestlaste allumine Saksa sõjaväe mobilisatsioonikäsule.
Eesti, Läti ja Leedu elanikke on enne ja pärast II Maailmasõda massiliselt küüditatud Siberisse. Need kaks hiiglaslikku genotsiidi kampaaniat Siberi suunas kihutavate eselonidega ei kustu iialgi balti rahvaste mälust. Demokraatlike riikide elanikud ei suuda seda kunagi endale ette kujutada. Ega muidu üks rootslane ei küsisks hävitatud Eesti Vabariigi emigrandilt: “Miks te advokaati välja ei kutsusnud?”
Samal ajal Rootsi jurist Hans-Göran Franck otsis tööd hoopis Tðiilis. Ilmselt liigutas Francki tõmmude tðiillaste kitarrimäng, kuigi neid põgenes Rootsi ainult näputäis oma rahvakaaslaste terrori eest. Hans-Göran Francki ei huvita see, et kümned tuhanded eestlased, lätlased ja leedulased põgenesid Rootsi mitte nende oma rahvuskaaslaste, vaid bolðeviseeritud idaslaavlaste terrori ja inimõiguste rikkumise eest. Rootslastele (vähemalt mõnedele) meeldib nähtavasti rohkem tõmmu rass. Nii abistasid nad ka punaseid vietnamlasi ameeriklate vastu, seega ka osaliselt iseendi vastu, kuna ameeriklaste hulgas on ju palju ka skandinaavlasi ning nende järglasi. Samuti meeldib Rootsi valitsusele kutsuda töölisi nii Türgist kui ka Kreekast.
Rootsi valitsus keelas Eesti, Läti ja Leedu emigrantidel demonstratsioonid Hruðtðovi visiidi ajal Rootsi, rikkudes sellega samuti ÜRO-s vastuvõetud inimõigusi. Mainitud Hruðtðovi visiit oli juba edasi lükatud varem seetõttu, et NSV Liidu hävituslennukid tulistasid Balti mere rahvusvaheliste vete kohal alla Rootsi lennuki. Kuid see “arusaamatus” unustati kiiresti ja tehti kõik Hruðtðovi külakäigu heaks kordaminekuks.
Kõige vabamalt võivad Balti rahvad meelt avaldada USA-s. Kui saabus kord ÜRO järjekordsele istungile Läti vabaduse vägistaja “tovariðtð” Voðinski, võtsid Läti emigrandid teda sadamas vastu protestimeeleavaldusega. Kuid seoses arvatava maailma taasümberjagamisega mida avalikult nimetatakse “poliitilise kliima ja suhete soojendamiseks” USA ja NSV Liidu vahel, on ilmunud kitsendusi ka USA-sse. Tähtsate külaliste puhul on juba raske oma protesti avaldada. Kuid ühel Kanadas elaval Ungari emigrandil õnnestus siiski Kossöginile kõrri karata ja ta pikali tõmmata hüüdega: “Elagu Ungari vabadus!”. Brežnevi visiidi ajal USA-sse lubati Balti riikide emigrante ainult kõrvaltänavail marssida, kus Brežnev neid hoopiski ei näinud.
Seetõttu võtsid eestlased, lätlased ja leedulased suure heameele ja kergendustundega vastu teate A.Solženitsöni teose “Gulagi arhipelaag” ilmumisest Pariisis 1973. a. detsembri lõpus. Koos selle teose ilmumisega nad loodavad, et maailma avalikkus saaks ükskord teada ka nende kannatustest viimase 34 aasta jooksul.
Ikka kiiremini püütakse neid väikerahvaid sulatada kokku venelastega ja teiste rahvastega Nõukogude Liidus, et tekiks vene keelt kõnelev üks suur nõukogude rahvas, kes ainult töötaks ja ei mõtleks üldse. Nõukogude rahva eest mõtleks siis ainult NLKP ja Nõukogude valitsus oma arvukate karjeristide, avantüristide, bürokraatide eliitklassiga ning nende kaastööliste ja pugejaist ning reeturitest kaasajooksikutega.
A.Solženitsöni viimase teose ilmumise momendiks ei jõutud veel hävitada kõiki eestlasi, lätlasi ja leedulasi. Neid sunnitakse okupatsioonirežiimi heaks töötama ja nad ei suuda haarata kogu informatsiooni, mis levib Solženitsöni kohta, kuid ka sellest vähesest nad taipavad, et Solženitsön kirjutas tõde. Kuigi nad on tehtud vägivaldselt nõukogude kodanikeks, mõtlevad nad ikka teisiti kui need, kes 56 aastat on kuulanud ainult valet ja demagoogiat. “Pribaltika” elanikud tunnevad Solšenitsöni vastu palju suuremat austust kui venelased, kes mõtlevad poole vähem või ei mõtle üldse, sest nad tunnetavad Kremli soosingut väiksemate rahvaste kukil laiutamiseks. Julgestajaks on aga Nõukogude armee, salapolitsei – KGB – ja miilits, kelle aktiivseks abiliseks hakkab peaaegu iga venelane, kui on vaja maha rõhuda väikerahva tahet.
Siinjuures meenutagem eestlaste ja Volga-saklaste demonstratsiooni Tallinnas “Viru” hotelli ees 1974.a. veebruaris. Eestlased kandsid loosungit, milles nõuti nende äratoomist hurtsikutest uutesse majadesse, kus praegu laiutavad venelased jt. idaslaavlased, samuti teisi loosungeid eestlastele ja Eestile vabaduse nõudega. Volga-sakslased aga nõudsid väljarändamisõigust Lääne-Saksamaale. Samal ajal viibis Tallinnas ka Lääne-Saksa kodanikke, kes on seotud tööstus- ja kaubandussuhete arendamisega NSV Liidu ja Lääne-Saksamaa vahel. Häbenemata külalisi, alustas Tallinna miilits inimõiguste mahasurumist – rahulike demonstrantide vangistamist. Appi kutsuti veel Tallinna Miilitsaerikool ja igasuguste vabade demonstratsioonide mahasurumiseks olemasolev nn. motoriseeritud miilitsadivisjon, kelle “vägitegusid” mäletame 1973.a. juunist Pärnus asetleidnud sündmuste puhul. Kuid Tallinnas kasutati lisaks miilitsa ja KGB meestele demonstratsiooni maha surumiseks veel teist taktikat. Nii ässitati, arvestades “suurt rahvaste sõprust NSV Liidus”, sisserännanud või juba siin sündinud vene mass demonstrantide kallale. Ja välkkiirelt tormasid eestlaste põlisvaenlased oma “püha kohust” täitma – nad muutusid miilitsarusika pikenduseks. Vaat’ milleks venelasi läheb vaja Eestis ja milleks on vajalik Vene nõukogude kolonisatsioon – mitte ainult eesti leiba, võid, mune, liha, marju ja seeni sööma.
Kuigi Solženitsön tahtis avada oma teosega venelaste silmi, teatades 66 miljonist NKVD poolt hävitatud elust 1918 – 1956. aastani, ei saa muuta nägijaks seda, kes ei taha näha. Timukad olid ju venelased. Veri on paksem kui vesi. Küll aga jätkub endise hooga nõukogude võimukandjate pataloogiline fašistlike kurjategijate otsimine. Sellel on edu, sest venelane on alati valmis kõiki mittevaenlasi kurjategijaiks tunnistama, et leida ettekäänet tapmiseks. Mindi ju isegi nii kaugele, et mõisteti surma saksa ohvitsere, kes osutasid kangelaslikku vastupanu. Näitena võiks tuua von Sassi loo.
Saaremaa mõisniku päritoluga von Sass oli Velikije Luki komandandiks, kes osutas piiramisrõngas olevate saksa vägedega üle kuu aja visa ja kangelaslikku vastupanu Punaarmees olevatele eesti- ja teiste väeosade rünnakule. Lõpuks võtsid ta vangi Eesti laskurkorpuse sõjamehed. Ta tahtis olla ainult eestlaste vang ja kapituleeruda vaid eesti väeosadele. Miks? Sest eestlased ei ole asiaadid, kuigi olid minuvikus saksa mõisnike rõhumise all ja võiksid parajal momendil minevikku meenutades toimida vastavalt sõjaaja seaduste kohaselt ja enamgi. Kuna selle eesti nn. Rahvusvõeosa komandöriks oli Stavropoli krais sündinud Venemaa eestlane Pärn, kes oma väeosaga allus Punaarmeele ja ei omanud mingit iseseisva tegutsemise õigust peale õiguse eestlasi surma saata kommunistliku Venemaa päästmiseks, siis andis ta Von Sassile välja venelastele, et ta tegutsedes vastavalt käsule ja vastavalt sõduri kohustustele võitles kuni viimase võimaluseni. Kohtuotsuses oli öeldud, et “mõistetud surma poomise läbi kuritegude eest Velikije Lukis”. Enne venelastele väljaandamist sai von Sass Eesti laskurkorpuse juhtkonnalt (meenutame siinjuures endise Eesti Vabariigi kaadriohvitseri ja hilisema Punaarmeesse ülejooksiku ja oma minevikku igati eitada püüdva – sai ta ju hariduse ja kasvatuse ikkagi Eesti Vabariigi Kõrgemast Sõjakollist Tondil – major Eduard Lemmingu hilisemat intervjuud Eesti Raadios, kus ta rääkis, et vastates von Sassi küsimusele tema vangilangenud sõdurite ja ohvitseride ning ta enda kohta, oli öelnud: “Kõigile tagatakse elu, haavatutele arstiabi ja kohtlemine nagu on ettenähtud rahvusvahelise sõjavangide kohtlemise konventsioonis”. Kuid mida suutis teha ülejooksik Lemmingki muud, kui seda nägi ette libekeelne nõukogude propaganda ja kelle vana ema oli sunnitud üksikuna, mahajäetuna ja vaesena surema 1971. aastal nõukogude vanadekogus või nn. Invaliididekodus, kuna omaaegsel eesti kaadriohvitseril polnud “võimalust” “korteri kitsikuse tõttu” teda enda juures pidada ja hooldada… Ema, kes kõik oli andnud oma poja koolitamiseks eesti ohvitseriks! Ja kes osutus ülejooksikuks-reeturiks… jah, ka selline võib olla äraandja tasu – tänu nõukogude süsteemile!) kinnituse, et temaga ei juhtu midagi halba…
Analoogia põhjal pidanuks sakslased kõik vangilangenud nõukogude ohvitserid surma mõistma, sest nende enamuse kangelaslikkuses ei kahelnud ju keegi.
Veel praegugi leitakse mõni vangis olnud “Pribaltika” mees, keda hakatakse süüdistama tapmises sõja ajal ja mõistetakse selle kõige eest lõpuks veel surma. (Meenutame kõiki neid nn. protsesse loosungi all “mõistetud süüdi kuritegude eest inimsuse vastu sõja ajal”!) Sõja ajal aga tapsid ju peaaegu kõik relvakandjad, kes just tagalarotid polnud. Kui tappis venelane mittevenelasi, on see nüüd “kangelane” ja “patrioot”, kelle jälgedes tuleb käia kaasaegsel komsomolil ja noorusel alates lasteaiast peale… Ta oli ordeneid ja medaleid väärt! Kui tappis rahu ajal venelane venelast salapolitsei – KGB – liinis, tuleb sellest jäädavalt vaikida ja kuritegu on sellest rääkida ning kirjutada. See lõpeb sel juhul kõige rängema karistusega: NSV Liidu kodakondsuse äravõtmisega ja maalt väljasaatmisega. Mõelda vaid – elu ilma KGB kontrollita ja Nõukogude passita!
Rahulikult veedavad oma vanaduspäevi (muidugi kui südametunnistus – kui, niisugune võiks järsku ärgata – ei piina) tuhanded NKVD kurjategijad, kelle hingel on tuhandete ja miljonite inimeste elud ja võtavad vastu personaalpensioni…
Solženitsõn muud ei soovikski kui et need inimesed kohtu ette toodaks ja ilma piinamisteta neile selgeks tehtaks, et nad olid ja on veel praegugi süüdi oma kuritegudes.
Kuid nõukogude kompartei ja valitsus ei nõustu sellega iialgi. Just nende kurjategijate-mõrtsukate kaitseks äratati ellu hiiglaslik propagandakampaania Solženitsõni ja tema teose vastu.
Kurjategijate avalikel kohtuprotsessidel selguksid NKVD meetodid, ilmuksid päevavalgele ka osa neist veel elvaist kurjategijast, kes võtsid osa küüditamiste organiseerimisest Eestis, Lätis ja Leedus, ilma kohtuta tapmistest ja piinamistest “Pribaltikas”.
Nõukogude inimeste tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ebameeldivusi valmistavatelt probleemidelt arendatakse juba mitmendat kuud ordenite ja medalite kinkimise kampaaniat.
Samuti rändavad üha sagedamini Kremli mehed mõnda nn. liiduvabariiki, kinnitamaks ta lipule Lenini, “Rahvaste Sõpruse”, “Oktroobirevolutsiooni” või mõne muu ordeni. Palavikuliselt mõeldakse välja mitmesuguseid uusi ordeneid ja medaleid nind märke nagu tööveteranidele, 9. viisaastaku eesrindlastele jt.
Nii püütakse nõukogude inimesi viia lapse tasemele, tahetakse tähelepanu kõrvale juhtida maailmaprobleemidelt. Kuid inimene ei ole ju karjamaal kella kõlistav lehm! Lapsi võicb narrida medalite ja märkidega, eriti neid, kes kollektsioneerimise, numismaatikaga tegelevad.
Ka looduslähedased vähearenenud rahvad välismaal on vaimustatud igasugustest märkidest, mida turistidelt küsitakse. Märgi (rääkimata ordenist või medalist) saamisel muutuvad nad rõõmust lausa pööraseks!
Eks viinud konkistadoorid neile igasuguseid odavaid läikivaid klaasesemeid ja muud. Moskva orjastajad püüavad nüüd ordenite ja medalite jagamisega vähemusrahvaste esindajaile ja nende autonoomsetele üksustele sama teha.
Balti riikide rahvad on selle arengustaadiumi ammu juba läbinud. Võib-olla peatuvad sellel staadiumil tšuktšid tundras või Kaukaasias mägielanikud ja ehk venelased ise? Igatahes NSV Liidust Baltikumi invaseerunud kodanikele näivad ordenid ja medalid lausa meeldivat. Aga meenutagem Brežnevi rõõmu Jose Marti ordeni saamise puhul Kuubas? Igatahes “Pribaltika” elanik nimetab Moskva võimumeeste jagatud ordeneid ja medaleid litakateks ja kui keegi venelane või kohalik inimene peaks nendega ringi liikuma, siis muigab. Tõsi küll, töö autasuna neid võetakse siingi vastu – jah, mis teha: tehtud töö eest ju 2/3 saada olevast tasust jääb automaatselt riigile (võrreldagu elatustaset NSV Liidus ja mujal maailmas!) – ehk kompenseerib see mõnel pugejal ja kaasajooksikul saada oleva rahalise tasu? Sest ordenite ja medalite vastuvõtmisest keeldumisest on siiani vähe kuulda olnud…
Üsna tormiline oli ovatsioon sel puhul, kui Moskva saadik Kulakov kinnitas Aserbaidžaani NSV lipule “Rahvaste Sõpruse” ordeni. Mis jätkub sellest kogu saalitäiele plaksutavale kommunistide hulgale? Aga aina plaksutati ja plaksutati. Tõusti püsti isegi nagu hümni laulmise ajal. Meeleliigutus oli ju nii suur! Hiljem järgnes Kulakovi kõnele sealse kompartei esimese sekretäri Alijevi tänukõne.
Kui palju küll on 1974.a. esimeste kuude vältel antud “Rahvaste Sõpruse” ordeneid?! Kes neid jõuaks kokku lugeda! Peaaegu iga päev anti kaks ordenit. Nn. liiduvabariigid lõppesid juba ammu otsa. Siis otsiti nn. autonoomseid vabariike, oblasteid ja rahvusringkondi. Aeti jälle saalitäis kommuniste kokku. Mõni Kremli võimumees komandeeriti kohale. Sõjavägi tõi trampides lipu sisse. Reeglina oli lipp alati punane, ääristatud kollaste narmastega. Püüti aimata järgi preisi marssi, kuid soldatite samm oli tönts ja jalg ei tõusnud kuigi kõrgele. Ja ega ei saanudki tõusta – mõni plaksutaja oleks saanud siis lõuahaagi… Ja ka Preisimaad enam praktiliselt pole – kõik sealsed elanikud asustati peale II Maailmasõda kohe ümber, maa aga liideti Nõukogude Liidu külge (küsigem – millise õigusega?).
Võib-olla tähistas “Rahvaste Sõpruse” ordenite jagamine nõukogude rahva teket igal pool? Nimetati selliseid autonoomseid oblasteid ja rahvuringkondi, mida tavaline nõukogude inimene ei teagi, kuigi ehk koolis kunagi on õppinud. Lippudel puudub ju individuaalsus, mis võiks ju rahvuringkondadel olla. Moskva ei saa aga seda ju lubada, sest siis ärkaks rahvuslik eneseteadvus. Seepärast ei lubata kunagi taastada ka eesti rahvusvärve – sini-must-valget, milline kombinatsioon oli, on ja jääb üheks maailma ilusaimaks lipuvärvide kooskõlaks. Seevastu praegused nn. liiduvabariikide ilma peaaegu erinevuseta lipud on täiesti sarnased. Ja pole sugugi imestada, kui peaaegu ükski “Pribaltika” elanik (rääkimata sisserännanud slaavi kolonistidest) ei tunne oma kohustuslikku lippu teiste hulgast ära, kui ta just end spetsiaalselt mõneks viktoriiniks ette ei valmista. Aga seda ära tundmist polegi ju vaja – mitte ühelgi nn. liiduvabariikide vahelistel võitlustel, kokkutulekutel ja muudel sarnastel “sõpruspidudel” pole vaja ei “liiduvabariigi” hümni tunda ega laulda, rääkimata lipu heiskamisest vastava hümni saatel. Sest puudub ju igasugune austus ja autunne oma maa ja oma rahvuse lipu vastu – orja saab sundida vaid väevõimu ja relvajõuga austama oma isandaid ja nende poolt kohustuseks tehtud plagusid kandma või vardasse ajama. Muide, sini-must-valgele värvikombinatsioonile ta loomulikkuse ja ilu tõttu jõuavad juhuslikult paljude NSV Liidu trikotaazitõõstuste kunstnikud, teadmata, mida see rahvuslikult mõtlevale eestlasele tegelikult tähendab.
Karusell ordenite ja medalitega jätkus päevast päeva. Moskvalast nähes tõusti püsti ja plaksutati. Peeti kõnesid. Moskvalane kinnitas plekitüki lipule. Jälle plaksutati.
Komandeering maksis palju rohkem kui plkitükk. See “Rahvaste Sõpruse” orden on hiljuti asutatud ja neid on nähtavasti liiga palju korraga valmis vorbitud. Oksüdeerumise või seenetamise kartusel püüti neid palavikuliselt-kiirelt laiali jagada. Hõõrugu iga saaja siis ise nad läikima! Sest sidooli või asidooli peaks keemiakauplustes müügil olema. Kui seal on kaubavaheaeg, siis sõjaväekauplustes võib ehk kindlasti leida. Või on nüüd mundrinööbid ja rihma pannal igavesti läikivast ainest ja pole ka sõjaväekauplustest leida? Siis tuleb küll küsida mõni vana sineli tükk või rebida fufaikast poomvilla ja lasta mõnel koristajal igapäev ordenit nühkida…
Aga kes teab, kas neil Moskva-meestel komandeerimistunnistusi oligi? Kremlis elatakse ammu juba kommunismis – piiramatu kassa on käes, ja aja tasku rublasid nii palju kui mahub. Egas pole tegemist vaese Nixoniga, kel ainult üks miljon dollarit varanduseks ja sedagi nuhitakse ja uuritakse, et kas president pole maksudest kõrvale hiilinud? Kes aga informeerib nõukogude inimesi Kremli võimumeeste varanduste suurusest või sissetulekutest? Ainuüksi Brežnevile kingitud Jose Marti ordeni eest on Nõukogude Liit Kuubale “laenanud” 15 aasta jooksul 4,5 miljardit dollarit! “Laenamine” aga jätkub ja lõppu ei näi tulevat. Nõukogude inimesed aina plaksutavad kui Castro sõidab neile oma habet demonstreerima ja hispaaniakeelseid kõlavaid kõnesid pidama.
Ei maksa Moskva võimumehed tavalisi kodaniku makse, mida lihtsatelt välja pressitakse. Nad ainult “annetavad” ja “kingivad” ilma et küsitaks rahva käest või nende “valitud seaduslike esindajate” – “rahvasaadikute” käest. Antakse aga kellele heaks arvatakse, sest igasugune kontroll kogu rahva raha ja varanduse üle on nende käputäie punaste imperialistide kliki käes. Just seepärast saab karistada iga pisemgi suli ja olmevaras, pisispekulant ja lihttööline, kes ärandab oma töökohast pahatihti sellise eseme, mis võiks samahästi olla ka kaupluses müügil, kuid mis puudub müühilt seetõttu, et toodetakse vähe või viiakse välismaale suure valuutapuuduse tõttu. Ja omavolilise näppamise eest näiliselt rahvale kuuluvast ettevõttest langeb ränga karistuse alla kui riigivara riisuja.
66 miljoni hukkunu hulgas oli ka neid, kes nälja ajal 20-ndate aastate lõpul ja 30-ndail aastail ja hiljem – peale II Maailmasõda tõid koju kolhoosipõllult taskutäie viljateri või mõne kartulimugula. Karistada aga ei ole saand siiani need, kes Nõukogude Venemaa rahvastelt röövisid ja riisusid ning jätkavad seda tegevust siiani, need, kes teevad seda silmapilgutamata ja “annetavad ning laenavad” kokkuröövitus vara ja paiskavad seda utoopilise kommunismi ja selle dogmade nimel täitmatusse Aafrikasse, Indiasse, Kuubasse, Vietnami, Ladina-Ameerikasse ja kõikjale, kus aga on võimalik külvata vaenu ja viha rahvaste ja inimeste vahel, ja seda kõike “rahvaste sõpruse ja abistamise” sildi all!
Seepärast on nõukogude inimesel täiesti mõttetu olla nn. lööktööline, sest tema töövili ei lähe iialgi oma rahva või rahvaste hübanguks (millest aga pasundatakse alatasa, et uinutada vähemarenenud või ordenite ja medalite särast pimestatud inimesi), caid pillutakse propagandistlikel eesmärkidel välismaale ja tugevdatakse sõjaväge, mis on nõukogude okupatsiooni püsimise tagatiseks nii Baltimaades, teistes nn. liiduvabariikides kui ka Euroopa maades.
Aeg oleks hakata aru saama, et kõik need ordenid ja medalid, mida nii innukalt suure kära ja müraga jagatakse nii eesti töölistele (õnneks pooled ja ka enam on siiski vene päritoluga isikud!) ja kolhoosnikele, ei tohiks olla stiimuliks, sest nende töövili viiakse minema. Mõned maainimesed, eriti lüpsinaised on muutunud nagu tööautomaatideks. Me küsime: mille nimel nad rassivad? Et Leningradis ja Moskvas oleks rohkem piima? Et jätkuks konservpiima ka tantsivatele kuubalastele?
Venelasi ei ole innukalt ja arukalt tööle pannud veel ükski valitsus. Ei jõua ka balti väikerahvad oma tööga neid täies ulatuses varustada. Ainult lahkulöömisele ja eraldumisele Venemaast ja selle lagastavast mõjust, eriti moraalses osas, rääkimata majanduslikust ja kultuurilisest surutisest, täielikule iseseisvumisele tuleb mõelda, mitte aga mingisugusele koostööle või kokkusulamisele nn. nõukogude rahvuseks.
16.veebruaril oli Leedu Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise 56. aastapäev, Eesti Vabariigil 24.veebruaril. 23.veebruaril möödus 100 aastat Eesti Vabariigi esimese ja viimase presidendi Konstantin Pätsi sünnist.
Seegi kord saadeti USA riigisekretäri H.Kissingeri poolt traditsiooniline läkitus leedu ja eesti rahvale, milles veelkordselt leidis kinnitust tõik, et USA pole siiani tunnustatud Eesti ja Leedu maa ja rahva vägivaldset inkorporeerimist Nõukogude Liidu poolt ja leob neid maid endiselt vägivalla ohvriteks langenuiks. Sellest annab tunnistust ka asjaolu, et siiani eksisteerivad mõlemi (ka Läti) vabariigi esindajad – saadikud Ernst Jaakson ja Kajačkas – kuid ametlikult tunnustatud ja ajutiselt võõra võimu alla sattunud riikide ja rahvaste diplomaatiliste esindajatena.
K.Pätsi 100. sünniaastapäevale eelnevalt saatsid Eesti rahvuslikud välisorganisatsioonid ja välisesindajad järelpärimise Rahvusvahelisele Punase Risti organisatsionnile järelpärimise K.Pätsi saatuse kohta.
On ju ennekuulmatu maailma rahvaste ajaloos, et võõras okupatsioonivõim vangistab presidendi ja hoiab kinni ilma mingi avaliku kohtuprotsessita, teadmata kus? Sama näide ainult meie naabermaalt Lätist Ulmanisega. Smetona – Leedu president – pääses põgenema Nõukogude Liidu sõjavägede okupeerimisel Leedust, kuid hukkus 1944. aastal kahtlase tulekahju tagajärjel USA-s.
Tšiili presidendi tappis tšiillane Corrida ja sedagi alles siis, kui talle oli tehtud ettepanek põgenemiseks lennukiga ükskõik, millisesse riiki.
Kas Nõukogude Vene andis K.Pätsile võimaluse maalt lahkumiseks või kutsuti ta kui diktaatro ja igasuguste demokraatlike vabaduste mahasuruja (nagu praegu pseudohistoorikud püüavad koolilastele asja selgitada) rahva kohtu ette? Ei! Seda ei antud ei presidendile ega kümnetele tuhandetele eestlastele, kes arreteeriti koos K.Pätsiga ja küüditati Venemaa lõputuisse kaugustesse või mõrvati juba kohapeal nagu Eesti Vabadussõja sangarid Oskar Luiga, Karl Parts, eesti ohvitserid Tondil ja sadu teisi.
Seda enam paneb imestama praegu Moskva mõimukandjate advokaadi osa Tšiili suhtes. Tšiillased ise tapsid oma presidendi ja tšiili sõjavägi tegutseb seal, ilma et oleks tegu mingite Ameerika või teiste sõjaväe ja tankidega nagu toimus see 1940.a. juuni Eestis ja teistes Baltiriikides.
Balti riikides tegutseb Punaarmee juba 1939.a. alates. Ligi 35 aastat ei ole eesti, läti ega leedu sõdurid saanud sõnakestki kaasa rääkida oma rahvaste kaitsmisel võõra vägivalla vastu. II Maailmasõjas võitlesid nad Saksa ja Vene imperialismi huvide eest, sest neid sunnti selleks mõlemi okupatsioonivõimu relvajõuga nn. mobilisatsioonide nime all.
Nüüd on balti rahvaste pojad harjutatud üle kogu NSV Liidu hiigelterritooriumi, et nad sõja puhkedes paneksid ühises rivis oma orjastajatest okupantidega oma elu taas kaalule võõraste, Nõukogude Venemaa huvide eest. Küll on neid eestlasi, kes 1956.a. Ungaris koos vene tankidega surusid maha seal ülestõusu; küll on neid eestlasi, kes 1968.a. nn. Tšehhi sündmuste ajal koos vene armeega tungisid une pealt kallale tšehhi rahvale; eesti poegi on jätkunud ka Koreasse, Vietnami; oletatava Hiina-NSV Liidu konflikti puhul tuuakse neid ohvriks nõukogude imperialismi huvides. Me küsime: eesti mees, millal tuleb Sinu aeg võitlemaks oma maa ja rahva eest, nagu seda ajaloos juhtus Eesti Vabadussja ajal?
Balti riikide iseseisvupäevi on tähistatud ja tähistati ka tänavu välismaal laialdaselt. Nau tavaliselt, nii ka nüüd esinesid rea kõnedega USA poliitikategelased – senaatorid. Seegi kord viidi ühise nimetaja alla balti rahvaste visa püüe vabadusele ja võitlusele, mida peetakse selle nimel, kuigi olukorrad võrreldes aastatega peale II Maailmasõda on suuresti muutunud. Tookord, sõjajärgseil aastail elas eesti rahvas abi saamise lootuses Lääne demokraatiatelt, elati nn. Valge laeva ootuses ja lootuses, elati mitmesuguste tippkohtumiste ootuses, igasuguste ultimaatumite esitamise ootuses, mida pidi esitatama Nõukogude Liidule vägede väljaviimise kohta Baltikumist. See viis aga tuhandete eesti meeste – metsavendade asjatule hukule, viis peaaegu kogu rahvuslikult mõtleva eesti rahva pessimismi ja pettumuseni. Kuid raudne rõngas ümber rahva kri oli liiga tugev, Lääne demokraatiad aga liiga nõrgad ja Atlandi Charta kokkuleplased ei täitnud endi peale võetud kohustusi. Lääs magas oma aja maha. Nõukogude Liit, tänu spionaažile ja reetmisele sai endale aatomi-, hiljem ka vesinikpommi. 1946. aastal müüs Inglismaa Venemaale mitukümmend reaktiivhävitajat ja hulganisti mootoreid nende lennukite ehitamiseks. Nõukogude Liidu relvastatud jõud osutusid järsku ülivõimsateks, kuigi rahvas samal ajal nälgis, miljonid vangid istusid orjalaagrites, toimus genotsiid tatarlaste, kalmökkide, Volga-sakslaste, eestlaste, lätlaste, leedulaste kallal. Lääs magas teistkordselt maha õide aja.
Ja nüüd on jõutud staadiumini, kus räägitakse vaid relvastuse vastastikusest tasakaalustatud vähendamisest.
Nii on tekkimas olukord, kus balti rahvaste abiotsiv pilk võib pöörduda vaid veel Hiina poole, kuigi on teada seal toimunud kultuurirevolutsioon, hungveipingide märatsemised ja praegune kampaania endise kaitseministri Lin Biao ja 2 000 aasta eest surnud filosoofi Kong-Tši vastu. Hiina on veel ainuke reaalne jõud Nõukogude Liidu vägivalla vastu, kusjuures ta ei lähe kompromissile nagu Lääs. Vägivald Hiinas endas on küll teada, kuid ta on valmis seda rakendama ka maailma suurima vägivallamaa – Nõukogude Liidu vastu. Kõigile on ju teada kokkupõrked piiril. Ka praegu hiilivad hiinlased vahel üle piiri ja torkavad näeltega surnuks magavaid nõukogude sõdureid, nii võivad surma saada ka balti riikide pojadm kes läbivad kohustuslikku sõjaväeteenistust Nõukogude armees. Kuid ärgu siis magagu, sest riietuse järgi peetakse neid seal venelasteks.
Ka Eestis on märgatud Hiina poolehoidu valti rahvastele. Üliõpilastrahutuste puhul Eestis 1960-ndate aastate keskpaiku saatis Mao eesti noortele tervituse. Tänutäheks soovis nii mõnigi eesti noor Maole 10 000 aastat, kirjutades seda isegi seintele.
1974.a. algul sisenes Hiina Rahvavabariigi esindaja Rootsis asuvasse eesti rahvusorganisatsiooni klubisse ja palus kõiki materjale, mis heidaksid valgust Balti riikide vägivaldsele inkorporeerimisele NSV Liidu koosseisu 1940. aasta suvel.
USA riigisekretär H.Kissinger oma läkituses Leedu Vabariigi saadikule ja Eesti Vabariigi saadikule Jaaksonile USA-s deklareerib et kogu maailmale on hästi teada leedu ja eesti rahvaste taotlused enesesäilitamisele. Tegelikult aga pole see maailmale kuigi hästi teada ja varsti ehk ei teata seda täpselt ka enam Balti riikideski.
Nixoni televisioonikõnes, mille ta pidas Moskvas, meenutati Tanjat blokaadirõngas nälginud Leningradist. See näljahäda Leningradis oli Stalini süsteemi hukutava poliitika tulemus, millele eelnesid NSV Liidu agressiooniaktid Soome, Balti riikide ja Poola suhtes. Nixon käis isegi Leningradis Piskarjovi kalmistul leinamas, tundmata vähematki huvi läheduses asuva Tallinna vastu.
Enne võiks siiski mõelda, kellele ja mille puhul leina ja poolehoidu avaldada. Kui pärast arvutute jäneste ja teiste nrgemate loomade mahamurdmist emahunt saab teise kiskja poolt pureda või murtakse maha, siis pole vist küll mõtet kaasa tunda hätta jäänud hundikutsikaile.
Siiani on alati Lääne riigitegelased hoidnud avalikest esinemistest Balti riikide rahvaste enesemääramise küsimuses. Nii on faktiliselt eestlased, lätlased ja leedulased üksinda hambuni relvastatud Nõukogude Liidu terrorirežiimi vastu.
Vaid balti rahvaste välisorganisatsioonid on ainukesteks siiani avalikeks esinejateks-võitlejateks oseutunud oma sünnimaade vabaduse ja iseseisvuse eest. Ja on hea, et “Ameerika Hääle” saated valgustavad pisutki nende püüdlusi ja annavad informatsiooni eestlaste tegevusest võõrsil, sest Nõukogude Liit ei võimalda tegelikkuses, kuigi ta ise on allakirjutanud vaba informatsiooni saamise ja edasiandmise õiguse punktile “Inimõigusste deklaratsiooni” raames, omal maal seda ellu viia, nimetades seda “laimuks ja teise maa siseasjadesse vahelesegamiseks”. Nagu näed, eestlane, kompartei mõtleb ka siin Sinu eest!
Kuid ükskord maksavad, kui mitte juba praegu pole see moment tulnud, Lääne demokraatlikud riigid kallist hinda selle eest, et nad ei teinud midagi eestlaste, lätlaste ja leedulaste päästmiseks kommunistliku Venemaa küüsist.
Tänu A.Solženitsõni “Gulagi arhipelaagile” saab siiski maailm teada tõde Balti riikide ja Eesti kohta eriti. Vaba ajakirjanduse vastu eu saa keegi midagi. Kuigi Nixon ignoreerib eestlaste ohvreid ja kannatusi, pühendades peamist tähelepanu relvastuse piiramise lepingule, juutide väljarännuõiguse kauplemisele ja kaubalepingule või siis mõnele muule mitte midagi ütlevale lepingule, nagu õhu ja looduse saastamisest või propagandistlikule kosmilisele lennule, mille põhiline raskus on teineteise keele õppimine ja adaptatsioonikambris istumine, kuna ühes laevas kasutatakase puhast hapnikku, teises mitte (“Apollo-Sojuz”), siis selle lühinägeliku poliitika viljad on käegakatsutavad. USA kaitseminister Schlessinger juba teipab, et tänu kokkulepetele Nõukogude Liiduga on Ameerika Ühendriigid juba relvastuses ja kaitsevõimes Nõukogude Liidust mahajäänud.
“New York Times” avaldas väljavõtteid “Gulagi arhipelaagist” muidugi ilma presidendi korralduseta. Teose väljavõttest selgus ameerika rahvale, et Solženitsõn istus vangis koos endise Eesti Vabariigi ametniku Susiga, kes jutustas talle demokraatlikust tiigikorrast Eestis. Kommunistliku kasvatuse saanud endisele nõukogude suurtükiväe ohvitserile hakkas meeldima see riigikord ja ta maailmavaade muutus. Oma teoses avaldab Solženitsõn suurt sümpaatiat eestlastele ja tunneb huvi selle väikeriigi saatuse vastu. Loomulikult ei keelanud Susi talle rääkimast tõde.
Edasi leiab Solženitsõn, et USA ja Suurbritannia liidrid ei teinud II Maailmasõja ajal midagi selle võikeriigi iseseisvuse taastamiseks.
Tõesti! Seda on sadu ja tuhandeid kordi mõeldud iga tõeline eestlane, lätlane ja leedulane. Kui kerge oli II Maailmasja ajal tuua sisse Jaltas või Teheranis punktike Balti riikide iseseisvuse nõudmisest. USA president laskis end Stalinist petta. Churchill üksinda ei suutnud aga midagi kahe vastu, kuna Inglismaa sõltus ju suuresti II Maailmasõja ajal USA-st. 5. märtsil 1946.a. pidas ta Fultonis kõne, kuid raske oli avada ameeriklaste silmi. Liiga suur oli veel vaimustus Punaarmeest. Just seepärast jõudis Nõukogude Liit jätkata edukalt genotsiidi Balti riikides: arreteeriti ja tapeti ilma kohtuta Tallinnas Pagari tänaval, nn. Patarei vanglas, Lasnamäe vanglas, “Hallis Majas” Tartus Riia tänaval ja paljudes, paljudes selleks otstarbeks loodud NKVD piinakambrites ja vanglateks muudetud kohtades üle kogu Eesti ja Baltikumi, millele lisaks veel sadu mõrvatud metsavendi Balti riikide metsadest ilma igasuguse kohtu otsuseta. Teostus 25. märtsil 1949.a. suurküüditamine mitte lähemale kui Novosibirski oblastisse ja Krasnojarski kraisse. Ära viidi ligi 100 000 eestlast.
Flirtigu Lääne demokraatlike riikide riigitegelased edasi hundiga lambanahas. Aidaku üles ehitada autotehaseid, keemiatehaseid ja andku krediiti. Ignoreerigu edasi ja endistviisi Balti ja teiste Ida-Euroopa rahvaste vabaduse püüet. Kord võib aga saabuda aeg, kus Nõukogude sõjavägi paneb kogu demokraatlikule maailmale oma tankiroomidega raudse käpa peale, pealegi, kus juba momendil on Nõukogude Liidul Euroopas relvastatud jõudude ülekaal olemad koos oma satelliitide vägedega. Pidagu siis Lääs meeles veel seda, et koos Nõukogude Armeega võivad neile kallaletungida ka eestlased, lätlased ja leedulased ning teised Ida-Euroopa rahvad, millest näidetena võiks tuua Ungari ülestõusu allasurumist 1956.a. ja Tšehhoslovakkia okupeerimist 1968.a. Ja möönud sõjad on näidanud, et eestlased võitlevad hästi… Olgu nad koondatus kas Eesti Leegioni ja teistesse rahvuspataljonidesse või ja Eesti Laskurkorpusesse! Küll siis kaob nii inglastel võimalus sõja tingimustes korraldada omavahelisi jalgpallimatše nagu seda tehti II Maailmasõja tingimustes Saksa läänerindel kui ka ameeriklastel kauplemise aeg narkootikumidesa nadu seda oli Vietnamisõja ajal.
Varem või hiljem tuleb tõde siiski päevavalgele. J.Kennedy mõrva kohta käivate kõikide materjalide juurde pääseb järgmise sajandi alguses. Inglismaa avaldas varem ajaloolised dokumendid 50, nüüd aga 30 aasta pärast. Tänu sellel tuli laiema üldsuse ees päevavalgele Molotov-Ribbentropi pakti kogu olemus, mille lisaprotokollide salapunktide alusel annekteeriti Balti riigid Nõukogude Liidu poolt. Valel on lühikesed jalad. Nõukogude Liit ei liigu edasi neil lühikestel savist valejalgadel mitte igavesti ja mitte kaugele. Paigaltammumine ja taganemine paljudel aladel on juba alanud ja ilmneb kujukalt igapäevases elus.
Võrreldes Hrustsovi-aegse “sulaga”, on ka trükivabadus kui niisugune üldse ilmneski, tagasi läinud. Kui nõukogude kirjanikud püüavad käsitleda stalinlikku ajajärku, väidetakse nõukogude võimumeeste ppolt, et pole vaja. Miks? Kurjategijaid on veel liiga palju elus ja nad tahavad oma räpase elu lõpuni elada. Kuna süsteem on põhiliselt endine, siis tekib kurjategijaid iga päevaga aga juurde ning lõppu ei paista tulevat demokraatlike vabaduste keelamisel ja kogu totalitaarsel süsteemil. See siiski näib ainult nii. Lõpp tuleb seda kiiremini, mida vähemaks jääb käetõstjaid ja plaksutajaid siis, kui südameis mõeldakse vastupidi.
Amalrik ennustas Nõukogude Liidule lõppu 1980-ndateks aastateks ja selle eest ta saadeti 3 aastaks sunnitööle, millele mullu määrati sama palju juurde, kuid kannataja viletsa tervise ja välismaa “propaganda” survel muudeti see asumiseks.
Varem ajaloo vältel võisid eestlased loota abile Soomest. Veel II Maailmasõja ajal võitlesid eestlased keda arvestati ca 5 000 mehele, “soomepoiste” nimetuse all Soome riigi vabaduse eest. Nüüd käitub aga Soome valitsu üha vastikumalt, kuidi Urho Kaleva Kekkonen on käinud Eestis ka teise nõukogude okupatsiooni tingimustes ja teab täpselt siinset olukorda. Samal ajal aga Soomes valitsus ei tea, kuidas paremini pugeda NSV Liidu ees. Sellest oli veel vähe, et pakuti mullu külalislahkust Euroopa konverentsile, kus Soome politsei arreteeris Balti riikide emigrantide välisorganisatsioonide ja välivõitluse esindajad, kes tulid selgitama ajaloolist tõde.
Hiljuti toimus Helsingis jälle üks üritus, mis NSV Liidule väga meeldis – Tsiili sõjaväehunta kuritegude uurimise komisjoni istungjärgud. Samal ajal ei huvita Soone valitsust kuriteod hõimurahvaste – tõtlaste, ingerlaste, karjalaste jt. vastu naabruses ja üle lahe. Vaja oli sahkerdada riigiga kaugete merede ja ookeanide tagant. Selle komisjoni esimeheks puges Soome parlamendi liige, endine kohtuminister Jakob Söderman. Kahetsusväärne on see, et Helsingis pesitseb eestlane Enn Anupõld, kelle pugejalikud ja okupatsioonirežiimi tendentslikku propagandat täis reportaažid Eestisse ja Moskva televisioonile tekitasid igas tõelises eestlases lausa nördimust. Ka teatud osa Soome noori on meelestatud kommunistlikult ja demonstreerivd siis, kui Nukogude Liidule see meele järgi on. See kõik on aga lausa irvitamine kõigi ohvrite üle Soome talvesõjad. Enn Anupõllu irvitamine eestlaste kannatuste üle on vaieldamatu. Heastada oma laimu kaaseestlaste üle saaks ainult ovjektiivse tõe avaldamisega okupeeritud Eeestist ja Nõukogude Liidu poolt toimepandud kuritegudest eesti rahva kallal.
Üha ülbemalt käituvad ka Eestit külastavad Soome turistid, liputades eestlaste silmade ees ja nina alla küll närimiskümmi, küll ameerika sigarettide ja muu süsteetilise pudi-padiga, arvates, et see avaldab samasugust efekti, kui omal ajal valged näitasid ja peibutasid Aafrika džunglites neegritest pärismaalaste ees läikivaid klaasesemeid. Ja kahjuks paljud väikekodanlikud eestlased lausa tormavad soomlastest turistide juurde kas siis ostma või enese müügiga voodis nagu seda teevad mõnedki eestlastest naised) seda, mis Eestis Vene Nõukogude okupatsiooni tõttu puudub. Ei maksaks siiski enda alandada, kaaseestlased, nende ülbete suguvendade ees! Nähtavasti ei taha või ei suuda nad mõista seda, miks eestlased, lätlased ja leedulased neist viletsamas olukorras elavad. Samuti polu ju sugugi nii “pop”, nagu arvab mõni kaaseestlane, kui ta arvab, et omab mõne tuttava soomlase, kellest siis räägitakse kõigile ka kõikjal nagu mõnest suurest “imest”.
“Pribaltika” elanikud peaksid kuuluma ühte, hoidma end kokku. Nõukogude sõjaväes oma sundaega teenides sõimatakse venelaste poolt lätlasi ja leedulasi labusteks. Kui juba vaenlane kirjutab erinevat keelt kõnelevad rahvad ühise nimetajaga, siis pole vist tõepoolest mõtet lahku hoidmiseks, eriti kui balti rahvaste ajalooline saatus ja huvid, taotlused ja sihid, ka majanduslik areng ja kultuur ühtivad.

Eestis, 1974.a. aprillis

Ago Aegvalge
Ü.V.V.V