Meie päevade inimesele on paljud sõnad kaotanud neile kunagi antud tähenduse. Toimub sõnade devalvatsioon. Nõukogude kodaniku pähe taotakse pidevalt suure järjekindlusega küll raadio, kino, TV, ajalehtede, ajakirjade kaudu, küll lasteaedades ja ülikoolides, küll tööl ja sõjaväes selliseid sõnu nagu: Lenin, kommunism, proletariaat, sotsialism, imperealism, sotsialistlik demokraatia, rahvas, solidaarsus, töötaja jt.
Neist sõnadest luuakse ajalehe artikleid, raadioreportaaže, ettekandeid ja isegi romaane, jutustusi, luuletusi. Kogu keel on risustatud “kuldsete käibesõnadega” ning on muutunud trafaretseks ja tuimaks. Elukutselised kõnemehed võtavad “Pravda” juhtkirjad peaaegu muutmatul kujul ja valavad need pähe kokkuaetud kuulajaskonnale.
Mingi sõna või fraasi pidev leierdamine kutsub inimpsüühikas esile vastureaktsiooni. Kommunistide juhid ennustavad kommunismi saabumist – igaühe muretut ja külluslikku eksistentsi. Sõna “kommunism” igas ajalehes, igas raadiosaates korrutatakse kümneid, sadu kordi. Kuid kes usub selle saabumist? Kas või lähenemist? Isegi naiivsed idealistid on kaotanud usu sellesse soovunelmasse.
Meile sisendatakse päev-päevalt võrdsuse mõistet. Aga seda ei ole ju.
Samuti on ka sotsialistliku demokraatiaga. Kus see siis on? Milles ta väljendub? Meid aetakse valimisjaoskondadesse valima, aga valimisi ei ole – on mehaaniline valimisedeli kasti toppimine.
Meile sisendatakse külluse olemust. Iga päev kuuleme suurtest töövõitudest ja plaanide ületamisest. Aga kõige vajalikumat ei saavutata. Me kuuleme kommunistide ausast kommunistlikust suhtumisest töösse ja inimestesse. Näeme aga nende jagelemist ja kisklemist parema suutäie pärast. Meie ei usu enam sõnu. Sõnad ja teod on kommunistidel erinevad.
Kommunismi-missioon sarnaneb ülesmukitud lõbutüdrukuga, kes eemalt paistab kaunis ja võrgutav ja kes teie ümber keerutab teid vallutada püüdes. Uimastatuna tema kirglikest kallistustest ja uskudes ta tõotusi, allute talle naiivse armununa. Hommikul ärgates, aga avastate meigi ja puudrikorra alt närtsinud näo ja kogu jälkuse. Te tahate põgeneda, kuid on juba hilja. Nina alla pistetakse teile abielutunnistus. Nii jäätegi seotuks, needes oma rumalust ja lihtsameelsust, uskudes sõnu – armastus, õnn, kohustus. Te näete aknast rõõmsaid ja õnnelikke paare, kadestades neid ja sulgedes silmad, lausute : armastust pole, on vaid tühjad sõnad!
Kas sulle, lugeja, ei tundu, et meie rahva olukord on sarnane selle lirva ja mehe omaga?
Aeg on igaühel eristada tõde valest, head halvast. On aeg kõigil nimetada asju nende õigete nimedega. Meie võrgutaja – kommunism – kardab tõde, kardab kui asju nende õigete nimedega kutsutakse. Kümned tuhanded inimesed kannavad ainult tõe tunnistamise eest om a risti koonduslaagreis, vanglais ja vaimuhaiglates. Nad kannavad aga seda uhkusega ja kahetsuseta. Nad läksid teadlikult seda teed, et võidelda õigluse eest.
Nad nimetavad musta mitte halliks ega valgeks vaid mustaks. Stalinistide armastatumaid sõnu – sotsialism ja kommunism – tunnevad nad kui orjust ja inimväärikuse rüvetamist. Ja nad ei ole üksi – sajad tuhanded kes ei viibi trellide taga, kuigi ka mitte vabaduses, vaid NLKP KK tarmukate juhtide poolt juhitavaks riigiks kutsutud vanglas – on nendega.
Nad asusid õiguse eest võitlusesse, võrdsuse ja inimõiguste austamise eest peetava võitluse teele. Need inimesed on demokraadid nad lähevad oma rasket teed vaatamata takistustele. Iga päevaga, iga kuuga tuleb neid juurde ikka enam ja enam. Need ei ole üksikud katsed läbi murda kommunismi musta ja sitke asfalti. See on sadade tuhandete õiglusearmastajate ja selle eest võitlejate liiikumine.
Sõna “demokraatia” ei ole kaotanud oma esialgset väärtust neile. Ta koosneb kahest kreekakeelsest sõnast: Demos – rahvas ja Cratia – võim. Seega tähendab ta rahva võimu, mille all demokraadid mõistavad : iga inimese vabat elu ja arenemist, tegelikku, mitte vaid paberilepandud õiglust, võimalust vabalt valida tegevust ja elukohta, mõelda ja avaldada oma mõtteid ilma jälitamisohuta, vabadust ühineda parteidesse, õigust töötada ja saada selle eest väärilist tasu, reaalset õigust valida võimuorganeid – millest põhjalikumalt räägib “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise programm”, vastu võetud demokraatide poolt 1969. aasta oktoobris. Sõna “demokraatia” puhastuse ja esialgse mõiste eest võitlevad demokraadid ja puhastavad selle kommunistide aastatega määritud kõntsast, verest, laimust ja valest. DEMOKRAATIA – see on homne päev ja aiuke tee NSVL rahvaste päästmiseks.
Demokraadid taastavad püsivalt sõnade esialgse tähenduse. Annavad sisu mõistetele : isikuvabadus, tegevusvabadus, elamisvabadus, sõnavabadus, trükivabadus, ühingutesse liitumise vabadus, isiklik au ja väärikus. Demokraadid jälgivad põhimõtet – riik isiksuse jaoks, mitte isiksus riigi jaoks. Nad väldivad vägivalda isiksuse üle nii riigi kui teiste isikute poolt.
Tuleviku ühiskond – see ei ole kari, vad isiksuste ühiskond, mis austab üksteise õigusi ja kaitseb tegeliku õiguse puutumatust ning väldib Hitleri-Stalini-taoliste inimvihkajalike juhtide ilminguid.