Inimesi, sangareid ja kuulsusi, kellest oleneb tulevaste põlvkondade saatus, kes on ohverdanud selleks palju, et teised võiksid jääda, ei unustata kunagi ega tohigi unustada!
Kui viiekümne kahe aasta eest meie mehed seisid relvaga käes vaenlase vastas, kui kaalul ja otsustamisel oli küsimus – olla või mitte olla, siis oli kapten A n t o n I r v üks neist julgeist eesti meestest, kes oli väljas selle eest, et o l l a . Ja selle eest, et eesti rahvas võiks olla, andis ta oma elu.
27. aprillil möödus 52 aastat päevast, mil langes Vabadussõjas üks meie populaarsemaid väejuhte ja sõdureid – kapten Anton Irv.
Kapten A. Irv oli sõna tõsisemas mõttes juht ja sõdur. Igas lahingus, kus ta kaasa lõi, sammus ta alati esirinnas ega pidanud end paremaks igast teisest võitlejast – oli see siis temast auastmelt alam juht või tavaline reavõitleja. OMa raugematu tahtejõu ja innuga tiivustas ta kõiki julgetele tegudele.
J u l g e d t e e v a d a j a l u g u. Ja ajalugu tegi ka Anton Irv oma soomusronglastega. Tema ja soomusronglased on kirjutanud om tegude ja vapruse näol tuumakamaid lehekülgi meie vabadusvõitlejate ajaloo lehekülgedele. Sest kõikjal palavate lahingute tulipunktis lõi kapten Irv oma soomusronglastega kaasa, ja otsustavalt ning võidukalt. Nii mõnigi kord, mil mõnedel kadus usk võidusse vaenlaste ülemvõimu tõttu, lausus kapten Irv samal ajal rahulikult ja julgelt: “E k s m e v a a t a !”
Mis tähendasid need kolm sõna?
Need tähendasid seda, et küll me nendega juba toime tuleme!
Ja tuldigi. Sest kus kapten irv oma meestega lahingus kaasa lõi, pidid vaenlased paaniliselt põgenema.
See lüheldane, veidi alla keskmist kasvu, töise näo ning elavate liigutustega sõjamees ei kaotanud kunagi enesevalitsemist. Ta andis hoobi ikka sinna, kus ta oli kõige mõjuvam ja tagajärjekam.
Tema ja ta “soomusrongi lõvide”, nagu ta kujukalt nimetas oma mehi ühes oma päevakäsus, lahinguline ind ning vaprus olid väljapaistvaks panuseks, et saavutati see, mille nimel valati verd ning mille ohvrialtarile pani ka Anton Irv oma julge sõjamehe südame – v a b a E e s t i.
Kapten Anton Irv langes kangelasena. Ta tõi enese ohvriks kodumaale ja tema sõdurisaatus ei lubanud tal seda näha, mille eest ta võitles – vaba Eesti kodumaad. Ta langes, et Eesti kodumaa ja eesti rahvas võiks jääda.
Rahvas, nagu meie, kes ostis oma vabaduse kalli hinnaga, ei unustanud om suuri poegi, kes andsid oma elu selle rahva vabaduse eest. Eesti rahvas ei unustanud ka kapten Anton Irve. Vaiksesse ilusasse Viljandisse püstitati kapten A. Irvele, Vabadussõja lahingute sangarile imposantne mälestussammas. See oli teise vabadussõja ausamba kõrval niihästi viljandlastele kui ka kogu eesti rahvale uhkuseks ja ühtlasi ka lugupidamist avaldavaks tähiseks langenud sangarile, eriti aga uhkuseks sakalamaalastele, sest oli ju kapten A. Irv Sakalamaa mehi, sündinud Viljandi vallas.
Tõeliselt ja sangari väärikusega vaatas see ausammas sealt vastu niiviisi kodulinna sõpradele , lahingukaaslastele kui ka kogu rahvale, kes sageli armastasid seista lahingute sangari mälestusmärgi juures.
Ajaratas aga veeres edasi, tuues kaasa meie kodumaale, mille eest oli kapten A.Irv andnud oma sangarisüdame, kurbi sündmusi. Ajalooline idavaenlane, kelle vaenukuul röövis ka kapten A. Irve elu, hakkas taas raevutsema. Lõhuti, purustati, hävitati kõik, mis oli seoses meie vabadusvõitlusega. Ning esimene, mille kallale tormati meeletus vihas, oli Anton Irve mälestussammas Viljandis Kirikumäel. Ühel päeval tormas jõuk kohapealseid punaseid tegelasi samba juurde ja purustas selle mälestussamba. Kõik tundsid, et oli juhtunud midagi hirmsat, rüvetavat, mida ei lepita aeg. Eesti rahva pühamat tunnet oli rüvetatud ja tahvas nuttis.
Täna, viiskümmend kaks aastat hiljem, peame meie , kel veel eestlaste süda ja eestlaste meel on, taas jätkama niihästi Anton Irve kui ka teiste meie vabadusvõitlejate taotlust – eesti kodu päästmist punaste vaenlaste käest. Nii nagu siis, peab ka nüüd iga vabadust ihkav eestlane aitama kaasa selleks et meie kodu ja kodumaa saaks taas vabaks. Olgu meil eeskujuks Anton Irv, ta vaprad soomusronglased ja kõik teised, ke raksasid relvaga selle eest, et Eesti võiks jääda.
Kui me kodumaa sai vabaks tookord, miks ei peaks saama ta ka nüüd ? Seepärast, eestlane, tea seda, et pead võitlema ! Meid on vähe, kuid ühtsuses on jõud. J u l g e t e p ä r a l t o n v a b a d u s!
Meenutagem Anton Irve tema 52. surmaastapäeval, teame, et ta oli julge sõdur ja veelgi julgem juht, sangarlik võitleja, oma kodumaa ja rahva väärtuslikem poeg, keda isamaa vajab raskeil ja otsustavail hetkil. Tema mälestus kohustab ja kutsub meid kõiki jätkama seda võitlust – v a b a d u s v õ i t l u s t.
Vabadussõja populaarsemaid väejuhte kapten A.Irv, 1. liigi II järgu, 2. liigi III ja II järgu Vabadusristi kavaler sündis 17. septembril 1886. a. Viljandi valla Ruudi külas Ülevaresel võrdlemisi vaese poisina. Kuid juba varases nooruses oli A. Irv
vägagi püüdlik ja visa tahtejõuga. Vaatamata viletsaile majanduslikele võimalustele valmistas ta ette õpetaja kutsele. Kolma aastat töötas ta pedagoogina Viljandi kihelkonna koolis ja siis asus ta sõjaväkke. 1. detsembril 1910.a. vabanes ta sõjaväest. Neli aastat töötas ta siis isa talus Ülevaresel ja Maailmasõja puhkedes oli ta jälle sõjaväelaste ridades.
Juba 1. Maailmasõjast osa võttes paistis ta silma oma erakordse vaprusega, mis tõi talle juba tsaari-sõjaväes tubli sõjamehe kuulsuse. Ta omandas ühe aastaga kõik neli Georgi risti ning ta ülendati allohvitserist lipnikuks. Teiste aumärkide kõrval annetati talle ka Georgi kuldmõõk. 1917. aastal, mil formeeriti eesti sõjavägi, tõttas sinna ka tulihingleise eestlasena A. Irv. Seekord olid tema deviisiks sõnad: “Me elasime lootusega võidusse, mis inimsusele ja õiglusele tee peaks avama “. Nende sõnadega astus A. Irv vabadussõtta, mille kestal ta oma sõnad tegudeks raius.
- novembril 1918. a. läheb kapten A. Irv soomusrong nr. 1 juhi abina rindele ja määratakse pärast seda kui Joh. Pitka ja kapten K. Parts 2. soomusrongi hakkavad formeerima, 10. detsembril 1918.a. selle ülemaks. Ja siit peale algab kapten a. Irve hiilgekäik. Esimene algus tuli 4. jaanuaril 1919. a. Kehra lahinguga, mis märgistab pöördepunkti kogu Vabadussõja käigus ja tagajärjeka pealetungi algust kogu rindel. Kui vaenlane sama päeva hommikul oli, kehra jaamale ohtlikuks muutunud ning mõned kaitseliitlased ja jalaväelased seletasid, et nendele ei suudeta vastu astuda,
ütles kapten A. Irv, kes seisis esimesel suurtüki platvormil, oma lühikesed, kuid terased sõnad: “Eks me vaatame ! “. Ja tagajärg oli see, et kapten A. Irv oma soomusrongiga võitis Kehra lahingu. Ning edasi läks tema tee võidult võidule.
Tapa, Tamsalu, Rakke, Voldi, Tartu, Elva, Puka, Palupera, Sangaste, Valga, Irboska, Petseri ja Mõniste lahingud tõid kapten A. Irvele ja tema tublidele soomusronglastele surematu kuulsusega lahingumeeste nimed. Pärast soomusrongide üldjuhi kapten K. Partsi haavata saamist 24. jaanuaril 1919. a. Puka all, määratakse Kapten Irv soomusrongide üldjuhi kohusetäitjaks, millisel kohal püsis ta kuni langemiseni.
Kapten a. Irv läks alati lahingusse kõige ees. Läks ees ka selgi korral kui see sai talle saatuslikuks. 27. aprillil 1919. a. toimus lahing Egle küla juures Lätimaal. Ta sõitis soomusautoga ” Kalevipoeg ” dessandi ette ja pidas seal lahingut. Tema viimane lahingukäik oli: “Kapten Irv nõuab viivitamatult üht Madseni kuulipildujat oma juurde ! ” Siis läks ta toimetama luuret mööda maanteed soomusauto ees. Äkki avati metsast tuli ja kapten A. Irv langes…
Kapten a. Irve langemise puhul läkitas ülemjuhataja kindral Joh. Laidoner alljärgneva telegrammi:
” Kõikide meie sõjavägede nimel avaldan kõige suuremat kaastunnet soomusrongi meeskondadele vahva soomusrongide divisjoni ülema kapten Irve surma puhul võitluses vaenlase vastu. Vabariigi sõjaväed kaotasid ühe oma parematest juhtidest, mina oma tublima kaastöölise.”
Langenud kangelase põrm, kelle nime jäädvustamiseks meie vanim soomusrong nr. 1 ristiti “Soomusrong kapten Irv ” , viidi Valgast Tallinna ja sealt Viljandisse, kus ta 1. mail 1919.a. suurte auavalduste ja rahvahulkade osavõtul maeti maakoguduse kalmistule. Kuid 23. juulil 1933.a. paigutati ta põrm ümber Viljandi Kangelaskalmistule oma langenud lahinguvendade keskele. Ja juba samal aastal avati talle Viljandis Kirikumäel mälestussammas, mille kurvast saatusest eespool mainisime.
Viiskümmend kaks aastat on möödunud küll tema surmast, kuid mälestus temast p e a b e l a m a iga tulihingelise eestlase südames!
” Ä r g e k a r t k e! ” – need olid tema sõnad. Kaks, kuid see eest täis julgust ja sõjamehelikkust, mis aitasid tefa üle paljudest raskustest ja viisid teda ja ta kaaslasi võidult võidule. ” Ärge kartke ! ” ütleme meiegi täna, meenutades kapten Anton Irve, sest ka p r a e g u on vaja j u l g e i d j a v a p r a i d , et seista kindlalt ja otsustavalt sama vaenlase vastu.
Hoolimata sellest, et meil praegu valitseb võõras võim, mis surub maha iga pisemagi vabamõttelisema avalduse, mis mustab meie pühimaid tundeid ja tõekspidamisi, hoolimata sellest, et eesti rahva tuleviku horisont on kattunud tumedate pilvedega, me peame võitlema . R a h v a s, k e s e i v õ i t l e o m a v a b a d u s e e e s t , o n m ä ä r a t u d h u k k m i s e l e!
Meil, eestlastel, ei ole kolmandat teed: kas võidelda vabaduse eest võiduni või hääbuda pimedas orjaöös.
Ärgu kunagi kustugu eestlaste südameis Vabadussõjas süüdatud v a b a d u s e t u l i!
Eesti Vabadussõja sangarid innustagu meid alati meie raskel võitlusteel oma eeskujuga!
J.
Aprill, 1971.a.