1. Inimene on võrdõiguslik osa universumist.
2. Inimene on looduslik nähtus ja seepärast annab loodus talle loomuliku õiguse elada vabaduses, vabalt areneda ja luua.
3. Vabadus on sõltumatus kunstlikult loodud kitsendustest.
4. Inimese põhiliseks erinevuseks ülejäänud loodusest on tema vaimne maailm, südametunnistus, mõistus ja teadlik tahe ning sellest tulenev võime luua materiaalseid, vaimseid ja kõlbelisi väärtusi.
5. Mõistuse ja teadliku tahte olemasolu annavad inimesele võimaluse teda ümbritseva keskkonna oluliseks ja sageli pöördumatuks mõjutamiseks, sealhulgas ka mõju endasarnaste üle.
6. Inimese vaimne maailm, tema mõistus ja teadlik tahe muudavad inimese tema teadvusliku elu perioodil autonoomseks.
7. Omades vaba tahet võib inimene korda saata mitte ainult head, vaid ka halba, mitte ainult luua, vaid ka hävitada.
8. Inimene sünnib ja sureb omaenese tahtest sõltumata.
9. Inimese sünd, arenemine, raugastumine ja surm on loomulikud nähtused. Loomulik raugastumine ei kutsu inimeses esile kannatusi, nagu ka loomulik surm hääbumise lõpus ei kutsu esile hirmu. Kannatused ja hirm ilmutavad end inimesele enneaegse ja vägivaldse surma hädaohu korral, mis on tingitud väliskeskkonnast – külmast, näljast, haigustest, vägivallast… Seega on kannatuste ja hirmu olemasolu ebaloomuliku surma hädaohu märgiks.
10. Vaba arengu piiramine muudab inimese elu loomulikku käiku. Kõik, mis rikub eluprotsessi loomulikkust, inimese vaimset, füüsilist ja kõlbelist täiustumist – on halb, kõik, mis seda soodustab – hea.
11. Kui inimene ei allu välistele piiramistele, siis temast endast sõltub hea ja halva, rahulduse ja kannatuse osa tema elus. See on ainult võimalik täieliku inimvabaduse olemasolul. Vabadus on vajalik inimese igakülgseks arenemiseks, tema vaimseks ja füüsiliseks täiustumiseks, tõe sügavamaks tunnetamiseks.
12. Vabadus on inimisiksuse elu lahutamatu kategooria, mis tuleneb tema loomulikust õigusest elule.
13. Loomulik õigus on isiksusest, rahvusest ja riigist kõrgemal seisev õigus.
14. Igasuguse vabaduse, nii vaimse kui füüsilise, piiramine on loomuvastane ja kuritegelik. Igal inimesel peab olema vabadus valida see eluviis ja need tõekspidamised, mida ta peab endale vastuvõetavaks, välja arvatud eluviisid ja tegevus, mis piiravad teiste inimeste vabadust.
15. Mitte kellelgi pole õigust oma eluviisi ja tõekspidamisi teistele vägivaldselt peale suruda ka siis, kui ta ise loeb neid positiivseiks.
16. Iga isiksus on kohustatud kaitsma oma vabadust ja loomulikke õigusi. Oma vabaduse ja loomulike õiguste kaitse – see on ühtlasi teiste isiksuste vabaduse ja õiguste kaitse. Inimene, kes ei kaitse oma vabadust ja õigusi, on kurjategija, sest ta muutub tingimata mitteõiguspärase vägivalla allikaks või tööriistaks.
17. Vägivallale rajatud ja inimõiguste piiramist taotlevate süsteemide likvideerimine on õiguspärane ja vajalik, sest need rikuvad sihiteadlikult iga isiksuse loomulikku eluprotsessi ja panevad hädaohtu tema elu, loomingu ja väärikuse.
18. ühiskond on inimisiksuste kogum, kes erinevad üksteisest bioloogiliste, füüsiliste, intellektuaalsete ja psüühiliste omaduste poolest ning on erinevalt varustatud isikliku tahte ja loominguliste võimetega. Seepärast jääb iga inimene ühiskonnas autonoomseks. Inimesed ühinevad perekonnaks, rahvaks, inimkonnaks. Perekond on inimisiksuste kõige põhilisem loomulik liit, mille eesmärgiks on inimese taastootmine ja perekonnaliikmete suveräänsuse kaitse.
19. Rahvus on suveräänsete indiviidide loomulik kollektiiv, keda ühendab rahvuslik ühtekuuluvustunne. Rahvusliku kuuluvuse määrab põhiliselt iga isiku eneseteadvus. Rahvuste vägivaldne või kunstlik assimileerimine on kuritegelik. Igal rahval kui ajaloolises protsessis moodustunud ühendusel on võõrandamatu õigus suveräänsusele ja teistest rahvastest sõltumatule olemasolule. Maa-ala, kus antud rahvas on pikema ajaloolise perioodi jooksul paiknenud, moodustab tema rahvusliku territooriumi ja kellelgi pole õigust esitada selle kohta pretensioone.
Rahvad pole füüsiliste ja psüühiliste tunnuste poolest sarnased. Iga suveräänne rahvas täidab oma looduslikku ülesannet. Maailmale on vajalik iga rahvas. ükski suveräänne rahvas ei hukku isegi siis, kui ta sünnib tsivilisatsiooni madalal astmel. Teiste rahvaste sissetung ja vägivald toovad sageli kaasa rahva hävingu ja surma.
20. Rahva suveräänsuse määrab rahva moodustavate isiksuste suveräänsuste summa. Kui on jalge alla tallatud isiksuste suveräänsus, siis pole ka rahva suveräänsust.
21. Riigi ettemääratud ülesandeks on iga isiksuse suveräänsuse tagamine. Kui riik ei taga iga isiku suveräänsust, siis on ta loomuvastane. Riik peab olema rahva jaoks, mitte rahvas riigi jaoks. Ainult selline riik on loomupärane ja õiguspärane.
22. Normaalne loomupärane riik on selline, mis tagab iga kodaniku suveräänsuse. Kõige loomupärasem on üherahvuseline riik, mis kindlustab kõigile oma kodanikele vabaduse ja loomulikud õigused ning mis ei taotle teiste riikide kodanike suveräänsuse hävitamist.
23. Käesoleval ajaloolisel perioodil tuleb igale inimesele tagada vabadus ja loomulikud õigused vähemalt “ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni” tasemel.
24. Iga üksikisik, iga perekond, iga riik peab lähtuma oma ühiskondlikes suhetes “ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonist”.
25. Kõik poliitilised voolud, mis taotlevad inimkonna hüvangut, peavad esmajoones lähtuma vabaduse ja loomulike õiguste kindlustamisest igale inimisiksusele. Vastasel korral ehitavad need poliitilised voolud vaid meelitavate utoopiate mudeleid, mis praktikasse rakendatuna muutuvad vägivalla, hävitamise, vaimse ja füüsilise surma mehhanismiks.