26. Üheks peamiseks ohuks tänapäeva rahvaste vabale arengule ja julgeolekule on totalitarism.
27. Totalitarism on vägivallale ja pettusele tuginev valitseva kildkonna piiramatu võim põhilistest õigustest ilma jäetud rahva üle.
28. Totalitarismile on iseloomulikud eriti aktiivne ja agressiivne imperialism ning kolonialism.
29. Imperialism on mingi riigi või riikide grupi püüd allutada endale teisi riike nii poliitiliselt kui ka majanduslikult kas otsese sõjalise interventsiooni või sõjaliste, majanduslike ja poliitiliste abinõude ühendamise teel. Totalitaarsete riikide imperialistlikud püüdlused on põhjustanud suurema osa 20. sajandil toimunud sõdadest.
30. Totalitarism ja imperialism on looduslike ürginstinktide ülekandumine ühiskondlike ja riikidevaheliste suhete tasemele. Totalitaarne riik, milles rahvas on riigi jaoks, on loomuvastane ja kuritegelik nähtus.
31. Igasugune kaasaaitamine totalitaarsele riigile, olgu see aktiivne (nagu otsene osavõtt riigi kuritegudest) või passiivne (vaikiv nõusolek riigi kuritegudega või nende heakskiitmine omakasupüüdlikel eesmärkidel), on kuritegu inimkonna vastu.
32. Totalitarismi tagajärjeks on temale alluvate rahvaste vaimne, kõlbeline ja poliitiline mandumine, terve ja normaalse ühiskondliku elu hääbumine, kriitiliselt mõtleva ja oma arvamust omava isiksuse muutumine õigusteta ja hirmutatud automaadiks – valitseva kildkonna tahtetuks tööriistaks. Totalitaarsete riikide maailmavallutuslikud püüdlused ja sellega seotud võidurelvastumine ähvardavad kogu inimkonda füüsilise hävinguga.
33. Kuna totalitaarne režiim on võimule tulnud vägivalla abil, siis kultiveerib ta võimul püsimiseks samuti vägivalda, vihkamist, kahtlustamist ja pidevat allumist juhtkonnale. Et säilitada võimu ja õigustada vägivalla kasutamist, vajab valitsev kildkond müüti “vaenlastest” ja tema poolt ähvardavast ohust. Selleks, kelle vastu tuleb end “kaitsta” ja “valvas” olla, on “imperialism”, “klassivaenlane” jne. Kui aga olukord läheb valitseva kildkonna jaoks kriitiliseks, võetakse appi veel sisevaenlased – intelligents, juudid, “natsionalistid” jne.
34. Totalitarismi olemusele on tegelikult vastunäidustatud kõik üldinimlikud ja humaansed väärtused, mis heidetakste küüniliselt kõrvale kui abstraktne humanism, kodanlik kosmopolitism jne. Totalitarismi eetika on puht-pragmaatiline: lubatud on kõik, mis antud momendil režiimile kasu toob.
35. Seetõttu on totalitaarse riigi normaalseks olekuks sõda.
36. Totalitaarne riik valmistub pidevalt sõjaks teiste riikidega, et neile sobival hetkel kallale tungida. Kogu aeg käib aga sisemine sõda oma maa rahva või selle üksikute rühmituste vastu. Tänapäeva maailma ühes suurimas totalitaarses riigis, Nõukogude Liidus, on kogu tema olemasolu jooksul faktiliselt kehtinud sõja seisukord.
37. Mistahes abi (majanduslik, teaduslik, sõjaline või informatsiooniline) totali- taarsele riigile on kuritegelik akt selle kodanike suveräänsuse vastu, ta aitab totalitaarsel režiimil hoida rahvast orjuses. Selline abi on kuritegelik akt ka abiandva maa kodanike vastu, sest totalitaarne riik on pidevaks ohuks nende suveräänsusele.
38. Totalitaarse riigi kodanikel, kellelt riik on võtnud nende suveräänsuse, on mitte ainult õigus vaid ka kohustus purustada see riik ja oma suveräänsus taastada. Vastasel juhul viib see neid varem või hiljem vaimse mandumiseni ja lõpuks ka füüsilise hävinguni.
39. Kolonialism on mingi territooriumi ja seda asustava rahva vägivaldne hoidmine mingi riigi alluvuses või koosseisus ning tema ekspluateerimine või ärakasutamine metropoli valitseva kildkonna huvides.
40. Kolooniaks on iga asustatud territoorium, mis on vägivallaga, ilma rahvusvahelise kontrolli all toimunud referendumita, liidetud mingi riigiga.
41. Jätnud oma maa rahva ilma temale kuuluvast suveräänsusest, püüab totalitaarne riik muuta seda oma liitlaseks teiste rahvaste allutamisel, andes oma maa rahvale alistatud rahvaga võrreldes mõningaid privileege. Omades küll mõningaid privileege kolooniate rahvaste suhtes, on metropoli elanikkond sellegi poolest majanduslikult halvemal järjel ja poliitiliselt õigusetumas olukorras kui kolooniaid mitteomava demokraatliku riigi elanikkond.
42. Nõukogude Liidu valitsev parteieliit, rakendades põhimõtet “raketid ja loosungid leiva asemel” on viinud Nõukogude Vene koloniaalimpeeriumi enda neokoloniaalsesse sõltuvusse lääneriikidest (kontsessioonide andmine loodusvarade töötlemiseks USA-le ja Jaapanile, tehaste ehitamine Nõuk. Liidus välisriikide poolt, suurte laenude võtmine välisriikidelt).
43. Totalitarism saab eksisteerida sisemiste ja väliste põhjuste koosmõju tõttu.
44. Kõige olulisem sisemine põhjus on vaimne terror. See seisneb rahva vägivaldses hoidmises vaimupimeduses, tema teadvuse mõjutamises ühekülgse ja valeliku informatsiooni abil ning selle risustamises totalitarismi olemasolu õigustavate valeteooriatega.
45. Teine oluline sisemine põhjus on füüsiline terror. See seisneb rahva paremiku hävitamises või tema isoleerimises ülejäänud rahvast vangilaagritesse, vanglatesse või vaimuhaiglatesse paigutamise teel.
46. Totalitaarse režiimi oluliseks toeks ja peamiseks reserviks on põhimõttelage väikekodanlik element, kes minetanud põhilised üldinimlikud ideaalid, on valmis tühiste materiaalsete hüvituste eest osutama aktiivset abi režiimi kuritegudele. Totalitaarse režiimi peamiseks toeks on orjameelne põhimass. Tänu viimase argpükslikule vaikimisele ja nõusolekule saab režiim toime panna oma kuritegusid ja neid varjata. Ka enamus inimesi, kes on kannatanud nõukogude võimu põhjendamatute repressioonide all ja võiksid kaasa aidata režiimi kuritegude paljastamisele, vaikivad uute repressioonide kartusel argpükslikult, muutudes seega eneselegi tahtmatult režiimi liitlasteks.
47. Totalitarismi eksisteerimise peamine väline põhjus on tihe koostöö totalitaarsete riikide vahel ja mitteküllaldane koostöö või selle puudumine demokraatlike riikide vahel.
48. Koostöö totalitaarsete riikide vahel saab nendevahelistest vastuoludest hoolimata võimalikuks ühtede totalitaarsete riikide vasalse sõltuvuse tõttu teistest (näit. Nõuk. Liidust vasalses sõltuvuses olevate Varssavi pakti maade osavõtt interventsioonist Tðehhoslovakkiasse). Nii leidsid pärastised verivaenlased – sotsialistlik Venemaa ja natsionaal-sotsialistlik Saksamaa ühise keele mõjusfääride jaotamisel Ida-Euroopas ja teostasidü hiselt Poola jagamise 1939. aastal. Samal ajal demokraatlike riikide vastuaktsioonid totalitaarsete riikide agressioonile piirduvad tavaliselt viljatute protestidega.
49. Teiseks oluliseks totalitarismi eksisteerimise väliseks põhjuseks ongi demokraatlike riikide lühinägelik, omakasupüüdlik ja sageli otseselt kuritegelik abi totalitaarsetele riikidele. Nii aitasid lääne demokraatlikud riigid natsionaal-sotsialistlikku Saksamaad ja sotsialistlikku Venemaad – abi Venemaale 20-ndatel aastatel toiduainete, seadmete ja spetsialistide näol; viljasaadetised 60-ndatel aastatel; suurejoonelised viljasaadetised (alla omahinna!), tehaste ehitamine, elektronarvutite saatmine, krediit soodsatel tingimustel 1971/72. aastatel. Nii sanktsioneerisid lääne demokraatlikud riigid Austria ja Tðehhoslovakkia okupeerimise 1938. aastal Balti riikide ja Bessaraabia vallutamise, neutraliteede säilitamise Hispaanias. Teise Maailmasõja ajal osutas USA “lend lease’i” näol suurt abi Nõuk. Liidule, kuid ei andnud samal ajal praktiliselt mitte mingisugust abi Ida-Euroopa rahvastele (Poola, Ukraina, Balti riigid jt.), nende vabadusvõitluse toetamiseks.
50. Kui abiandmine oleks tingitud humaansetest kaalutlustest, siis oleks õigem abistada arengumaade rahvaid, kelle majanduslik olukord on märksa raskem Nõuk. Liidu elanikkonna omast. Abiandmise tegelikuks eesmärgiks on hoida Nõuk. Liidu režiim kokkuvarisemisest, et oleks, millega oma rahvast hirmutada ja ära hoida võitlust sõjalis-tööstusliku kompleksi ülemvõimu vastu.
51. Peab silmas pidama seda, et välisriikide poolt osutatud abi, isegi toiduainete näol, ei lähe tavaliselt mitte rahvale, vaid põhiliselt valitsevale parteieliidile, nagu see oli näiteks 20-ndate aastate toiduainete saadetistega (valitsev parteieliit elas lahedalt, samal ajal kui miljonid lihtsad inimesed surid nälga).
52. Totalitarismi, imperialismi ja kolonialismi likvideerimine maailmas ÜRO abil on võrdlemisi ebareaalne, sest käesoleval ajal on enamus ÜRO liikmesriike ise totalitaarsed ning koloniaalriigid.
53. Maailmas on praegu umbes 2000 rahvust, riike, kes kuuluvad ÜRO-sse, oli aga 1969. aastal umbes 130. Seega rõhuval enamikul maailma rahvastest puudub oma esindus ÜRO-s ja ka oma riik. Paljud rahvad (aserbaidžaanlased, bengaallased, korealased, mongolid, tadžikid, turkmeenid, usbekid jt.) on jagatud mitme riigi vahel.
54. Uut tüüpi koloniaalriikides on juhtiv rahvus, kes teisi koloniaalses sõltuvuses hoiab, küll tavaliselt kõige suuremaarvulisem, kuid sellegi poolest sageli väiksem kui temast koloniaalsõltuvuses olevad rahvused kokku. 1961. aastal oli Aafrikas 48 riigi hulgas 25 sellist, kus ükski rahvus ei moodustanud üle 50% elanikkonnast, 35 Aasia riigi hulgas oli 8 sellist, kus ükski rahvus ei moodustanud üle 50% elanikkonnast.
55. ÜRO on vastu võtnud mitmeid dekoloniseerimise kohta käivaid dokumente, mis on ratifitseeritud kõikide tema liikmete poolt. Seejuures aga on ÜRO-s tõstatatud ainult Euroopa riikide vanade kolooniate (nagu Angoola ja Mosambiik) küsimust. Teistest kolooniatest vaikitakse täielikult. See on tingitud asjaolust, et suur osa ÜRO liikmesriike on koloniaalmaad, kes tallavad jalge alla sõltuvate rahvaste õigusi ja ekspluateerivad nende rahvuslikke rikkusi.
56. Täiesti antidemokraatlikuks organiks on ÜRO Julgeolekunõukogu. Sellesse kuulub kaks totalitaarset suurriiki – Venemaa ja Hiina, kes mõlemad hoiavad kümneid rahvaid koloniaalikkes. Kasutades oma vetoõigust, saavad nad praktiliselt annulleerida mistahes sammu, mida ÜRO püüab ette võtta kolonialismi likvideerimiseks ja sõltuvate rahvaste suveräänsuse taastamiseks.
57. Tänapäeva demokraatlikud riigid, kindlustades kõrge vabaduse ja õiguste taseme oma kodanikele, baseeruvad rahvusvahelistes suhetes positiivsel rahvusvahelisel õigusel, tunnistades totalitaarseid riike kui suveräänseid ja võrdseid partnereid.
58. Eesti demokraadid leiavad, et rahvusvaheline õigus peab tuginema loomulikule õigusele.
59. Lähtudes loomulikust õigusest, ei saa kolonialismi lugeda normaalseks ja õiglaseks. Põhiliselt koloniaalsüsteemi tõttu on Inimõiguste ülddeklaratsioon senini jäänud paberilipakaks, millel pole reaalset jõudu maailma elanikkonna enamiku jaoks.
60. Eesti demokraadid, lähtudes loomulikust õigusest, on seisukohal, et kõigi rahvaste rahvusliku suveräänsuse kindlustamine sõltumata nende arvulisest suurusest on tänapäeva inimkonna põhiprobleeme.
61. Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL) peab vajalikuks ühendada need rahvad, kes vägivaldselt on jaotatud mitme erineva riigi vahel – nagu armeenlased, aserbaidžaanid, kirgiisid, tadžikid, turkmeenid, usbekid ja veel paljud rahvad Aasias ja Aafrikas.
62. Kolooniate vabastamine võib toimuda põhimõtteliselt nii rahulikul teel kui ka sõjalist jõudu kasutades eeskätt kolooniate rahvaste eneste poolt. Kolooniate rahulikul teel vabastamise eeltingimuseks on totalitarismi likvideerimine ja demokraatliku korra kehtestamine metropolis.
63. Totalitarismi ja kolonialismi likvideerimine saab toimuda eeskätt orjastatud rahvaste eneste jõududega. Lootused efektiivsele välisabile on põhjendamatud ja soodustavad vaid võitlusvaimu nõrgenemist ning passiivset äraootamist. Abi võib väljast loota alles siis, kui ise aktiivselt võideldakse oma vabaduse eest.
64. Edukaks võitluseks totalitarismiga tuleb tõsta rahvustunnet. Eesmärgiks peab alati olema täielik vabanemine ja rahvusliku suveräänsuse saavutamine.
65. EDL on seisukohal, et edukaks võitluseks totalitarismi vastu ja kõikide rahvaste vabastamiseks totalitarismist ning kolonialismist on vajalik kõigi demokraatlike jõudude ühinemine totalitarismi ja kolonialismi vastaseks rindeks. Kuni eksisteerib totalitaarne režiim suhteliselt võimsates riikides, ei või ükski rahvas oma tulevikule kindel olla.
66. Käesoleval momendil ei suuda ükski rahvas, ka kõige suurem mitte, välja rabelda Vene koloniaalimpeeriumist üksi, ainult oma jõududega.
67. EDL kuulutab välja kõigi rahvuslike vabastusliikumiste eesmärkide ühtsuse. Kuni käesoleva ajani, umbes 700 aasta jooksul on Vene koloniaalimpeeriumist sõltuvad rahvad ülestõusnud üksikult ja võidelnud ainult oma vabaduse eest, mitte saadel abi teistelt ja mitte abistades teisi, mis viis nad sageli lüüasaamisele. Sageli on kasutatud isegi ühtesid sõltuvaid rahvaid teiste ülestõusude mahasurumiseks (näiteks Bulavini ülestõusu mahasurumine Mazepa poolt, baskiiride ülestõusu mahasurumine Doni ja Ukraina kasakate ning kalmõkkide poolt). 1918. aastal koosnes Vene Punaarmee peamiselt mittevenelastest (lätlastest, hiinlastest, sakslastest, ungarlastest jt.). Peab saavutama selle, et ei toimuks ühe rahvusliku vabastusliikumise mahasurumist teise rahva jõududega.
68. Koloniaalsete metropolide rahvad on samuti oma suveräänsusest ilma jäetud, nad on ise sõltuvuses valitsevast ladvikust. Kuna neid on suuremal määral petetud, on neil raskem mõista oma sõltuvust ja suveräänsuse kaotust. Seepärast peavad sõltuvate rahvaste rahvuslikud vabastusliikumised ideeliselt mõjustama koloniaalmetropolide rahvaste paremikku, kasvatama neid demokraatia vaimus, avama neil silmad nende sõltuva ja õigusetu olukorra suhtes ja arendama nendega tihedat koostööd.
69. Rahvuslikud vabastusliikumised igal totalitaarsel maal peavad osutama kõikvõimalikku abi teistele vabastusliikumistele; nad peavad endaga kaasa tõmbama mahajääjaid ja püüdma ise järele jõuda eesliikujaile. Vabastusliikumise taset tuleb igati tõsta. Seda põhimõtet tuleb rakendada nii totalitaarse koloniaalriigi sees kui ka riigipiiridele vaatamata.
70. EDL loeb tungivalt vajalikuks kõigi sõltuvate rahvaste rahvuslike vabastusliikumiste bloki loomise. Kui mõnel sõltuval rahval õnnestub vabaneda Nõuk. Vene kolonialismist, võib ta lugeda võitlust lõpetatuks alles siis, kui Venemaal on likvideeritud totalitaarne kord ja loodud õiguslik demokraatlik kord. Seda eesmärki tuleb taotleda kõigi võimalike vahenditega, kaasa arvatud relvastatud jõud. Seni, kuni Venemaal eksisteerib totalitarism, ei saakski vabanenud rahvastest lugeda ennast väljaspool ohtu olevaks; varem või hiljem võib ta sattuda uuesti koloniaalsesse sõltuvusse.
71. Ajalugu on näidanud, et demokraatlikud riigid hukkusid sisemiste kriiside, märksa sagedamini aga väliste kallaletungide tõttu tugevamate ja agressiivsemate totalitaarsete naabrite poolt. Põhjuseks on see, et väikesed ja keskmised demokraatlikud riigid püüdsid minna suurte naabrite, sageli totalitaarsete, poliitika kiiluvees. See põhjustas ebaloomulikke liite, selle asemel, et teostada sõltumatut välispoliitikat ja tugevdada väikeste ja keskmiste demokraatlike riikide kollektiivset enesekaitset. Näiteks, Soome, Balti riikide, Poola, Rumeenia, Kreeka, Austria, Jugoslaavia, Tðehhoslovakkia, Bulgaaria ja Ungari majanduslik ning sõjaline potentsiaal ületas 1939. aastal nii Saksamaad kui ka Nõuk. Liitu eraldi võetuna. Ühtsuse puudumise tõttu nende riikide vahel suutsid aga imperialistlikud riigid nad kõik ühekaupa vallutada.
72. Demokraatlikud riigid ei tohi olla neutraalsed. Kui mingi demokraatlik riik kuulutab end neutraalseks, tähendab see sisuliselt nii iseenda kui ka teiste demokraatlike riikide reetmist.