95. Esimesed venelaste sissetungid Eestisse toimusid ligikaudu kümme sajandit tagasi. Sellest ajast alates on Venemaa igal soodsal juhul tule ja mõõgaga Eesti territooriumile tulnud.
96. Venemaa on ajaloo vältel mitmel korral astunud sakslastega sobingusse Eesti allutamise küsimuses. Neil juhtudel, mil Venemaal endal ei jätkunud küllaldaselt jõudu, pidas ta paremaks Eesti vallutamist sakslaste poolt. Vaatamata alalistele vene-saksa omavahelistele vastuoludele aitasid Baltikumi sakslased Venemaal kinnituda Eestis Peeter I valitsemise ajal ja olid Romanovite dünastia toeks kuni selle lõpuni.
97. Kommunistlikust Nõukogude Venemaast on saanud tsaari-Venemaa kolonialismi otsene järglane. Sealjuures on Nõukogude Venemaa koloniaalikke intensiivsus võrreldes tsarismi aegadega mitmekordselt suurenenud.
98. Nõukogude Liit on vägivaldne, loomuvastane riik, vangla sadadele rahvastele ja kõikidele isikutele, kes teda asustavad.
NSVL-i sildi all varjab end totalitaarne koloniaalriik – Vene Impeerium. Tema poliitikaks on vägivald eranditult kõikide rahvaste üle, kes on tema võimu all. Kõik Venemaa rahvad, sealhulgas ka vene rahvas ise on ilma jäetud rahvuslikust enesemääramisõigusest.
Venemaa juhtimise vormiks on totalitaarne kommunistlik despotism.
99. Süü oma rahvusliku suveräänsuse kaotamise eest langeb ühel või teisel määral kõikidele rahvastele, kes kuuluvad Nõukogude Liitu.
100. Bolðevike poolt vallapäästetud kodusõjas olid valgete ja punaste jõud Venemaal endal peaaegu võrdsed. Arvestades lääneriikide toetust, oli valgetel küllaldaselt võimalusi võiduks. Kuid oma nüri ja lühinägeliku rahvusliku egoismi tõttu, mis väljendus “suure, ühtse ja jagamatu Venemaa” poliitikas, kaotasid valged oma potentsiaalsed liitlased kolooniate rahvaste näol, ja kokkuvõttena ei kaotanud nad mitte ainult kolooniad, vaid ka Venemaa enda.
101. Bolðevikud järgisid faktiliselt sama “suure, ühtse ja jagamatu Venemaa” poliitikat nagu valgedki, kuid neist erinevalt kuulutasid punased propaganda eesmärkidel silmakirjalikult rahvaste õigust enesemääramisele.
102. Vaatamata nende poolt kuulutatud rahvaste enesemääramisõigusele asusid bolðevikud kohe peale võimuhaaramist eraldunud kolooniate vallutamisele. 1918. a. novembris tungisid vene väed Eestisse.
103. 1918.-1920. aastate Vabadussõjas, pidades relvastatud võitlust Venemaa ja Saksamaa vastu, kaitses eesti rahvas oma õigust suveräänsusele.
104. 1919.-1920. aastatel ilmutas Eesti üllameelsust Venemaa suhtes, mitte sekkudes Venemaa siseasjadesse. Eestlased, vabastanud oma territooriumi, ei toetanud ega ka takistanud Judenitði pealetungi Petrogradile: võib aga kindel olla, et eesti vägede kaasabil oleks Judenitð suutnud vallutada nn “revolutsiooni hälli”. Kommunistide juht Lenin hindas kõrgelt sõja lõppemist Eestiga, millega loodi bolðevistlikele emissaaridele väljapääs Euroopasse ja teistesse maailma maadesse. (See oli eestlaste suur poliitiline viga.)
105. 1920. aasta Tartu rahulepingus loobus Venemaa igaveseks ajaks mistahes territoriaalsetest nõudmistest Eesti vastu. Kuid kommunistlikud garantiid ja lubadused osutusid vaid taktikalisteks võteteks, mitte aga rahvusvahelisteks kohustusteks.
106. 1939. a. augustis-septembris sõlmisid Saksamaa ja NSV Liit omavahel rea salalepinguid, milledega nad jaotasid vastastikuseid mõjusfääre Ida-Euroopas. Selle tulemusena pääses valla kommunistlik ekspansioon Balti riikides, Soome, Poola ja Rumeenia vastu.
107. Relvadega ähvardades surus NSVL 1939. a. oktoobris Eestile peale baaside lepingu, mille tagajärjel Eestisse paigutati nõukogude sõjaväeüksused, mis rohkem kui kahekordselt ületas Eesti sõjaväe suuruse.
108. 16. juunil 1940. a. esitas Nõuk. Liit Eestile ultimaatumi, nõudes täiendavate nõukogude väeüksuste paigutamist Eestisse ja nõukogudemeelse valitsuse ametissemääramist, mis ka nõukogude tääkide ähvardusel läbi viidi. Toimus Eesti faktiline okupeerimine Punaarmee poolt. Selle ultimaatumiga Nõuk. Liit rikkus ise tema poolt Eestile pealesurutud lepingut. Lepingus artiklis V on öeldud: käesoleva Pakti elluviimine ei tohi mingil määral riivata lepinguosaliste suveräänõigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.
109. Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt viidi läbi valimiste farss, milles kõige jämedamalt rikuti demokraatia põhiprintsiipe (näiteks vastaskandidaadid kõrvaldati väevõimuga) ja mis oli karjuvas vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega kui ka Nõukogude Liidu Konstitutsiooniga.
110. Läbiviidud jõhkra ekspansiooni tagajärjel inkorporeeriti Eesti vägivaldselt totalitaarse Venemaa koosseisu 1940. a. augustis, mis tähendas eesti rahva iseseisvuse ja suveräänsuse lõplikku hävitamist.
111. Eesti, nagu Läti ja Leedugi valitsused ja rahvas, ei avaldanud otsustavat vastupanu agressorile, millega ta vaid õhutas tema imperialistlikku saagihimu.
112. Peale koloniaalrežiimi kehtestamist algas verine terror eesti rahva vastu. Eestis endas tapsid nõukogude okupatsioonivõimud umbes sama palju inimesi, kui kaotas Eesti armee 1918. – 1920. a. Vabadussõjas.
Siia tuleb veel lisada Siberi laagrites surnud.
113. 1941. aastal alustasid kaks agressiivset imperialistlikku kiskjat – sotsialistlik Venemaa ja natsionaal-sotsialistlik Saksamaa omavahelist võitlust maailma vallutamise pärast.
114. 1944. a. septembris tehti katse taastada Eesti iseseisvus. Moodustati illegaalne Eesti Rahvuskomitee, kuhu kuulusid mitmed silmapaistvad Eesti ühiskonna- ja poliitikategelased (nagu end. peaminister Jüri Uluots). Eesti Rahvuskomitee moodustas Eesti Vabariigi Valitsuse, alustas “Riigi Teataja” väljaandmist. Pika Hermanni torni heisati sini-must-valge rahvuslipp.
115. Toimusid kokkupõrked taanduvate saksa vägedega Tallinnas ja Haapsalus ning seejärel Idast sissetungivate ülekaalukate ja hambuni relvastatud väeosadega (Eestisse tungis sisse kolm armeed!).
115*. Eesti rahva iseseisvuspüüdlused suruti maha Punaarmee relvadega, millele aitas oluliselt kaasa lääneriikide täielik osavõtmatus Balti riikide saatusest.
116. Eesti tõrgeteta lülitamise põhjus Venemaa koosseisu seisneb eelkõige mitteküllaldases demokraatias (küsimust ei lahendanud parlament ega rahvahääletus), riiki juhtinud poliitikategelaste otsustusvõimetuses ja lühinägelikkuses, Balti riikide ja Skandinaaviamaade vahelise bloki puudumises.
Tõsiseks põhjuseks oli ka eesti rahvusliku iseteadvuse ja vabaduspüüdluste ebapiisav tase, rahva enamiku väikekodanlik egoism, kes, püüdes end poliitikasse mitte vahele segada, tegelesid põhiliselt mammona kogumisega.
Vaatamata sellele, et Eesti ei osutanud vastupanu, kaotas ta ligi 25% oma rahvast, kusjuures hävitati peaaegu kogu eesti intelligents ja tema juhid. Eestlastel tuli ikkagi sõdida, kuid vene ja saksa armeedes, eestlaste jaoks võõraste huvide eest.
117. Totalitaarse Venemaa okupatsioon Eestis kestab käesoleva ajani. 1970. aastal moodustas koloniseeriv element juba 32% kogu rahvast. Koloniseerimise protsess intensiivistub pidevalt. Praeguse eestlaste traditsiooniliselt madala loomuliku iibe ja Eestis viibivate venelaste suhteliselt suurema loomuliku iibe juures ähvardab eesti rahvast etniline väljasuremine. Moskva juhtijad soosivad seda sihiteadlikult tööstuse ülemäärase arendamisega, kõikvõimalike administratiivsete ja propaganda abinõudega.
118. Eestlased ei pea venelasi endi rahvuslikeks vaenlasteks. Eesti demokraadid eraldavad valitsevast kommunistlikust reţiimist vene rahva. Vene rahvas on samuti suveräänsusest ilma jäetud ning on valitseva poliitilis-bürokraatliku kliki orjuses.
Kuid ei tohi ka unustada, et vene rahvas, kannatades küll mitte vähem kui teised rahvad, viibib Kremli võimu ning mõju all ja on enamasti olulisel määral totalitarismi ja kolonialismi pimedaks tööriistaks.
119. Eesti demokraadid suhtuvad leppimatult niihästi nendesse venelastesse, kes teadlikult tunnistavad kolonialismi, kui ka nendesse venelastesse, kes pimesi kuuletuvad Kremli valitsejatele.
Täpselt sama leppimatu on EDL ka nende eestlaste suhtes, kes alandlikult alluvad Kremli diktatuurile.
120. Venemaa suhtes peab EDL oma eesmärkideks:
Eesti tingimusteta eraldamise Venemaast 1920. a. Tartu rahulepinguga määratletud piirides;
kõikide praeguste kolooniate eraldamise Venemaast;
demokraatlike riikide loomise Venemaa rahvuslikes piirides.
121. Peale eraldumist Venemaast ja Eesti iseseisvuse taastamist saab Eestil olla suhteid Venemaaga ainult kui võrdsel võrdsega.