136. Tänapäeva rahvusvaheline õigus tagab suveräänsuse riigile, mitte aga isiksusele ja rahvale. Riigi suveräänsus tänapäeva rahvusvaheliste tavade kohaselt tähendab tegelikkuses valitsuse piiramatut omavoli tema võimu all oleva rahva või rahvaste üle, õigust karistamatult rikkuda nii rahvusvahelisi kui ka omaenda seadusi. Selliselt viiakse tegelikult ellu põhimõtet “rahvas riigi jaoks”.
137. Lähtudes põhimõttest “riik rahva jaoks” loeb EDL vajalikuks piirata riigi suveräänsust isiksuse ja rahva suveräänsuse tagamise huvides.
138. Peamiseks ohuks demokraatlikule korrale ja suveräänsetele demokraatlikele riikidele on olnud faðism, natsionaalsotsialism, kommunism ja teised erinevat vormi totalitaarsed ühiskondlikud formatsioonid, mis on suunatud isiksuse vastu. Nii natsionaalsotsialistlik maailmavaade kui ka kommunistlik maailmavaade on mõlemad imperialistlikud. Nende eesmärk on vägivallaga luua uus maailmakord.
139. Faðismi totaliteet on ühedimensiooniline: ta piirdub vaid poliitikaga, kuna südametunnistuse ja majandusküsimustes valitseb ulatuslik vabadus.
140. Natsionaalsotsialismi totaliteet on kahedimensiooniline: ta haarab mitte üksnes poliitika, vaid ka maailmavaate, kuna eramajandus on jäänud püsima. Natsionaalsotsialismi tuum on bioloogiline: ta püüab saavutada oma rassi ülemvalitsust teiste rasside üle.
141. Kommunismi totaliteet on kolmedimensiooniline: ta valitseb poliitikat, maailmavaadet ja majandust. Kommunism tahab oma hiiglasliku riigitrusti sissetulekutega, milliseid ta võib oma kodanike elustandardi arvel omavoliliselt ja piiramatult suurendada, teostada maailmarevolutsiooni, võttes selle läbiviimise kindlustamiseks tarvitusele sõjaväelisi ja propagandaabinõusid.
Kommunism pole üksnes riik ega trust, vaid ka neljas maailmareligioon budismi, kristluse ja islami kõrval.
142. Demokraatiat tuleb kaitsta aktiivselt.
Ajalugu on korduvalt näidanud, et demokraatlike riikide kõrvalehoidumine aktiivsest võitlusest demokraatia eest pole enamasti suutnud sõda ära hoida, vaid seda edasi lükanud ajani, mil totalitaarne riik, kes sõda tahab alustada, on selleks paremini jõudnud ette valmistuda.
143. Demokraatia kaitseks rahvusvahelises ulatuses on vajalik riikidevahelise organisatsiooni olemasolu.
Käesoleval ajal on need ülesanded pandud ühinenud Rahvaste Organisatsioonile.
144. ÜRO on saavutanud silmapaistvat edu näiteks riikidevahelise kultuurialase koostöö alal. Samuti on ÜRO saavutanud mõningat edu poliitilisel alal, nagu näiteks eduka vastulöögi andmine kommunistlikule agressioonile Koreas 1951.-1953. a.
Samal ajal on ÜRO-l mitmeid olulisi puudusi, mille tõttu ta efektiivsus eriti poliitilisel alal on osutunud oodatust tunduvalt väiksemaks.
145. Nende puuduste peamised põhjused on järgmised:
1) ÜRO liikmeteks võetakse vastu praktiliselt kõik riigid, kes selleks soovi avaldavad. Selle tulemusena kuuluvad ÜRO-sse ka paljud sellised riigid, kes on kas oma rahva või teiste rahvaste suhtes pannud või panevad toime selliseid kuritegusid, millede toimepanemine kas üksikisiku või isikute grupi poolt on karistatav peaaegu kõikides maailma maades.
2) ÜRO on vastu võtnud mitmeid demokraatliku sisuga deklaratsioone, kuid kuna neil puudub liikmesriikide suhtes seaduse jõud, siis on nad sisuliselt ainult demokraatlikuks fassaadiks, mis varjab antidemokraatlikku tegelikkust totalitaarsetes riikides.
146. Isiksuse kaitseks omavoli vastu riigi poolt on vajalik efektiivne rahvusvahelise kontrolli olemasolu. ÜRO ei ole seni suutnud sellist kontrolli tagada, kuna tema liikmesriigid ei ole kohustatud kontrollorganeid oma territooriumile, samuti ka oma võimu all olevate teiste riikide territooriumidele sisse laskma. Nii ei lasknud Nõuk. Liit 1956. aastal Ungarisse sisse ÜRO vaatlejaid, kuulutades nende sinnasaatmise katse vahelesegamiseks Ungari siseasjadesse (tema enda poolt toime pandud interventsiooni ta Ungari siseasjadesse vahelesegamiseks ei lugenud).
147. Saavutada ÜRO demokratiseerimine niisugusel määral, et tema abil kaitsta demokraatiat rahvusvahelises ulatuses, on praegusel momendil kaunis ebareaalne – mistahes demokraatia kaitseks suunatud otsuse, mida ÜRO liikmesriikidele kohustuslikuks püütakse teha, hääletaksid ÜRO-s enamuse moodustavad piiratud demokraatiaga riigid koos totalitaarsete riikidega maha. Samuti kasutaksid Julgeolekunõukogus olevad totalitaarsed riigid tema suhtes veto-õigust.
148. Senikaua, kuni ÜRO ei suuda paljusid oma ülesandeid täita, on EDL arvates otstarbekas luua täiendav rahvusvaheline organisatsioon – Demokraatlike Vabariikide Liit (DVL), kuhu kuuluksid ainult tõeliselt demokraatlikud riigid.
Selline liit, mis paratamatult hõlmab esialgu vähemuse maailma maadest, peaks saama eeskujuks ülejäänud maadele selles osas, kuidas tõeliselt kaitsta demokraatiat ja isikuvabadust.
149. Demokraatlike Vabariikide Liit on üherahvuseliste, suveräänsete, demokraatlike, seaduslike valitsuste poolt juhitavate riikide vabatahtlik ühendus.
150. Valitsust, kes rikub omaenda parlamendis vastuvõetud seadusi või kes tegutseb mittekehtivate seaduste järgi, ei saa lugeda seaduslikuks.
Ühtegi seadust, mis on vastuolus vastava riigi põhiseadusega, ei saa lugeda kehtivaks.
151. DVL-i eesmärkideks on:
1. Demokraatlike riikide kaitse välise kallaletungi eest.
2. Inimõiguste kaitse liikmesriikides.
3. Liikmesriikide vahelise majandusliku ja kultuurialase koostöö koordineerimine.
4. Liikmesriikide territoriaalsete pretensioonide lahendamine, kui küsimus puudutab mõne DVL liikmesriigi territooriumi.
5. Kaasabi osutamine kõigile rahvastele rahvusliku sõltumatuse saavutamisel ja vaba demokraatiaga riigikorra kehtestamisel.
152. DVL peab olema rajatud järgmistele põhimõtetele:
DVL ei või olla riik, vaid ainult riikidevaheline liit.
Vastupidiselt kommunistliku propaganda väidetele ei põhjusta riikide sõltumatus nende majanduslikku ja kultuurialast isoleeritust. Demokraatliku korraga riikide vahel on majanduslik koostöö tavaliselt palju kõrgemal tasemel ja tihedam kui totalitaarses Nõuk. Liidus samale ministeeriumile alluvate erinevate ettevõtete vahel.
153. – DVL-i astumine (kui ka väljaastumine) otsustatakse rahvahääle- tusega.
Rahvahääletus peab toimuma rahvusvahelise kontrollkomisjoni järelvalve all, kuhu võib oma esindajad saata iga riik.
Riik, kes soovib DVL-ist välja astuda, peab sellest vähemalt üks aasta enne väljaastumist ette teatama.
154. – Kõigis DVL liikmesriikides tuleb tagada isikuvabadus vähemalt “ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni” tasemel. Kõrvalekaldumised nimetatud deklaratsioonist on lubatud ainult isikuvabaduste laiendamise suunas.
155. Iga DVL liikmesriik on kohustatud lubama oma territooriumile DVL, ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide komisjone ja vaatlejaid. Igal komisjonil ja vaatlejal on õigus avaldada oma tegevuse kohta bülletääne, mis peavad olema kättesaadavad iga DVL liikmesriigi kõigile kodanikele, sõltumata neis avaldatud faktidest ja seisukohtadest. Juhul, kui mõne DVL liikmesriigi valitsus ei ole nõus bülletäänides avaldatud seisukohtadega, on tal samuti õigus oma seisukohtade avaldamiseks võrdselt komisjonide või vaatlejatega.
156. Tuginedes loomilikule õigusele, on EDL seisukohal, et ühegi riigi seadusandlikel organeil pole õigust välja anda seadusi, mis piiraks põhilisi isikuvabadusi (viimaste loetelu on toodud p. 196).
Eriti oluline on sõna ja trükivabaduse kindlustamine, sest ainult viimaste olemasolu korral on praktiliselt võimalik ka teisi vabadusi kaitsta.
157. EDL leiab, et kõigil järgmistel rahvastel, kes praegu kuuluvad NSVLiitu, on õigus suveräänsete riikide moodustamisele oma rahvuslikes paiknemise piirides: armeenlased, aserbaidžaanlased, eestlased, grusiinlased, karjalased, kasahhid, kirgiisid, leedulased, lätlased, moldaavlased, tadţikid, (Kaasani-)tatarlased, turkmeenlased, ukrainlased, usbekid, valgevenelased ja venelased.
158. EDL leiab tingimata vajaliku olevat Krimmi tagasiandmise tatarlastele ja seal Krimmi-Tatari Demokraatliku Vabariigi loomise. Krimmi tatarlased kannavad praegu võitluses oma olemasolu eest suurimaid kaotusi.
159. Kuna paljud rahvad, kes kuuluvad praegu Nõuk. Liidu koosseisu, on aastasadu elanud türannia all, siis puuduvad neil praktiliselt demokraatlikud traditsioonid. Seetõttu võidakse mõnel maal ka vabade valimiste tulemusena kehtestada totalitaarne kord.
160. Totalitaarsete süsteemide ühiseks jooneks on isikuvabaduse, eeskätt sõna- ja trükivabaduse mahasurumine, sest viimaste olemasolu puhul ei saa türannia toime panna oma kuritegusid.
161. Seetõttu loeb EDL vajalikuks erakorraliste abinõude tarvituselevõtu Nõuk. Liidu territooriumil loodavate iseseisvate riikide suhtes.
Mistahes loodava riigi valitsus peab laskma oma territooriumile DVL ja ÜRO komisjone ja vaatlejaid ning võimaldama neil avaldada bülletääne oma tegevuse kohta, sõltumata sellest, kas antud riik kuulub DVL või ÜRO koosseisu.
162. Valitsus, kes keeldub sellest ükskõik millisel ettekäändel, loetakse seadusevastaseks ning kukutatakse kõigi kättesaadavate vahenditega, kaasa arvatud relvastatud jõud. Antud valitsuse liikmed antakse rahvusvaheliste kurjategijatena DVL, ÜRO või mõlema poolt moodustatud kohtu alla.
163. Faðismi, natsionaalsotsialismi ja kommunismi ühiste kuritegude tulemusena on inimkond kaotanud kümned miljonid tapetutena või füüsiliselt vigastatutena, sajad miljonid moraalselt ja intellektuaalselt invaliidistunutena.
164. Meie, eesti demokraadid, loeme oma pühaks kohuseks teha kõik meist olenev, et vältida nende kuritegude kordumist.
165. Juhul, kui sellise totalitarismimeelse valitsuse kukutamisest mingil maal võtavad osa mõne teise riigi sõjaväed, siis kuuluvad nad tingimusteta väljaviimisele kuue kuu jooksul, arvates selle valitsuse kukutamise päevast.
166. Igal kodanikul, kaasa arvatud süüdimõistetud, on õigus pöörduda DVL Nõukogu, ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poole kirjalike avaldustega ja kohtuda isiklikult nende organisatsioonide esindajatega.
167. Mistahes riigi kallaletungi ükskõik millisele DVL liikmesriigile tuleb lugeda kallaletungiks kõigile DVL liikmetele.
Kõik DVL liikmesriigid on kohustatud viivitamatult tarvitusele võtma abinõud kallaletungi tagasitõrjumiseks.
Kui mõni DVL liikmesriik ei taha abistada kallaletungi ohvriks langenud riiki, on teised kohustatud teda selleks sundima kõigi kättesaadavate abinõudega.
168. Suveräänse riigina on igal DVL liikmel õigus teostada iseseisvat välispoliitikat ning majanduslikku ja kultuurilist koostööd teiste maailma riikidega.
169. DVL-i ei tule vaadelda eesmärgina omaette.
Ta on ajutise iseloomuga organisatsioon, mille olemasolu tingib maailmas valitsev ebanormaalne olukord, vajadus kaitsta tõeliselt demokraatlikke riike antidemokraatlike riikide enamuse vastu, vajadus rakendada tegelikult ellu demokraatia põhimõtted ja näidata sellega eeskuju teistele maadele.
170. Kuulumine DVL-i ei välista liikmesriikide kuulumist ÜRO-sse või koostööd selle organisatsiooniga.
171. DVL funktsioonid võidakse üle kanda ka ÜRO-le, kui ÜRO korraldatakse ümber demokraatlikus vaimus ning saavutatakse olukord, kus kõik ÜRO liikmesriigid viivad ellu nende poolt allakirjutatud ja ratifitseeritud demokraatlikud deklaratsioonid.