298. Pärast vaba demokraatliku korra kehtestamist iseloomustavad Eesti välispoliitikat järgmised jooned:
Eesti välispoliitika siht on suveräänsuse kindlustamine ja sellele tunnustuse võitmine rahvusvahelises areenil;
võrdõiguslike, sõbralike ja rahumeelsete suhete viljelemine kõigi demokraatlike riikidega maailmas;
Eesti ei tunnusta suurriikidevahelisi mõjusfääre ega suurriikide julgeolekukaalutlustega või muude huvidega pretensioone väiksematele riikidele. Eesti aladel ei saa olla välismaiseid sõjalisi baase;
aktiivne osavõtt ÜRO, DVL-i ja nendega seotud organisatsioonide tegevusest;
efektiivne kaasabi kõigi veel kolonialismi või totaalse korra tingimustes elavate rahvaste vabanemisele ja iseseisvumisele;
kaasabi maailma rahvaste üksteisemõistmise, sõpruse ja rahumeelse koostöö tugevdamisel ja rahvaste võrdõiguslikul ja loomulikul lähendamisel selleks kõige sobivamates vormides.
299. Erilist tähelepanu peab Eesti oma välispoliitikas pöörama tihedatele kontaktidele naabermaadega, sealhulgas nendega, kellega ta jagas ühist saatust Nõuk. Vene kolonialismi all.
300. Eeltoodu maksab ka Eesti tulevaste suhete kohta Venemaaga, kelle osas EDL ei näe mingeid takistusi viljakaks majanduslikuks, kultuuriliseks, teaduse- ja tehnikaalaseks koostööks, kuid seda üksnes võrdõiguslikul ja mõlemapoolselt kasulikul alusel. Sellist laadi suhtlemine toimus ka minevikus, Eesti iseseisvuse perioodil ja leidis mõlemapoolset tunnustust. Normaalsetele suhetele Venemaaga võib loota ainult juhul, kui seal kehtestatakse demokraatlik kord. Eesti-Vene suhete aluseks võiks olla 1920. a. Tartu rahu, mida Venemaa täiel määral tunnustas.
301. EDL lükkab nüüd ja tulevikus kategooriliselt tagasi väited, nagu moodustaks Eesti Venemaa julgeolekule või poliitilis-majanduslikele huvidele eriti tähtsa piirkonna. Iga riik peab korraldama oma julgeolekut ja riigi kaitset rahvuslikes piirides – mitte naabrite arvel. Mineviku praktika on näidanud, et julgeolekukaalutlusi on suurriigid kasutanud esmajoones oma imperialistlikel eesmärkidel ning neid on tõstetud esiplaanile harilikult siis, kui muude argumentidega ei õnnestunud oma taotlusi õigustada.
302. Ajalugu on näidanud, et Balti riigid jagavad põhiliselt ühesugust saatust, enam-vähem samasuguse taseme on saavutanud majanduse areng ja kultuur. Omal ajal soodustas nendevahelise tõhusa koostöö puudumine langemist Nõuk. Vene kolonialismi alla. Seetõttu on iseseisval Eestil kõik põhjused taotleda Balti riikide vahelisi tihedaid sidemeid ja võimaluse korral kooskõlastatud poliitikat ülemaailmsel areenil.
303. Eesti geograafiline asend langeb kokku ajaloolise piiriga Lääne ja Ida vahel. Oma puhverasendi tõttu on Eestil tulnud minevikus suurriikidevahelise võitluse tallermaana rängalt kannatada. Tänapäeval annab selline asend Eesti välispoliitikale positiivse perspektiivi: olla sillaks Ida ja Lääne lähendamisel.
Olles kultuuriliselt seotud peamiselt Läänega, kuid viibinud kaua Venemaa võimu all, on Eesti arvatavasti paremini kui mõni muu riik suuteline mõistma kumbagi kultuuripiirkonda ja soodustama nende vastastikust suhtlemist.
304. EDL on teadlik sellest, et tänapäeva maailmas leiab aset paralleelselt kaks protsessi: sõltumatute rahvusriikide teke ja rahvusvaheline majandusliku integratsiooni protsess.
305. Iga rahva loomulikuks arenguks ja vabaks koostööks teistega on eelkõige vajalik, et ta oleks iseenda peremees ja saaks täiel määral ja vabaduses arendada oma kultuuri ning majandust.
306. Eesti kui väikeriik peaks oma välispoliitikas taotlema koostööd eeskätt teiste väikeste ja keskmise suurusega riikidega, kelle missiooniks suurriikide vastuolude ajastul (seni on just suurriikide huvidele allutatud väga suurel määral ÜRO ja Julgeolekunõukogu tegevus) on rahumeelse, tsiviliseeritud ja omakasupüüdmatu välispoliitikaga suurriikide konflikte leevendada ja nendes vahendada. Eestil on selleks traditsioonid oma esimesest iseseisvuse perioodist, mil ta Rahvasteliidu liikmena võttis edukalt osa mitmete rahvusvaheliste tüliküsimuste lahendamisest.