307. Viimasel aastasajal on saanud moodsaks marksistlik õpetus klassivõitlusest ja klassivastuolude leppimatusest.
308. Tegelikkuses on ühiskond alati jagunenud seisustesse ja klassidesse. Orjanduslikes, feodaalsetes ja feodaal-pärisorjuslikes ühiskondlik-poliitilistes struktuurides esinesid ja esinevad kinnised seisused, kellede poliitilisi õigusi ei määrata mitte varandusliku olukorraga, vaid seisusliku kuuluvusega.
Kasutades oma seisundit, ekspluateerisid ja riisusid privileegidega seisused suuremal või vähemal määral sõltuvaid seisuseid.
Enam tsiviliseeritud maades reguleeriti seda ekspluateerimist feodaalsete õiguste ja tavadega, milledel oli seaduse jõud ja mis võimaldasid piirata ekspluateerijate omavoli sõltuvuses seisuste elu ja varanduse üle. Arenemata maades oli feodaalne omavoli piiramatu.
309. Kapitalismi arenemisega poliitilised seisused ja kinnised kastid purunesid. ühiskond jagunes varanduslike tunnuste järgi paljudeks klassideks ja ühiskondlikeks gruppideks. Kõigi nende klasside vahel käis avalik või varjatud võitlus.
310. Seoses kapitalistliku ühiskonna noorusega kopeeris kapitalistide klass suurel määral talle eelnenud feodaalset formatsiooni, seda enam, et kapitalistide klass põlvnes enamuses alamatest kihtidest, paistes silma oma võhiklikkusega maailma vägevate matkimisel.
Poliitilised vabadused olid ebatäielikud ega leidnud kasutamist palgalise tööjõu poolt oma huvide kaitsmiseks.
311. Kapitalistliku ühiskonna algperioodil ilmnes oluline puudujääk – polnud sotsiaalseid garantiisid varata klassidele.
312. Seoses intelligentide arvu suurenemisega, kes tänu poliitilisele võrdsusele pärinesid kõikidest klassidest, hakkas organiseeruma intelligentsi poolt juhitav võitlus, mis oli suunatud sotsiaalsete garantiide püstitamisele ja kapitalismi poolt kuulutatud isikuvabaduse täiustamisele.
313. Lääne-Euroopa maades toimus see võitlus rahulikul teel poliitilist kaalu omavate parteide poolt organiseeritud streikides ja parlamentlikus võitluses, s.t. võitlus käis poliitiliste vabaduste areenil. Lõpptulemusena kroonis seda võitlust edu. Riik asus reguleerima tööandjate ja tööliste vahelisi suhteid. Kui riik-regulaator tõrgub, lülitatakse töösse sõltumatud ametiühingud ja pooled jõuavad kokkuleppele.
314. Lääne töölisklass võtab käesoleval ajal küllaltki laiades piirides osa oma maa poliitilisest elust ja on ettevõtetes aktsionäärideks, mis annab tunnistust tema jõukusest.
315. Venemaal algas feodaalsuhete kiire purunemine peale 1905. aastat.
316. I Maailmasõda viis 1917. a. Veebruarirevolutsioonini, mis kehtestas demokraatliku riigikorra. Selleks ajaks olid feodaalsuhted sisuliselt juba kaotatud.
317. Peale 1917. a. oktoobripööret ujus pinnale bolðevike partei, kes, olles mitte eriti arvukas, kuulutas ennast tööliste klassihuvide kaitsjaks. Lähtudes marksistlikust õpetusest, nagu oleksid klassivahekorrad leppimatud ja kasutades masside pimedust ning intelligentsi ebaküpsust, vallandasid nad verise klassivõitluse kodusõja näol.
318. Töölisklass ja talupojad mäletasid veel vana ülekohut, varandusega klassid polnud veel minetanud seisuslikke eelarvamusi. Intelligents, kes on ühiskonna juhtija ja südametunnistus, oli väikesearvuline ja poliitiliselt ebaküps, kannatades nende klasside pahede all, millistest ta põhiliselt võrsus.
Bolðevikud ässitasid tumeda massi ettekavatsetult purustustele, olles ise selle purustustöö juhtijaks.
Selle asemel, et kaitsta klassihuve ja iga isiksuse sotsiaalseid ja poliitilisi õigusi, püstitasid bolðevikud valeliku loosungi töölisklassi ülemvõimust kogu ühiskonna üle. Selline loosung oli reaktsiooniline isegi marksismist lähtudes kasvõi juba seepärast, et töölisklass moodustas 1913. aastal kõigest 12% kogu Venemaa rahvastikust. See tähendas, et töölisklassi tahe tuli vastu võtta ülejäänud 88%-l rahvast. Samasuguse põhjendusega võinuks pretendeerida juhtimisele ka nn “buržuide” klass, kes moodustas tol ajal 16,3% kogu Venemaa rahvastikust.
Faktiliselt võtsid juhtiva osa enda peale bolševismi juhid, jättes töölised ja teised klassid ilma kõikidest õigustest ja vabadustest. Bolševikud päästsid kodusõja valla selleks, et alistada kogu rahvast. Rahva pimedaid kihte meelitati lubadustega eelseisvast paradiisist ja võimalusega rõõvida. Paralleelselt kasutati verist terrorit.
319. Põhiline bolševike juhtlause, et juhtivaks ja liikumapanevaks jõuks on töölisklass, oli läbinisti vale. Juhtivaks jõuks bolševistlikus revolutsioonis ei olnud mitte töölisklass, kes paistis silma oma harimatusega, vaid revolutsioonilised intelligendid, kes kuulutasid utoopilisi teoorijaid, ja kutselised poliitilised avantüristid nagu Lenin, Trotski, Buhharin, Zinovjev, Kamenev, Rõkov jt.
Põhiliseks liikumapanevaks jõuks oli veel tumedam talurahvas, kes laskis ennast petta maa andmise lubadustega.
320. Bolševikel, kes end kuulutasid küll töölisklassi kaitsjateks, polnud revolutsiooni momendiks ühtegi ühiskondlike suhete juhtimise mudelit (muuseas, sellega paistavad silma kõik utopistid, kes unustavad isiksuse sotsiaalse kaitse ja ei hooli üldse sellest). Revolutsiooni käigus ja järgnevatel aastatel tehti mitmeid, enamasti ebaõnnestunud eksperimente uute ühiskondlike suhete ülesehituse alal.
321. Revolutsiooni tulemusena ei tekkinud uut korda, mis oleks töölistele ja talupoegadele kindlustanud nende õigusi ja sotsiaalset kaitset. Oktoobrirevolutsioon lõi neofeodaalse korra, s.t. viis ajaloo mitu aastasadat tagasi.
Revolutsioon vahetas ühe valitseva kihi teise, kitsama kihi vastu. Kogu maa vara osutus bolševikest poliitiliste bürokraatide käsutuses olevaks. töölised ei saanud endi kätte ei tehaseid ega vabrikuid, talupoegadelt võeti maa. Kogu elanikkond jäeti ilma poliitilistest õigustest. Bolševistliku hierarhia kõikidel astmetel valitsesid feodaa-vasaalsed suhted. Hierarhias kõrgemalseisev võis takistamatult ja karistamatult arveid õiendada ükskõik kellega allpoolseisvaist, ilma et see oleks pidanud vastama mistahes normidele või seadustele.
Bolševistlik ladvik – NLKP Poliitbüroo – on maa kogu vara ja alamate elu piiramatu valitseja.
322. Marksistliku teooria valelikkus tõestati bolševistlike eksperimentaatorite poolt. (Praktika on tõe kriteerium!)
Täpselt sama juhtus marksistliku teooriaga Hiinas.
Põhjus, miks ahvatuslik marksistlik sotsialism muutus totalitaarseks- feodaalseks riigistruktuuris ei seisne mitte selles, et teooria täideviijateks osutusid alatud lurjused ja karjeristid, vaid selles, et kogu süsteem on üles ehitatud üksikute totaalsele diktatuurile kõikide üle.
Kontrollimatu diktatuur on alati põhinev subjektiivsele tahtele, aga mitte õiguslikule seadusele. Seepärast on isegi kõige ausameelsemate diktatuuride juures vägivald ja orjus ühiskonna juhtimises paratamatud.
323. Klass – see mõiste pole kaugeltki nii ühemõtteline ja vaid isikliku omandi tunnustega määratud, nagu seda kinnitavad marksistid. Klassil on ka teisi mitte vähem tähtsaid tunnuseid, näiteks kultuuritase, poliitiliste õiguste ja vabaduste tase, funktsionaalne osatähtsus antud maal. Klassi heaolu sõltub isikuvabaduse poliitilistest garantiidest.
Kui marksistid võtavad ära ühe vabaduse – tegutsemisvabaduse, siis on nad isegi parimate kavatsuste juures sunnitud likvideerima ka sõna- ja trükivabaduse, poliitiliste liitude ja demonstratsioonide vabaduse jne. Kui nad seda ei teeks, siis on vältimatu, et inimesed, kasutades neid vabadusi, võitleksid tagasi tegutsemisvabaduse.
Marksistid püstitasid dogma – isikliku omandi valdamine määrab poliitilise korra. Oma tegevusega 1917. – 1932. aastatel näitasid nad praktikas vastupidist: algul saavutati poliitiline ülemvõim ja alles seejärel võeti ära omand. Seega näitab ajalugu, et määravaks osutub poliitiline kord, see, kelle käes on võim.
324. Klassivõitlus on võimalik ainult kasvõi osaliste poliitiliste vabaduste olemasolul. Poliitiliste vabaduste puudumisel klassivõitlust praktiliselt ei toimu, ehkki klassidevaheline vaen on olemas ja on suurenenud mitmekordselt.
Nõukogude Liidu talurahvas, töölisklass ja intelligents on valitsevale kommunistlikule eliidile totaalse röövimise objektiks. Nende klasside elatustase on kogu tsiviliseeritud maailma üks madalamaid ja kerjuslikumaid. Ei lausa pärisorjadeks muudetud talupojad, intelligents ega töölised ole võimelised ette võtma mingitki võitlust majanduslike õiguste alal, kuna puuduvad poliitilised õigused.
Lääneriikide töölisklass ja teised klassid, omades poliitilisi õigusi, on oma maa poliitilisest elust aktiivsed osavõtjad ja võitlevad vajaduse korral oma majanduslike huvide eest.
325. Klassivõitlus peab olema rahumeelne. Rahumeelne on ta aga ainult seal, kus poliitiline isikuvabadus on kaitstud.
Nõuk. Liidu tüüpi totalitaarseis riikides, kus puuduvad poliitilised isikuvabadused, käärib rahulolematus ja koguneb viha ning vaenu laeng, mis viib varanduseta klasside jõudmisel vaesuse piirile paratamatute vere- valamisteni.
326. Klassid ei kao kunagi, nagu ei kao ka üksikud kutsealad. Alati on olnud ja saab olema teatud tööjaotus.
327. Ülesanne seisneb kõikide inimeste (vaatamata nende suhtelisele klassikuuluvusele) varustamises võrdsete poliitiliste õiguste ja vabadustega, ning mis kõige tähtsam – selle vabaduse garantiidega.
328. Marksismi valelik loosung võrdsusest, mille all mõeldakse võrdsustatud jaotamist, põhineb inimeste intellektuaalsete ja psüühiliste omaduste erinevuse eitamisel.
Ei haridusega ega ühegi administratiivse reformiga saa inimeste intellektuaalset ja psüühilist ebavõrdsust kõrvaldada, sest see on tegelikult inimsoo loodusliku mitmekesisuse üheks väljenduseks.
Kõik inimesed peavad olema kindlustatud võrdsete võimalustega. Ja vaid igaühest endast peab sõltuma tema elatustase, sissetulekud, materiaalsete ja vaimsete vajaduste rahuldamine.
Samaaegselt peab eetiliselt normaalne ühiskond enda peale võtma sotsiaalselt nõrkade isikute tööga kindlustamise ja sotsiaalse kaitse. Samuti peab ta kindlustama igaühele tsiviliseeritud inimesele väärilise töötasu, tema loomulikud õigused ja vabaduse.
Ainuke võrdsus, mida marksism on saavutanud, on kõigi tema võimu all olevate inimeste võrdne õigusetus.
329. Vabas demokraatlikus ühiskonnas muutub klassivõitlus klasside ja ühiskondlike gruppide arukaks rahumeelseks kooseksisteerimiseks, kusjuures üleminek ühest klassist teise on piiratud ainult inimeste isiklike võimete ja isiksuse psüühiliste kalduvustega.
330. Vihane ja verine klassivõitlus toimub vaid nendes ühiskondades, kus isikuvabadus ja tema loomulikud õigused ei ole kindlustatud, kus puuduvad selle vabaduse garantiid, kus puudub sotsiaalne kaitse.
331. Eesti demokraatide arvates ei toimu Eestis käesoleval ajal avalikku klassivõitlust ainult totalitaarse režiimi tõttu. Alus klassivõitluseks Eestis on aga olemas, ja režiimi nõrgenedes võib see puhkeda.
332. Klassivõitlus Eestis kujuneb esmajoones ikestatud eesti rahva võitluseks okupatsioonivõimude ning valitseva parteilis-bürokraatliku eliidi vastu, s.t. klassivõitlus kattub põhiliselt rahvusliku vabastusvõitlusega.
333. EDL kuulutab, et pärast Eesti eraldumist Venemaast ja vaba demokraatliku korra kehtestamist Eestis saavad kõikide klasside esindajad võrdsed poliitilised õigused, sealhulgas ka õiguse streikidele. Viimased muutuvad rahulolematuse signaaliks ühes või teises kohas ja aitavad valitsusel ning ühiskonnal leida kitsaskohtadele parimat lahendust.
334. Mitte klassidevaheline vaen, vaid üksteisemõistmine ja vastastikune abi on ühiskonna vaimse ja materiaalse heaolu alus.