Selleks, et vastast lüüa, on vaja teda põhjalikult tundma õppida. Ilma vastast tundmata võivad talle sooritatud ka kõige võimsamad löögid osutuda valutuiks. Elatakse nõukogude süsteemis, igal päeval põrkutakse temaga kokku, sõltutakse temast, kuid harva nähakse läbi tema tegelikku olemust ning mõistetakse tema ühiskondlikku struktuuri. Isegi aktiivsest võitlusest osalevad režiimivastased omavad vaid osalise ettekujutuse režiimist kui süsteemist.

Nõukogude süsteemi mittetundmine ja mitteteadmine on omane ka Läänele. Temasse püütakse läheneda tavapäraste arusaamadega nagu igasse normaalsesse ühiskonda, ilma tema olemusse süvenemata. Üldiselt õpitakse süsteemi tundma vaid formaalselt. Paljud asuvad sealjuures nõukogude informatsiooni hüpnoosi all, mis varjab tegelikku pilti.

Seepärast löövad ka režiimivastased vaid ülesseatud pettemärklaudu, jättes süsteemi sõlmpunktid hoopis kõrvale. Ning vastane muidugi aina muheleb.

Oma ebahumaansuse katmiseks kasutab nõukogude režiim kommunistlikku ideoloogiat, mis heidab kõrvale iga üksikisiku huvid ja deklareerib vaid üleüldist paradiisi klassidiktatuuri vahendusel. See loob aga piiramatud võimalused üksikutele kontrollimatutele ja kõikvõimsatele diktaatoritele või kitsapiirilistele oligarhiatele ning soodustab nende takistamatut vohamist.

Nõukogude totalitarism kasutab oskuslikult ära vastuolusid klasside, ühiskondlike kihtide, isiksuste ja rahvaste vahel, sundides isegi oma verivaenlasi ennast teenima.

Nõukogude Liidus eksisteerib püramiiditaoline klassiline struktuur, mille tipus asetseb NLKP KK Poliitbüroo, kes on ka ainus piiramatu valitseja ning käsutaja, kelle tegutsemine ei ole allutatud mingitele reeglitele või seadustele.

Klasside struktuur näeb välja selline:

VALITSEV KLASS: NLKP KK Poliitbüroo

JUHTIVAD KLASSID:     Kõrgem intelligents

Kesk-intelligents

Alam-intelligents

ALAMAD JUHTIVAD KLASSID: Töölis-aristokraatia

Kolhoosi-aristokraatia

TOOTLIKUD KLASSID: Töölised

Kolhoosnikud

Vangistatud

Kõik klassid, kes on madalamal valitsevast klassist, on ilma jäetud loomulikust õigusest ja vabadusest, kuid omavad üksteise suhtes privileege. Täielikult ilma privileegideta on vangistatute klass, kes on põhiliselt ilma jäetud kõigest peale halastamatu sunnitöö.

Privileegid laienevad alt üles ning suurimad privileegid asuvad kõrgema intelligentsi käes, kuid ka seal ei muutu need veel inimvabadusteks ja õigusteks.

VANGISTATUTE KLASS on erinevatel ajajärkudel erineva koosseisu ja arvukusega. Käesoleval ajal võiks vangistatuid olla mitte alla 4 miljoni inimese, neist 90% karistusajaga üle 4 aasta.

Vangistatute üldarvust moodustavad ligi poolteist miljonit poliitvangid. Üks osa vangidest on eluaegsed (nende arv pole teada).

Vangistatute klass moodustab tähtsa riikliku tööjõu reservi, keda kasutatakse kõige raskematel töödel. Riiklikust vaatevinklist vaadatuna on ta üsna mobiilne, sest teda saab kergelt ümber paigutada majanduslike varingute likvideerimise kohtadesse.

Vangistatute klass täieneb mitte ainult kuritegevuse arvel, vaid ligi 50% osas kunstlike süüdistuste loomise abil. Kui vajatakse kiiresti täiendavat vangistatute kontingenti, siis saadetakse miilitsajaoskondadesse laiali käskkirjad võitluse tugevdamiseks näiteks huliganismi või sotsomandi riisumise vastu ja esitatakse uute kriminaalasjade plaan, s.t. kui palju kuritegusid peab olema avastatud ja paljastatud. Tänavatel algab mundris jaht purjus inimeste järele. Juhtub, et miilitsa agendid ise provotseerivad skandaale ja kaklusi.

Seadusesätete venitatavus suurtes piirides võimaldab pisimagi skandaali eest määrata vabadusekaotust kuni 5 aastat, raskendavaid asjaolusid juurde pookides ja süüdistades võimudele vastuhakkamises. Samuti saab kuritegu ümber kvalifitseerida teiste paragrahvide järgi ning karistusaega sellega suurendada. Alustatakse jahti varastele, kes oma tööettevõtetest näppavad selle toodangut. Ületab varastatud asjade maksumus 50 rubla, saab juba kohaldada vabaduskaotuslikku karistust. Samuti jahitakse kodutööndusega tegelejaid, keda süüdistatakse seadusevastase tööndusega tegelemises. Reeglina kõik miilitsa poolt vahistatud isikud, kellele esitatakse mingi süüdistus, mõistetakse ka kohtu poolt süüdi. Ja vast tuhande kohtuasja kohta tuleb üks kohtu poolt õigeksmõistmise juhtum (Eesti andmetel). Näitlik on see, et ühe ja sama kuriteo eest saavad nooremad ja elujõulisemad inimesed suurema karistusaja kui elatunud ning füüsilise töö jaoks vähemkõlbulikud. Juhtub, et sellised füüsiliselt nõrgemad inimesed saavad vaid rahalise trahvi või noomituse seltsimeheliku kohtu poolt, samal ajal kui tervetele inimestele määratakse 3-5 aastane vanglakaristus.

Vangistatuid toidetakse viletsasti, nigel on nende riietus, ebapiisav on arstiabi. Kodunt saadetavate pakkide ja panderollide arv on piiratud või võetakse nende saamise õigus üldse ära. Pisemagi protesti korral või administratsiooniga konflikti sattudes, saab karistusaega kergelt lisada, kusjuures kohtumõistmise protseduur seejuures on lihtsustatud. Vangide suurema mässu puhul on õigus neid kuulipildujaist massiliselt maha niita.

Täielikuma pildi saamiseks peab lisama, et osa surmamõistetuid jäetakse ellu vaatamata avalikule publikatsioonile, mille järgi olevat kohtuotsus täide viidud. Nad muudetakse igavesteks vangideks, kellel puudub vähimgi side välisilmaga. Neid kasutatakse mitmesugustes meditsiinilistes eksperimentides katsejänestena või tööjõuna näiteks uraanimaagi kaevandustes. Seda kõike nimetatakse nõukogude humanismiks.

Osa vangistatutest omavad privileege oma saatusekaaslastega võrreldes. Privileegid väljenduvad täiendava pakiõiguse või täiendava sugulastega kokkusaamise või täiendava kirjasaatmise õiguse saamises. Või antakse täiendav toiduportsjon. Privileegid tuleb aga välja teenida teiste järel nuhkimisega, “koputamisega”, ühiskondlikust tööst osavõtuga jne.

Isik, kes oma karistusaja ära on istunud, osutub äramärgituks kogu eluks. Ta pannakse otsese ja salajase miilitsajärelvalve alla. Ta ei pääse enam piiritsoonidesse ega välismaale turismireisidele. Tihti ei saa ta enam tööd oma erialal. Isegi passi saab ta sellise seeria ja numbriga, mille järgi kaadri- ja miilitsajaoskondades on võimalik eksimatult kindlaks teha endise vangisoleku, kuigi formaalselt võib ta karistus juba kustunud olla.

KOLHOOSNIKUTE KLASS moodustab ???…% riigi elanikkonnast. Vangistatute klassiga võrreldes omavad nad terve rea eeliseid: neid ei viida konvoi saatel tööle, neid ei nuhelda füüsiliselt ega panda kartserisse. Kolhoosnikud võivad soetada endale perekonna, võivad omada raha ja liikuvat vara. Edasi müüa võivad nad viimast küll vaid ülemuste loal. Neil võib olla maalapike, mis neid ka põhiliselt toidab ning mida nad harivad peale kolhoositööd. S.t. kolhoosniku tööpäeva pikkuseks kujuneb 14-15 tundi. Tsaariaegsed pärisorjadki omasid selliseid privileege, kuid neid võidi vabaks lasta või ostsid nad end ise vabaks.

Näitlikkuse huvides olgu mainitud, et Venemaal moodustasid pärisorjad mitte üle 45% elanikkonnast. Venemaa kolhoosnikud on ilma jäetud liikumisvabadusest ning on kogu eluks kinnistatud oma elukoha külge. Kolhoosnike seisusest pääseb välja vaid erandjuhtumeil: linnainimesega abielludes, tehnikumi või kõrgemasse õppeasutusse sisseastumisel, peale armeeteenistust, kui inimene ei tule kodukülla tagasi ning kolhoosijuhatuse, rajooni täitevkomitee esimehe ja rajoonimiilitsa eriloal. Passisüsteem maarajoonides kohati puudub (Baltikum ja piiri-keelutsoonid välja arvatud). Puuduvad ka tööraamatud. Ilma nende dokumentideta on töölevormistamine võimatu, aga nn. hulkurluse eest näevad nõukogude seadused nagu keskajal ette vabadusekaotuse. Peale selle sõltub kolhoosnik oma ülemuste omavolist, olgu need brigadir, agronoom, zootehnik, kolhoosiesimees või jaoskonnamiilits.

Kolhoosiaristokraatia ja kohalikud võimud võtavad kolhoosnikult praktiliselt avalikult altkäemakse, mis moodustavad 20-50% nende sissetulekust. Kolhoositalupojad on kõige ekspluateeritavam ja kõige õigusetum elanikkonna osa (peale vangistatute). Ta vireleb pidevalt nälja piiril. (Baltikum ja mõned Ukraina oblastid on siin erandiks.)

Praktiliselt kontrollimatu võimu meelevalla all olles võib iga kolhoosnik igal hetkel kohtu ette sattuda ning süüdimõistetud saada, sest süüdistuse loomine käib kergelt.

KOLHOOSI-ARISTOKRAATIA moodustavad autojuhid, brigadirid, laohoidjad ja teised taoliste elukutsete esindajad, kes saavad suhteliselt kõrgemat palka ning omavad ligipääsu materiaalsetele väärtustele. Tänu viimasele asjaolule, õnnestub neil omandada osa kolhoosi varast, mida võivad kasutada altkäemaksudeks. Samuti on neil suuremad õiguslikud privileegid, sest nad on otseses kontaktis juhtkonnaga. Juhtkonnal on raskem nende suhtes omavolitseda, sest nad võivad leida rajooniülemustepoolset kaitset.

TÖÖLISKLASS on kolhoosnikuseisusega võrreldes enam privilegeeritud. Tal on õigus elu- ja töökoha vahetamisele. Tõsi küll, elamiskoha vahetamist raskendab majanduslik asjaolu, et elamispindu lihtsalt pole. Töökohavahetust suurtes linnades piiravad kohalikud konstitutsioonivastased seadused, mis keelavad töökohavahetuse üle kahe korra aastas, väikestes linnades esineb töökohtade puudus. Töölisklass on toiduainetega ja tarbeesemetega paremini varustatud ning ta saab kõrgemat palka. Kuid ta on täielikult sõltuv oma ettevõtte administratsioonist ning vaid harvadel juhtudel võib ta loota kõrgendatud töötasule.

Töölisklassi pärisorjastamise üheks põhiliseks hoovaks on elamispinna probleem. Osa kortereid on ametipinnad. Töökohavahetus tähendaks sel juhul ka korterist väljaviskamist, uuel töökohal aga on korteri saamine võimatu. Elamispinna saamine sõltub täielikult ettevõtte administratsioonist ja selle ootamine elamispinna taotlejate järjekorras venib pikkadeks aastateks. Tõrksad ja mittealandlikud töölised, kes oma õigusi taga nõuavad, ei saa korterit kunagi. Pakutavad korterid on tavaliselt väikesed. Töölisel, kes kümmekond aastat korterit ootas on selleks ajaks juba lapsed suured ning saadud korter jääb juba varsti perekonna juurdekasvu tõttu kitsaks. Ja perekond asub uuesti igavesse järjekorda elamispinna laienemise võimalusi ootama. Ametipindadel elavad töölised on aga täielikult administratsiooni meelevalla all ning on sunnitud vastuvaidlematult kannatama selle omavoli. Võimud oleksid võimelised küll piisaval määral elamispindu ehitama, kuid nad ei tee seda nimelt, hoides elamispinnaga varustatuse taset sellistes piirides, et inimestel oleks katus peakohal, kuid samal ajal tunnetaksid kõik pidevat teravat eluruumi kitsikust. See sunnib neid administratsiooni omavolile alluma.

Ametiühingud on administratiivmasina ripatsid ning on ette nähtud täiendava surve avaldamiseks töölistele. Ametiühingud kaitsevad vaid riiklikke huvisid. Teatavad määral nad kontrollivad ka ettevõtte administratsiooni, mitte lastes selle omavolil kasvada sellise tasemeni, et see võiks juba riiklikke huvisid ähvardama hakata. Samal ajal jäävad ametiühingud aga administratsiooni ja parteibüroo kontrolli alla. ühesõnaga, siin on tegemist ringkäendusega.

TÖÖLISARISTOKRAATIA koosneb kõrgelttasustatavate tööliste kategooriast, kes töötavad kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel keeruliste ja unikaalsete sisseseadetega töökohtadel. Töölisaristokraatiasse kuuluvad parteiliikmed, tehasekomitee liikmed, koosolekute oraatorid, s.t nn. aktiiv. Siia lülitub ka miilitsa ja KGB agentuur. Aktiiv – see tähendab muidusööjaid ja teiste kulul logelejaid, kes saavad töötasu ning annetusi mitte töö eest, vaid administratsioonile ja võimudele kaasalaulmise eest, ühiskondliku elu lavastamise ja mängimise eest propagandistlikel eesmärkidel.

Töölisaristokraatia on administratsiooni ja võimu tugi. Temast komplekteeritakse alam-administratiivne personal. Töölisaristokraatiast väljunutega püütakse komplekteerida kõik intelligentsi kihid. Omamata positiivseid traditsioone, olles harjunud vaid pimesi ja kuulekalt võimu näpunäiteid järgima, muutuvad nad sotsiaalsel redelil tõustes truualamlikeks juhtijateks ühiskondliku elu kõigis sfäärides ning ei tekita juhtivale klassile erilisi muresid. Näiteks ei haigestu nad režiimivastastesse haigustesse. Olles tumedad ja ebausklikud, näevad nad oma heaolu vaid ülalseisva võimu almustes. Töölisaristokraatia on kõige reaktsioonilisem klass.

ALAM-INTELLIGENTS on põhiliselt tehnilist haridust omav tehniline intelligents.

Märkus: intelligentsi määrang võiks olla selline: need on inimesed, kes ei ole seotud füüsilise tööga ja kasutavad tööks vaid oma intellekti. Intelligentsi seisusesse kuulumine ei tähenda veel haritust ning intellektuaalset arengut, s.t. intellekt pole alati veel intellektuaal.

Alam-intelligents on ametis alamatel administratiiv-juhtimise kohtadel ja täidab kõik insener-tehnilised ametikohad. On tavaliselt väiksemapalgaline kui töölisaristokraatia, kuid tänu oma ohvitserlikule olukorrale ja intellektile, omandab ta kirjutamata privileege. Seda soodustavad otsesed kontaktid kesk-intelligentsiga. Ta mängib põhilist osa ühiskondliku tootmise juhtimises. Jaguneb arvukaisse alagruppidesse. Esindab režiimivastaste põhilist massi.

KESK-INTELLIGENTS on juhtijate ja administratiivtöötajate klass. Siia kuuluvad kõrgemate õppeasutuste õppejõud, teadlased, loominguline intelligents, ajakirjanikud, parteitöötajad, keskmine ohvitserkond jne. Omab rea privileege. Selle klassi jaoks omavad kirjutatud seadused suurema reaalsuse, kui alamate klasside jaoks. Suhteliselt kõrge palgaga. Tänu sidemetele ja isiklikele kontaktidele kõrgema intelligentsiga, leiab ta endale tasuvaid töökohti ja on kaitstud alama administratsiooni (kuid mitte kõrgema intelligentsi ja valitseva klassi) omavoli eest.

Kesk-intelligents on ajude trustiks režiimi teenistuses. Ta on üks elanikkonna informeeritumaid osasid. Temas on säilinud mõningaid vana intelligentsi traditsioone.

Sellel klassil on kõige vähem illusioone režiimi ja “helge tuleviku” suhtes. Moraalses mõttes valitseb põhiliselt küünilisus ja skepsis. Armastab pidada hambutuid liberaalseid vestlusi, milledele ülevalt läbi sõrmede vaadatakse, püüdes kesk-intelligentsi mitte ärritada. Selle klassi toitmiseks kasutatakse mitmeid eri sorti almuseid nagu näiteks osa töötasu maksmist boonides, millel on kümnekordne maksumus rubla suhtes, õigus kaupu osta erikauplustest odavama hinnaga, erijaotuse kaudu varustamine, komandeeringud välismaale, autasud ja teised privileegid. Põhimõtteliselt on valmis teenima kõike, kes rohkem annab. Märkimisväärse informeerituse tõttu muutuvad paljud režiimi opositsionäärideks.

KÕRGEM INTELLIGENTS on juhtaparaat liiduvabariiklikes ja liidulistes ministeeriumides, oblastikomitee sekretärid, sõjajõudude kindralkond, akadeemikud, liiduvabariikide keskkomiteede sekretärid. Nad on valitseva klassi vahenditud lakeid, kelle suhtes on tõesti ellu viidud kommunismi materiaalsete suhete printsiip: igaühele tema tarviduste, igaühelt tema võimete järgi. On reeglina ilma rahvustundeta ja madala kultuuritasemega. Käesoleval ajal täiendab ennast oma keskkonnast tulnukatega. Täidab jaotamis- täidesaatvat võimu.

Koos kesk-intelligentsiga moodustab ligi 6-7% riigi elanikkonnast. On erakordselt reaktsiooniline.

Kõikidel klassidel, vangistatute klass kaasaarvatud, on oma ELIIT, kes seisab kõrgemaloleva klassi ja ülemuste hoolsa eestkoste all. Klasside eliidid moodustavad üleminekukihid põhiliste klasside vahel. Tavaliselt kuulub klassi eliit ka parteisse.

Riigis esinev PRIVILIGEERITUS on mitte ainult VERTIKAALNE, s.t. klassilt klassile, vaid ka HORISONTAALNE ühe ja sama klassi piires, olenevalt inimese elamiskoha geograafilisest asendist. Kõige madalam privilegeeritus esineb poliitilistest keskustest kõige kaugemates punktides ning kõige kõrgem poliitilistes keskustes endis, eriti Moskvas. Seega on kõrgema klassi esindajal kaugemates provintsides vähem privileege, kui temast alama klassi esindajal Moskvas.

Töö, mistahes vormis ta ka ei esineks, on eranditult sunduslik kõigile alates vangistatute klassist ja lõpetades alam-intelligentsiga. Kõrgemate klasside perekonnaliikmed on vabastatud sund-tööst. Kõik kolm intelligentsi klassi moodustavad NÕUKOGUDE AADLI.

Nõukogude aadli tunnusmärgiks on tema sunduslik teenistuses olek režiimi juures. Isikliku vara kogumine on võimalik ainult raha või tarbeesemete näol. Kinnisvara kogumise ja vaba ettevõtluse õigus puudub. See asjaolu asetab nõukogude aadli täielikku majanduslikku ja poliitilisse sõltuvusse valitsevast klassist. Tegelikult ei kujuta nõukogude aadel endas mitte vasalle, kellel oli poliitilisi ja majanduslikke õigusi, vaid hoopis kollektiivse feodaali – valitseva klassi õukonda. Oma õigusetut olukorda tunnetab nõukogude aadel üsna hästi, eristades privileege ja õigusi, mis on võtmemomendiks oma sõltuvusliku (kuigi küll privilegeeritud) orjuse tunnetamisel. Siin on tänuväärne pinnas mõistuse käärimiseks!

Kuna nõukogude aadli privileegidel õiguslikud garantiid puuduvad, siis püüavad nad neid õiguslikke garantiisid iga hinna eest saada. See aga tekitab objektiivselt kahju režiimile ja seda asjaolu võivad režiimivastased edukalt ära kasutada.

Täiendavalt jaguneb nõukogude ühiskond läbi kõikide klasside rahvuskuuluvuse järgi. Selle järgi privilegeeritus sõltub inimese asukohast ja administratiivsest jaotusest.

Kolooniates on igas klassis kõige suuremate privileegidega venelased ja teiste kolooniate pärisrahvaste venestunud elemendid. Sellest allpool seisab antud koloonia venestunud pärisrahvas. Ja kõige all pärisrahvas ise.

Metropolis, s.t. Venemaal endal pilt muutub. Kõige privilegeeritumad on siin venestunud mittevenelased ja ilma rahvustunnetuseta isikud. Kõige vähem privilegeeritud rahvuseks on venelased ja teised rahvad, kes oma rahvuskuuluvust pole kaotanud.

Eliidi komplekteerimisel lähtutakse igas klassis rahvuskuuluvusest. Alates alam-intelligentsi klassist jälgib režiim rahvuskuuluvust eriti rangelt. Rahvuskuuluvus on märgitud kõigis dokumentides, ankeetides aga lisandub sellele ka emakeel, venestunud elementide väljaselgitamiseks. Sellistele elementidele püüabki režiim toetuda, kuna neile pole ei oma rahva ega ka vene rahva huvid kallid. Siin lähtutakse reeglist, et palgasulane on alati kindlam, sest palgasulasele pole midagi püha.

Metropolis tõrjutakse venelased kõigilt võtmepositsioonidelt eemale: juhtimisest, propagandast, teadusest, eriti humanitaarteadusest. Venemaal on vene haritlaskond enam kui pooles mahus asendatud venestunud võõramaalastega, kes vaid spekuleerivad vene rahva patriootlikel tunnetel, määrides neile pähe igasuguseid šovinistlikke ja suurriiklikke ideid ning hirmutades venelasi lääne imperialismist tuleneva välishädaohuga, mis püüab Venemaad anastada ja venelasi orjastada. Kõike ebasid ühiskonnas, nagu madalat elatustaset ja muid vene rahva pidevaid raskusi, seletab pseudo-vene intelligents sise- ja välisvenelaste salasepitsustena. Sealjuures sisevenelasteks loetakse ka sõltuvaid rahvaid. Metropoli venelastele selgitatakse, et ainult sellepärast oleme me kõik hädas ja viletsuses, et peab toitma ja kaitsma igasuguseid armeenlasi, eestlasi jt. Kolooniates seletatakse venelastele aga, et kõik nende hädad on seotud kohalike natsionalistide salasepitsustega. See kõik viib vaenule ja rahvustevaheliste suhete teravnemisele. Venemaal hakkab silma asjaolu, et valitsevad ülemused on valdavalt mittevenelased. See kutsub automaatselt esile viha mittevenelaste vastu.

Selline rahvustevaheliste suhete mehhanism võimaldab valitseval klassil külvata vaenu rahvuste vahele ja suunata nende võitlus valele teele, jättes puutumata kurja juure – režiimi.

Režiimi rahvuspoliitika olemuse objektiivne ja oskuslik seletamine on režiimivastaste üks tähtsamaid ja veel harimata tööpõlde, mille viljad on režiimi üle saavutatava võidu pandiks.

RAHVUSPROBLEEM ON ÜKS REŽIIMI NÕRGEM KOHT!

Režiim on loonud oma tohutu bürokraatliku süsteemi mitte ainult selle kontrollfunktsioone silmas pidades, vaid ka selleks, et hõivata elanikkonna vaba aega. Igas pisemaski küsimuses on inimene sunnitud kulutama kümneid kantseleiuksi, ootama vastuvõtu järjekordades. Bürokraatia vohab kõikides instantsides.

Paljusidki tarbeesemeid ja toiduaineid on täiesti küllaldasel määral, et nende müüki võiks teostada ilma sabadeta. Kuid vähe on kauplusi ja müügiputkasid ning mitte ainult sellel põhjusel, et neid raske ehitada oleks, vaid just nimelt sellepärast, et suur osa vabast ajast kuluks sabades seismisele. Kohvikute ja restoranide uste ees on õhtuti pikad järjekorrad. Kümnete täiendavate kohvikute ehitamine poleks keeruline ja see tasuks end ära mõne kuu jooksul. Kuid seda ei taheta nimme: las inimesed seisavad pealegi sabades, kaotades osa oma ajast šveitserite ees alandudes. Ja kaotatakse kallist aega ning kahaneb ka liigne uhkus, kui kogetakse, et isegi tavaline uksehoidja on sinu ülemus – ta võib sind õnnelikuks teha või sinu tuju pikaks ajaks ära rikkuda.

Inimesi hoitakse rohkearvulistel miitingutel, koosolekutel, nn. poliitõppustel, majanduskursustel, mis ei anna ajudele ega südamele midagi juurde. Sunnitakse välja andma idiootlikke seinalehti.

NÕUKOGUDE DEVIIS ON LIHTNE NAGU MUNA: MIDA VÄHEM VABA AEGA, MIDA ROHKEM VÄSIMUST, MIDA ROHKEM VASTASTIKUST VAENU – SEDA VÄHEM OHTU REŽIIMILE!

Esineb, ringleb ja on kehtivad suur hulk erinevaid ringkirju ja käskkirju, mis tihti on vastuolus nii üksteisega kui ka ametlike seaduste ja määrustega. Seaduste ebastabiilsus, nende venitatavus ning võimalus seadusesätteid suvaliselt tõlgendada, asetab omavoli võimu alla eranditult kõiki, vaatamata positsioonile või aujärjele, loob kõigis inimestes ebakindluse tunde oma olukorra suhtes.

Üheks hoovaks sõltuvuslikkuse loomisel on TOOTMISPLAANI KULTUS. Igale nõukogude ettevõttele ja asutusele (muuhulgas näiteks ka miilitsale) antakse ette plaan. Plaan on koostatud selliselt, et olemasolevale tööstuslikule võimsusele on paar protsenti veel juurde planeeritud. Arusaadavalt on selliselt suurendatud plaani võimalik täita vaid aruandepaberil. Iga tootmisjuht püüab meeleheitlikult kasvõi lähenedagi plaanitäitmisele, et vähendada paberlikku lahkuminekut.

Selleks käib ta oma alluvatele ägedalt peale, muutes asutusesisese tööõhkkonna närviliseks kogu personali osas. Kõik inimesed, alates direktorist ja lõpetades konveieritöölisega väsivad ning muutuvad kasutu psühhoosi tulemusena närvipundardeks.

Kuna plaanilised näitajad on täidetud vaid paberil salakavalate juurdekirjutiste arvel, siis kogu juhtkond väriseb kõrgemalseisvate instantside ees kartusest, et nende udu avalikuks tuleb. Samal põhjusel ilmutavad nad oma ülemuste ees püüdlikumat alandlikkust, kokkuleplikkust ja režiimilojaalsust.

Nõukogude reeglite kohaselt on kõik paratamatult sunnitud rikkuma kirjutatud ja kirjutamata seadusi. Näiteks kasvõi sellepärast, et esineb suur vahe töötasustamise normatiivide ja eraldatava palgafondi vahel. Töötasu normid on madalad ja kui tööd nende järgi täiesti õigesti hinnata, siis saaksid töölised vast poole planeeritud töötasust. Kui meister, töödejuhataja, normeerija, tsehhiülem, ühesõnaga kõik, kelle kätest töökäsud läbi käivad, hoiaksid kinni kehtivatest seadustest, siis tõuseks tööliste seas selline märul, et kogu juhtkond lendaks kohalt. Sellise olukorra tõttu on töökäskudes tavaliselt üle poole laest võetud andmeid. Ja need kinnitatakse asutuse kõigis instantsides, s.t faktiliselt sooritatakse kriminaalkuritegu. Kuid keegi esialgu kriminaalasja ei algata, ehkki selle algatamine erilisi raskusi ei pakuks. Juhtub aga, et meister või mõni teine neist isikutest ilmutab mingis suhtes suuremat iseseisvust või muutub muul viisil võimudele tülikaks ja ebasoovitavaks, siis ilmuvad juurdekirjutused kohe välja ja juba süüdistusmaterjalidena. Seega luuakse ringkäendus, millest välja rabeleda on lihtsalt võimatu.

Nõukogude kord suudaks küll parandada oma elanikkonna elatustaset isegi ilma eriliste reformideta, kuid ta pole sellest üldsegi huvitatud. Ta püüab tootmist hoida nimelt sellisel tasemel, et ei toimuks elatustaseme paranemist.

Kõik nõukogude ettevõtted ja kolhoosid uputatakse üle vasturääkivate direktiividega. Kui need ettevõtted töötaksid ilma vahelesekkumiseta, kasvõi ainult kehtestatud plaani järgi ja kui nad saaksid kõiki ettetulevaid küsimusi lahendada mingi püsiva põhikirja alusel, siis sellistes tingimustes lööks nii mõnigi neist õitsele. Selliseks näiteks võib tuua Tallinna lähistel asuva Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi, kes teiste kolhoosidega võrreldes on teinud tohutuid edusamme. Tema edu saladus seisneb aga ainult selles, et seda kolhoosi ei pommitata vastuoluliste direktiividega. Kolhoos on kindlustanud oma töötajatele kõrged sissetulekud ja kõrge elatustaseme.

Riik ammutab sellelt majandilt tohutuid tulusid ilma mingi abi või dotatsioonita. Ja ei takista tema õitsemist ainult sellel põhjusel, et ta on NÄIDISKOLHOOS, mida demonstreeritakse kõikidele välisdelegatsioonidele ja kõrgelseisvatele isikutele, nii välis-maalastele kui ka Poliitbüroo liikmetele.

Tavaliselt on aga teisiti. Kui ettevõte hakkab hoogsalt arenema, siis lisatakse talle tingimata mingi uus täiendav produktsioon või rekonstruktsioon või ehitud, mida ei finantseerita piisavalt. Selle tulemusena on ettevõte sunnitud pikka aega rabelema, et toime tulla uue plaani täitmisega. Langeb aga ettevõte liiga alla, rohkem kui ette nähtud, siis tema plaane korrigeeritakse vähemaks, antakse dotatsiooni ning ta tõuseb jälle normaalsele nõukogude tasemele.

Nõukogude tootmist planeeritakse nii, et inimesed oleksid kaetud kõige hädavajalikuma – riietuse, elamispinna ja toiduainetega, kuid mingil juhul ei tohi nende tootmine ületada kogust, millest alates nõukogude inimene muutuks vähem sõltuvaks režiimist ning lakkaks vähem tundmast kohustusi võimu suhtes.

Režiimi siht on selge – hoida igaühte pideva pinge all ja pidevas sõltuvuses. Selle nimel lõikabki riik läbi iga initsiatiivi, iga sõltumatuse ilmingu. Isegi religiooni ei sallita ja kiusatakse taga, kuigi see ehk polegi nii ohtlik. Kuid kommunismiusu ainujumalaks ja isaks, karistajaks ja õnnistajaks peab olema ainult NLKP KK Poliitbüroo ja selle järjekordne peasekretär isiklikult.

Nõukogude totalitarism on tunginud ka perekonda. Nõukogude perekond teenib vaid sugutungi rahuldamise ja rääkiva elusinventari – uute orjade taastootmise ülesannet. Lastekasvatamisega pole perekonnal aega ega võimalusi tõsiselt tegeleda. Perekond peab töötama tööstuses, seisma järjekordades, osalema võimu rituaalseis toiminguis – koosolekutel, miitingutel, istungitel, töötama kohakaasluse alusel, remontima eluruume, hankima mustalt turult materjale, riidlema naabritega kitsukeses ühisköögis, sõitma tundide kaupa tööle ja tagasi, ootama transporti jne. Kokkusurutus, eluruumi kitsikus, alaline hõivatus muudavad kodukorteri puhkekohast vaid ööbimiskohaks, kus tihti ühes-kahes toakeses elavad koos kolme põlvkonna pered. Toas, kus elavad kolm kuni viis erinevad vanuses inimest, pole laste õigest kasvatamisprotsessist muidugi juttugi. Häiritud on abikaasade seksuaalelu. Selle tulemusena tekivad rahuldamata abielupoolte vahelised konfliktid, mis kulgevad laste silme all ning mis lõpevad perekonna purunemisega.

Perekonnasidemete nõrgenemine kergendab režiimi kontrolli inimeste järele, sest hõõrdumiste tõttu pole perekonnas ka vastastikust usaldust ega võimalust teineteisele toetuda. Selliste isiklike ebanormaalsete perekonnasuhete tõttu võivad tekkida ka poliitilised lahkarvamused ja isegi üksteise peale kaebamised.

Ebanormaalsed tingimused perekondlikus elus halvavad ka režiimivastast võitlust. Viimane on tõsisem argument madala elatustaseme selgitamiseks, kui see, et režiim ei suuda seda tõsta.

Ainus vabadus, mis on seadusega ja praktikaga garanteeritud on seksuaalvabadus ja viinaviskamise vabadus, mida ahendavad vaid materiaalset laadi ebamugavused. Prostitutsioon, kui sotsiaalne nähtus, õitseb nii maksulises vormis kui ka lihtsalt elementaarse lodevusena. Inimesed, kes on ilma jäetud kõigest vaimsest ja olles väsinud kõigest kroonulikust, leiavad lohutust intiimsuhetes ja alkoholis. Majanduslikud tingimused ei võimalda pidada pikaajalisi intiimsuhteid, sellega stimuleeritakse pinnapealsust, vastastikust püsimatust. Viimane muutub nõukogulikuks eluvormiks. Nii naised kui ka mehed käivad käest kätte, mis juba iseenesest on usaldamatuse ja inimestevahelise hoolimatuse praktiliseks kooliks. Selle kooli teevad läbi peaaegu kõik nõukogude inimesed, milline asjaolu režiimi küllaltki rahuldab, kuna sellega luuakse usaldamatuse, püsimatuse ja sallimatuse õhkkond. Isiklike inimsuhete pinnalt kannab inimene oma egoismi ja püsimatuse ka ühiskondlikesse suhetesse, mis hävitab inimestevahelisi sidemeid. Side inimeste vahel kulgeb nüüd sellise skeemi järgi: üksiklane – režiim – üksiklane. Ning ka kollektiivis asuvad inimesed jäävad üksiklasteks.

Iseseisva mõtlemise mahasurumise vahendiks on ka SPORT. Nooruses hõivab ta paljusid ajusid, kuna ei nõua erilisi intellektuaalseid jõupingutusi ja on ka ainus iseseisva isiksuse väljendusvõimalus, mis ei ole karistatav. Kuid sportlasteks hakkavad üksikud. Riik kasvatab välja teatava hulga sportlasi, kellele sport muutub elukutseks. Ülejäänud elanikkonna jaoks kultiveeritakse kõigi trüki ja massipropaganda vahenditega spordile kaasaelamise massipsühhoosi.

Staadionidel, telerite ees jõllitades ja karjudes maandab mass oma emotsioone ja lülitub välja sotsiaalsetest probleemidest. Spordihullude loba, nende lõpmatud vaidlused, tihti veel madala tasemelised, tekitavad inimestes vabaduse illusiooni, isikliku väärikuse ja isiksuse eneseteostuse tunde. Isegi haritlaste seas loetakse favoriitide ning spordiuudistega mittekursis olemist suuremaks patuks kui näiteks Jüriöö ülestõusu daatumi mitteteadmist. Spordifanaatikute vaidlusi režiim ei kontrolli, inimesed aga alateadlikult just otsivad võimalusi, kuidas vabaneda taolisest järelvalvest. Ja siit leiavad nad kaitseventiili.

Vana-Rooma deviis: “Leiba ja vaatemängu!” töötab edukalt ka praegu. Režiim mõistab suurepäraselt, et psüühika muserdamist ei saa toimetada piiritult. Sport ja sellele kaasaelamine peavad kompenseerima masside psüühika surutust. Režiim saavutab selle täiesti ilma rahata – rahvas ise maksab kinni oma muredest vabanemise illusiooni.

Kavalate ja odavate võtetega süvendab riiklik propaganda igas inimisiksuses ALAVÄÄRSUSKOMPLEKSI. Sellel eesmärgil demonstreerib režiim pidevalt oma sõjalist jõudu, selleks hekseldab bürokraatiamasin inimisiksust, selleks vastandatakse tavalisele inimesele geeniusi, luuakse taevani ülistatud poliitiliste juhtide kultus. Ja sellepärast varjatakse hoolega oma liidrite isiklikku elu, et rahvas ei näeks nende kunstlikult ülespuhutud poliitiliste geeniuste tavalisust.

Sellel ajendil on kogu bolševismi ajalugu võltsitud, levitatakse oktoobrirevolutsiooni massilisuse müüti ning selle grandioossuse bluffi. Režiim hoolitseb kõikvõimalikult selle eest, et isiksus tunneks ennast kaitsetu köömnena ja et ta ei tuleks mõttelegi ise oma võimeid rakendada ilma režiimi õnnistust äraootamata.

Isiksusel nõukogude režiimi tingimustes on ainult üks võimalus oma materiaalse ja õigusliku elu parandamiseks – liikuda ülespoole ühest klassist teise, s.t teha HIERARHILIST KARJÄÄRI. Režiim on loonud plebeiliku aristokraatia süsteemi: igale alamale on avatud tee ülespoole, kuid täieliku režiimilojaalsuse ja alandlikkuse tingimusel, enda isikupärasusest täieliku lahtiütlemise hinnaga.

Kuna üleolevates klassides vakantseid kohti vähem kui on sisse trügida soovijaid, siis toimub julm konkureeriv võitlus. Kusjuures ei konkureerita mitte positiivsete vaid negatiivsete omadustega. Pealekaevaja, vahendeid mittevaliv egoist, paindliku küüruga juhmard, teenistusvalmis lurjus – kõik nad ronivad üles, vähemvõimekamaid lurjuseid maha tallates või inimlikuma ilme säilitanud inimeste laipu mõõda. Mida kõrgemale, seda valitumaks osutuvad kaadrid närususe, julmuse ja alatuse printsiibil.

Riik propageerib vertikaalset mobiilsust igati, näiteks reklaamides haridust, kui oma sotsiaalse seisundi muutmise abinõud. Uurimused on näidanud, et kolhoosnikute lapsed igatsevad koolieas linnaelanikeks või külas mõneks ülemuseks saamist kõige viimases järjekorras. Tööliste lapsed aga tahavad saada insenerideks, ohvitserideks, miilitsameesteks, poliitikuteks, s.t enam privilegeeritumateks kui nende vanemad. Neid, kes jäävad oma klassi loetakse hädavaresteks. Lõpptulemusena kõik püüdlevad selle poole, et nende lapsed pääseksid ometi inimeste hulka, s.t muudaksid oma sotsiaalset seisundit. Mainitud nähtused näitavad selgelt sotsiaalsete klasside tegelikku olukorda riigis.

Utoopiline KOMMUNISTLIK ÕPETUS on režiimi poolt valitud kui kõige sobivam poliitiline süsteem. Kommunism mõistab teravalt hukka kapitalismi pahesid ja pakub kõigile üldist paradiisi. Kommunismiusu spekulatiivsus on selles, et ta mängib inimeste nõrkustel, nende magusatel unistustel ilma tööta või väheste jõupingutustega saada maksimaalseid rahuldusi. Kommunismiusklikel käivitub arvatavasti selline mõttekäik: kui on tõesti nii, et anda tuleb võimete kohaselt ja vastu saab soovide järgi, siis võib ju anda võimalikult vähem, saada aga nii palju kui süda lustib. Selline perspektiiv tundub lihtsale inimesele üsna mõnus. Keelitusi ja meelitusi tuleb aga üha juurde: võtame rikastelt vara ära ja hakkame ise lossides elama! Ja mehikesele ei tule pähegi lihtne arvestus, et losse ja villasid kõigile ei jätku. Ja kui tulebki pähe, siis näeb ta ometi kõige lähemat sihti – haarata, röövida mis jõuab, küllap seal jõuab ka kommunism kohale ja kõik mured lahenevad. Inimesele, kes oma ajusid mõtlemise juures eriti ei kasuta, võib selline perspektiiv tõesti ahvatlev näida.

Naljakas, et mitte keegi kommunismi jüngritest, nagu ka suur enamus tema vastastest pole enese jaoks lahti mõtestanud režiimi põhilist paradoksi. Eraomand on likvideeritud. Ekspluataatorlikke klasse pole, kõik hakkasid proletaarlasteks – kelle üle siis toimetatakse diktatuuri? Kui on diktatuur, nagu kuulutatakse, siis peavad olema ka objektid, kellele see diktatuur on suunatud. Ametlikult on ta suunatud ekspluateerijate vastu. Kuid kuna neid ekspluataatoreid pole, siis ei saa olla ka diktatuuri!

Nõukogude inimene ei vaevu süvenema kommunistlikku mõtteviisi, ei näe tema nõrkusi, vasturääkivusi ja pahesid, kuigi need lebavad alasti kõikjal meie ümber ja ainult pimedad ei näe neid. Oma alastiolekut püüab režiim katta propaganda viigilehega. Kommunismi olemuse looritamisega tegelevad NLKP erikeskused, kes pidevalt on hõivatud elanikkonna ninapidivedamise metoodikate väljatöötamisega selleks, et teda hoida teadmatuses ja alistuvuses. Kuid kogu see lollitamise rüü on õmmeldud valgete niitidega. Elu ise paljastab puudused ja pahed.

Režiimivastaste esmaülesandeks on kommunismi kui süsteemi läbinägemine, tema põhiolemuse läbitunnetamine. Järgmiseks ülesandeks saab selle avastatud olemuse edasiandmine rahvale. Kommunismi olemus on normaalse inimese jaoks niivõrd eemaletõukav, et kui ta on selle enese jaoks juba korra avastanud, muutub ta režiimi veendunud vastaseks. Ja kui ta veel otseselt ei astu tema vastu välja, siis vähemalt ei ilmuta enam initsiatiivi režiimi kaitsmiseks.

Selles riigis reguleeritakse kõiki ühiskondliku elu protsesse nii, et nad oleksid pideva kontrolli all. Režiimil ei tule mõttessegi elanikkonna elatustaset parandada. Kui režiim seda teeks ja inimestel väheneksid mured leivapalukese, kodukolde ja riietuse hankimiseks, siis märkaksid nad otsemaid vabaduse puudumist ja siis oleksid ka režiimi päevad loetud. On reeglipärane, et materiaalsete väärtuste küllusega kaasneks ka praegu sandikopikatel vireleva põrandaaluse tegevuse õitseng.

Selleks, et elatustaset tõsta, tuleks kaotada praegune programmeeritud kaos ettevõtetes. Ainuüksi see aga suurendaks nende sõltumatust ilma, et oleks vajagi kehtivat seadusandlust muuta. Siis oleks režiim sunnitud tõmbuma kirjutatud seaduste raamesse ning oluliselt ohjeldama omavoli. Omavoli lakkamine aga kutsuks esile ühiskondlik-poliitilise aktiivsuse tõusu isegi režiimi väliste atribuutide säilimisel. Toimuks kommunismi reformatsioon, mida võiks võrrelda keskaegse katoliku usu reformatsiooniga protestantide poolt. Ja lõpptulemusena režiim lakkaks olemast NEETUD REŽIIM.

Režiimile on need ohud selgelt teada. Sellepärast ei lähe režiim isegi majanduslikus osas mingile edendamisele. Ta ei hakkaks ju iseenese surmaotsusele alla kirjutama!

Käesoleval ajal ei suuda režiim enam nii edukalt kui varem oma põhiülesannet täita. Põhiülesandeks on tal elu pideva paranemise lootuste ülalhoidmine, see, et kõik elaksid lootuses, olles samal ajal mõttetu tööga koormatud, närvilised, tunneksid ebakindlust ja oleksid puretud kahtlustest ning hirmust ülemuste viha ees.

Koos murega oma programmeeritud majanduslikku kaost stabiilsena ja (nõukogude mõistes) mõõdukal tasemel hoida, püüab režiim kõikide jõududega mitte lubada elatustaseme järsku langust. See toob endaga kaasa rahulolematust, plahvatusi ja mässe seda enam, et praegusel ajal on igas linnas küllaldasel määral opositsionääre, kes tekkinud rahvarahutusi suunaksid kuni see viiks režiimi hukule. Praegu on režiimi kõik jõupingutused suunatud tasakaalu säilitamisele. Kuid sellest hoolimata, tänu sellele, et ei suudeta väljuda programmeeritud majandusliku kaose nõiaringist, langeb riigi majandus üha allapoole ja järjest lähemale sellele piirile, kus ta ei suuda enam rahuldada nõukogude alamate ka kõige tagasihoidlikemaid vajadusi.

Võib täie kindlusega tõdeda, et kui poleks USA ja teiste lääneriikide VASTUTUSTUNDETUT ABI, siis oleks režiim juba ammu pankrotistunud. Kuid lääneriikide huvitatud mahuka ja kasuliku turu olemasolust, kuhu paisata oma vananenud seadmeid, tehnoloogiat ja tootmise ülejääke, hoiab neid selles meie rahvaste vastases kuritegevuses, aidates kommunistlikul režiimil säilida.

KOKKUVÕTTEKS peab režiimi opositsioon endale nõukogude totalitaarse süsteemi olemuse ja ühiskondliku struktuuri osas lõplikult selgeks tegema järgmised põhiseisukohad:

– Nõukogude ühiskond on rangelt hierarhiline klassiühiskond, kus eksisteerivad PRIVILEEGID, kuid puuduvad õigused.

– Kõik riigialamad, sõltumata klassikuuluvusest ja välja arvatud kümmekond NLKP KK Poliitbüroo liiget, on kõige ehtsamas ORJASEISUNDIS, kellega võib mistahes momendil arveid õiendada.

– Režiim ei lähe kunagi vabatahtlikult demokratiseerimise teele ega vabasta oma alamaid orjusest.

– Erilisi lootusi elu paranemiseks ja pääsemiseks väljaspoolse abiga pole.

– Vabanemine võib toimuda ainult meie eneste jõupingutuste kaudu.

– Nõukogude režiim on vaid vormilt kommunistlik, sisult mitte.

– POLIITILISELT on ta hierarhiline, plebeiliku aristokraatiaga eesotsas olev orjanduslik-pärisorjuslik ühiskondlik süsteem.

– MAJANDUSLIKULT on ta tsentraliseeritud riigikapitalism, kes kasutab oma kogu elanikkonna pärisorjuslikku tööd.

– RAHVUSLIKULT on ta internatsionaalne denatsionaliseeritud oligarhia.

– JURIIDILIS-ÕIGUSLIKULT on ta võimutseva oligarhia subjektiivne omavoli õiguslike garantiide täielikult puudumisel.

– AJALOOLISELT on ta ida orjanduslike mittepärivuslike monarhiate modifikatsioon.