POLIITILINE VÕITLUS on ühiskondliku elu väljendus, inimtegevuse üks külgedest. Piiri poliitilise ja mittepoliitilise inimtegevuse vahele pole võimalik tõmmata, sest mittepoliitilist tegevust lihtsalt pole.

Iga inimene sooritab igapäevaselt poliitilisi toiminguid, väljendagu nad millises vormis tahes. Poliitilised toimingud on nad kõik – nii tavaline tolmupühkimine, söögivalmistamine, veoauto juhtimine, koosoleku juhatamine kui ka osalemine sund-vabatahtlikul esimese mai rongkäigus. Poliitika hõlmab kogunisti meie elu. Me elame, liigume, ilmutame tahet või oleme tahtejõuetud – ikkagi mõjustame nii või teisiti meid ümbritsevaid inimesi. Võimatu on ette ennustada või jälgida meie tegevuse või üksikteo tagajärgi. Näeme vaid inimtegevuse summaarset tulemust antud hetkel. Ja ainult seda, ja mitte enamat.

Poliitikast eemale hoida taotlev väikekodanlane sooritab just sellega poliitilise akti nagu ka see, kes aeti esimese mai rongkäiku. Vähemalt näitab ta sellega välist alandlikkust ja alluvust režiimile. Ning režiim võib ka temale edaspidi loota, sest kui inimene praegu ei tõrgu, siis saab teda ka hiljem taltsana hoida. Truualamlikkuse demonstreerimine on samasugune poliitika ning poliitiline tegevus, mille tagajärjed on kõigile tunnetatavad. Režiim muutub sellest aga üha ülbemaks ja režiimivastased leiavad üha rohkem põhjust nuriseda rahva rikutuse üle.

 

VÄGIVALDSEST JA VÄGIVALLATUST VÕITLUSEST

 

Režiimivastased peavad lõputuid vaidlusi vägivallatu ja vägivallaga võitluse ümber. Reeglina on need vaidlused viljatud. Nendes on rohkem emotsioone kui sisu.

Rahuliku vägivallatu võitluse pooldajad süüdistavad vägivaldse võitluse pooldajaid kõigis surmapattudes. Sealjuures lähevad need “rahusvõitlejad” sageli oma arutlustes isegi nii kaugele, et loevad oma oponente kurjategijateks. Nad väidavad, et olgugi üllatel eesmärkidel režiimi vastu rakendatud vägivald tekitab vaid omakorda vägivallatsemise lõputu ahela ning lõpptulemusena eesmärki ikka ei saavutata. Nad kuulutavad, et võitlusvahendid peavad olema puhtad, kusjuures vägivalda loetakse ebapuhtaks vahendiks, mis vaid moonutab eesmärki võitluse käigus.

Loomulikult kutsub milline tahes vägivald esile põlastuse, seda eriti meil, kes me oleme sunnitud elama kõikehaarava vägivalla tingimustes. Ometi loevad ka kõige suuremad vägivallatuse pooldajad seaduspäraseks ning õigeks neid vägivaldseid meetmeid, mida tuleb rakendada näiteks mõrtsuka suhtes, kes kaikaga käes notib ümberseisjaid. Selles küsimuses väljendub vägivallatu võitluse pooldajatel vaid emotsionaalne lähenemine, milles puudub terve loogika.

Looduses toimub pidev võitlus, mis pole midagi muud, kui vastandlike jõudude omavaheline kokkupõrge. Võitluse sisuliseks eelduseks on selliste objektide olemasolu, kes on varustatud jõuga ning seda jõudu kasutavad üksteise vastu teise mõjutamiseks. Seal, kus jõud puudub, puudub ka võitlus. Ning pole tähtis, millises vormis jõud avaldub.

MÕISTE “VÄGIVALLATU VÕITLUS” ON MÕTTETUS!

Mõned ei saa sellest tõesti aru, teised aga lihtsalt vagatsevad ja silmakirjatsevad. Võitluse olemus ilmneb tema tulemustes. Ja ka kõige nn. Vägivallatum võitlus, kui ta on võitlus, kasutab jõudu ning vägivalda.

Näiteks kui töölised, madalast töötasust ajendatuna kuulutavad välja streigi, siis kasutavad nad jõudu. Kui see jõud on piisav, siis administratsioon sellele jõule alludes, rahuldab nende nõudmised. Tööliste nõudmiste rahuldamine tekitab administratsioonile või valdajale kahjumeid, kuid ta on sunnitud oma tahet ja huvisid allutama tööliste jõule.

Kui me ka relvadeta võitlusvorme kasutades kukutame režiimi, kihutades oma soojadelt kohtadelt ja võimult mitu miljonit režiimi pooldajat, kes taganevad vaid jõu survel, sest nad ei anna võimu käest vabatahtlikult. Siis paljusid neid ootab ees karistus, mida nad on välja teeninud kuritegusid sooritades. Kuid vaevalt nad ise lähevad vabatahtlikult ning istuvad vangikongis, ilma relvastatud valveta.

Ärgem tegelegem enesepettusega! Mingit vägivallatut võitlust ei esine ei nüüd ega edaspidi, ükskõik kui suuri needmisi ka ei kostuks.

VÕIB RÄÄKIDA VAID RELVADETA JA RELVASTATUD VÕITLUSEST

Piir, mis eraldab relvadeta ja relvastatud võitlust polegi nii selge kui esimesel pilgul tundub. Ka kõige nn rahumeelsemate meetodite rakendamise juures võib meie vagast soovist hoolimata tekkida vajadus relvaga käes kaitsta ühiskondlikku korda, et tõrjuda relvastatud režiimipooldajate rünnakuid.

Ka praegu, kõige “rahumeelsemad” olles, kasutame võitluses tehnilisi vahendeid, mis nõukogude seaduste järgi nimetatakse varustuseks: kirjutusmasinad, trükiseadmed, telefonid, jalgrattad, mootorrattad, autod. Need võivad kõik saada “kuriteovahendeiks”. Kasutame ka ronge ja lennukeid. Eriti vastutusrikaste kullerite kaitseks eriti tähtsatel puhkudel kasutame julgestust. Isegi kui julgestaja on relvitu, on tema ülesandeks jõuga kaitsta kullerit, kui viimast püütakse vahistada ning kindlustada nii kulleri kui ka enda pääsemine jälitajatest.

Pole saladus, et režiim peab meiega pidevalt relvastatud võitlust. Meid vahistavad relvastatud KGB-lased, kes meid ka läbi otsivad. Relvastatud konvoi poolt veetakse meid ülekuulamistele ja kohtusse. Meie pihta sihivad laagrivahtide relvad. Relvaähvardusel viiakse meid eri-hullumajadesse, kus tapetakse süstaldega. Automaatorite ähvardusel hoitakse meid sunnitöölaagreis, kus tapetakse külma, nälja ja haigustega. Vaid idioot või silmakirjateener võib väita, et režiim võitleb meie vastu relvadeta. Mõrtsukatöö, ükskõik kuidas ta on sooritatud – jääb mõrtsukatööks, tapmine – tapmiseks.

Kõik moralistid, kes kuulutavad kõrget moraali ja keelitust “ära tapa!” mängivad siin ohtliku tobukese rolli. Nende arvates kümned miljonid nõukogude vägivaldse surma ohvrid on eelistatavamad sellele, kui need miljonid oleksid oma jõudu kasutanud endi kaitseks ning tapnud miljoni ümber riikliku bandiidi, kes nüüd oma ohvreid, kui vagurate lammaste karja tapalavale talutasid. Sellise moraali väärtus pole suurem nõukogude timukate moraalist ning on pigem sama kuritegelik. Sest ta soodustab kümnete miljonite inimeste hukku, muudab nad abituiks ning suunab nad otse timukate löögi alla.

Režiim kardab kõige enam relvastatud võitlust oma poliitiliste vastastega. Sellest räägivad nii ENSV kui ka teiste liiduvabariikide kriminaalkoodeksid, kus §§ 62, 64, 66, 75, 75′, 77 ja 84 kõigil juhtudel näevad ette kas suurema vabaduskaotuse kuni 15 aastat või surmanuhtluse. Kuid juba alates kodusõja puhkemisest peab režiim ise relvastatud võitlust oma alamatega. Võib lugeda, et kodusõda pole veel siiamaani lõppenud ning jätkub.

Mitte ainult rumal, vaid ka kuritegelik on neile keelata relvastatud vastupanu, keda muidu ähvardavad piinad paljudeks aastateks või surm nõukogude sunnitöölaagreis ja psühhiaatrilistes haiglates.

Kellelgi pole õigust inimeselt ära võtta tema loomulikku õigust mistahes vahendiga kaitsta oma väärikust ja elu

Enesekaitse ja oma väärikuse kaitse on inimese põhiline loomulik õigus.

REŽIIM KARDAB RELVASTATUD PARTISANISÕDA.

Režiim püüab igati ära hoida relvastatud kokkupõrget oma sisevaenlastega. Kogu oma agentuuri abil püütakse kõigile sisendada sellise võitluse mõttetust. Ja režiimi hirmul relvastatud sisevaenlase ees on küllaldane põhjendus.

Nõukogude sõjaväestrateegid murravad kogu aeg pead diversiooni- partisanliku võitluse probleemide üle: kuidas seda võiks edukalt kasutada oma välisvaevlase vastu ning mida tema vastu ette võtta. Suurt tähelepanu eraldatakse diversiooni-partisanisalkade vastase võitluse strateegia ja taktika väljatöötamisele.

Asi seisneb selles, et paari-kolme inimeselise partisanisalga vastu ei võitle ju aatomipommiga või tankidiviisiga. Kahju, mida võib riigile tekitada selline hästi väljaõpetatud salk – on tohutu. Mõned sellise salga operatsioonid võivad tekitada kümnetesse miljonitesse rubladesse küündiva kahju. Selliseid välklööke teostavad salgad on raskestipüütavad. Selleks aga, et kaitsta kõikvõimalikke objekte, transpordimagistraale, raudteid, sadamaid, lennuvälje, elektrijaamu, elektri- ja sideliine, gaasitrasse, kanalisatsiooni ja veevõrke, mitmeid asutusi, alates külanõukogudest ja sovhoosi keskustest ning lõpetades keskastutustega, nõukogude ja parteitegelaste elukohtade kaitseks läheb vaja sadu tuhandeid sõdureid, kes peavad vahetpidamata valvet. Umbes miljonilise elanikkonnaga territooriumil on täiesti piisav 20 sellise salga olemasolu, isikulise koosseisuga kokku 60-100 inimese ümber. Need hoiaksid 5-6 sõjaväediviisi pideva pinge all ja viiksid elu normaalsetelt rööbastelt välja. Kui aga selliste partisanisalkade poolt haaratakse suurem territoorium, siis võib režiim ennast juba üsna räbalasti tunda. Eriti kui ta on hõivatud selliste operatsioonidega nagu rahutuste mahasurumine näiteks Tšehhoslovakkias, Poolas või mujal ehk otsese sõjategevusega mingil maal.

Kui sellised partisanisalgad juba oma tegevust on alustanud, ei tohi jääda oote- ega peiteseisundisse, vaid peavad aktiivselt vastast ründama, andes ootamatuid lööke. Peale löögi andmist tuleb varjuda ja vältida pikki tulevahetusi. Mõningase aja möödudes tuleb aga anda uus löök teises kohas.

Režiimile meeldiks väga kui me, kujundlikult väljendades, istuksime relvituna augus ja tema muudkui virutaks kaikaga vastu päid. Selline variant muidugi meeldiks talle kõige rohkem. Tuleb arvestada, et relvastatud partisanivõitluseks leidub alati palju vabatahtlikke, keda peab ainult välja õpetama. Neid on alati rohkem neist, kes on nõus ja valmis tõsiseks põrandaaluseks võitluseks. Relvaga inimene tunneb ennast julgemana, talle on selge, kus on vaenlane ja teab, et saab ennast relva abil kaitsta. Kui ta aga peab hukkuma, siis viib endaga kaasa vähemalt mitu vaenlast.

Nii või teisiti, diversiooni-partisanivõitluse variante tuleb kõigil režiimivastastel arvestada ning olla valmis nendeks ettenägemata juhtumiteks, kus selline võitlus võib kerkida päevakorrale.

Rahva massilistel väljaastumistel režiimi vastu, suure ohu korral võib relva kasutamine osutuda hädavajalikuks. Siis on iga inimese kohus, kes relva käsitleda oskab – anda relvastatud vastulöök, alustada relvavõitlust organiseerides rahvamassist võitlusüksusi, kes juba organiseerumise käigus peavad üle minema aktiivsetele tegudele, hõivama linna miilitsajaoskonna, KGB, vangla, sidesõlme, garnisoni, lennujaama, raadiokeskuse, igasugused nõukogude komiteed jne. Sellised väljaastumised peavad saama koheselt toetust piirnevatest kohtadest ning edasi laienema võimalikult suuremale alale.

Iga aus inimene, kes sellel hetkel asub vaenlase sõjaväes, peab oma relva pöörama selle ohvitseri vastu, kes annab käsu tulistada relvitut rahvahulka. Komandöride likvideerimisel on täiesti võimalik, et suur osa sõdureist läheb üle rahva poolele.

Sõja puhkedes kellega tahes, peab iga demokraat ning iga korralik inimene minema partisanisalka ja alustama relvavõitlust režiimi vastu. Pole ju arukas end ohverdada võõraste huvide nimel, sõdides režiimi poolel. Pigem siis juba langeda kaitstes ennast ja teisi. Pigem hukkuda oma rahvuslike huvide eest, kui hukkuda kaitstes oma verivaevlast – totalitaarset režiimi.

MEILE POLE VAJA SÕDA VÕÕRASTE HUVIDE JA OMAENESE ORJUSE SÄILITAMISE EEST!

Relvastatud võitlus pole eesmärgiks omaette. Ta on vaid vahend, mida tuleb vastavas olukorras kasutada selleks, saavutada lõppsiht – totalitaarse režiimi kaotamine. Režiimivastased peavad olema selleks valmis. Meil pole õigust silmust lasta ühtegi võimalikku varianti kõigist võimalikest.

Autor: EDL


Aasta(d): 1974