Meie ees seisab kaasaegse relvastusega hambuni relvastatud vaenlane, kelle käsutuses on maa kõik vahendid ja reservid. Tal on tsentraliseeritud juhtimine, tohutu karistusaparaat, ämblikuvõrguna laialipaigutatud nuhkimissüsteem, mis tungib nõukogude ühiskonna ka kõige pisemasse rakukesse.

Meie vaenlane kasutab meie vastu kogu oma süsteemi võimsust, kogu oma füüsilist jõudu, pidades meie vastu katkematult relvastatud võitlust. Meie relvadeta ja hajali jõudude vastas seisab jõhker sõjamasin.

Meie kanname üha suuri inimkaotusi arreteeritute ja hukkunute näol. Üle kogu Nõukogude Liidu moodustab režiimi ohvrite hulk mitte alla 2-3 diviisi. Koos poliitvangidega, kes vaevlevad vanglates, laagrites ja psühhiaatrilistes haiglates, moodustavad režiimivastased käesoleval momendil hiiglasuure armee, üldarvuga mitte vähem kui 10-15 miljonit inimest.

See on küll tohutu jõud, kuid pole tegelikult režiimi eksisteerimisele ohtlik põhjusel, et ta võitleb arutult ja oskamatult.

Meie püüdluseks on võit režiimi üle. Ilma ohvriteta ei võideta. Mõttetud ohvrid toovad aga võidule vaid kahju. Mõttetud ohvrid vaid külvavad skepsist inimestesse ning kinnitavad režiimile kasulikku arvamust, et niikuinii jõu vastu keegi midagi teha ei saa.

Kui me tõepoolest tahame võitu, kui me tõega soovime võitluse võita, siis peame põhjalikult muutma oma võitlustaktikat.

Idealistidest, unistajatest ja lobamokkadest peame muutuma ratsionalistideks, realistideks, kes võitlevad oskuslikult. Süsteemile peame vastu seadma oma süsteemi. Jõule oma jõu. Jõule ja propagandale põhinevale režiimi taktikale seame vastu oma mitmekülgse kuid ühtselt režiimi murdmisele sihitud taktika. Ja nimelt murdmisele aga mitte pehmendamisele ja liberaliseerimisele. Need vahepealsed etapid läbitakse nagunii võitluse käigus. Härjal tuleb haarata sarvist.

Jõud erineb jõust, esmajärjekorras kvaliteedilt. Ja kvaliteetse jõu peamegi vastandama oma venlase jõule.

Kui režiimivastsed praegu midagi otsustavat teha püüavad, siis viskuvad nad enamasti ikka režiimi rataste alla. Sellest aga režiimimasin vaid korraks jõnksatab ja veereb verisena edasi. Veriseks muutus see masin aga juba sünnimomendist alates. Miljoneid, kümneid miljoneid on ta sel moel lömastanud. Arukas inimene, kes on täidetud otsustavusest masina käiku seisatada, ei visku meeleheites tema rataste alla. Sest ta teab, et nii ta masinat ei pidurda. Selle asemel haarab ta kätte esimesed ligiolevad vahendid: palgid, bensiinipudelid, kivid. Ei maksa mõelda, et sellise tohutu masinavärgi nagu tanki vastu läheb ilmtingimata vaja vähemalt samasugust tanki. Tanki valmistamine läheb maksma vähemalt miljon rubla. Selleks, et teda seisatada või isegi hävitada, piisab ühest julgest ja leidlikust inimesest ning võib-olla vaid rublase maksumusega vahendist.

Meie võitlus peab toimuma esmajärjekorras kõigi režiimiga sõjapidamise reeglite kohaselt, arvestades reaalseid vahendeid ja reaalset olukorda. Võitlusest tuleb kõrvaldada igasugune diletantlus ja asjaarmastajalik lähenemine.

Selleks peame iga juba olemasoleva režiimivastase grupi muutma võitluslikuks taktikaliseks üksuseks, kes on distsiplineeritud ja ei kükita asjatult sügaval põranda all, vaid täidab jõukohaseid lahinguülesandeid. Kuidas seda teha, seda vt. ptk. /…/.

Meie võitluses ja taktikalistes ülesannetes ei ole võimalik eristada rohkem või vähemtähtsaid ülesandeid. Kõik meie ülesanded on esmajärgulise tähtsusega.

Nendeks on:

– võitlusvõimeliste illegaalsete gruppide loomine;

– võitlus rahva seas: õigeusklike režiimikaitsjate muutmine neutraalseteks, neutraalsete muutmine režiimivastasteks, režiimivastaste muutmine režiimi vastu võitlejateks;

– võitlus ühtse eesmärgi eest – režiimi kukutamise ja vabademokraatliku korra loomise eest;

– rahvarohkete reziiimivastaste väljaastumiste esilekutsumine, eriti suurtes poliitilistes keskustes ning nende meeltavaldavate masside juhtimine;

– legaalse võitluse pidamine kõikjal, kus see on võimalik ja omab efekti.

 

MIDA ON VAJA ÜLEMINEKUKS UUELE TAKTIKALE?

Uue taktika kasutamiseks peavad kõik EDL AI-grupid kindlalt omandama:

– vabade demokraatide loodusõigusliku maailmavaate ja ideoloogia põhiolemuse EDL Programmi ja Taktika põhjal;

– selgeks tegema strateegilis-taktikalised minevikuvead nii eesti kui ka teiste sõltuvate rahvaste rahvuslike vabastusliikumiste praktikas. (Vt. ptk…???.)

– selgeks tegema nõukogude totalitarismi olemuse ja ühiskondliku struktuuri. (Vt. ptk???….)

– tundma õppima reaalset rahvast, tema ideaale, püüdlusi ja maailmavaadet. (Vt. ptk???….)

Hädavajalik on kõigil EDL osavõtjail vabaneda nõukogude dogmatismi kõikvõimalikest otsestest või kaudsetest ilmingutest, mis esinevad osavõtja praktilistes tegudes. (Vt. ptk???….)

Tuleb läbi imbuda kõikide totalitarismi ja kolonialismivastaste liikumiste eesmärgi ühtsuse ideest, lahti öelda kitsarinnalisest natsionalismist, rassismist, sektantlusest, šovinismist. Tuleb kõigis teiste rahvaste vabadusvõitlejais ja poliitilistes liikumistes näha oma kaasvõitlejaid, kellele on vaja osutada maksimaalset võimalikku abi ilma neilt sellekohast abipalvet isegi äraootamata. Oma liitlaste abistamine peab saama iga vaba demokraadi pühaks kohuseks.

Tuleb loobuda mistahes kavaldamisest ja poliititsemisest suhetes oma liitlastega või Liikumise sisestes suhetes, nõudes sedasama ka teistelt.

Mitte mingil tingimusel ei tohi minna osalistele kompromissidele režiimiga mistahes ajutise või kestvama rahvusliku huvi ettekäändel. Igasugused ajutised kompromissid aitavad vaid režiimi ja kindlustavad tema võitu.

Tuleb võitluses pidevalt edasi minna, ringi ja taha vaatamata, mahajääjate järgi joondumata. Üksteise järel ootamine viib vaid ühel kohal tammumisele ning režiimi õitsengule.

Tuleb meeles pidada, et masside jaoks on KÕIGE VEENVAMAKS VAHENDIKS mitte sõnakõlksutamine, vaid TEGUTSEMINE.

Ühegi kuitahes veenvalt koostatud ja õige programmiga ei ole võimalik rahvast tõsta võitlusele. Selleks on vaja talle näidata ka tõelist võitlust ennast. Veendumused on alles siis TÕELISED VEENDUMUSED, kui nad  VÄLJENDUVAD TEGUDES. Alles siis muutuvad nad rahvale võitluse otstarbekuse ja riski  põhjendatuse ilmselgeks argumendiks.

Võitlusest tuleb lõplikult kõrvaldada diletantism. Võitlus peab toimuma kõrge teadlikkusega ja professionaalsel tasemel, oskusega, osavusega, kõrvalekaldumata sihist.

Tuleb lõplikult katkestada viljatud poliitilised kanakitkumised ja uute kõiki päästvate utoopiate leiutamine. Tuleb lõpetada tühi ning mitte millekski kohustav targutamine ning sõnadega vehkimine. Ainult reaalsete ja tunnetatavate tegudega võib lähendada režiimi hukku.

Tuleb endas maha suruda orjalik alaväärsuskompleks, mis muide tihti väljendubki just üleüldisest pääsemisest unistavate kuid praktikas rakendamatute teooriate loomises. Teine äärmus on sama tulutu kui esimenegi.

Oleks juba aeg lõpetada ka Demokraatliku Liikumise ja teiste konstruktiivsete dokumentide põhjendamatu sarjamine. Need on tegelikult esimesed realistlikud ja mitteutoopilised dokumendid kogu nõukogude orjuse ajaloo jooksul, milledes on projekteeritud ratsionaalne tee vabanemisele.

Neis dokumentides pole leiutatud midagi uut, mida inimkond seni ei tea ega ole pakutud midagi sellist, mida poleks rahvaste ajaloo praktikas juba kontrollitud.

Ratsionaalne on neid dokumente vaagides mitte otsida neis seda, mis lahutab, vaid seda, mis ÜHENDAB. Halvemalgi juhul peaks suutma iga selline kriitik endale siiralt tunnistama, kui ta tõesti aus inimene on, et vaatamata nii või naasugustele puudujääkidele neis dokumentides, vahetaks ta hetkegi kõhklemata oma praeguse orjaseisundi nende õilsate mudelite vastu, mis Demokraatliku Liikumise Programmis on kirjeldatud! Me pole praegu nii rikkad, et piike murda ja mahalaskmata karu nahka jagada.

Peale vabaduse kättevõitmist ja demokraatliku korra kehtestamist võime endile lubada luksust rahumeelsete poliitiliste meetoditega ning vabatahtlike kaasalööjate olemasolul oma ühiskondliku elu mistahes mudeleid proovida. Seni aga kuni sellist vabadust pole, on igasugune fantaseerimine lihtsalt kuritegu, nagu on kuritegelik igasugune illusioon.

Demokraatliku Liikumise Programmis ja Taktikas väljapakutut tuleb TUNDMA ÕPPIDA ja ÕPPIDA REALISEERIMA!

Igaüks peab lõplikult mõistma, et me ei oma ei moraalset ega ka juriidilist õigust teadusesarnasteks dispuutideks ja poliititsemiseks ajal, mil nõukogude hakklihamasin hekseldab inimesi läbilaskevõimega kuni 2 miljonit inimest aastas.

Igas mittetegutsevas lobisejas ja seebimullitajas tuleb näha vaid argpüksi ja nahahoidjat. Nõukogude reaalsetes tingimustes osutub ta kuritegeliku režiimi otseseks kaasosaliseks. Sest vaatamata režiimi ilukõnelikele keerutustele ekspluateerib ta teda ning võib igal momendil teda sundida osalema vabadusvõitlejate vastastest repressioonidest või isegi rahvarahutuste mahasurumisel. Ei maksa unustada, et me elame totalitaarses süsteemis, mille olemuseks on just see asjaolu, et keegi ei saa heitlusest kõrvale hoiduda. See, kes ei astu välja režiimi vastu, tahes-tahtmata sunnitakse tegutsema režiimi kasuks, kusjuures režiim asetab ta niikuinii oma vaenlaste musta nimekirja ning õiendab arved ükshaaval ja hiljem. Nii on seda tehtud kogu režiimi eksisteerimise vältel ja ohvrite arvu loetletakse kümnete miljonitega.

Kas seda tahetakse või mitte, kuid režiimi ja vabadusvõitlejate vahelisse heitlusse tõmmatakse kaasa eranditult kõik inimesed ja rahvad selles riigis. See kes ei asu režiimi vastu ega tule ka meiega, lootes erapooletuks jääda, see pannakse ikkagi režiimi kaitsma ja ta hukkub talle võõraste huvide nimel. Kolmandat võimalust end seada üla- või väljapoole heitlust nõukogude tingimustes pole antud. Mõningase osa intelligentsi praegune “neutraalsus” on vaid näiline, vaid naiivne enesepete. Objektiivselt võttes annab iga selline “neutraalne” vaikiva heakskiidu võimude arveteõiendamisele režiimivastastega ja tema töö teenib nii jõu kui ka intellektiga esmajoones režiimi heaolu. Ei maksa keerutada, silmakirjatseda ja petta ei ennast ega teisi inimesi!

Öeldu on kibe ja kurb tõde, kuid ta on tõde. Ja selle tõe tunnetamises on ka eeldus võiduks orjuse üle.

Kõik praegu tegutsevad AI-grupid kui ka loodavad grupid selleks, et nad muutuksid totalitarismivastase võitluse tugipunktideks, peavad allutatama range distsipliini alla käesolevas dokumendis avaldatud seaduste raames.

Kõik AI-grupid ja iga üksik Liikumisest osavõtja peavad lõviosa oma ajast pühendama õpinguteks ning enesetäiendamiseks. Tuleb omandada loodusõiguslik maailmavaade, võitlusstrateegia ja taktika põhialused, tuleb muutuda oskuslikuks ja treenitud vabadusvõitlejaks. Vastasel korral tekitame vaid õigustamatuid ohvreid nagu see on toimunud möödunud aastail.

Kõik Liikumisest osavõtjad peavad omandama ühe aabitsatõe: suured teod sisaldavad väikeseid panuseid. Paljude pisitegude summa annabki SUURE TULEMUSE!

REŽIIM  ISE EI LANGE!

Nõukogude totalitaarne koloniaalrežiim, vaatamata valdava osa elanikkonna rahulolematusele ja vihale, mida tunneb nii meie rahvas kui ka teised orjastatud rahvad oma kurnaja vastu, ISE EI LANGE, nii nõrguke kui ta ka poleks.

Režiim iseenesest ei lagune vaid vastupidi – muutub üha täiuslikumaks. Režiimi struktuuri täiuslikkust kompenseerib aga üha kasvav rahva rahulolematus, kelle aktiivset toetust pidevalt kaotab.

Sellegipoolest, vaatamata režiimivastaste suurele arvule kuid tänu nende organiseerimatusele, hajutatusele, täidavad nad ikkagi kohusetruult kõiki režiimi korraldusi, kaitsevad teda ja praktiliselt hoiavad elus oma tahte vastaseltki.

Võitlus režiimiga nõuab organiseeritust ja koondatud jõude, mille löögid oleksid suunatud režiimi kukutamisele. Režiimivastastel peab olema SEE ühine eesmärk ja nad peavad lööma ühte punkti. Huupi antud hajutatud löögid ja jõupingutused, ilma võiduleviivat teed tundmata viivad paratamatult kaotusele.

REŽIIMI LANGEMISEKS ON VAJA AKTIIVSEID TEGUSID! Me peame peale tungima, aga mitte kükitama kaitsepositsioonidel. Meie pealetung peab olema arukalt kavandatud ja otsustav.

Käesoleval ajal on režiimivastaste üldarv Nõukogude Liidus küllaldane selleks, et režiimi kukutada. Isikute arv, kes nii või teisiti on seotud põrandaaluste režiimivastaste liikumistega moodustab ligi 10 miljonit inimest, sealhulgas 1,5 miljonit poliitvangi. See moodustab hiiglama suure armee, umbes 900-1000 diviisi.  Peale seda on olemas mitte väiksem hulk inimesi, kes pole küll seotud põrandaaluste illegaalsete organisatsioonidega, kuid kes ootavad momenti ja võimalust võitlusse lülitumiseks. Ja võib olla täiesti veendunud, et see kontingent lülitubki üsna kiiresti võitlusse niipea kui see muutub avalikuks.

Seega moodustavad režiimivastased tohutu jõu, mis on võimeline tõepoolest loetud tundide jooksul neetud režiimi minema pühkima. Kaotused seejuures moodustaksid vast 100-200 tuhat inimest, s.t. umbes sama palju kui palju hukub inimesi praegu KGB käte abil laagrites, vanglates ja psühhiaatrilistes haiglates.

Kahjuks asetseb see tohutu jõud senini tegevusetus seisus, üheks võitlusrusikaks organiseerimatu, otsustatavateks tegutsemisteks ette valmistamata: ta ei oska võidelda, ei tunneta oma jõudu ja seepärast lubab režiimil salaja ning kahjudeta, karistamatult õiendada arveid inimestega.

Režiimivastaste madalat võitlusvaimu kammitseb ootus ja lootus, et ehk rahvas ise tõuseb üles ning tõukab režiimi uppi.

Lootused, et kasvõi mõned miljonid inimestest ühineksid mingisse ühte organisatsiooni ning alluksid mingile ühtsele tsentraalsele keskjuhtimisele kogu Nõukogude Liidu territooriumil – pole arukad, pole reaalsed totalitaarse režiimi tingimustes.

Ainsaks reaalseks väljapääsuks näeb EDL arvukate autonoomsete ja sõltumatute gruppide loomist, kes oleksid ühendatud ühtse ideoloogia ja taktikaga ning omaksid ühist sihti – režiimi kukutamist.

Selleks, et selliste organisatsiooniliselt iseseisvate illegaalsete gruppide tegevust koordineerida ei ole tarvidust luua tsentraalset juhtimiskeskust. Need grupid peavad iseseisvalt oma pealetungivat võitlust, juhindudes vaid Demokraatliku Liikumise programm-dokumentidest.

Jooksva aastakümne vältele kavandatud ettevalmistaval perioodil peavad kõik autonoomsed grupid alustama pealetungi režiimile, teda ära kurnama võikeste kuid rohkearvuliste löökidega üle kogu Nõukogude Liidu territooriumi. Režiim peab pidevalt tundma neid valusaid lööke.

Grupid peavad pärast oma sisemist stabiliseerumist üle minema aktiivsetele tegudele, täites neile jõukohaseid ülesandeid sõltuvalt grupi isikulisest koosseisust ja võitlusküpsuse astmest.

Juhul kui kõik põrandaalused grupid suudavad täita nimetatud programmdokumentides püstitatud ülesandeid, siis langeb ära vajadus käesoleval ajal ühtse juhtimiskeskuse loomiseks. Peale võitluse hoogustumist ning massiliseks muutumist ei osutu ühtsete juhtimiskeskuste loomine rahvuslike jõudude poolt eriliseks raskuseks.

Igaüks, kes põrandaaluste tegudega kokku puutub, peab meeles pidama, et tegutseb ta või ei tegutse – tema peakohal ripub nõukogude timukakirves, mis on valmis laskuma igal hetkel

Inimene elab ainult ühte elu ja peab seda elama inimlikult. Inimlik peab olema ka tema surm, aga mitte nagu mihklipäeva oinal. Ei maksaks olla pillav ja raisata oma elu arutule ning kasutule lobisemisele. Kõik inimesed on kistud võitlusse. Kes ei asu režiimi vastu – läheb koos režiimiga ja hukkub oma vaenlast kaitstes. Kolmandat teed pole.

Režiim langeb vaid oma vastaste löökidest. Ta ei lange iseenesest, vaid tema jõule vastandatud jõust. Kui kiirelt see langemine saab toimunuks – see sõltub ainult meist: kui me osutume nännipunnideks ja vedelvorstideks, kes hoolimatult asetavad oma kaela nõukogude lihunikukirve alla, siis seisab režiim veel üsna kaua, kui me oleme aga otsustavad ja aktiivsed – siis langeb ta juba järgneva aastakümne sees.