ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI PEAASSAMBLEELE

Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne esitavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleele järgmise MEMORANDUMI eesti rahva saatuse kohta.

Lähtudes sellest,

et eri rahvuste olemasolu on inimkonna rikkuseks;

et rahvuslike kultuuride vägivaldne nivelleerimine ja assimileerimine vaesestab inimkonda;

et rahvuse ja tema kultuuri säilumise põhitingimusi on riiklik iseseisvus;

et maailma viimaste aastakümnete arengu põhilisi jooni on sõltumatute rahvusriikide – ÜRO liikmete – teke ja nende arvuline kasv;

et vastavalt Rahvusvahelisele paktile majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste kohta (art.1), Kolonialmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise deklaratsioonile (punkt 2) jt. analoogilistele ÜRO dokumentidele on kõigil rahvastel enesemääramisõigus, mille põhjal nad vabalt määravad oma poliitilise staatuse ja teostavad oma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut;

et vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile (art. 21, punkt 3) peab valitsuse võimu aluseks olema rahva tahe, mis peab väljenduma perioodilistes ja võltsimata valimistes ja … vormides, mis tagavad hääletamise vabaduse;

et Eesti, endine rahvusvaheliselt tunnustatud sõltumatu riik ja Rahvasteliidu liige aastast 1921, on, nagu teisedki Balti riigid 1940.a. oma riiklikust sõltumatusest vägivaldselt ilma jäetud ning asetatud koloniaalse territooriumi seisundisse;

et selle seisundi ja Nõukogude valitsuse poliitika tulemusena, mille eesmärgiks on kõigi Nõukogude territooriumitel elavate rahvaste assimileerimine nõukogude rahvaks, kus juhtivat osa etendaksid venelased, on tekkinud tõsine oht eesti rahva edasisele rahvuslikule, poliitilisele, kultuurilisele ja vaimsele eksistentsile;

et Atlandi hartale alla kirjutanud riigid (kaasa arvatud Nõukogude liit) kohustusid (art. 3) soodustama suveräänsetest õigustest ja omavalitsusest ilma jäetud rahvaste õiguste ja omavalitsuse taastamist;

et eelpoolmainitud kohustusi pole täidetud ainult kolme Balti riigi suhtes, kaasa arvatud Eesti;

et koloniaalreţiimi tingimustes pole eesti rahva osas tagatud inimõiguste ülddeklaratsiooni art. 3, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14 (1), 18, 19, 20, 21, 26 (2), 27 (2), Rahvusvahelise pakti majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste kohta art. 1, 8 (ld), 13 (3), 15 (3) ning Rahvusvahelise pakti kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta art. 6, 7, 9, 10, 12, 14, 17, 18, 19, 21, 22 täitmine.

Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne NÕUAVAD:

1. Eesti riikliku sõltumatuse taastamist Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahelise Tartu rahuga 1920. a. kindlaks määratud piirides;

2. Eesti kui endise Rahvasteliidu liikme vastuvõtmist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks.

Selleks Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvarinne peavad vajalikuks:

a) likvideerida olemasolev koloniaalne haldusaparaat, mis ei vasta inimõiguste ülddeklaratsiooni art. 21 punkt 3 nõudele, sõltub ainuüksi Nõukogude keskvaitsusest ning on selle suurriiklike ðovinistlike taotluste tööriist;
b) likvideerida Eesti territooriumil asuvad Nõukogude sõjaväebaasid ja viia Eestist välja kõik Nõukogude sõjaväed. (kes olid paigutatud sinna vastavalt 1939. a. Eesti ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingule ainult 10 aastaks; leping aegus 1949. a.);
c) kuni rahvuslike riigivõimuorganite moodustamiseni vabade demokraatlike valimise teel kehtestada Eesti territooriumil ajutine ÜRO haldus ja tuua Eestisse sisse ÜRO väed;
d) anda ÜRO haldusperioodil võimalus Eestisse tagasipöördumiseks kõigile Eestist vägivaldselt deporteeritud (sealhulgas poliitilistel põhjustel vangistatud) või omal tahtel lahkunud eesti rahvusest isikutel, samuti neile, kes kuulusid Eesti kodakondsusesse ja nende järeltulijatele;
e) taastada normaalne poliitiline elu ja luua tingimused tõeliselt vabadeks demokraatlikeks valimisteks (ÜRO vaatlejate järelvalve all), et moodustada eesti rahva esindusorgan – Asutav Kogu.

Asutava Kogu valimistest võivad osa võtta kõik poliitilised parteid ja rühmitused, kes austavad demokraatia põhimõtteid ja rahvaste õigust riiklikule sõltumatusele;

Asutava Kogu valimiste on hääleõigus kõigil neil vähemalt 18 a. vanustel isikutel, kes olid (või kellel vähemalt üks vanematest oli) Eesti Vabariigi kodanik või kes on Eesti territooriumil sündinud.

Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne on veendunud, et ainult eespooltoodud kaalutluste ja nõuete elluviimiine võimaldab ÜRO-l kõrvalekaldumatult täita kohustusi, mis tal lasuvad vastavalt Koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise deklaratsiooni art. 1, 2, 4, 5, Rahvusvahelise pakti kodanike- ja poliitiliste õiguste kohta art. 1 punkt 3 ning ÜRO Põhikirja art. 103, 104 ja 105.

Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne nõuavad ÜRO-lt efektiivsete abinõude tarvituselevõttu, et likvideerida Eesti kõlbetu, ebainimlik ja ebaseaduslik Nõukogude koloniaalvõim ja sundida Nõukogude Liitu mitte tegema takistusi eesti rahva seaduslike õiguste ja rahvusliku suveräänsuse taastamisele.

Eestlased ei nõustu kunagi oma isamaa koloniaalse staatusega.

Praegu, kus isegi maailmas kõige väiksemate rahvaste õigust rahvuslikule sõltumatusele tunnustatakse, ootab eesti rahvas Ühinenud Rahvaste Organisatsioonilt kiiret ja tõelist abi.

Tallinnas 24. oktoobril 1972. a.

Eesti Demokraatlik Liikumine Eesti Rahvusrinne

Kalju Mätik:

Memorandumi idee pärineb väidetavalt Sergei Soldatovilt. Mõned inimesed käisid mõned korrad koos, Tunne Kelam pani üksikud mõtteavaldused kirja ja koostas lõpliku teksti inglise keeles. Mina tõlkisin selle eesti ja vene keelde ning pildistasin. Mikrofilmid panin Eesti Onkoloogiaskeskuse juurde metsa ühe vana kaeviku nõlva sisse klaaspurki. Koha valisime koos Soldatoviga. Kui teksti tegemisega juba oli alustatud, siis ma läksin ükskord Juskevitši juurde. Ta ütles muu jutu seas: „Nii et teid kaasati ka memorandumi koostamisse“. Ja lisas sõbraliku muigega: „Suur konspiraator“. Eks me olime kõik tol ajal „suured konspiraatorid“. Ise oli ta samasugune. Ta kirjutas venekeelse raamatu pealkirjaga „Vene kolonialism“. Konspiratsiooni mõttes oli tiitellehele kirjutatud „Kiiev, 1974. Tõlge ukraina keelest“. Laagris ma pärisin ukrainlaste käest, kas nad on sellist raamatut näinud. Mitte keegi polnud sellest midagi kuulnud. Pärast Eesti taasiseseisvumist sain Soldatovi raamatust teada, kes oli „Vene kolonialismi“autor. Soldatoviga olime umbes aasta tuttavad ja sina peal, aga ma teadsin algul ainult tema hüüdnimesid. Ükskord sattusime ühel ajal Teaduste Akadeemia raamatukogus leti juurde ja siis ma nägin tema lugejakaaradilt tema nime. Ükskord jälle Juskevitši juures olles ta küsis mu käest: „Kas te „Professori“ nime teate?“ Ma võisin siis vastata, et tean küll. Tänu sellisele konspiratsioonile pääses enamus Eesti Demokraatliku Liikumise aktivistidest arreteerimisest, ehkki asjaga tegeles algul kaheksa uurijat, kellele hiljem lisati veel neli. Elu oli selline.