ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI PEASEKRETÄRILE HR. KURT WALDHEIMILE

Teie Ekstsellents!

Eesti Rahvusrinne ja Eesti Demokraatlik Liikumine saadavad Teile Memorandumi, mis taotleb iseseisva Eesti riigi taastamist ÜRO abiga ning Eesti vastuvõtmist ÜRO liikmeks. Seda tehes juhindume me asjaolust, et kolm Balti riiki (nende seas Eesti) olid ainsad riigid – endised Rahvasteliidu liikmed – kelle suhtes pärast Teist maailmasõda pole rakendatud Atlandi harta artiklit nr. 3, mis käsitleb suveräänsete õiguste ja omavalitsuse tagastamist rahvastele, kes on nendest vägivaldselt ilma jäetud. Me juhime Teie tähelepanu üldtuntud faktile, et Balti riikide saatus otsustati 1939-1940. a. mitte nende riikide rahvaste poolt, vaid kahe imperialistliku riigi vahelise salajase sobinguga, millega viimased määrasid kindlaks vastastikused mõjusfäärid oma väiksemate naabrite arvel. Kõiki järgnevaid sündmusi kolmes Balti riigis (kaasa arvatud 1940. a. valimiskomöödia, mille alusel Eesti “võeti vastu” Nõukogude Liitu) tuleb vaadelda katsetena anda viisakam ja seaduslikum kuju aktsioonile, mis tegelikult kujutas endast väikeriikide annekteerimist suurriigi poolt, mis viidi läbi sõjalise okupatsiooni tingimustes, toorest jõudu kasutades.

Maailma demokraatlikud riigid pole seda anneksiooni kunagi tunnustanud. Selle anneksiooni tulemusena minetas eesti rahvas võimaluse kujundada vabalt oma saatust oma rahvuslikes huvides ja olla esindatud maailma rahvaste ühenduses.

Lisaks poliitilise sõltumatuse kaotusele on järkjärgult tekkinud tõsine oht eesti rahva kui sellise olemasolule: perspektiiv assimileeruda venelaste seas, kes asuvad takistamatult ja üha suuremal arvul Eesti territooriumile; assimileerumine, mida planeerib Nõukogude valitsus.

Järgnevad tabelid näitavad Eestis elavate mitmesuguste rahvuste vahelise proportsioonide muutusi:

Tabel 1.

Aasta    Elanike üldarv, tuh          Eestlasi Venelasi **        Teisi rahvusi, tuh             Kõiki mitteeestlasi

tuh.       %            tuh.       %                           tuh.       %

1934** 1064      980         92.1       60           5.6          24           84           7.3.

1959      1197      893         74.6       267         22.3       37           304         25.4

1970      1396      925         68.2       381         28.1       49***   430         31.8

Juurde- kasv 1934-70     +292      -53         -5.6        +321      +436      +25        +346      +312

Märkused:

*koos ukrainlaste ja valgevenelastega;

**välja arvatud piirkonnad Narva ja Petseri lähedal, mis on asustatud pesmiselt venelastega ja mis pärast Teist maailmasõda liideti VNFSV-ga ;

***praegu peamiselt venestunud

Tabel 2. Elanikkonna juurdekasv aastatel 1951-1970*.

Aasta    Üldine juurdekasv          Loomulik juurdekasv     Immigrandid teistest liiduvabariikidest Keskmine igaaastane juurdekasv

1951-70                270.1     124.1     146.0     13.5

1951-55                58.5       30.5       28.0       11.7

1956-60                59.7       34.2       25.5       11.9

1961-65                75.1       32.0       43.1       15.0

1966-70                76.8       27.4       4.4          15.4

1970      19.0       6.4          12.6       19.0

*tuhandetes

Märkus: andmed sõjajärgse perioodi kohta on võetud statistilisest aastaraamatust “Eesti NSV rahvamajandus 1970. aastal.”, Tallinn, 1971.

Nagu tabel nr. 2 näitab, on immigratsioon teistest liiduvabariikidest (peamiselt Vene Föderatsioonist) viimase aastakümne jooksul tunduvalt suurenenud. Üldisest juurdekasvust ajavahemikus 1961-1970 (152 000) moodustab mehaaniline juurdekasv 92 000, s.o. 61%. Samal ajal langeb oluline osa loomulikust juurdekasvust kohaliku vene rahvusest elanikkonna arvele.

Ametlikult õigustatakse vene immigrantide sissevoolu tööjõu vajadusega kiirelt areneva tööstuse jaoks. Tegelikult on aga tööstuse majanduslikult põhjendamatu forsseerimine katteks venestamisele. Ajavahemikul 1940-70 suurenes Nõukogude Liidu tööstuse kogutoodang 1180 %. Eesti oma 2779 %, tööstustoodang Eestis on suurenenud 11.7 % võrra aastas, tööviljakus ainult 7.6 %. Vahe täidetakse vene immigrantide arvel, kes saavad mitmesuguseid soodustusi kohaliku elanikkonna arvel, näiteks odavaid kommunaalkortereid väljaspool järjekorda. Samal ajal enamus eestlasi on sunnitud ehitama niinimetatud kooperatiivkortereid omal kulul. Venelased on koondunud peamiselt suurtesse linnadesse ja suurtesse tehastesse, mis alluvad otseselt Moskvale ja millel ei ole midagi ühist Eesti majanduse ja vajadustega.

Teie Ekstsellents, me teame, et Teie kodumaa annekteeriti vägivaldselt tema suure naabri poolt peaaegu samaaegselt Eestiga. Teie maale tuli kasuks demokraatlike maade võit Teises maailmasõjas. Tänu sellele faktile taastati tema iseseisvus ja Teie olete oma maa esindajana maailma suurima organisatsiooni peasekretär. Meie maa pole kaotatud rahvuslikku sõltumatust seniajani tagasi saanud ja kui meie esindajad (Saksa ja Nõukogude okupatsiooni vaheajal 1944.a. septembris) moodustasid Eesti rahvusliku valitsuse, kes taotles Atlandi Harta kolmanda artikli ellurakendamist, nad arreteeriti Nõukogude võimude poolt ja saadeti Venemaa sunnitöölaagritesse. Sellest ajast peale on poliitiline tegevusväli avatud poolvenestunud koloniaalbürokraatiale. Neil isehakanud “rahva parematel poegadel” pole mingit õigust rääkida Eesti rahva nimel. Tegelikult pole neid valinud rahvas, vaid nad on määratud oma kohtadele Nõukogude koloniaaladministratsiooni poolt. Selliseid kollaboratsioniste esineb kõigi alistatud rahvaste seas, nagu neid esines ka Austrias Saksa okupatsiooni ajal. Samal ajal on eesti rahva enamus nii ära hirmutatud ja mäletab nii hästi Stalini aegade veriseid arveteõiendusi, et ta peab mistahes rahulolematuse avaldamist samaväärseks enesetapmisega.

Te võite küsida: Kas on mõtet tülitada ÜRO-d selliste vanade probleemidega praegusel ajal, mil see ülemaailmne orgaanisatsioon on ülekoormatud palju pakilisemate küsimustega? Osa inimesi läänes võivad samuti küsida: Käesoleval momendil ei toimu teie otsest assimileerimist, te ei nälgi, te olete majanduslikult suhteliselt heal jäljel, mõningaid teie hulgast lubatakse külastada lääneriike, teil on oma rahvuslik kultuur jne. Mis te siis väidate, et teie olukord on halb?

Me vastame: kord juba tunnustatud eksistentsi ja sõltumatuse küsimus ei saa vananeda – ta on lihtsalt kaua viibinud ja seetõttu eriti aktuaalne. Kui ta ei kerkinud esile vahetult pärast Teist maailmasõda (Potsdami konverentsil), siis oli see tingitud asjaolust, et antud juhul agressor oli ise sattunud oma endise partneri kallaletungi tõttu demokraatlike riikide leeri. Need riigid ei tõstatanud tema endiste anneksioonide delikaatset probleemi, lootes tõenäoliselt saavutada temaga kokkulepet pakilisemates ja tähtsamates küsimustes. Nii nad praktiliselt ignoreerisid kolme Balti riigi saatust. See lepituspoliitika uus väljaanne, see naiivne usk ühe totalitaarse riigi heasse tahtesse ja usaldusväärsusse tõi kaasa uusi anneksioone Euroopa idaosas, agressiooni Koreas jne.

Miks me ei saa siis nõustuda seisukohaga, mille kohaselt meie praegune olukord on suhteliselt talutav?

Me ei saa sellega nõustuda,

sest eksisteerimine ilma igasuguse reaalse tulevikugarantiita, vene kolonisaatorite pidevalt suureneva sissevoolu olukorras, on halvem kui täielik olematus;

sest vabadused ja õigused, mida paberi peal silmakirjalikult välja kuulutatakse, kuid tegelikkuses kunagi ei rakendata, on halvemad kui vabaduse täielik puudumine;

sest avalikul kolonialismil on kalduvus muuta inimesi orjadeks või vabadusvõitlejateks, kuid maskeeritud kolonialismi, pseudovabaduste ja kahekeelsuse süsteem sünnitab ainult vaimseid värdjaid ja silmakirjatsejaid, inimesi, isegi oma südames kardavad teatud tõdedele mõelda ja neist järeldusi teha (julgeolek kuuleb!), või kes on harjunud mõtlema üht ja rääkima teist.

Säärane kahekeelsuse, alalise hirmutamise ja rõhumise süteem, igasuguste garantiide puudumise üksikisiku julgeoleku ja rahvuse tuleviku osas, otseste või kaudsete valede, ühekülgse ja moonutatud informatsiooni süsteem, vaimse ja poliitilise vabaduse, igasuguse tõelise alternatiivi ja vastutustunde puudumine püüab moonutada rahva teadvust sellisel määral, et ta harjub nägema ebloomulikus loomulikku, vales tõde, diktatuuris ja terroris demokraatia kõrgeimat vormi ning on lõppkokkuvõttes valmis vastupanuta ühte sulama “suure vene rahvaga” niinimetatud nõukogude rahvuse teooria sildi all.

Käesolevas olukorras on eesti rahvale jäänud ainult kaks alternatiivi:

a)kui ta ei pane vastu, võimaldataks tal venestuda aeglaselt ja järkjärgult;

b)kui ta aga osutab aktiivset vastupanu, siis õiendatakse kogu rahvaga kiirelt ja julmalt arved; intelligents ja rahva muu aktiivsem osa vangistatakse ja küüditatakse, ülejäänud elanikkond allutatakse intensiivsele venestamisele ja repressioonidele.

Tuleb arvestada ka asjaolu, et Nõukogude koloniaalvalitsejad saavad tunda oma ebaseaduslikult ja ebaõiglaselt hõlvatud valdustes kindlalt ja julgelt alles siis, kui kogu mittevene elanikkond on venestatud.

Me tahaksime juhtida Teie tähelepanu asjaolule, et demokraatlike valitsusvormide, sõjalise okupatsiooni ja vaimse vabaduse mahasurumise, rahvusliku kultuuri allutamist kommunistlikule ja propagandale, sõltumatu mõtlemise ja tegutsemise puudumist, südametunnistusevabaduse puudumist ei ole võimalik hüvitada mõningase edasiminneku demonstreerimisega majanduses ja elatustasemes, mis on siiski vähene, ühekülgne ja propaganda poolt üles paisutatud, eriti kui võrrelda seda naabermaa Soome omaga.

Me tahaksime samuti juhtida Teie tähelepanu asjaolule, et iga tähtsama administratiivse, teadusliku või kultuurialase ametikoha hinnaks, iga välisreisi (mis sõltub kommunistliku partei kohaliku organisatsiooni soovitusest) hinnaks on faktiliselt intellektuaalne ja moraalne enesesalgamine.

ÜRO aitas saavutada rahvuslikku sõltumatust paljudel rahvastel, kellel kunagi pole olnud sellist sõltumatust tänapäeva mõistes. Tunnustatakse isega kõige väiksemate rahvaste ja territooriumite õigust olla sõltumatud riigid. 29. augustil 1972.a. ÜRO tunnistas Puertoriiko territooriumiks, millel on võõrandamatu õigus ja sõltumatusele, hoolimata asjaolust, et puertoriiklastel on mitmel korral olnud võimalus vabalt väljendada oma tahet, võimalus, mida eestlastel pole kunagi olnud nõukogude koloniaalrežiimi tingimustes.

Meie arvates on ÜRO-l palju suurem vastutus kolme Balti riigi suhtes, kellel on rahvusvaheliselt tunnustatud rahvusliku sõltumatuse pretsedent ja see minetanud sõltumatuse mitte oma süü tõttu.

Vahetult enne Teise maailmasõja lõppu ja enne Potsdami konverentsi algust kirjutas üks autor:

“… Eesti, Läti ja Leedu ajalugu seab homsetele rahutegijatele küsimuse: kas nad kavatsevad aktsepteerida mineviku õppetundi ja anda neile väikestele riikidele tagasi nende õigustatud sõltumatus, nii et Baltikumi rahvad võiksid uuesti olla vabade rahvaste ühenduses, andes, nagu varemgi oma panuse Euroopa rahu ja progressi üritusse? Selles seisab BALTI KÜSIMUS. Kui sellele ei anta õiget vastust, siis homsed rahutegijad petavad meid.”

Praegusel momendil esitame me küsimuse: kas tänapäeva rahutegijad kavatsevad Balti rahvaid veel kord petta?

See on küsimus, millele me ootame maailma rahvaste ühenduselt vastust.

Tallinnas, 24. oktoobril 1972. a.

Eesti Demokraatlik Liikumine Eesti Rahvusrinne