Saateks “Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia” jõudis Läände juba enam kui aastakümme tagasi. Küll nimetu materjalina omistati see ometi koheselt tehnikadoktorile, Lenini preemia laureaadile Johannes Hintile. Olukorras, kus autori nimi faktiliselt puudus — kuigi see samal ajal suust suhu liikus —, tundus väljaandjaile raja taga, et kirjutise avaldamine võib siiski kahjustada anonüümseks jääda soovinud autorit. Nii jäigi see välja “Lisanduste…” I köitest (kogud I-VII). Kuivõrd see samm ei suutnud kuidagi pidurdada dr. Hinti (jt. ettevõtte “Desintegraator” juhtivate töötaja­te) vastu algatatud mammut-süüasja, on nimetatud materjal lisatud selle köitega. Johannes Hint suri vangistuses 5. septembril 1985.a. Väljapaistva teadlase ja tootmisjuhi moraalset abi ning materiaalset toetust kodumaisele vabadusliikumisele ei unustata iialgi.

 

Kirjutis “Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia” sisaldab arvukaid rünnakuid nii religiooni kui kiriku vastu. Autor jätab need sageli (väljaandja Läänes meelest) küllalda­selt põhjendamata. Religioon, eraldatuna riigivõimust, jutlustab tänapäeva demokraatlikus maailmas (ka ateistidele!) eelkõige vastutust elu ees — surm ei ole sellest vabanemine! Kommunismiusu jõhker pealesurumi­ne paljudes Ida-Euroopa jt. totalitaarsetes riikides, mis jätkub ka avalikus­tamise tingimustes, sarnaneb rohkem riigivõimu tuge või kartust nautinud jesuiitlusele, et tuua suvaliselt konkretiseeriv näide. Nimetatud puudus ei saa aga olla piisavaks põhjuseks Hinti traktaadi mitteavaldamisele. Tema tahtel toimus selle autori matusetalitus Tallinnas, Kaarli kirikus. EVVA Stokholm, 1987

 

I  NIISUGUSED ME PÕHILISELT OLEME

 

1. Seksuaalselt  vitaalsed

 

Tänapäeval on võib-olla ratsionaalne mõne pintslitõmbega skitseerida “looduse kuninga” arengut järgmiselt. Me tulime kusagilt merest, kus võitlesime omatoalistega ja muu loodusega. Hakkasime liikuma püsti kahel jalal ning meil tekkisid pikad, osavad käed. Muutusime võimelisteks elama erinevates looduslikes tingimustes, edukalt konkureerima omataolistega ja võitlema muu loodusega. Meist said tööriistade ehitajad, leidurid ja tehnoloogia rajajad.

 

Missugused arenguseadused olid ja on selle gigantse protsessi tüürimees­teks? Me ei patusta, kui mainime esimesena tungi ja vajadust paljuneda, luua meie planeedile enam ja enam meie eneste taolist elavat mateeriat. Inimene kui liik paljuneb sugulisel teel. Kõik meie umbes sada miljardit rakku elavad igaühes meis koos ja nõuavad, et oleksime seksuaalselt vitaalsed.

 

2. Arad ja julged

 

Selleks, et halastamatus võitluses oma olemasolu eest püsima jääda, pidi­me ja kahjuks peame ikka veel tugevamate eest põgenema ja nõrgemaid ründama. Meie meelte poolt saadud informatsiooni põhjal peab aju, suurem või väiksem, rumalam või targem, üsna sageli võtma vastu kiire otsuse: võidelda või põgeneda. Mõnikord põgeneme eksikombel nõrgemate eest ja hakkame võitlema tugevamatega ning kaotame sõja. Meie areng on olnud ja on suurepäraste saavutuste juures ka täis eksimisi ja vigu. Unista­me sellest, et edaspidi meie eksimiste ja vigade hulk järsult väheneks. Kuid kas see toimub veel sadade põlvkondade vältel?

 

Arguse ja julguse — nende kähe tüürimehe juhtimisele alluvad koos meiega ka peaaegu kõik need loomad, keda enne mikroskoobi avastamist tundsime. Mõned filosoofid on soovitanud neid kõiki nimetada meie venda­deks ja sellistena neid ka kohelda. Need kaks tüürimeest on meie ja nende meie “vendade” jaoks kehtestanud üsna sarnased käitumise “koodeksid”, millele tahes-tahtmata allume.

 

3. Armastajad ja armukadedad

 

Alates ajast, mil kaasaegsele inimesele üsna sarnane olevus hakkas tunne­tama, et ta on olemas, s.t. kui tekkis inimese teadvus, hakkas tekkima ka sfäär, mida me praegu nimetame inimese kõrgemaks psüühikaks.

 

Armastus on analoogne sugutungiga. Selle põhiolemus, nagu sugutungilgi, on seotud püüdega mingi liigi näol suurendada elava mateeria hulka. Ilmselt tekkis armastus palju varem kui inimlik teadvus. Vähemalt kõikide nende aastatuhandete jooksul, mille kohta omame kirjutatud või joonistatud informatsiooni, on armastus väga sügavalt mõjutanud meie psüühikat. Armastuse tekkimine oli vajalik nendel liikidel, kelle bioloogiline areng oli jõudnud staadiumi, kus järeltulijate eest hoolitsemiseks ja nende üles­kasvatamiseks oli vajalik nii emase kui isase osavõtt. Armastuse biloogiliseks ülesandeks oli ja on siduda kaks erinevat sugupoolt psüühiliselt omapäraseks tervikuks vähemalt nii kauaks, kui järeltulijad on saanud iseseisva elu jaoks küpseks. Armastus ei ole ainult inimese monopol, vaid on omane ka näiteks tuvidele, luikedele ja paljudele teistele lindudele ja loomadele, kelle järeltulijate väljahaudumiseks või üleskasvatamiseks on vaja nii isase kui emase ühist tegevust. Nende lindude ja loomade armastuse teatavad aspektid pole sugugi vähem ilusad, õilsad ja ennast­ohverdavad kui inimese armastus.

 

Kuid inimese armastus on veel midagi muud. Tito Colliander kirjutab oma raamatus “Minu lapsepõlve suvilad” (soome k. “Lapsuuteni huvilat”. Oy Weilin & Göös, Heldinki 1967; rootsi (algkeeles) “Bevarat”): “Kõige aluseks on armastus. Sunniviisiliselt ei saa õppida armastama, see on kingitus, mis kasvab seesmisest ja vabaduses. Mitte iialgi mujal kui vabaduses. See, kes kord on õppinud armastama — mitte ainult inimesi, nii nagu isa ja ema teineteist armastasid — vaid ka lilli aknalaual ja teokarpe rannas, metslindusid, käbisid, oma kingi muidugi, kingapaelugi kogu nende armetuses — armastama kõike, mida inimene oma aistingutes tajub ja mida ta tarvitab eluks —, see on võimeline armastusse põimima iga oma olemasolu osa ja siis on võimatu muutuda püsivalt õnnetuks. Masendus, lootusetus, muretsemine — kõik see ilmutab mingist vajadusest, armastuse puudumisest. Samasugune on olukord distsiplineerimatuse, ebatruuduse ja valega. Armastuses ei ole nendel kohta. Armastus puhastab kõike, armastuses ei ole midagi ebapuhast. Armastus puhastab mõtted, ettekujutu­sed, tahte, silmad.”

 

Armastus kahe noore inimese vahel, kelle loomulikuks ühinemiseks ei ole takistusi, on tavaliselt suurima mõeldava inimliku õnne allikas. Kahesaja miljardi raku ühine takistamatu hümn. Kuid mõnikord keelavad ühiskondliku kooselu traditsioonid ja normid, mõistus — aju mõned miljar­did rakud — armastuse loomulikku arengut. See toob suuri kannatusi. Vaatamata kasvatuse ja moraalireeglite poolt aju kaudu antud keelule jätkub tihti kähe armunud indiviidi rakkude ümberhäälestus armastusele. Tekib ühiskonna poolt kehtestatud reeglite järgi lubamatu, keelatud armas­tus. Miljardite rakkude kärje võib osutuda suuremaks mõistuse rakkude pidurdavast mõjust. Tekivad tragöödiad — psüühilised traumad, eneseta­pud, hullumised.

 

Marksistid-leninlased! Aeg on aru saada, et armastust ei ole välja mõelnud kapitalistid töörahva orjastamiseks ega ole armastus ka selleks, et eraomanduse tingimustes mehed saaksid naisi orjusesse asetada. Ernest Hemingway kirjeldab oma teoses “Kellele lüüakse hingekella” Robert Jordani mõtisklusi armastusest: “…aga kas Mariat tohib armastada? _. Tohib küll, ütles teine mina. — Sellest hoolimata, et puht marksistlik ühiskonnakäsitlus ei nägevat sellist fenomeni nagu armastus ette? —-Mis ajast sinul selline käsitlus on ? küsis teine mina. — Pole mul enne olnud ega ole ka nüüd. — Sa pole tõeline marksist ja sa tead seda ise väga hästi… Ja veel üks asi. Ara kunagi eputa armastusega. Suuremal osal inimestel jääbki armastus tundmata. Ka sinul oli see varem tundmata. Aga enam ei ole. Midagi suuremat, mis sa oled Mariaga kogenud — kestku teie ühine elu ainult tänase päeva või öö, või kestku see veel palju pikki aastaid —, ei saa inimestele sündida. Alati leidub neid, kes eitavad armastust, sest nad ei ole seda ise tunda saanud, ja kui sa ka homme sured, oled ikkagi õnneseen.”

 

Armastuse tohutut mõju meie reageeringutele ja meie käitumisele näitab muuhulgas tõsiasi, et armunud inimeste meeleorganid kaotavad tihti võime objektiivselt vastu võtta ja ajus objektiivselt analüüsida infor­matsiooni. Varem inetuna paistnud neiu või noormees muutub järsku mingiks ilu ideaaliks, inetuna tundunud hääl muutub ülimeeldivaks, teise inimese tavaliselt ebameeldivad lõhnad sümpaatseteks. Vägev on see meie miljardite rakkude ümberhäälestumine armastusele.

 

Üldiselt peale mõnede erandite on meie kõrgem psüühika liigi huvides võimeline teataval määral mõjutama ja reguleerima nii oma sugutungi kui ka armastust. Armumise ja sugulise läbikäimise keelu täitmine lähedaste sugulaste vahel põhjustab käesoleval ajal psüühilisi traumasid ja kannatusi ainult üksikute haiglaste indiviidide juures. Sophoklese ajal oli Oidipuse kompleks inimpsüühikale ja liigile homo sapiens võib-olla suureks problee­miks.

 

Elu maakeral oli, on ja jääb ka kauges tulevikus väga olulisse sõltuvus­se kosmilisest, eriti päikese tegevusest. Päike — suur tuumalõke — põleb sarnaselt tavalisele lõkketulele metsas kord vaiksemalt, siis jälle leegitseb. On lootusetu võidelda selle kõigega, mis sünnib kosmoses ja päikesel. Meil on tulnud hakata sellega ja sellest tuleneva kliima, kiirguse ja muude tingimustega kohanema. Ebanormaalsete olukordade kompenseerimiseks ja kahjulike tagajärgede kõrvaldamiseks arendas elu välja vastavad mehhanismid. Näiteks haigestumise korral asub organism võitlusse, mille tulemusena meie organismi temperatuur tõuseb normaalsest kõrgemaks. Sarnaseid mehhanisme eksisteerib meis palju. Selline organismi aktiivne võitlus ebanormaalsete situatsioonidega on omane ka meie psüühikale.

 

Armusidet häirivate olukordade vastu kujunes meis välja armukadedus. See sunnib meid nagu mingi psüühiline palavik aktiivselt tegutsema ebanor­maalsete, kähe inimese rakkude armastusele ümberhäälestumist häirivate situatsioonide likvideerimiseks. Individiuaalsest eripärast, kasvatusest, moraalist, intelligentsist jne. olenevalt valitakse selleks teed ja vahendid erinevalt. Mõnikord kindlustavad need normaalse olukorra taastumise. Teinekord on valitud vahendid ebaratsionaalsed ja rumalad. Füüsiline vägivald armastatu või häireid põhjustanud “kolmanda” suhtes. Mõistuse kaotus. Enesetapp ja mõrv. Ebaratsionaalse armukadeduse puhul põrkame kokku kurioosse situatsiooniga. Elu enda lühinägelikkusega. Siin on midagi analoogset bakterite ja viiruste tegevusega, üliagaralt paljunedes ja organismi tappes hävitavad nad ka iseenda.

 

4. Usklikud ja usukadedad

 

Samuti nagu vajadus armastada, on meie rakkudesse bioloogiliselt kodeeritud vajadus uskuda. Ilma selleta ei oleks homo sapiens tulnud tänapäeva nii nagu meie oleme. Kunagi, mingil arenguastmel, ei olnud meil enam võima­lik enda hulka suurendada üksikute perekondadena, ühiselt, suurema hulga­na, muutusime looduses jõulisemaks. Hulk sai eksisteerida ja edasi areneda aga ainult mingite ühist eksistentsi ja tegevust reguleerivate normide abil. Oli vaja, et need normid tekiksid ja et kõik neid täidaksid. Riik reeglite andjana ja nende täitmist nõudvana tekkis sajad tuhanded aastad hiljem.

 

Neil aegadel oli jumala ja tema poolt antud seaduste tekkimine meie eksistentsiks ja arenguks sama vajalik kui sugutung ja armastus. Ja kõik, mis oli vajalik, tekkis. Jumal keelas omataolise tapmise, käsutas kuulekuse­le ühistes ettevõtmistes ja elamisreeglites, nõudis meie ürgse loomuse taltsutamist ning kõigi allumist jumala tahtele, seesmisele jumala kaemusele. Mille alusel väidavad marksistid-ateistid, et usk on välja mõeldud kapitalistide ja rikaste poolt töörahva ja vaeste orjastamiseks? On vaja aru saada, et usk, nagu armastuski, on sadade ja tuhandete aastate eest juba meie rakkudesse kodeeritud. Võib-olla midagi analoogset usule tunneb ka teatavatele ühistele eksistentsireeglitele alluv hundikari. Võib-olla on omamoodi “usklikud” ka delfiinid?

 

Tõsi küll, meie, inimeste tungi mingi kõrgema jumaluse järele on mitmesugused religioonid ebahumaanselt ara käsutanud. Selle abil on inimesi orjastatud ja orjastatakse ka praegu. Kuid usk, seesmine hingeline tung millegi parema järele, võib, nagu armastus, olla meile suureks õnneks, inspiratsiooni allikaks ja stiimuliks.

 

Meie, inimesed, oleme psüühilise sfääri suhtes üksteisest väga erinevad. Meie hulgas on neid, kelle psüühika kogu elu jooksul ei häälestu ümber vastassugupoolele, kes ei armu. On aga ka neid, kes kogu elu ei saa elada armumiseta ja armastuseta. Loeme selle kõik normaalseks. Meie hulgas on palju neid, kes saavad läbi aktiivse religioonita. On ka väga paljud, kellele on vajalik nii seesmine kui väline usuelu, kes usu kaudu tahavad saada ja saavad paremateks inimesteks, väärtuslikemateks kogu meie liigile. Viimastel aastatuhandetel on riigid võtnud usu käskimis-keelamis-funktsioonid oluliselt endale. On põhiseadused, seadused ja korravalvurid. Kuid ürgselt meie rakkudes olevat tungi religioossusele ei saa riik asenda­da või asendab vähe. Sama vähe kui armastuse vastu on meil põhjust võidelda usu vastu. Kas on armastuse vastu vaja võidelda ka siis, kui kõik sündinud lapsed on võimalik paigutada kasvatamiseks lastesõimedesse? Loodame, et kui see võimalus tekib, on inimkond muutunud targemaks, kui ta oli riigi ja ateismi tekkimise ajal. Loodame, et jääb tekkimata “aniamorism”. Jätame ehk kordamata oma armastuses need vead, mida on põhjustanud ateism meis olevale usule. Tuleb aeg, mil saadakse aru, et sama lootusetu nagu armastuse hävitamine on ka usu pihuks ja põrmuks muutmine. Armastuse objekt on vahetatav ja seda vahetatakse. Sedasama tehakse ka uskudega. XX sajandi lõpul on valikuvõimalused usu vahetami­seks päris rikkalikud. On budismid, islamismid, ristiusk kõigi nende eriharu­dega. XIX sajandil tekkisid sotsialism ja kommunism. 1950-ndatel aastatel tekkisid kommunismi ja marksismi-leninismi mitmed eriharud Moskva, Pekingi ja Belgradi, Lääne-Euroopa, Ladina-Ameerika, Kuuba ja teistes variantides. Nagu armastused võivad olla head, halvemad ja halvad, võivad olla seda ka usud. Usk ja armastus mõjutavad ning tihti juhivad meid ja meie käitumist. Nad on sama hästi meie omad nagu meie käed, jalad ja psüühika. Meie tarkus on püüda neid mõista nii, nagu nad meil olemas on. Meie — inimeste — surumine aastatuhandeid tagasi religioonide ilmutajate ja nende apostlite kui ka sajandi eest marksistide ja leninlaste poolt loodud ning väljamõeldud kestadesse on valus ja toob endaga kaasa rohkeid füüsilisi kannatusi. Kas me ei ole praegu piltlikult öeldes järgmi­ses olukorras: prohvet-meedik inimkeha alal on loonud oma arvates ideaal­se inimkeha raudvormi ja hakkab meid toppima sellesse? Olukord ei oleks meile, inimestele, märkimisväärselt parem ka siis, kui meedikuid-prohveteid ja nende apostleid ning nende poolt loodud raudkestasid oleks laialdases valikus. Kollektiivseks eksistentsiks vajalikud käitumisreeglid on usu aluseks. Ning uskliku arvates tingimata ainult ühed ja samad, nende omad. Sellest saab alguse usukadedus. Oma usule võõrast võetakse vaenlasena nagu armastust häirivat võõrastki, koheldakse, nagu armukade mees kohtleb tema armsamale lähenevat meest. Tõepoolest, usukade kohtleb ka oma endist sõpra, kes on pööranud teise usku. suurima vihamehena.

 

Mingi riigi sisemisele elule ei põhjusta raskusi mitte armastus, vaid mõistuse kontrolli kaotanud armukadedus.

 

Hävinguid ja sõdasid inimühiskonnas ei põhjusta mitte usud, vaid usuilmutajate poolt haiglase ebaratsionaalsuseni väljaarendatud usukadedus.

 

5. Rahulolematud olemasolevaga

 

Kogu elav loodus areneb ja täieneb. Liigid arendavad endas pidevalt välja uusi omadusi või täiendavad olemasolevaid selleks, et olla võimelised laiendama olemasolevat ja vallutama uut eluruumi — konkureeritakse eluvõitluses. Kõik see väljendub inimpsüühikas rahulolematusena olemasole­vaga, juba saavutatuga. Selle väljenduseks on virtuooslikkuse tõus kunstis, paremad saavutused spordis, pidev teaduse, tehnika ja tehnoloogia progress. Nii kulgeb inimese areng vabaduses. Kui vabadused on piiratud või koguni ara võetud, kui meid on topitud usuilmutajate ning nende apostlite poolt loodud raudkestadesse, lakkab elu loomulik areng. Näiteks on Nõukogude Liidu majanduslik tegevus surutud marksistliku ökonoomika raudkesta. Siin on tehnika ja tehnoloogia arengu suhtes jäänud ükskõikseteks enamasti ka need inimesed, kes selle eest peaksid hoolt kandma. Normaalse edasi­püüdmise asemel on üldiseks saanud käegalöömine. (Nii kui nii, kuidas sa ka ei pingutaks ja ei rabeleks, kestast sa välja ei pääse!) Domineeriv osa ametkonnast ei mõtle enam arengule, vaid äraelamisele selles kestas, kuhu nad on topitud. Suurem osa tööpäevast mõeldakse sellest ja võimalu­se piires tegeldakse sellega, kuidas osta väiksema sabassesismisega vajalik­ke toiduaineid ja riideid, unistatakse rahulikust õhtuveetmisest selleks ebasoodsas ühiskorteris. Kevade saabumisel tegeleb nende kestaga harjunud inimeste mõte üha sagedamini ainult paremate puhkuse veetmise võimaluste otsimisega. Kunstid, nagu ballett ja muusika, millele väga kitsa kesta loomine N.Liidus ei ole veel õnnestunud, mingil määral arenevad. Kirjandus, mille jaoks kest on valmis, aga kiratseb.

 

Selle kohta, kuidas individiuaalse elu kogemused võivad organismi muuta rahulolevaks olemasolevaga, olgu toodud järgmine näide. Nähes värsket liha, peab koer alluma oma rakkude käsule ja läheb seda haarama. Kuid kui ta enne liha kättesaamist on saanud sajad korrad valusalt vastu nina, siis kaob ta rakkudes huvi liha vastu. Suur osa pikaajalistest vangi­dest muutuvad rahulolevateks vanglaeluga.

 

Vähem kui 60 aastat Nõukogude võimu on suutnud inimeste rakkudesse kodeeritud rahulolematuse Venemaal valdavas osas hävitada. Vene inimeste tööst on huvi progressi vastu kadunud. Erandid kinnitavad siingi reeglit.

 

6. Põhiliselt ühiskondlikud ja humaansed

 

Pikk ühine tee on meid teinud põhiliselt ühiskondlikeks. Normaalse inimese kõrvus leiavad sõnad vendlus, võrdsus hea kõlapinna. Loeme humaanseks ligimesele kaasatundmise ja raskes olukorras oleva liigikaaslase haletsemi­se. Kõike seda on tunnetanud usuilmutajad ja apostlid. Kõikide usundite programmis on see ning analoogne kõige tähtsamal köhal. Nende põhimõte­te kuulutamisega värvatakse meid ühe või teise usulahu pooldajaks ja koguduse liikmeks.

 

Ilmselt on meie ühiskondlikkus palju noorem meie vajadusest armastada ning seetõttu palju nõrgemalt kodeeritud meie geenidesse. Anname üldiselt eelise isiklike vajaduste rahuldamisele ka siis, kui sellega on konfliktis meie ühiskondlikkus. Väga näljane inimene ei ole ühiskondlik, ei tunne halastust. Kuid põhiliselt oleme me siiski ühiskondlikud, tihti küll viimases järjekorras.

 

Kristlus tekkis juutide hulgas, kes elasid suhteliselt hästi. Marksismi­leninismi sõnastasid inimesed, kellel ei olnud vaja muretseda söögi pärast ning kellel oli mõtlemiseks ja kirjutamiseks küllalt aega ja võimalusi. Ameerika töölised elavad küll suhteliselt hästi, kuid neil on palju vähem aega kui sotsialismi ilmutajatel, saksa kodanlastel ja vene aadlikel. Tege­vus- ja võimalusterohke elu tõttu ei ole kommunismiidee ameerika tööliste hulgas üldiselt populaarne.

 

Peaaegu kõigis meis murrab noorest ja suhteliselt nõrgast ühiskondlikust kestast hõlpsasti välja isiklik huvi. Vaevalt olid ja on selles suhtes erandid usundite ilmutajad ise. Stalini tütar jutustab oma isa poolt endale loodud piiramatutest majanduslikest võimalustest, sealhulgas ka ligi kümnest ainult Stalini käsutusse kuulunud lossist. Seda traditsiooni jätkavad Kremli võimu­mehed, kelle jaoks on rahvale suletud lossid, suvilad, kauplused, haiglad ja sanatooriumid. Selliste privileegideni pääseb vaid käputäis kõrgeimast ülemkihist. Ka koguduse lihtliikmetele, tavalistele kommunistidele, on need suletud. Paavstide ja kirikuvürstide varanduste hulk, nende saagiahnus on ajalooline ja tuntud tõsiasi. Hitler, Mussolini, Göring jt., kes oma kõnedes pugesid nahast välja, et tõendada oma askeetlikke eluviise ja oma elu ohverdamist rahva heaks, olid tegelikult saagiahnuse musterkujud, kes kuhjasid endale kokku mugavusi ja varandusi. Kuid kõigele sellele vaatamata avaldab meie ühiskondlikkus suurt mõju meie käitumisele ja seda arvestamata ei oleks kõik edaspidi öeldav arusaadav.

 

 

II MEIST SAAVAD USKLIKUD, USUFANAATIKUD JA KOGUDUSE LIIKMED

 

1. Suur vale

 

Üks, kes ilmekalt sõnastas meid kõige tugevamini mõjustava propaganda põhiseaduse, oli Goebbels. Selleks, et vale võetaks vastu vaieldamatu ja puhta tõena, peab see olema äärmiselt suur. Jäägu ajaloolaste otsusta­da, kes seda seadust esimesena rakendas ja kus seda esmakordselt käsuta­ti. Inimeste mõjustamiseks ja sidumiseks mingi ideega käsutati seda kindlasti juba antiikajal. Ristiusu ilmutajad ja prohvetid lubasid meile paradiisi, paradiisi ja põrgut. Rikkad kirikuvürstid vaevalt uskusid seda, mida nad jutlustasid. Vastasel juhul oleksid nad elanud ise teisiti. Need üksikud, kes uskusid ja täielikult usuvad seda, mida nad on rääkinud või räägivad hauatagusest elust, olid ja on ise juba haaratud paradiisi ja põrgu psühholoogilisest efektist. Islami ja budismi prohvetid on põhiliselt tegutse­nud ja tegutsevad sama skeemi järgi. Marksism ei oleks saanud levida selliste mastaapideni, nagu see on toimunud, ilma, et ta oleks tõotanud anda meile maapealset paradiisi. Lenin olla peale mitut aastat esimese sotsialistliku riigi juhtimist kusagil öelnud või kirjutanud, et kurat seda teab, kuidas kommunism välja näeb. Kuid suur vale töötab ja valitseb. Massid ootavad särasilmi maapealset paradiisi. Suurest valest ei saa enam loobuda ilma võimust loobumata ja sellest tulenevate tagajärgedeta. Vaevalt Mussolini ja Hitler, peale mõneaastast valitsemist, ka ise uskusid seda, mida nad tõotasid enne võimuletulekut ning mida nad olid sunnitud oma kõnedes ikka ja jälle massidele tõotama. Suur vale põletab taganemissillad. Tuli ja tuleb jätkata. Goebbels jätkas seda meisterlikult kuni hukkumiseni.

 

Käsitleme allpool konkreetsemat situatsiooni, mida Baltikumi rahvad ühe suure vale tõttu aastatel 1940-1941 üle elasid ja mis paljudele nende rahvaste poegadele ja tütardele kujunes tragöödiaks. Seesama vale kujuneb — varem või hiljem — tragöödiaks kõikidele kommunistidele kogu maail­mas.

 

Balti riigid, vabanedes Tsaari-Venemaast, kehtestasid demokraatliku riigikorra. Tekkis palju erineva poliitilise platvormiga parteisid. Igaüks neist omas ühte või mitut ajalehte — häälekandjat. Konkurents parteide ja nende häälekandjate vahel oli küllalt äge. Tiraaži huvides püüti üksteise võidu rahvast paremini ja objektiivsemalt informeerida. Puudus igasugune eeltsensuur. Selles konkurentsis paljastasid parteid tihti armutult üksteise üldsuse eest tavaliselt varjatud külgi. Seetõttu olid inimesed veendunud, et ajalehtedest saab teada tõe. Lugedes mitme partei häälekandjaid oli võimalik selgusele saada ka objektiivsest tõest. Kuulujutte, kui neid esines, kontrolliti ajakirjanduse kaudu — täpselt nii esineb see ka tänapäeva lääne demokraatiate juures. Kõik see kestis üsna suures ulatuses ka võimu kontsentreerimise järel, mis esines Balti riikides peale Hitleri võimuletule­kut Pätsi, Ulmanise ja Smetona valitsemise ajal. Peale Baltikumi okupeeri­mist kehtestatud nõukogude võimu ajal lülitati käiku suur vale. Ajalehed hakkasid kirjutama Nõukogude Liidus kehtivast kõige suuremast inimeste poliitilisest ja majanduslikust vabadusest. Sel maal olevat täielikult kaotatud inimese ekspluateerimine teise inimese (kapitalisti) poolt. Kirjutati, et esimene sotsialistlik riik, kus töörahvas omab täielikku võimu, on mõne­kümne aasta jooksul suutnud teostada enneolematuid majanduslikke ja industriaalseid imesid. On ehitatud Volhovstroi, Dneprogess jt. tehnika suursaavutusi. On ehitatud sadu uusi linnu. Maa on elektrifitseeritud paremini kui kapitalistlikud riigid. “Iljitši lambikesed” valgustavad eredalt hiigelsuurt Venemaad soojast lõunast karmi põhjani ja Läänemerest Jaapani mereni. Kõik need hiigelsaavutused olla realiseerinud vaba rahvas, kellele nõukogude võim olla avanud enneolematud loomingulised võimalused sellele vaatamata, et tsaarirežiim, Esimene maailmasõda ja kodusõda olid jätnud bolševikele päranduseks vaid nälja ja tühja maa, kus tööstus praktiliselt puudus. Kapitalistlikud riigid (Inglismaa, Prantsusmaa jt.) olevat suutnud ehitada oma linnad, tööstuse, raudteed ja muud rikkused sajandite kestel asumaade orjastamise teel hangitud varandustega. Varem Baltikumis ilmunud ajalehed olevat seda tõde varjanud. Kriitika, mis mõnes ajalehes oli varem esinenud nõukogude süsteemi kohta, olnud vale ja alatu laim. Kõigest sellest hakkasid 1940.a. nn. juunisündmuste järel riigistatud ajalehed kirjutama kui ülimast tõest. Ning rahvale hakkas efektiivselt mõjuma Goebbelsi poolt sõnastatud propaganda põhiseadus. Vale oli nii suur, et inimesed hakkasid seda võtma puhta tõena. Tuleb imestada Balti riikide iseseisvuse aegse vaba ajakirjanduse argust rahvale NSV Liidust tõe jutustamisel. Selle Balti riikide ühise suure naabri kohta kirjutati üldiselt vähe, veelgi vähem aga selle tõelisest olukorrast. Võib-olla kardeti suure naabri agressiivsust. Või võimalikke diplomaatilisi sekeldusi. Imelik, midagi sarnast toimub ka praegu vabade maade ajakirjandusega. Tuleb veel kord alla kriipsutada ajaloolist fakti, et suure vale pakkumine Balti riikides peale nende okupeerimist Nõukogude Liidu poolt oli kerge just seetõttu, et üldiselt teati N.Liidust ja selle tegelikkusest väga vähe.

 

Aastail 1940-41 oli Balti riikides palju keskealisi inimesi, kes ise olid elanud läbi revolutsiooni koledused ja pääsenud 1920.a. paiku tsaarirežiimi kukutamise järel loodud Eesti, Läti ja Leedu vabariikidesse. Ka paljud nendest sattusid suure vale mõju alla. Oli ju revolutsioonist möödunud juba 20 aastat. Vahepeal võis ju ime, seesama, millest ajalehed kirjutasid, juhtunud olla.

 

Üldiselt olid ka Baltikumis teada Venemaal 1937.-1938. aastal toimunud protsessid ja hukkamised. Kuid kui ehitatakse üles midagi enneolematult suurt enneolematu efektiivsusega, võib esineda muidugi ka vigu. Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad, üksikute skeptikute kahtlevad ja hoiata­vad hääled, mida sosistati kodudes ja tänaval kohtudes, jäid raadio ja ajalehtede kaudu lakkamatult levitatud suure vale varju. Ning paljud ausad inimesed olid valmis kaasa lööma ja asusid kogu hingega nõukogude võimu teenistusse. Paljud lasksid end värvata isegi kommunistlikku parteisse. Toimus omapärane, usulise ärkamisega sarnane psühholoogiline protsess, ümberlülitumine uuele vaimuelu lainele. Muidugi, paljude nn. kaasalööjate tegevus oli ajendatud ka karjääri- või võimuahnusest, kõigest inimesele geneetiliselt kaasaantust, millest eespool rääkisime. Raske on öelda, kas saasalööjate hulgas oli ausaid inimesi rohkem kui karjeriste. Kuid on kindel, et oli mõlemaid. Oli muidugi ka palju neid, kes kaasa ei löönud. Paljud intelligendid otsisid lihttöölistena või väga tagasihoidlikesse positsioonidesse asetatutena kuidagi äraelamist. Oli ka neid, keda bolševismi levitatud Marxi, Engelsi, Lenini ja Stalini usk ning kogudus oma ridadesse ei võtnud, isiku intensiivsele soovile vaatamata. Paljud, kes jäid kogudusest välja, ei oleks ara öelnud, kui neile oleks pakutud võimalust sellega liituda. Elu oli ja on, nagu ikka, väga mitmepalgeline. See balti rahvaste kohta toodud tõsieluline näide on arvatavasti tüüpiline kõikide nende olukordade kohta, kus üks usk ja selle kuulutajad haaravad riigis kogu poliitilise võimu. Küllap see oli nii juba 1789.a. revolutsioonis Prantsusmaal, samuti Mussolini ja Hitleri võimuletulekul. Eriti drastiliselt ilmneb selline situatsioon juhul, kui koos poliitilise võimuga haaratakse usu kätte ka kogu majanduslik võim, nagu see toimus Venemaal 1917. aastal. Niisugused me oleme.

 

2. Nõnda meie teenime usku ja kogudust

 

Vastavalt oma erinevatele iseloomudele ja võimetele saavad meist papid, kardinalid, paavstid, kirikute koristajad, kellamehed. Või vähem või rohkem eeskujulikud koguduseliikmed, kes käivad igal jumalateenistusel, või koguduse haiged lambad, kes kirikut külastavad harvem. Paavstide, Mussolini, Hitleri, Lenini, Stalini, Hruštšovi, Brežnevi ilmeksimatute lähikonnas on kardinalid, poliitbüroo ja keskkomitee liikmed. Igas NSV Liidu ettevõttes on äravalitute kogudus, parteiorganisatsioon ja selle sekretär, papp. Kõik teised loetakse ametlikult tavaliste usklike, parteitute kommunistide ridadesse. Liigi homo sapiens tunnuste poolest oleme sarnased, kuid indivii­didena küllalt erinevad. Julmemad tarvitavad oma võimu vägivallategudeks. Osavad karjeristid jõuavad välja kardinalideks. On sügavalt usklikke. On teesklejaid, võltspühakuid. Kõik me peame teenima üht suurt eesmärki. Täitma Buddha, Muhamedi, elava Jumala ja tema poja Kristuse soove ning käske. Peame ehitama üles võimsa Itaalia, suure Saksa riigi. Ehitame kommunismi kas N.Liidu või Hiina mustri järgi ja levitame seda kogu maailmas, üksikisik ei ole enam midagi. Ta on vaid rohkem või vähem väärtuslik tööriist usu poolt püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Tuntud on Stalini ütlus: inimene on kõige väärtuslikum varandus. Nimelt varandus nagu tehas, auto, maja. Riik ja riigivõim ei ole inimeste jaoks, inimesed eksisteerivad ainult riigi huvides. Seda inimsuse suhtes kõige õelamat väljendust ei häbeneta kommunikatsioonivahendite kaudu paisata rahva, inimeste hulka iseenesest mõistetava tõena.

 

Kodanik, mida oled teinud uue Itaalia heaks?

 

Sakslane, aarialane, anna kõik Hitlerile suure Saksamaa ehitamiseks!

 

Hiinlane, kõik Mao Ze-dongi ideede realiseerimiseks!

 

Nõukogude Liidu kodanik, kogu mõistus ja töö, vili, liha ja piim kommu­nismi ehitamiseks nii Euroopas, Ameerikas kui arengumaades!

 

Saabub aeg, mil suur vale enam ei suuda varjata elanike madalat elutaset ja ebainimlikke elutingimusi maades, kus on lubatud eksisteerida vaid ühel usul. Siis leitakse loosung: “Tõsi, elame halvasti, kuid tulevik on meie. Vireleme selleks, et meie lapsed ja lapselapsed elaksid paremini.” See uinuti avaldab üldiselt mõju. Unustatakse, et inimpõlv on küll lühike, kuid küllalt pikk elutaseme kujundamiseks. Uks põlvkond on enda teenimi­seks loonud lennuki, raadio, televisiooni, tänapäeva auto. Iga põlvkond võtab eelmiselt vastu selle poolt loodud võimalused. Vastavalt võimetele loob ta endale uue, parema elutaseme ja tehnoloogia. Ning annab need edasi järgmisele põlvkonnale. “Elame viletsalt selleks, et meie lapsed elaksid hästi!” — kui vähe me mõtleme selle loosungi julmusele ja antihumaansusele! Kust võtavad usuilmutajad ja apostlid õiguse hävitada kogu põlvkonna normaalse elu? Ning kui sageli elavad nad ise maksimaalses mugavuses ja luksuses.

 

Totalitaarses riigis tohib kehtida ainult üks usk ja seda tuleb levitada kogu maakeral. Seetõttu on “kirikuvürstid” pidanud alati lugi relvastusest ja selle arendamisest, asugu need vürstid Roomas, Berliinis, Pekingis või Moskvas. Usu levitamine tule ja mõõgaga läheb hõlpsamini kui jutlustades. Nii kaua kui on riik, kus on lubatud eksisteerida ainu-usul, esineb relvastu­se tootmine, selle tootmise arendamine ja eksisteerivad ka sõjad, ususõjad.

 

Usulisel fanatismil nagu armumiselgi on tekkeperiood, mil meie bioloogi­line süsteem sellele häälestub. Sellele järgneb tavaliselt tingimusteta fanaatiline usu- ja armupõlemine. Ning sellele, nagu kõigele, aeglane rahunemine ja kustumine. Nii on see kõikide uskude, ka kommunismiusu korral.

 

Praegusel ajal on N.Liidus keskealiste ja vanema põlve kommunistide hulgas väga vähe fanaatikuid, kui neid üldse leidub. Kord käivitatud kommunistliku kasvatuse tsükkel lasteaiast kuni ateismi ja marksismi­leninismi ülikoolide ja õhtuülikoolideni jätkub. Seda on N.Liidu paavstidel võimatu peatada ka siis, kui nad ise saaksid aru selle kõige antihumaansusest. Ei ole kahtlust, et lasteaia lapsed märkasid tädi hääles ja silmades võltstooni, kui ta rääkis, et kõigi laste tõeline isa on lõpmata hea onu Stalin. Samuti tuntakse midagi võltsi, kui räägitakse, et lasteaia kogu hea elu eest on lapsed võlglased onu Brežnevile. Alg- ja keskkoolides võetakse neid jutte juba teatava irooniaga. Marksismi-leninismi kursused ülikoolides tehakse läbi sama sunniviisiliselt ja apaatselt, kui neegririiklde pärismaalased tegid läbi misjonäride leeriõpetuse ja armulaua. Välja arva­tud üksikud erandid, kes kavatsevad hakata kiriku hierarhia karjääriredelil edasi sammuma. Kuid ka nende hulgas eksisteerib domineerivalt võltspühadus. Praegu valitseb N.Liidus üldiselt taoline olukord, et kaks kommunisti räägivad omavahel kartmatult elust nagu see tegelikult on. Parteikoosole­kul muutuvad kommunistid selle toimumise ajaks mõneks tunniks variseri­deks, võltspühakuteks ja teesklejateks. Sõnavõttudes püütakse üksteist üle trumbata marksismi-leninismi klassikute tsitaatide ja truudusevannetega NLKP Keskkomiteele eesotsas Stalini, Hruštšovi, Brežnevi või kodusemalt Jossif Vissarionovitši, Nikita Sergejevitši, Leonid Iljitšiga.

 

Hästi on sedalaadi psüühilist situatsiooni kirjeldanud saksa kolmanda riigi hierarhia osas Speer oma raamatus “Olin diktaatori tööriist”. Kõik see kehtib mõningate variatsioonidega ka Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari jt. Ida-Euroopa režiimide kohta. Kuigi seal ei ole ainuusk nii kaua valitse­nud kui N.Liidus, ligi kuus aastakümmet. Seetõttu on neis maades suhteli­selt rohkem fanaatikuid.

 

Nõnda teenitakse usku ja kogudust. Usud on paljus sarnased, kuid nende vahel on ka sügavaid erinevusi. Kõik nad püüavad ainuvalitsusele. Kui usundi ilmutajad ja apostlid on saavutanud riigis poliitilise võimu, kehtestatakse tingimata diktatuur. Mõned nendest on leebemad, mõned karmimad. Kuid kõikjal tekivad nõiaprotsessid, vanglad, sunnitöölaagrid, hukkamised. Kõik usundite ilmutajad tõotavad usklikkuse ja truuduse eest tasu, kas selles või teises ilmas. Ristiusk jutlustab vaesusest kui voorusest, sellest, et tasu on paradiis. Usuilmutaja lausus: “Enne läheb kaamel läbi nõelasil­ma, kui rikas taevariiki pääseb.” Fanatismi staadiumis soodustab see usk vaesumist, paradiisi eksisteerimises aga ei kaheldud ega kahelda. Usu juhtlaused ja realiteet on teatavas kooskõlas. Ka Mao Ze-dong õpetab, et inimese eesmärk on revolutsioonilisus, mitte majanduslikud hüved. Sinna juurde on aga tingimata vaja tatsibaode omamist ja nende järjekindlat lugemist. Pekingi režiim kindlustab nii vaesuse kui tatsibaod kõikidele hiinlastele — jällegi on usuõpetus ja reaalsus vastavuses.

 

Kremli usk on seadnud põhieesmärgiks uue, kapitalismist kõrgema tootmise ja inimeste vahel toodangu jaotamise vormi — sotsialismi, kommunismi. See viivat tehnoloogia enneolematule arengule ja kvaliteedile, mis omakorda andvat usu võimu all elavatele inimestele enneolematult kõrge elatustaseme. Igatahes palju kõrgema, kui see on eesrindlikes demok­raatlikes kapitalistlikes riikides. Kuid ei Nõukogude Liit kui ainuusumaa ega tema satelliidid ole seda võimelised realiseerima. Ainuusuga kaasneb inimõiguste ja -vabaduste piiramine ning totalitaarne riigikord. See. omakorda pidurdab normaalset loomingulist tegevust, konkurentsi ja tehno­loogia arengut. Seetõttu esineb Kremli usuõpetuse ja reaalsuse vahel mittevastavus, vahe, mis inimloogika järgi peab järjest süvenema ning süvenebki.

 

Lõhe vähendamiseks peab usk end muutma. Nixoni ja Brežnevi suhted nagu viitaksid Kremli usu muutumisele nn. paremale poolele. Kuid seda lõhet saab vähendada ka nihkumisega Mao Ze-dongi poole. Tuleb hakata jutlustama, et kommunistliku korra eesmärgiks pole mitte kindlustada inimestele häid riideid, elamuid, reisimisvõimalusi kõikjale. Eesmärk on lihtne vene külaelu, vatikuubedes, vattpükstes ja lubjaviltides. Elu harmoonika ja tantsuga küla vahel. Ja seda suudab nõukogude võim igal juhul kindlustada. Õnnelikult saab elada ka muldonnides. Võiks veel rääkida, et demokraatlike kapitalistlike riikide kodanike kõrge elutase annab neile ainult muresid ja teeb inimese õnnetuks. Moskva selline usujutlus oleks kooskõlas reaalsusega ja ratsionaalne, nii nagu on ratsionaalne Mao Ze-dongi usuõpetus ja olid ratsionaalsed keskaja ristiusu dogmad. Nixoni-Brežnevi suuna võidu korral tuleb teha usulisi järeleandmisi demokraatlikele kapitalistlikele süsteemidele ja saavutada praegustest dogmadest taganemi­se hinnaga lääne demokraatlike maadega tehnoloogiline koostöö ning kontakt. Sellisel juhul ei saa enam õpetada nii, nagu tegi seda Lenin, et kapitalistid, samuti lääne sotsiaaldemokraadid on inimsoo suurimad vaenlased. Viimastel aastatel on Brežnevi visiitide ajal tema poolt peetud kõnede alusel võimalik ennustada nihkumise algust selles suunas. Kuid teisitimõtlejate tagakiusamised, vanglatesse ja spetsiaalsetesse hullumaja­desse paigutamised, Sahharovi ja Solženitsõni epopöad lubavad sama hästi arvata, et N.Liidule hädavajalik usuline nihkumine võib hakata toimuma ka usulise primitivismi suunas. Selles suunas nihkumine on tõenäone just siis, kui Kremlis toimub järjekordne kojarevolutsioon. Uutel valitsejatel tuleb ju Brežnevi tegevus hukka mõista. Milles? Tõenäoliselt just lähenemi­ses lääne tehnoloogiale, sellest lugupidamise osas. Sellel kommunismi järjekordsel kõikumisel, kui see toimub, tuleb kuulutada ebaratsionaalseks kapitalistlik tehnoloogia ja nende rahvaste kõrge elatustase. Õige kursina tuleb jutlustada primitiivset, looduslikku maalähedast elu, sarnast sellega, mida praegu elatakse Mao Ze-dongi Hiinas.

 

 

III MÕISTUS JA HUMAANSUS VÕIDAVAD USU DIKTATUURI

 

1. Suur vale ja “Sellist maad maailmas teist ei leidu, kus nii vabalt hingata võib rind!”

 

Esimese sokitaolise löögi elasid Baltikumi rahvad ja nende kommunismiusklikud juhid üle 1941.a. toimepandud küüditamistega. Elanud paarkümmend aastat demokraatliku korra tingimustes, olid inimesed harjunud iseenesest mõistetavaks tõsiasjaks pidama olukorda: kes mingit seaduserikkumist ei ole korda saatnud, sel ei ole võimude poolt ka mingeid repressioone karta. Vastupidi: ausad kodanikud saavad riigivõimult kindlat kaitset vägivalla vastu, ööl vastu 13. juunit 1941.a. arreteeriti Baltikumis sadu tuhandeid inimesi*, kes enda ja ka enamiku teiste, sealhulgas ka suurema osa kommunistide ausa ning inimliku veendumuse kohaselt ei olnud kunagi toime pannud mingit kuritegu ega seaduserikkumist.

*) Tegelikult toimus esimene massküüditamine ööl vastu 14. juuni. 1941.a. Küüditatute koguarvu hinnatakse ca 60.000-le (Eestist 10.400). Küll aga ületavad kõik inimkaotused Baltikumis 1940-41 sadu tuhandeid (EVVA).

 

Nõukogude riikliku julgeoleku aparatuuri poolt kaua aega varem koostatud küüditatavate nimekirjadesse olid peale demokraatliku riigiaparaadi juhtiva ja keskastme personali arvatud ka suuremate ja väiksemate ettevõtete omanikud, kes juba ausalt töötasid uues nõukogude aparaadis, endised sotsiaaldemokraadid, töölisjuhid. Kuid ka paljud need, kes kogu oma elu olid teinud lihtsat füüsilist tööd. Nimekirjades oli ja küüditati isegi 1940.a. parteisse võetud kommuniste. Peaaegu eranditult kuulusid küüditamisele ka küüditatavate nimekirjadesse kantud isikute perekonnad. Julgeoleku- ja miilitsatöötajatest ning ustavatest parteiliikmetest koostatud relvastatud grupp ilmus öösel korteriuste taha. Perekonnad äratati ja teatati väljasaatmise otsus. Riiete ja asjade pakkimiseks anti aega tund kuni paar. Kaasavõetavate esemete kogukaal võis olla paarikümne kilo ümber. Raske on inimestel, kes seda ise ei ole läbi elanud, ette kujutada, missugused traagilised stseenid toimusid kõige sellega ühenduses. Elu on elu. Sadade tuhandete inimeste perekondades oli naisi, kes ootasid mõne päeva või tunni pärast sünnitust. Oli emasid vastsündinud imikutega. Kõik ilma eranditeta laaditi veoautode­le ning transporditi raudteejaamadesse, kus toimus ümberlaadimine kaubaveovagunitesse. Raudteejaamades eraldati perekonnapead perekondadest ja laaditi eraldi vangivagunitesse. Samal öisel ajal algas sõit Siberisse. Perekonnapeadel vangilaagritesse, perekondadel kindlatesse suletud rajooni­desse kolhoosi- või metsatöödele. Kui sel ööl mõni perekonnaliige ei viibinud kodus, jäi ta vagunisse laadimata ja välja saatmata.

 

Järgmisel hommikul, kui küüditamine sai rahvale teatavaks, hakkasid küüditatud perekondade juhuslikult mahajäänud liikmed end varjama kas kellegi juures või metsas. Paljud esimesest küüditamisest järelejäänud inimesed kartsid, et järgmistel päevadel on nende järjekord ja kadusid samuti põranda alla. Osalt tänu nendele — ennast nõukogude võimu metsikuste eest varjavatele inimestele — sai üsna küüditamiste järel alanud Hitleri pealetung Balti riikidele edeneda nii kiiresti nagu see tegelikult toimus. Demokraatlikes riikides elavad inimesed ei suuda ette kujutada seda psüühilist traumat, mida balti rahvad vahetult enne Nõukogude-Saksa sõda küüditamiste tõttu üle elasid, ühe öö sündmused võtsid rahvalt igasuguse usu nõukogude riigikorra õiglusesse ja lootuse selle riigi­korra kaitsele. Eesti rahvas oli elanud üle saksa parunite võimu all 700-aastase orjapõlve. Selle tõttu oli ta teatavas mõttes “bioloogiliselt” häälestatud sakslaste vastu. Arusaadavalt olid eestlased eriti masendatud, kuna nad ootasid vene võimult humaansust rohkem kui sakslastelt. Eestlaste “bioloogiline hoiak” sakslaste suhtes väljendus ilmekalt Eesti Vabadussõjas, kus nn. Landeswehri armeed võideti suurema innustusega kui Punaarmeed. Peale küüditamist hakati rahva hulgas rääkima traagilist anekdooti: Stalin on tõepoolest geniaalne inimene; ühe ööga teostas ta uskumatu ajaloolise ime — pani eesti rahva armastama sakslasi. Ning rahva ainukeseks lootu­seks vabaneda punasest terrorist jäi peale Hitleri pealetungi algust saksa armee võit. Kahjuks osutus ka see lootus seebimulliks. Mida 1941. aastal ja hiljem 1949. aastal vähemalt samas mastaabis toimetatud küüditamisel vangi- ja orjalaagritesse sattunud inimesed üle elasid, sellest teab lääne demokraatia elanikkond veel vähe. 1941.a. küüditatud perekonnapeadest suri vangilaagrites vähemalt 90%. Osa perekondadest, kes Siberis sõja­aegse näljaperioodi kuidagi üle elasid, pääses Stalini surma järel tagasi kodumaale. Ka see oli seotud suurte raskustega ja paljude tagasisaatmise­ga. N.Liidus nüüd juba üldiselt teatakse, et paljud selle maa nn. suurehitu­sed on püstitatud vangide tööga. Uued linnad ja tööstused põhjarajoonides peaaegu erandita. Nende rajoonide elanikud teavad jutustada, et piltlikult öeldes lamab Stalini valitsuse ajal ehitatud põhjaraudtee iga liipri all surnukspiinatud vangi laip.

 

Inkvisitsiooni koledusi ja nõiaprotsesse on ajaloolased uurinud ja kirjeldanud päris põhjalikult. Hitleri SS-i tegevusest ja koonduslaagrite kõledustest on lääne demokraatia elanikud suhteliselt hästi informeeritud. Solženitsõn esimese pääsukesena on hakanud avama maailma inimeste silmi nõukogude võimu sunnitöölaagrite kohta. Tuleb loota, et temale järgneb teisi ning nii NSV Liidus kui ka Poolas, Tšehhoslovakkias, Ungaris ja mujal toime pandud antihumaansus kunagi täielikult paljastub. Ning ka seda, et maailm saab kunagi teada nendest antihumaansustest, mida on toime pannud Mao Ze-dong ja tema usklikud Hiinas ning mujal Aasias aastakümnete jooksul, eriti aga nn. kultuurirevolutsiooni ajal. Lääne inimesed arvatavasti ei tea, et ka praegu on Nõukogude Liidu sunnitöölaagreis nende rahvaste kodanikke. Neil ei ole mingit võimalust oma kaasmaalastele jutustada sellest, mida nad on näinud ja läbi elanud. Kuna nendel inimestel on aastakümneid puudunud võimalus endast elumärki anda, on nad arvatavasti maha kantud ka oma lääne sõprade ja sugulaste südameist. Nad eksisteeri­vad veel vaid Gulagi arhipelaagis mingi numbrina. Kas seetõttu, et neist midagi ei teata, ei tuntagi nende inimeste saatuse vastu Läänes mingit huvi? Või on põhjus ka mujal? Siinkohal tekitab imestust nn. “lääne huma­nism”, mis avaldus Ameerika vastu Vietnami sõja küsimustes. Unustatakse vandalismi olemasolu kommunismi uskude juures. Ei unustata miljoneid surnukspiinatud inimesi hitlerlikes koonduslaagrites, unustatakse kümned miljonid sadistlikult piinatud ja tapetud inimesed Gulagi arhipelaagis.

 

Hitleri vandalism tuli II maailmasõja ohvrite ja kannatuste hinnaga hävitada. Stalinismi levikule tulnuks NATO võimsusega piir panna. Vietna­mi sõja hinnaga tuli piir panna ainuuskude levikule Aasias. Tuleb aru saada, et inimkonnal ei ole teist teed. Just selles seisneb ameeriklaste humaansus. Mitte aga antihumaansus, nagu seda kõige käredamalt väljenda­sid Rootsi sotsiaaldemokraadid eesotsas peaminister Palmega. Vangis või koonduslaagris surma lävele piinatud poliitvang, endine inimene, leiab tingimata, et sõda, mis vabastab, võib olla õiglane, humaanne. Kas selleks, et niisuguse tõeni jõuda, peame kõik kord vangideks saama? On ülimalt tõenäone, et Vabal Maailmal oleks lõppude lõpuks olnud humaansem aidata poolakaid, sakslasi, tšehhe, ungarlasi nendes maades loobuda ainuusust ja sellega koos türanniast, kui mittevahelesegamise printsiibist kinnipidamise alusel pealt vaadata rahvaste vabaduspüüdluste brutaalset vägistamist, ükski selge mõistusega inimene ei kahtle ometi, et fašismi hävitamine enne selle muutumist ainuusuks oleks olnud inimkonnale ratsionaalsem Teisest maailmasõjast.

 

Nõukogude Liidus on kõik võimumehed peale Lenini surma püüdnud kuulutada teda Marxi ja Engelsi järel tähtsaimaks usuilmutajaks. Mingiks ilmeksimatuks pühakuks. Suurimaks inimeseks ajaloos. Kõige humaansemaks inimeseks, kes kunagi on elanud. Mingil määral leiab see propaganda vastukaja nii N.Liidus ja selle vasallriikides kui ka demokraatlike lääne­riikide vasakpoolse mõttelaadiga inimeste hulgas. Eitamata Lenini kui ajaloolise isiku markantset kuju, oleks naiivne unustada medali teine külg. XIX sajandi riigiteooria jõudis kõrge humaansuseni. Peeti üldiselt antihu­maanseks ja lubamatuks riigivõimu kukutamist vägivalla ja julmuste käsutamisega. Ka Nietzsche üliinimese õpetuses ei olnud ette nähtud riigivõimu muutmist julmuse rakendamisega. Paljud Marxi ja Engelsi õpilased arvavad, et võimu ülevõtmist demokraatlikul teel tuleb teostada põhiliselt töölisklassil kui arvult kõige suuremal ühiskondlikul klassil. Samale seisukohale on jõudnud peaaegu kõikide maade nii vasak- kui parempoolsed sotsiaaldemokraadid. Lenin hakkas sajandivahetusel esimesena jutlustama julmuse, vägivalla vajadusest sotsialistliku revolutsiooni teostamisel ja proletariaadi diktatuuri vajalikkusest riigivõimu hoidmisel. Ja on teada, milleni see viis. 1917.a. revolutsioon ja sellele järgnenud aastad olid punased verest ja mustad julmusest. On teada, et sellel perioodil leiutati inimeste piinamise viise. Näiteks on teada, et tsaariarmee ohvitseridel naelutati pagunid radnaeltega õlaluu külge. Kõigi julmuste seas ei olnud see kõige suurem. Ka tsaari ja tema perekonna tapmise käsk anti inimsoo heaolu, humaansuse nimel. Peale Venemaa Kodusõja lõppu nägi kogu maailm, et julmus ja vägivald olid osutunud võimu haaramisel ja võimu hoidmisel efektiivseteks. See tõsiasi soodustas mustsärklaste liikumise tekkimist Itaalias ja nende juhi Mussolini poolt võimu haaramist. Hitleri partei, SS-i ja SD tekkimine ning natsionaalsotsialismi võimuletulek 1933.a. Saksamaal on juba päris sarnane 1917.a. Venemaal toimunud võimuhaarami­sele.

 

Stalin luges end Lenini suureks õpilaseks. Ta õpetas, et klassivaenlaste hävitamisel tuleb olla leninlane ja järgida suure Lenini eeskuju. Seda ta vaieldamatult tegigi 1929. ja 1937.-1938.a. puhastusprotsessides ning hiljem, peale sõda. Tekkis Gulagi arhipelaag. Ilma kohtuotsuseta, ilma vähimagi võimaluseta end kaitsta mõrvati miljoneid inimesi. Nende hulgas ka sajad tuhanded, võib-olla miljonid õigeusklikud kommunistid. Nende väljapaistvate revolutsionääride sünniaastapäevadel mainib nõukogude ajakirjandus praegu tavaliselt: hukkunud klassivaenlaste poolt sepistatud valesüüdistuste tagajär­jel või hukatud süütult isikukultuse perioodil või langes isikukultuse ajal võimu kuritarvitamise ohvriks — nii nagu see nekroloogi kirjutaja silmis paremini kõlab. Ausatele inimestele valmistab tänapäeval tõsist muret terrorism — lennukite hõivamised, pantvangide võtmised ja tapmised. Tapmised Müncheni olümpiamängudel! Laste, terve kooli pantvangiks võtmi­ne ja kümnete alaealiste tapmine. Kõige selle juured on 1917. aastal kehtestatud ja riigiõpetuseks kuulutatud vägivalla lubamises ning õigustamises (poliitiliste) eesmärkide saavutamisel. Proletariaadi diktatuuri külv on andnud lõikuseks araabia, iiri ja paljusid teisi terrorisme. Mida võib sellelt külvilt veel oodata?

 

Võib-olla on  alust  arvata,  et   50 või   100 aasta pärast  räägitakse  lastele ajalootunnis Leninist koos nõiaprotsesside klassiku Ignatius  Loyolaga?

 

2. Suur vale ja “majanduslik ime”

 

Elu läheb edasi. Arusaamad julmusest, humaansusest ja antihumaansusest on erinevad nagu on erinevad usud ja nende õpetused. Need arusaamad muutuvad. Ajaloolased mõistavad need õigeks või hukka. Uued põlvkonnad tulevad ja neil on omad olevikuprobleemid. Enamasti arvatakse need olevat ainulaadsed, ainult selle põlvkonna omad ja kas üldse sidumata või väga vähe seotud minevikuga. Majanduse, tehnoloogia probleemide järjepidevus üle põlvkondade on ilmne. N.Liidu majanduslike saavutuste propagandas domineerisid veel aastakümme tagasi umbes järgmised laused: “Meie suur kodumaa tootis 1965. aastal 100 korda rohkem elektrienergiat, 50 korda rohkem kivisütt, 200 korda enam naftat, 50 korda enam metalli kui Tsaari-Venemaa 1914. aastal” või “Balti liiduvabariikide tööstustoodang on 1970. aastal mitmekordistunud võrreldes kodanlike Balti riikide toodan­guga 1938. aastal”. Omistamata tähtsust nende ja nendetaoliste arvude õigsusele või mitteõigsusele, juhime allpool tähelepanu hoopis olulisematele tõsiasjadele.

 

Mingi riigi kodanike poolt toodetud kõik varandused on võimalik jagada kahte kategooriasse. Esimene: varad, mis ei ole mõeldud üksikisiku või perekonna tarbimiseks. Nimelt vabrikud, raudteed koos sinna juurde kuulu­vaga, maanteed ja nende juurde kuuluvad motellid, bensiinijaamad, üürielamud, hotellid, veoautod, autobussid, lennukid, laevad, tänavad, veevärk, kanalisatsioon, elektrijaamad ja elektrivõrgud — ühesõnaga kõik see, mida inimesed või perekonnad üksikult ei käsuta. Ehk teisiti öeldes see, mida vajatakse üldises mõttes inimeste kollektiivseks teenindamiseks.

 

Teiseks kategooriaks on varad, mida inimesed ja perekonnad käsutavad isiklikuks igapäevaseks äraelamiseks: isiklikud elamud koos nende juurde kuuluvate isiklike aedadega, sõiduautod, klaverid, televiisorid, raadiod, mööbel, korterite muu sisustus, oma käes või pangas olevad hoiused, kõik riietusesemed, ehted, isiklikud raamatukogud ja kunstikogud — kogu meie nn. vallasvara.

 

Kõiki neid esimese ja teise kategooria väärtusi, mida riik omab, on võimalik rahaliselt hinnata ja summeerida. Kui see summa lugeda sajaks protsendiks, siis lääne demokraatlikes riikides moodustavad esimese kate­gooria varad 5-20%. Ning mida jõukam on riik, seda madalam on see protsent, ühesõnaga: arenenud tehnoloogiaga riikides on praktiliselt kõik varandused riigi kodanike endi käsutuses. Võib arvata, et NSV Liidus oli perioodil, mil toimus Balti riikide annekteerimine, see varanduste suhe vastupidine. Tõepoolest, mida maksid tegelikult need primitiivsed korterid, kus tihti elas ühes toas mitu perekonda? Missugust väärtust kujutasid inimeste vatiriided ja puuvillasest riidest ülikonnad ning kleidid, mida tihti kanti kuni nende täieliku lagunemiseni? Uut ei pandud selga selle­pärast, et seda lihtsalt ei olnud. Või missugune varandus oli kolhoosniku elumajauberik ja kolhoosipere ülalpidaja kits või lehm? Põhiline osa NSV Liidu maaelanikkonnast ei oma veel ikkagi passi. Sisuliselt on nad nn. “maaorjuses”. Nende reisimisvõimalused NSVL piires olenevad sellest, kas nad saavad külanõukogust loa kõdurajooni piirest lahkumiseks. Tavaliselt antakse see mõneks päevaks mingi hädavajaliku küsimuse lahendamiseks. Linnast tagasi sõidetakse kotitäile leibade ja saiadega, mis külas sõpradele ja tuttavatele edasi müüakse. Suure, 250-miljonilise rahva võimalused sõita välismaale on praktiliselt olematud. Ekskursioonidega sõidab välismaa­le põhiliselt eliit, nõukogude koguduse ja nõukogude kiriku ustavad teenrid.

 

Nõukogude Liidus ilmunud ilukirjanduses on taolise elutaseme kohta mõned suurepärased näited. Kasvõi V. Belovi “Igapäine asi”. Kõik NSVL hiigelsaavutused (jutumärkides ja ilma) kuuluvad hoopis nn. “industrialiseeri­mise” valda, s.t. suurendavad riigi kogu varanduse esimest kategooriat, piltlikult öeldes seda varanduste osa, mis kuulub Ameerika varandustes nn. 5% hulka.

 

Nn. teine kategooria on hakanud mõningal määral suurenema alles viimastel aastatel, mil N.Liidus ei ole enam harulduseks inimesed, kellel on kaks-kolm kandmiskõlblikku ülikonda ja kingapaari. Kui hõlbus on suurendada teise kategooria arvel esimest kategooriat, selgitab järgmine lihtne näide. Kui ühe NSVL viisaastaku plaani investeeringute kogumaksumus on näiteks 100 miljardit rubla, siis tähendab see iga elaniku kohta viie aasta jooksul vähem kui 500 rubla ehk 100 rubla aastas või vähem kui 10 rubla kuus. I.I. Servad-Schreiber oma furoori tekitanud 1967. aastal ilmunud bestselleris “Die amerikanische Herausforderung” (“Ameerika väljakutse”) mainib, et Ühendriikides on iga elaniku kohta sissetulek aastas rohkem kui 3500 dollarit, N.Liidus aga 1000 dollarit (toonase kursiga ca 900 rbl.). Võttes NSVL perekonna keskmiseks suuruseks 5 inimest, saame perekonna keskmiseks sissetulekuks N.Liidus 4500 rubla aastas. Kui perekon­nas on keskmiselt kaks töötajat, tuleb nende aastapalgaks ca 2250 rubla ehk ligi 190 rubla kuus. See on ilmselt umbes poolteisekordne liialdus autori poolt N.Liidu elanike sissetulekute hindamisel. Kuid lepime sellega. Arvestame dollari ja rubla ostujõu suhteks tagasihoidlikult 2:1. Selle suhte juures on arvesse võetud NSVL-s kehtivad suhteliselt madalad korteriüürid ja mõningad muud elanikele antavad odavamad kommunaal- ja meditsiini­teenused. Nagu teada, on mõnede tähtsate tarbeesemete puhul dollari ja rubla reaalne suhe 5:1 või isegi enam. Kui Ameerika vähendaks oma elanike keskmist sissetulekut 900 rublale e. 450 dollarile aastas, tähendaks see võimalust suurendada investeeringuid esimesse kategooriasse (3500 miinus 450) ca 3000 dollarit korda 200 miljonit (USA elanike arv) võrdub 600 miljardit aastas ehk 3000 miljardit dollarit viie aasta jooksul. Mis loevad selle kõrval N.Liidus tegelikud viisaastakute investeeringud (Dneprogess, Volhovstroi jm. reklaam), millega pimestati suure vale programmi raames Balti rahvaste silmi ja tumestatakse veel praegugi läänemaade vasakpoolse intelligentsi mõistust Nõukogude Liidu “majandusliku ime” osas. Veidi parem  on eelpool toodud olukord ainuusu maades Tšehhoslovakkias ja Ungaris, halvem kindlasti Kuubas.

 

Muidugi on niisugusel arvutusel ainult illustratiivne väärtus. Kui Ameeri­ka Ühendriikide majandus hakkaks maksma töötajaile kuus keskmiselt sada dollarit, võib olla kindel, et Ameerikas ei toodetaks praktiliselt enam midagi ja 600 miljardit dollarit aastas ei oleks kuskilt võtta. Kas N.Liidu ja teiste kommunistlike ainuusumaade “kirikuvürstid” on teadlikud sellest olukorrast? Tõenäoliselt mitte. Igatahes võib arvata, et Nikita Hruitšov uskus päris tõsiselt, et NSV Liit oma tehnoloogia ja ökonoomikaga ületab USA taseme enne 1970. aastat.

 

Kes julgeks nendele vürstidele tõtt rääkida? Nõukogude Liidu usuilmutajad võiksid käia alasti ja kogu rahvas imetleks nende suurepäraseid riideid. Keskaegsed keisrid ja kirikuvürstid olid jõudnud veendumusele, et valitsejad vajavad õuenarri — vähemalt üht inimest, kellel oli lubatud võimumehele tõtt öelda. XX sajandi “kirikuvürstid” on ka selle minimaalse tõe teada­saamise võimaluse hüljanud. Sollenitsõn oli vaja maalt välja saata, kuna tema õuenarriks muutmine või vaikima sundimine ei õnnestunud.

 

Tuleb üksnes imestada, et ainuusumaade ja demokraatlike riikide majan­duslikust olukorrast teatakse .nii vähe lääneriikides. Ilmselt ei ole siiski lääneriikidel õige korrata endiste vabade Balti riikide ajakirjanduse vigu. Tõde NSV Liidust tuleb viia kõikide maade elanike teadvusse.

 

Muidugi on lääne demokraatlike riikide inimestel seda kõike äärmiselt raske uskuda. Arvatakse, et kui see tõesti nii on, miks siis ainuusu maade töölised ja ametnikud ei hakka streikima. Ameerikas ja Itaalias pole haruldased isegi vangide streigid. Võib-olla avab “Gulagi arhipelaag” mõne­gi lääne vabameelse silmad streikimise võimaluste puudumise kohta NSV Liidus — riigis, kus partei, ametiühingud ja julgeolek mängivad ühte ja sama mängu. Pealegi perutab tavaliselt vaid täies jõus hobune. Alatoide­tud ja lõpuni äravaevatud hobune kuuletub alistunult peremehele. Inimesed, kes palgapäeval, kord kähe nädala jooksul, võivad lubada endale parema lõuna ja ka seejuures peavad arvestama, et selle eest tuleb järgmistel päevadel rohkem kokku hoida, et lõunasöögiga tekkinud auku eelarves katta — need inimesed on juba hingeliselt kaugel protestidest ja streigist. Ning lõppude lõpuks harjuvad inimesed kõigega, ka vanglaeluga. Ning mis kõige hullem: paljud vangid hakkavad vangielu isegi hindama ja eelista­ma kongi vabadusele.

 

On avaldatud arvamust, et hiigelsummad, mis Nõukogude Liidu elanikel jäävad saamata võrreldes Ameerika ühendriikide elanikkonnaga, kulutatak­se relvastumisele ja teiste kommunismiusumaade abistamisele. Sellises arvamuses võib olla ainult vähe tõtt. Ei saa olla, et N.Liidus investeeritak­se relvastusele 600 miljardit dollarit aastas rohkem kui USA-s. Samuti on võimatu, et Nõukogude Liit suunab teistesse maadesse ülemaailmse kommunismi (Moskva-usu) levitamise eesmärgil aastas 600 miljaridt dolla­rit. Eelpool toodud reaalsete varanduste tootmata jätmist N.Liidus tuleb seletada järgmiste tõsiasjadega.

 

3. Mõnedest marksistliku ökonoomika põhivigadest

 

Esiteks:  marksistlik ökonoomika ei pea inimühiskonna eksistentsiks vajali­kuks samu põhiseadus-pärasusi, kui need eksisteerivad bioloogilistes süsteemides.

 

Üksainus kõrgemalt arenenud organism, näiteks inimindiviid, koosneb palju­dest kümnetest miljarditest rakkudest. Kõik need sünnivad ja elavad ning surevad harmooniliselt, koos. Ja pidevalt sünnivad jälle uued rakud. Nii nagu Maa elanikkond, mis koosneb ainult kolmest miljardist indiviidist. Meie rakkude kooselu korraldab põhiliselt teatavas mõttes automaatselt toimiv regulatsioon. Kui sööme rasvast toitu, algab vastavate fermentide eraldumine ja nende toimel seedimisprotsess. Me ei mõtle sellest ja me ei juhi seda oma aju tegevusega. Samuti nagu me ei käsuta oma südame tegevust ega juhi südamelöökide rütmi. Kui aga meie seedimine on korrast ara või süda haige, sekkub normaalolukorra taastamise protsessi ka aju tegevus. Me pöördume arsti poole. Midagi analoogset eksisteerib näiteks ka Ameerika Ühendriikide ühiskonnakorralduses. Tavalised ühiskondlikud majandusprotsessid reguleeritakse ilma valitsuse otsese sekkumiseta. Kui korteriüürid tõusevad, ehitatakse maju juurde. Turismi kasvamisel ehitatakse rohkem hotelle ja motelle. Teravilja hinna tõusul külvatakse seda rohkem. Kui aga näiteks Floridas toimub orkaani hävitustöö, siis hakkavad president ja valitsus osa võtma olukorra normaliseerimisest ja, kui vaja, võtavad päästetööde juhtimise oma peale.

 

Hoopis erinevalt on aga üles ehitatud nn. sotsialistlik plaanimajandus. Planeerimisaparaadi bürokraatiast läheb läbi iga pisiasi, kas või näiteks saapamäärde tootmise ja selle tarbimise reguleerimine. Näiteks on teada, et Tallinna planeeritud hotelli “Viru” ehitamise küsimuste lahendamiseks toimus vähemalt kolm nõupidamist Moskvas peaminister Kossõgini juures. Võib arvata, et ainult nende nõupidamistega ei lõppenud suure riigi peami­nistri osavõtt selle (ühe hotelli!) ehitamisest.

 

Oleks naiivne väita, et USA majandussüsteem funktsioneerib täiesti ideaalselt. Tuleb ainult aru saada, et marksistlik majandusorganisatsioon ja juhtimise süsteem ei vasta sellele, mida bioloogia on välja arendanud rakkude ühiskonna kooselu võimaldamiseks. Ning seda, et ühendriikide süsteem on sellele nn. bioloogilisele süsteemile lähemal. Kui inimkond seab oma eksistentsi üheks mõtteks tarbimisvajaduste suurema rahuldamise, siis on pikemata selge, et süsteemid, mis on “bioloogilisele” lähemad, on ka otstarbekamad, s.t. “enam tootlikud”.

 

Teiseks: marksistlik ökonoomika alahindab konkurentsi tähtsust.

 

Praegusel ajal selgitab meie tekkimise ja arengu seaduspärasust kõige ratsionaalsemalt arvatavasti evolutsiooniteooria, nn. darvinism. Oleme aastamiljonite ja -tuhandete jooksul kõhutavas konkurentsi-võitluses tekkinud ja arenenud sellisteks, nagu me oleme. Puud kasvavad pikemaks, et teis­test rohkem päikest saada. XX sajandi sportlased konkureerivad üksteisega kiiruses, lihaste jõus ning osavuses. Lääne demokraatiamaade farmerid püüavad tõsta üksteisest enam saagikust, töösturid toota tarbeesemeid konkurentidest rohkem, kvaliteetsemalt, odavamalt. Pankurid konkureerivad kapitali ratsionaalsema paigutamise alal. Mingil määral jätkub lääne demokraatia juures meie tekkimist ja arengut tüürinud situatsioon — konkurents.

 

Hoopis teine on olukord kommunismi ainuusu riikides. Nõukogude Liidu majanduselus puudub inimeste enesealgatus, konkurents täielikult. Poolas ja Ungaris, kus on mõningal määral lubatud eratööstus ja eraettevõtlus, ei pääse aga konkurents sellisel kujul nagu see esineb lääne demokraatia majanduses, mõjule. Aastakümnete kogemuse alusel on Nõukogude Liidu majanduses jõutud teatavale arusaamisele, et majanduslikuks arenguks peab peale planeerimise eksisteerima ka mingi katalüüsiv faktor. Dogmaati­line marksism eitab eramajandust, konkurentsi. Aastate jooksul on N.Liidus püütud konkurentsi asendada küll stahhaanovliku liikumisega, küll sotsialist­liku võistlusega, küll kommunistliku tööeesrindlusega, küll mitmesuguste uute ja uute premeerimissüsteemidega. NSV Liidu tegelik tehnoloogiline ja majanduslik olukord aga näitab, et kõigil neil konkurentsi surrogaatidel pole olnud nimetamisväärset efekti. On ilmne, et konkurentsi bioloogiliste süsteemide arengus pole võimalik asendada millegi muuga. N.Liidus konku­rentsi hävitamiseks ettevõetud sammudes on palju n.-ö. terve mõistuse vastast. On näiteks teada, et teatud majandusperioodidel Nõukogude Liidus keelati kolhoosnikel isiklike viljapuude kasvatamine. Juba täiskasvanud viljapuud raiuti aga maha. Hruštšov arvas omal ajal, et kolhoosnike lehmad on asjatuks konkurentsiks ja takistavad suurte piimafarmide tekkimist. Paljudes NSVL rajoonides hävitati kõik kolhoosnikele kuulunud lehmad. Kohe selle järel tekkis aga karjasaaduste tõsine puudus ja näljahäda. Ning siis lubati kolhoosnikel uuesti lehma pidada. Marksistlik usudogma ja bioloogiline realiteet asuvad tihti üksteisest väga kaugel.

 

Kolmandaks: marksistlik  usudogma on jätnud kähe silma vahele organisaatoritalendi  tähtsuse.

 

Marksistliku majandusõpetuse kohaselt sõltub inimühiskonna tootmistehnoloogiline tase kahest faktorist: kapitalist ja tööjõust. See dogma figureerib mingi fetišina ka marksismi apostlite tänapäevastes kirjades ja arusaama­des. Marxi eluajal oli Saksamaal ja mujal Euroopas tootmistegevus praktili­selt üksikute fabrikantide-kapitalistide ning nende perekondade valduses. On täiesti mõistetav, et sellistes tingimustes kapitalisti organisaatoritalent ja selle tähtsus võisid jääda tähele panemata ja Marx hakkas kapitalistis nägema ainult kapitali. Puud takistasid nägemast metsa.

 

I.I.Servan-Schreiber kirjutab oma eelpool mainitud teoses, et moodsa tehnoloogia resultaadid tulenevad kahest põhiallikast: 1. tehnoloogilistest uuendustest (aus den technologischen Neuerungen); 2. tootmisfaktorite intelligentsest koordineerimisest, mis moodustab kaasaegsete tootmissuhete olemuse (aus der intelligenten Koordinerung der Produktionsfaktoren, die das Wesen modernen Betriebsentscheidungen ausmacht).

 

Pole kahtlust, et siin räägitakse organisaatoritalendist. Tänapäeval oleneb hiigelfirmade elujõulisus ja progress peamiselt firma juhtkonna organisaatoritalendist. Seesama talent on muutunud ka kapitali tootjaks. Võib arvata, et kui Marx oleks oma majandusliku põhiõpetuse sõnastanud “tootmistehno-loogia tase sõltub kolmest faktorist: organisaatoritalendist, tööjõust ja kapitalist”, siis oleksid tänapäeva kommunistlikud riigid näinud välja teisiti. Või ei oleks neid üldse sellisel kujul tekkinud. Igatahes nad oleksid olnud rikkamad. On pikemata selge, et Ameerika ühendriikide ühiskond maksab oma organisaatoritalentidele tunduvalt rohkem kui muusi­ka, kunsti jt. alade annetele. Nii on ka organisaatoritalendid nendest tunduvalt jõukamad ja tihti ka kuulsamad: Ford, Rockfeller jt. Ameerika töölisi, meistreid ja tehaste juhte eraldab üksteisest haridusliku taseme kõrval tingimata vahe nende organisaatoriandes. Konkurentsi tingimustes see ei saagi teisiti olla. Nii on see kõikides lääne demokraatia maades.

 

Hoopis erinev on olukord kommunistliku ainuusu riikides. Näiteks tunnistab NSV Liit muusika-, kirjandus- ja kunstitalente. Kuigi usuprohvetid püüavad ka nende annete loomingut suunata ja juhtida. Organisaatori-andeid ei tunnustata ja nendest ei räägita — kõik, mis tööstuses ja majanduses üldse saavutatud, on kommunistliku partei ja valitsuse teene. Tööstuse ja majanduse juhid määratakse ametisse vastavalt nende ustavusele režiimile, ankeediandmete alusel. Nõukogude Liidus on esinenud tuhandeid juhuseid, kus võimule ustav, kuid organisaatoriandeta majandusjuht on viinud tema juhtimisel olnud ettevõtte hävingu piirile. Alles siis on ta asendatud kellegi teisega, kes jällegi valitakse režiimiustavuse ja parteistaaži alusel. See n.-ö. köhalt maha võetud direktor määratakse aga uuesti mõne teise ettevõtte juhiks. Nii on see olnud rohkem kui pool sajandit ja on ka praegu.

 

Kas selline situatsioon on seletatav ainult Marxi veaga? Sellega, et ta ei pannud tähele organisaatoritalendi tähtsust? Ning sellega, et tema prohvetitel puudub julgus Marxi “piiblisse” “Kapital” sisse viia printsipiaal­seid parandusi?

 

Tõenäoliselt on see küsimus komplitseeritum.

 

Iga talent vajab avastamist ja arendamist, et ta saaks anda inimkonna­le seda, mida ta suudab ja mida inimkond temalt ootab. Arenemiseks on vaja vastavaid tingimusi, kõigepealt aga loomingulist vabadust. Beetho­venit kui suurt muusikut ei oleks olnud, kui väike Beethoven ei oleks omanud võimalust mängida klaverit ja vabalt fantaseerida. Suurt Picassot ei oleks olnud, kui väike poiss ei oleks saanud kätte joonistusvahendeid; teda poleks olnud ka mitte siis, kui talle oleks olnud lubatud ainult “sotsia­listliku realismi” eeskirjade järgi joonistada. Fordi ei oleks olnud, kui noorel Fordil endal ei oleks olnud võimalusi hakata tootma ja müüma autosid. Rotschild kujunes panganduse geeniuseks selle tõttu, et tal oli võimalus asutada oma pank ja seda juhtida. Paljud organisaatorigeeniused on alustanud ajalehepoistena.

 

Mingisuguseid võimalusi organisaatoritalentide avastamiseks ja väljaaren­damiseks ei ole ka nõukogude kõrgkoolides, kus ainukeseks lubatud noorte­organisatsiooniks on komsomol, keda praktiliselt juhib kõrgema õppeasutuse parteiorganisatsioon. Kõrgema kooli lõpetab muidugi ka inimesi, kelle bioloogilisse süsteemi on kodeeritud avastamata ja väljaarendamata organi­saatoritalent. Mõned neist määratakse arvatavasti edaspidi ka ettevõtete juhatajateks. Kuid siis algab uus tragöödia. Ettevõtte kogu tegevus allub rangelt ministeeriumi, plaani- ja finantsorganite juhtimisele. Bürokraatiale, mis lämmatab ettevõtte juhataja organisaatoritalendi ka siis, kui see tal juhuslikult olemas on. Kõik see on viinud N.Liidu majandusliku tegevuse tõelise kurioosumini. Tegelik tööjõudlus on peaaegu kõigis majandusharudes lääne demokraatia maadega võrreldes 3-5 korda madalam. Selle tõttu esineb suur tööliste puudus, mille tulemusena on tööliste palgad tavaliselt kõrgemad kui meistritel ja inseneridel. Kõrgkooli lõpetanutel ei ole lubatud asuda tööle töölisena. Seetõttu esineb juhtumeid, kus andekad noored, selleks et tulevikus rohkem teenida, jätavad kõrgkooli viimase eksami õiendamata. Halastajaõed teenivad 70 rubla kuus, arstid alguses 90-100 rubla. Sanitaridel ja koristajadel on lubatud pidada kahte töökohta ja nad teenivad 120-140 rubla kuus…

 

Mida tähendaks tegelikult organisaatoritalendi tunnustamine N.Liidus? See tähendaks lubada poistel müüa ajalehti ja teenida vastavalt oma võimetele. See tähendaks lubada asutada eraettevõtteid: autoteenindus!, rätsepa-, kingsepatöökodasid jne. Lubada erkaubandust ja -tööstust. See tähendaks lubada eraettevõtlust põllumajanduses. See tähendaks tunnistada marksistliku majandussüsteemi pankrotti vähemalt sellisel kujul nagu see esineb Nõukogude Liidus. Arvatavasti just seetõttu ei ole sotsialismi-kommunismimaades võimalik tõusta vajalikule pjedestaalile Marxi poolt unusta­tud andekal organisaatoril.

 

Kuid kas Marx unustas selle kogemata? Võib-olla ei oleks “Kapitali” kirjutamine üldse olnud võimalik, kui Marx oleks omistanud organisaatori-talendile sellise tähenduse, nagu sel tegelikult on XX sajandi tehnoloogia arengus? Tsiteerigem veelkord I.I. Servan-Schreiberi teost “Die amerikanische Herausfordenung”, nüüd ettevõtete riigistamise reaalsete tulemuste kohta:

 

“Oletame, et valitsus tahab riigistada Prantsusmaal ettevõtte IBM, mis omab paljusid esmaklassilisi vabrikuid ja moodsa uurimiskeskuse La Gaude (Departement Alpes-Maritimes). Muutudes selle kena ettevõt­te peremeheks, saab ta ometi ainult selle varju omanikuks. See, mida tänapäeval tööstuseks nimetatakse, pole mitte üksnes hooned ja masinad, vaid “immateriaalsed asjad”, mida pole võimalik riigistada. Nii nagu bioloogiline rakk on hoopis midagi erinevat molekulidest, millest ta koosneb ja ei ole lihtsalt molekulide summa, ei kujuta ka moodne tehas kaugeltki mitte enda poolt ühendatavate tootmisfaktorite summat. IBM-i riigistamisega läheks suurem osa selle direktoritest ja personalist emigratsiooni. Selles moodsas sõjas — tööstuslik võistlus ei ole ju midagi muud — toimuks ainult vaimne, teaduslik ja lõpuks ka strateegiline enesetapp, nagu see juhtus 30 aastat tagasi Saksamaal ühenduses Hitleri antisemiitliku poliitikaga. /…/

 

Riigistamine on meeldiv illusioon. See vabastab meid mõtlemise vaevast. Usutakse, et on leitud lahendus tuleviku jaoks. Tegelikult on see ainult relv riigi arengu vastu.”

 

Tuleb imestada, miks ei juhi I.I. Servan-Schreiber tähelepanu sellele, missu­gust kahju sai Venemaa tööstus intelligentsi hävitamise, tapmise ja riigist välja saatmisega peale 1917.a. revolutsiooni.

 

Just need eelpool mainitud kolm marksistliku ökonoomika põhiviga dikteerivadki nn. sotsialistlike maade sellise mahajäänud tehnoloogilise taseme, nagu see on. Ning orjatöö nendes maades. Edasi on kaks teed. Kas tuleb muuta usustruktuuri ja näha vaesuse voorust või muuta majandus­struktuuri, lähendades seda eelpool viidatud bioloogilistele kooslustele, lääne demokraatia tehnoloogiale? Kolmandat teed on inimloogikal raske leida. Kes oskaks öelda, missuguses suunas hakkab edaspidi kulgema mark­sistliku ainuusu areng Nõukogude Liidus ja teistes nn. sotsialismimaades?

 

Kui sellest kõigest oleks räägitud Balti riikide iseseisvuse ajal, oleks paljude ausate inimeste elu kujunenud teistsuguseks. Võib-olla poleks ka riikide saatus kujunenud niisuguseks, nagu see oli ja on.

 

Inimesed, kes te elate vabaduses, püüdke aru saada tõelisest olukorrast ja talitage alles siis vastavalt oma veendumustele. Ärge sattuge halbade uskude mõju alla. Eriti teie, noored.

 

 

IV    NIIKUINII ELAME EDASI. SEETÕTTU ON VAJALIK MEIE ÜHISKONDLIKKU ELU RATSIONAALSELT REGULEERIVATE ÜLDISTE MÄNGUREEGLITE OTSIMINE  JA KEHTESTAMINE

 

Mõnikord imestavad mu sõbrad teatud halvustava tooniga: eile oli sul niisugune seisukoht, täna aga hoopis vastupidine. Vastan sellele: kui te olete mu sõbrad, miks te siis ei taha, et ma oleksin täna targem kui eile? Inimest eraldab loomadest ka see, et uue informatsiooni saamisel on ta võimeline kiiresti muutma oma seisukohti. Ka koer, kes instinktiivselt läheb lihatükki haarama, saades enne selle kättesaamist lööke vastu koonu, loobub lõpuks liha järele jahtimisest. Kuid selleks on vaja kümneid ja sadu lööke. Imelik, et väga paljud end targaks ja tugevaks hindavad inime­sed kelgivad sellega, et nad ei ole juba aastakümneid muutnud oma seisu­kohti. Aga milline uue informatsiooni voog on meid läbinud viimaste aastakümnete jooksul!? Paljusid lääne demokraatia ausaid inimesi võlub sotsialismi õpetuses printsiip, milles räägitakse tarbeainete õiglasest jaotu­sest inimeste vahel. “Igaühele tema vajaduste järgi.” Selle varjus ei märgata palju tähtsamat. Kuidas saab sotsialism kindlustada tootmise sellise taseme, mis võimaldab igaühele anda tema vajaduste järgi? Loosun­geid — “Sotsialism vabastab töölisklassi loova energia!”, “Sotsialism likvideerib kartellid, mis takistavad leiutiste kiiret rakendamist tootmis­tegevuses ja mis sellega pidurdavad tootmise arengut!” — ning muid selletaolisi hüüdlauseid tunnustatakse sotsialismiusu mõju all olevate inimeste poolt kui absoluutset tõde. Enam ei tunta vajadust nende loosun­gite tõestamise või selleks vajalike objektiivsete uurimuste järele.

 

Või jälle inimeste võrdsuse idee sotsialismiõpetuses — võrdsus kõigile ja kõiges! Idee on humaanne ja võluv. Kuid meie evolutsioon ei ole loonud liikide üksikindiviide ega meid, inimesi, võrdseiks. On tugevaid veohobuseid ja küreid traavleid. On väiksema ja suurema piimatoodanguga lehmi. On tugevamaid ja nõrgemaid inimesi, suurema ja väiksema loomevõimega, musikaalseid ja ebamusikaalseid, organisaatoritalendiga ja neid, kellel see anne puudub. Miks on vaja head töölist, kellel on kuldsed käed, kuid kellel puudub organisaatorianne, panna juhtima tehast või isegi riiki? N. Hruštšov kiitles, et ta on olnud hea tööline. Suure riigi diktaatorina oskas ta selle majanduse viia ühe aastakümnega äärmise kriisini. Tema valitsemisaja lõpul nälgisid Venemaal kümned miljonid inimesed.

 

Loosung naise vabastamisest Venemaal. Mis on aga N.Liidus tegelikult toimunud? Suurem osa naisi on sattunud enneolematusse orjusse: töötada kaheksa tundi päevas, seista tundide viisi toiduainete kauplustes järjekorras ning peale seda hoolitseda kõdu ja laste eest. Palgad on nii väikesed, et võib-olla ainult mõni protsent perekondadest NSV Liidus on võimelised elatuma ainult mehe sissetulekust.

 

Teatrietendus on siis kvaliteetne,  kui kõik,  nii lavatöölised, grimeerijad, butaforistid kui näitlejad, on oma ala andekad spetsialistid ja annavad etenduse heaks kordaminekuks oma parima. Meie ühine aastatuhandeid kestev etendus — homo sapiensi elu — ei saa kulgeda ratsionaalselt sotsialistlike usureeglite alusel. Võib-olla on aeg hakata aru saama, et ei ole mõistlik isegi uskuda kindlate loodusseaduste olemasolusse. Vähemalt mitte nii, nagu seda jutlustavad sotsialismi-kommunismi usuilmutajad. Nende järgi eksisteerivat ainult mateeria ja energia, mis omakorda on igavesed (Lenin). On vist ratsionaalsem lugeda realiteediks inimese — homo sapiensi — olemasolu kogu tema bioloogiaga, talle omase reageerimi­sega looduses esinevatele sündmustele. Just meie, inimeste, kaudu ilmuvad loodusseadused ja meie muutumisega muutuvad ka need. Inimestest erineva­tel bioloogilistel süsteemidel ilmnevad võib-olla mitte vähem ranged, kuid mõnes suhtes vastandlikud — meie poolt sõnastatutest hoopis teist­sugused — loodusseadused. Meie matemaatika on kohandatud meie loodus­seaduste programmeerimiseks ning võib-olla ei sobi hoopiski teiste olevuste poolt tunnetatud looduse seadustele.

 

Kõik inimesed räägivad tõest ja õigusest. Me kõik arvame, et sellest saab rääkida. Kas aga meil, inimestel, homo sapiensidel, on ühine tõde?

 

Millele baseerub siis tegelikult meie tõde?

 

Sellele, et me näeme esemeid ühtmoodi. Sellele, et meie kõrv tajub mehaanilisi õhuvõnkumisi ühtmoodi helidena. Sellele, et me ühtmoodi maitseme, haistame, kompame. Sellele, et meil on ühesugune ettekujutus ajast ja ruumist. Sellele, et meil on sarnased arusaamised ilust, armastusest, kunstist. Sellele, et meie moraalsed ja eetilised arusaamad inimeste ühiselus esinevatest olukordadest on ühesugused. Kuid kui kõiges selles on erinevusi inimeste vahel, siis on ka meie tõed erinevad. Mis õigusega väidavad sotsialismi-kommunismi kuulutajad, et nad jutlustavad “ainukest ja õiget tõde”? Päris kindlasti omame me ühiselu reguleerivaid ratsionaal­seid või vähem ratsionaalseid vorme. Pole kahtlust, et demokraatia on tänapäeval ratsionaalsem autoritaarsest süsteemist. Ning sotsialistidel ja kommunistidel tuleb leppida selle tõsiasjaga, et demokraatia ja kapita-listlik majandussüsteem kuuluvad praegusel ajal ühte. Need tagavad kõigile autoritaarsest süsteemist suuremaid majanduslikke ja poliitilisi vabadusi.

 

Ühenduses kõige eeltooduga paistab olevat võimalik defineerida demok­raatiat ka järgmiselt: demokraatia on riigikord, milles on lubatud võrdõigus­likult eksisteerida kõikidel uskudel ja usulahkudel. Tahaks soovida, et demokraatia võimaldab meil olla õnnelikud nii, nagu me õnnelikud oleme, ja nii, et meie õnn ei põhjusta kannatusi teistele ega ole neile õnnetuseks. On olemas paremaid ja halvemaid uske. Paremad usud sallivad enda kõrval ka teisi.

 

Ning lõpuks veel mõningad probleemid. Inimühiskonna bioloogiline areng murrab autoritaarsete kordade teraskesta ja ainuusud. Nii sünnib see paratamatult ka Nõukogude Liidu totalitaarse süsteemi ja kommunismiusuga. Kas tulevane ajalugu näeb selle eksistentsis sama vähe positiivset nagu inkvisitsiooniski? Ei usu. Tõenäoliselt oli 1917.a. Vene revolutsioonil täita ka suur positiivne missioon. Venemaal kehtestatud süsteemita oleks kapitalism ja lääne demokraatia arenenud ilma sellise konkurentsita nagu see tegelikult oli viimase 55 aasta jooksul ja on ka praegu. Kapitalism pidi selles konkurentsivõitluses selleks, et võita, pakkuma töölisklassile paremaid elutingimusi ja suuremaid vabadusi, kui seda suutis anda N.Liidu “tööliste-talupoegade valitsus”. Selles konkurentsivõitluses loodi Põhjamaade sotsiaaldemokraatia poolt palgasaajatele ja kõigile teistele kodanikele praegune haiguskindlustustase, vanaduskindlustuse ja muu sotsiaalse hoole­kande süsteemid. Samasugused süsteemid või nendest isegi paremad on juba ammu kehtestatud ka Ameerika Ühendriikides ja kõigis teistes lääne demokraatia riikides. Juba aastakümneid tagasi mindi üle neljakümnetunni­sele töönädalale. “Tööliste-talupoegade riik”, nüüd “üldrahvalik riik”, ei ole suutnud vaatamata sotsiaalse hoolekande tähtsusele konkurentsivõitluses ja sümpaatiale, mida eesrindlik sotsiaalne hoolekanne omab kogu inimsoo silmis, saavutada sellel alal tänaseni lääne demokraatia taset. Selles, inimsoo arengu seisukohalt ülimalt positiivses konkurentsivõitluses kapitalismi ja sotsialismi vahel, tõusis mõnekümne aasta jooksul järsult kogu maailma inimeste üldine haridustase, paljudes riikides kehtestati tasuta võimalus haridusele. Selles samas konkurentsivõitluses muutus otsustavalt suhtumine rassidesse, demokratiseerus suhtlemine füüsilist ja vaimset tööd tegevate inimeste vahel. Võib-olla oleks ilma konkurentsita, mida põhjustas riigikord N.Liidus, kulgenud inimkonna areng sellises suunas, nagu seda kirjeldab Jack London oma teoses “Raudne känd”, ning Maa elanikkond ei oleks võib-olla üldiselt saavutanud niisugust tähtsust nagu seda omistatud on. See, et NSV Liit kandis oma õlgadel suurimat raskust fašismi purusta­misel, ei oma tulevases ajaloos võib-olla niisugust tähtsust, nagu seda omistatakse praegu N.Liidus ja läänemaade kommunistide hulgas. Peituvad ju fašismi tekkimise juured just 1917.a. Vene revolutsioonis. Ilma fašismi ja natsionaalsotsialismi tekkimiseta ei oleks võib-olla olnud ka Teise maailmasõja ohvreid.

 

Ning meie tulevik?

 

“Club of Rome” söötsid elektronarvutisse maailmas praegu eksisteerivad seaduspärasused toorainete, inimeste toidu, tööstustoodangu, keskkonna saastamise ja rahvastiku juurdekasvu alal ning said tulemuseks, et inimkon­da ootab katastroof juba aastal 2000. Edasi oletati, et ilmuvad uued, senitundmata võimalused toorainete osas, et leitakse senini aimamata lahendused toiduainete ja tööstustoodangu valmistamisel. Oletati, et tehno­loogia muutub nii põhjalikult, et ümbruse saastamine ei kujune kriitiliseks probleemiks ja et suudetakse pidurdada rahvastiku juurdekasvu sellega, et igal perekonnal lubatakse omada ainult kaht last. Nende, uute andmete söötmisel elektronarvutisse saadi vastus, et kriitilise olukorra saabumine lükkub edasi XXI sajandi lõpule.

 

Universumis on mitmekesisus ja muutumine põhilised nähtused. Samuti tekkimine ja hävimine. Kui inimkond tekkis, siis arvatavasti ta kunagi ka hävib. Sündimisel ja elul ei ole midagi sellest, et surm on olemas. Kuigi meie surm on kosmiline paratamatus — saabugu see siis sadade tuhandete või miljonite aastate pärast —, argu olgu meie surm ometi enesetapp lapseeas.

 

Maa elanikkond, homo sapiensid!

 

Jätkata oma elu nii, nagu seda praegu tehakse, on naiivsus, mis viib kindlale enesetapule. Me oskame lennata kuule, meie aparaadid uurivad kaugeid planeete. Oleme loonud suurepärase tehnoloogia. Oleme loonud mäluseadmed, mille maht on võrratult suurem – meie aju mahust. Oskame juhtida ja planeerida elektronarvutite tööd. ühiskondliku elu planeerimisel oleme aga veel täielikus segaduses. Kas tõesti ikka veel arvame, et see kõige tähtsam plaan kulgeb ka tulevikus Naatsareti Jeesuse, Muhamedi, Buddha, Konfutsiuse, mitmete XIX ja XX sajandi kirjatarkade-filosoofide ning proletariaadi diktatuuri kitsalt ühekülgseid teid mööda. Vajame planeedil Maa meie ühise elumängu jaoks lihtsaid, suuri ja ülevaid mängu­reegleid. Vaja on julgelt ara öelda kitsast pessimismist ja naiivsest optimismist. Kui me planeerime meie eneste kui omapärase kollektiivse kosmilise nähtuse arengu ja eksistentsi mängureegleid ratsionaalsemalt, võib-olla lakkab meie hävimise seaduspärasus olemast seaduspärasus. Täidame endaga meile elamiskõlbliku kosmose nii, nagu meie esivanemad kauges minevikus asustasid mandrid.

 

Eelpool toodud mõtiskluste alusel tundub, et on ratsionaalne nende usklike seisukoht, kes arvavad, et jumal on meis enestes, meie südametes. Sellele, kuidas elada meie südameis elava jumalikkuse käskude järgi, ning selleks vajalike mängureeglite probleemile on pühendatud palju aastaid tagasi valminud kirjutis “Aukartus elu ees. Inimese elu perspektiividest”.

 

Eestis,  1973.

 

Tekst väljaandest “Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis” IV köide. Kogud XX-XXV 1985-1987 Stockholm, Rootsi 1988