“Sotsialism areneb välja oma kõikides faasides kõige äärmuslike tagajärgedeni, väljakannatamatute absurdsusteni ning siis pääseb uuesti vallale revolutsioonilise vähemuse titaanilisest rinnast võimas protestihüüd. Uuesti algab surmavõitlus, milles sotsialism etendab nüüdse konservatismi osa ja mille võidab tulevane, veel meile teadmata revolutsioon…”

131. I. Herzen. Kogutud teosed. Genf 1875-1879, köide 5, lk. 131.

 

 

Enam kui sada aastat tagasi tõusis Euroopa kohale revolutsioonilise kommunismi kummitus. Tema lipu all ühinesid kõikide maade ekspluateeritavad, vaesed ja õnnetud. Möödusid aastad ja kummitus muutus ähvardavaks, purustavaks jõuks.

Selles pole midagi imestamapanevat – lubas ju kommunism inimkonda terveks ravida kõikidest ühiskondlikest pahedest, viletsusest, ekspluateerimisest, hävitavatest sõdadest, rassilisest ja rahvuslikust ebavõrdsusest…

Kõige hirmsamaks õigluse ja võrdsuse vaenlaseks kuulutati isiklik omand.

Ajalooliselt väljakujunenud ühiskonna vaimsed rikkused, käitumisnormide ja põhimõtete tervik, tuhandeaastased traditsioonid kuulutati ainult ekspluataatorlikule ühiskonnale omasteks nähtusteks, mis pidi saama hävitatud.

Kõik endised väärtused tembeldati pahelisteks, mis on loodud inimese ekspluateerimiseks inimese poolt.

Massid uskusid viirasusse ja hakkasid liikuma. Miljonite survel, kes jooksid tormi vana ühiskonna kallale, varises kokku Venemaa Impeerium. Klassivõitluse tules hukkusid miljonid inimesed, jäädavalt hävinesid tohutud materiaalsed ja kultuurilised väärtused. Tohutul endise Venemaa Impeeriumi territooriumil, mis oli üle valatud verega, väetati laipadega, üle külvatud tinarahega, algas uue ühiskondliku formatsiooni, sotsialistliku riigi hoone ülesehitamine. Venemaa rahvad, täis entusiasmi ja religioosset fanatismi asusid vaimustusega uue harmoonilise ühiskonna ehitamiseks. Näljased ja puruvaesed, pakases ja põrgukuumuses andsid nad kõhklematult oma jõu prohvetite poolt lubatud maapealse helge tuleviku nimel.

Selle helge tuleviku nimel leppisid inimesed väljaga, viletsusega ja omavoliga – kõik andusid unistustele tulevasest õnnest.

Alandlikult ha nurisemata kannatas rahvas kõike… Isegi julmust, nii kokkusobimatut vendluse ja võrdsuse põhimõtetega, mis puhkes lopsaka mürgiõiena.

Poliitilise tagakiusamise sogastes lainetes hukkus 14 miljonit mitte milleski süüdi olevat inimest. Veel rohkem suri inimesi lahingutes, kaitstes oma kodumaad. On möödunud enam kui pool sajandit uue ajastu – kommunismiajastu – algusest. On tulnud aeg peatuda ja vaadata kaine pilguga ümberringi. Vaadata ja küsida endalt: kuidas on täitunud meie rahva suured lootused? Millise tulemuse andsid meie rahva lugematud kannatused, palavikulised jõupingutused ja lugematud ohvrid?

Me näeme, et meie poolt läbikäidud aastakümnete vältel saavutatud edusammud on liiga väikesed ja tähtsusetud, et õigustada venemaa rahvaste poolt valatud pisaraid, viletsuse, muret, inimohvreid ja verd. Me näeme samuti, et ühiskondlik areng viib meid ühelt hädalt teisele, milliste hävitav mõju kasvab pidevalt. Ees aga varitseb meid veelgi hirmsama katastroofi kummitus. Me deklareerime, et lõviosa sellest süüst ja vastutusest langeb kogu meie ühiskonnale, meile kõigile. Kõik see sunnib meid valuga südames uuesti läbi vaatama kõike vanu, eksimatuteks kuulutatud vaimseid väärtusi ja erapooletult hindama olemasolevat olukorda.

 

1. Maailma üldise olukorra hinnang.

 

1. Kaasaegse ühiskondlik ajalooline olukord.

Kaasaegse 20. saj. Leiab inimkonna üha kasvava konkurentsi

tingimustes, mis on järjest suureneva vihavaenu ja edasise vastuolude teravnemise põhjuseks juhtivate rahvaste vahel. Võitluse suuremate riikide vahel, võitlus rahvuslike ja majanduslike huvide eest väljaspool oma territoriaalseid piire, mille oli põhjustanud eelnevate sajandite ajalooline areng, omandab üha suurema ulatuse. See lõppes ennenägematu ülemaailmse sõjaga. Haaratud rahvuslikust entusiasmist, šovinistlikust uimast, sattusid rahvad sellesse sõtta. Sõja pikaleveniv iseloom, ohvrite suur arv ja laostatud majandus viisid vähem demokraatlikus ja reaktsioonilised režiimid hukkumisele.

Venemaa Impeeriumi, Saksa Keisririigi ja Austria-Ungari monarhismi varemetel loodi demokraatliud vabariigid, moodustusid uued rahvusriigid. Vaatamata nendele osaks saanud raskustele ja katsumustele tõestasid nad oma poliitilist ja majanduslikku eluvõimet. Ida-Euroopas kujunesid välja teised tingimused. Kultuuriline mahajäämus, poliitiline ebaküpsus ja ühiskonna demokraatlike jõudude nõrkus viisid Vene Demokraatliku Vabariigi hukkumisele ja ekstremistlike jõudude võidule. Võimu haarasid vene kommunistid, kes olid relvastunud väliselt väga ahvatleva poliitilise doktriiniga. Venemaal kehtestati kommunistlik diktatuur, mille eesmärgiks oli mittekommunistliku korra kukutamine teistes maades ja kommunismi võit koge maailmas. Kõige suurema, kõige tihedamini asustatud ja looduslike ressursside poolest kõige rikkama riigi võimu üleminek poliitiliste jõudude kätte, kes püüdsid õõnestada teiste ühiskondlike kordade aluseid vastu nende enda tahtele, tegi rahutuks, köitis kogu tsiviliseeritud maailma tähelepanu. Uue sotsialistliku riigi ilmumine idas põhjustas uue võimsa viha ja vaenu laine tekkimise inimeste vahel, nii ühiskonna sisemistes kui ka välimistes suhetes. Tugevnes ida sotsialismi sõjaline majanduslik võimsus, tekkis uus ähvardav vägivalla kolle, üha enam tõusis hädaoht naaberriikide kohale. Selle kasvava ohu poliitilised tagajärjed ei lasknud ennast kaua oodata. Sisemise ja välise kommunismiohu tõttu, hirmutatuna stalinlike puhastusmeetodite ja kollektiviseerimise õudustest, demokraatia mahasurumisest ja näljast ida-sotsialistlikul Venemaal, vapustatuna omaenese majanduslikest raskustest, hääletas saksa rahvas tugeva ainuisikulise võimu eest. Saksamaal kehtestati antidemokraatlik natsionaalsotsialistlik diktatuur. Idast tulenev vägivalla hoovus sünnitas lääne hoovuse. Kujunes kaks suurriiki, kes püüdlesid sama maailmavõimu poole otseselt või kaudselt, samal ajal vihates teineteist. Need olid Saksamaa ja Venemaa.

Inglismaa ja Prantsusmaa kasvav vastupanu sundis neid maailma jõudusid ajutiselt teineteisele lähenema ja astuma salajasse kokkuleppesse Euroopa jaotamise küsimustes. See kokkulepe muutis jõudude vahekordasid Saksamaa kasuks ja Teine Maailmasõda, mille eesmärgiks oli võõraste territooriumide hõivamine, võis alata.

Teise Maailmasõja esimene etapp algas Poola jagamisega Saksamaa ja Venemaa vahel. Järgnes Prantsusmaa, Norra, Belgia, Jugoslaavia ja Kreeka vallutamine Saksamaa poolt. Eesti, Läti, Leedu, Bessaraabia ja osa Soome territooriumi anastamine Venemaa poolt. Kuna peamised Saksamaa majanduslikud ja territoriaalsed huvid paiknesid idas, siis Saksamaa kallaletung Venemaale pani alguse Maailmasõja teisele etapile. Oli tarvis kogu maailma suurriikide titaanlikke jõupingutusi, et purustada Saksamaa ja tema liitlased. Võitja Venemaa püüdis saada tulenevalt oma olukorrast võimalikult suuremat kasu. Ta muutis omavoliliselt tema poolt vallutatud riikide piirid ja lõi kommunistlike vasallriikide süsteemi. Kui Esimeses Maailmasõjas langes ja sai haavata 11 miljonit inimest, siis Teises Maailmasõjas moodustad ohvrite arv vastavalt 34 milj. Teine Maailmasõda oli võrreldes kõikide teiste sõdadega kõige verisem. Temaga kaasnes kõige massilisem rahuliku elanikkonna hävitamine mõlemalt poolt. Kuid ei jõudnud veel kuivada leskede, emade ja orbude pisarad, kes olid kaotanud oma lähedased, ei jõudnus veel jahtuda tulekahjude asemed, ei olnud veel haihtunud püssirohusuits, kui algas kolmas mittekuulutatud ja senini veel külm maailmasõda. Uuesti võidutseb vaen ja viha, uuesti seisavad kaks surmavaenlast, kaitsev ja pealetungiv, teineteise vastas valmis andma pealetungivat lööki. Nende vahel teadmata kellega liituda, kasusaamise huvides viskles kolmas, vahepealne maailm. Viha ja hirm sunnib palavikuliselt suurendama teadlik-tehnilisi jõupingutusi, killustama lõviosa rahvuslikest rikkustest koletuslike ja tapvate relvaliikide loomiseks. Me näeme, et maailmas on selgpiiriliselt ilmnenud viis üldinimlikku pahet, milliseid olemasolev lõhenemine ida ja lääne vahel üha rohkem soodustab ja süvendab.

1. Termotuumasõja hädaoht, mis ähvardab hävitada inimkonda. Teaduse ja tehnika areng, tootlike jõudude kasv teenindavad üksteise vihkamist, vaenulikku eemalolekut üksteisest, aga mitte helgeid ja kõlblikke eesmärke. Termotuuma rakettrelv on vaenu ja hirmu materialiseerumise vorm.
2. Toiduressursside kahanemise hädaoht, mis ähvardab inimkonda näljasurmaga. Nälg Indias, Hiinas jt. riikides. Leiva ostmine NSVL poolt USA-st ja Kanadast 1964-65. a., näljarahutused reas NSVL linnades – kõik see on looduslike ressursside kulutamise tulemus relvastumise võidujooksu eesmärgil, aga samuti toiduressursside pillamine poliitilisteks eesmärkideks ja avantüürideks.
3. Ülerahvastamise hädaoht, mis ähvardab inimkonda mandumisega. Ideoloogilistel ja sektantlikel kaalutlustel moonutatakse geneetikat, eitatakse rassi- ja sotsiaalhügieeni, viiakse ellu vastutustundetut paljulapselisuse ergutamise poliitikat (lastetusmaks, propaganda jne.).
4. Tehiskeskkonna kujunemise hädaoht, mis ähvardab lämmatada looduse elu ülalhoidvat keskkonda kunstliku tsivilisatsiooni poolt. Maad, kes pingutavad ennast relvastumise võidujooksuks, kurnavad looduslikke ressursse, ei reguleeri ega taasta loodusele tekitatud kahju (metsad, kanalid, HEJ jne.).

5, Ebatäiusliku informatsiooni hädaoht, mis ähvardab inimkonda selle saamise, omandamise ja edasiandmise puudulikkuse tõttu.

Maailma lõhenemise kutsub esile uurimuste viljatut parallelismi, hoiab nende tulemused salajas, takistab rahvuste vahelist suhtlemist, sulgeb informatsiooni kanalid, soodustab vale (mürgitatud) informatsiooni levikut, relvastumise võidujooksu tõttu ei jätku vahendeid informatsiooni ümbertöötamise süsteemi organiseerimiseks.

Me oleme veendunud:

– et ülemaailmne lõhenemine, mille on esile kutsunud ida-sotsialismi kujunemine, loob otsese hädaohu või aktiivselt aitab kaasa inimkonna võimalikule hävitamisele, väljasuremisele, nälgimisele, lämmatamisele ja viljatusele,

– et ülalnimetatud ohud ei kahane vaid pidevalt kasvavad, seades sellega tulevaste põlvkondade elu hädaohtu,

– et on vajalik terve inimkonna ja esmajärjekorras nõukogude ühiskonna võitlus ülemaailmse lõhenemise ja nimetatud viie hädaohu vastu.

 

2. Kapitalistlike riikide süsteem.

 

Erapooletu analüüs tõestab, et kapitalism pole mitte surev ja roiskuv, vaid noor ja elujõuline ühiskond. Imperialism kõigi oma antisotsiaalsete nähtustega oli kapitalismi ajutiseks ajalooliseks kaaslaseks. Teisest küljest paljud imperialismi varjuküljed, mis ei ole omased kaasaegsele kapitalismile, läksid pärandina üle ida-sotsialismile, mida tuleb eriti kahetseda. Nagu näitas ajalugu kapitalismi ühiskondlikud pahed ei oma orgaanilist iseloomu, nad ei ole jõuetuse ja agoonia tundemärgid, vaid kujutavad endast haiguslikke kasvuraskusi, “lastehaigusi”, selle ainult 170-200a. ühiskondlikul formatsioonil. Ajalugu näitab samuti, et vastavalt arengu vältel tekkinud pahede kasvule, nad sama edukalt ravitakse ja juuritakse välja. See tõestab kapitalismi  suurt elujõulisust. Vaatleme põhilisi kapitalistliku ühiskonna pahesid:

1.Tööpuudus. tuleb tähendada, et töötute armee on aastakümnete vältel vähenenud kõikides maades valitsuse poolt rakendatud abinõude tulemusena, töötud saavad riigilt toetust (USA-s 6 kuu jooksul) ning keskmise  töötu materiaalne kindlustatus on kõrgem keskmise töötaja omast sotsialismi tingimustes. Suurem osa töötuid USA-s, Inglismaal, Prantsusmaal jne. omavad isiklikke autosid ja nende naised reeglina ei tööta, vaid hoolitsevad oma perekonna eest.

2.Vaesus. Üheltpoolt see, mida nimetatakse kapitalistlike kriteeriumite seisukohalt vaesuseks, on sotsialistlike kriteeriumide järgi jõukus. Teisest küljest elatustase kasvab enamikes kapitalistlikes maades pidevalt ja nad kindlustavad kaasaegses maailmas kõige kõrgema elutaseme.

3.Rassiline diskrimineerimine. Rassilised eelarvamused, kaasaarvatud neegritevastased eelarvamused USA-s pesitsevad põhiliselt ühiskonna alamkihtide teadvuses. Valge elanikkonna juhtivad kihid USA-s aga võitlevad pidevalt neegrite üheõigusluse eest alates kodusõjast Lincolni ajastul kuni J. Kennedy ja L. Johnsoni rassismivastaste seadusteni. Teisest küljest, mitte millegagi õigustatud hoonete süütamised, massilised röövimised ja pogrommid rahulike demonstratsioonide asemel räägivad neegrite ebaväärikast käitumisest demokraatlikus ühiskonnas, mida ei saa heaks kiita. Puudub poliitiline diskrimineerimine.

4.Kuritegelikkus. Kapitalistlike maade valitsused võitlevad pidevalt ja aktiivselt kuritegelikkusega märksa raskemates tingimuste, kui seda tehakse sotsialismi juures (“kuiv” seadus USA-s, Interpoli loomine; politseimäärustike parandamine. Võitlus narkootikumidega kaubitsemise vastu). Peale selle demokraatlikes kap. Maades puudub riigi kuritegelikkus isiksuse vastu.

5.Üleproduktsiooni kriisid. Neid esineb üha harvemini ja ühe väiksemas ulatuses. Tööstus muutub üha enam paindlikumaks ja ta korraldatakse kiiresti ümber sõltuvalt turust ja nõudmisest. Kapitalism ei tunne alatootmise kriise, mis on tunduvalt negatiivsemaks nähtuseks ühiskonnas.

6.Monopolism. Seda piiratakse järjekindlalt valitsuse ürituste ja seadusandvate aktide näol (antitrustlikud seaduse USA-s, 40% suurune tulumaks, töölised ja farmerid omandavad üha sagedamini monopolide aktsiaid nn. rahvakapitalism.) Teisest küljest on monopolism parem majanduslik vorm, kui väikeste ettevõtete anarhia või totaalse riikliku monopolismi majanduslik vorm.

7.Majanduslik ekspansioon. Kujutab endast positiivset nähtust, kuna võõra maa ühiskonna poolt kas tahtmatult või oskamatuse tõttu kasutamata ressursid hakkavad tooma üleüldist majanduslikku kasu nii ressursside valdajale kui ka kontsessiooni omanikele. Sellega ei kaasne maa poliitiline orjastamine.

8.Kapitalistlik ekspluateerimine. Seda kontrollitakse ja piiratakse sotsiaalse seadusandlusega, samuti sõltumatute A/Ü poolt juhitava streigiliikumisega. Puudub riikliku ekspluateerimise omavoli.

Ülaltoodust nähtub et kapitalismi põhilised pahed ei kasva ega süvene, vaid neid kõrvaldatakse ja silutakse ühiskonna sisemiste jõudude poole. Selles seisneb kap. Ühiskonna tervendab positiivne tendents.

Me oleme veendunud:

– et kapitalism sisaldab endas positiivseid sotsiaalseid väärtusi, mida pidevalt suurendatakse,

– et kapitalism tänapäeval kindlustab maailmas: a) kõige kõrgema elatustaseme (NSVL on 17 kohal maailmas), b) kõige suuremaid isikuvabadusi ja õigusi (NSVL on ühel viimasel kohal maailmas)

– et võitlus kapitalismi vastu kõikides tema vormides on mõttetu.

 

 

3. Sotsialistlike riikide süsteem.

 

Sotsialistliku ühiskonna ideaalid oma tekkimise koidikul tundusid kogenematule inimkonnale olema ihaldatud unelmaks, mis lõi palju helgeid lootusi ja kutsus esile laiades inimkonna kihtides palavat entusiasmi. Ida-sotsialism, mis ehitati üles Venemaal ja ehitatakse otseselt või kaudselt Nõukogude vägede poolt hõivatud territooriumidel tähistas selle illusiooni läbikukkumist. Ta sünnitas rahulolematust ja pettumust, pahameelt ja protesti kõikides helgemates peades ja südametes.

Mispärast?

Sellepärast, et ta õõnestas inimese seisukohta ühiskonnas, piirates ja tühistades tema inimõigusi, ära võttes temalt omandi ja võimu st. kõige püha, mis võimaldas inimesel kaitsta oma eksistentsi ja kinnistada oma väärtust maailmas. Sellepärast, et ta tõi endaga kaasa ühiskonna vabaduse eitamise, jõudes mõningatel perioodidel kuni riikliku orjapidamiseni, ja äärmiselt tagasihoidliku elutaseme, jäädes sellega maha kõikidest kapitalistlikest riikidest. Seda kõik vaatamata 200 milj. Inimese jõupingutustele ja ohvritele sellel maailma rikkamal maal. Lõpuks ka sellepärast, et ta viis kapitalistlikud pahed koletuslikule tasemele. Ida-sotsialism ainult modifitseerid kapitalismi pahede vorme, tohutult suurendades nende negatiivset sisu. Vaatleme, kuidas muutusid kapitalismi ühiskondlikud pahed sotsialismis.

1.Tõõpuudud. Muutus sundtööks (keeld lahkuda töölt omal soovil kuni 1953. a., politseilikud vahendid mitte töötavate inimeste vastu nn. “priileivasööjate” vastu, streikide ja teiste majanduslike võitlusvormide keeld jne.) ning täienes varjatud tööpuudustega (kunstlik koosseisude ülespuhumine, inimjõu kasutamine mittekasulike töölõikudel jne.)

2.Talutav suhteline vaesus. – muutus mittetalutavaks viletsuseks, mis ähvardab elu (massiline nälg 20. ja 30. –l aastatel, korralagedus toitlustamisküsimustes Venemaal 1963-64 aastatel, spekulatsiooni aktiviseerumine, enam kui neljakordne vahe keskmise USA ja NSVL töölise töötasu vahel, järjekorrad kauplustes, häired varustamises).

3.Kuritegevus omandas ennenägematu ulatuse (NSVL viiekümne aasta jooksul on kõige suurem vangide arv maailmas.) Isiku kuritegu teise isiku vastu täiendus veel riigi kuritegevusega isiksuse vastu (1925-1953 aastal hukkus ligi 14 milj. Inimest poliitilise tagakiusamise tõttu A. D. Sahharovi andmete järgi).

4.Rassiline diskrimineerimine muutus poliitiliseks diskrimineerimiseks (inimeste tagakiusamine meelevaldsetel poliitilistel kaalutlustel veendumuse väljendusvormide eest), Danieli, Sinjavaki, Gavrilovi ja grupi mereväeohvitseride protsessid, ). Nimetatud diskrimineerimine täiendub rahvusliku (rahvuslike püüdluste mahasurumine, krimmi tatarlaste, tšetšeenide, ingusside, kalmõkkide, Volga öörsete sakslaste asumisele saatmine, umbusklik suhtumine Baltimaade rahvastesse, ukrainafoobia, antisemitism jne.) ja klassikalise diskrimineerimisega (hoolimatu ja julm suhtumine talupoegadesse kui “kulakutesse” ja “kulaku käsilastesse”, revolutsioonieelse intelligentsiesindajate “kahjurite” ja aadlike ning kapitalistide “verivaenlaste” ja vaimulike “ühiskonna parasiitide” õiguste kitsendamine ja tagakiusamine.

5.Ületootmise kriisid muutusid alatootmise kriisideks (alaline ühtede v6i teiste tööstus- ja toidukaupade puudus ja seda kõige suuremate looduslike rikkuste ja tööjõuarmee juures maailmas).

6.Kapitalistlik monopolism muutus riigikapitalismi ühtseks monopoliks (absurdne tsentraalne planeerimine, mis aheldab majanduselu, meelevaldne juhtimine, voluntarism majanduspoliitikas). Täiendub riigi poliitilise monopoliga, mis annab v6imaluse poliitilisele omavolile.

7.Majanduslik ekspansioon muutus sõjalis-poliitiliseks ekspansiooniks (suurriiklikud püüded, naaberrahvaste anastamine- Ukraina, Valge-Vene, Baltikumi, Kesk-Aasia ja Ida-Euroopa maad jne.) täiendub majandusliku ekspansiooni katsetega (Gana, AÜV, Alžeeria, Kuuba jne.)

8.Kapitalistlik ekspluateerimine muutus riiklikuks ekspluateerimiseks. Viimase rõhub jõud tõusis, kuna töötajate vastu on suunatid peale majandusliku ka poliitiline vägivalla masin.

Ülaltoodust nähtub, et Ida-sotsialism ei kõrvaldanud, vaid suurendas ja rikastas kapitalistlikke pahesid. Selles seisab sotsialismi negatiivne arengujoon.

Me oleme veendunud:

– et ida-sotsialism hävitas paljusid positiivseid sotsiaalseid väärtusi ja kutsus esile rea koletuid ühiskondlikke pahesid;

– et pärast enam kui poolesajandilist arengut oleme meie kui ühiskond kapitalistlikest maadest mahajäänud: a) rahva heaolu taseme osas –põlvkonna võrra; b) inimvabaduste osas – terve ajastu võrra;

– et on vajalik nõukogude ühiskonna kaasaegsete ja tulevaste põlvkondade otsustavat võitlust heaolu eest, mida väärib rahvas ja vabaduse eest, mida väärib inimene.

 

4. Ülemaailmsest revolutsioonilisest liikumisest.

 

1. Igas edasiarenevas ühiskonnas tekib pidev vajadus poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste muudatuste järgi. Revolutsioonid, kui vägivaldse muutuste vormid puhkevad: a) poliitiliselt ebaküpsetes ühiskondades, kus puuduvad vaimselt täisväärtuslikud ja moraalselt terved taltsutavad jõud, b) mittedemokraatlikes ühiskondades, kus ajalooliselt vajalik rahulik muudatus ei ole võimalik. Demokraatlikus ühiskonnas laialdaste sujuvate ja rahumeelsete muudatuste võimalustega jääb vajadus vägivaldse muudatuse järgi ära ning nendes tingimustes on ta sotsiaalse kuriteo vorm.
2. Revolutsioon on eeskätt purustav protsess. Mida radikaalsem on revolutsioon, seda rohkem heidetakse kõrvale endiseid positiivseid väärtusi, hävitatakse ühiskonna põhialuseid ning õigustamatult valatakse inimverd, ühe sõnaga katkestatakse üldinimlike kogemuste ahel, tekib kaos. Kuid pärast revolutsioonilise tormi vaibumist on vaja: a) teada, et mis ja kuidas ehitada… kuid kus teavad seda piiratud ja auahned demagoogid, kui isegi maailma targad vaidlevad selle üle? B) omada ehitusmaterjali… kuid kust seda võtta kui kõik endine on hüljatud, kui kõik on segipaisatud ja purustatud? c) omada ehitajaid kellel kõrge moraal peab kaasnema suure enesedistsipliiniga ja ohjeldamise võimega. Ainult säärased käed võivad üles ehitada täiusliku ühiskonna. Kuid kas vägivald loob sotsiaalseid täisväärtuslikke isiksusi?
3. Vägivald, mida kasutatakse poliitilise vahendina isegi kõige üllama eesmärgi nimel on alati paheline ja halb oma tagajärgede poolest. Vägivald vigastab ja tapab inimestena parima, hukutab ühiskonna, röövib inimkonnalt tema helge perspektiivi, roojastab ja teotab ka kõige kõrgemat eesmärki, mille nimel tegutseb. Ta laostab nii vägivalla ohvreid kui ka vägivalla tarvitajaid, elustades kõige kiskjalikumaid instinkte, üles õhutades inimese kõige tumedamaid kirgi. Vägivalla tagajärjeks on inimese moraalne langus. Ühiskond muutub halvemaks kui enne ning peidab end häbelikult eredaks maalitud dekoratsioonide taha. Tulemusena lammutatakse vanamoodne ja ebamugav loss ning ehitatakse üles uus, kuid elamiskõlbmatu onn.
4. Me näeme selgelt, et 1917 aasta radikaalne Oktoobrirevolutsioon, mis võitis raskel ja vaevarikkal ajal mahajäänud rahva keskel, on poliitiliseks ja majanduslikuks sammuks tagasi, kuna ta likvideeris ühiskondlikud vabadused ja pidurdas majanduslikku arengut. Seevastu aga sel ajal kui enammõõdukas ja vähem vägivaldne revolutsioon Austrias ja Saksamaal 1918. aastal oli poliitiliseks sammuks edasi, kuna ta suurendas ühiskondlikku vabadust.
5. Kõikide revolutsioonide kogemused on näidanud, et purustamislaine ja vana ühiskonna pinnasest äraütlemise järel saabub esialgu stabiliseerumine ning siis tagasipöördumine või samm endise juurde. Endine arengutsükkel hakkab otsast peale, kuid ühiskonna kaotused osutuvad mittekompenseeritavateks ja kantud kaotused ei kompenseerita saavutatud tulemustega. Radikaalse revolutsiooni tagajärjel tekib tegelikult tagurpidikäik ühiskondlikus arengus isegi siis kui peetakse silmas suuri ja õiglasi eesmärke. Sellest saavad käesoleval ajal aru kõige kultuursemad ja eesrindlikumad rahvad. Sellepärast ei kohta me kaasajal mitte kusagil radikaalsete revolutsioonide puhanguid. Korra muutused mõnedes Ida-Euroopa maades, Hiinas, Vietnamis, Koreas ei toimunud mitte revolutsiooni tulemusena, vaid nende maade vallitamise käigus NSVL suurriikliku jõu vahendusel.
6. Enamus kommunistlikke parteisid ja töölisklasse ütlevad kaasajal ära ühiskonna ümberkujundamisest revolutsiooni teel. Kapitalistlike maade töölisklass on praegu kõige antirevolutsioonilisem klass, kuna ta mõistab, et suuremat heaolu võib neile kindlustada demokraatlik ühiskond. Nad on selle korra kaitsjad aga mitte hauakaevajad.
7. Maailm tervikuna ei taha revolutsiooni, ütleb temast ära ja eitab tema vajadust, kuna revolutsioon tähendaks juba täiendavat lõhenemist ja vaenu, mitte ainult inimkonna horisontaaltasapinnas, vaid ka vertikaaltasapinnas. Maailmas eelistab ühiskonna rahulikku evolutsiooni.

 

Meie oleme veendunud:

– et igasugune üleskutse verisele vägivaldsele revolutsioonile ükskõik millises maailma osas, ükskõik kus kohas ja kelle poolt meelevaldse ühiskondliku  grupi abiga, on kuritegu ja ajalooliselt mitteõigustatud;

– et üleminek mittedemokraatlikust ühiskonnast demokraatlikku ühiskonda saab toimuda massilise ja võimsa, kuid mitte vägivaldse mõjuavalduse tulemusena kodanike poolt ühiskonna juhtkonnale;

– et inimesed võivad täisväärtuslikult areneda ja täiustada ainult demokraatlikus ja vabas ühiskonnas rahuliku ning loomuliku evolutsiooni teel.

 

5.Rahvuslikust vabadusliikumisest.

 

1. Võimas vabadusliikumise laine haaras koge kaasaegset maailma. Enamus kolooniaid ja üksikuid rahvaid, kes olid sõltuvuses teistest riikidest, muutusid sõltumatuteks ja iseseisvateks. Suurt osa selles võitluses mängis sõltuvate rahvaste püüdlus oma vabaduse poole. Kuid suuremal määral sai see võimalikuks suurte koloniaalriikide heast tahtest, sest tänu oma võimsale sõjalis-majanduslikule potentsiaalile nad oleksid võinud veel pikemat aega säilitada oma koloniaalvaldusi. Endiste koloniaalriikide – Inglimaa, Prantsusmaa, USA, Hollandi humaansed aktid andsid koloniaalrahvastele poliitilise vabaduse ja suveräänsed õigused, mis ühtlasi määrasid ära demokraatia ja vabaduse põhimõtted, mis võeti aluseks nende ühiskondade poolt. Ülalnimetatud aktid ei nõrgestanud nimetatud suurriike, vaid tõstsid nende moraalset autoriteeti.
2. Me ei unusta inimväärikuse solvamist, mis tehti nende suurriikide poolt koloniaalrežiimi ajastul, kui me mäletame ka, et need suurriigid võtsid kasutusele varemkasutatud kolooniate rikkused, lülitades need üldrahvaliku tarbimise vooluahelasse, täitsid suurt kultuur-tsivilisaatorlikku missiooni tuhandeid aastaid mahajäänud rahvaste hulgas, valmistades neid ette suveräänseks majanduslikuks ja poliitiliseks eksisteerimiseks. Palju raskusi, mis elavad üle vabastatud rahvad, on esile kutsutud eelkoloniaalaegsetest traditsioonidest, samuti rassi- ja rahvuslikest iseärasustest.
3. Kõige suuremaks kaasaegseks koloniaalriigiks, kes hoiab ümber Vene rahvustuuma kõige suurema arvu rahvaid, on NSVL. Ta peab ülalnimetatud koloniaalriikide eeskujul andma poliitilise iseseisvuse ja kultuurilise autonoomia kõikidele rahvastele, kes seda soovivad, kindlustama tõeliselt vennaliku liidu või isaliku soosingu nendele rahvastele, kes sellest iseseisvusest ära ütlevad. See oleks tõeliselt humaanne ja demokraatlik akt, mis vastaks ajastu vaimule, milles me elame.
4. Paljude rahvaste püüded, peamiselt ukrainlaste, juutide, tatarlaste, Baltimaade, Kesk-Aasia, Kaukaasia rahvaste omad, poliitilisele kultuursele ja majanduslikule enesemääramisele on senini vägivaldselt tagasihoitud suurriigi jõuga. Need rahvad peavad kõrvalekaldumatult võitlema rahvusliku vabaduse eest. Kuid need rahvad peavad ja meeles pidada, et nende rahvuslik võitlus peab olema kõige tihedamalt seotud olema ülddemokraatliku võitlusega. Tee rahvuslikule vabadusele peab kulgema kogu nõukogude ühiskonna demokratiseerimise kaudu ja rahvusliku vabadus võib olla kindlustatud ainult ühiskonna vabaduste kaudu!
5. Nõukogude Liidu rahvaste enesemääramine peab olema kindlustatud õigusega pöörduda ÜRO-sse ja selle referendumi, kui üldrahvaliku tahteavalduse vaba läbiviimisele ÜRO vaatluskomisjonide järelvalve all.
6. Ennastmääranud suveräänsed rahvad peavad kasutama saadud vabadust mitte vanade arvete õiendamiseks, rahvuslike vasturääkivuste teravdamiseks ja naabrite vahelise vaenu ülespuhumiseks, vaid tihedalt koonduma ÜRO lipu alla demokraatlike, vabade rahvaste ühtseks üldinimlikuks pereks. Nad peavad tunnistama kõrgemaks kohtulikuks ja täidesaatvaks organiteks ÜRO-d.

Me oleme veendunud:

– et rahvaste rahvuslik vabadusliikumine peab kokku sulama ühtseks lahutamatuks tervikuks ülddemokraatliku liikumisega;

– et igale rahvale peab olema antud õigus ja tegelik võimalus poliitiliseks ja majanduslikuks ning  kultuuriliseks enesemääramiseks ÜRO otsese kontrolli all;

– et ennastmääranud rahvad peavad olema esindatud ÜRO-s ja nad peavad tunnustama teda kõrgemaks autoriteediks kõikides tüliküsimustes.

 

6.Maailma ideoloogiline seisund.

 

1. Kaasaegses maailmas eksisteerivad kolm põhilist ühiskondlik-poliitilist ja ideoloogilist jõudu: a)demokraatlik ideoloogia, mis seisab laialdase ühiskondliku vabaduse eest ja toetab eraomandit (demokraadid, vabariiklased jne.); b)sotsialistlik ideoloogia, mis seisab laialdase ühiskondlike vabaduste eest ja piirab eraomandit (leiboristid, sotsiaaldemokraadid jne.); c)kommunistlik ideoloogia, mis seisab ühiskondlike vabaduste piiramine ja eraomandi hävitamise eest (kommunistid ja trotskistid jne.) Igaüks nendest ideoloogiatest võib olla religioosse või rahvusliku kallakuga /kristlik-demokraadid, töölis-sotsialistid, natsionaal-demokraadid jne./
2. Loomulikus olukorras omavad maailma demokraatlike ühiskondade kõige suuremat poolehoidu demokraatlikud parteid, keskmist – sotsialistlikud parteid ja kõige väiksemat – kommunistlikud parteid. Nii näiteks toetab neid kõige kommunismisõbralikemais maades – Itaalia ja Prantsusmaa – vastavalt 1/4 ja 1/3 kõigist valijaist. Seega kõige suurem inimkonna sümpaatia vabas olukorras kuulub demokraatiale ja omandile.
3. Olukord kommunistlikes maades on problemaatiline, kuna siin nn. “ühiskonna poolehoiu” lipu all reserveeritakse tegelikult saavutatud ebastabiilset tasakaalu. See saavutatakse sellega, et aktiivselt sundiv ühiskonna vähemus lämmatab ja allutab enamuse suuremalt osalt võõra sõjajõu abil, spekuleerides hirmuabinõude ja materiaalsete hüvedega.
4. Filosoofias on põhilisteks mõttevalitsejateks idealismi aated, harvemini tema neutraalsed hoovused (eksistentsialism, pragmatism). Materialistlik filosoofia on nüüdisajal äärmiselt ebapopulaarne doktriin. Tema haru . marksism-leninism – on tõeliselt agoniseeruv ideoloogia, mis pidevalt kaotab oma toetuspunktid isegi tema poolehoidjate hulgas.
5. Religioon oma põhiliste usuõpetuste näol: kristlus, buddism, induism, judaism jne. on endiselt võimsad ja universaalsed ideoloogilised vormid, vaatamata sellel, et uue aja teaduse edusammude valguses tema oreool on tuhmunud. Kaasajal, kus teaduse areng viib inimkonna ummikusse ja leiab üha enam raskusi looduse tunnetamise teel, saavutab religiooni edaspidise elustiimuli.
6. Seega inimkond tunnistab oma põhilisteks ideaalideks kõrgemad surematud väärtused: vabadus, omand, armastus ligimese vastu. Ta pöördub ära madalatest, oma aja ära elanud väärtustest nagu orjus, viletsus ja riigivõimu ees kummardamine.

Me oleme veendunud:

– et demokraatlikud ideaalid, inimlikud vabadused ja õigused on ainsad põhiväärtused, mis on astme võrra kõrgemal kui majanduslik heaolu;

– et filosoofia on suur jõud, mis kujundab ümber inimese vaimu ja tema kaudu kogu inimühiskonna, et me oleme kohustatud pidevalt uuendama filosoofia vaimseid otsinguid süsteemide lepitamise ja kooskõla põhimõtete alusel;

– et religioon on üks suuremaid ja mittehävitatavaid ideoloogilisi faktoreid; ta on filosoofia liitlane, milline on kutsutud kaasaegse ja tulevase maailma saatuses mängima tohutu suurt osa.

 

 

1. Ühiskonna seisund ja demokraatliku liikumise eesmärgid.

 

Meie rahvas omab täielikku õigust vabaks ja õnnelikuks eluks. Ta on selle ära teeninud oma piiritute kannatuste ja titaanilise tööga. Kõigis lugematutes hädades, millised tabasid minevikus ja ähvardavad meie rahvast tulevikus, on südi kõigepealt:

1. Meie juhtkonna kitsalt dogmaatiline piiratus, mis segab tal näha, õieti hinnata ja arukalt reageerida meie maailma tähtsamatele nähtustele.
2. Puudulik riigijuhtimise praktika, ühiskonna suurvaimude arvamuse alahindamine ja nende mahasurumine karistusaparaadi abil.
3. Valitsuse tegevuse vastutustundetus ja omavoli, mis on tingitud opositsioonilise poliitilise jõu taltsutava mõju puudumisest.

Kõik see tuleneb meie ühiskondlik-poliitilise süsteemi antidemokraatlikust ainuvalitsuslikust, diktaatorlikust printsiibist. Seepärast osutub meie ainsaks päästvaks vahendiks, meie peamiseks eesmärgiks ühiskondliku elu kõikide külgede täielik demokratiseerimine. Vabadus on vajalik meile kõigile, et aheldada meie ühiskonna loovad jõud ning vältida hukatust.

 

1. Poliitiline kord.

 

1. Nõukogude riik kujutab endast sügavat antidemokraatlikku ja totalitaar-diktaatorlikku ühiskondlikku organisatsiooni. Siin on rõhuva (absoluutse) enamuse õigused ja huvid toodud ohvriks riigi õigustele ja huvidele.
2. Nõukogude riik on vägivalla organ parteilis-bürokraatliku eliidi käes, kes kujutab endast uut ekspluataatorlikku klassi. Riiklike seaduste ja huvide sisu määratakse omavoliliselt kindlaks parteilise kliki poolt vastavalt tema kitsastele huvidele. Nad arvestavad vaid sel määral kodanike huvisid, kuivõrd see annab võimaluse masse eemal hoida rahulolematuse aktiivsest väljendamisest.
3. Kogu võim – seadusandlik, kohtu- ja täidesaates on koondatud ühte valitsusorganisse – Kommunistliku Partei Keskkomiteesse.
4. Et hoida rahvast alistavuses ja kergemini saavutada oma kitsaid eesmärke, jätab parteiline klikk kodanikud ilma põhilistest inimõigustest, koormab neid aga viimse võimaluseni kohustustega riigi vastu. Õigus tööle, puhkusele ja meditsiinilisele teenindamisele – see omab ainsat eesmärki – kindlustada riigile efektiivne tööjõud. Siinjuures on kodanikel täielikult ära võetud põhilised inimõigused – sõnavabadus, trükivabadus, ühingute, rahulike demonstratsioonide, välismaale sõitude jne. vabadus.
5. Makstes lõivu kaasajale on diktaatorlik režiim sunnitud maskeerima oma olemust näiliku demokraatia vormiga. Massilise pseudodemokraatliku etenduse loomiseks sunnitakse inimesi suuliselt ja kirjalikult esinema vastu oma veendumusi ja südametunnistust, võtma osa massiliselt miitingutest ja demonstratsioonidest vastu oma tahtmist, astuma organisatsioonidesse, millel ei ole mingit tähtsuse riigivõimu kõrval jne. s.o. täitsa poliitiliste statistide oda. Need, kes seejuures väljuvad karmi parteilise kontrolli alt, langevad otseste või kaudsete jälituste ohvriks.
6. Näilise rahvavalitsuse mulje loomiseks instseneeritakse valimiste komöödia maa juhtuvatesse organitesse valvsa parteilise järelvalve all. Valitavad kandidaadid esitatakse ainult parteiliste organite poolt ja ükskõik millised teised kodanike grupeeringud, mis ei ole kontrollitavad partei poolt ei oma tegelikku võimalust kandidaatide esitamiseks. Valijatele jääb vaid üle mehaaniliselt hääletada poolt. Valimiste andmeid võltsitakse halastamatult ja valimised ise ei oma mingisugust ühiskondlikku tähtsuse peale propagandistliku.
7. Mittedemokraatliku konstitutsiooni garantiidest ei peeta kinni. Praktiliselt on võimalik igasugune valitsuse omavoli kodanike üle.
8. Riigi kõrgeim seadusandlik organ – Ülemnõukogu on täidesaatva võimu hale ja alandlik ripats. Paheline valimispraktika toob siia poliitiliselt harimatuid inimesi või valitseva parteieliidi liikmeid. Tema ülesandeks on kindlustada valitsuse poolt ette dikteeritavate demokraatide ühehäälse sõnatu kinnitamise rituaal.
9. Kogu Ülemnõukogu eksisteerimise jooksul ei ole olnud juhust, et kasvõi ükski saadikutest oleks hääletanud valitsuse ühe või teise ettepaneku vastu. Vaatamata rohkearvulistele vigadele ja isegi kuritegelikule tegevusele ei ole Ülemnõukogu kordagi väljendanud valitsusele usaldamatust.
10. Riigi kohtuvõim – Ülemkohus ja rahvakohus on täielikult allutatud täidesaatvale võimule ja enamuses komplekteeritud kommunistliku partei liikmetest. Sellise süsteemi juures ei mõista kohut mitte ühiskond, vaid kommunistlik partei. Kuid parteiline kohus ei kaitse mitte tõde ja õigust vaid põhiliselt oma poliitilisi huve. Ta mõistab kohut mitte seaduse, vaid riigi nimel.
11. Kohtuotsused eriti poliitilistes küsimustes lahendatakse partei ja julgeolekuorganite salajaste juhendite kohaselt.
12. Kõrgem täidesaatev organ – Ministrite Nõukogu on Keskkomitee praktiline võimu tööriist ja temale allub tegelikult ka seadusandlik ja kohtulik võim, ta komplekteeritakse juhtivate parteikliki liikmetega. Tema käsutuses olevad armee, miilits, julgeoleku organid ja massipropaganda vahendid võimaldavad juhtival klikil piiramatult alla suruda iga iseseisva poliitilise elunähtuse, igasuguse opositsiooni, igasuguse lahkarvamuse. Sel viisil sõltub ühiskonna saatus partei kliki käputäie dogmaatikute omavolist. Valitsuse isikuline koosseis jääb pikaks ajaks muutumatuks.
13. Kohaliku omavalitsuse organid – töörahva saadikute nõukogud, mis kujutavad endast lihtsalt täidesaatvale võimule alluvaid allrakke, on ilmajäetud vähimastki võimalusest kritiseerida või mõjutada võimu.
14. Ühiskondlikud organisatsioonid-ametiühingud, komsomol, spordiühingud luuakse vaid partei initsiatiivil, on selle ilmetuks lisandiks ja täidavad vaid piiratud teenistusülesandeid. Nendel ei ole iseseisvat tähendust ega võimu.
15. Kogu viiekümneaastane praktika on näidanud, et partei ülemkiht ja valitsus on mitteküllaldaselt hoolitsenud elanikkonna huvide ja vajaduste eest. Vastupidi, sageli on parteieliidi kuritegelik avantüristlik tegevus kurnanud elanikkonna vaimseid ja materiaalseid ning moraalseid ressursse, nõudnud kümneid milj. ohvreid.
16. Igat poliitilist tegevust, väljaarvatud parteikursi sõnatu heakskiit, kiusatakse taga ja karistatakse karmilt alates töölt vallandamisega, lõpetades arreteerimisega või paigutamisega psühhiaatrilistesse haiglatesse.
17. Ühiskonna parimad pead ja südamed, mehised inimesed puhta südametunnistusega protesteerivad ja võitlevad antidemokraatliku režiimi vastu, vaatamata uuele repressiooni lainele (Jakir, Daniel, Sinjavski, Ginsburg, Galanskov, Grigorenko, Jafimovitš, Haustov, Bukovski, Litinov, Gabai, Martšenko, Gorbanovskaja, Gavrilov ja paljud paljud teised).
18. Käesoleval ajal on riik viidud olukorda, mis ähvardab poliitiliste ja majanduslike kriisidega.

 

Demokraadid kuulutavad oma poliitilisteks eesmärkideks:

1. Demokraatliku riigi – Demokraatlike Vabariikide Liidu (DVL) loomine, mida juhiks kõikides parteide ja parteitud rahvuslike, klassiliste ja religioossete ühiskonnagruppide esindajad.
2. Vähendada kodanike kohustusi riigi vastu ja kindlustada neile järgmised kümme põhilist õigust ja vabadust ilma igasuguse piiramiseta:
3. Vabadus omavolilistest arestidest, läbiotsimistest ja teistest vägivallaaktidest;
4. Südametunnistuse ja veendumuste vabadus;
5. Tegevusvabadus;
6. Õppimisvabadus;
7. Loominguvabadus;
8. Kirjavahetuse ja liiklemisvabadus;
9. Kodakondsuse ja elukoha valiku vabadus;
10. Sõna ja trükivabadus;
11. Koosolekute ja ühingute vabadus;
12. Demonstratsioonide ja poliitiliste valimiste vabadus.
13. Sisse viia üldised vabad demokraatlikud valimised riigiorganitesse, valimiseelse kampaania piiramatu rahuliku läbiviimise tingimustes ja võimaluse juures üles seada kandidaat ükskõik millise ühiskondliku grupeeringu poolt, mille pooldajate arv oleks üle 500 inimese.
14. Seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu üksteisest sõltumatuks tegemine ning väljaviimine partei kontrolli alt ühiskonna teenistusse.
15. Luus kõrgemad seadusandlikus organid – Kõrgem Vabariikide Liidu Nõukogu ja Vabariigi Nõukogud, millised komplekteerida kõigi parteide, parteitute, rahvuslike, klassi ja religioossete grupeeringute esindajate vabade valimiste tulemusel.
16. Luua täidesaatvast ja seadusandlikust võimust sõltumatud kohtuvõimu organid – ühiskondliku kohtud, komplekteerides need parteitutest, moraalselt puhastest inimestest vabade valimiste tulemusena valimisringkondades ja vabariikides. Kohtuvõim peab jälgima seaduse täitmist, mitte ainult isikute, vaid ka täidesaatva võimu poolt.
17. Konstitutsiooniliste graniitide täitmiseks luua sõltumatu konstitutsiooniline kohus, kuhu võiks pöörduda hagiga iga kodanik iga täidesaatva võimu instantsi vastu, iga, ka kõige kõrgema ametniku vastu.
18. Luua kõrgemad, seadustest ja vabariigi nõukogusest sõltuvad täidesaatvad organid – DV Liidu Ministrite Nõukogu ja DV Ministrite Nõukogud; luua kohalike nõukogude süsteemid, millised oleks komplekteeritud ühe või mitme valimistel võitnud grupeeringute esindajatest.
19. Kaotada poliitiline karistusaparaat – riikliku julgeoleku organid – kui antikonstitutsioonile organisatsioon. Ühiskondliku korra kaitseks peab jääma vaid miilitsa organid.
20. Vabastada kõik poliitvangis, hüvitada neile ja nende perekondadele tekitatud kahju ning keelduda täielikult tagakiusamisest poliitilistel põhjustel.

 

2. Majanduslik kord.

 

1. Nõukogude Liidu majandusliku aluse moodustab tööriistade ja tootmisvahendite sotsialistlik omand, mis väljendub riikliku või kooperatiiv- kolhoosi omandi vormis, majandusliku elu aga määrab kindlaks rahvamajanduslik plaan.
2. NSVL-s valitseb ühtne, maailma suurim, monopol kogu tootmisele. Tootmisvahendite omanikuks ei ole mitte iga riigi kodanik, nagu kinnitatakse, vaid neid käsutab oma äranägemise järgi valitsev partei-bürokraatiline eliit, kuhu kuulub umbes 4-5% elanikkonnast (akadeemik A. Sahharovi andmeil). Tootmissuhete iseloom pole faktiliselt mitte sotsialistlik, vaid riigikapitalistlik, koos kõigi siit tulenevate järeldustega: elanikkonna ekspluateerimisega, vaesusega, tööstus- ja põllumajanduskriisidega, disproportsioonidega tootmises ja tulude jaotuses jne.
3. Riigi majanduses võimutseb range “demokraatlik tsentralism”. See väljendub tootmisühikute täielikus alluvuses ühisele, maksimaalselt tsentraliseeritud võimuorganile, kes ainsana juhatab tootmist ja määran toodangut s.t. riik on ainsaks tootmise reguleerijaks.
4. Nõukogude majandus on bürokratiseerunud, tsentraliseeritud planeerimine aheldab ja pidurdab üksikute ettevõtete, kollektiivide ja tootmises rakendatud isikute initsiatiivi. Planeerimise praktika on puudulik, kuna ta: a)ei põhine teaduslikul alusel, b)on rajatud loodusressursside kiirele väljakurnamisele ja raiskamisele, c)on oma olemuselt ebatäiuslik, sest võimatu on ette näha kõiki erinevusi ja muutusi majanduslikus elus.
5. Tänu tootmise tsentraliseeritud planiseerimisele ja materiaaltehnilisele varustamisele toodab riik “mida, kuidas ja palju tahab”, müüb oma toodangut kellele tahab ja selliste hindadega, milliseid peab endale vastuvõetavaks. Varustajate ja tellijate vahelised suhted ei ole rajatud mitte vastastikule kasulikkusele, vaid voluntaristlikele põhimõtetele.
6. Nõukogude ettevõtted ja sovhoosid ei oma mingit majanduslikku iseseisvust. Ettevõtted saavad plaanilised ülesanded naturaalsetest ja rahalistest näitajatest, kusjuures viimased mängivad kontrollarvestuse osa. Administratsioon aga majandusliku üksuse kollektiiv ei oma õigust muuta plaani nii mahult kui ka nomenklatuurilt.
7. Kaubalis-rahalised suhted täidavad peamiselt arvestuse ülesandeid. Sidemed ettevõtete vahel on otsesed, ekvivalentsed, mitte kaubalised. Kõiki põhilisi ühiskondliku tootmise majanduslikke seadusi ignoreeritakse ja asendatakse põhjendamatult voluntaristlike kontseptsioonidega.
8. Valdav osa ettevõtteid ja sovhoose töötavad kahjumiga, saavad dotatsiooni ja ei ole huvitatud üleminekust isemajandamisele, kuna puudub materiaalne stiimul.
9. Uus majandusreform ei kõrvaldanud vasturääkivusi riigi majanduses. Ettevõtted on endiselt “demokraatliku tsentralismi” rangete raamidega piiratud.
10. Kõige madalam tootlikkus arenenud maade hulgas on saanud iseloomulikuks, saatvaks nähtuseks nõukogude majanduselus. Vaatamata planeerimisele ja ühtsele juhtimisele, vaatamata hiiglaslikele looduslikele ressurssidele, maailma suurimale töötavale elanikkonna näevad NSVL ja USA tootlikkuse suhted küllaltki viletsad välja. USA-s tootis 1967. a. 1 inimene sama palju toodangut kui NSVL tööstuses 2 inimest, põllumajanduses 5 inimest, ehituses 1,9 inimest. Tootlikkuse tõstmiseks ei ole nõukogude töölised materiaalselt huvitatud, kuna riik ei tõsta neile selle eest töötasu, sest ei suuda katta seda kaubaga. Seepärast alandab riik tööühiku hinda juhul kui tootlikkus tõuseb.
11. NSVL-s on alatoodang saanud majanduse iseloomulikuks jooneks. Ta jääb maha kõigist arenenud maadest toodangu ja tarbimise poolest ühe inimese kohta. Viimastel aastatel suureneb vahe pidevalt. Tarbimine toiduainetes ühe inimese kohta on järgmine:

12. Tööstuses ja põllumajanduses leiab aset erinevate harude disproportsioon. Näiteks jääb tarbimisvahendite tootmine maha tootmisvahendite tootmiseks.
13. Uued ettevõtted varustatakse vananenud tüüpi seadmetega ja mehhaniseeritakse ning automatiseeritakse nõrgalt võrreldes rahvusvahelise tehnilise tasemega. Ei teostata küllaldaselt kaasaegse tehnika kokkuostu arenenud maadest, vaid projekteeritakse ja toodetakse oma. See aga on kvaliteedilt halvem ja seotud suurema tehnilise riskiga. Kuna ettevõtteid varustatakse moraalselt vananenud seadmetega ja kasutatakse vananenud tehnoloogilisi protsesse, siis on tootlikkus väike, toodangu maht madal ja toodangu omahind kõrge. Tulemusena võib märgata tehnilist ja organisatsioonilist mahajäämust arenenud maadest keskmiselt 15-20 aasta võrra. Mehhaniseerimise ja automatiseerimise madal tase on kutsutud esile riiklike reservide (kapitalide) puudumisest seadmete uuendamise eesmärgil, kuna nad neelatakse sõjalis-majandusliku kompleksi poolt.
14. Tehnilisi seadmeid taastatakse mitmeid kordi primitiivsete vahenditega, mille juures kantakse rohkem kulutusi kui uute täiuslike seadmete tootmiseks.
15. Tööstuses ja põllumajanduses võib märgata suurt kapitalimahutuste killustatust. Tööjõud, mis rakendatakse ettevõtete ehitamiseks vajalike materjalide tootmiseks ja vahetult nende ostmiseks, saab töötasu, kuid ei anna toodangut. Ettevõtteid ehitatakse kaua. Tänu sellel suureneb ringluses oleva raha hulk, mis ei ole kaubaga kaetud. Kauba defitsiit riigis oli 1969. a. 9 miljardit rbl.
16. Uute kaasaegsete ettevõtete ehitamise asemel peaaegu kõiki ettevõtteid laiendatakse ja rekonstrueeritakse tootmist katkestamata. Seda laadi rekonstruktsioonid annavad vaatamata suurtele kulutustele tühist efekti ja tööjõu hulk suureneb võrdeliselt toodangu suurenemisele.
17. Uute ettevõtete ehitamisel ei arvestata võimsuse tõstmise perspektiiviga paljude aastate jooksul ja seepärast kõik kümne aasta vanusega tehased osutuvad vananenuiks kõikide näitajate osa.
18. Kogu nõukogude võimu perioodi jooksul on valitseva eliidi huvides halastamatult kurnatud põllumajandust. Kolhoosnikelt sundkorras “kokku ostetud” toiduainetele määrati sümboolsed hinnad (1-2 kop. vanas vääringus 1 kg vilja eest). Tänu sellele sai valitsev eliit tasuta toiduaineid ja müüs edasi linna elanikkonnale suvaliselt määratud hindadega. See parandas riigi eelarvet ja andis võimaluse summutada linna elanikkonna rahulolematuse.
19. Põllumajanduslikke maid ekspluateeritakse mitte teaduslikul, vaid röövellikul alusel, lähtudes momendi vajadusest. Kolhoose varustatakse tehnikaga viimases järjekorras. Põllud on hooletusse jäetud, risustunud, osaliselt errodeerunud. Üritusi põllumajandusliku tootmise tõstmiseks viiakse ühekülgse kampaania näol, nagu näiteks võitlus heinavälja süsteemiga, kesadega, maisi massiline juurutamine, kemiseerimine, uudismaa üleskündmine (sinna 1956-65. a. paigutatud 9,6 miljardit rbl. andis toodangut ainult 11 miljardit rbl. eest). Iga praktikas ja teaduses katsetamata doktriin leiab reeglina kasutamist kogu maal ja tavaliselt annab negatiivset efekti. Põllumajandust juhitakse ilma kohalike klimaatilisi ja pinnase ning majanduse iseärasusi arvestamata.
20. On loodud ja tegutseb suure bürokraatlik aparaat ametiredeli kõikidel astmetel. Ainuüksi vabastatuid partorge, tehasekomitee esimehi, eriosakondade ülemaid, partei aparaadi töötajaid rajoonikomitee ja linnakomiteede tasemel loetletakse NSVL-s orienteeruvail andmeil 0,8-1 miljon inimest. Paisuva bürokraatlik-parteilise aparaadi ülalpidamiseks kulutatakse tohutuid summasid. Isegi arenenud maad ei saa lubada endale sellist pillamist.
21. Suurriiklikud sihid ja maailmavalitsuslik doktriin “riigikaitse” sildi all sunnivad looma gigantse sõjalis-majanduslikku kompleksi. Tema ülalpidamiseks eraldatakse umbes 1/3 maa majanduslikust potentsiaalist, mis jääb lootusetult kadunuks ühiskonna vajadustele.
22. Ainuüksi sõjajärgsel perioodil on Nõukogude Liit ebasoodsatel tingimustel või tagastamatu abi näol ehitanud nõrgalt arenenud maades kuni 1967. aastani 1537 ettevõtet, sealhulgas Hiinas 256, Kuubas 161, Vietnamis 180, Afganistanis 59, AÜV 100, Gineas 44 jne.
23. Nõukogude Liit saadab tasuta relvastust paljudesse maadesse: Indoneesiasse, AÜV, Alžeeriasse, Hiinasse, Gaanasse, Portugali kolooniatesse ja paljudesse teistesse maadesse mitmete miljardite rbl. eest, mille maksab kinni Nõukogude Liidu elanikkond.
24. Palju vahendeid kulutatakse õõnestustegevuseks teiste riikide vastu nn. internatsionaalse abi näol.
25. Sõjapidamine Koreas, Vietnamis (üks sõjapäev läheb NSVL-le maksma 3 milj. rbl.), abi Kuubale (1 milj. dollarit päevas) kahjustasid lõplikult maa majandust ja viisid riigi 1969 aastaks süveneva kriisi seisundisse.
26. Vigase majanduse ja avantüristliku välispoliitika otsene tagajärg on ühiskondliku tarbimise madal tase. Poliitiliselt õigustest ilma jäetud elanikkonda ekspluateeritakse tugevalt. On sisse seatud kõrged otsesed ja kaudsed maksud (tulumaks, lastetusmaks, aktsiisimaks, hinnakõrgendused kaupadele ja maksud ettevõtetele käibemaksu näol, vaba maksujäägi eelarvesse äravõtmine jne.) elanikkonnalt pumbatakse raha välja meelevaldselt kehtestatud hindade abil, (näit. auto hind ületab mitmekordselt tema omahinna).
27. Madal palgatase, tööstuskaupade kõrged hinnad, toiduainete kõrged hinnad, kaupade puudus ei stimuleeri elanikkonna huvitatust tootval tööl. Konstitutsioonilist põhimõtet “igaühelt tema võimete järgi, igaühele tema töö järgi” ei ole rakendatud. Töötasud on vähe diferentseeritud. Jaotamise ühtlustamine printsiibi alusel saab hästi ja halvasti töötav tööline peaaegu võrdset tasu. Riigilaenu obligatsioonid on kinni külmutatud.
28. Viimastel aastatel tõusevad tööstuskaupade hinnad. Tunda annab alatootmine. Sama olukord on ka toidukaupadega. Liha ja või terav puudus, igaaastane teraviljasaagikuse langus. Riik ei ole nähtavasti võimeline looma tarbimise reserve. Selle tulemusena jääb isegi optimistlike arvutuste järgi NSVL 17. kohale tarbimise taseme poolest.
29. Riik kannatab terava korterikriisi all, mida lubati likvideerida partei ja valitsuse poolt 1970 aastaks. Et jätku lasteaedu, lastesõimi, haiglaid, sööklaid, koole, linnad ei ole heakorrastatud (transport, kanalisatsioon, haljastus, õhubasseini puhtus jne.)
30. Valitsev eliit kasutab tänu majanduslikule monopolile, poliitiliste vabaduste puudumisele, sund- ja poolsundtööd. Isikute vastu, kes hoiavad kõrvale riiklikus sektoris töötamisest on vastu võetud ranged seadused, mis sanktsioneerivad isegi vabaduse kaotust. Kolhoosnikud on passidest ilma jäetud, mis seob neid vägivaldselt kolhoosi külge. Paljud töölised ja teenistujad, kes on aastaid seisnud korteri järjekorras on sunnitud leppima igasuguse tööga ja töötasuga, kuna üleminek teise ettevõttesse jätab neid ilma õigusest elamispinnale.
31. Töölised on ilmajäetud isegi õigustest kaitsta oma majanduslikke huve. Streigid on keelatud võimu poolt ja neile vaadatakse kui sabotaažile või õõnestustööle.
32. Üldrahvalikku omandit ei kasutata kõigi ühiskonnaliikmete huvides. Rahvale jäävad raasukesed, valitseva eliidi laualt. Majandusliku ekspluateerimise sünged pildid, poliitiline ebaõiglus, mis on kujutatud Marxi “Kapitalistis” on täiesti kaasaegsed ja võivad olla nõukogude riigi kapitalismi illustratsiooniks.
33. Dogmaatilised eelarvamused omandi planeerimise ja tootmise kohta leiavad valitsevalt eliidilt täielikku toetust ning neid kultiveeritakse eesmärgil hoida oma käes majanduslikku ja poliitilist elu. Argadele dogmaatikutele ma tuletame meelde ajaloolist fakti NEP, tänu millel õnnestus tõsta laostatud majandust.
34. Parteilis-valitsev eliit, ametlik propaganda kirjutab kõik raskused purustavate sõdade, Tsaari Venemaa mahajäämuse jt. arvele. Faktilisel peituvad põhjused muus ja nimelt: a)omandivormide dogmaatilistest eelarvamustest rangelt kinnipidamine, b)majanduse juhtimise “demokraatlikus” tsentralismis, c)majanduse allutamises sõjatööstuslikule kompleksile, d)sunniviisilises ja poolsunniviisilises töös.

Demokraadid kuulutavad oma majanduslikeks eesmärkideks:

1. Kolmik majanduse loomine omandi ja tootmisvahendite kolme liigiga – riiklik (üldrahvalik), grupiline (kollektiivne) ja era (isiklik), mida reguleeritakse tarbimise ja turuga.
2. Kolme tööstussektori loomine tootmisvahendite kuuluvuse järgi a)riiklik – põhiliselt raske- ja keskmine tööstus (riiklikud ettevõtted), b)grupiline – kergetööstus (tööliste nõukogude, tööliskompaniide ettevõtte), c)era – kohalik tööstus (eraettevõtted).
3. Põllumajanduses luua kolm sektorit tootmisvahendite kuuluvuse järgi a)riiklikud majandid (riigimajandid), b)grupimajandid – vennaskonna, ühisuse, kommuuni majandid, c)eramajandid (farmid, talud).
4. Teenindussfääri ülesehitamine põhiliselt tootmisvahendite grupi ja eraomandi baasil.
5. Kollektiiv-, grupi ja eramajandite sõltumatus. Nad on võrdõiguslikud üldrahvalikega (riiklikega).
6. Kolme liiki majandusühikutele võrdsete tingimuste loomine ja vaba võistlus nende vahel.
7. Raha, mis omab praegu vaid kontroll-arvestuslikku tähendust muutmine hinna ekvivalendiks kindla kulla sisalduvusega, mis oleks garanteeritud riigipanga poolt.
8. Rahvusliku tulu kasutamisest keeldumine suurriiklikel eesmärkidel ja välispoliitilisteks avantüürideks maailmas koos väliskaubanduse laiendamisega kogu maailma ulatuses.
9. Rahva heaolu suurendamise laiendatud programm ja selleks eesmärgiks eraldatavate ühiskondlike vahendite kahekordistamine.

 

3. Rahvusküsimus.

 

1. Nõukogude Liit on suurvenemaa rahvustuuma ümber koondatud rahvaste vägivaldne ühendus.
2. Olemasolev vene riigi võim rahvaste ja nende maade üle on saavutatud viissada kestnud ekspansioonidega alates 15. saj.
3. Venemaal valitsesid sisemised korratused. Eksisteeris Euroopa riikidega võrreldes madal majanduslik tase, kultuuriline seisak, maapõuevarade oskamatu ja halb kasutamine, poolmetsikud ühiskondlikud suhted ja poliitiline despotism, mis sa alguse idamaa hordidest. Maa majanduse ümberkorraldamise, elatus- ja kultuuritaseme tõstmine, kaubanduse ja käsitöö arendamise asemel võttis Ivan Groznõi isikliku võimu tugevdamiseks ette verise orgia (nn. “opritsnina”), mis lõplikult laostas Venemaa majanduse. Võimu kindlustamiseks kasutasid paljud tema järglased ka vallutussõdu. Sõjakas-šovinistlik uim kustutab kindlalt sisepoliitilise olukorraga rahulolematuse leegi. Riigi majanduslik laos ja soov kindlustada võimu olid üle 400 aasta vene kolonialismi peamisteks põhjusteks.
4. Alates Ivan III ja Ivan Groznõi aegadest on Venemaa pidevalt laiendanud oma territooriumit Kesk-Venemaa tasandikust radiaalsetes suundades. Venemaa esimesteks kolooniateks sai Volgamaa (praegune ANSV-de territooriumid). Seejärel hõivati Kaasani ja Astrahani khaaniriigid. Õigeusuliste kaitse ettekäändel oli VII saj. liidetud Ukraina ja Valgevene, katolismivastase võitluse ettekäändel Poola ja Baltikum, kristliku tsivilisaatorliku missiooni täitmise sildi all, milline pandud Venemaale kõige vägevama poolt – Uural, Siber, Kaug-Ida, Kesk-Aasia, Kamtšatka, Krimm, Kaukaasia, Taga-Kaukaasia, Bessaraabia jne.
5. Palju rahvusliku vene impeeriumi lagunemine perioodil 1917-1919 demonstreerisid ääremaade rahvad eredalt oma rahvuslikke püüdeid sõltumatusele s.o. Kesk-Aasia, Taga-Kaukaasia, Baltikumi ja Loode-Venemaa. Kuid ainult need rahvad võitsid omale vabaduse, kes omasid kõige suuremat vabadustahet ja kaitsesid seda relvaga käes. Sellised olid Poola, Soome, Leedu, Läti ja Eesti.
6. Peale Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal, varjates end ülemaailmse revolutsiooni internatsionalismi ja proletaarse solidaarsuse dogmaatiliste loosungite taha, jätkas Venemaa püüdlust uute territooriumide allutamise poole, kasutades sel eesmärgil ülemaailmset kommunistlikku liikumist. Komitern koos kõigi temaga kaasnevate komparteidega oli allutatud Moskvale ja täitis ülesandeid, mida püstitas nende ette Nõukogude Venemaa. Komiternlasi edutati ja karistati Moskva korraldusel ja Moskva tujude järgi (Poola kompartei laialisaatmine ja tema juhtivate kommunistide hukkamine, truualama Bela Kuni mahalaskmine jne.). Komiternlaste kergeusklikkust, naiivsust ja religioosset usku marksismi kasutati salakavalalt ära Venemaa suurriiklikeks eesmärkideks. Selleks loodi ka vastav ideoloogiline baas: Nõukogude Liir deklareeris end olevat maailma kõikide tööliste ainus kodumaa.
7. Venemaal valitses veel nälg ja revolutsioonijärgne kaos, kuid Punaarmee väeosad olid juba sisse marssinud Tuvasse ja Mongooliasse, kus polnud mingit proletariaati. Õhutati Hiina kodusõda, kuhu saadeti relvi, raha ja spetsialiste (marssal Blücher), anti abi Atatürgile Türgis, võeti tarvitusele abinõud majanduslikuks abiks Baieri kommunistlikule vabariigile. Komiterni juhtimisel pandi toime pöörete ja ülestõusude katsed Bulgaarias, Rumeenias, Eestis jne. Juba siis 20-tel aastatel trügis nälgiv Venemaa maailma valitsema.
8. Nõukogude Liit astus läbirääkimistesse isegi raevuka vastase natsionaal-sotsialistliku Saksamaaga ja viis läbi temaga läbi Poola neljanda jagamise. Hitleri nõusolekul hävitas ta Leedu, Läti ja Eesti iseseisvuse, tungis kallale väikesele Soomele, võttis Rumeenialt ära Bessaraabia ainult sel põhjusel, et see varem kuulus Vene Impeeriumi kooseisu. Samal ajal peeti läbirääkimisi Hitleriga Dardanellide ja Balkani poolsaare vallutamise küsimustes. Maailma ümberjagamine NSVL ja Saksamaa vahel ei teostunud vaid Hitleri piiritu vallutusahnuse tõttu.
9. Teise maailmasõja käigus jätkas Nõukogude Liit katseid vägivaldselt liita endaga teiste rahvaste maid ja allutas Baltikumi, Rumeenia, Bessaraabia, Užgorodi oblasti Tšehhoslovakkialt, Ida-Preisi, Ida-Poola, Jaapani Kuriilid, kaudselt Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Poola, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria, Albaania, Mongoolia, Põhja-Korea jne. NSVL on ainus riik, kes II Maailmasõja käigus laiendas oma territooriumi umbes 700 tuh. km2 võrra (7,8% kogu Euroopa territooriumist). 1959. a. allus NSVL otsesele või kaudsele kontrollile juba ligi 25,9% maakera maismaast ja 32,7% kogu maailma elanikkonnast.
10. NSVL elutseb 1959. a. rahvaloenduse järgi 114,1 milj. vene rahvusest elanikku ja 94,7 milj. inimest teistest rahvustest. 20 rahvust omab üle ühe milj. elaniku, sealhulgas ukrainlasi 37,3; valgevenelasi 7,9; usbekke 6,0; tatarlasi 5,0; kasahhe 3,6; armeenlasi 2,8; grusiine 2,7; leedulasi 2,3; juute 2,6; moldaavlasi 2,2 ja teisi vähem kui 2,0 milj.

Märkus: venelaste hulka on arvatud Kuubani kasakad, stavropollased, kes faktiliselt omavad ukrainlaste etnilisi tunnuseid ja Doni kasakad, kes kuuluvad erilisesse etnilisse gruppi.  NSVL oma kaasaegsetes piirides asub endise Vene impeeriumi territooriumil s.t. on päritud Tsaari Venemaa kolooniad.

11. Nõukogude konstitutsioon jätab kõigile rahvastele ühesugused õigused poliitilisele elule, kuulutab igat liiduvabariiki suveräänseks riigiks. Tegelikult on liiduvabariigid oma õigustes täielikult piiratud ja ei oma rahvusvahelise õiguse alusel kehtivaid õiguse sätteid. Ükski vabariikidest ei oma välismaal ei diplomaatilist esindust ega ühtki välismaise riigiga sõlmitud lepingut. Ka sisemistes asjades on liiduvabariigid maksimaalselt oma õigustes piiratud. Kõik peamised ministeeriumid, mis juhivad põhilisi tööstusharusid, kaitset, siseasju, riiklikku julgeolekut on üleliidulised või liidulis-vabariiklikud. Isegi prokuratuuri organid ei ole allutatud vabariiklikule valitsusele, vaid vahetult NSVL prokurörile. Liidu ja autonoomsed vabariigid on vaid “ühtse ja jagamatu Venemaa” administratiivsed ühikud – ilma faktilise suveräniteedi tunnusteta, ilma õigusteta esineda rahvusvahelisel areenil, õigusteta juhtida oma siseasju.
12. Paljud ajalooliselt kujunenud rahvaste territooriumid jäid väljaspool NSVL-I, järelikult ka vabariigi piire, kuid partei ja valitsus pole tõstatanud isegi küsimust nende ühendamisest (Armeenia, Aserbaidžan, Turkmeenia, Kirgiisia). Nad toodi ohvriks suurriikluse huvidele.
13. Vaatamata kõlavatele loosungitele internatsionalismist, rahvaste vendlusest, antagonismide puudumisest rahvaste vahel on terved rahvad langenud repressioonide ohvriks püüde pärast elada iseseisvat poliitilist elu või neid selles kahtlustamise pärast. Kuulutati väljaspool seadust olevaiks ja küüditati asumisele kodustest paikadest koos vara konfiskeerimisega korealased Kaug-Idast (1937-38), krimmi tatarlased, kreeklased, tšetšeenid, ingušid, balkaarid, karatšaevlased, kalmõkid, Volga sakslased. 1942-53 a. viidi läbi juudivastased poliitilised kampaaniad, kiusati taga Baltikumi, Ukraina rahvaste esindajaid nn. “natsionalismi” pärast jne. Siiani ei ole varandust tagastatud ega lastud kodupaikadesse krimmi tatarlasi ja Volga sakslasi.
14. Vabariikide majandus on vägivaldselt seotud üleliidulisega ja paljud neist töötavad Siberi, Kaug-Ida, Kaug-Põhja ja teiste vähearenenud rajoonide vajaduste rahuldamiseks. Loodud hüvede jaotamine ei toimu kaubandussuhete alusel, vaid administratiivkorras võimu keskorganite poolt. Keskne võim pumpab omaäranägemise järgi rahvuslikud tulud ja rikkused, mis kuuluvad rahvale. Majanduslikult arenenud vabariikidest (Ukraina, Valge-Vene, Baltikum) veetakse rohkem välja kui sisse. Kuid suurenev väljavedu ei too rahvastele vajalikku rahvustulu, nende elatustase viiakse kunstlikult alla ja nad ei saa välja veetava toodangu eest täiendavat kompensatsiooni. Kui liiduvabariigid võiksid üksteisele müüa ja eksportida välismaale kaupu rahvusvaheliste turuhindade alusel, siis vabariikide majanduse arenemine ja elatustaseme tõus toimuks märksa suurema tempoga.
15. Riik organiseerib samuti ka elanikkonna kuntslikku migratsiooni. Nii näiteks arendatakse rahvuslikes vabariikides kunstlikult rida selliseid tööstusharusid, mille jaoks ei ole tooraine baasi ega tööjõudu, ei ole kohalikku turgu. Sisse veetakse tooraine ja tööjõud ning toodang veetakse välja. Tulemusena saavutatakse suur elanikkonna migratsioon. Rahvuslikesse vabariikidesse tuuakse sisse suurt kontingent uut elanikkonda s.t. faktiliselt moodustatakse võõrast rahvusest tsiviilgarnison. Nii näiteks on võõrast rahvusest elanikkonda vabariikides: Kasahstanis 42,7%; Lätis 26,6%; Eestis 20% jne.
16. Rahvad, kes elavad väljaspool oma etnilisi piire, ei oma kultuurilist autonoomiat. Ei ole väiteks juudi koole, ukraina koole väljaspool Ukrainat, valgevene omi väljaspool Valge-Venet, kuigi nende rahvaste esindajate paiknemine on kompaktsete gruppidena üle kogu NSVL.
17. Vene šovinistide ja mustsajalased, kes kujutavad endast vaid käputäit vene rahva seas ja armastavad valada krokodilli pisaraid Aasia ja Aafrika koloniaalsete rahvaste saatuse pärast, satuvad raevu küsimuse juures rahvaste olukorrast NSVL-s. “Mis neil veel puudub? Meie toidame neid… Ilma meieta hukkuksid… Neid vallutaks see või teine… Me õpetasime neile seda ja teist… Fašistid… Natsionalistid jne.” Need on need argumendid, milledes kõlab loogika, on näha moraal ja on tunda kõigi aegade kolonisaatorite psühholoogiat. On aeg heita endalt häbiväärsed kolonisaatorlikud eelarvamused.
18. Suurriiklikele püüdlustele peavad rahvad vastu seadma oma rahvast, oma maad, humanistlikku rahvustunnet, mis tähendab: armastada oma rahvast, oma traditsioone ja kultuuri, austada teisi rahvaid ja nende õigust vabalt ning sõltumatult elada, ära ütelda šovinismist, antisemitismist, inimvihkamisest ja vallutuspüüetest.
19. Vene progressiivne intelligents mõistab ja annab endale aru, et ilma rahvusliku vabaduseta ei saa olla isikuvabadust ja tõelist ühiskonna demokratiseerimist.
20. NSVL rahvaste rahvuslik vabadusliikumine peab täielikult solidariseeruma ja täiendama rahva liikumist poliitiliste vabaduste saavutamise ja ühiskonna demokratiseerimise eesmärgil.
21. Vene rahva pühaks ajalooliseks missiooniks on tema keeldumine vägivallast, mineviku ebaõigluste kõrvaldamine ja kõigile rahvastele, kes temaga vägivaldselt seotud on, põhiliste rahvuslike vabaduste ja lahutamatute õiguste tagastamine. See õilis samm annaks tunnistust vene rahva hingelisest küpsusest, kõrgest moraalsest väärtusest, tarkusest ja headusest.

 

Demokraadid kuulutavad oma rahvuslikeks eesmärkideks:

 

1. Rahvaste poliitiline enesemääramine üldrahvaliku valimise (referendumi) teel, ÜRO vaatluskomisjoni juuresolekul.
2. Kultuurilise ja majandusliku autonoomia tagamine rahvastele, kes ei soovi lahku lüüa DVL-st.
3. Territoriaalsete küsimuste laiendamine ainult ÜRO arbitraaži komisjoni kaudu.
4. Suurriikliku hegemoonia ajal rahvastele põhjustatud moraalsete, kultuuriliste, territoriaalsete ja varanduslike kahjude hüvitamine.
5. Anda igale väikesele rahvale õigus piirata võõramaalaste arvu normiga, mis vastaks rahva etnilise eksistentsi nõuetele.
6. Mittevahelesegamine DVL-st väljaastunud rahvaste siseasjadesse.
7. Vastastikune lugupidamine, sõprus ja koostöö ÜRO raamides DVL-st väljaastunud rahvastega.

 

4. Kultuurielu.

 

1. Kogu nõukogude ühiskonna vaimne elu on karmi riikliku kontrolli all, tema poolt monopoliseeritud ja talle täielikult allutatud. Igasugune iseseisva vaimse elu välgatus kustutatakse kiiresti riigiorganite poolt.
2. Kogu ülaltpoolt suunatav nõukogude ühiskonna vaimne elu on muudetud partei propaganda tööriistaks, see teenib riigi oletatavat kasu. Igasuguse mittekommunistliku, vaid demokraatliku idee propageerimist käsitatakse kui riigivastast kuritegu.
3. Teaduse areng on valdavas osas allutatud sõjalis-majanduslikele eesmärkidele ja riigi tugevdamisele. Nendel eesmärkidel arendatakse põhiliselt ainult tehnilisi teadusi, mis omavad rakenduslikku, peamiselt militaristlikku tähendust. Teaduslikku kaadrit komplekteeritakse suuremalt osalt range parteilise valiku põhimõttel.
4. Ühiskonna teadused kiratsevad ja asuvad range tsensuuri all. Ühiskonnateaduslikku uurimusi tihti salajastatakse. Tõeline ühiskonnateadus elab põrandaalustes tingimustes. Ametlikud ühiskonnateadused teenivad eranditult partei propaganda ja olemasoleva režiimi ülistamise eesmärke.
5. b) Haridus.
6. Keskharidus, vaatamata kogu oma massilisusele ja kättesaadavusele, omab formaatset iseloomu, ei anna õpilastele kvalifitseeritud teadmisis, eriti humanitaaralal ja on ilma jäetud moraalsest kasvatuslikust väärtusest. Ta ei ole siiani võimeline vaimselt ja moraalselt tõeliselt rikastama nõukogude õpilasi.
7. Kõrgema hariduse süsteem laseb välja kitsa kvalifikatsiooniga spetsialiste. Nende ülesanne on ilma mõtlemata omandada sisendatavaid mõisteid ja olla kruvike riigimasinas. Sellega on seletatav nii mõnegi intelligendi vaimne arenematus ja moraalne ebaküpsus. Ehtsaid ja sügavaid vaimseid rikkusi omandatakse väljaspool instituutide seinu iseõppimise teel.
8. c) Kunst.
9. Kunst NSVL-s on partei propaganda vorm kunstiliste vahenditega. Neid eesmärke teeniv ka ilukirjandus. Kõige väiksemagi eksimuse puhul partei vaadete vastu, väiksemagi loova mõtte puhul põrkab ilukirjandusliku teose autor vastu tsensuurilisi tõkkeid ja satub jälitamise alla kuni vahistamiseni välja.
10. Muusika kui tervik on sügavas languses, vaatamata silmapaistvate heliloojate olemasolule ja “laiatarbe muusika” mõningasele tõusule. Ballett, mille traditsioonid on säilinud puutumatutena, elab vanast kuulsusest.
11. Maalikunst ja skulptuur kiratsevad, aheldatuna nn. “sotsialistlikust realismist”, mille olemust selle termini autorid ka ise hästi ei jaga. Andekaid, sõltumatuid kunstnikke kiusatakse taga, nende teoseid vaikitakse maha, nende loovaid otsinguid kuulutatakse väikekodanlikuks jaburdsuseks. Soositakse ja makstakse heldelt ainult riigijuhtide kujutamise, revolutsiooniliste süžeede ja kommunistliku ülesehituse temaatika eest, kusjuures isegi sel juhul sunnitakse peale iganenud kunstivormi kaanoneid.
12. d) Massilise informatsiooni vahendid.
13. Massilise informatsiooni vahendid – raadio, televisioon ja ajakirjandus on monopoliseeritud partei propaganda ruuporiks ja kasutatakse manipuleerimiseks masside teadvusega. Mitte mingi põhimõtteline diskussioon, mitte mingid teravad aktuaalsed probleemis, sügav kriitika või teisitimõtleja seisukoht nendesse ei pääse. Nad teenivad otseselt valitsevat partei klikki ja vähe mida pakuvad ühiskonna elulistele huvidele.

Demokraadid kuulutavad oma kultuurialasteks eesmärkideks:

1. Tingimusteta lahtiütlemine parteilisuse printsiibist ühiskonna kultuurielus.
2. Riigi täielik mitte vahelesegamine ühiskonna vaimsesse ellu.
3. Vaba ja vaimselt täisväärtuslik keskharidus, milline jaguneks 2 suunaks – humanitaarseks ja tehniliseks.
4. Teadusliku loomingu vabadus ja mitmekülgsus, erilise tõhuga humanitaar- ja ühiskonnateaduste arengule.
5. Piiramatu loominguvabadus kõigis kunstiliikides – kirjanduses, maalikunstis jne. koos nende igakülgse materiaalse toetamisega ühiskonna poolt.
6. Massikommunikatsioonivahendite andmine kõigi ühiskondlike gruppide käsutusse – ükskõik millise parteilise, parteitu, klassilise või religioosse kuuluvusega, sõltumatult nende arvulisest koosseisust.

 

5. Välispoliitika.

 

1. Meie maa välispoliitikat määrab rohkem kui pool sajandit militaristlik poliitiline doktriin. Tema varjatud eesmärgiks on mittekommunistliku maailma hõivamine kui võimalik, rahulikul teel, kui vältimatu, siis vägivaldne alistamine. Selle vahendiks on ideoloogiline majanduslik ja sõjaline ekspansioon. Säärase poliitika otseseks tagajärjeks on arenenud maailma osa lõhestumine vaenulikeks leerideks ja arenevate maade muutumine palavikuliste poliitiliste intriigide areeniks. See aga toob inimkonnale vaenu ja hävitamise, aga mitte vendluse ja ühinemise. See välispoliitika hõlmab endast kuut perioodi.
2. 1919-1924. a. Endise tsaari impeeriumi territooriumi anastamine. Sel ajal hõivati ja hoiti kinni peaaegu kõik endised koloniaal- ja poolkoloniaalvaldused, mis olid vägivaldselt ühendatud Vene riigiga eelneva 50 aasta jooksul. Sõltumatuks jäid ainult need rahvad ja riigid, kes ilmutasid vankumatut tahet vabadusele ja osutasid võimsat relvastatud vastupanu. Nendeks olid Poola, Soome, Eesti, Läti ja Leedu.
3. 1924-1938. a. Sõjalis-majandusliku võimsuse suurenemise periood, ideoloogiline ekspansioon. Veel võimetu läbi viima otsest sõjalist või majanduslikku ekspansiooni, viib impeerium läbi poliitilise kapitalistlike riikide õõnestamise ja nõrgendamise teel kohalike komparteide läbi, mis allusid Kominternile.
4. 1938-1941. a. Küpse sõjalis-majandusliku võimsuse periood ja üleminek sõjalisele ekspansioonile. Ideoloogilist ekspansiooni tabab krahh. Peale lähenemist ja läbirääkimist agressiivse Saksamaaga toimub neljas Poola jagamine, alustatakse vallutussõda Soome vastu, okupeeritakse Eesti, Läti ja Leedu, hõivatakse Rumeenia Bessaraabia. Ainult Soome mehine vastupanu ja Poola lääneosa vallutamine Saksamaa poolt takistasid endise tsaari impeeriumi piiride taastamist.
5. 1941-1945. a. Kahe imperialistliku jõu – saksa natsionaal-imperialismi ja nõukogude sotsiaal-imperialismi – kokkupõrke periood. 4 aastat kestnud kahe Euroopa maailmavõimu püüdlevate hiigelriikide verisest heitlusest tuli Venemaa, tänu inglise-ameerika liitlastele, välja võitjana. Kord, mis kehtestati Ida-Euroopas Venemaa kui võitja poolt, oli ebaõiglane, oma sisult imperialistlik ja sisaldas endas tulevaste konfliktide algidusid. Lähtudes põhimõttest “Häda võidetule!”, muudeti Ida-Euroopa ja Ida-Aasia senised piirid. Jagati ja lõhestati võidetus Saksamaa, likvideeriti ja ühendati NSVL-ga Ida-Preisi, Poolalt võeti ära tema idapoolsed maad, Rumeenialt Bessaraabia, Tšehhoslovakkialt Karpaatide tagune Ukraina, Soomelt osa põhja ja ida territooriumist, Jaapanilt Lõuna-Sahhalin ja Kuriili saared, liideti Tuva rahvavabariik.
6. 1945-1958 a. vassalsete ja sõltuvate riikide loomise periood Ida-Euroopas ja Aasias. Hõivatud territooriumidel loodi kaheksa marionetlikku režiimi, mis olid Venemaa sõjalis-majandusliku kontrolli all. Sõjalise ekspansiooni katse Lõuna-Koreas kukkus läbi.
7. 1953-1969 a. Kriisiperiood suhetes vassalsete riikidega ja globaalsete välispoliitiliste avantüüride katsed. Vassalsed riigid astuvad välja NSVL-I poolt peale surutud diktatuuri vastu. Nende protestid ja vabastamiskatsed surutakse maha NSVL relvastatud jõudude poolt. SDV-s 1853. a.; Poola ja Ungari 1956. a.; Tšehhoslovakkia 1968. a. Teistel maadel õnnestus end sõltuvusest lahti kiskuda kas tänu nende küllaltki suurele võimsusele või teistel põhjustel: Jugoslaavia 1948. a.; Hiina ja Korea 1959. a.; Rumeenia ja Albaania 1960.-1961. a. Nõukogude impeerium hakkab lagunema. Üheaegselt teeb ta katset parandada oma kõikuma löönud olukorda ja kinnitada ennast mitmesugustes teistes maailma rajoonides. Need katsed aga kukuvad järjekindlalt läbi, vaatamata tohututele sõjalis-majanduslikele kulutustele: AÜV lüüasaamine Iisraeli poolt 1958. ja 1967. a.; Nõukogude rakettide evakueerimine Kuubalt 1961. a., läbikukkumised Indoneesias, Kongos, Alžeerias, Ganas jne.
8. Kõige traagilisemaks möödalaskmiseks NSVL välispoliitikas on Aasia sotsiaal-imperialismi ülesupitamine maoistliku Hiina näol. Viimane, kelle sõjalis-majandusliku potentsiaali põhialused kuni 1959. a. olid loodud NSVL poolt, kujutab endast nüüd surmavat hädaohtu Venemaa jaoks. Välispoliitilise kursi puudulikkus Hiina suhtes on otsene mittedemokraatliku, vastutustundetu diktaatorliku juhtimise tagajärg maa üle, mis summutab enammõtlevate ühiskonnaliikmete hääled. Kannatada aga selle eest tuleb meie rahval.
9. Seega on maa välispoliitika aluseks paheline ning hukatuslik sotsiaal-imperialistlik doktriin, peale selle veel andetult ja rumalalt ellu viidud. See on mõttetu õõnestava tegevuse, häbistavate läbikukkumiste ja vägivallaaktide ahelaks enam nõrgemate rahvaste üle.
10. Selle puuduliku ja eksliku välispoliitika põhiliseks ohvriks on NSVL rahvad. Enam kui 2/3 nende rahvuslikest rikkustest läheb sõjamasina ehitamiseks ja lastakse viljatult tuulde globaalsete avantüüride nimel. Nende paremaid poegi aga kasutatakse maa “kaitse” lipu all kahurilihana mõttetuteks välispoliitilisteks aktsioonideks.

 

Demokraadid kuulutavad oma välispoliitilisteks eesmärkideks:

 

1. Kapitalistlike maade suhtes.
2. Lahtiütlemine sotsiaal-imperialistlikust doktriinist ja NSVL muutmine rahuarmastavaks demokraatlikuks maaks humaanse välispoliitikaga.
3. Leppimine ja lähenemine kapitalistlikele maadele (konvergentsioon), sõpruse ja koostöö eesmärgil nendega, esmajärjekorras USA-ga ja Lääne-Euroopa maadega.
4. Täielik desarmeerimine ja ÜRO vaba inspektsioon NSVL ja USA ning teiste maailma riikide territooriumil.
5. Saksamaa ühendamine ühtseks rahumeelseks ja demokraatlikuks riigiks.
6. Sõjajärgsete piiride läbivaatamine ÜRO arbitraažikomisjonis.
7. Piiride avamine kodanikele sisse ja väljasõiduks igasuguste kitsendusteta ning samuti informatsioonikanalite loomine informatsiooni vabaks üleandmiseks ja vahetamiseks.
8. Sotsialistlike maade suhtes.
9. Täielik mittevahelesegamine sotsiaalmaade siseasjadesse ja sõjavägede väljaviimine neist.
10. Sotsialismimaade poliitilise enesemääramise õiguse austamine ja ükskõik millise poliitilise korra valiku õiguse puutumatus.
11. Rahuarmastavad, demokraatlikud suhted sotsiaalmaadega.
12. Riigi poolt monopoliseerimata vabad kaubanduslikud suhted, avatud piirid ja informatsioonikanalid ilma igasuguste kitsendusteta.
13. Territoriaalküsimuste lahendamine ÜRO arbitraažikomisjonis.
14. Mittevõrdõiguslike lepingute läbivaatamine ÜRO arbitraažikomisjoni poolt õiglaste printsiipide alusel.

 

6.Sisepoliitika.

 

1. Meie ühiskonna klassistruktuur on järgmine: intelligentsi, s.t. vaimse tööga tegelevaid inimesi – 21,5%, töölisis, s.t. tööstuses füüsilise tööga tegelevaid inimesi – 5%, talupoegi, s.t. põllumajanduses füüsilise tööga tegelevaid inimesi – 40% üldisest elanikkonna arvust (orienteeruvad arvud).
2. Intelligents moodustab praegu arvuliselt võimsa, kuid kvalitatiivselt mitteküllaldase ühiskondliku jõu. Tal lasub veel mineviku vaimse ja moraalse mahajäämuse pitser. Ta on ühiskondlikult veel vähe aktiivne, liiga endasse tõmbunud ja hõivatud isikliku heaolu loomisega. Tema ausam, mõttekam ja teovõimelisem osa, kes igakord ei leia laiemat toetust oma klassi hulgas, on kuulutatud mitteusaldusväärseks, on ümbritsetud kahtluste ja laimuga ning sattunud tagakiusamiste alla. Kuid surmkindel on see, et ühiskondliku arengu kõigus saab meie intelligents etendama tähtsat ja teda väärivat osa ühiskonnas. Kuid juba praegu ei pea ta ainult nautima ja kohanduma ühiskondlike pahedega, vaid kasvatama ja enda järel viima ühiskonna põhilist osa.
3. Minevikus kujutasid talupojad endast kõige enam ekspluateeritavat ühiskonna osa, olid tööliskaadri reserviks ja riigi meelevaldsete poliitiliste eesmärkide elava materjali arsenaliks. Te kontidel ehitati üles sotsialismi hoone. Märgates oma olukorra kergenemist viimastel aastatel hakkas talupoeg aktiivselt kasutama avanenud võimalusi. Tulevikus hakkas ta etendama intelligentsi tähtsama liitlase osa.
4. Töölisklass oli sõnades mõõtmatult ülistatud ja kuulutatud “tema majesteediks”, ühiskonna tähtsamaks klassiks, jäädes sisuliselt niisama õigusetuks kui kõik teised. Milleks oli mineviku demagoogidele see odav meelitus? Selleks, et kasutada töölisi kui võimuhaaramise vahendit tema kontsentreerituse tõttu maa poliitilistes keskustes, suure mobiilsuse ja organiseerituse tõttu. Sedasama meelitamist kasutavad demagoogid ka praegu, kuna nad ülalnäidatud põhjustel kardavad töölisi kui jõudu, kes võivad ohustada nende võimu. Käesoleval ajal tegeleb töölisklass üha enam esialgse materiaalse rikastumisega ja muutub väikekodanlikuks. Tööliste ülesanne on tihedalt koonduda intelligentsi ümber ja järgneda tema vaimsele juhtimisele.
5. Meie maa klasside vahel esinevad teatud konfliktid. Nad väljenduvad neljas klassivastuolus.
6. a) tööliste ja administratiiv-bürokraatliku poolintelligentsi vahel halbade moraalsete ja materiaalsete töötingimuste pärast.
7. b) tööliste ja tehnilise intelligentsi vahel viimaste kõrgendatud või võrdse palga pärast oma nähtamatu “kerge” töö eest võrreldes töölistega.
8. c) talupoegade ja linnaelanike vahel mitteküllaldase hüvituse pärast maaelanike töö viljade omastamise eest linna poolt.
9. d) kõigi klasside ja poliitiliste bürokraatia vahel väljakannatamatu poliitilis-majandusliku korra pärast riigis.

Kõik need vastuolud on kergesti kõrvaldatavad ja kõrvaldatakse demokraatliku ühiskonna tingimustes.

6. Mitte ükski klass, ära kasutades oma olukorda, võimu või arvulist ülekaalu, ei oma õigust vägivaldselt peale sundida ühiskonnale oma kitsaid omakasupüüdlikke nõudeid klassivõitluse käigus. Ühiskonna huvide allutamine grupi huvidele, üksiku klassi või kliki egoismile ja tema diktatuurile on ühiskonnavastane kuritegu ning peab olema kõrvaldatud lühikeste ajalooliste tähtaegade jooksul. On võimatu ära lugeda kõiki jälke kuritegusid inimeste vastu, kõiki vägivallaakte, omavolitsemist, vastastikust mõttetut hävitamist… mida sooritati klassihuvide nimel kodusõjas, kollektiviseerimise, industrialiseerimise jt. perioodidel meie maal. Klassivõitlus, mis on viidud äärmuseni killustatud ühiskonda, põhjustab tema materiaalse hävitustöö ja mis veel hirmsam, moraalse allakäigu, paisates ühiskonna astmele, kus valitsevad džungliseadused. Klassivõitluses kantud ohvreid ei hüvita mingi saavutatud materiaalne edu nagu näiteks meie maa poolesajandine lugu. Klassipüüdlused leiavad oma mõistliku rahuldamise ainult demokraatlikus ühiskonnas, harmoonilises ühtsuses teiste klassidega.
7. Meie maal on kompartei kuulutatud ainuõigeks töölisklassi (aga ühtlasi ka teiste klasside) tahte ja huvide väljendajaks, samal ajal kui ta võib olla ainult konkreetsete poliitiliste ideede kollektiivseks kandjaks. Selline ainuke kriminaalkorras mittetagakiusatav partei paisub arvuliselt tohutu suureks, kuna 1) parteisse astumine on peaaegu ainus elus edasijõudmise ja hästitasuvatele kohtadel töötamise eeldus; 2) seda ergutatakse juhtkonna poolt ühiskonna liikmete vahel massilise ühiskäenduse loomise eesmärgil; 3) sellega luuakse tõrkumatu kasutäitjate armee. Haarates nagu ämblikuvõrguga kõik ühiskonna sopid lämmatab ta väiksemagi ühiskondliku elu sädeme, mis ei ole kontrollitav valitsuse poolt. Igasuguse muutuse puhul pudeneb see partei laiali nagu kaardimajake, kuna ta on loodud sisuliselt kunstlikult ja poolsunniviisiliselt. Igasugune parteiline isevalitsus tähendab ühiskonna arengu lõppu, tema asendumist sõjalis-majandusliku arenguga ja määrab ühiskonna hukutavale seisangule.
8. Poole sajandi pikkuse arengu käigus on saanud valitsevaks klassiks meie maal mitte töölised, talupojad ega intelligents, vaid mingi neljas. Uueks, ainuvalitsevaks ja ekspluateerivaks ühiskonna klassiks sai “tema majesteet” – parteilis-bürokraatlik eliit, koondades oma kätte kõik ühiskonna ülekande rihmad. Uus ekspluateeriv klass arenes välja mitte niivõrd majandusliku kuivõrd poliitilise tunnuse järgi, selle mõõtmatu võimu järgi, mida ta omab. See uus klass, mis oma arvult vaevalt küünib 4-5% elanikkonna arvust, kristalliseerub oma enamuses ühiskonna pahelistest elementidest: võimuahneist egoistidest, arvestavaist argpüksidest ja lihtsalt inimestest musta südametunnistusega. Nende tõe all tuleb mõista dogmat, hea all – isiklikku kasu, ühiskondliku kohuse all – spioonimist, barbaarsuse ja pealekaebamist, vooruse all – kurjale mitte vastu hakkamist, südametust, ükskõiksust.. Pole imeks panna, et nende poolt valitsetavas ühiskonnas on valimised asendatud nimetamisega, kirjutatud seadused – kirjutamata seadustega, kollektivistlik moraal-kiskjalik-egoistlikuga, seadusandlike, kohtulike ja täidesaatvate organite tegevus on muutunud poliitiliseks komöödiaks, mida mängitakse eliidi poolt koostatud stsenaariumi järgi.
9. Selle uue eliidi iseloomulikuks jooneks on see, et nad ei esinda rahvast ega mingit ühiskonna klassi; nad esindavad ainult iseennast. Kuid nende poolt teostatavat poliitilist ja majanduslikku omavoli kujutatakse järjekindlalt kui töölisklass ja rahva tahet. Ainult pidev juhtiva kihi uuendamine ja värskendamine demokraatlike valimiste käigus on usaldusväärseks vastumürgiks roiskunud juhtiva kasti kujunemise vastu.
10. Meie kaasaegne ühiskond kujutab endast vormilt töölisklassi diktatuuri, sisuliselt partei diktatuuri, kuid tegelikkuses poliitilise bürokraatia ja tema juhtide diktatuuri. Sõltuvalt ajaloolistest tingimustest ja jõudude vahekorrast kord juhid valitsevad eliiti (Stalin), kord eliiti valitseb juhte (Hruštsov ja ta järglased).

 

Demokraadid kuulutavad oma sisepoliitilisteks eesmärkideks:

 

1. Lahtiütlemine klassiegoismi printsiibist, eraldi klasside kitsalt omakasupüüdlike huvide ühiskondliku arengu seaduseks muutmisest ja enamuse türanniast vähemuse üle.
2. Ühiskondliku arengu juhtimine ühiskonna kihtidest ilma erandita.
3. Lahtiütlemine klassivõitluse printsiibist kui ühiskonda moraalselt ja majanduslikult purustavast vahendist, mis küllastab ühiskonda vaenu ja vägivallaga, tuues parandamatuid ja mõttetuid kaotusi.
4. Klassi rahu põhimõtte kehtestamine, mille sisuks on klasside koostöö, sõprus, vastastikune abistamine ja klasside vastuolude lepitamine kogu ühiskonna harmooniliseks huvide ühtsuseks.
5. Riigile õilsa ülesande püstitamine – omakasupüüdlike klasside huvide piiramine ja lepitamine.
6. Nende ühiskondlik poliitiliste õpetuste väärtuslikumaks tunnistamine, mis haaravad ja kaitsevad kõigi seisuste huve ja oma põhimõtetes ei hääleta vägivalla, terrori või teiste klasside ja grupeeringute hävitamise poolt.

 

B.Partei poliitikas.

 

1. Vabatahtliku NLKP-st väljaastumise kindlustamine kõigile soovijaile.
2. NLKP liikmete poliitiliste ja kodanikuõiguste täielik garantii.
3. Paljuparteilise süsteemi kehtestamine riigis, kusjuures ennast parteiks nimetada ja läbi viima rahulikku poliitilist võitlust omab õiguse iga poliitiline grupp.
4. Iga partei ja grupeeringu õigus läbi viia valimiseelset demokraatlikku võitlust ühiskonna valitsemisest osavõtu eest võrdsetel alustel teiste parteide ja grupeeringutega.
5. Riigiaparaadi teenistujate komplekteerimine rangelt mitteparteilisel põhimõttel. Valitsus komplekteeritakse valimistel võitnud parteide ja grupeeringute esindajatest.
6. Riigis konstitutsiooniliselt tegutsevate opositsiooniliste parteide eksistentsi garantii, ükskõik millisel ajaloolisel momendil.

 

Nõukogude Liidu demokraatlik liikumine kuulutab oma pühaks ja õilsaks eesmärgiks:

 

1. Poliitilises osas – kodanikuvabadus ja demokraatlik riik, mis garanteerib ÜRO inimõiguste Deklaratsiooni 30 põhimõtte täideviimist.
2. Majanduslikus osas – rahva heaolu ja kolmikmajanduse süsteem, mis garanteerib riikliku, grupilise ja isikliku tootmisvahendite omandi üheõigluse.
3. Rahvusküsimuses – rahvaste täielik enesemääramise ja tahte väljendamise vabadus referendumi (rahvahääletuse) kaudu.
4. Kultuurielus – täielik loominguvabadus ja riigi mittevahelesegamine ühiskonna vaimsesse tegevusse.
5. Välispoliitikas – leppimine kapitalistlike riikidega ja sotsmaade poliitiline enesemääramine.
6. Sisepoliitikas – klassi rahu, klasside üheõigluse ja mitmeparteiline süsteem.

 

Meie, demokraatlikust liikumisest osavõtjad, noored ja vanad, erinevate ühiskonnakihtide esindajad, erinevate elukutsete ja rahvuste, erinevate filosoofiliste tõekspidamistega, materialistid ja idealistid, ateistid ja usklikud, sotsialistid, kommunistid ja natsionalistid, ajendatud püüdest õiglusele, humaansusele, isikupuutumatusele ja vabadusele, täielikule demokraatiale esitame käesolevas dokumendis oma vaated, ootused ja lootused ning kavandasime nõukogude ühiskonna evolutsioonile ümberkujundamise tee.

Me tuletame veel kord meelde kõigile kodanikele, et ainult tänu kõigi ühiskonnakihtide inertsusele ja demokraatia puudumisel hukkus üle 14 milj. mitte milleski süüdi olevat kodanikku.

Me tuletame meelde, et see oht ei ole möödunud ka praegu, vaatamata mõningale režiimi pehmenemisele. Karistusaparaat on laiendatud ja tegutseb, jälle toimuvad poliitilised protsessid, jälle täituvad vangilaagrid ausate inimestega, jälle heidetakse terveid inimesi vaimuhaiglatesse…

Me tuletame meelde, et mitte keegi NSVL kodanikest reatöötajast kuni kõige kõrgemal seisva isikuni ei ole garanteeritud seadusetuse ja vägivalla eest. Seepärast koondugem ühtsesse demokraatlikku rivvi!

Las igaüks meist teeb kasvõi kõige vähema – alati ja kõikjal astub välja seadusetuse, omavoli, vägivalla, ekspluateerimise vastu, ühineb oma kaasmõtlejaga!

Intelligents! Loominguline ja tehniline! Looge uusi vaimseid väärtusi ja andke nad üle inimestele! Kaitske julgelt oma “mina”, oma vaateid, kartmata kannatusi!

Noorsugu! Te olete oma maa tulevik. Asuge julgelt demokraatia eest võitluse teele! Teist sõltub meie ühiskonna edaspidine saatus!

Sõjaväelased! Täites isamaa kaitsmise kõrget kohust olge valvsad! Ärge tõstke relvi oma kaaskodanike vastu, oma õdede ja vendade vastu! Ole oma maa väärilised kodanikud, sellised, et teid ei mõistaks hukka ühiskond, ei mõistaks hukka teie lapsed! Olge ausad, ärge häbistage end arveteõiendamisega rahuliku, relvitu elanikkonna kallal!

Riikliku julgeoleku töötajad! Teie ülesanne on võidelda spionaaži vastu, aga mitte demokraatlike jõudude vastu. Ärge unustage, et paljud teie kolleegid, kes agaralt võitlesid väljamõeldud “kontsevolutsiooni” ja “verivaenlaste” vastu, hukkusid iseendi poolt tõstetud mõõga läbi. Ärge unustage oma paljude eelkäijate saatust!

Meie, demokraadid, kuulutame, et oleme tulvil kindlat otsustavust vankumatult võidelda vabaduse ja rahva heaolu eest, hoolimata ükskõik millistest raskustest või ohvritest!

Meie, demokraadid, kutsume üles kõiki ausaid, mõtlevaid ja julgeid kodanikke meie ühiskonnas igast vanusest ja soost, iga religioosse, klassilise vi rahvusliku kuuluvusega, aktiivselt osa võtma rahumeelsest mittevägivaldsest võitlusest kõrgete demokraatlike ideaalide eest!

 

Nõukogude Liidu demokraadid! Ühinege! Võidelge! Võitke!

Venemaa, Ukraina, Eesti, Läti ja Leedu demokraadid.

NSVL, 1970.